Julian Clary
Illustreerinud David Roberts
Originaali tiitel: Julian Clary The Bolds Andersen Press Limited, 2015 20 Vauxhall Bridge Road London SW1V 2SA www.andersenpress.co.uk © Andersen Press Limited Toimetanud Kadri Põdra Tõlge eesti keelde © Heija-Liis Ristikivi ja Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-34-3 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
Teile, mu toredad Ăľe- ja vennalapsed Nico, Jake, Dani, Mia, Alex ja Zac.
JC
Peatükk
Valetamine ei ole
KUNAGI
hea mõte. Ütlesin
kord oma sõpradele, et ma olen viineripirukas. „Päriselt ka,” teatasin ma neile. Kui nad mind lõpuks uskuma jäid, pritsisid nad mind üleni ketšupit täis ja hammustasid jalast. „Lõpetage ära!” pidin ma lõpuks karjuma. „Ma ei ole viineripirukas – ma olen
inimene! ”
Võin sulle öelda, et õppisin sellest nii mõndagi. Ma ei valeta enam. Mitte kunagi. Nii et usu mind: lugu, mille ma sulle kohe jutustan, on TÄIESTI TÕSI. See on tähtis, et sa seda teaksid ja sellest aru saaksid, sest see on üks üsna erakordne lugu. Ja naljakas. Naljakas ja imelik. Väga naljakas ja imelik lugu tegelikult, aga täiesti tõsi. Viimne kui üks
sõna.
Enne kui looga algust teen, pead sa kõigepealt aru saama, et mingil põhjusel on inimesed aastate jooksul üpriski ennasttäis läinud. Nad kujutavad ette, et on palju nutikamad kui teised elusolendid. See on viga. Üksnes sellepärast, et inimesed oskavad lugeda ja kirjutada ning kasutada nuga, kahvlit ja arvutit, arvavad nad, et 8
on teistest loomadest paremad. Kui rumal neist! Kas teadsid, et orav võib peita metsa kümme tuhat pähklit ja ta mäletab täpselt, kus iga pähkel asub? Noh, ütle nüüd, kas sina suudaksid meeles pidada, kuhu sa panid kümme tuhat pähklit? Konnad oskavad lahtiste silmadega magada.
Kas sina oskad? Kass oskab oma peput lakkuda! Kas pole nutikas?
Tegelikult on loomad sama nutikad nagu inimesed, aga nad on teistmoodi nutikad. Mõnikord arvavad loomad, et hoopis inimesed on rumalad. Järgmine kord lambakarjast möödudes jää seisma ja vaata neid. Lambad vaatavad sulle vastu kaastundlikult. Nad võivad isegi pead raputada – neile teeb nalja, et kanname kampsuneid ja kasukaid, mis on tehtud villast, mis neil seljas kasvab. Täitsa rumal lugu ju!
Tuleme nüüd aga loo juurde tagasi. See sai alguse kümme aastat tagasi kaugel Aafrikas. Aafrika, nagu sa ehk fotode ja telesaadete põhjal tead, on väga soe ja ilus koht. Seal on metsad, põõsastikud ja tohutud lagedad väljad, kus elab palju metsloomi: lõvisid, elevante ja kaelkirjakuid. Erksavärvilisi linde, kes elavad puu otsas. Ahve ja gorillasid, sisalikke, hüääne, okassigu ja piisoneid. Kogu Aafrika kubiseb igas suuruses elusolenditest, keda kõiki ei suuda ettegi kujutada. Ja tead mis, Aafrika metsloomad on ka väga nutikad. Nad vaatavad inimesi ja itsitavad endamisi. „Kujuta ette, et peaksid sõitma ringi õhukonditsioneeriga bussi või autosse topituna ja sööma igavat küpsetatud toitu! Inimeste elu tundub nii ebamugav!” „Meie, niinimetatud metsikud loomad jalutame vabalt ringi,” ütlevad nad üksteisele. „Hingame
värsket õhku ja sööme värsket toitu, mida ise püüame või korjame. Selline elu on palju parem, meie tagasihoidliku arvamuse kohaselt!” Milline elustiil sulle toredam tundub? Kõik Aafrika loomad teavad, et nutikaimad neist on hüäänid. Nad ei ole kõige kiiremad või raevukamad ega ausalt öeldes ka kõige ilusamad, aga nad on targad ja sihikindlad ning teevad koostööd selle nimel, mida saada tahavad. Nad oskavad väga hästi ka prügikastidest toitu otsida. Aga kõige paremini oskavad hüäänid midagi, mis ajab teised loomad täitsa hulluks: nad oskavad naerda.
Neid, tähnilisi hüääne kutsutakse teinekord ka naervateks hüäänideks. Nad kriiskavad ja
kõkutavad pikalt ja valjult.
Nad suudavad lõvikarja üle kavaldada, joostes ringiratast nende ümber, naerdes ja puristades, ja varastavad siis tekkinud segaduses ära nende õhtusöögi.
Kui päris aus olla, ei ole hüäänid teiste loomade seas eriti populaarsed. Linnud laulavad kenasti, lõvid möirgavad muljetavaldavalt, kuid kavalate hüäänide lakkamatu naer paneb teistel loomadel pea valutama. Niisiis. Elas kord Masai Maras (mis on üks tohutu suur rahvuspark Aafrikas) suur hüäänikari. Täpsemalt tähniliste hüäänide kari. Need hüäänid naersid veel rohkem kui ühedki teised. Nad elasid urgudes ühe safarilaagri lähedal, kuhu paljud turistid tulid vaatama loomi nende loomulikus keskkonnas. Hüäänid harjusid vähehaaval kummaliste külalistega ära. Nad hiilisid laagrile järjest lähemale, otsisid toidujääke ja muutusid aina julgemaks. Lõpuks hakkasid nad aja jooksul saama aru inimeste suhtlemisviisist – nad õppisid mõistma inimeste keeli. 15
Selles konkreetses safarilaagris oli palju inglise turiste, nii et mõne aja jooksul hakkasid hüäänid nende keelt jäljendama ja rääkima. Nende esimesed sõnad inglise keeles olid järgmised:
K as k ee gi so ov ib k u rg iv õi le ib a? Ühel ilusal päeval uitas
üks
mesinäda-
laid pidav paarike loomapargis rumalal kombel üksinda
põõsastikku,
kaitseks kaasas ainult seljakotid. Peagi tundsid nad, et Aafrika kesk päevapäike
on
nende
jaoks liiga kuum, ning
nad hüppasid oma khakirohelistest riietest välja ja läksid tiiki suplema.
Suur viga. Seal elasid näljased krokodillid, kes sõid need rumalad inimesed lõunaeineks ära.
Na k s
N ak s ! Nämm Klõnk s!