Punatsensuur

P U N AT S E N S U U R

Punatsensuur m채lestustes, tegelikkuses, reeglites Koostanud Enno Tammer

Allikmaterjal: Eesti Riigiarhiiv, Kalju-Olev Veskimägi raamat „Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed” (1996), Rahvusraamatukogu.

Fotod ja illustratsioonid: Eesti Filmiarhiiv, Rahvusraamatukogu, erakogud, www.raamatukoi.ee (raamatute ja ajakirjade esikaaned).

Venekeelsed dokumendid tõlkinud Toomas Huik ja Allan Espenberg.

Kujundanud Villu Koskaru Toimetanud Maris Jõks ja Kadri Põdra (lisa) © Enno Tammer © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-61-1 Trükitud OÜ Greif trükikojas www. tammerraamat.ee

Eellugu Selle raamatu algusots on 2004. aasta alguses, kui koostöös Postimehega kuulutasime välja üleskutse saata mälestusi Eesti NSV ajast, et koostada üks suurem kogumik nõuka-ajast.

Toona, see on siis rohkem kui kümme aastat tagasi, ma päris täpselt veel ei teadnud, millised teemad ja kuidas esitada kavandatavas nõuka-ajale tagasivaatavas kogumikus. Mul polnud algul õrna aimugi, kas üldse või siis millises ulatuses inimesed reageerivad sellisele üleskutsele.

Sestap, et ise mitte narriks jääda, püüdsin samal ajal sukelduda meie ühisesse punaminevikku sedavõrd, et erinevaid teemasid ja võimalusi täpsustada ning korjata-koguda võimalike suundade avamiseks, kirjeldamiseks, toestamiseks ka näitlikku materjali, sealhulgas samuti Eesti NSV tegevust kajastavaid mitmesuguseid dokumente.

Rapsisin siis mitmes suunas n-ö igaks juhuks ehk juhuks, kui reageering ja vastukaja üleskutsele jääb loiuks ning mälestusi ei kogune arvestataval hulgal, oleks mul ikkagi midagi olemas ja kavandatav kogumik saaks tehtud. Üks sellistest eriliselt köitvatest suundadest minu jaoks oli toona algusest peale punatsensuur. Nii istusin tundide viisi Tallinnas Maneeži tänaval riigiarhiivis ja sobrasin mitmesugustes dokumendikaustades. Üllataval kombel leidus üsna palju, milles sobrada.

Salajase asutuse, Eesti NSV tsensuuriameti ehk kohaliku Glavliti mitmesuguseid salajasi dokumente näis minusuguse arhiivinduse võhiku jaoks riigiarhiivis olevat virnade viisi. Seda eriti näiteks võrdluses Eesti NSV julgeolekukomitee ehk kohaliku KGB tegevusest mahajäänud märgetega paberkandjal.

EELLUGU

5

Hilisemate teadmiste põhjal tean, et kohaliku Glavliti dokumentides laiutab suur auk alates aastast 1976, kui suurem osa paberimajandusest suudeti 1990. aasta oktoobris 12 päeva pärast ametlikku likvideerimist sujuvalt Moskvasse sokutada. Säilinud dokumentatsiooni osas on hõredalt lünklik ka kohaliku Glavliti tegutsemise algusaeg: oktoober 1940 kuni sõja puhkemiseni ja sakslaste eest evakueerumiseni ning siis sügis 1944–1948.

Ent rohkem kui kümme aastat tagasi ma niivõrd detailidesse ei süvenenudki. Siis istusin riigiarhiivis ning tellitud kaustade kuhja silmitsedes vasardas peas vaid mõttekene, et no ole nüüd ise ainult meheks: loe ja vali, loe ja vali, siin jagub põnevat materjali küll ja küll.

Põhiliselt ahmisingi vaadata ja lugeda Eesti NSV Glavliti dokumente ning vähemal määral sirvisin ka sõjajärgse kohaliku punavõimu kultuuriministeeriumi (kunstide valitsuse) pabereid.

Kõrvalepõikena: needki punavõimu kultuuriaparatšikute paberid on samuti ääretult huvitavad, kajastades sedagi, kuidas tsensuur ei tähendanud ainult Glavlitti. Kasvõi näiteks paksud kaustad nimetusega „Lubatud ja keelatud laulude tekstid”. Need paberid mõne üksiku erandiga jäid aga lõpuks sellest raamatust välja, sest neist annaks koostada omaette kogumiku. „Rapsisin” ja „ahmisin” on teadlikult kasutatud väljendid oma toonase tegutsemise iseloomustamiseks. Et polnud kindlat pinda, mida kasutada ning kuidas midagi lahendada ja vormistada, siis tõepoolest pöörles algul kõik kuidagi poolsuvaliselt: tera siit, teine säält ning eks siis vaata, mis kokku saab.

Kirjutasin märkmikud täis igasuguseid väljavõtteid Eesti NSV punatsensuuri töödest-tegemistest ning kui käsi hakkas kirjutamisest väsima, tellisin ilmatuma hunniku koopiaid Eesti NSV punatsensuuri igasugu dokumentidest.

Umbes samal ajal tõi Noorte Hääle kunagine kauaaegne töötaja Väino Raskasov mulle oma isiklikust arhiivist üliharuldase salajase venekeelse raamatu, mille pealkiri eesti keeles on „Loetelu avalikus trükisõnas, raadio- ja telesaadetes avaldamiseks keelatud andmetest”. Pealkiri peaks ära ütlema, mis raamatuga tegu – see oli kõigi Nõukogude Liidu tsensorite piibel aastast 1976.

Sellised „Loetelu”-raamatud pidid olema iga peatoimetaja kabinetis lukustatud seifis ning neid tohtisid kaeda usaldusväärsed seltsimehed-toimetajad.

Tegevuse kokkukuivamisel püüdis Glavlit laiali jagatud piibellikke käsulaudu tagasi korjata ja hävitada ning seda üsnagi õnnestunult.

Viiteid ja selgitusi punatsensuuri „Loetelu” kohta leiate edaspidigi, kuni selleni välja, et selle kogumiku viimane peatükk „Punatsensuur reeglites” on 1976. aasta „Loetelu”-raamatu tõlge. Uskuge, haaravalt põnev lugemine.

Siinkohal pean üles tunnistama, et olen selliste endisaja „loetelude”,

6

P U N AT S E N S U U R

nimekirjade ja dokumentide pühendunud fänn. Mingi vana dokumendi äratoomine-uusedastamine originaalikohaselt, selle algsel ehedal täiskujul võib minu meelest avada ühe ajastu või konkreetse teema olemust rabavalt tunnetuslikult. Olla tihtilugu palju kõnekam kui selle dokumendi sisu ümberjutustamine või refereerimine. No näiteks kui võtta ette nõuka-aja telefoniraamat või restoranide menüüd, siis needki avavad tabavalt selle aja olemust.

Ning mis siin keerutada, eks selle kogumiku põhiline lahenduslik võti ongi vanade „loetelude”, nimekirjade ja dokumentide uuskasutus. Välja arvatud peatükis „Punatsensuur mälestustes”.

Aga kui eelloo juurde tagasi tulla, siis 2004. aasta esimestel kuudel selgus üsna ruttu, et Postimehes avaldatud üleskutse vallandas justkui paisu tagant nõuka-aja mälestuste tulva.

Kirjad, elektronkirjad, avalikud kommentaarid, lisaks mitmesugused näitlikud materjalid jne. Kõike seda kogunes ja kogunes, kuni mõistsin, et enam pole mahti riigiarhiivis tundide viisi istuda ja punatsensuuri pabereid lapata, vaid tuleb keskenduda ning läbi närida, korrastada ja süstematiseerida kuhjunud mälestuste tulv.

Lükkasin kohaliku Glavliti tegemistest täis kribitud märkmikud ja riigiarhiivist tellitud dokumentide koopiad töölaualt sahtlisse ning sinna need jäidki.

Kuhjunud mälestuste tulvast aga närisin end läbi ja sündis detsembris 2004 ilmunud raamat „Nõukogude aeg ja inimene”.

2005. aasta algul kordasime ja täpsustasime üleskutset, sest koostades-kirjutades jätsin teadlikult ning ka mahu piiramise huvides lisaks tsensuurile mitu suurt teemat esimesest nõuka-aja raamatust välja. Need teemad leidsid kajastust järgmistes mõtteliselt ühe sarja moodustavates raamatutes.

Ilmusid selgema teema piiritlusega raamatud „Nõukogude kool ja õpilane” (2006), „Nõukogude piir ja lukus elu” (2008) ja „Nõukogude armee ja eesti mees” (2010).

Sellesse ritta lisandus augustis 2012 veel „Nõukogude aeg ja eesti inimene”, mis oli varasema, 2004. aastal ilmunud n-ö nõuka-sarja esimese raamatu pühade teemaga oluliselt täiendatud uustrükk.

Punatsensuuri paberid lebasid sel ajal endiselt lauasahtlis, tõstsin need välja alles sügisel 2013. Alustuseks siis tükk aega mõistatasin, mida küll võisin mõelda ja kuidas kavatsesin midagi kasutada, kui 2004. aasta algul igasugu materjali enda jaoks kokku rapsisin korjata ja märkmikesse üles kribida.

Ajapikku pilt selgines. Suureks abiliseks ja teejuhiks pildi selginemisel oli Kalju-Olev Veskimäe juba 1996. aastal ilmunud raamat „Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed”. See süsteemne ja

EELLUGU

7

üksikasjalik käsitlus oli millegipärast ilmumise ajal mul kahe silma vahele jäänud, kuid nüüd andis Veskimägi mulle edasi tegutsemiseks ette palju viiteid ja võimalusi.

Huvilistele soovitan soojalt seda täiuslikku raamatut. Loodetavasti igavesele rahule suikunud autor ei pahanda, et kasutan siinses kogumikus tema raamatust mõningaid väljavõtteid ning toetun tema andmetele ja hinnangutele.

Kerge eneserahustusena mõjus, et nii mõnigi minu poolsuvaliselt kogutud paber või märkmikku üles kribitud punatsensorite lausevälgatus kattus Veskimäe raamatus kasutatud dokumentidega. Ent see selleks. Ka pärast arhiividokumentide täiendamist sügisel 2013 pole kahtlustki, et võrreldes Veskimäega olen valikuliselt tutvunud vaid piskuga.

Lisaks Veskimäele aitasid keelatud raamatu teema mõistmisel ja mõtestamisel ka „Eesti Rahvusraamatukogu toimetiste” sarjas 1991. aastal välja antud kogumikus „Tsensuur Eesti raamatukogu” ilmunud Eero Medijaineni („Esimene nõukogude võimu aasta Eesti raamatukogudes”), Kaja Noodla („Tsensuur Tartu ülikooli raamatukogudes 1944–1954”) ja Piret Lotmani („Raamatukogu roll sõjajärgses Nõukogude Eestis”) kirjutised. Jällegi: soovitan soojalt.

Kui pilt selgines, hakkasin mõistma, et paratamatult tuleks veel üht-teist endisaja paberimajandusest juurde vaadata. Mida ka tegin ning sedapuhku märgatavalt mõtestatumalt kui 2004. aasta algul. Võrreldes varasema ajaga oli seda ka tunduvalt lihtsam teha, sest toimis riigiarhiivi elektrooniline otsingu­ süsteem AIS. Varem tuli selleks, et midagi leida ning siis vaadata-lugeda, esmalt arhiivis kohapeal läbi lapata mitu paksu kausta teiste dokumendikaustade nimetuste ja neis sisalduvate dokumentide (arhivaalide) nimetustega. Nüüd aga istud kodus arvuti taga, klõbistad otsingusüsteemi märksõnu, leiad huvipakkuva materjali üles, siis klõbistad koopiate tellimuse ja lähed tood need paberid ära.

Nii ma siis täiendasingi varemalt punatsensuuri kohta kogutud paberimajandust, et pärast dokumentide süstematiseerimist sünniks eri teemadest suurem olemuslik üldistus.

Nojaa, ega olegi suurt lisada. Selline see eellugu oli.

Pealkiri „Punatsensuur: mälestustes, tegelikkuses, reeglites” tähistab selle raamatu kolme peatükki. „Punatsensuur mälestustes” toob teieni 2004.–2005. aasta kahe üleskutse peale laekunud inimeste meenutuskillud kokkupuudetest punatsensuuriga.

Neid polnud kes teab kui palju, ent ega neid saanudki olla ülemäära palju, sest teema on piisavalt spetsiifiline. Varem n-ö isevoolu kogunenud mälestusi

8

P U N AT S E N S U U R

püüdsin täiendada, paludes 2013. aasta sügisel ühel ja teisel, kolmandal ja neljandal inimesel, kel kindlasti oli kokkupuuteid Eesti NSV Glavlitiga, oma mälestused vabas vormis kirja panna. Lisandusid kirjanik Paul-Eerik Rummo, ajakirjanik Valve Raudnaski ja kirjastuse toimetaja Toomas Huiki meenutuskillud. „Punatsensuur tegelikkuses” pakub lugemiseks kohaliku Glavliti tegevust kajastavaid dokumente aastatest 1948–1975.

Need dokumendid näitavad: kohalike punatsensorite sekkumisi ja käsulaudu; kohalike punatsensorite avastatud riiklikke ja sõjasaladusi (nii avaldamisest „päästetud” ehk maha tõmmatud kui ka hooletusest läbi lipsanud ja trükki pääsenud); kohalike punatsensorite ideoloogilis-poliitilisi parandusi, etteheiteid, ettekirjutusi; keelatud raamatute nimekirju koos kohalike punatsensorite selgitustega;

keelatud autorite nimekirju koos kohalike punatsensorite selgitustega; kohalike postitsensorite (jaa-jaa, olid ka sellised) töid ja toimetamisi.

Vahetevahel askeldan minagi koostajana nende punatsensorlike dokumentide keskel, püüdes üht-teist selgitada, mõtestada, täiendada. Muide, eespool ja edaspidigi teemade jm eristamiseks kasutatud kahekordne kolmnurk on laenatud punatsensorite märgisüsteemist. Mida see tähistas, saate kindlasti teada. „Punatsensuur reeglites” on, nagu korra juba märkisin, peatükk aastast 1976 pärineva venekeelse punatsensorite piibli „Loetelu avalikus trükisõnas, raadio- ja telesaadetes avaldamiseks keelatud andmetest” tõlge.

Nii et head tutvumist ja lugemist.

Enno Tammer Märts, mai, 2014

P. S. Miks ma seekord ei kasutanud pealkirjas sõna „Nõukogude”, millega märgistasin kõik eelnevad n-ö nõuka-sarja raamatud? Sõna „Nõukogude” jäi minu meelest kogu selle ideoloogilis-poliitilise jälkuse üldistusena pealkirjas liiga lahjaks.

EELLUGU

9

Sisukord PUNATSENSUUR MÄLESTUSTES 11 Enno Tammer: „Kuidas avaldasin riigisaladuse rasvases kirjas” Kulla Oolberg: „Kui vaja, kõrvaldati tiraaž müügilt” Maire Joost: „Keelatud raamat seisis erihoiuosakonnas luku taga” Toomas Huik: „Sirmitaguste sekkumistega silmitsi ehk kokkupuuteid tsensuuriga” Paul-Eerik Rummo: „Üldiselt käis kogu see jama muidugi närvidele” Liina Valper: „Fotograaf viilis piltidelt maha paguneid” Valve Raudnask: „Udutagused” Ja paljud teised PUNATSENSUUR TEGELIKKUSES 81 Mis loom oli Glavlit Tsensorite töölaualt 1940–1975 „Sotsialistliku Nõukogude Eesti kodanikkude tasemele mittevastavad ja kahjulikud trükitooted” ehk keelatud raamatud Esimene keelatud raamatute nimekiri Eesti NSV Glavliti herakleslik töö: raamatute laushävitamine Täielikult keelatud Eesti oma autorid Punatsensorid puistavad posti Ja palju muud LISA. PUNATSENSUUR REEGLITES 393 1976. aasta salajane raamat „Loetelu avalikus trükisõnas, raadio- ja telesaadetes avaldamiseks keelatud andmetest”

10

P U N AT S E N S U U R

PUNATSENSUUR MÄLESTUSTES

Enno Tammer: Niisiis, nagu eelloos mainisin, on need mälestuskillud valdavalt kogunenud 2004. ja 2005. aastal Postimehes avaldatud kahe üleskutse peale.

Mõni kild ei kajasta otsest kokkupuudet punatsensuuriga, kuid märgistanud need kas alapealkirjas või põhipealkirjas märkega „vahelepõige”, olen need siiski lisanud sellesse peatükki kui iseäralikud stiilinäited nõukogulikust (propagandistlikust) absurdist. Mõni kild on avaldatud varasemates kogumikes, kuid sobis temaatiliselt hästi taasavaldamiseks.

Meenutuseks: nagu eelmisteski nõuka-aja raamatutes olen inimeste saadetud mälestusi toimetanud, kohendanud-lühendanud, lõike ja lauseid ümber tõstnud, lisanud pealkirju ja alapealkirju. Võimaluse korral olen täpsustanud mälestuste saatja sünniaega. Kui inimene on soovinud jääda anonüümseks, olen tema soovi arvestanud.

Ja mida ma ise mäletan punatsensuurist? Midagi ikka. Mõni seik ronis selle küsimuse peale mälusoppidest eredamalt esile. Püüdsin ta kinni ja kirjutasin üles. Olgu siis minu mälestuskillud nagu eelmisteski nõuka-aja raamatutes n-ö spikriks, teema soojenduseks.

MÄLESTUSTES

13

Kuidas avaldasin riigisaladuse rasvases kirjas Enno Tammer (snd 1960): Alustasin punavõimu kontrollitavas ajakirjanduses 22-aastaselt, 1983. aasta hakul, kui Tartu Riikliku Ülikooli lõpetamise kõrvalt hakkasin tööle Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) väljaande Tallinna Polütehnik tegevtoimetajana.

Loomulikult läbis seegi pisuke neljaleheküljeline instituudi ajaleheke nii komparteilise kui ka punatsensorliku kohustusliku läbivaatuse enne trükki minekut ja ca 4000-lises tiraažis levitamist instituudi õppehoonetes.

Komparteiline kontroll tähendas seda, et instituudi parteikomitee määras ajalehe eest vastutama konkreetse inimese, vastutava toimetaja, kes käis trükikojas Ühiselu külgede tõmmiseid lugemas ja siis neile ilmumisluba andmas.

Et mina polnud komparteilane ega saanudki selleks, ei olnud ma tegevtoimetajana parteikomitee silmis lõpuni usaldusväärne ega ka siis allkirjaõiguslik tegelane.

Valdava osa minu rohkem kui kolme ja poole aastasest tegevtoimetaja ametiajast kureeris ajalehekest ning andis ilmumisloa teadusliku kommunismi õppejõud, tuntud väliskommentaator Gabriel Hazak. Gabriel mõistliku inimesena ei sekkunud, vaid lubas meil (minul ja abikaasa Tiinal ning ajalehe ümber koondunud TPI tudengitest autorite pressiklubil) ajalehekesega vabalt askeldada.

Hazaki põhisõnum oli umbes selline, et tunnetage piiri, ärge üle piiri minge; aga kui tunnetate piiri täpselt, siis võite köielkäijana liikuda. Tema ei sega. Ega seganudki. Eks me siis pingutasime tunnetada, kuid samas muidugi pulbitses noortes inimestes siiras soov ja tahe pöörata Tallinna Polütehnik akadeemilis-klassikaliselt rangelt piiritletud rajalt selliseks vabamaks ja lustlikumaks, poleemilisemaks ja kõneainet pakkuvamaks tudengileheks.

See pulbitsev soov ja tahe tekitas instituudi parteikomitees paksu pahandust. Tihtilugu pidin käima aru andmas ning tihtilugu lajatati korralik komparteilik peapesu, kuidas me ei suuda hoolt kanda instituudi tudengite kommunistliku kasvatuse eest. Elasin üle ning ega midagi muutma küll kippunud. Lõpuks asendati Hazak järgmise teadusliku kommunismi õppejõu Ralf Mikenbergiga.

14

P U N AT S E N S U U R

Ajalehe Tallinna Polütehnik esikülg 29. aprillil 1983. Loomulikult pidi see olema pühendatud 1. maile, rahvusvahelisele töörahva solidaarsuse päevale. Minu ja Tiina esimene selline lehekülg. Püüdsime pöörata kohustusliku pühenduse kujunduslikult väheke tudenglikumaks ning tekstis unustada punapühale iseloomuliku tavaretoorika. Katse äratas tähelepanu. „Rõhuasetus oli väga vale,“ noomis TPI parteisekretär.

MÄLESTUSTES

15

Mikenberg püüdis meid rohkem õpetada ja kasvatada, trükikojas nii mõnigi kord tõmmiseid lugedes noris sõnade ja lausete üle, kratsides üht-teist vahel ka maha. No mis seal’s ikka, elasin üle ning õppisin sellega arvestama ehk hoolikamalt vaatama, mis kirja saab. Nii kogesin omal nahal, mida tähendab nõukogude ajakirjanduse komparteiline juhtimine ja kontroll. Eks see näita ka, et tsensuur ei ole ainult Glavliti tsensuur. Sellestki tuleb siinses kogumikus veel edaspidigi juttu.

Punatsensuuri reeglid võtsid ahhetama Glavlitist kui sellisest ning selle ametiasutuse kehtestatud lubatud-keelatud-reeglite rägastikust teadsin 1983. aasta hakul kutselist ajakirjandustööd alustades üsnagi vähe. Kui töösuhe Tallinna Polütehniku tegevtoimetajana oli vormistatud, siis lisaks tutvustamisele TPI ametimeestele-naistele viisid ajalehekese endised toimetajad meid Tiinaga kohustuslikule tutvumistuurile Eesti NSV Glavliti töötajatega, kes siis muu töö hulgas vastutasid ka Tallinna Polütehniku trükki lubamise eest.

Nende tööruum paiknes Tallinnas Pärnu maanteel toonases ajakirjandusmajas, kus pesitsesid paljude toonaste ajakirjandusväljaannete ja ka uudisteagentuuri ETA toimetused. Minu mälu järgi asus kohalike punatsensorite tööruum Rahva Hääle korrusel (V korrus). Tiina mäletab, et kõrgemal, VII korrusel, ETA toimetusega ühel korrusel. Kuid ega vahet olegi.

Mäletame aga ühtemoodi: selleks et Eesti NSV Glavliti kohapealse filiaali kontorisse jõuda, tuli läbida ajakirjandusmaja ühe toimetuse pikk koridor, mille lõpus oli väljapääsuks üks eraldi uks paremale (tagavaraväljapääs); sellest uksest väljunud, olid kohal ehk toimetusest eraldi asetsenud kohalike puna­ tsensorite ametiruumi ukse ees; koputa ja astu sisse.

Sealsamas ruumis antigi meile siis ka tunniajaline lühiülevaade tsensuurireeglitest. Loengu pidas minu mäletamist mööda tuntud tsensor Maret Penu, kes jäigi üheks meie tegemiste põhiliseks kontrollijaks. Enamik loengu üksikasju ei meenu, kuid meenub sisemine ohhetav-ahhetav üldtunne, et oh sa poiss, et mida värki, küll ikka on reeglid.

Kui mälu ei peta, rääkis Penu näiteks lumehelvestest ja tähekestestki, mis peaksid kindlasti olema viie nurgaga. Igal juhul hoiatas ta sinimustvalge kombinatsiooni eest, pajatas midagi seoses Nõukogude sõjaväelaste äramärkimisega, kuulutas keelatuks avaldada taudidest-epideemiatest ja kuritegevusest kirjutades konkreetseid arve ning teatas, et keelatud on avaldada Nõukogude Liidus pesitsevate lindude rändesihtpunkte.

16

P U N AT S E N S U U R

See totrus on eriliselt meelde jäänud, sest just selle reegli vastu eksisin ning see eksimus võimendus kuidagi iseeneslikult ja halenaljakalt veel topelt.

Tallinna Polütehniku tegemisel ei tähendanud neljapäev mitte üleliidulist kalapäeva, vaid päeva, kui Pikal tänaval asunud trükikojas Ühiselu hakkas ilmet võtma järgmisel päeval ilmuv ajaleht. Käsikirjad tinalaos laotud, igasugu klišeeklotsid paigutatud, tehti neljast leheküljest lõpuks siis paberitel tõmmised. Neid lugesin mina (või Tiina), et vigu ei oleks.

Ning neid käis lugemas komparteiline kontrollija ehk allkirjaõiguslik vastutav toimetaja. Kui vastutav toimetaja pani oma pookstavid alla, et korras, võib trükki minna, võtsin need tõmmised ja tõttasin ajakirjandusmaja poole, et oma vastutusrikast tööd saaks teha kohalikud punatsensorid.

Mälu järgi oli neid oma ametiruumis ja tööl tavaliselt alati vähemalt kaks inimest. Sisemise tööjaotuse järgi võttis üks neist siis ette Tallinna Polütehniku ning tõmmiste toojal oli nüüd nii tund-poolteist vaba aega.

Punatsensorid lugesid ning kui neile kõik sobis, tembeldasid ja allkirjastasid tõmmised, andes lõpliku loa ajalehekese trükkimiseks ja avalikku ruumi paiskamiseks.

Tsensori tähelepanu pälvis rändlindude marsruut Ühel neljapäeval, kui tõmmistele järele läksin, juhtis tsensor (vist jällegi Maret Penu) minu tähelepanu sellele, et on rikutud tsensuurireegleid ning avaldatud oleks riiklik saladus: Nõukogude Liidus pesitsevate rändlindude marsruut.

(Tänase kõrvalepõikena: imelik on see, et nüüd, ligi 30 aastat hiljem seda mälestuskildu kirjutades ja samal ajal üle lugedes 1976. aasta punatsensorite piibliraamatut ehk loetelu andmetest, mida ei tohi trükis avaldada, ei leiagi ma sellest keeluparagrahvide tihkest metsast seesugust keeldu.

Hakkasin eneses kahtlema. Mälu võib ju tihtilugu alt vedada. Kas tõesti olid meil tsensor Penuga jutuks rändlinnud ja nende rändesihtkohad? Teemaks võisid olla mingid muud keelatud geograafilised punktid.

Samas, ega tsensuurireeglite raamat olnud lõpuni täiuslik. Reegleid täiendati pidevalt töö käigus Moskvast saabuvate küll kirjalike, küll suuliste käsulaudade alusel.

Kuidagi ei saa selle sisemise tugeva tunde vastu, et teemaks olid ikkagi rändlinnud ning nende siht- ja/või kogunemiskohad. Riigisaladuse seisukohalt seisnenud oht aga selles, et avaldatud rändesihtkohad võinuksid paljastada midagi muud, näiteks lennuvälju või sideliine vms.

MÄLESTUSTES

17

Suvi 1985. Ajakirjandusmaja Tallinnas Pärnu maanteel. Lisaks trükiväljaannete toimetustele paiknes selles majas ka kohalike punatsensorite kontor trükiväljaannete eellugemiseks ja -kontrollimiseks.

Mälestuskild oli juba valmis kribitud, kui veel korraks kahtlema lõin. Laisa inimesena ei viitsinud ma rohkem vaeva näha, kas olid või ei olnud rändlinnud. Endisaja tsensorite suud on ka teadaolevalt lukus olnud.

Nii et kui ei olnudki rändlinnud, siis võtke seda mälestuskildu kui poolkirjanduslikku väljamõeldist etteantud teemal. Väljamõeldist, mis võis olla tõsi.

Aga läheme nüüd ajas jälle tagasi.)

Tsensori tähelepanu pälvinud artiklit ennast ei mäleta. Kuidagi häguselt meenub, et see lugu polnud vist üldsegi rändlindude marsruudist, vaid TPI meeskoori või meeskvarteti ringreisist meie suurel kodumaal. Ning mingisse kirjeldusse võis sisse lipsata midagi sellist, et laulumeeste ringreisi sihtkohad

18

P U N AT S E N S U U R

Kevad 1980. Trükikoja Ühiselu asukoht Tallinnas Pikk tänav 40. Neljapäeviti lahkusin selle maja esimeselt korruselt, kaenlas tuutu ajalehe Tallinna Polütehnik nelja lehekülje tõmmisega, mille poole tunni pärast asetasin kohalike punatsensorite töölauale.

kattusid rändlindude peatuste sihtkohtadega. Sihtkohad olid ka nimeliselt kirjas.

See selleks, igal juhul ütles tsensor Penu, et need sihtkohad tuleb välja võtta, neid avaldada ei tohi. Ja minu mälu järgi tõmbas tõmmisele kärbitavate kohtade juurde punase pastakaga joone. Mälu aga vaikib sellest, kuhu ja kuidas see punane joon täpselt paigutus, kas sihtkohtade alla või peale (mahakriipsutus) või alla ja mingi märkusega kõrvale.

No mis seal’s ikka, kui tsensor nõuab, siis tuleb maha võtta; kellelegi kaevata sellise nõude puhul ju niikuinii polnud. Eriti minusugusel nagal. Tormasin siis tagasi Pika tänava trükikotta Ühiselu. Häda aga juhtus olema selles, et meie

MÄLESTUSTES

19

ajalehekese tekstide ja paranduste tinasse ladujat (tänapäeva vaste oleks arvutisse sisestaja) polnud parasjagu kohal. Ma ei saanud tinaladuja-prouale eraldi öelda, et see punase joonega märgitu tuleks kindlasti välja võtta.

No mis seal’s ikka, ennegi oli juhtunud, et jätan viimaste parandustega tõmmise maha, tinaladuja teeb need ära ning Tallinna Polütehnik ilmub kenasti parandustega. Lahkusin ja jätsin tõmmised trükikotta ning enda meelest nii, et oleks näha: vaja sisse viia Glavliti nõutud parandus ehk rändlindude sihtkohtade kärbe. Tsensor Penu ei nõudnud, et tuleksin parandatud lehekülje tõmmist talle uuesti näitama. Ta nõudis parandamist, kärbet.

Riigisaladus läks rasvasesse kirja Tinaladuja-proua, tubli, töökas ja armas inimene, tegigi paranduse ning Tallinna Polütehnik ilmus nagu ikka järgmisel päeval, reedel. Ainult et seesama tubli ja armas tinaladuja-proua mõtestas tsensor Penu punase joone enda jaoks lahti väheke teisiti, kui tsensor Penu seda soovis.

Tinaladuja-proua pidas punast joont korrektuurimärgiks, et just see koht peab olema rasvases kirjas. Mingile tekstiosale alla tõmmatud joon tähistas tinaladuja jaoks toona selgelt, et allatõmmatud osa tuleb laduda rasvaselt.

Kordan: kas joon oli alla tõmmatud või mitte, ei meenu täpselt. Võimalik, et tsensor Penu tõmbas selle joone liiga hooletult – et jäi teine kuidagi kahe võimaluse vahele, polnud ei all ega olnud ka selge mahatõmme. Tinaladuja-proua aga tõlgendas siis nii, et tuleb kirjutada rasvaselt. Ja kirjutaski.

Sõnaga, Nõukogude Liidus pesitsevate rändlindude sihtkohtade riiklik saladus polnud ilmunud ajalehes mitte välja kärbitud, vaid silmatorkamiseks rõhutatult trükitud rasvases kirjas.

Mis järgnes?

Ei midagi erilist, vangi mind ei pistetud, ametist ei tagandatud, trahvi ei tehtud, komparteilist noomitust ei saadudki teha, sest ma polnud selle klubi liige. Mäletamist mööda helistas tsensor Penu kohe ajalehekese ilmumise päeval ning nõudis aru, miks ja kuidas on selline juhtum võimalik. Ta vist teavitas ka Hazakit ja TPI parteisekretäri. Edaspidiseks riputas õhku nõude, et peaksin tulema tsensori teha kästud parandusi tõmmistel uuesti näitama – kas parandus on ikka õigesti sisse viidud.

Kuid mälusoppidest ei viska esile juhtumit, et oleksin seda hiljem teinud. Üldiselt oli mul punatsensoritega seal ajakirjandusmaja ametiruumis raginat-naginat märksa vähem kui TPI parteikomitee väljapaistvate liikmetega.

20

P U N AT S E N S U U R

Nelja minuga tegelenud tsensori näod ja olek on millegipärast senini meeles.

Peale Penu mäletan nimeliselt ka Mari Maasikut ja Eugen Pälli. Kuidas ma nende nimed teada sain, ei meenu. Nimesilte neil igal juhul ei olnud. Võib-olla nad siis ikkagi tutvustasid ennast.

Neljanda tsensori nimi ei meenu. Tema, noor, nii kolmekümnendate alguses olnud mees, liitus kohaliku Glavliti seltskonnaga millalgi hiljem, minu mäletamist mööda millalgi siis, kui Nõukogude Liidu uus komparteilasest juht Gorbatšov hakkas Moskvas perestroika (uuendus) ja glasnostiga (avalikustamine) ühiskonnast auru välja laskma.

Meenub, et imestasin, miks temasugune noor mees sääl ajakirjandusmaja punatsensorite ametiruumis sitsib ja pingsalt rida-realt tõmmistelt tekste loeb.

Et kas tal tõesti muud teha pole. Vanematest tsensuurikaladest eristus ta samas kiuslikult agara sooviga vahetevahel pidada targutuslikke epistellikke heietusi. Eks see olnud teatav kompleks – anda pidevalt mõista, et mina olen siin otsustaja. Üldiselt, jah, laabus seal ajakirjandusmaja ametiruumis punatsensoritega kõik suhteliselt rahumeelselt. Vahel oli neil märkusi, parandusi. Vahel oli neil ka küsimusi sõnastuse, väljendite, piltide kohta, et miks just nii. Minu stampselgituseks kujunes umbes midagi sellist, et vaadake, see on ikkagi tudengileht, siin võib ju olla veidi teistsugust stiili ja pilte vms ning kes seda lehekest peale TPI tudengite ikka nii väga loeb. Üldjuhul see selgitus aitas.

Punatsensorid jäid üha nõutumaks 1986. aasta sügisel kutsuti mind n-ö suurde ajakirjandusse, kutsujaks Rahva Hääle sotsiaalpoliitika osakonna juhataja Valve Raudnask. Nüüdsest minu otsekontaktid kohalike punatsensoritega kadusid. Eestimaa Kommunistliku Partei häälekandjas Rahva Hääl olid minust tähtsamad asjapulgad, kes leheküljetõmmiseid punatsensorite ametiruumi kontrollimiseks viisid ning nendega siis suhtlesid ja ragistasid.

Ning samal ajal hakkas poliitõhustik Gorbatšovi tulekuga raginal muutuma. Üleliidulises ajakirjanduses ilmusid sellised kirjutised, millest ei osanud mõni aasta varem undki näha. Poliitilis-ideoloogilised ja punatsensorite reeglite raamatusse raiutud tabuteemad varisesid üksteise järel. Vähese hilinemisega jõudis see võimas avalikustamislaine Eestisse ning kujutan ette, et eks punatsensorid jäid üha nõutumaks, et mida paganat siin siis veel kontrollida, kui kõik on ühtäkki lubatud ja avalik.

MÄLESTUSTES

21

Mulle see sobis, sest võisin täiesti rahulikult kirjutada varemalt karmilt keelatud teemadel, nagu narkomaania või teisitimõtlejate paigutamine hullumajja/ vangilaagrisse, miilitsa ja prokuratuuri korruptsioon jne. Eesti NSV Glavlit laiutas vaid käsi, takistamiseks käsi ette see ametiasutus enam panna ei suutnud.

Kohaliku kompartei keskkomitee juhtiv roll ja hool ajakirjanduse üle hajus olematuks pärast Vaino Väljase saabumist kohaliku kompartei etteotsa juunis 1988. Oli küll üksikuid ähvardusi ja suisa stalinistlikke suukorvistamiskatseid.

Näiteks 1989. aasta algupoolel püüdis Eesti NSV prokuratuur tembeldada kriminaalkurjategijaks Mart Laari, kes kirjutas ajakirja Vikerkaar 1988. aasta novembrinumbris, et Vene julgeolekutöötajad hävitasid 1941. aastal Eestis kolm küla ja naelutasid puu külge ühe lapse. Kuid poliitõhustik oli selleks ajaks ikka nii täielikult muutunud, et tajudes avalikkuse survet, Eesti NSV prokuratuur taltus ning Laari süüdistamine väideti olevat arusaamatus.

Avalikkus ei teadnud, et mõni kuu varem kärkis ja paukus Rahva Hääle peatoimetajaga Eesti NSV peaprokurör sm Urge, kes leidis, et korruptsiooniilmingutest Pärnus artiklisarja „Hingesaast” kirjutanud Tammer tuleks pista hullumajasse. Tammeri personaalküsimust arutati parteikoosolekutel, ka keskkomitees. Peaprokuröri soov Tammer kuidagi murda luhtus. Saatuse irooniana aga osutus Tammer ajakirjandusliku tegevuse pärast kriminaalkurjategijaks taasiseseisvunud Eestis kaheksa aastat hiljem.

Punatsensorite kasulikkusest Kaldusin nüüd teemast liialt kõrvale. Naastes kohalike punatsensoritega seotud isiklike mälestuste juurde, pean tunnistama, et Rahva Hääles mingi hetk adusin, kuidas kohalikud punatsensorid võivad olla ütlemata kasulikud. Jaajaa, just kasulikud.

Nimelt kehtis sügisel 1986, kui asusin tööle Rahva Häälde, toimetuse töökorralduses säherdune rutiinrütm, et kõik toimetuse ajakirjanikud käisid vastavalt graafikule õhtuti lisaks korrektorile üle lugemas järgmise päeva ajalehe külgede tõmmiseid. No et trükiveakuradike ei lipsaks nii tähtsasse väljaandesse.

Tegelikkuses tähendas see, et järgmise päeva ajalehe nelja suureformaadilist külge (vahel ka kaheksat) lugesid kehtestatud korra järgi õhtul kolm ülelugejat: korrektor, n-ö vanemlugeja (ka õhtuse vahetuse ülem, tavaliselt osakonnajuhataja või toimetuses kauem töötanud inimene) ja n-ö nooremlugeja, kes võis tulla natuke hiljem, kui kaks esimest olid oma lugemistega juba lõpusirgel.

22

P U N AT S E N S U U R

Stiilinäide Rahva Hääle esiküljest novembris 1982, kui nõukogude inimesele teatati Leonid Brežnevi surmast. Esikülg on kaetud Moskvast tulnud ametliku teatega, mille eelduste kohaselt võis enne avaldamist eel- ja üle lugeda ligi kümmekond vastutavat töötajat. Esmalt üleliidulise uudisteagentuuri TASS toimetajad ja Moskva tsensorid. Siis, pärast Eesti NSV uudisteagentuuri ETA tõlkijate tööd, ETA toimetajad ja kohalikud tsensorid. Seejärel Rahva Hääle toimetuse töötajad, ning kindlasti käis esikülje pabertõmmis pärast seda korra veel ka kohaliku tsensori töölaual.

Muidugi mõista olin mina nooremlugeja. Algul püüdsin viksilt, viisakalt ja kohusetruult, silmad punnis, kõik küljed, mis olid eelnevalt juba kahe lugeja poolt loetud, sõna-sõnalt, lause-lauselt omakorda üle lugeda. Algaja asi.

Kiirelt aga koitis nooremlugejale hariv ja hingekosutav teadmine, et ega neid külgi loe ainult toimetuse töötajad. Oma ametiruumis istub kohalik punatsensor, kes, silmad veel rohkem pungis, on kohustatud need küljed üle lugema erilise valvsuse ja tähelepanuga. Osutama ka tavalistele trükivigadele.

MÄLESTUSTES

23

Seda eriti nii üleliiduliste kui ka kohalike suurte parteipleenumite ja ülemnõukogu istungjärkude ametlike masstekstide puhul.

Nooremlugeja mõistis, et võib vabamalt võtta, eelfilter on niivõrd tihe, et tema lugemine on küll mõttetu ajaraiskamine. Nii otsisingi kolmanda lugeja kordade õhtuks endale muud, asjakohasemat tegevust: tavaliselt tegelesin mõne oma poolelioleva tööga, lugesin juturaamatut või juhtus sedagi, et libistasime sõpradega õlut või õllest kangemat kraami.

Kalju-Olev Veskimäe andmetel vabanes Rahva Hääl Eesti NSV Glavliti eeltsensuurist ühena viimastest väljaannetest alles 1990. aasta alguses. Nii et kuni selle ajani tunnetas nooremlugeja kohalike punatsensorite kasulikkust.

Edasine töökorraldus ei taha eriti meenuda. Millalgi vist ikkagi loobuti kolme lugeja süsteemist.

Aga aitab endast. Kohe järgnevates mälestusteski näete, et punatsensuur – see ei olnud ainult trükisõna jälgimine, millest kirjutasin mina.

Kui vaja, kõrvaldati tiraaž müügilt Kulla Oolberg (snd 1931): … Et natuke pidurdada minu püsimatust, pandi mind tööle keskkooli raamatukogus. Laenutasin ja võtsin vastu raamatuid, täitsin liikmekaarte.

Raamatukappe oli vist neli-viis. Tagumistes ridades olid raamatud riiulitel paigutatud horisontaalselt. Neid ei tohtinud puutuda, need olid keelatud.

Kuid keelatud vili on magus. Mina ikka mõnda lugesin, näiteks „Nimed marmortahvlil” ja „Toomas Nipernaadi”. Hiljem juba vaistlikult vältisime nimesid Gailit, Suits, Kippel, Visnapuu, Under, Adson, Metsanurk, Vallak, Hindrey jt. Ehkki õpetajad tol ajal ei rõhutanud midagi poolt ega vastu. Peagi pidime vaimustuma H. Leberechti raamatust „Valgus Koordis”.

Kõige igavamad olid tolleaegsed ajalehed Rahva Hääl ja Noorte Hääl – faktiliselt informatsioonilt langesid täielikult ühte. Kõige tüütumad olid terveid lehekülgi täitvad aruanded NLKP KK Poliitbüroost, konverentside

24

P U N AT S E N S U U R

resolutsioonidest, NLKP kongresside otsuste täitmise käigust, ettekanded, sõnavõtud ja pidevalt nende juhtfiguuride fotod. Noorte Hääl muutus siiski hiljem huvitavamaks. Kõige edumeelsemaks peeti aga Tartu lehte Edasi.

Tsensuuri seostaksin meeleldi sõnaga „korrektuur”. Trükikojas olid nad teineteisest sõltuvad. Kummitav tont oli muidugi seitsmetäheline sõna Glavlit.

Kõrgtrükis laoti tekstid ja tehti tõmmised ofsettrüki jaoks, kus nad liideti piltide ja illustratsioonidega. Kirjastustest käisid korrektorid korrektuuri lugemas. Samuti ajakirjadel Täheke, Pioneer, Ekraan.

Kõikide trükiste impressumid ja annotatsioonid laoti kõrgtrükis. Nende korrektuuri lugemine oli meistri töö. Impressum koosnes neljast-viiest reast, kuid seda pidi lugema äärmise täpsusega. Kõik ladumisele ja trükkimisele andmise kuupäevad ning see müstiline MB oma kuupäevaga pidid olema rangelt täpsed ja kontrollitud. (MB – Gavliti loamärk, et võib minna trükki. – E. T.) Isegi iga puuduv punkt või koma tähendas karistust.

Korrektuur oli sel ajal äärmiselt tähtis ja seda tehti korralikult. Iga töö pidi olema Glavlitile esitatud ja seda tõendas vastav tempel andmetega, mis pidid sisalduma igas impressumis.

Viimasel ajal (mõeldud ilmselt 1980-ndaid – E. T.) pulmakutsetel enam Glavliti templit ei nõutud. Kui mingi trükis valmis sai ja kontrolleksemplar ära saadeti, ootasid kõik ärevalt, kas Glavliti luba tuleb, et töö saaks majast välja saata. Vahel harva tuli trükkida väikseid vigade paranduse lipikuid raamatute vahele, kui ladumisel oli lipsanud sisse viga.

Eriti kontrolliti värve, et kusagilt ei ilmuks sinimustvalge kombinatsioon. Seda kardeti nagu Vanapagan välku. Eriti segavaks muutus see nõue, kui moodi tulid visiitkaardid. Eksimiseks oli väga vähe vaja, sest paber on valge ja trükk must.

Ent siiski juhtus vahel, et pingsast kontrollist hoolimata lipsas midagi läbi ja juba müügil olev tiraaž tuli kõrvaldada. Korrektuuri loeti ju horisontaalis, kuid juhtus, et vertikaalis lugedes selgus midagi riigivastast.

Glavlit tegutses kõigil aladel, ka kunstis, kinos: mis panna riiulile ja mis muidu ära keelata. Sellega ei olnud ma täpselt kursis, sest minu tööelu kulges ju ainult trükikojas.

Sinimustvalge oli meeles ja mõtetes Aga inimestel üldiselt oli see sinimustvalge meeles ja mõtetes. Olin 12. üldlaulupeo ajal 1947. aastal 15-aastane. Olgu aeg mis tahes, kuid laulupeorongkäik on alati suur elamus. Ja ega lauldes sõnadele mõeldud („Laul Stalinist”). Nii

MÄLESTUSTES

25