EllEN NiiT
Pildid jooNisTANud
ViVE Tolli
Esmatrükk: Eesti Riiklik Kirjastus 1963 Kujundanud Irina Tammis © Ellen Niit © Vive Tolli © Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-87-0 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas www.tammerraamat.ee
sisukord KEVADINE PÄIKE
Pille-Riin. . . . . . . . . 6 Pille-Riin ja pakane . . . 10 Pille-Riin ja kaks mustasilmset leevikest . . 14
RÕÕMUS TÄNAV
Soome kelk. . . . . . . Jäljed . . . . . . . . . . Autovänt. . . . . . . . . Anne . . . . . . . . . . Helekollane kühvel. . . . Kolmsada grammi koort.
suvepäeV
Hommik. . . . . . . . . Pahandus . . . . . . . . Ärasõit. . . . . . . . . . Liisa. . . . . . . . . . .
22 27 31 37 45 55 64 67 74 76
Lõuna. . . . . . . . . . 83 Õhtu . . . . . . . . . . 87 Pille-Riini pildinäitus
Vanaisa kingitus. . . . . 94 Pille-Riini pildinäitus. . 102
reis ümber maailma
Kell. . . . . . . . . . . 108 Reis ümber maailma. . . 113 Pille-Riini kuu. . . . . 117
NÄÄRIÕHTU
Kuuseehted . . . . . . . 124 Jorr. . . . . . . . . . . 130 Külaline. . . . . . . . . 136
Lõpujutt
Roheline klaasitükk . . . 142
4
KEVADINE PÄIKE
Pille-Riin Pille-Riin on tüdruk. Tal on isa ja ema. Või õigemini – tema on isal ja emal. Aga endal on tal nukk Anne ja kummist koer. Koera saab õhust tühjaks lasta, ja siis on see nagu surnud. Koera nimi on Pontu, kui ta õhku täis on. Aga tühjast peast tal nime ei olegi. Pille-Riinil endal on koguni kaks nime. Pille ja Riin. Kui Pille-Riin sündis, siis pandi talle niisugused nimed. Ema tahtis Pillet ja isa tahtis Riini. Et mõlemad nimed olid ilusad ja naljakad, siis sai kokku Pille-Riin ja ongi nüüd Pille-Riin. Pille-Riin on viieaastane. See on väga tähtis, sest just üleeile oli tal sünnipäev. Sünnipäevakingiks sai ta rahakassa. Selle kinkis talle vanaisa. See kassa on neljakandiline puust karp, lukk on tal ees ning kaane sees on pilu, kust raha sisse läheb. Veel on kaane peal pilt: Pikk Hermann, mis on värvitud halliks, ja puud, mis on 6
rohelised, ja taevas, mis on sinine, ja torni otsas lipp. Lipp, mis lehvib nagu päriselt. Kassasse kogub Pille-Riin viiekopikalisi, sest ta on viieaastane. Neid on seal juba viis tükki. Aga sellest kõigest kokku on Pille-Riinil ühtlasi suur mure. Järgmisel aastal peab ta nimelt saama kuueaastaseks. Kuuekopikalisi aga pole üldse olemas. See on täitsa kindel, sest seda ütles isa. Ja kui Pille-Riin küsis, et mis siis edasi saab, siis isa ainult muigas ja ütles, et ei tea, et eks siis näe. Pille-Riini isa kirjutab ja tõlgib raamatuid. Aga ainult suurtele inimestele, mitte Pille-Riinile. Ema õpetab hommikul koolis lapsi ja õhtul on kodus. Päeval on Pille-Riin isaga. Ainult et isa on oma toas ja teeb tööd. Pille-Riin aga on teises toas ja mängib ja kolmas tuba on tühi. Kui Pille-Riin õues on, siis on tühi ka teine tuba. Pille-Riinil on kaks kikkis patsi, kus otsas käivad lindid. Lindid on kas sinised või punased või ruudulised, nii kuidas ema just hommikul paneb. Patsid aga on kollased nagu õled ja need
8
pisikesed jonnjuuksed kuklaaugus, mis patsi ei ulatu ja mis on keerdus, need on ka samasugused kollased. Silmad on Pille-Riinil hallid. Aga kui p채ike paistab, siis on nad sinised ja kuldsed t채pid on sees. Nii 체tles vanaisa ja k체llap see siis nii ongi.
9
Pille-Riin ja pakane See oli hommikul. Akna taga oli taevas veel hämar ja sinetav. Kuugi ei olnud veel ära läinud, vaid piilus läbi suure männi võra Pille-Riini. Pille-Riin seisis akna juures ja vaatas, kuidas ema tööle läheb. Alguses paistis alt kõnniteelt ema talvepalitu selg. Ema vaatas värava juures korra tagasi ja lehvitas Pille-Riinile. Siis kadus ta aianurga taha, sinnapoole, kus on bussipeatus. Tänav jäi tühjaks. Pille-Riin lehvitas veel natuke ja jättis siis järele. Kõik see oli vara hommikul ja Pille-Riin polnud veel päris riideski. Tal oli seljas särk ja pihik, jalas püksid, aga päris jalas oli ainult üks sukk. Teine oli lontis ja seda pidi Pille-Riin just hakkama kinni panema, kuid panek jäi katki, sest Pille-Riin nägi aknal väga imelikku asja. 10
Aknaklaas oli alumisest servast udune ja äkki joonistas keegi sinna männioksa. Aga mitte niisuguse, kui Pille-Riin harilikult tegi, et kriips ja väikesed kriipsud küljes, vaid hõbedase ja ilusa. Täpselt nagu härmatanud puu otsas. Pille-Riin tahtis seda keelega katsuda, aga ei saanud, sest aknal olid kahekordsed klaasid. Samas tekkis aknale veel teine männioks ja Pille-Riin ütles: “Oi!” See oli veel hõbedasem ja veel ilusam kui esimene. Pille-Riin oli alguses üsna ehmatanud. Siis tuli talle aga midagi meelde, mis vanaisa oli rääkinud. Muidugi! See oli pakane, kes aknale joonistas. Tõepoolest! Pille-Riin küünitas vaatama, kuid ei näinud kedagi. Aga aknale tekkis naljakas lill hõbeõiega. Nüüd vedas Pille-Riin tooli akna juurde ja ronis selle peale, et paremini näha. Ta võis ka ronida, sest tal polnud kingi jalas. Pakane aga joonistas vahepeal kuuseoksa. Pille-Riin ei öelnud enam midagi, vaid vaatas vaikselt pealt. Siis koputas ta tasa sisemisele ruudule ja sosistas: “Joonista koer!” Aga pakane joonistas tähekese. Pille-Riin vaatas ja hüüdis kõvemini: “Joonista kass, kuuled!” 11
Aga pakane ei kuulnud. Siis põrutas Pille-Riin kõvasti sõrmenukiga, nii et klaas põrus, ja hüüdis: “Joonista inimene, noh!” Aga pakane joonistas siiski ainult lille. Siis sai Pille-Riin pahaseks ja ütles: “Mis sa jonnid, see pole üldse ilus.” Aga pakane joonistas jälle lille. “Äkki ta ei oskagi inimest joonistada,” mõtles Pille-Riin. Ta hüppas ruttu toolilt maha, jooksis oma riiuli juurde, võttis sealt paberi ja pliiatsi ning ronis uuesti toolile. Ta hakkas joonistama, et pakane näeks, kuidas tuleb teha. 12