Viola Kaasik
PROSTITUUT
Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Lea Arme © Viola Kaasik © Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-48-1 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
1. Jeanne maeti sügispäeval ja matusel ei olnud ainsatki prostituuti. Kui keegi nüüd küsiks: “Mis mõttes – prostituuti? Miks peaks matusel olema prostituut või miks ei võiks ta seal olla?”, siis vastaksin: “Tegelikult polegi see oluline, nagunii ei teeks keegi vahet, kes on prostituut ja kes mitte!” Ainukesena pidas seda oluliseks Jeanne, kes ei tahtnud enda ärasaatmisele mitte ühtegi prostituuti. Selline eriline soov oli tal. Ilm oli kõle, tuul tuuseldas puid, lehed liuglesid aeglaselt kirstule. Suurte puude kohin surnuaias tegi meeleolu veelgi süngemaks. Lehevaip krabises matuseliste jalge all, häirides leinarahu. Taevas oli tume, nagu ähvardaks vihmaga, kuid ei tulnud piiskagi – see oli hea, sest keegi ei tahtnud märjaks saada. Seisin lahtisest hauast eemal kahe võõra naise vahel ning kuulasin nende nuuksumist. Minugi meel oli kurb, aga pisaraid ei tulnud. Mul pole erilist kalduvust nutta ja surma kohta on mul oma arvamus – usun, et surm ei ole lõpp, vaid hoopis algus. Muidugi ei üritanud ma seda leinavatele inimestele rääkida... Mu mõtted häirisid mind, sest tegelikult leinasin minagi Jeannet. Maia kutsus mind matusele, kuigi me Jeannega viimasel ajal eriti ei suhelnud. Ta elas haiguse 3
ajal oma tütre juures ega soovinud end seltskonnas näidata. Tõenäoliselt kannatas ta suurte valude käes lõpuni. Mulle oli Jeanne alati meeldinud, isegi rohkem kui Ulvi. Temast õhkus erilist sümpaatsust, ta oli nagu haldjas, kes püüdis kõiki hädasolijaid aidata. Meil oli pisut omamoodi sõpruskond, olime Maiaga üheealised ja südamesõbrannad, Maia õde Ulvi oli omakorda Jeannega üheealine ja südamesõbranna. Viis aastat vanusevahet ei seganud meid aeg-ajalt päris lahedalt koos aega veetmast. Vaatasin kirstus lebavat Jeannet, kelle näole oli laskunud õnnis rahu, suule vaevumärgatav naeratus... Kui Jeannel olidki surres valud, siis nüüdseks oli ta kannatuste tunneli läbinud ja jõudnud valgusesse selle lõpus. “Oh, kui raske on inimest matta! Kui matusel ei käiks, ei tunnetakski nii teravalt lahkumisvalu...” Võpatasin, kui kõrvalseisev naine valjusti nina nuuskas. Vaatasin, kuidas kirst Jeannega hauda lasti, ning taipasin, et polnud kuulanud jutlustaja sõnu, vaid pidanud mõttes oma kõnet.
2. Matused olid möödas, peielaud koristatud. Pühalik
vaikus valitses Maia toas, kui sinna sisenesime. Maia silmad olid nutust punased, ta vaatas närviliselt ringi, läks kapi juurde ning võttis välja ajalehte mässitud paki. “Mida tänapäeval niimoodi pakitakse, mis see on?” imestasin. Maia vaatas mulle pika pilguga otsa. Hakkasin juba arvama, et Jeanne pärandas Maiale aaretekaardi või vanu rahatähti – nagu põnevates filmides, et nartsu seest tuleb välja midagi hinnalist. Pakist koorus siiski vaid kaustik. See polnud räbaldunud ega võidunud, kuid mitte ka uus. 4
“Vaat’ nüüd alles näed!” Maia ulatas kaustiku mulle. “See on päevik?” ahhetasin, kui olin esimesele lehele pilgu heitnud. “Jeanne päevik, eks?” Maia noogutas, puhkes nutma ja luksus läbi pisarate: “Jeanne ütles kord, et tema päevikus on sõnum naistele. Ta tahtis selle sõnumi edastada, aga ei saanud ju eluajal... Sina võiksid proovida, sul sulg jookseb, saad kindlasti hakkama. Mis sa arvad?” Ma ei saanud korrapealt aru, mida Maia silmas pidas. Miks peaksin tahtma kellegi päevikust lugu kirjutada? “Tead,” pahvatas Maia, “värk on selles, et... Jeanne ei olnudki nii tavaline, kui me kõik arvasime! Tal oli üks saladus, mille pärast ta kogu elu süümekaid tundis. Mu õde ütles ikka, et Jeanne muretses endale vähi külge, sest oli hingelt nii katki!” Sain päeviku enda kätte lugemiseks ja lubasin asja üle järele mõelda. Mnjaa, oli see alles lugu... Päevik sisaldas hulgaliselt mahlakaid emotsioone ja väljendeid, see oli hingeminev segu roppustest ja palvetest. Mind üllatas, et Jeanne niimoodi vanduda oskas, samas nii sageli jumalat appi paludes. Peatselt sai mulle selgeks, et mina-vormis ma kirjutada ei suuda. Lugemise ajal jõudsin koos Jeannega läbi elada kõik tema kannatused, valud ja rõõmud. Palju oli vastikuid elamusi – kirjutamise jaoks vajalik kogemus, aga mul oli võimatu ennast Jeannega tema teekonnal samastada. Otsustasin kogu loo kirja panna nii, nagu see päevikus oli, jäädes jutustajaks – olles justkui Jeanne nähtamatu kaaslane. Tegelaste nimesid muutsin, sest ma ei teadnud, kas Jeanne kirjutas inimestest õigete nimedega. Faktid jätsin alles, olukordi ei ilustanud, ropud väljendid ja kirjeldused tegin pisut leebemaks. Sündmuste toimumise aeg ja koht jäid samaks: Eesti 1990-ndatel. 5
3. Jeanne ei tahtnud kuidagi minna. Füüsiliselt tuntav
tülgastus valgus üle kogu keha, pealaest põlvedeni – täpselt põlvedeni, mitte sentimeetritki allapoole. Õnneks oli bussisõit Võrust Tallinna piisavalt pikk, et tülgastava tundega harjuda. Jeanne üritas end lõdvaks lasta. “Kui läheks bussi pealt maha ja marsiks koju tagasi? Oh, kuidas ma juba igatsen oma laste järele... Ole õnnistatud, ema, et sa mu pisikesi hoiad, poleks uskunud, et sinust nii hea vanaema saab. Küll ma olin ikka loll, kui sind plikana kurjaks nõiaks pidasin!” Hoolimata nukrast meeleolust Jeanne muigas. Jeanne päevik Ma ei tea isegi, miks arvasin, et ema mind ei salli. Võibolla võrdlesin teda teiste emadega ja muidugi oleksin tahtnud rohkem hoolitsust ja lähedust. Isalt ma seda sain, olin selle üle väga uhke. Tegelikult meeldiski mulle rohkem isaga koos olla... Isa oli sihvakas sportlik mees, minu meelest kõige tugevam maailmas. Tema kõrval ei kartnud ma mitte midagi, isegi mitte äikest. Isa-ema suhted olid keerulised. Samas ei saanud ma aru, kuidas ema suutis kõike nii jahedalt võtta... Või olin ma selle mõistmiseks ise liiga rumal. Ema oli väga tasakaalukas, minu meelest liigagi. Mäletan, kui ta isa minema ajas. Sel ööl ei maganud ma üldse, sest purjus isa seisis ukse taga ja muudkui koputas, koputas, koputas. Mulle tuleb praegugi surmahirm peale, kui mõtlen sellele, mida ma siis tundsin. See nõudlik koputus kajas üle maja ning imbus minu ajju, ajades mind hulluks. Ma ei julgenud minna ust avama, aga tihkusin voodis nutta, vandudes emale kättemaksu isa kiusamise eest. Tahtsin isa juurde põgeneda, aga sõnakuuleliku lapsena ei mõelnud seda mõtet isegi mitte lõpuni. Mulle tundus, et ema ei igatsenud isa taga, aga ometi ei läinud ta ju kunagi uuesti mehele. 6
Kas on võimalik, et lapsena ei saa me kohe üldse aru, mis värk meie vanematega on? Kas äkki oma lapsepõlve pärast ei saa ma olla normaalne naine?! Kas sellepärast ei leia ma lahendust oma olukorrale? Või kannan mingit karmavõlga, mida pean nüüd sel kombel tasuma? Jeanne lasi pisaratel voolata. Kodus ema ja laste ees ta nutta ei saanud, kuid nüüd ei suutnud end tagasi hoida. Üürikorter Tallinnas oli samuti koht, kus võis nutta, aga ta ei viibinud seal kuigi palju. Jeannel oli endast kahju. “Kui vastik, rõve ja jälk see kõik on,” mõtles ta. Tallinn tervitas sügisese pimedusega, kõle tuul sobis Jeanne meeleoluga. Ilusal mahedal õhtul oli veelgi raskem Firmasse minna. Bussist maha astudes astus Jeanne ühtlasi enda reaalsesse maailma, isegi vastumeelsus oli pisut taandunud, ta valmistus paratamatusega leppima. Nagunii polnud pääsu ja Jeanne teadis, et praegu ta tagasi ei pööra, kunagi kindlasti, aga mitte veel. Trollis oli hilisõhtune kontingent: kasimata, ärajoonud asotsiaalid, kes sõitsid sihtkohta ilma piletita, kui neil muidugi üldse kuhugi minna oli. “Issanda loomaaed on suur,” mõtles Jeanne. “Ma olen ise samasugune äpardus nagu nemad. Tõepoolest – mille poolest olen mina, kes ma lähen ja ajan jalad laiali igaühe ees, kes maksab, parem sellest jotast, kes just praegu trolliistmele kusi? Meie vahe on vaid selles, et mina ei ole purjus, ei kuse püksi, riided on korralikud. Ma ei saa neid hinnata rämpsuks, kui tunnen end ise rämpsuna. Keegi ei oskaks seda arvata, kui mind vaatab, aga mina ju tean. Kummaline, kui olen Firmas teiste naistega koos, siis ma ei tunne nii tugevat alaväärsuse või eraldatuse tunnet. Siis tunneksin justkui rõõmu ja õigustust, et minusuguseid on teisigi ja ma pole ainuke... Oh, issand, palun halasta ja saada mulle vähemalt normaalseid kliente.“ 7
Jeanne arvates oleks võinud nii mõnestki naisest, kes Firmas töötasid, saada sõbrannad, kuid prostituudid ei tahtnud väljaspool tööd omavahel suhelda. Oli üksikuid erandeid, Jeanne sõbrustas näiteks Mariaga. Tegelikult ei paistnud see äri eemalt vaadates nii jube, kui päriselt oli. Loomulikult oli prostituute, kes ei saanudki kogu tööpraktika jooksul tunda tõelist rõvedust. Jeanne kahjuks nende hulka ei kuulunud. Ikka ja jälle taaselustas Jeanne peas õhtut, mil tegi saatusliku otsuse Firmasse tööle minna. Tookord oli ta Paides külas oma parimal sõbrannal Ulvil. Ulvit tundis Jeanne plikapõlvest saadik. Nad käisid küll erinevates koolides, aga olid palju koos ja väga lähedased. Loomult olid nad üsna erinevad. Ulvi oli kamandaja ja sõjakas, kui midagi pähe võttis, siis naljalt sellest ei loobunud. Tema karmi väliskesta all oli soe, hooliv süda, aga hädavareseid ja saamatuid ta ei sallinud. Ulvi oli valmis riskima, tegema pööraseid, isegi sobimatuid asju. Jeanne oli tasakaalukam, mõtles oma plaanid ja teod hoolikalt läbi, ent Ulviga koos tegi kaasa nii mõnegi meeletuse – üksi ta seiklustesse ei kippunud ega sattunudki. Nende sõprussuhte juhtiv pool oligi tegelikult Ulvi, Jeanne nõustus temaga enamasti kõiges. Miks see nii oli, ei teadnud Jeanne isegi. Võib-olla tuli see sellest, et Jeanne tundis end lapsena üksikuna ja oli harjunud emale alluma. Tal ei olnud õdesid-vendi, kellega arvestada või keda tema oleks saanud kamandada. Ehk oli läheduse puudus see, mis sundis Jeannet sõpruse säilimise nimel Ulviga kaasa mängima? Oli ju küllalt hetki, kus ta kirus Ulvi pöörast otsust või tegu, kuid ei suutnud olukorra muutmiseks midagi ette võtta. Vaidlustes Ulviga jäi ta alati alla. Ulvi oli pärit keerulisest perest, kus vanematele oli tähtis vaid alkohol. Kuna Ulvi pidi vanima lapsena hoolitsema õe ja venna eest, siis ta harjuski olema eestvedaja ja korraldaja. Ulvi ja Jeanne sobisid omavahel, kuigi väga 8
paljud selle üle imestasid. Tüdrukud ise naljatasid: “Ainult vanajumal ise teab, miks me sobime, laske meil olla!” Ulvi ja Jeanne elud kulgesid mõistatuslikult paralleelselt, nii et nad seda tahes-tahtmata märkama hakkasid. Nad abiellusid ühel ajal, nende pereeludesse tekkisid sarnased probleemid samaaegselt. Kummalgi oli kaks last: vanemad lapsed sündisid ühes kuus, nooremad kõigest päevase vahega. Kui Jeanne läks mehe juurest ära, hakkas Ulvigi suhe järjest enam kiiva kiskuma, kuigi ta oli mehega endiselt koos. Ka haigused külastasid sõbrannasid ikka paariti ja üsna samal kujul – nii Ulvil kui Jeannel oli krooniline astmaatiline allergia, millega nad kogu elu pidid arvestama. Ühes asjas olid sõbrannad aga alati eri meelt, nimelt meeste valikus. Ulvile meeldisid “ulakad poisid”, kes ei klammerdunud ühe naise sukapaeltesse. Jeanne hoidis sellistest eemale, teda võlusid romantilised ja truud tüübid. Ulvil oli meeste seas rohkem lööki kui Jeannel, ta oli aktiivsem ja avatum. Ulvil olid süsimustad juuksed ja muljetavaldavad silmad, kui ta vihastas, siis välkusid silmades kollakad täpikesed. Ulvi oskas flirtida ja ripsmeid plaksutada, Jeanne ei õppinud seda kunagi ära. Jeanne ei uskunud flirtimisse, tema meelest oli nõme ennast välja pakkuda. Ulvi oli teist meelt, talle meeldis olla tähelepanu keskmes ja ta tuli ka pettumustega kergemini toime. Jeanne oli tundlikum, talus halvasti valu ja saatuselööke – oli hetki, kus ta kartis, et ei tulegi neist lõplikult välja. Olukordadest päästis Jeannet sageli tema kohusetundlikkus, ta ei osanud öelda ei, aga ta ei osanud ka täielikult alla anda. Ei Jeannele ega Ulvile tulnud miski elus kergelt kätte, nad pidid vaeva nägema, et elu rööpas püsiks. Ulvi elas Paides, oma elukaaslase Urmase majas. Jeanne arvates oli Ulvi mees üks paras frukt ja hoorapurikas. Ta oli Ulvile kord öelnud, et ei elaks sellise mehega mitte päevagi ühe katuse all, ja mõtles seda tõsiselt. Ulvi-Urmase elu 9
oli üks meeletu möll ja tagaajamine, nagu Ulvi ise tavatses öelda. Tõesti – mees ajas taga kõiki naisi, isegi Jeannet oli kord purjuspäi kimbutanud, aga Jeanne tegi sellele kiire lõpu. Pärast seda hakkas Urmas Jeannesse austavamalt suhtuma, nende läbisaamine muutus üpriski heaks. Nüüdseks oli Urmas Jeanne jaoks nagu vend, tegelikult oligi ta tore mees, kui vaid oma himusid oleks suutnud taltsutada. Ulvi teadis Urmase kõrvalehüpetest, vedas vägikaigast nii naiste kui ka mehe endaga, võitles ja luuras, kuidas jaksas, kusjuures ta kaasas oma seiklustesse ka Jeanne. Mõnes mõttes oli see Jeannele isegi vahelduseks, sest tema oma elus selliseid võtteid ei kasutanud. Ta ei suutnud iialgi oma mehe järgi luurata või nuhkida. Mitte et ta poleks tahtnud seda teha, muidugi oleks, aga tal polnud selleks piisavalt südikust. Ulvil oli seda kahe eest ja kui ta millegi või kellegi ette võttis, siis põhjalikult. Jeanne mäletas selgelt, kuidas nad luurasid Urmast, kes armukesega autos ameles. Naised oli kraavis kükakil ja alguses hirmtõsiselt luurel. Tasapisi hakkas asi nalja tegema, nad naersid kraavis omale peaaegu tilgad püksi. Lõpuks sai Ulvil mõõt täis, ta marssis Urmase auto juurde ja lõi kiviga esiklaasi mõra. Silm ka ei pilkunud, nii otsuse kindel oli Ulvi. Nad jooksid ummisjalu minema, ise naerust hingetud. Eks väike hirm ikka oli nahavahel, eriti Jeannel, aga loost ei tulnud midagi hullu, sest Urmasel oli kombeks teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud – eriti vahelejäämise korral. Selliseid seiku jagus, kord peitsid Ulvi ja Jeanne ennast Urmast jälitades majade rõdude all, kord ajasid Urmase auto hoovist ära ja jäid sellega teele... Mõned tembud olid tagantjärele vaadates lapsikud ja õelad, et mitte öelda labased. Jeanne üksi poleks suutnud selliseid asju teha, aga Ulviga läks kaasa. Ulvi ütles, et elab Urmase juures vaid seetõttu, et mujale pole minna, aga Jeanne teadis, et Ulvi lihtsalt armastas 10
hullupööra oma meest ja oli valmis talle kõik andestama. Jeanne ei mõistnud sõbrannat hukka, südant ei saa ju sundida. Ajapikku taipas Ulvi, et Urmas ei muutu iialgi. Tema tembud läksid järjest hullemaks ja naised aina nooremaks. See sundis ka Ulvit väljundit otsima ja selleks said teised mehed. Ulvi flirtis ja magas paljudega, kuid ei kiindunud neisse ühessegi, pöördus alati tagasi Urmase kaissu. Ulvi ja Urmase vahel oli nagu koeraarmastus: koos olla ei osanud, lahus olla ei suutnud. Ulvil oli kaks last, aga ta ei kuulunud nende emade hulka, kes väga hoolitseks oma laste eest. Selles mõttes olid nad Jeannega eriti erinevad. Jeanne oli ülihoolitsev, Ulvi aga arvamusel, et lapsed peavad varakult saama iseseisvaks ja mida rohkem neid poputada, seda väetimad nad on. Eks sellel oli oma tõetera sees, aga Jeanne ei osanud teisiti – ta soovis olla oma lastele väga hea ema ning see tähendas hoolitsust, hellust, armastust. Niisiis istusid Ulvi ja Jeanne tol ammusel päeval Paides Ulvi köögis ja kurtsid teineteisele oma muresid. Ulvil oli ääretult kahju töötuks jäänud Jeannest. Mehest lahus, seni hakkama saanud, kuid nüüd, pärast töölt koondamist, polnud Jeanne pika ja aktiivse otsimise peale ikkagi tööd leidnud. Ta elas koos lastega ema juures, õnneks käis ema poole kohaga tööl. Sellest palgast aga jätkus vaevu maksudeks. Jeanne lootus oli kadunud ja ta ei osanud enam midagi ette võtta. “Aga miks sa ei võiks proovida raha teenida sellega, mis looduse poolt naistele kaasa antud? Sa teeniksid palju rohkem kui mingi tavalise tööga ja tuleksid normaalselt toime,” ütles Ulvi äkki. Jeanne ei saanud aru, kuhu Ulvi sihtis: “Mida sa silmas pead?” “Tead küll, mida! Selles pole mitte midagi hullu, sa seksiksid nagu tavaliselt, aga raha eest. Ja teeksid seda kondoomiga. Ei mingit riski ega haiguste ohtu. See ei võtaks 11
tükki küljest. Ma tunnen ühte naist, kes taolise asjaga tegeleb, ja ta elab minust kordi paremini, sinust ammugi! Su mured oleks murtud.” Kui Ulvi jutu mõte Jeannele pärale jõudis, ehmus ta tõsiselt: “Issand küll, Ulvi, kas sa tõesti arvad, et ma midagi sellist teeksin? Sa tead väga hästi, et mul on vaid üks üheöösuhe olnud, ma ei suuda ronida võõraga voodisse...” Jeanne ei uskunud oma kõrvu – tema ja prostituut, see polnud lihtsalt võimalik. Talle kangastus pilt väljakutsuva riietuse ja välimusega naisest, avar dekoltee rindu paljastamas, juuksed leekivpunased või süsimustad, huuled kirsipunased või oranžid, mitte kõige oskuslikum meik. “Mul pole sellist välimustki, mis kaubaks läheks! Ma pole bravuurne ega litsakas, ega siis täitsa tavalised naised saa olla prostituudid... Või saavad?” Jeannel oli olnud vähe suhteid, ta kiindus alati väga sügavalt. Need mehed, sealhulgas kunagine abikaasa, olid sümpaatsed ja hea välimusega, sisu avanes igaühe puhul muidugi alles hiljem. “No kas sa tõesti arvad, et hommikul ärkan üles ja ütlen, et nüüd on aeg hakata prostituudiks? Mida sa ometi räägid, siis järelikult ise pead mind ka selliseks.Kas sa tõesti usud, et ma selleks võimeline olen?” ei suutnud Jeanne kuidagi rahuneda. Ulvile hakkas see idee aga järjest rohkem meeldima. Ta viskas pea selga ja naeris laginal: “No kuule, Jeanne, mõtle, kui mina oleksin seksi eest iga kord raha saanud, oleksin ammu rikas mutt.” Jeanne punastas: “Ära hakka pihta, ma ei kannata neid su seksijutte. Tead isegi, et mõned su peikad on olnud lihtsalt nõmedad kepimehed, ei muud.“ Ulvi ei lasknud ennast Jeanne hädaldamisest häirida, vaid läks üha enam hoogu. Ta tõi välja ajalehe Nelli Teataja ja näitas Jeannele kuulutusi, milles pakuti tööd naistele. 12
“Kas tõesti sihukseid kuulutusi on nii palju?” imestas Jeanne ja uuris lähemalt. Jaa, tõepoolest, kuulutustes olid tumeda trükiga telefoninumbrid, kuhu pidid helistama mehed, kes tahtsid naisi tellida. Jeanne oli segaduses. Ühest küljest oli Ulvi idee talle nii vastuvõetamatu, kui üks asi üldse olla sai, aga teisest küljest polnud tal ka mitte mingit väljavaadet oma kahte pisipõnni ära toita, muudest kuludest rääkimata. Töötu abiraha ta ei saanud ja eks seegi olnud sandikopikas. Ulvi tüdines ja ütles: “Mis sa siis hädaldad? Pead ju ometi midagi ette võtma ja mina soovin sulle tõesti vaid head. Kui sul tööd ei ole, siis kõlbab iga asi, et raha teenida! Kuni sa pole kõike proovinud, ei maksa öelda, et olukord on lootusetu!” Selles jutus oli tõetera sees ja kuigi meel tõrkus millegi nii ebanormaalse vastu, lasi Jeanne Ulvil numbri valida ning endale telefonitoru pihku pista. Ta pidi häbiga tunnistama, et kusagil sisimas peitus temaski grammike uudishimu. Jeanne tundis end vapra ennastohverdava naisena, kes teeb pere toitmise nimel jõupingutusi. Telefonist kostis sõbralik ja julgustav mehehääl: “Hallo, Firma kuuleb.” Kummaline, aga ei tekkinud mingit hirmu ega taganemissoovi, Jeanne tundis hoopis pisukest uhkust, et julges selle sammu astuda. Ta ütles: “Tere, ma sooviksin teie juurde tööle tulla, mida selleks tegema peab?” Selgus, et tööle saamiseks ei pidanud midagi erilist tegema, kuigi Jeanne arvas, et tuleb läbida mingid testid või muud taolist. “Tulge aga julgesti kohale!” Jeanne tajus, et mees naeratas, kui aadressi ütles. “Oh, jumalukene, kuidas ma sinna lähen? Kas mind üldse vastugi võetakse, ma pole ilus ega seksikas, äkki ei oska nii seksidagi, nagu nemad nõuavad?” mõtles Jeanne ja kutsus: “Tule minuga kaasa, Ulvi! Koos on parem, ma ei julge üksi, ausalt, äkki keegi saab teada ja üldse...” 13
Ulvi jõllitas Jeannet hetkeks üllatunult, rehmas siis käega ja tõmbas Jeanne plaanile kriipsu peale: “Segi oled või?! Minul pole ju häda käes, mul töökoht olemas. Mis nõudmisi neil seal ikka on, nad on õnnelikud, kui naised seda tööd teha tahavad – ei mina usu, et seal hakatakse mingeid reegleid tegema. Sind ja sinu hirmu... Ma saaks veel aru, kui oleksid süütu plika, aga pole ju, omal kaks last olemas. Nüüd ongi vaja teha elus kannapööre oma laste nimel. No mis see siis ära pole, ega sa seal igavesti pea töötama! Kuigi, mine tea – äkki hakkab veel meeldimagi?” “Täitsa Ulvi moodi, põrutada omast arust naljaga pooleks, nii et teisel eluisu ära kaob,” mõtles Jeanne ja ohkas sügavalt. Tema mõtted liikusid laste juurde. Samal hetkel teadis ta, et polegi tõesti muid variante peale selle, mille Ulvi välja pakkus. Jeanne tõrjus vargsi ära pisara, mis silmanurka tükkis. Ulvi märkas seda ja leebus: “Ära nüüd mu sõnu nii südamesse ka võta, ma pean ju sind utsitama, keegi teine ei hooli sellest, kas ja kuidas sa hakkama saad. Lähme nüüd magama, homme viin su autoga Tallinnasse ära! Ära karda, ega sa minu silmis sellega lange, oled ikka minu armas sõbrants!” Sel ööl ei tekkinud Jeannel uinumisega raskusi nagu viimasel ajal. Ta jäi sügavalt magama, hinges lootus uutele võimalustele, paremale elule – tal oli tunne nagu inimesel, kes on leidnud oma probleemidele lahenduse. Tegelikult ei osanud ta aimatagi, et see otsus muutis alatiseks kogu tema elu ja jättis jälje igaveseks. Vastasel juhul poleks ta seda sammu ehk üldse astunudki.
4. Hommikul oli Jeanne ärevil. Ta pani riidesse, meikis
ja lõhnastas end. Tavaliselt Jeanne ennast ei värvinud, aga 14