Beatrix Potter. Kogutud lood

Beåtrix PØtter

Kogutud lood

TM

„… kraed ehk hiirtele hästi … ribad tanude tarvis … ja hiirtele!” pomises Gloucesteri rätsep endamisi. Gloucesteri rätsep

beåtrix pØtter

Kogutud lood Inglise keelest tõlkinud Jüri Kolk ja Ilmar Trull

TM

BEATRIX POTTER THE COMPLETE TALES First published in Great Britain by Frederick Warne & Co. 80 Strand, London WC2R 0RL, UK © Frederick Warne & Co. 1989, 2002, 2006 This edition published 2016 New reproductions of illustrations © Frederick Warne & Co., 2002 Produced in association with Frederick Warne & Co. Frederick Warne & Co. is the owner of all rights, copyrights and trademarks in the Beatrix Potter character names and illustrations.

Tõlge eesti keelde © Jüri Kolk, Ilmar Trull (lk 7-36, 53-68), Tammerraamat, 2019 Toimetanud Kadri Põdra, Tiina Tammer Küljendanud Villu Tammer ISBN 978-9949-616-81-7 Trükitud Hong Kongis

Sisukord Beatrix Potter

6

LOOD Lugu Peeter Pikk-kõrvast 7 Lugu Orav Käbikäpast 21 Gloucesteri rätsep 37 Lugu Benjamin Nudisabast 53 Lugu kahest pahast hiirest 69 Lugu proua Siuh-Säuhist 85 Lugu pirukast ja koogivormist 101 Lugu härra Jasper Õngitsejast 119 Lugu hirmus pahast jänkust 131 Lugu preili Ullikesest 139 Lugu Kassipoeg Tomist 147 Lugu Lilli Lombi-piilust 159 Lugu Samuel Vurrustest ehk Moosipuding 173 Lugu hopsajatest jänkudest 197 Lugu Kaneelist ja Kurgitsast 209 Lugu proua Lobahiirest 223 Lugu Timmi Tipstapsist 235 Lugu härra Reinust 251 Lugu Notsu Ontlikust 281 Õunake Uppini salmid 309 Lugu Joonatan Linnahiirest 317 Piiake Peterselli salmid 331 Lugu väikesest notsu Robinsonist 339

MUUD TÖÖD Kolm väikest hiirt 385 Vana kaval kass 388 Rebane ja toonekurg 393 Jäneste jõulupidu 397

Beatrix Potter Nagu paljudel teistel Victoria-ajastu tüdrukutel, kes said oma hariduse kodus, oli Beatrix Potteri lapsepõlv üpriski üksildane. Kuid tal oli kaks huvi, mis pakkusid suurt rahuldust: kunst ja loodus. Vanemad julgustasid Beatrixi kunstiga tegelema, võtsid ta kaasa kunstigaleriidesse ja palkasid koju kunstiõpetaja. Nad lubasid koju tuua ka hulga lemmikloomi: küülikuid, hiiri, konni, sisalikke, madusid ja tigusid. Beatrix ja tema noorem vend hoolitsesid nende eest õppimiseks mõeldud toas. Nad hakkasid oma lemmikuid joonistama ja pöörasid suurt tähelepanu detailitäpsusele.

Kui Beatrix vanemaks sai, olid tal endiselt loomadest seltsilised. Mõned neist, näiteks Peeter Pikk-kõrv, Benjamin Nudisaba ja proua Siuh-Säuh, ilmusid hiljem välja tegelastena tema raamatutes.

Tihtipeale koostas ta laste lõbustamiseks lemmikloomade illustratsioonidega kirju. Ühe sellise saatis ta oma endise koduõpetaja pojale Noel Moore’ile. See saigi aluseks Potteri esimesele raamatule „Peeter Pikk-kõrv” ja ülimalt edukale kirjanikukarjäärile.

Beatrixi lemmikpiirkond Inglismaal oli Lake District. 1905. aastal ostis ta oma esimese talu, Hill Topi, Near Sawrey külas. Paljude tema lugude sündmustik leiabki aset Sawrey kandis, kus ta elas suure osa oma elust.

Ta võitles maapiirkondade säilitamise ja kaitse eest, ostis maad ning tegi koostööd looduskaitseorganisatsiooniga National Trust, et päästa kauneid rikkumata paiku ja edendada traditsioonilisi talupidamisviise.

Tänu tema pingutustele on suur osa Lake Districti maadest endiselt National Trusti hoole all. Maastikke, mida Beatrix Potter oma raamatutes illustratsioonide jaoks taustana kasutas, saab veel nüüdki näha sellistena, nagu tema neid kujutas.

Lugu

Peeter Pikk-kÕrvast

19 02

Sellest raamatust Lugu ulakast Peeter Pikk-kõrvast härra McGregori aias sai alguse illustreeritud kirjast, mille Beatrix Potter saatis 1893. aastal Noel Moore’ile, oma endise koduõpetaja pojale. Saanud julgustust sellest, et mõned tema tervituskaardid ajakirjades avaldati, meenus kiri Beatrixile seitse aastat hiljem ja ta arendas seda edasi mustvalgete illustratsioonidega pildiraamatuks. Mitu kirjastust lükkasid aga raamatu tagasi ning Beatrix lasi selle ise trükkida oma perekonnale ja sõpradele kinkimiseks.

Umbes sel ajal nõustus Frederick Warne loo avaldama, kui autor oleks valmis joonistama juurde värvilised illustratsioonid. Raamat ilmuski 1902. aastal, hinnaks üks šilling (5 penni). Raamat osutus kohe edukaks ja on seda siiani.

See oli võluva kangelase, põneva tagaajamise ja õnneliku lõpuga hoogne lugu koos vaimustavate illustratsioonidega. Tulemuseks on aegumatu võluga lastekirjanduse klassika.

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

E

lasid kord neli väikest jänkulast. Nende nimed olid Tupsuke, Nupsuke, Tuttsaba

ja Peeter.

Nad elasid koos emaga liivase kalda sees ühe väga suure kuusepuu juure all.

„Kullakesed,” ütles proua Pikkkõrv ühel hommikul, „te võite minna aasale või mööda teerada allapoole, aga ärge te härra McGregori aeda minge.”

„Teie isaga juhtus seal õnnetus – proua McGregor pani ta piruka sisse.”

9

10

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

„Lipake nüüd ja ärge sekeldustesse sattuge.

Mina pean välja minema.”

Siis võttis proua Pikkkõrv korvi ja vihmavarju ning läks läbi metsa pagari poole. Ta ostis sepiku ja viis rosinakuklit.

Tupsuke, Nupsuke ja Tuttsaba, kes olid head väikesed jänkulapsed, läksid alla teeraja äärde murakaid korjama.

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

11

Seevastu Peeter, kes oli väga üleannetu, lippas otsejoones härra McGregori aia juurde

ja puges värava alt sisse.

Kõigepealt sõi ta pisut salatit ja mõned oakaunad.

Ja siis pistis nahka paar redist.

12

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

Kui ta süda oli juba kõigest sellest üsna paha, läks ta peterselli otsima.

Ja keda ta kurgilava nurga taga kohtas? Ei kedagi muud kui härra McGregorit ennast!

Härra McGregor oli käpuli maas ja istutas parasjagu noori kapsataimi. Kuid ta kargas silmapilk jalule ja asus Peetrit taga ajama. Ta vehkis rehaga ja hüüdis: „Võtke varas kinni!”

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

Peeter ehmus koledal kombel.

Ta pistis mööda aeda siia-sinna punuma, kuna tal oli suure ähmiga meelest läinud, kus on värav.

Peeter kaotas ühe kinga kapsapeenrasse ja teise kartulite vahele.

Pärast kingade kaotamist jooksis ta edasi neljal jalal ja seetõttu ka palju kiiremini.

Ja küllap ta olekski minema pääsenud, kui poleks õnnetul kombel tikripõõsa võrku jooksnud ja sinna oma suurte kuuenööpidega kinni jäänud.

Tal oli sinine vasknööpidega kuub, päris uus.

13

14

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

Peeter arvas, et nüüd on tal küll lips läbi, ja jõudis mõned suured pisaradki poetada.

Tema nuukseid kuulsid kaastundlikud varblased, kes kohkunult ligi lendasid ja härdalt palusid, et ta veel pisut pingutaks.

Juba läheneski härra McGregor suure sõelaga, millega kavatses Peetri kinni püüda. Peeter aga vingerdas end viimasel hetkel kuue seest välja ja pani kuube maha jättes plehku.

Ta tormas tööriistakuuri ja hüppas kastekannu sisse peitu.

See oleks olnud igati vahva peidukoht, kui selles poleks olnud nii palju vett.

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

15

Härra McGregor oli päris kindel, et Peeter varjas end kusagil tööriistakuuris. Küllap ta redutas mõne lillepoti all.

Ta hakkas ettevaatlikult lillepotte ükshaaval ümber pöörama ja nende alla vaatama. Äkitselt Peeter aevastas: „Atsihh!”

Härra McGregor oli kohemaid tal kannul.

Ta tahtis Peetrile jalaga peale astuda, kuid jänesepoiss kargas aknast välja, ajades kolm lillepotti ümber. Härra McGregori jaoks oli aken liiga kitsas.

Ta oli Peetri järel jooksmisest väsinud ja läks tagasi tööle.

16

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

Peeter istus maha, et pisut hinge tõmmata.

Ta värises hirmust ja lõõtsutas ning tal polnud vähimatki aimu, kuhupoole minna.

Pealegi oli ta kastekannus istumisest läbimärg.

Mõne aja pärast asus ta tasapisi aias ringi kalpsama ja ringi vaatama.

Ta leidis müüri seest ühe ukse, kuid see oli lukus ja väike priske jänesepoiss ei mahtunud selle alt läbi pugema.

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

17

Üks hiire-emand sibas üle ukseläve sisse-välja, tassides metsas elavale perele herneid ja ube. Peeter küsis temalt, kus värav asub, aga hiirel oli nii suur hernes suus, et ei saanud vastata. Ta raputas ainult pead. Peeter hakkas nutma.

Siis ta otsustas, et läheb otse läbi aia, kuid eksis veel rohkem ära. Lõpuks jõudis ta tiigi äärde, mille seest härra McGregor kastekannu vett ammutas. Tiigi kaldal istus valge kass ja jälgis kuldkalu.

Ta istus täiesti liikumatult, ainult sabaots jõnksatas aegajalt nagu elusolend.

Peeter arvas, et targem on edasi minna ja kassiga mitte juttu teha. Tema onupoeg, väike Benjamin Nudisaba, oli talle kassidest jutustanud.

18

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

Peeter läks tagasi tööriistakuuri poole, kuid kuulis äkki kuskil lähedal kõplamise heli: tsahhtsahh-tsahh. Peeter pages põõsa alla peitu.

Aga midagi ei juhtunud ja ta tuli jälle välja. Ta ronis ühte kärusse ja piilus üle ääre. Ja esimene, mida ta nägi, oli härra McGregor, kes kõplas sibulaid. Ta oli seljaga Peetri poole ja otse tema taga paistis värav!

Peeter ronis väga vaikselt kärust välja ja pistis mööda mustasõstrapõõsaste vahel kulgevat sirget jalgrada punuma nii kiiresti kui jalad võtsid.

Härra McGregor märkas Peetrit, kui ta põõsaste tagant välja sööstis, kuid jänku ei hoolinud enam sellest. Ta lipsas värava alt läbi tagasi metsa ja oli lõpuks pääsenud.

Lugu Peeter Pikk-kÕrvast

19

Härra McGregor tegi väikesest kuuest ja kingadest hernehirmutise, kes aias musträstaid peletaks.

Peeter aga jooksis ühtvalu peatumata edasi ega vaadanud selja taha enne, kui oli jõudnud koju suure kuusepuu juurde.

Ta oli jooksmisest nii kurnatud, et potsatas jäneseuru pehmele puhtale liivapõrandale ja sulges silmad. Emal oli parasjagu käsil toidu valmistamine. Ta ei jõudnud ära imestada, kuhu küll Peetri rõivad olid jäänud. Need olid kahe nädala jooksul juba teine kuub ja kingapaar, mis Peetril kaotsi olid läinud.