Perekond Julged tulevad appi

tu levad appi

Samas sarjas varem ilmunud:

„Perekond Julged�

tulevad appi Julian Clary Illustreerinud David Roberts

Originaali tiitel: Julian Clary The Bolds to the Rescue Andersen Press Limited, 2016 20 Vauxhall Bridge Road London SW1V 2SA www.andersenpress.co.uk © Andersen Press Limited Toimetanud Kadri Põdra Tõlge eesti keelde © Heija-Liis Ristikivi ja Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-52-7 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Minu vanematele Peter ja Brenda Claryle

JC Minu Ăľepojale Joel Roberts-Maloneyle

DR

Peatükk

Kõigepealt väike hoiatus: parem on seda raamatut täiskasvanutele mitte näidata. Nad ei saaks sellest aru. Nad ütleksid kohe, et see on

täielik totrus, või pakuksid sulle lugeda midagi mõistlikumat.

Noh, täiskasvanutel ei ole alati õigus. (Mina olen ka täiskasvanu, nii et tean, mida räägin.)

Nad loevad igavaid ajalehti ja tüütuid pakse raamatuid, kus pole pilte ega nalju ja kus ei juhtu kunagi midagi huvitavat.

SELLES raamatus juhtub nii palju, et ma ei tea isegi, kust alustada. See on üks 7

väga

ebaharilik raamat. Nagu sa kohe teada saad.

Ent ebaharilik ei tähenda rumalat või totrat.

Tõsijutt! Sina saad sellest aru. Täiskasvanud ei saa.

Ja kui mõni täiskasvanu loeb seda raamatut sulle juhtumisi unejutuks, siis hoidku oma tähelepanekud endale.

Nõndaks. Sain südamelt ära, nii et hakkame

pihta.

Kas sa oled kunagi kuulnud Julgetest?

Ilmselt oled. See on üks

kena perekond, kes

elab Karukülas Pargiveere puiestee 41. Nad

naeravad ja viskavad kogu aeg nalja. Härra Julge töötab kohalikus jõuluküpsiste tehases ja kirjutab nalju küpsiste sisse. Proua Julge

valmistab

müüb

turul

ja

uhkeid

kübaraid. Nende kaksikud Betti ja Bert on väga armsad ja toredad lapsed.

Nendega koos elavad ka onu Teo ja Miranda, kelle nad päästsid loomapargist. Jah, lugesid

õigesti:

loomapargist.

Sellepärast et Julged on üks üsna ebaharilik perekond, kes teeb ebaharilikke tegusid. Meil kõigil on oma saladused, aga nende oma on

SUUREM ja karvasem kui enamikul ...

Asi on nimelt selles, et suletud uste taga ei ole nad üldsegi samasugune pere nagu on sul või mul. Inimpere. Hoopiski mitte! Nad on hüääniperekond, kes

teeskleb inimesi – karvastest

kõrvatuttidest käpakesteni välja.

Peale meie ei tea seda keegi.

9

Ilmselt oled sa nüüd šokis. Tõepoolest, mina olin ka esimest korda kuuldes, aga tegelikult

ei ole see üldse nii ehmatav, kui võiks arvata.

Paljud loomad elavad nõnda, teeseldes, et on inimesed. Kaelkirjakud, kes poes kaupa riiulitele laovad. Sead, kes kinos kogu filmi aja valjuhäälselt popkorni söövad. Buldogid, kes töötavad

ööklubi

turvameestena.

Õigupoolest

on ka Julgete naaber härra Mühkam loom.

Grislikaru. Ja kuigi neil on minevikus olnud erimeelsusi, on härra Mühkam nüüd Julgete ustav sõber ning astub läbi peaaegu igal õhtul, et mängida doominot ja võtta mõned lihalõigud.

Välja arvatud teisipäeviti. Sel õhtul ei mängita mingit doominot, sest teisipäevaõhtud on Julgete viisakas paarismajaboksis väga erilised. Teisipäevaõhtud on 10

sugemisõhtud. Võiks

ju arvata, et see tähendab näomaske ja maniküüri, aga ei. Tegelikult istuvad Julged, vana ja kurt onu Teo ning marmosett Miranda ringis põrandal, kratsides, nühkides ja näkitsedes üksteist. Nad vaatavad, et lahtised karvad saaksid välja kammitud ning muda ja kinnijäänud ebemed eemaldatud. Kirpudest rääkimata.

Loomulikult peavad nad enne kardinad ette tõmbama, et keegi sisse ei piiluks. Kuigi meie, inimesed, ka mõnikord kratsime ja sügame end, ei leba me just eriti sageli selili, samal ajal

nakitseb teravate hammastega meie kõhtu. Samuti ei laku me üksteise kõrvu pika

kui ema

keelega, mis ulatub üle kogu näo teise kõrvani ja kaugemalegi.

Julgete jaoks on sugemine puhas nauding, aga teeb ka kõdi, nii et lõpuks

itsitavad ja huil-

gavad naerda kõik maja number 41 elanikud.

Seega on nad ka parajas tujus, et kuulata ära paar härra Julge uut nalja.

Mik s banaan arsti juurde läk s?

Sest tal oli koor lahti.

Või:

Mik s tarretis võdises?

Sest ta treenis end suvek s vormi.

Teisipäevaõhtuti ei kulu Pargiveere puiestee 41 majas kuigi kaua aega, kuni kõik naerust kõveras ringi.

13

rulluvad

Niisiis, ühel teisipäevaõhtul, kui sugemine oli lõppenud ja kaksikud kenasti voodis, läks proua Julge vannituppa hambaid pesema ning oma sõbralikku karvast nägu puhastama ja niisutama.

Potile istudes tundus talle, et ta kuulis kerget köhatust, millele järgnes

plärtsatus. Proua

Julge ajas kõrva kikki ja kuulatas tähelepanelikult. Hüäänidel on suurepärane kuulmine.

Siis pilgutas ta nõutult silmi, kuni taipas lõpuks, et need helid tulevad tema alt ...

WC-poti seest!

Aga enne, kui ta jõudis ehmunult püsti hüpata, et järele vaadata,

näpistas keegi teda

kergelt istmikust. „ Iiiik! ” karjatas proua Julge ja kargas püsti.

Siis piilus ta ettevaatlikult potti.

14

Talle vaatas vastu tohutu suurte roheliste silmade ja väga pika koonuga pea, mis ütles sügava käriseva häälega: „Tuhat vabandust!

See olen kõigest mina!”

Mis olend see ka polnud, igal juhul näis tal olevat PALJU hambaid ...

Peatükk

„Püha taevas!” hüüatas proua Julge WC-potti piiludes. „Miks?

Kes?

Mida te, taeva päralt,

seal all teete?” „Andke andeks,” sõnas hääl. „Ma elan kanalisatsioonitorus ja mulle

AITAB sellest elust!”

Kerge ägina saatel libistas olend end tualetipotist välja ja ronis siis poti peale istuma, raputades pead kuivaks.

Nüüd nägi proua Julge, et ootamatu külaline oli üks üsna

hämmeldunud krokodill, pea-

aegu sama suur nagu ta ise.

17

„Palju parem!” teatas kutsumata külaline, kui oli end kuivaks saanud. „Kuidas läheb?

Mina olen Silja ja ma olen krokodill.” „Seda ma näen!” ütles proua Julge kukalt kratsides. „Mina olen Amelia Julge. Ee ... ehk peaksin oma abikaasa kutsuma?” „Anna mulle hetk aega, kullake,” palus Silja. „Ma ei ole ju jõudnud veel isegi korralikult hinge tõmmata. kõige­pealt

Kas

tohiksin

duši alt läbi

hüpata? Tead ju isegi, kuidas seal kanalisatsioonis on.”

„Tegelikult mitte,” pilgutas proua Julge silmi. „Äraütlemata räpane, vaat mis. Ma haisen kindlasti kohutavalt!” kuulutas Silja. „Noh, kui sa nii ütled,” vastas proua Julge, kelle nina hakkas kirbe, nii-ütelda

maalähe-

dase aroomi peale tõmblema.

Silja lõi korraks sabaga niuhti ja juba ta oligi poti pealt maas ning hüppas duši alla.

Temperatuuri­nupuga mängides ütles ta: „Ole nii armas, Amelia, ja

nühi mu selga! Mul ei ole

eriti pikad käed ja ma ise ei ulata.” „Muidugi,” ütles proua Julge vastutulelikult. „Paneme palju dušigeeli ning teeme su kiiresti kenaks ja puhtaks.” „Hõõru kohe kõvasti, palun,” juhendas Silja. „Mul on väga

paks nahk. Vaata, et kõik uurded

korralikult puhtaks saaksid. Ma olen terve elu 19

räpa sees ligunenud. Ja ma ilmselt võlgnen sulle selgituse.” „Selgitus oleks tore küll,” nõustus proua Julge, asudes küüneharjaga tööle Silja

kühmu-

lise selja kallal. Siljal oli õigus – tema seljas oli kihtide kaupa soppa ja räppa ning teda oli tarvis tugevasti nühkida. „Oo! Kui

õnnis tunne!” ohkas Silja ja hak-

kas siis proua Julgele oma lugu rääkima. „Enne kui ma alustan … Kullake, on mul õigus, kui arvan, et sa oled hüään?” „Noh, kui sa seda nüüd nõnda ütled, siis, ee, jah, olen küll,” ütles pisut šokeeritud proua Julge. „Aga see on saladus.” „Jaa, ma tean.” „Kust

sa tead? ” 20

„Küll ma selleni ka jõuan,” lubas Silja. „Nüüd ütle, kas mul on õigus, et hüäänide gruppi kutsutakse karjaks?” „Jah!” sõnas proua Julge. „Kuigi mõnikord öeldakse meie kohta ka

kõkutajate kari, mis

on minu arvates palju tabavam. Meile nimelt meeldib väga naerda.”

Silja krimpsutas nina. „Olgu, las see jääb.

Kas sa tead, kuidas nimetatakse krokodillide gruppi?” „Kardan, et mitte,” vastas proua Julge. „Noh, kullake, see on koloonia.” „Krokodillide koloonia?” „ Just! Ja ma tahan öelda seda, et Karuküla kanalisatsioonivõrgus elab PALJU krokodille.

21

KOLOONIATE viisi. Nii juba mitu põlve.

Kuidas me sinna saime, ei tea keegi.

Arvatakse, et ühel veidrikust inimesel oli kunagi lemmikloomaks krokodill, kes munes ükskord palju mune. Kui need kõik koorusid, sattus inimene paanikasse. Lasi beebid veega potist alla, et neist lahti saada, ja siin me nüüd olemegi.” „Kui julm!” ahmis proua Julge õhku. „Jah, olen nõus. Aga inimesed on mõnikord sellised. Seal all on palju kuldkalu ka.

Vaesekesed ei püsi just kaua kuldsed, ujudes läbi kogu selle sodi ja sõnniku ...” „Fui,

öäk! ” hüüdis proua Julge.

„Tõepoolest,” jätkas Silja. „Igatahes seal me oleme. Terve koloonia krokodille elab

Julian Clary Illustreeri nu d David R oberts

Julged on täpselt samasugused nagu meie sinuga: nad elavad majas, käivad tööl ja armastavad naerda. Aga nende perel on üks suur karvane saladus – nad on hüäänid.

Seni on Julgetel õnnestunud asja vaka all hoida. Ent uudishimulikule mehele kõrvalmajast on hinge pugenud kahtluseuss. Kas Julgetel õnnestub saladust hoida?