Parajuhtumid Eestimaal

Ilmar Soomere

Parajuhtumid Eestimaal

Kujundanud Irina Tammis Toimetanud Mari Kolk Tekst © Ilmar Soomere © Tammerraamat, 2015 ISBN 978-9949-526-86-4 Trükitud trükikojas Printon www.tammerraamat.ee

Sissejuhatuseks Spontaansete parapsühholoogiliste elamuste kirjeldusi hakati süstemaatiliselt koguma ja analüüsima 1886. aastal Inglismaal. Nimekamad uurijad olid tollal Frederic W. H. Myers, Frank Podmore ja Edmund Gurney.

Esimese saja aastaga töötati maailmas läbi umbes 20 000 sellist elamust. Suurim spontaansete parajuhtumite kirjelduste kollektsioon asub USA Duke’i ülikoolis. Sellesse kuuluva 15 000 juhtumi kogumisel ja analüüsimisel oli eriline osa USA parapsühholoogia eksperimentaalse suuna rajaja Joseph Banks Rhine’i abikaasal Louisa Ellen Rhine’il (1891–1983).

Teadusele pakuvad spontaansed paraelamused suurt huvi.

Nende puhul on mängus sellised seisundid (õnnetused, haigused, surmad, spiritistlikud kontaktid, armastusega seotud nähtused jt), mida ei saa eksperimentaalselt uurida. Ilmnenud on mitmeid üldisi seaduspärasusi.

Eestis sai spontaansete paraelamuste kirjelduste süstemaatiline kogumine ja analüüsimine alguse 1963. aastal.

Varem, enne Teist maailmasõda oli ajalehtedes ilmunud üksikute tähendusunenägude, aimuste, telepaatiliste elamuste, surmaeelsete või -järgsete nähtuste jms kirjeldusi. Omaaegses Rahvalehes näiteks nägi aastail 1924–1939 trükivalgust paarkümmend niisugust lugu, ajakirjas Vaimsuse Ideoloogia oli aga ligi 80 sellist kirjeldust.

5

1924. aastal ilmunud ajakiri Fakiir tõi ära mõningaid endelisi ja teisi paraelamusi, mis pärinesid välismaalt, Eesti uudiste seas oli aga juttu üksnes telepaatilistest, ravialastest ja pendliga sooritatud katsetest.

Aastail 1963–1972 kogusin ajaleheartiklite, raadio- ja TV-saadete abil ning eraviisil 1000 spontaanse paraelamuse kirjeldust.

Materjal hõlmab ligi 800 masinakirjalehekülge ja on tänini avaldamata.

Hilisematel aastatel nõukogude võimu tingimustes stagnatsioon süvenes. Parapsühholoogia loengud keelati ja seda laadi materjalide avaldamine muutus keeruliseks. Uusi andmeid hakkas kogunema põhiliselt 1980. aastate lõpust, kui mitme aasta vältel sain uurimiseks 828 spontaanse paraelamuse kirjeldust.

Korraldasin ka mõne paranähte (taassünd, prohvetlus) kohta täpsustamiseks spetsiaalse küsitluse.

Kogunenud ja küsitlusega täpsustatud juhtumites esines: • prohvetlust (unes + ärkvel) 364, • spiritistlikke kontakte 126, • taassündi 94, • telepaatiat 51, • endeid 28, • koputushääli 21, • hingerände 21, • saatusemehhanismi 17, • psühhokineesi (vaateväljas olevate esemete liigutamist mõttejõul) 14, • oleviku selgeltnägemist 10, 6

• kliinilist surma 10, • needust 10, • déjà vu’d 7, • aura nägemist 7, • visioone 5, • ennustusi 4, • radiesteesiat (maapinna all olevate objektide meeltevälist taju) 4, • pendlit, nõiavitsa, pöörlit 4, • taimede mõjutamist 4, • ravimist 3, • apporti (esemete ilmumist spiritistlike mõjutuste tulemusel) 3, • hingelooma 3, • loomadega seonduvaid paranähte 2, • lootemälu 2, • sensitiivsust 2, • retrognoosiat (meeltevälist taju minevikusündmustest) 2, • fotodel avalduvaid mõjusid 2, • ilmastikuga seonduvat 2, • luupainajat 2 korral.

Hauakirja muutusi, bioenergiailminguid, vampirismi ja teleportatsiooni tuli igaüht ette ühel juhul.

Selles raamatus toon mõningaid näiteid ja kommentaare põhiliste eeltoodud paranähtuste kohta.

Ilmar Soomere

7

Prohvetlus Mingit s체ndmust v천ib ette tunda nii 채rkvel olles kui ka unes.

Ärkvelprohvetlus Järgnevat juhtumit kirjeldab üks naine (kiri pärineb 1988. aasta 4. oktoobrist): „Tulin laost, et minna müügisaali. Tegin ukse lahti: silma ees on kirikualtar ja puusärk, puusärgi järel töökaaslane. Mõne nädala pärast mattis ta oma isa…

Ei julgenud minna prahti õue viima – õues ukse juures nägin puusärki. Jälle sai matuseid…

Kui mul löövad leinahelid kõrvu, saan surmasõnumeid.

Kui silme ette tulevad punased laigud, siis saan välismaalt posti.”

Tegemist on ärkvel olles vastuvõetud nägemis- ja kuulmisaistingutega, mis on unenäotaoliselt sümboolsed.

Mõnikord võib ärkvelprohvetluse võimest kasugi olla.

Seda näitab ühe 1900. aastal sündinud mehe kiri (18. detsember 1990): „Olin Mustvees eripolitsei ülem. Kord tegi Kaitseliit ühes saalis teoreetilisi sõjalisi harjutusi.

Läksin Kaitseliidu ülema laua juurde, et temaga rääkida.

Seisin kirjutuslaua ees tema vastas. Siis tuli maailmaruumist 11

käsk: astu kolm sammu lauast eemale! Tegin seda kohe ja kuulsin ennast vaikse häälega ütlevat: „No mis see küll nüüd peaks tähendama?”

Saalis oli kuulipilduja, mille juures mehed õppenokitsemist tegid. Lasketoru ots oli suunatud suure, ümmarguse, plekiga kaetud kõrge ahju vastu.

Kui olin laua juurest eemale astunud, tuli üks noor mees ülemaga rääkima.

Siis kõlas kuulipildujast pauk, noormees karjatas kaks korda: „Aih, aih!” ja kukkus maha. Kuul oli läinud vastu ahju libedat külge ja põrganud sealt kõrvale, tabades noormeest maksa. Kahe tunni pärast oli ta haiglas surnud.

See juhtus 1944. aasta varakevadel Mustvees.”

12

Otsene uneprohvetlus Seevastu võib unenäoelamus olla üsnagi realistlik. Üks naine kirjutab nõnda (20. veebruar 1989): „Ühel ööl nägin unes, et lasteaeda tuli valgete juustega noor naine. Ta läks tädide tuppa ja hakkas juhatajaga rääkima.

Jõudis kätte lõunaaeg. Söögituba asub kohe tädide toa kõrval.

See blond naine oli meie uus lastearst. Ta avas tädide toa ukse, vaatas meie peale ja soovis naeratades head isu.

Järgmisel päeval tuligi lastearst, tegi ukse lahti ja kõik toimus täpselt nii nagu unes. Pärast juhataja rääkis, et arst imestanud, miks nii vaikne on: kas lapsi polegi. Juhataja öelnud, et nad lõpetasid mängu ära ja läksid sööma. Söögiajal on vaikne. Ta olevat siis üle ukse vaadanud veendumaks, et lapsed on ikka söögitoas.

Nägin seda arsti esimest korda, aga et ma teda unes olin juba näinud, tundus ta mulle tuttav. Ta näoilme ja naeratus on praegugi silme ees.”

Sama naine kirjutab ka oma ema unenäost. Seegi oli realistlikku laadi, aga täitus pärast ema enda surma:

13

„Minu ema nägi unes, et suure toa aknad olid lahti. Väljas oli külm, aga kõik aknad olid lahti.

Paari päeva pärast emakene suri. Läksime kirstu tooma, aga nagu vahel juhtub – ei olnud! Andsime siis tellimuse sisse, kuid ema pidi selle aja toas olema. Kuhu sa ikka kirstuta viid! Asetasime ema suurde tuppa ja tegime kõik aknad pärani lahti. Ta oli meil nõnda terve ööpäeva toas.”

14

Sümboolne uneprohvetlus Vaatleme nüüd mõningaid sümboolse uneprohvetluse näiteid.

Arvviidetega uned Neis viies tüüpnäites ettetulevad arvud viitavad unenäo täidemineku ajale või teistele asjaoludele.

Kirjelduse saatja on naine (30. september 1989): „Asi oli nimelt nii, et minu meest opereeriti onkoloogiahaiglas 28. oktoobril 1977. Pärast lõikust käis kiirabi kodus teda süstimas 18. detsembril 1977. Siis olid esimest korda suured valud.

Kui arst hakkas ära minema, siis ütles: „Nüüd magate ühe jutiga hommikuni välja!” Tegelikult ei maganud me terve öö, alles hommikul veerand seitsmest seitsmeni läks silm kinni.

Selle aja sees nägin unes, et arst, kes teda opereeris, tuli minu juurde, pani käe õlale ja ütles: „Ärge praegu veel muretsege.

Ta sureb täpselt kolm kuud pärast operatsioonipäeva.”

27. jaanuaril 1978 oli mees peaaegu kogu päeva ja õhtu koomas. Pojad ütlesid, et hakka või jumalat uskuma: isa ootab tõesti 28. päeva ära, sest siis saab kolm kuud täis. Ja ta surigi järgmisel päeval.”

15

Siin on tegemist realisatsiooniaja tüübiga, kus teatud sündmustele järgnevad teised ning nende omavaheline ajaline distants on teada.

Kirjeldatud juhul oli lähtesündmus juba toimunud ja kuupäevaliselt teada. Mõnikord on unenäo ajal ka esimene sündmus veel toimumata ja see teeb realisatsiooniaja mõnevõrra ebamääraseks.

Vahelduseks ka ühe mehe kiri (8. detsember 1975): „Olin 36 aastat vana ja Saksa sõjaväes. Nägin unes, et olin suures kaupluses, kus oli müügil igasugu etikettidega riideesemeid. Küsisin müüjalt: „Kas ilma ostuloata ka osta saab?”

Tema vastas: „Teie saate. Teile on määratud kahekordne roheline sall, kuid otsas on pisike auk. Kui see sall oleks koos olnud, siis olnuks auke rohkem.” Hind oli 53 marka.

Sain haavata: kahest varbast läks kuul läbi. Olin Jämejala haiglas. 53 päeva sai täis. Küsisin arstilt, millal välja saan.

Vastus: „Puhkuse andmine on keelatud. Teil tuleb olla veel 10 päeva.”

Oli ilus maikuu õhtupoolik. Teised olid lõunapoolsel trepil.

Ka mina limpasin sinna. Arst nägi, tõreles, et ma ei pea režiimist kinni, ja kirjutas haiglast välja. Nii täituski mu unenägu.”

16

Üks naine saatis 1986. aasta 11. juuli unenäo kirjelduse: „Nägin arvude jada: 8, 18, 24, 70 või 72 ja 81.

3. augustil (s.o 24 päeva pärast unenägu) tuli mitteametlikku infot, et saame uue korteri. 18. augustil otsustati see tööliskoosolekul.

8. septembril saime orderi.

70 päeva pärast unenägu, 18. septembril oli uus uni, milles öeldi, et 29ndaks olgu plats puhas!

Ma ei teinud midagi, et kolimist kiirendada või pidurdada – kõik toimus loomulikku rada. Ja ometi: kui lugeda kõik need uue korteri saamise päevad kokku, saame 81. Seega olid 8, 18, 24, 70 ja 81 kõik tähenduslikud.

Kusjuures pidev number oli 4 + 4 = 8. See võis tähendada 4 tuba, 4. korrust ja korterit number 8.

Pärast kolimist ei näinud ma enam unes ühtegi numbrit, mis oleks meelde jäänud.”

Keerukam arvuliste realiseerimisaja viidete süsteem on järgmises meditsiiniõe kirjas: „Unenägu nägin aprillis või mais 1987. Haigla kultuurimajas pidi toimuma mingi tähtpäeva pidulik tähistamine, mis oli seotud peaarstiga (sünnipäev või aastapäev). Maja nr 8 teisele korrusele, kus peaarst töötas, olid kogunenud vanemad õed ja arstid. Vaatasin kella. See näitas 15.13 või 15.15. Imestasin, miks pidulik sündmus polnud alanud (oli teatatud, et algus on kell 14).

17

Seisin akna juures. Minu kõrval oli õde Liisa U. ja eespool õed Inga, Maie ja Marju. Mul olid käes mustad sametkaaned, sinna sisse pidi olema midagi kirjutatud. Pidin need kaaned peaarstile üle andma.

Peaarsti kabinet oli kottpime. Uks oli lahti ja esimese toa põrand oli valgustatud, niipalju kui ukseava võimaldas. Toa tagumine osa oli pimeduses. Mõtlesin, et küll on vastik, et see nii pimedas peab toimuma.

Lohutasin end, et võib-olla on peaarstil tagatoa lõpus pidulaud, kus on ka küünlad, mis ta süütab ise, kui kõik algab.

Makilt tuli vaikne mahe väga ilus muusika. Ja siis ilmus ta ise – säras nagu väike meelitatud poiss. Ta oli veel väiksemat kasvu ja lausa õhkkerge, väga-väga sale. Ta naeris kogu aeg vaikse häälega. Mõned eespool olevad õed andsid lilli. Enne seda nägin ühe tohtri käes sügavsinisest sametist aukaasi, umbes 30 x 20 cm. Nende kaunistus oli väga kummaline: keskosast kõrgemad kullast viisnurksed tähekesed olid paigutatud ovaalselt. Keskel oli suurem samasugune tärn. Tähekesi oli kaheksa, üheksas paiknes keskel.

Siis kutsus peaarst kõiki kaks korda oma tuppa. Ise läks ta pimedasse ja kutsus sealt teinegi kord kõiki, et tuldagu sisse.

Rahvas ei tahtnud esialgu kuidagi edasi liikuda, siis mõned õed ikka astusid valgema laigu peale, kuid edasi ei läinud keegi.

Peaarst suri 4. septembril 1988. Matus oli 9. septembril kell 14. Surnuaias oli Liisa minu kõrval.”

18

Kõigepealt realiseerimisaja viidetest.

Kell 14 oli ühelt poolt otsene viide (matus algas tõepoolest sel ajal). Samas oli „pidulik sündmus” toimunud umbes tund ja veerand hiljem – kell 15.15. Kui uni oli 1987. aasta mai lõpul, siis tähendas see ühte ja veerandit aastat.

Tähekesi oli kokku üheksa, mis viitab ehk aasta üheksandale kuule – septembrile.

Unenäos oli märkimisväärselt palju surmasümboleid: mustad sametist kaaned, sügavsinised sametist aukaaned, lilled, peaarstiga seotud tähtpäevapidu, pime tuba, kus pidid olema küünlad, vaikne mahe muusika, peaarst oli normaalkasvust väiksem, saledam ja õhkkerge.

Sära ja naer on kontrastsümbolid. Ühe naise 1983. aastast pärinevad unenäokirjeldused on aga huvitavad kahel põhjusel. Esiteks on need nähtud kahel ööl ja täiendavad teineteist. Teiseks ei viita arvud siin ajale, vaid pigem kohale. Unenägu ise oli selline: „16. novembril 1983, s.o kaastöötaja mehe matusepäeva hommikul näen, et töökaaslase õde helistab matusemajast ja annab mulle arvud, millest jäi mulle meelde vaid 226. Ütleb: „Sul on kohustus.”

18. november 1983. Unes öeldakse, et see on eelmise une jätk, sest arvud ei jäänud meelde.

Vean hobusega palke. Esimeses koormas on kaks palki ja teises neli.

19