RÖÖVLIRAHNU MARTIN
Mihkel Ulman Kati Saara Vatmann
RÖÖVLIRAHNU MARTIN
Pildid joonistanud Pent Talvet
Martin oli üheteistkümneaastane poiss, kes hakkas neil päevil lõpetama neljandat klassi. Martinil oli ainult ema. Nad olid emaga sellesse alevisse kolinud alles kuu aega tagasi. Keset viimast veerandit, üsna õppeaasta lõpus. Paraku polnud midagi muud teha, sest Martini ema oli just siis siia töökoha saanud ning sobiva majakese leidnud. Ja suurlinnast ära tahtis ta oma poja tingimata tuua. Iseenda ka. Suurlinnas on pahedega peibutavad tänavad ja ohtlik liiklus. Seal on kallid hinnad ja pidevad ahvatlused, mille peale kulub aina raha. Martini ema oleks küll tahtnud rohkem teatris, kinos ja kontsertidel käia, aga ei saanud seda üksikemana endale lubada. Seepärast oli igas mõttes mõistlikum kolida sinna, kus oli puhas õhk, kenad inimesed ja vähe ahvatlusi. Selle esimese kuu aja jooksul, mil ema ja poeg siin 5
Röövlirahnuga piirnevas mereäärses külas elasid, polnud nad tegelikult küll eriti neid kenasid inimesi kohanud. Kuigi kindlasti olid nad olemas. Siinsamas lähedal. Ent Martini ema Maris, kes oli tuletõrjedispetšer, oli kogu aeg kas tööl või magas pärast öist vahetust. Nii ei olnud tal võimalust kohalikega eriti tutvuda. Martinil oli elav kujutlusvõime. Ta elas nagu omas maailmas. Suurem osa tema seiklustest toimus tema peas kuna ta oli üksiku lapsena harjunud omaette olema. Seetõttu polnud ta nende väheste nädalatega kellegagi sõbrunenud. Muidugi olid mõned lapsed talle meeldivamad kui teised, aga päris ligi polnud ta kellelegi läinud. Õigupoolest polnud ta kedagi endale päris ligi lasknud. Kolimise ja kohanemise ajal polnud emal olnud aega pisiasjadega tegelda, seepärast olid poisil pisut väljakasvanud ja natuke salkus juuksed. Need juuksed hiilisid praegu rannakõrkjate vahel ja luurasid kedagi, keda üksnes juuste omanik aimas kõrkjates redutavat. Tuuletult vaikses rannaroos oli kuulda vaid õrna kahinat ja poisi ettevaatlikke samme. Tal oli käes enda meisterdatud vibu. Mingil ainult talle teada oleval põhjusel viskus poiss mõnel hetkel kõhuli ja pidas paremaks roomata. Neil puhkudel andis tema liikumisest märku vaid õrn kõrkjate õõtsumine. 6
Korraga tajus Martin, et kellegi silmad jälgivad teda tähelepanelikult siitsamast lähedalt roostikust. Martin tundis end kindlamalt, kui jõudis pilliroost välja, mereäärsele lagendikule. Lagendiku keskel oli tohutu kivirahn. Röövlirahn. Suurim väikse rannaalevi merepoolses servas. Rahnu peale oli poiss jõudnud ehitada väga uhke roigastest onni. Selliseid onne on iga ajastu poisid kõigil maadel kõigi rahvaste seas alati ehitanud. Metsa puu otsa, koobastesse, pööningunurkadesse ja mahajäetud majadesse. Nii uhke ehitisega nagu Martini oma olid hakkama saanud väga vähesed üheteistkümneaastased klutid – kui üldse keegi. Onn oli suisa kahetoaline, leidlikult kombineeritud lattidest üles ehitatud ning seal oli parasjagu patju, tekke ja põrandal isegi päevinäinud kaltsuvaip. Ainult Martin ise teadis, kuidas ta need latid sinna üles sai ja omavahel niimoodi klappima sättis, et hütt püsti seisis. Martini ema oli üllatunud, kui nende uue kodu panipaigast kadusid ühel hetkel üleliigsed tekid-padjad, aga poeg ei vastanud tema pärimistele midagi. Poisi salavigvami tipust rippus alla köisredel, mille ta oli kahest köiest ja hulgast roigastest samuti täiesti ise meisterdanud. Selle ehituse pärast polnud Martinil esimese kuu aja 7
jooksul uues koolis aega nii palju õppida, kui olnuks vaja kõige paremate hinnete saamiseks. Et kohe koputas aasta lõpp ja tunnistuste saamine uksele, oli poiss juba ette kurb, et peab ema õige mitme „kolmega“ kurvastama. Eks ta selle kurbuse pärast siin praegu koos oma ustava vibuga luuraski. Martin jäi lagendikul seisma. Kõik tundus äkki nii kummaline. Isegi loodus oleks justkui tooni muutnud ja haudvaikselt tardunud. Mitte ühtegi heli. Nagu unenäos. Miski selles vaikuses häiris teda tohutult, omavahel öeldes – tal tekkis lausa hirm. Kuid keegi ei pidanud seda teadma, eriti tema uued klassikaaslased… Et hirmust üle saada, võdistas Martin õlgu. Õhk seisis. Midagi oli tavalisest väga erinev, poiss tajus seda selgelt. Kellegi pilk jälgis Martinit kõrkjate vahelt. Selle kellegi pilk oli nii terav, et Martini iga keharakk tundis seda endal. Martin vaatas heitunult ringi. Surus vibu tugevamalt pihku, läks pikkamisi tagasi kõrkjate juurde, ja siis… „Kššššmjäu!“ kräunatas sabapidi tema jala alla jäänud kass. See oli nii ootamatu, et Martin karjatas ja põrkas tagasi… Ta püüdis joosta, aga jalad ei kuulanud sõna. Just sel hetkel, kui Martin mõistis, et see on tema enese kass Niti, helises äratuskell.
8
Unenägu oli olnud nii ehtne, et Martin ei saanud ärgates mõnda aega aru, kas ta käis unes oma onni juures, polnud maganudki või magas ikka veel. Viimaks mõistis ta, et oli ärganud. Tillukeses väsinud ilmega rannamajakeses, mille head inimesed neile emaga väga soodsalt rendile olid andnud.
9
Samal ajal algas päev ka ühes üsna lähedal asuvas väga hiljuti ehitatud hoopis moodsamas eramus. Maja oli kõrge sepistatud aia taga, kaartega ja tornikestega, nagu peabki olema üks rikaste inimeste maja. Hommikupäikegi vaatas avaras elutoas aupaklikult ringi. Oo! Milline häärber, milline villa, peaaegu palee! Selle häärberi sisustus oli nii hinnaline, kui üldse olla sai. Ja nii kaasaegne! See oli tuleviku moe järgi ehitatud ja kujundatud unelmate kodu. Rikaste inimeste oma. Parkettpõrand, kodukino, piimvalged seinad, maast laeni aknad, pehmed tugitoolid, eriti hinnalisest nahast diivanid, kodukinotehnika viimase sõna järgi, klaaslauake kõikvõimalike värviliste ajakirjadega, tolmust ülikorralikult puhastatud ja äsja veega üle piserdatud toalilled. Milline on see inimene, kellele niisugune klantsajakirja pildi moodi kodu meeldib? Ainsagi sõrmejälje ja tolmu10
kübemeta, otsekui ei elakski seal keegi. See on sedalaadi inimene, kes kasvatab oma ainsat poega üksi, nagu Maris Martinitki. Ent kui Martini isa sai mõne aasta eest infarkti ja suri ära, siis selle pere isa elas kaugel lõunamaal. Ta oli päratu rikas, tõmmu ja turjakas. Paraku oli tal seal lõunamaal teinegi pere. Ja veel niisugune, millesse kuulus juba mitu naist ja mitmeid lapsi. See lõunamaalane oli rikas šeik. Kaksteist aastat tagasi jäi šeigile silma kaunis, blond eestlanna, kes Egiptuses puhkusereisil käis. Šeik armus temasse. Naist vaimustas omakorda tõmmu härrasmehe rikkus ja eksootiline välimus. Ja nii sündiski siia ilma väike tõmmu poiss, kes nüüd emaga siin äärmiselt hinnalises häärberis kahekesi elas. Miks nii? Aga sellepärast, et rikas papa ei olnud nõus kodumaalt oma haaremi juurest ära tulema. Teda heidutas ka Eestimaa külm kliima. Ja blond Eesti kaunitar keeldus jällegi ülejäänud haaremiga ühinemast. Nii käis ta iga paari kuu tagant šeigil lihtsalt külas või temaga mõnes maailma paigas kohtumas ja mees kandis igal kuul tema ja nende ühise poja toetuseks naise arvele suure summa raha. See, et poeg isata kasvas, tekitas emas üsna tõsist süütunnet. Et selle painega toime tulla, oli ta järjekordselt 11
reisilt tulles pojale terve kuhja kingitusi toonud. Ta ei osanud kuidagi teisiti kui hinnaliste asjadega oma pojakesele armastust jagada. Kevin, peagi kaheteistkümneaastaseks saav kena tõmmu poiss, seisis peegli ees. Terve üks elutoa sein oli kaetud peegliga ja seega tundus niigi suur ruum veel poole suurem. Kevin proovis uut tagi selga. Ema Diana imetles teda. Poeg oli väga isa moodi: tõmmu, ümara näo, musisuu ja ümara kõhukesega. Šeik juunior Eesti rannaalevis. Tema ema Diana tundus eemalt vaadates lausa tütarlapsena. Ta oli sale ja pikkade heledate juustega. Diana imetles Kevinit äreval pilgul. Kevin kehitas ükskõikselt õlgu. „Noh?“ küsis ema, lootes, et moekast ja hinnalisest tagist piisab näitamaks, kui väga ta teda armastab. Kevin mühatas: „Mis noh?“ Ema peaaegu mangus: „Kuidas meeldib?“ Seepeale ühmas Kevin armulikult: „Kõige hullem pole…“ Ta nägi peeglist rõõmuga, et tagi tegi tema kitsavõitu õlad laiemaks, kui tema pisut liiga ümmargune kõht ja upsakas taguots. „Tead, mul tuleb vist käitumine mitterahuldav,“ teatas ta korraga ilma, et oleks aitähki öelnud. 12
Ema ainult naeratas elutargalt. „Ära muretse. Ma ajan selle asja korda,“ lubas ta. „Ostad mulle parema käitumishinde?“ muigas Kevin samuti elutargalt. Ta oli kogu oma elu jooksul näinud, et raha eest sai enam-vähem kõike. Koolikaaslaste imetlusest mõnusa enesetundeni. „Kas sa mulle midagi muud ei toonudki?“ imestas poiss järgmiseks. Mitte et ta oleks täiesti tänamatu olnud. Ta oli lihtsalt harjunud, et tuuakse palju. Eriti neil kordadel, kui ema teda isa juurde kaasa ei võtnud, mida juhtus üle ühe korra. Kord käis Kevini ema lõunamaal üksi, järgmisel korral pojaga – ja kui üksi, siis tõi ta poole rohkem kingitusi. Ema ulatas poisile eriti uhke karbi. Selles olid viimase malli Nike’i tossud. Poisi silmad läksid vaimustusest põlema. Ta poleks lootnud, et ema nii täpselt teab, mis on praeguse noortemoe kuumim sõna. Kevin rebis kannatamatult karbil kaane pealt. Poiss naeratas laialt – selliseid pole koolis mitte kellelgi! Diana tõstis oma kingituse hinda veelgi: „Kui sa teaksid, kui palju need maksid! Londonis on kõik nii-ii kallis!“ Nagu Kevinit ei huvitanud eriti, millises riigis ema seekord isaga kohtumas käis, ei huvitanud teda ka asjade 13
Kujundanud Catherine Zarip Toimetanud Keit Lipp Pildid joonistanud © Pent Talvet © Mihkel Ulman, Kati Saara Vatmann © Tammerraamat, 2015
ISBN 978-9949-526-95-6 Trükikoda Greif
www.tammerraamat.ee