Radovan Karadžić - jaht sõjakurjategijale

NICK HAWTON

JAHT SÕJAKURJATEGIJALE

RADOVAN KARADŽIĆ

Mu imekaunile Zarale

Originaali tiitel: Nick Hawton The Quest for Radovan Karadžić Random House, 20 Vauxhall Bridge Road London SW1V 2SA Great Britain © Nick Hawton 2009 © The Random House Group Limited Toimetanud Kristiina Ainelo Kujundanud Villu Tammer Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Tammerraamat, 2015 ISBN 978-9949-565-02-3 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

SISUKORD Tänusõnad...................................................5 Proloog.........................................................7 Tuleristsed................................................. 12 Sidemed..................................................... 26 Esimesed sammud................................... 41 Salamõrv................................................... 56 Matused.................................................... 72 Jahimehed................................................. 85 Plahvatused ja läbikukkumine.............. 99 Mägedesse................................................112 Kiriku varjus.......................................... 128 Salapolitsei.............................................. 145 Lõhestatud maa...................................... 160 Arreteerimine......................................... 178 Jälitatav.................................................... 191 Paljastus.................................................. 203 Läbi peegli................................................214

Tänusõnad On palju inimesi, keda ma tahaksin selle raamatu valmimise eest tänada.

BBC-st tahaksin tänada Peter Burdinit, Mark Brayne’i ja Malcolm Downingit, kes andsid mulle võimaluse ja privileegi töötada BBC heaks Balkani maades, ning David Rossi ja David Lewist, kes uskusid, et seda lugu tuleb uurida.

Sooviksin tänada suurepäraseid BBC korrespondente ja häid sõpru Alan Little’it ja Malcolm Brabanti nende sisukate tarkusesõnade ning hüva nõu eest, kuidas põrgu päralt peaks üks algaja väliskorrespondent tulema toime uskumatult keeruka ja riskidest kubiseva endise Jugoslaaviaga.

Ajalehest The Times sooviksin tänada Martin Fletcherit ja Richard Beestonit, kes tõesti uskusid välisuudiste väärtusesse ja võitlesid selle eest, et need oleks esilehekülgedel.

Tänan oma agenti Sonia Landi, kes uskus sellesse projekti kohe algusest, tema entusiasmi ning meelekindluse eest. Samuti tänan Lucy Fawcetti ja Gaia Banksi nende toe ja raske töö eest. Tahaksin tänada oma toimetajaid Paul Sideyt ja James Nightingale’i kirjastustest Random House ja Hutchinson, et nad hoidsid mind sirgel ja õigel teel ning lasid mul märgata ka metsa puude taga.

Tänan veel ajakirjanikest kolleege, kellega meil on olnud ühised rännuteed, ning kes jätkasid uudiste edastamist Bosniast ka siis, kui kõik teised olid juba lahkunud: Daniel Skoglund, Marcus Bickel, Beth Kampschror ja Erich Rathfelder ning hiljem Thomas Roser ja Neil McDonald. Teie mõtted ja teravmeelsused hoidsid mind käigus.

5

Tänan Patrickut, Isabeau’d, Javieri ja Charlesi, et nad kuulasid mu vatramist ja teooriaid ning kontrollisid kõike, mida ütlesin.

Igor, aitäh sulle auto ja asjakohase künismi eest. Adrian Wilkinson, aitäh kõige eest.

On inimesi, keda ma ei saa nimepidi mainida. Nagu öeldakse, te ise teate, keda ma mõtlen. Aitäh minu usaldamise ja mulle rääkimise eest. Teie aitasite mul näha tervikpilti.

Selle raamatu valmimine võttis kaua aega. Minu sõbrad ja sugulased talusid väärikalt mu lakkamatut loba sellel teemal. Aitäh teile kõigile, eriti emale ja mu nõbule Markile tema Haagi kodu ja huumori eest. Minu abikaasa andis mulle tuge, tervemõistuslikku nõu ja sisendas kannatlikkust rohkem, kui oli kohustatud.

See raamat poleks saanud teoks ilma mu isa julgustuse, oskuse ja sõnadeta.

Kaks inimest avasid mu silmad ja tegid kõik selle võimalikuks: Milorad Batinic (Lola) ja Alisa. Te teate, millega te hakkama saite.

Olen igavesti tänulik teie aja, tarkuse ja suuremeelsuse eest.

Lisaks sooviksin tänada kõiki inimesi, keda siin raamatus nimetan. Ma kuulasin, mida teil oli öelda, ja ma tänan teid nende lugude rääkimise eest.

See pole raamat kohtumõistmisest. See on raamat sellest, mida ma avastasin.

6

Proloog Bussi nr 73 uksed judistasid end kokku ning ta nõjatus bussi esiotsa lähistel asuvale istmele. Üks vanadaam pakkus lahkelt, et võib tema pileti komposteerida. Ta oli üleni koormatud: valges kilekotis olid ajalehed ja CD-plaadid, seljakotis sülearvuti ning kandekotis muu kraam. Kuid reis ei pidanud tulema pikk ning ta oli varsti kohal.

Ta oli küll graafikust maas, aga polnud vaja muretseda. Neid see ei huvitanud. Ta kiikas aknast välja, tõmbus siis tagasi, pani ette lugemisprillid ja avas oma usuteemalise raamatu.

Buss asus liikuma ning jätkas oma teekonda läbi valglinnastunud suurlinna äärealade. Oli nädalalõpp ja tipptund möödas. Bussis oli veel vaid tosinkond sõitjat. Lõpuks korterelamute tornid taandusid ja silmapiiril avanesid Zemuni tuttavad madalad hooned. Varem oli see piirkond olnud omaette linn Doonau kaldal, ent nüüdseks oli temast saanud vaid järjekordne Serbia pealinna eesliin. Isegi sellel kellaajal oli kesksuve kohta üsna soe. Kauguses võis ta näha, kuidas idataevast hiilis lähemale esimesi pimenemise märke.

Ta läks mõneks päevaks puhkusele. Juba mõnda aega oli ta tundnud survet. Oli olnud hetki, kus ta oli tundnud end ärevalt, kuid seekord olid asjalood teistmoodi. Talle tundus, et silmus oli tõmbumas koomale. Ta mäletas ühte korda, kui politseikaubik oli peatanud otse tema ees ja hulk politseinikke sealt välja hüpanud. Nad olid jooksnud tema poole ning just siis, kui ta arvas, et nad võtavad ta kinni, tormasid nad temast mööda, jätkates mingi teise tagaotsitava jälitamist. Ta naeratas endale tookord, kuigi hirm oli olnud piisavalt ehe. Ent nendel päevadel oli ta tunnetanud, et olukord oli 7

muutunud, et võib-olla saadakse talle tõesti lõpuks jälile. Kui ta vaid suudab pidada vastu aasta lõpuni, võivad olud mängida veel tema kasuks. Ta piidles oma kaabuääre alt bussisolijaid. Pilgud ristusid vanadaamiga, kes seisis nüüd tema taga ja katsus lugeda ta raamatut. Isegi praegu ei saanud ta olla kindel, et teda ei jälitata.

Buss peatus ja uksed krääksusid lahti. Ta oli teadlik, et sisenes veel inimesi, kuid ta hoidis pead maas ning jätkas lugemist. Uksed sulgusid ja vana buss nõksatas tagasi maanteele. Ta tõmbas oma kompsud lähemale. Sõrmed libisesid seljakotis oleva sülearvuti äärt mööda, otsekui rahustaks ta end selles osas, et arvuti on veel alles.

Ta kavatses seda kasutada järgmistel päevadel selleks, et natuke suurlinna kärast ja mürast ning patsientidega tegelemise stressist eemal olles kirjutada. Ta oli sõpradele öelnud, et läheb mõneks päevaks Horvaatiasse.

Ta tõmbas kaabu sügavamale silmade kohale, tajudes, kuidas keegi põrnitseb tema kukalt. Või kujutas ta seda ette? Ta tundis väsimust. Buss peatus jälle, ja kui ta bussi esiotsa poole kiikas, nägi ta peale ronimas kahte politseinikku. Nad jäid seisma juhi kõrvale. Uksed sulgusid ja buss hakkas liikuma. Ta ohkas ja pööras pilgu tagasi rohelistele ja suvekollastele põldudele, mis ulatusid kaugustesse. See polnud tema tõeline kodu, need polnud Bosnia või Montenegro mäed. Aga aastate jooksul oli ta loonud siin uue elu. Vähemalt oli see tema rahvas ja ta tundis siin end kahtlemata ohutult. See oli nüüd tema kodu. Ta märkas, et kaks politseinikku rääkisid nüüd juhiga. Buss aeglustas. Järsku tundis ta, et veel kaks politseinikku tulid talle selja tagant juurde. Nad trügisid vanadaamist mööda, näidates oma ametitunnistust. Üks nõjatus üle tema ja kõneles: „Ära liiguta. Me teame, kes sa oled. Oleme sind juba mõnda aega jälitanud.”

Otsekohe kallutasid nad ettepoole ja kumbki rabas ühest ta käest.

Ta tundis, kuidas kaabu ja prillid maha libisesid. Kui nad tõmbasid ta jalule, haaras ta oma seljakoti ja kandekoti järele. Kuid kilekotini ta ei ulatanud. Selle korjas üles hoopis politseinik. Ta vaatas enda ees seisvat naist. Too paistis šokeeritud ja küsis parajasti ühe politseiniku käest protestivalt, miks nad kohtlevad vana meest niimoodi.

8

Ta nägi kahe kinnivõtja silmadest, et polnud mõtet vaielda. See oligi see hetk. Ta ei hakanud vastu.

Teisi sõitjaid piieldes märkas ta bussis veel politseinikke.

Mundris oli kolm või neli ja vähemalt üks erariietes. Teda lükati esiukse poole. Polnud mingit pääseteed, mingit mõtet sellele isegi mõelda. Ta oli lootnud, et seda hetke ei tule. Veel mõni kuu ja ta oleks ise end võimudele nagunii üles andnud. Veel mõni kuu. Üks tema kinnivõtjatest hüüdis bussijuhile, et too peataks sõiduki. Buss tõmbas tee äärde ja esiuks avanes. Ta jõudis trepini ja hakkas alla astuma. Mis saab nüüd sõpradest? Patsientidest? Perest Bosnias? Ta pooleldi tuli, pooleldi tiriti trepist alla. Ta kaotas peaaegu oma tasakaalu ja komistas ettepoole, lugemisprillid libisesid ninalt alla ning kaabu kukkus silmadele.

Asfaldini jõudes tundis ta, kuidas surve leeveneb ja mõtteis koitis uus reaalsus. Hetkeks oli ta nõutu ega teadnud, kuhupoole kõndida.

Buss oli teinud ootamatu peatuse. Eespool oli vana ja mahajäetud politsei kontrollpunkt, teeäärne sinine putka, mis oli nüüdseks kattunud rebitud plakatite ja grafitiga. Selja taha jäid Zemun ja peamine Belgradi suunduv maantee. Ta jalad näisid nõrgana. Mingi käsi haaras tema küünarnukist ja pööras ta ümber. Eespool oli auto ja nad sundisid teda sinna kõndima. Ta kuulis, kuidas bussi mootor võttis tuure üles, ja pöördus üle õla vaatama. Ta nägi, kuidas mõned sõitjad seisid püsti, mõned põrnitsesid aknast välja, mõned vaidlesid juhiga. Ent buss sõitis juba teed mööda edasi.

Nad jõudsid autoni ja vaba käega avas tema küünarnukist hoidev mees ukse. Nad lükkasid ta sisse. Pärast bussist lahkumist polnud nad temaga vahetanud ühtegi sõna. Tema kõrvale tuli veel teine mees, nüüd oli valvur mõlemal pool ning nende kehad surusid tema vastu. Autouksed löödi kinni ja rehvid kiunusid teeäärses kruusas, kui nad hakkasid kihutama tagasi Belgradi poole mööda marsruuti, mida oli teistpidi sõitnud buss number 73.

Nüüd valdas teda veel üks tunne: järsku tundis ta end vabana.

Põgenemine, peitmine – see kõik oli möödas. Algas uus reaalsus.

Isegi praegu sai ta aru, et asjaolud pole tema jaoks enam kunagi endised, et tema loodud ja nii kaua elatud varjuelu oli lahtumas.

9

Korterelamute tornid andsid märku, et nad sisenesid Belgradi.

Bussipeatustes ootasid kojuminekut veel mõned hilisõhtused sõitjad. Auto ületas silla kaudu jõe. Nad polnud kaugel Belgradi Red Stari jalgpallistaadionist. Red Star oli meeskond, mida ta oli alati toetanud. Nüüd teadis ta kindlalt, kuhu nad lähevad.

Nad möödusid sõjaväehaiglast ja seejärel auto aeglustas. Üks tema kõrval olevatest meestest sobras oma taskus ja tõmbas välja silmasideme. „Peame seda tegema.”

Ta tundis protseduuri. Mees pani sideme ümber tema pea ja tõmbas alla silmadele. Maailm läks mustaks. Minuti jooksul kaotas ta taju. Ta teadis, et kui side tõstetakse, on tema elu Dragan David Dabićina läbi. Temast saab jälle tema tõeline mina.

Oli 2008. aasta 18. juuli ehk reede õhtu kell 21.45. Pärast enam kui kümneaastast varjumist viibis dr Radovan Karadžić – endine psühhiaater, kunagine poeet ja sõjakurjategijast põgenik – nüüd vahi all.

Endise Jugoslaavia sõjakuritegude rahvusvahelise tribunali prokurörid olid mõistnud ta tagaselja süüdi genotsiidis, genotsiidis osalemises, hävitamises, mõrvas, tahtlikus tapmises, tagakiusamises, küüditamises, ebainimlikes tegudes, ebaseaduslikus terroris tsiviil­ elanike vastu ja pantvangide võtmises. Teda süüdistati nüüdisaegse Euroopa ajaloo ühe kõige brutaalsema ja mõrvarlikuma režiimi sepistamisele kaasaaitamises.

Ta oli suutnud hoiduda lugematutest arreteerimiskatsetest ning näis olevat võitmatu kõigis NATO rahuvalvajate, arvukate luureasutuste ja üksikisikutest tasujahtijate katsetes teda kätte saada.

Isegi viie miljoni USA dollari suurune pearaha ei andnud tulemusi.

Tema salapära oli suurenenud aastate jooksul sedavõrd, et arreteerimise ajaks oli ta muutunud oma toetajate silmis peaaegu et legendaarseks tegelaseks.

Ja ta polnud varjamise ajal istunud mitte käed rüpes, vaid tegi karjääri kirjaniku ning poeedina ja oli koguni avaldanud mõne oma teose. Viimati oli ta kuulutanud end alternatiivravitsejaks, osalenud avalikel seminaridel ja loonud oma kodulehe. Tal oli kindel 10

sõprusringkond ja ta elas suhteliselt normaalset ja mugavat elu ühes Serbia pealinna ääreala korteris.

Kuid kuidas oli kõik see võimalik? Kuidas oli Euroopa kõige tagaotsitum mees suutnud õigussüsteemi eest pageda? Kus ta oli end peitnud? Kes oli teda kaitsnud? Mõned uskusid, et ta oli sõlminud kokkuleppe ameeriklaste... või prantslaste... või brittidega.

Levis kuulujutte, et ta oli elanud kloostris preestriks maskeerituna või varjanud end Bosnia mägede inimtühjades koobastes.

Milline oli tõde? Kus oli Radovan Karadžić olnud ja kuidas oli ta suutnud end oma jälitajate eest nii kaua peita?

1.

Tuleristsed „Üks naine tõusis kriisates ja karjudes üles. Üks usklikurüüs leinav poiss seisis valge hauakivi kõrval ja röökis: „Ma olin tunnistajaks. Ma olin tunnistajaks.” Aga kas keegi kuulas?”

Päevikukatke, 11. juuli 2002 Bosnias ja Hertsegoviinas on uudishimulike pilkude ja tavapäraste marsruutide eest kaitstud org, mida ümbritsevad järsud kaljud ja kõrguvad mäetipud. Läbi oru lõikab kitsas, pulbitsev, selge ja värske mägioja. Selle kallastelt tõusevad vertikaalsed mäeküljed üles läbi puuviljaaedade ja lopsaka muru ning muutuvad lõpuks suurematel kõrgustel kivideks ja põõsasmaaks. Peidetud mägilõhedes elavad kivise põhjaga tiikides haruldased taime- ja kalaliigid. Kaugetel mäeharjadel pesitsevad kotkad. Räägitakse koguni, et siin metsades uitavad karud, kuigi mina pole näinud ühtegi.

Oru sissepääsu juures on vägev kivihammas, mis seisab pisut köökus ja murenenud valvurina. Tema ilmastikust puretud küljele on graveeritud sõnum. Ehkki see on kirjutatud bosančica’s, ühes ammu välja surnud bosnia kirjakeeles, teatakse praeguseni selle sõnu ja nende tähendust.

See on hoiatus ränduritele. Seal öeldakse, et nad ei tohi kahjustada, rikkuda ega rüvetada seda imeilusat peidetud paika. Vastasel juhul kannavad nad igavesti karistust. Sõnum on kirjutatud kunagi 12

Tuleristsed

keskajal, kuid seda hoiatust on sellest hetkest peale eiratud. Sõda ja häving on olnud sagedased külalised. Ja sarnaselt oruga pole Bosnia ise suutnud ennast inimese enesehävituse eest kaitsta. Ma koguni mõtlen mõnikord, et neid sõnu ei kirjutatudki vahest mitte hoiatuse, vaid ennustusena selle kohta, mis ootab ees. Võib-olla tõigi mind lõpuks tagasi just selle imekauni maa saatuslik haavatavus.

Reaktiivmootorite kime möire aeglustus järk-järgult ning vaibus lõpuks. Lufthansa lennuki uksed avanesid, ja enne kui ma arugi sain, kõndisin ma juba üle hõõguva asfaldi Sarajevo lennujaama väikse terminali poole. Kätte oli jõudmas kesksuvise päeva pärastlõuna ja päike siras kõrgel taevas. Ma kogusin saabuvate lendude algeliselt, ent töökorras konveierilindilt kokku oma maise vara – neli musta riietega täidetud prügikotti, kolm keskmise suurusega portfelli ning toimikute ja raamatute valiku – ning suurte raskustega liikusin ootava takso poole.

Olin endale lasknud üürida korteri, mis asus linna ümbritseval küngasmaal ühe künka keskel. Vaade oli vapustav ja ma mäletan, kuidas samal ööl nägin teisel pool orgu Trebevići mäel möllamas äiksetormi, otsekui tähistades mu saabumist. Võisin oma aknast näha kolme Bosnia usundi esindushooneid: mošeed, serbia õigeusu kirikut ja katoliiklikku katedraali. Pilved ja välgunooled tantsisklesid nende vahel, kuid kõiki neid kattis sama hall vihm. Panin oma raamatud endise Jugoslaavia kohta riiulisse ning vaatasin seejärel aknast välja, jälgides tormi.

See polnud esimene kord, kui Bosnias viibisin. Kolm aastat varem, 1999. aastal, olin tulnud siia riiki tegema reportaaži naasvate põgenike kohta. Selle reisi oli korraldanud Briti armee, kes soovis ajakirjanikele innukalt näidata, kui hästi nad tegid oma tööd sõjajärgses Bosnias. Üks kuningliku õhuväe Herculese transpordilennuk pani mind maha naaberriigis Horvaatias asuvas baasis ja sealt läksime relvastatud eskordi ja talveriiete ning -toiduga täidetud mikrobussis üle lumiste mägede Bosniasse. Ületasime vanu sõjavälju, mida katsid põlenud tankide karkassid, ja läbisime üksteise järel lahinguarmidega külasid, kus katusteta, mahajäetud hooneid 13

RADOVAN KARADŽIĆ – JAHT SÕJAKURJATEGIJALE

oli tikitud täis kuuliauke. See oli esimene sõjatsoon või õigemini, endine sõjatsoon, mida ma olin kunagi külastanud. Kui me küladest läbi sõitsime, nägime inimesi kohvi joomas või bussipeatuses ootamas või kooli minemas. See näis veidralt normaalsena, nagu ei paneks elanikud pealtnäha üldse tähele asjaolu, et neli aastat varem oli see koht näinud 20. sajandi ühte kõige purustavamat sõda. Ühel hetkel pööras minu meediajälgija sõidu ajal minu poole ja ütles: „Tead mis, Nick?” ning tegi seejärel pausi, et rõhutada, kui tähtis oli see, mida ta kavatses öelda. „Nad on siin kõik ühesugused – täiesti hullud! Nad on tapnud üksteist sajandeid. Kas sa teadsid, et vanas Jugoslaavias õpetati igat koolipoissi ja -tüdrukut kasutama tulirelva ja valmistama pommi? Kas on mõni ime, et nad hakkasid lõpuks kõik üksteist tapma?” Ta vaatas aknast välja ja ohkas rahulolevalt, et oli andnud mulle selle ainsa ajalootunni, mida mul on kõnealuse maailmaosa mõistmiseks üldse vaja. See oli muidugi järjekordne Balkani müüt, aga toona olin ma selle teadmiseks liiga süütu.

Reis kestis vähem kui nädala, ent lõpuks olin jäänud sõltuvusse.

Oli Bosnia südatalv ja temperatuurid kukkusid öösel sageli –30 kraadini. Alasti ja mustad metsad klammerdusid mäekülgedele.

Jõed – ja neid oli palju – külmusid vaikusesse. Teed olid ohtlikud ja tihti läbimatud. Kuid selle keskkonna ehtsas tooruses oli minu jaoks midagi ahvatlevat. Bosnia oli metsik maa, mis oli hõredalt asustatud, ja just talvel tajub seda kõige paremini. Aga ometi kohtasin piisavalt inimesi ja kuulsin küllaldaselt lugusid nii hiljutisest kui ka iidsest ajast, et lasta sellel maal end võluda. See oli koht, kuhu ma tahtsin tulla tagasi ja asja edasi uurida.

Olin veetnud vahepealsed kolm aastat töötades Westminsteris poliitikareporterina, ent Big Beni kellalöögid ja Westminsteri palee salapära olid aegamööda haihtunud. Balkani maade ahvatlus kasvas ja nüüd olin lõpuks tagasi. BBC oli igas mõttes sulgenud oma esinduse Bosnias. Surm ja häving oli lõppenud ning organisatsiooni ressursid suunati mujale. Rahvusvaheliste uudiste heitlikus maailmas polnud Bosnia lihtsalt enam aktuaalne. Mul polnud ei bürood, produtsenti, autot, telefoni ega kaamerameest. Vähemalt 14

Tuleristsed

nii oli mind hoiatanud mu eelkäija, kui me kohtusime üleminekukoosolekul mõni nädal tagasi. Ta ütles mulle, et Londonist tuleb minimaalselt tuge, välja arvatud ehk visiitkaartide ja võib-olla ka esmaabikarbikese osas. Hoolimata välisuudiste ajakirjanike glamuursest mainest oli ta käinud lugusid tegemas bussi või trammiga või saanud hea õnne korral sõita kaasa mõne rahvusvahelise organisatsiooni, nagu näiteks ÜRO esindajaga. Intervjuudel kasutas ta omaenda diktofoni.

Niisiis tuli välisuudiseid teha säästueelarvega. Minu kontoriks sai mu korter. Varustuseks see, mida sain endale lubada või teistelt kerjata. Hea uudis oli aga see, et kuna Bosnia polnud enam tähtis teema, siis oli London minult nõutud lugude osas leebem. See tähendas, et mul oli vabadus otsida neid intervjuusid, mis huvitasid mind ennast kõige rohkem.

See oli mu esimene välislähetus. Tundsin end eelseisva osas energiliselt ja entusiastlikult ning armusin vähehaaval linna, millest oli saanud mu kodu. Mulle meeldisid need mošeed ja kirikud, sillad ja kohvikud. Mulle meeldisid türgi kvartal, austria-ungari kvartal ja kaasaegne Grbavica eeslinn oma puudest ääristatud alleedega. Ja mulle meeldis asjaolu, et võisin minna igale poole jalgsi, sest kõik oli nii lähedal. Mulle meeldisid inimesed: nende naer, sõbralikkus ja soojus. Mulle meeldisid vandenõuteooriad, mida kõik rääkisid, ja mulle meeldis mu endisest korvpallurist majaomanik, kes armastas malet mängida, kuid ei lõpetanudki mu korteri väljaehitamist.

Mulle meeldisid isegi kahtlased kurikaelad tänava lõpus oma säravate autode ja veel säravamate naeratustega.

Nendel esimestel nädalatel kohtusin paljude inimestega, kes esitasid mulle oma versiooni Bosnia olukorrast. Näiteks lõunatasin ühe välisdiplomaadiga restoranis, mille nimi oli Hunter. Sel ajal, kui ta lürpis oma kalmaari- ja kartulirooga, rääkis ta mulle, mida tohib ja ei tohi Sarajevos teha. Võta vastu kogu pakutud külalislahkus. Ära usu kõike, mida loed lehest. Ära unusta, et ainus, mida siin austatakse, on jõud. Seejärel, kui ta hävitas oma puuviljasalatit sama fenomenaalse kiirusega kui kalmaari ja kartulit, tegi ta hetkeks pausi, et anda veel viimane nõuanne: „Kõige tähtsam on eristada 15

RADOVAN KARADŽIĆ – JAHT SÕJAKURJATEGIJALE

fakte väljamõeldistest. Või nagu mulle meeldib öelda – kõrvaldada vahtu. Miski muu ei loe.”

Pärast seda, kui ta oli pühkinud oma nägu mitte kõige puhtama salvrätikuga, lahkus ta mu loal. Vähemalt maksis ta arve ära. Ükskord läksin ma kohtuma Bosnia presidendi esindajaga.

Sisenesin presidendi majja läbi selle, mida olin pidanud varuväljapääsuks, aga mis osutus peaukseks. Pärast seda, kui ma olin märkamatult kõndinud läbi metallidetektori ja hulkunud vähemalt kakskümmend minutit võimukoridorides ilma ühegi takistuse või abita, leidsin kontori lõpuks üles. Kena sekretäritots, kelle teksatagi oli tooli seljatoele heidetud ning kelle ühes käes oli sigaret ja teises käes juukselakk, juhtis mind vägevasse kontoriruumi. Kaugemas otsas asuski esindaja, kes oli riietunud vabameelselt särki ja sussidesse. Peale kirjutuslaua, kahe tooli ja ühe toataime polnud ruumis midagi. Jõime kohvi ja apelsinimahla. Umbes poole tunni jooksul külvas ta mind üle Bosnia poliitikaretoorikaga. Lõpuks patsutas ta mind õlale, naeratas laialt ja andis mulle ühe raamatu. Selleks ajaks, kui ma olin värske õhu kätte jõudnud, oli tema poolt öeldu mõte muutunud juba ammu mälestuseks. Pole vist tarvis lisada, et minu esimene kogemus Bosnia poliitilise süsteemi südamest polnud just valgustav.

Nädal hiljem sõidutas mu majaomanik mind Trebevići mäkke.

Enne sõda olid Trebevići metsad ning jalgrajad olnud sarajevolaste seas populaarsed, ent pärast seda, kui relvad olid vaikinud, oli laskunud mäele kõhe tühjusetunne. Vähesed käisid nüüd siin lähedal asuval mäel. Minu majaomanikule oli see esimene kord 13 aasta jooksul. „Just siit nad tulistasid meid või lasksid mürske. Just siit tuligi surm,” ütles ta mõnes mõttes selgitusena.

Kui me sõitsime ülespoole mööda väänduvat teed, nägin puid, mille ülemised oksad olid otsast lastud, ja see oli ere meenutus siin toimunud lahingutest. Mäekülgi katsid kaevikud ja liivakotid. Iga mõne meetri järel ilmusid miiniväljade eest hoiatavad sildid. Ainus inimene, kellest möödusime, oli lambakarjus. Ühel hetkel tulime autost välja ja vaatasime all asuvat Sarajevot. See tundus olevat nii lähedal, et nägin selgesti tänavaid ja üksikuid hooneid. All oli pool 16

Tuleristsed

miljonit inimest, üleval üks lambakarjus ja seda kõike vaid kümneminutilise autosõidu jooksul.

Ma teadsin, kui palju Sarajevo ja selle elanikud on kannatanud, ning mitte vaid viimastel aastatel. Ainuüksi 20. sajandil oli linn näinud järjepanu mitut sõda ja lõpuks 1990-ndatel ühte kõige hullematest.

Polnud ainsatki maja, millel poleks kuuli- või mürsuauku. Sarajevo oli kannatanud uuema ajaloo pikimat piiramist, mis kestis kolm ja pool aastat – isegi kauem kui Leningradis. Keegi ütles, et see oli maailmas ainus koht, kus igaüks kannatas mingi posttraumaatilise stressi vormi käes. Ühel linnapoolel leidus puid, teisel mitte, sest piiramisalas elanikud olid raiunud need muu kütteallika puudumise tõttu halgudeks.

Ja lisaks oli teisi, vähem ilmseid kahjustusi. Kurikaelte lähistel elas üks blond naine – rohkem ei saanud ma temast kunagi teada.

Ta polnud näotu: kolmekümnendates, alati hästi riides, soeng kena ja stiilne, silmad intelligentsed. Kuid ta oli alati üksi. Ma ei näinud teda kunagi kellegagi ega isegi teise inimesega vestlemas. Ma ei näinud teda kunagi ostlemas ega autoga sõitmas ega üldse kuhugi minemas. Mõnikord hakkas ta kõndima ja pööras siis ümber.

Sageli pomises ta midagi endamisi. Ent ma ei kuulnud kunagi sõnu.

Tavaliselt nägin teda istumas esimese korruse aknal ja lihtsalt välja jõllitamas. Ma ei näinud teda kunagi nutmas. Ma ei näinud teda kunagi vihasena. Ma ei näinud teda kunagi naeratamas või naermas. Ma ei näinud ta näos kunagi ei rõõmu ega kurbust. Miski oli temas murdunud. Selle naise jaoks oli elust kadunud kogu selle mõte. Ja ta polnud ainus.

Minu vestlused inimestega sisaldasid peaaegu alati ühte kahest fraasist: „prije rata” või „poslje rata” ehk „enne sõda” või „pärast sõda”. Ükskõik, millest räägiti või kellega räägiti, kõike määrati ja kontekstualiseeriti ühega neist kahest fraasist. „Kui palju maksid need banaanid, mis sa just turult ostsid?” küsib Aida. „Noh, nad olid tegelikult täitsa odavad, aga enne sõda olid odavamad,” vastab Dragana. Või siis teine vestlus: „Kuulsid sissemurdmisest meie tänaval?” küsib Almir. „Jah,” vastab Igor, „pärast sõda on asjad 17

RADOVAN KARADŽIĆ – JAHT SÕJAKURJATEGIJALE

läinud palju hullemaks. Enne oli meil hea ja tugev politsei.” Täpselt nii see oligi – kõiki ja kõike määrati nende suhte kaudu sõtta.

Ja lisaks oli kannatusel oma peensusi, mida ma lihtsalt ei osanud näha, vähemalt mitte esimestel päevadel. Naeratus, mis polnud tegelikult naeratus, vaid lihtsalt viis vältida valust kõnelemist.

Niiske silm, mis pöörati ära enne, kui ma jõudsin seda märgata.

Kerge värelus hääles, mida varjati köhatusega. Läks mõni aeg, enne kui ma hakkasin neid märke nägema ja mõistma.

Kuid ühel päeval olin tunnistajaks kannatusele selle kõige siiramas ja tooremas vormis. Ma ei unusta seda iialgi. Olin olnud Bosnia pealinnas vähem kui kuu, kui läksin esimest korda „kõnnumaale”, nagu mõned seda kutsusid. Olin oma tuttava tuttava kaudu esitlenud end ühe Sarajevos tegutseva rahvusvahelise uudisteagentuuri luksuslikus kontoris. Pärast väikest mangumist sain endale vaba koha ühes nende autos, mis pidi sõitma riigi idaossa. Oli 11. juuli 2002, seitsmes aastapäev ühel Bosnia sõja kõige kurikuulsamal sündmusel – Srebrenica tapatalgutel.

Kõigist teemadest, mis võisid sõjajärgse Bosnia inimestes tekitada kirge ja raevu, oli valusaim just see – Srebrenicas, Ida-Bosnia linnas olid Serbia väed 1995. aasta juulis mõrvanud ennekuulmatus vägivallaorgias kaheksa tuhat täiskasvanud ja lapseohtu moslemit. Aastate jooksul olid Serbia võimud püüdnud esitada igasuguseid väiteid, mis vähendaksid kuriteo ulatust: et tapeti „vaid” kaks tuhat, et nad kõik olid surnud üksteise käe läbi, et nad kõik olid sooritanud enesetapu, et nad olid ausas võitluses tapetud sõdurid, et mõrvad oli tellinud lausa president Clinton ise.

Ent kõigi nende väidete juures oli kaks suurt probleemi: esiteks 1995. aasta reetlikud telekaadrid, mis näitasid selgelt Serbia sõdureid lahutamas mehi naistest Srebrenica lähedal asuva ÜRO Potočari laagri kõrval, ning teiseks see, et igal aastal avastati üha rohkem massihaudu, mis sisaldasid tapetute säilmeid. Need ilmusid tavaliselt välja kevadel, kui talvelumi sulas ja vesi hakkas järk-järgult kive ja mulda mujale tassima. Ilmusid inimjäänused ning seejärel jõudis päiksevalguse kätte järjekordne unustatud surmaauk, paljastades ohvrite kehad ning seeläbi ka vale.

18

Tuleristsed

Me lahkusime kohe pärast koitu, kuid taevas oli juba selge ja päike säras kirkalt. See oli minu esimene retk itta, serblaste poolt kontrollitud piirkonna südamesse selles riigis.

Sõja järel oli Bosnia, üks kuuest endisest Jugoslaavia vabariigist (nende hulka kuulusid veel Serbia, Horvaatia, Sloveenia, Montenegro ja Makedoonia), muutunud iseseisvaks riigiks. Ent Bosnia ise oli jagunenud kaheks relvastatud pooleks, milleks olid serblaste kontrollitud Republika Srpska ja moslemite ning horvaatide Moslemi-Horvaadi Föderatsioon. Mõlemal niinimetatud üksusel olid kõik väikeriikide tunnused, kuna neil olid oma valitsused, parlamendid, armeed ja politseijõud. Riigi ja föderatsiooni pealinn oli Sarajevo, aga Republika Srpska pealinn oli Srebrenica.

Reis oli hingemattev ja viis läbi männimetsade ning üle mäekurude, jõgede ja ojade ning kitsas tee vaid suurendas ligipääsmatuse ja isoleerituse tunnet. Romanija mäelt sai näha vapustavaid vaateid idas asuva Serbia suunas. Selle maa erakordne looduslik ilu võrgutas mind taas.

Tito ei mõistnud mitte ainult selle keskkonna ilu, vaid ka sõjalist potentsiaali. Ta muutis Bosnia Jugoslaavia viimaseks kantsiks, kattes selle sõjatööstuse ja lugematute maa-aluste sõjaliste kompleksidega. Kui Varssavi pakti või NATO riigid oleksid kunagi otsustanud rünnata, oleks Jugoslaavia juhtkond pagenud just Bosniasse.

Seal oleksid nad toetunud enda varjamiseks mägedele ja metsadele ning lootnud sissetungijate tõrjumisel partisanitaktikale – samamoodi, nagu Tito partisanid olid käitunud Teises maailmasõjas.

Meie polnud sel hommikul ainsad, kes niisuguse reisi olid ette võtnud.

Iga aasta juulis naasevad Srebrenicasse seal surnute lesed, sugulased ja sõbrad, ning mitte ainult selleks, et surnutele austust avaldada, vaid ka selleks, et nõuda kadunud lähedaste jäänuste otsimise hoogustamist. Olime sisenenud Republika Srpska territooriumile.

Kümmekond aastat tagasi oli see piir olnud eikellegimaal ning mõlemal poolel seisid valves hambuni relvastatud väed. Nüüd ei tähistanud piiri midagi muud kui üks suur silt. Tee kõrval kohises jõgi, mida ääristasid raskete valgete õite koorma all väändunud 19

RADOVAN KARADŽIĆ – JAHT SÕJAKURJATEGIJALE

puud. Kui poleks olnud tuhandeid kilekotte, mis olid mässinud end veepinnale lähedal olevate madalamate okste ümber (see pentsik vaatepilt avanes paljude Bosnia jõgede ääres), oleks niisugune paik turistide seas väga populaarne.

Serblaste kontrolli all olevatele aladele sisenedes tõmbusin pisut pingesse. Nägime peaaegu kohe ühte Bosnia serblaste politseinikku, kes seisis tee ääres oma helesinises mundris, püstol puusal.

Siis veel ühte. Ja veel ühte. Tegelikult ääristasid kogu maanteed serblaste politseinikud, kes seisid seal umbes viiekümnemeetriste vahedega. Olime kaugel igasugustest küladest või linnadest, otse Bosnia metsikus looduses, aga ometi moodustasid need politseinikud maantee ääres hajusa kordoni. Nad tundusid olevat ükskõiksed ja seisid vastumeelselt. Küsisin kolleegilt, millega nad tegelevad ning mees vastas, et nad pidid valvama maanteed, kuna varsti olid saabumas Srebrenicas hukkunute lesed ja lähedased, kes tulid mälestama. Võimud ei saanud riskida, et mõni rahulolematu kohalik serblane ei kavatse hakata mööduvate sõidukite pihta tulistama. Politseinike rivi venis mööda maanteed kilomeetrite kaupa. Hakkasime mööduma mõnest bussist, mis olid teel Srebrenicasse. Nägin naisi, kes kandsid peas traditsioonilisi värviküllaseid moslemirätte. Mõned naised nutsid, teised vaatasid lihtsalt aknast välja.

Kahe tunni pärast jõudsime väiksesse Bratunaci linna. Peatänav oli selgelt näinud paremaid aegu, kuna selle foorid olid katki, kõnniteed pragunenud ja madalad hooned räämas. Paik näis trööstitu ja pooleldi mahajäetuna nagu mõni linn maailma lõpus. Kuid täna oli eriline päev. Kohalikud olid tulnud tänavatele, et vaadata busside saabumist. Nad olid serblased. Moslemid olid aetud siit välja juba ammu, sõja ajal, ja nad ei tahtnud neid enam näha. Nende näod olid vihast kanged.

Meie auto aeglustus teotempole, kui serblaste politsei pressis liikluse ümber kitsastele kõrvaltänavatele. NATO helikopterid lendasid pea kohal ja jälgisid rahvahulka. Lõpetasime konvois, milles sõitsid sugulasi kohale toimetavad bussid. Kohalikud elanikud seisid vaevalt meetrite kaugusel kõnniteedel ja mõnitasid reisijaid ning 20

Tuleristsed

vehkisid rusikatega sel ajal, kui bussid aeglaselt möödusid. Seal oli vanu mehi ja väikseid lapsi, mehi ja naisi, ning paljud lehvitasid Serbia lippe. Nende silmades oli raev ja vihkamine. Nägin mitte rohkem kui kolmeaastast poisi, kes vehkis minu ees oleva bussi poole püstoliga. Arvasin, et see oli plastikust, aga nüüd tagantjärele ei saa enam kindel olla. Teised inimesed hoidsid õhus Bosnia serblaste endiste, sõjaaegsete juhtide pilte ja toppisid neid sõidukite möödudes ettepoole. Nad karjusid bussisolijate poole roppusi ja sülitasid akendele. Kogu stseen šokeeris mind. Nii palju viha nii paljudelt inimestelt, kes olid kogunenud sedavõrd väiksele maalapile.

Pöörasime Potočari, külla Bratunaci ja Srebrenica vahel, kuhu oli 1995. aastal kogunenud tuhandeid põgenikke, kes lootsid leida varjupaika linnas paikneva väikse ÜRO hollandlastest koosneva sõjaväeüksuse juures. Ent nende lootused olid asjatud. Serblased sõitsid kergelt relvastatud hollandlastest hõlpsalt üle ja Bosnia serblaste kindralit Ratko Mladićit näidati televiisoris lähenemas ÜRO baasile naerulsui, otsekui oleks ta hoopis pühapäevasel jalutuskäigul. Järgmisel päeval mõrvasid Mladići väed ümbruskonna põldudel ja hoonetes tuhandeid moslemimehi ja -poisse.

Nüüd ehitati vanast ÜRO baasist üle tee hiiglaslikku memoriaalsurnuaeda nende auks, kes olid siin tapetud. See polnud põhimõtteliselt muud kui suur plats, mille kaugemas otsas olid laugelt tõusvad nõlvad. Surnuaia piirjooni märgistati maha nii, et kogu ala moodustaks lõpuks lilleõie kuju. Surnuaia taga jälgisid ehitustööd serblaste majad. Kaugem eesmärk oli anda haud igale Srebrenica ohvrile, mis tähendanuks enam kui kaheksat tuhandet valget moslemite hauakivi. Kuid see sõltus sellest, kas kõiki ohvreid kunagi leitakse.

Temperatuur oli tõusnud kõvasti üle kolmekümne ja päikse eest polnud varju, kui sa ei kuulunud juhuslikult kutsutud VIP-ide hulka, kellele oli pandud spetsiaalselt püsti telk. Seda ümbritsesid VIP-ide ihukaitsjad, kes kandsid läikivaid päikseprille ja moekaid kõrvamikrofone ning sõrmitsesid oma poolautomaatrelvi. Selle pildi täielikuks kontrastiks kükitasid või istusid tuubil täis ja õhuvabadest bussidest pääsenud lesed surnuaia murunõlvadel ning 21