2
u g r õ P katlakütja Simson von Seakylli elu ja võitlused
r Andres Pulve
Kujundanud Andres Tali Toimetanud Kadri Põdra
Fotod: erakogud, Scanpix/Baltics (Postimees, Ekspress Meedia, Õhtuleht, Virumaa Teataja) Fotograafid: Andres Pulver, Peeter Kivimägi, Lea Aasa, Margus Puss, Toomas Huik, Ilmar Saabas, Arvet Mägi, Teet Malsroos, Karmen Ekbaum, Andres Putting, Arno Saar, Teet Suur, Priit Simson, Peeter Langovits, Sven Arbet
Esikaanel: Aivar Simson, kunstnikunimega Seaküla Simson, poseerib 2012. aasta detsembris oma ateljees Eesti Ekspressi rubriigi „Elu ühes päevas” tarbeks. Tiitli kõrval: Simson ja „Macho”
© Andres Pulver Kunstiteosed © Aivar Simson © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-38-1 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
Saateks Aivar Simson ehk Simson Seakülast ehk Simson von Seakyll vangutab pead: „Minust küll raamatut kokku ei saa. Kui naised ja viinavõtmine kõrvale jätta, ei jäägi midagi järele.” Ta ütleb, et raamatu kirjutamise sooviga on tema ukse taga käinud igasuguseid neiukesi, kuid on kõik pidanud sama targalt tagasi pöörduma. „Ega ma just vaimustusest lakke ei karga, aga kuidas sa ikka nii vinge habemega ja ägedate vuntsidega mehele ära ütled,” lausub ta pärast mõningast järelemõtlemist 2017. aasta jaanipäeva eel, viidates raamatu autori habemele ja kirjastaja vuntsidele. Suvi on mõlemal osapoolel töid ja tegemisi täis, aga augusti keskpaigast läheb töö raamatu kallal lahti. Vahelduva eduga Simsoni sünnipäevani detsembri alguses, et siis joon alla tõmmata. Naistest Simson eriti ei räägi, viinavõtmisest aga küll, nagu paljust muustki. Sellest, kuidas Jõhvi poisist sai kunstnik, kuidas ta Afganistanis sõdis ja kuidas sünnib kunst. Jutustab, milline on Simson von Seakylli elu. Sõbrad ja tuttavad valgustavad, milline on elu koos Simsoniga. Suure karuse mehe sisimas on peidus mitmest põrgust läbi käinud inimese haiget saanud hing. Ropust suust ja karmist väljanägemisest hoolimata on kunstnik lahke, siiras, leebe ja kohati lapsemeelne. Eks oma jälje ole jätnud nii lahingud Afganistanis kui ka järvetäis viina, mis keresse kallatud. 5
Enda kohta kirjutab Simson von Seakyll järgmist:
Sündisin jõulukuul 1959 Jõhvis. Adolf Kesleri nimelise keskkooli lõpetasin 1978. aastal. Seejärel üritasin õppida Tallinna ehitusmehaanika tehnikumis arhitektuuri ja Tallinna pedagoogilises koolis lasteaiakasvatajaks. Mõlemad koolid jäid pooleli, sest punaarmee 40. väliarmee vajas minu abi Afganistani mässuliste mahasurumisel. Kunstiinstituuti (ERKI) astusin 1981. aastal ja lõpetasin 1988. Pärast astusin Tartu Ülikooli, mis kahjuks jäi pooleli. ERKI lõpetamise järel olen olnud stabiilselt vabakutseline. Kunstiinstituudi eel ja ajal olen pidanud kärujuhiametit Dvigateli tehases Tallinnas, agressoriametit Afganistanis, laadijaametit Tallinna Limonaaditehases, maaparandajaametit Saaremaal, õpetajaametit Jõhvi Kunstikoolis, ehitaja-monteerija ametit Venemaal ja Gruusias. Näitustel olen esinenud siin- ja sealpool isamaa piire. Minu töid ei ole Antarktikas, Arktikas, Gröönimaal ega Kesk-Aafrikas. Suuremad tööd on olnud PÖFFi hunt Solarise keskuses Tallinnas, „Siil” Siili tänavas Tartus, „Lehm” Karjamaa pargis Tallinnas, Pitka monument Fort St. Jamesis Briti Columbias Kanadas, Arvo Pärdile pühendatud „Noormees jalgrattaga” Rakveres, „Nikolai von Glehn” Nõmmel Tallinnas, „Alutaguse hirv” Jõhvi ringteel, „Viikingilaev” Sipoos Soomes, tuvikujulised teetõkised Tallinnas, Kaljo Kiisk Jõhvis, Debora Vaarandi Saaremaal, Eduard Ahrens Kuusalus ja Paul Keres Narvas. Tänasel päeval, vana peeruna, meenutan oma seiklusrikast elu või modelleerin ja valan skulptuure pronksi või jälgin luikesid, parte ja rebaseid binokliga oma palktares Suurekivi talus, Seakülas, mis asub mere kaldal Lahemaal. 6
Nii nagu on eklektiline Simsoni elu, on eklektiline ka see raamat – täis tööd, viinavõtmist, häirivaid lugusid, roppuseid ja sõda. Täis elu. Simsoni elu.
i „Hirv” – Jõhv
sümbol.
7
8
jalgrattal „Noormees ulamas” ku muusikat väljakul. Rakvere kesk
9
ga.
ema Aivar Väike
10
Esimesed mälestused Ema ja isa ehitasid 1958. aastal Jõhvi maja ja istutasid selle kõrvale kaks kaske. Aasta pärast sündis üks pisike poiss, kes sai nimeks Aivar. „No eks nad selle puhul istutasid,” arvab Simson. Nüüd on need kased suured ja jämedad. „Minu kõige esimene lapsepõlvemälestus on, et ärkasin oma võrevoodis hirmsa kusehädaga. Lõugasin ja lõugasin, aga keegi ei kuulnud ega tulnud mind vaatama. Eks siis lasin pulkade vahelt suure kaarega vanemate voodisse, mis oli minu oma kõrval. Selle aja peale jõudis ema üles ja kutsus isa ka vaatama. Isa ütles, et näe, poiss ei lasknudki püksi, hakkab juba meheks saama. Igatahes sain õudselt kiita, ilmselt tänu sellele ongi meelde jäänud. Olin siis vist kahe-kolmeaastane. Ei mäleta ju enam, millal tittedel see püksitegemise aeg otsa saab. See on ka meeles, et aken oli lahti ja õunapuud õitsesid.” Jõhvit peab Simson senini oma kodulinnaks. Loksal käib vahel asju ajamas, Kuusalu jätab teda aga täiesti külmaks, ehkki kirjade järgi elab ta Kuusalu vallas. „Tegelikult satun Rakveresse vist kõige rohkem,” lisab ta. Simsoni isa oli kaevur ja ema raamatupidaja. „Sain ankeeti alati uhkusega kirjutada, et olen pärit töölisperekonnast. Haritlaste värk oli ju Vene ajal omajagu kahtlane. Kui passi sain või kui Dvigateli tööle läksin, oli vaja ankeet täita.” Töö tegemine on ilmselt kodust geenidega kaasa tulnud, sest tööd rabab Simson mehe moodi. Kohati päris mitme mehe eest. Lapsepõlvest ja noorusajast rääkides on Simson 11
mõtlikult nukker, ehkki vahel ilmub ta näole mõni naerukurd. „Kui vanamees sõjaväest tuli, läks ta kaevandusse tööle ja veetiski terve elu maa all. Siis oli ju see aeg, kui viisaastak tuli nelja aastaga ära teha. Ta keeras endal tervise perse nagu kõik kaevurid ja suri neljakümne üheksa aastaselt. Paps oli minöör. Kui ma Afgaani sõjas olin, siis vaatasin, et meil on perekondlik järjepidevus: tema põrutas maa all paugutada ja mina põrutasin maa peal savihütte miinipildujaga õhku. Saatsin sõjaväest koju kirju, aga ega sõjast ei tohtinud ju sõnagi rääkida. Pidime kirjutama, et kõik on ilus, päevitame ja naudime loodust. Vanamees oli tõmmanud Priimat, köhinud nagu peletis ja öelnud, et meie poiss on tark, tema tuleb peaga tagasi. Isal läks kunagi jahipüss kõrva ääres lahti ja ta jäi ühest kõrvast kurdiks. Mina sõitsin miini otsa ega kuule ka ühe kõrvaga eriti. Jälle perekondlik järjepidevus. Muide, kõrvavalu on erakordselt hull, hambavalu ei anna sellega võrreldagi. Pulss lööb lätaki-lätaki kõrvast läbi, nagu noaga lõikaks. Kogu aeg tahaks valu eest mööda seina üles ronida. Nüüd on juba kõik õnneks sarvestunud ja enam ei valuta.” Jutt rändab sinna ja tänna. Aastakümnete taha vaadates on ju 40 ja 50 aasta tagused asjad suhteliselt sama kaugel. „Paps tõi töö juurest värvilisi traate, neist sai pidevalt igasuguseid asju punutud. Vahel tõi kapsleid ka, ma ikka pätsasin neid aeg-ajalt. Panin mängutankile alla, andsin Krona patareiga elektrit ja oh sa raisk, kus tank hüppas! Nii kihvt! Lasteaias käisin ka, sellest ajast on kaks seika hästi meeles. Kord tuli ema lastevanemate koosolekult ja oli minu üle 12
Täitsa titt
veel.
jube uhke. Kasvatajad olid öelnud, et teie poisi pilte riputasime vähe välja; need on küll väga ilusad, aga muidu teiste laste pilte ei saagi panna. See oli üks ilus moment.” Simson on vasakukäeline, ent nõukogude ajal ei tohtinud vasakukäelisi olla. Nii sunniti teda parema käega joonistama. Vasakuga tuli väga hästi välja, paremaga mitte nii väga. „Mäletan, kuidas ma lapsena solvusin ja ütlesin, et ei hakka enam elu sees joonistama. Ja näed, mis välja kukkus … Lühikesest perioodist Tartu ülikoolis psühholoogiat õppides on jäänud meelde kadunud Peeter Tulviste loeng, kus ta rääkis, et vasakukäelistel juhib tegevust parem ajupoolkera ja paremakäelistel vasak. Ja kui inimene õpetatakse ümber, siis tekib ajus segadus. Võib-olla sellepärast hakkasingi munne tegema,” arutleb Simson. 13
Imeliku maitsega kohv „Mürsikuiga oli jube kihvt. Põlvkonnast põlvkonda anti edasi salajasi kohti. Näiteks Toila teeristist edasi tuli natuke kaevata, et leida roostes padruneid, millest sai püssirohtu välja võtta. Kurtna järvede juures olid Sinimägede lahingute ajal moonalaod, mille venelased puruks pommitasid. Karjamaal kaevates ilmus maa seest suurtüki torusid, seibe ja plaate. Ükskord sügisel seenel käies leidsin metsast pealuu, punased juuksed veel küljes. Ma ei tea, kas see oli sõjaajast või mitte, aga kaevamise tahtmise võttis see leid ära ja enam maad surkima ei hakanud.” Kui mujal Eestis kraabiti tollal susspüssi jaoks tikuväävlit, siis Ida-Virumal ei hakanud ükski enesest lugupidav poiss ennast sellega vaevama. „Püssirohi jahvatati sussiku1 jaoks kohvimasinas ära. Ema purustas hommikul sama masinaga ube ja hakkasid isaga kohvi jooma – maitse oli imelik, ju oli poes müüdud pahaks läinud ube. See sussikute värk oli paras õnnemäng. Ükskord lasin jälle ja kuues meel nagu ütles, et pööraksin pea kõrvale. Tuligi tagant lahti ja sain juraka vastu kõrvu. Oleksin sihti nud, oleksin silmaauku saanud. Inimese silmal on õnneks kaitsereaktsioon. Kui pronksi valan, loobib hullupööra sädemeid, silmalaug läheb murdosa sekundi jooksul kinni ja kuumad terad põletavad silmalau ära, aga silma ei lähe. 1
14
Torust ja puupärast koosnev tikuga süüdatav laskeriist, ka susspüss, sutspüss.
Samas, kui relakaga1 lihvin, lendab ikka midagi silma. Sealt tuleb nii palju paska, aga eks silmad ole sellega juba harjunud.� 1
KetaslĂľikur. Esimene koolip
äev.
15
Poisid tegid tollal kuuekümnendatel palju lollusi. Üks punt sidus Jõhvi pargis mürsu nööriga puuoksa külge ja tegi lõkke alla. Nöör põles läbi ja mürsk kukkus lõkkesse, kuid pauku ei teinud. „Poisid olid küll peidus, aga niipea kui üks neist pea välja pistis, käis jurakas ja viis kutil kupli minema. Sügiseti ikka rivistati kool üles ja loeti ette, kes olid suvel pomme näppimas käinud ja surma saanud. Tavaliselt olid need vene koolide omad.” Simsonil on ateljee seinal üks tääk, mille ta lapsena leidis. „Uhke tunne oli küll. Aga oleks tollal metallidetektorid olnud, küll siis oleks varandust saanud.”
assis Esimeses kl isakas poiss. vi ja ks vi el ve . Otsige üles
16
Olelusvõitlus Jõhvi moodi „Vanemad arutasid sageli, mis must saab: „Jõudu ei ole ja kaevuriks ei kõlba, õppida ka ei viitsi, no las läheb siis kunstikooli.” Lastekunstikooli olid sisseastumiseksamid, neli last kohale. Kurat, ma ei tahtnud seal üldse käia – sussikud, jalgpall ja jalgrattaga sõitmine oli palju põnevam. Istusin koolis tunnid ära, teised panid jalgratastega Ontikale või siis Lillekülla jalgpalli mängima, aga mina pidin kunstikooli minema. Üks veerand õnnestus mul niimoodi ära hiilida, et ema ei saanudki teada, et ma ei käinud kunstikoolis. Tulin pärast kooli peetud jalgpallimängult koju, riided mustad, ja ütlesin emale, et täna tegime savi. Kui veerandi lõpp jõudis kätte ja pidin tunnistuse koju viima, jäin vahele. Tegelikult oli kunstikool väga kihvt. Ma sain neli ranget ja kaks viimast hoiatust. Ühe ilmaasjata, teise asja eest. Keegi oli poiste vetsu peeglile seebiga alasti naise joonistanud ja see pandi minu kraesse. Mina seda ei teinud ja see oli küll ülekohtune. Teise sain selle eest, et uputasime ühe venna kingad sitapotti. Seal olin küll osaline.” Olelusvõitlus oli Ida-Virumaal kõva. Olid eestlaste kambad ja venelaste kambad. „Olgem ausad, enamasti sain ikka peksa. Venelaste kampades olid suuremad ja vanemad poisid ja neid oli rohkem. Koolipeolt koju tulemine oli igavene nuhtlus. Kui tüdrukut ka veel koju saatsin, siis ei kõlvanud ju jooksu panna ning enamasti sain ikka vastu tatti. Vahel läksin väga närvi ja äsasin päälikule, vaat siis pidin küll kähku ära jooksma.” 17
Jõhvi ehitati 1967. aastal uus koolimaja ja Simson läks just sellel aastal esimesse klassi, kui uus maja sai valmis. See asus paraku Jõhvi mikrorajoonis1, mis oli asustatud peamiselt venelastega. „Nad passisid kogu aeg seal, kui koolis oli pidu, et saaks neile „kuraatikutele” naha peale anda. Kariloom on koledasti öeldud, aga kambavaim on venelastel hirmus suur, hoiavad ühte. Vahest käisime ka oma kambaga venelastega kaklemas või muidu pätti tegemas, näiteks loopisime lastehaigla 40 akent kividega sisse – see oli meil hoogtööpäevak. Kui esimene kivi aknasse lendas, tuli sanitar või keegi akna peale õiendama, aga kui selle peale järgmised kivid teele läksid, oli ta hetkega kadunud. Meie kampa vedas minust paar aastat vanem Müller, kes hiljem käis mööda vangilaagreid ja nüüd on juba surnud. Kui sealt rajoonist tulema said, siis kesklinn oli neutraalne paik, ja kui oma regiooni tagasi jõudsid, ei julgenud enam keegi torkida. Linn oli eestlaste ja venelaste vahel piirkondadeks ära jagatud. Kord läksime mina, sõber Pelmeen, Kase Üllar, kes sai hiljem tuntuks skandaalse Lüganuse pastorina, ja Margus, kes on nüüdseks surnud, Jõhvis üle viadukti, kui vene pätikamp tuli vastu. Margus oli suurem, aga pani jooksu. Mina sain litaka ära ja moka lõhki. Pelmeen sai kere peale ja karvamüts võeti ära. Kase Üllar tahtis ära joosta, kuid saadi kätte ja talle virutati jalaga tagumikku, ähvardati veel, et viskavad viadukti pealt alla. Tulime lõpuks, kõrvad lidus, viaduktilt tagasi mikrorajooni, aga kuidagi tuli koju saada. Läksime staadioni kaudu, tagant servast – sama kamp jälle vastas. Üks tüüp kiskus mul nahkkindad käest ja hakkas siis 1
18
Jõhvi raudteejaamast lõuna poole jääv 1960. aastatel ehitatud korruselamutega magalapiirkond.
Hetk enn ek bioloogia rabi lõhkumise e est õpetajalt sõimata sa 7. klass. am
ist.
muretsema. Röövimine ju, vahele jäädes oleks selle eest saanud kõva laksaka. Päti värk. Mul katus sõitis ja lajatasin pealikule. See raibe käis peaga kolinal piki asfalti, teised jäid juhmi näoga vahtima. Korraga kostis röögatus ja me panime kolmekesi kapates kesklinna poole. Üks jooksis mulle järele, hüppas jalgadega selga ja ma kukkusin nii, et püksipõlved läksid puruks. Õnneks saime sealt pimedast siiski tulema. Natuke oli uhke tunne ka: oleksin niisama jalga lasknud, oleks lihtsalt sitt tunne olnud. Algul löödi mokk küll lõhki, aga pärast tegin pealikule ära. Hiljem nägin teist mitu korda, enam raisk ei torkinud mind. Venelased austavad jõudu. Eks ma pidin koolipõlve jooksul natuke kohalikus vene kambas ka osalema, nad kaitsesid mind võõraste pättide eest.” 19
Harjutusi iseseisvaks eluks Noorena oli Simson päris tõsine loodushuviline. Käis metsas, kaevas välja pääsusilmasid ja sinililli ning istutas neid aeda. Kui kasta unustas ja lilled kuivasid, tõi uued. „Lapsena kasvatasin päevalilli, need olid hirmus pikad. Ootasin ja ootasin, millal seemned valmis saavad, aga linnud panid nahka ja ma ei saanudki midagi.” Lapsepõlves oli Simsonil hea sõber volgasakslane Feliks. Volgasakslased olid Katariina II poolt Venemaale kutsutud sakslaste järeltulijad, kes elasid valdavalt Saraatovist lõunas asuvatel aladel Volga jõe ääres. Aastatel 1924–1941 eksisteeris Nõukogude Liidus isegi Volgasakslaste ANSV, kuni sakslased 1941. aasta augustis rahvavaenlastena Kasahstani küüditati ja ANSV likvideeriti. Kui volgasakslased said 1973. aastal loa sealt lahkuda, kolis päris arvestatav osa neist Eestisse, kust hiljem lahkuti Saksamaale. „Loopisime Feliksiga üksteist üle tänava juurikatega, mängisime, et need on granaadid. Kuigi me seda siis veel ei teadnud, oli see nagu harjutus iseseisvaks eluks. Sigadusi tegime ka. Jõhvi külje alla ehitati gaasialajaama ja seal müttas suur buldooser. Ühel õhtul panime buldooseri põlema. Jube kihvt oli metsaservast piiluda, kuidas tuletõrje möllas. Seda me muidugi ei jaganud, et oleks võinud käia suur pauk, gaas ju.” Kohtla-Järve rahvas käis suviti Aa rannas peesitamas, Jõhvi inimesed eelistasid Toilat. Rannas laoti kividest tuulevarjud, et oleks mõnusam päevitada, ja praeti ennast 20
aga nd Ăœlo Randm Koos klassive peo alguses. pu keskkooli lĂľ
21
kõvasti. „Pärast pidi ema mulle hapukoort usinalt peale määrima. Bussisõit randa ja tagasi oli päris jube: buss rahvast täis, nahk kipitas, aga kogu aeg nühkis keegi higi, õlle või päevituskreemi järele haisev tüüp ennast sinu vastu.” Lapsepõlv oli Simsoni sõnul kõigest hoolimata ilus aeg. „Mida vanemaks saad, seda ilusamaks see muutub. Ja Ida-Virumaa on raudselt kõige kaunim maakond. Kõigile lapsepõlve jamadele vaatamata võin öelda, et venelased on head inimesed ja mul on palju venelastest sõpru. Eestis elavad venelastest Afganistani veteranid läheksid iga kell Eesti eest sõtta. Ma ei oska öelda nende noorte nagade kohta, kes seal Tallinnas pronksiööl lällasid, aga afgaani mehed lähevad kindlasti. Sõjaväes olid sõbrad ka just venelased.”
koolimajas Kunagises tluse žürii liikmena. is võ ri o huum
22
Tagavaravariandiks ajalugu Kui Simson astus 1981. aastal kunstiinstituuti, siis poisina perifeeriast, nagu ta oli, mõtles ta, et skulptuur on mingi suur ja püha asi. „Savi meeldis mulle jõledamalt. Kunstikoolis sai „Nu Pogodi”1 hunte ja lillepotte vorbitud küll ja veel. Nii et tegelikult tahtsin keraamikasse minna, aga seal oli maalieksam. Lastekunstikoolis sai oksendamiseni guašiga ja akvarelliga kunstpirne ja -õunu ja draperiisid maalitud. Said valmis, juhendaja keeras pirnid teistpidi, pani kaltsu peale, ühe õuna juurde ja jälle hakka maalima. Hammustasime Kase Üllariga kunstõuna, nii et hambajäljed jäid peale, aga ei, ta otsis ikka selle külje, kus hambajälgi ei olnud, ja sina muudkui maali tuima näoga. Nii ma siis mõtlesin, et persse, hakka jälle neid kunstõunu maalima, tänan, ei. Kõrval oli skulptuuriosakond, otsustasin paberid hoopis sinna anda. Konkurss oli suurem, aga ime küll, sain sisse. Pingetabeli järgi koguni teisena.” Kunstiinstituuti minek toimus pärast Afganistani. Tegelikult tahtis Simson minna kohe pärast sõjaväge edasi õppima. „Ema oli jube kurb – mees oli ära surnud, poeg tuleb sõjaväest ja põrutab kohe Tallinnasse. Aga siis oli selline nipp, et kui lähed kuu aja jooksul pärast sõjaväge tööle, saad puhkuse võtta, millal tahad, mul oli aga vaja suvel juba eksamitele minna. 1
Nõukogude kultusmultifilm „Oota sa!”. 23
Meid ei lastud veel Afganistanist tulema. Saatsin rektor Varesele Afganistanist kirja, et viibin 40. väliarmee koosseisus ega jõua õigeks ajaks ettevalmistuskursustele ning et kas võin kursusega hiljem liituda. Kunstiinstituuti ju ilma ettevalmistuseta ei võetud. Kui koju sain, siis läksin instituuti dessantväelase mundris, barett peas, rind medaleid täis. Vares võttis mul käe alt kinni, viis õppeosakonda ja ütles, et pange see noormees ettevalmistusse juurde. Ma sain ju alles jõuluks koju, kui ettevalmistus oli juba poole peal.” Juhuks kui ta poleks kunstiinstituuti sisse saanud, oli tagavaravariant olemas. Nimelt huvitas noormeest ajalugu ja huvitab tegelikult tänini. „Eesti on minu näol jäänud ilma ühest sitast ajaloolasest. Mul ei ole peas sahtlisüsteemi ja aastaarvud meelde ei jää. Hiljem oleks näiteks olnud võimalik spetsialiseeruda sõjaajaloole, vaat see oleks kihvt olnud. Mitte neid viiske ja rahvariidemustreid uurida. Imelist Ajalugu loen väga suure huviga, see on üks paremaid asju, mida eesti keelde tõlgitakse. Samuti saksa sõdurite memuaare.” Selles vallas on Simsoni kummardus ajaloole Viitna lähedale Pauna metsa maaomaniku tahtel püstitatud mälestusrist legendaarsele teises maailmasõjas võidelnud eesti ohvitserile, kolonel Alfons Rebasele. Võipere küla kunagine metsaheinamaa oli 1941. aasta kevadel koht, kuhu pages punavõimu repressioonide eest poolteistsada eesti meest, et, relv käes, kodumaa anastajatele vastu hakata. Võitlussalga juhiks tõusis Alfons Rebane. Praegu Loksa vallas elaval Liiguste küla endise sepa pojapojal Lembit Sõmeril tuli mõte püstitada oma perekonna maale mälestusmärk, kui ta luges raamatut Alfons Rebasest. 24