Raha haa haa

Leelo Tungal

Raha-haahaa!

Pildid joonistanud Kirke Kangro

3

Naerumaa Kuningriigi vapp

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Kujundanud Endla Toots Toimetanud Tiina Tammer © Leelo Tungal Illustratsioonid © Kirke Kangro © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-70-3 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

Naerumaa – kus ta on? „Haa-haa-haa, hee-hee, hii-hii-hii!”

Kulla sõber, kui arvasid, et praegu naerdi sinu üle, siis sa küll eksid!

Aga kui mõtled, et raamatus käis väike trükikratt nalja tegemas, siis pole sul ka õigus. Nimelt maksin ma sulle hoopis natuke palka, et viitsiksid lugema hakata. Mõned issid-emmed ütlevad, et nende lapsed ei taha üldse raamatuid lahti teha, tähtede veerimisest ja lausete kokkulugemisest rääkimata! Väikese tasu eest tuleks aga lugemine kõne alla küll, eks ju? „Oi, mis palk see haa-haa ka on – ennemini törtsuke naeru!” muigad sina.

Aga tegelikult on haa-haa-haa, hee-hee, hii-hii-hii päris suur raha – kokku kolmsada kakskümmend kolm rahaühikut! Kahju, et sellega ei saa midagi osta ei Eestis, Lätis ega Leedus, ei Soomes, Ameerikas ega Saksamaal... Isegi Hiinas mitte, kuigi hii-hii-hii sobiks väikestele mandlisilmsetele hiinlastele ju rahaks imehästi.

5

6

7

Neid rahasid kasutatakse kahjuks ainult ühel maal: Naerumaa kuningriigis.

Ah et gloobusel ja maakaardil pole seda maad olemas? Ega ole jah – aga kas sa oled maakaardil märganud näiteks oma voodit või magamistubagi? Vaata hoolega gloobust: kas paistab kuskilt su voodiots või tekinurk? Ei ole neist seal mitte märkigi! Kuid see ei tähenda, et neid poleks tegelikult olemas.

Samuti on lood Naerumaaga.

Esiteks on Naerumaa üsnagi väike kuningriik, nii et kaardil võiks ta välja näha nagu tükike kärbsemusta, ja seda ei saagi näidata ei kaardikepi ega ka näpuotsaga.

Teiseks tuleb nentida, et kaardijoonistajatele on antud karm soovitus Naerumaad mitte mingil juhul ametlikele maakaartidele kanda.

Karm soovitus tähendab tegelikult üsnagi kurja keeldu.

Näiteks kui sa oled ema kõige kallimale valgele pidupluusile punase pastakaga ilu pärast mõned suured lilled peale joonistanud, siis võib juhtuda, et pärast plekieemaldajate ja pesupulbritega sekeldamist ütleb ema sulle tungivalt: „PALUN, ära seda enam KUNAGI tee!” Igaüks teab, et „palun” on viisakas sõna, mõne meelest sobib see isegi võlusõnaks, kuid ema hääletoon on SEDA sõna „palun” öeldes selline, nagu ei teaks ta, et tänapäeval lastele naha peale ei anta…

8

Niisiis on ka kartograafid saanud karmi soovituse, et Naerumaad kaardile või gloobusele joonistades võivad nad kõva koslepi saada. Sest lastekaitse seadustes pole öeldud, et tänapäeval on ka täiskasvanutele keelatud kere peale anda, eks ju?

Kui Naerumaa oleks kaardilt kergesti ülesleitav, siis tekiks oht, et väga-väga paljud inimesed tahaksid sinna ümber kolida. Lastest läheks sinna vist enamjagu, sest neile meeldib ju naerda rohkem kui suurtele inimestele. Nii võiks juhtuda, et sellal, kui täiskasvanute koor tõsiselt ja nõudlikult laulab: „Maa tuleb täita lastega ja nende lastelastega…” heidavad kõik lapsed sabad selga ning punuvad Naerumaale.

Laulu lõpetanud, panevad suured inimesed suud kinni ja teevad silmad lahti ning laiutavad kohkunult käsi: lapsed läinud, nagu oleks kits sabaga löönud! Lapsed lagistavad aga Naerumaal naerda.

Ohkides ja ähkides peavad siis suured inimesed jälle lastega maa täitmist otsast peale alustama… No ütle nüüd, see on nagu sõelaga liiva kandmine! Muudkui täida ja täida seda maad, aga kui korraks käed rüppe lased, on lapsed kadunud! Muudkui itsitavad teised kuskil Naerumaa piiri taga, hambad laiali. Elavad seal nagu kuninga kassid – sest seda hirmu küll ei ole, et Naerumaa jääks kunagi kommidest tühjaks, limonaadist lagedaks ja naerust vaeseks.

Jajah, mis neil lastel viga seal Naerumaal poes käia, kui rahategemine käib nii lihtsalt, et muudkui aga lagista naeru ja maiusta.

9

..

Veel vaheke Naerumaast Õnneks on asjad siin maailmas siiski enam-vähem tasakaalus ehk parlanksis, nagu ütleb Naerumaa kuningas Juhan XVII Naerukajakas.

Kuna maakaartidelt Naerumaad ei leia, siis pole sinna just kerge reisida. Ja nii kasvavad kõigi maade lapsed kenasti oma kodudes, lasteaedades ja koolides ning Naerumaa õpetajatel tuleb asju ajada ikka ainult omakandi põngerjatega. Ega neil lihtne ole, sest uskuge: kaugeltki mitte kõik lapsed ei omanda naerukunsti kergel moel, mõnele ei mõju isegi kõdistamine!

Mõni jonnipulk hakkab kohe kurjalt vastu, et raiutagu teda või tükkideks – see tükk, mille külge jääb suu, EI NAERA sellegipoolest!

Teadagi ei hakata seda asja järele proovima, sest Naerumaal ei raiuta isegi mitte vorsti, kuni pole kindel, et ega see kogemata kombel hoopis maduussiks osutu, sest haiget ei tohi seal teha kellelegi. Kõik elusolevused on Naerumaal kõrges austuses, olgu nad siis naerualused või naerupealsed – see tähendab, et nende üle saab nalja visata ja nad ise peavad ka naljaviskamisest lugu. Mis Naerumaa see oleks, kui naerda ei saaks!

10

Nagu ma juba mainisin, on Naerumaa rahaühikuteks naerud: haa tähendab sajalist, hee kümnelist ja hii ühelist. Väga lihtne, eks ole?

Kui sul oleks vaja kotitäit komme, mille kilohind on viiskümmend seitse raha, siis pead müüjale ütlema: „Hee-hee-hee-hee-hee, hii-hiihii-hii-hii-hii-hii!”

Kommid, et sa teaksid, on Naerumaal niisama head kui meil, nii et neid vaadates pole müüjale üldse raske naeratada.

Aga kui emal pole kodus väiksemaid naerurahasid ja ta annab sulle poodi kaasa sajalise ehk haa, siis ütled sinagi müüjale ainult ühe heliseva haa. Tema kühveldab seepeale kommikoti täis ja annab sulle ülejäänud raha tagasi. Kuidas see käib? No väga lihtsalt: sada miinus viiskümmend seitse teeb... õige! – nelikümmend kolm. Müüja köhatab kurgu puhtaks ning hakkab itsitama: „Hee-hee-hee-hee, hii-hii-hii!”

Ega siis petukaupa tohi teha, kõik olgu täpne, kõik olgu parlanksis, nagu ütleb Naerumaa kuningas Juhan XVII Naerukajakas.

Olgu kuidas on, kuid ega raha loopida ka maksa. Kui koju jõuad, siis lähed ema juurde ja annad vahetusraha viisakalt tagasi, öeldes talle: „Hee-hee-hee-hee, hii-hii-hii!” Kui aga emal on hea tuju ja majas pole parajasti naerupuudust, siis annab ta sulle meelsasti veidike taskuraha: „Hii-hii-hii.”

Eriti tore on Naerumaa koolis nädala algus, kui kõik lapsed toovad õpetajale lõunasöögi raha. Terve klass tõuseb siis püsti ja lagistab kui üks mees: „Hee-hee-hee-hee-hee-hee-hee-hee!”

Kaheksakümmend hee-d nina pealt ei ole üldse palju selliste keelt alla viivate roogade eest, nagu neid Naerumaa kooli kokk vaaritada oskab.

11

12

13

Vahel, tõsi küll, on mõnele õpilasele kaasa antud hoopis üks haa, siis läheb naerukoor natuke segasemaks, sest haa on suur raha ja selle toojatele peab õpetaja ju kaks hee-d tagasi naerma.

Aga lõpuks on klassijuhatajad oma õpilaste söögirahanaerud kokku kogunud ja terve kool kuulab erilise mõnuga seda, kuidas õpetajad lähevad koolikokale kõigi oma klasside toiduraha ära viima. Oh seda haa-haa-haatamist, hee-hee-heetamist ja hii-hii-hiitamist, mis siis kooliköögis maad võtab! Kokal on kohe terveks nädalaks hea tuju varnast võtta ja ta asub veelgi mõnusamaid toite leiutama.

Vahepeal pidas koolidirektor õpetajate ja lapsevanematega nõu tasuta lõunate asjus, sest kuninganna Juuli oleks meelsasti koolile tonnide viisi kartuleid kinkinud. Kuid isad-emad polnud sellega nõus, sest neil roogadel, mida ilma naeruta valmistatakse, poleks õiget maitset. Kokk vajab tublit naeru ja oma lapsukeste heaks on iga ema ja isa valmis kas või hommikust õhtuni naeru lagistama.

Muidugi on Naerumaa koolilastel väga hea söögiisu, sest naer, nagu targad teadlased ütlevad, on terviseks. Ja kui tervis on hea, siis on sul korralik söögiisu, ning kui isu üle pole nurisemist, siis ei saa ka tervise üle kurta. Selline lõbus nõiaring!

14

Naerukajaka pere Naerumaa kuningast Juhan XVII Naerukajakast oli meil põgusalt juttu, kuid kindlasti tahaksid teada, kas Juhanil ka lapsi on. Hea meelega ütleksin, et Naerukajakal on seitse tütart ja seitse poega – naerunäolisi lapsi on ju alati mõnus vaadata ja muinasjutukuningatel näikse lapsed just seitsme kaupa sündivat.

Kuid tänapäeval leidub paljulapselisi kuningaperesid ühe harvemini ja kahjuks on kuningas Juhanil ja kuninganna Juulil ainult üks laps, pisike printsess Anna Risella Esimene.

Kui kuningas naise võttis, pidas ta plaani muretseda lapsi terve tähestiku jagu: Annale pidi järgnema Bella Risella, siis Celia Risella ja Dora Risella, ja nii edasi ja nii edasi. Juhul, kui järgmised lapsed oleksid poisid, oli ka nende jaoks terve vihikutäis nimesid varutud: Cedric Risello, Dario Risello, Eedi Risello ja nii edasi.

Aga kogu see uhke nimedevaru on siiani jäänud kahjuks kasutamata, sest Anna Risellal pole ikka veel ühtki õde ega venda, kuigi printsess on juba seitsmeaastane ja lõpetas äsja esimese klassi.

15

„Kõigil meie klassi lastel on õde või vend olemas,” mossitas Anna Risella kooliaktuselt koju tulles. „Mu pinginaabril Anul on koguni neli venda, kuigi kogu nende pere on naerjatena üsna äpud… Aga kõik sõbrad ja tuttavad itsitavad poodides hea meelega nende eest, nii et Anu kodus pole millestki puudust. Mina enam teiega ei mängi, kui mulle väikest õde või venda ei muretseta!” „Vaatame seda asja,” lubas kuningas Juhan. „Võib-olla tuleval aastal,” arvas kuninganna Juuli. „Sügisel lendasid toonekured nii kiiresti lõunamaale, et me ei jõudnud neile titatellimust anda. Kartulisaak oli seekord nii rikkalik, et mul polnud septembris aega millelegi muule mõelda…”

Kuninganna Juuli oli nimelt kirglik kartulikasvataja. Ta ei piirdunud mitte ainult kõikvõimalike kartulite kokkuostmise ja kasvatamisega, vaid aretas ka ise uusi kartulisorte. Kuulsaimad neist olid Juuli Klantskartul ja Naerumügar.

Juuli Klantskartul oli läbinisti punane – peaaegu nagu peet, ainult et selle keeduvesi ei muutunud punakaks nagu peedil, vaid hoopis helekollaseks, ja sellega sai suurepäraselt kuldesemeid puhastada. Igas kuningriigis on ju terve rodu kuldasju, mis tahavad pidevat läikimahõõrumist: troon, kroonid, valitsusõunad ja -kepid, ehted, pildiraamid, vihmavarjude käepidemed, suhkrutoosid ja supilusikad, nii et Juuli Klantskartuli keeduvesi läks asja ette.

Kuninganna Juuli Klantskartulist peeti lugu isegi teispool Naerumaa piire. Nende vastu pakuti välismaal Naerumaa kaupmeestele metallist ja plastikust nõusid, riidepuid ja aknaraame.

16

Naerumaal polnud nimelt ühtki kulla- ning rauakaevandust ega ka tehast, kus oleks valmistatud plastmassi. Kuid põllumajandussaaduste poolest oli riik ääretult rikas.

Mõnikord sattus Juuli Klantskartulite kastidesse ka Naerumügara sorti mugulaid. Naerumürakaid on ehk sinugi pere toidulaual ette tulnud – need on sellised kartulid, mille küljes on mõned naljakad mügarad, mis annavad mugulatele isevärki väljanägemise: mõned on justkui kõvera ninaga klouninäod, mõned nagu ümarate kõrvadega kutsikad. Igatahes ajavad need kartulid koorijaid ja sööjaidki naerma või vähemasti muigama, nii et eriti hinnatakse neid vaesematel aegadel, kui naeruvarud kipuvad kokku kuivama.

Naerumaal, nagu juba öeldud, polnud küll millestki puudust – leib oli laual, toad soojad, inimestel puhtad riided seljas ja autod pea igal perel olemas, mõnel isegi mitu sõidukit garaažis. Aga kulda-karda, paleesid ja purskkaeve polnud just jalaga segada. Suuremates peredes, kus isal-emal ei olnud töötegemise kõrval palju aega naerda, tuli vahel ette ka üsna vaeseid aegu.

Talved olid Naerumaal pikad ja põllud üsnagi kivised, nii et kütuse, talveriiete ja toiduvarude muretsemisega oli tükk tegemist. Iga pere pidi sügiseti päris hoolega naeru lagistama, et salved saaksid täis ja puuriidad kasvaksid kõrgeks. Nii kurb kui see ka polnud, leidus ka selliseid inimesi, kes ei jaksanud isegi kaks-kolm korda päevas korralikult naeru lagistada. Näiteks elas päris kuningalossi läheduses üksildane keskealine naine, kes maalis suurepäraseid pilte kartulimugulatest ja -õitest, kuid naermisega olid tal kehvad lood.

17

18

19