Raudse rusika looja

E S D U A R IKA RUS JA LOO

Enno Tammer

E S D RAU IKA RUS JA LOO

k ja l o K t i L e m b- k o m a n d o K

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Mari Tuuling

Fotod: erakogu, Eesti Filmiarhiiv, Scanpix/Postimees

© Enno Tammer © Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-55-9 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

a j k l o o K t i b Lem -komand K

1990-ndate keskel talveõhtuse tipptunni ajal Tallinnas üle Pärnu maantee viadukti sõites vaatas Lembit Kolk rooli taga korraks kõrvale. Sellest sekundi murdosast piisas. Kuigi Lembit Kolk jõudis veel pidurit vajutada, vajus tema ameti-Mazda libedal teel eespool pidurdanud autole tagant sisse.

Autojuhid tulid välja, vaatasid autod üle. Kord on kord ning avariikõksu pärast tuli kohale kutsuda politsei juhtunut fikseerima. Politseinik lasi puhuda, autojuhid olid kained. Eespool autos sõitnud ärimees ütles, et temal pretensioone ei ole, võiks laiali minna.

Kuid laiali veel ei mindud. Autojuhid pidid käima politseis seletusi andmas. Hiljem, kui kõik juba läbi, rääkis eespool autos sõitnud ärimees Lembit Kolgile: “Selliseid kõkse ikka juhtub ja sellest polnud mul midagi. Aga, kuramus, küll pidin pärast tuttavatele seletama ja vastama, miks Kolk su seal küüru peal rajalt maha võttis.”

See lugu sobib iseloomustama millalgi karmide ja pööraste 1990ndate esimesel poolel ja keskel tekkinud omapärast seisu: ütled “Lembit Kolk”, mõtled kohe “K-komando”, ja vastupidi.

Seletaksin seda seisu kahe tähelepanekuga. Esiteks, Lembit Kolk oli toona politsei eriüksuse K-komando ainus avalik nägu, keda 5

tunti ja teati. Teisalt aga suutis komandör Kolgi juhitud K-komando vohama löönud kuritegevuse ajajärgul end jõuliselt kehtestama hakata.

Kindlas vormis ja hästi varustatud politsei eriüksust oli üha rohkem näha ning kurikaeltel valusalt tundagi. K-komandost kujunes jõud, mida kardeti. Kaks K-d kõlasid kokku ja moodustasid ühtse terviku.

Sestap pole midagi imestada, et pöördusin mõni aasta tagasi Lembit Kolgi poole: mis oleks, kui õige räägiks raamatuks teie ja K-komando lood.

Komandör Kolk mõtles ja leidis, et tõepoolest, miks ka mitte; nüüd juba võib.

Enne jutuajamisi palusin tal visandada võimaliku kondikava, millest võiksime rääkida, millest peaksime rääkima.

Tutvustan järgnevalt seda kondikava, kuhu omalt poolt tegin mõne täpsustuse ja täienduse.

1. Minu taust: kodu ja koolid maal, noorusaeg Tallinnas, sport ja ikka sport.

2. Eriüksuse sünd.

Henn Kask ja mentaliteet üksuses. Poisid ja karmikäelisus – juhtumid linnas ja ümbruses.

3. Alustan mina.

Valik eriüksusesse. Eesti poiste füüsiline ja vaimne vorm, kõik olid noored peale minu.

Regulaarsed treeningud. K-komando nime lugu.

4. Politsei ja eriüksuse algusaastad.

Politsei juhtkond – ülikiired vahetused. Distsiplinaarbüroo ja vead selle töös.

Varustus, relvad. Soov pääseda eriüksusesse.

Halvad juhtumid. Pahad poisid eriüksuses.

5. Politseiamet läheb isiklikuks.

Sunnitud lahkumine politseist 1994.

Politsei ja turvafirmade seosed. Minu poja juhtum.

6. Rasked juhtumid.

6

Metallilaod. Kindlustalud. Lõbumajad. Narkoasjad.

Jäägrid. Pikaro ja Kommer.

Rapla draama.

Voitkad.

Skisod.

Eesti-Vene jalgpall.

Eurovisioon.

7. Aitan välisajakirjanikke.

Rootsis resideerivad välisajakirjanikud tahavad poole päevaga käia ära Narvas.

Prantslased ja president Meri.

8. Elu muutub rahulikumaks.

Head väliskontaktid (Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa, USA jne).

Relvastus paraneb, treeningud on muutunud rutiiniks.

9. Lahkumine eriüksusest. Elu pärast K-komandot. Diplomaadi abikaasa. Kohalikus poliitikas.

Sellest kõigest ja enamgi veel me rääkisime ning nii sündiski see raamat, mis pole ainult Lembit Kolgi (kujunemise) lugu ega ka ainult K-komando (kujunemise) lugu.

Laiemas plaanis avaneb pilt 1990-ndatel poliittuultes rappunud politseimajast, ühtlasi kirjeldab see raamat Eesti kuritegevuse lähiajalugu.

Teadliku vormivõttena lasen kangelasel lugejaga minavormis vestelda. Lembit Kolgil on, millest rääkida. Ta võib rahuliku südamega tagasi vaadata oma elule ja tööle, elutööle.

Vahel sekkun kangelase minavormis vestlusse, et üht-teist täpsustada ja lisada. Olude, seoste ja sündmustiku mõistmiseks olen vahel kirjeldanud-meenutanud lähiajaloolist tausta.

Vahel aga oleks tahtnud võimatut: et sõnadega ei saa edasi anda Lembit Kolgi hasarti ja kirge selgitada minusugusele võhikule teatavaid spetsifiilis-tehnilisi üksikasju, soovinuksin mõnda kohta lisada videokaadreid sellest, kuidas ta seda teeb. Selgitustöö käigus kasutas ta erinevaid näitlikke õppevahendeid. Enamasti ohutuid.

7

Kuid kord, kui ma ei saanud ega saanud aru, kuidas sõnastada üks relvaga seonduv tehniline üksikasi, läks Lembit Kolk teise tuppa ja tuli tagasi püstoliga. Köögilaua taga algas näitlikustamine.

Vahendan: “Näe, see on salv, salves on padrunid, kui lasen salve padrunitest tühjaks, viskan tühja salve maha.” Ta võttis salve küljest.

“Näe, püstol on tühi, kuuli rauas ei ole; torkan uue salve alla ...”

Seejärel tulid mängu sellised relvanduslikud terminid nagu “kelk” ja “kukk”.

“Vaata nüüd, kuidas midagi liigub.”

Lembit Kolk ragistas köögilaua taga kiirelt püstoliga, mille ots oli suunatud elutoa diivanile.

Minu peast käis läbi mõte, et mis siis, kui nüüd kõmatab püstolipauk Õismäe korteris.

Köögilaua taga koos meiega istunud Lembitu abikaasa Linda pobises ehmunud näoga, et mis sa teed.

“Mis sa kardad,” ütles Lembit ja vajutas päästikut. Kostis väike plõks.

“Kontroll-lask näitas, et kuuli rauas ei olnud, said nüüd aru?” pöördus Lembit minu poole.

Ma parem ei vastanud. Näitlikustamine kordus.

See püstol, muide, on eriline ehk täpsemalt nimeline. Maailma eliiteriüksuste arsenali kuuluv SigSauer P226, kui see teile midagi ütleb. Relvale on graveeritud: Lembit Kolgile siseministrilt 13.08.2003. 15.08.2003 Lembit Kolk lahkus politsei teenistusest.

Enno Tammer, märts 2016

PS Põhipealkiri on laenatud 1994. aasta 28. oktoobri Eesti Eks­ pressist, kus ilmus pikem usutlus, mis kandis pealkirja “Lembit Kolk: raudse rusika looja lahkumine”. Miks see ilmus? Saate teada, kui loete edasi.

8

9

d r o k Sisu

Ametlik elulugu 13 Isata lapsepõlv 17 Maapoiss läheb kooli 31 Tallinn: kõrgharidus ja teivashüpe 47 Tallinn: karate 55 Tallinn: treener ja koolipapa 65 Tallinn: kaskadöör 73 Mitteametlik ihukaitse 79 Eriüksuse K-komando sünd 87 Kalliskivikamaka lihvimine briljandiks 99 K-komando algusaastad: veri, higi, pisarad 131 Vahepala: juhtumid relvadega 171 K-komando: enesekehtestamine 177 Juhtumid: Figaro siin, Figaro seal 183 Jäägripealik Asso Kommeri vahistamine 197 Kaks lennukikaaperdamise juhtumit 221 Politseimaja võbinad 239 Politseimaja draamad 259 11

Kaks vahepala välisajakirjanikega 293 Narkotalundus 303 Moonipõllu niitmine 309 Mõrvar Margus Rosenbergi vahistamine 313 Lapse tapmisega lõppenud operatsioon 319 Vendade Voitkade vahistamine 339 Hullunute taltsutamine 353 Vene jalgpallihuligaanide taltsutamine 361 Eurovisiooni turvamine 369 Palgamõrvar Nikiforovi vahistamine 373 Joon alla 379 Midagi isiklikku: Linda ja Lembit 389 Elu pärast K-komandot 395

12

k i l t e Am ugu elul

Kolk, Lembit (18. VII 1944 Helme vald, Valgamaa), kergejõustiklane ja karatetreener, Ivo K-i isa. 182 cm, 74 kg. Lõpetas 1965 Tõrva kk-i ja 1972 TPedI KKT. Hakkas sportima Tõrva kk-s Ernst Perteli õpilasena, Tallinnas juhendas tema kergejõustikutreeninguid Ruudi Toomsalu.

Võitnud 1969–75 Eesti meistrivõistlustel teivashüppes 2 kulda (1 sisemv-tel) ja 6 hõbedat (3 sisemv-tel). Isiklik rekord 4.90 (1974).

Meistersportlane (1968). Kuulunud 11 korda Eesti koondisse.

1970–82 võistles ka karates, oli 1978–92 Eesti karatekoondise peatreener, 1981 treenerina NL-i meesk mv-te medalivõitjaid.

Olnud 1972–78 Dünamo ja 1978–79 Kalevi kergejõustikukoolis treener, 1979–84 Kalevi karatetreener, 1984–91 Tallinna 1. kk-i kehalise kasvatuse õpetaja, 1991 Eesti Politseiakadeemias käsitsivõitluse õpetaja ja 1992–2003 Politseiameti operatiivtaktikalise eriüksuse (K-komando) politseikomissar. Õpilasi: Alar Eiche, Olavi Kivirand, Andres Kaljo, Tõnu Sild, Vladimir Gavrilov.

13

2009–2013 Haabersti halduskogu esimees.

Asutanud karatekooli Lembitu. Avaldanud karate- ja enesekaitsekirjutisi ning brošüüre.

T: “Enesekaitse käsiraamat” (2000) (Allikas: “Eesti entsüklopeedia”)

14

Lembit Kolgi pere 1920-ndate keskel: ema Minna, vend Artur, isa Eduard.

Kui Lembit oskas maailma teadlikuma pilguga vaadata, oli sellest perest jäänud tema kþrvale vaid ema Minna.

15

I s a t av l õ p e laps

Sündisin Valgamaal Helmes 18. juulil 1944.

Mõni kuu pärast minu sündi, sügisel 1944, kihutas Punaarmee sakslased Eestimaalt, vallutas tagasi meie kodumaa ja taaskehtestas Eestis halastamatu nõukogude võimu.

Punavõim sekkus ka meie pere ellu.

Isa Eduard nägi ära küll minu sünni ja esimesed tatsumised, kuid ei enamat. Kui olin aasta ja seitsmekuune, 3. märtsil 1946, arreteerisid Nõukogude repressiivorganid rahvavaenlaseks kuulutatud isa.

Taasiseisvunud Eesti ajal käisin riigiarhiivis isa Eduardi kohta pabereid otsimas.

Leidsin julgeolekukomitee erinõupidamise ehk kurikuulsa troika otsuse. 15. veebruaril 1946 mõistis troika isa seitsmeks aastaks vangi ja pärast vahistamist saadeti ta Venemaale Tšeljabinski vangilaagrisse. Punased vahistasid isa kuulumise pärast Eesti Omakaitsesse Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.

Hiljem viidi ta teise vangilaagrisse üle. Isa Eduard suri 1948. aastal Tatari ANSV-s Karabaši vangilaagris. Tema matmispaik on teadmata.

17

Tema nimi on jäädvustatud 2003. aasta Tori kirikus teise maailmasõja ohvritena hukkunud Vabadusristi kavaleridele pühendatud mälestustahvlil.

Nii et minu kujunemist, lapsepõlve ja kooliaastaid mõjutas kindlasti, et mind kasvatas üles ema üksinda.

Ema ei julgenud ju isa äraviimisest ja tema taustast aastakümneid sõnagi rääkida. Alles Eesti taasiseseisvudes selgus mulle, et isa pälvis vabadussõjas võitlemise eest Vabadusristi.

Viljandimaal 1894. aastal sündinud isa Eduard võttis 1915–1917 osa I maailmasõjast, teenides tsaariarmee 425. jalaväepolgus.

Eesti vabadussõjas osales ta alates 25. detsembrist 1918, kuuludes reamehena 6. jalaväepolgu 2. iseseisva pataljoni 8. roodu.

Pidas Lõuna-Eestis ja Lätis lahinguid Punaarmee ja landesveeriga.

1919. aasta 17. augustil Ladõgina küla juures üles näidatud vapruse eest anti talle hiljem Vabadusrist.

Isal oli ka vabadussõja mälestusmärk ning Läti iseseisvuse 10. aastapäeva medal. Lisaks Vabadusristile sai ta 10 000 marka. Koju pääses isa aprillis 1920, kui ta demobiliseeriti.

Pärast edukat vabadussõda kinkis Eesti riik vapratele sõduritele maad. Nii sai isa Valgamaal Helme vallas 18,13-hektarilise krundi ning ehitas Järve taluks ristitud kohale elumaja ja kõrvalhooned. Talu kinnistati lõplikult tema nimele 1930. aastal.

Isa Eduard abiellus minu ema Minna Anieriga 27. detsembril 1924. Isa ja ema tegutsesidki talunikena Helme vallas Järve talus.

Isa oli ka Helme vabatahtliku tuletõrjeühingu asutaja, selle juhatuse liige ja ka aseesimees. Ta oli aktiivne kaitseliitlane, kuuludes Valga maleva Helme üksikusse ratsaväekompaniisse. Saksa okupatsiooni ajal oli Eesti Omakaitse liige.

EMA VÕTTIS SALADUSE HAUDA KAASA

Ema rääkis aastakümneid hiljem, et no isa võttis vahel viina ka, nagu ikka mehed seda tegid, ning siis ükskord väheke napsisena 18

Lembit Kolgi ema kodumaja aknal enne punavõimu ja sõda.

ei pidanud isa vastu, keelepaelad avanesid ja ta põrutas suuremas seltskonnas otse välja: pole meil vaja venelasi ega sakslasi, tahame Eestis olla iseseisvad.

Sellega pani isa ilmselt endale lataka ära, tõmmates endale võimuorganite tähelepanu. Ning küllap jätkus neid teadjaid ja rääkijaid, et ta oli Omakaitses, osales vabadussõjas, tegutses kaitseliitlasena.

Nii ta kiirelt vahistatigi, ja mina pidin üles kasvama isata.

19

Vastavalt Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi seadlusele on Eduard Kolk 19. veebruaril 1990. aastal postuumselt täielikult rehabiliteeritud.

Ema Minna väikestest üksikutest vihjetest oletasin hiljem, et ta võis kusagile peita isa Vabadusristi ja muud vabadussõjaga seotud mälestusmärgid ja esemed. Kas see ka nii oli ja kuhu siis, ei rääkinud ta mulle kunagi. Võis ka olla, et Vabadusrist võeti isalt vahistamisel.

Ema ei riskinud sellest rääkida isegi surma eel, selle saladuse võttis ta hauda kaasa. 1901. aastal sündinud ema Minna suri 71-aastasena 1972. aastal Mina ei teadnud isa vabadussõja, Kaitseliidu ja Omakaitse taustast midagi. Ema kartis seda kõike rääkida, et mine tea, mida poiss kusagil piiksatab ja mis see piiksatus kaasa toob. Ema sai niigi tihti sõimata, et on fašisti käsilane ja kulaku naine.

Talukoha kohta ütles ta, et nad isaga omal ajal ostsid selle. Et see talukoht anti isale samuti teenete eest vabadussõjas, sain teada alles 1990-ndate alguses.

Küll aga mäletan, et millalgi 1963. või 1964. aastal ütles ema, et kuule, tule võtame kodumajas nüüd seal ja seal põrandalauad üles.

Ema näitas koha kätte ja ma võtsin lauad üles. Põranda all vedeles vana raadio ning Eesti-aegset kirjandust. Asja sellest kraamist enam ei saanud, peidupaik oli muutunud rohkem sipelgapesaks.

Ega ema Minna siis ka suurt seletanud, miks meil selline peidukoht omal ajal tehti. Kuid ma ei olnud enam väike laps ja noore mehena oskasin seletamatagi midagi mõista.

N KV D HÄVITU SPATALJONLASED TAPSID VENNA

Tagantjärele täiesti mõistan ema kartust rääkida minevikust nii, nagu see tegelikult oli. Tagantjärele usun, et isa võis nõukogude võimu ja kommunistide sabarakke tõsiselt vihata. Täiesti mõistan, miks isa astus Omakaitsesse.

20

Lembit Kolgi ema, isa ja skaudivormis vend pere heinamaal enne punavĂľimu ja sĂľda.

21

Ma polnud ju emal-isal esimene laps. Minu vanema venna, 16-aastase Tõrva gümnaasiumi õpilase Arturi tapsid enne sakslaste tulekut Eestimaal märatsenud NKVD hävituspataljonlased 5. juulil 1941.

Vend Artur sattus koos sõbra, teise Tõrva ühisgümnaasiumi õpilase, 15-aastase Kalju Raatmaga tol päeval, 5. juulil 1941, Helme mõisa, toona kodunduskooli keldrisse raadiot kuulama. Keldris olid veel 41-aastane Helme kodunduskooli juhataja August Kesküla, 29-aastane karjaravitseja August Tigalane, 33-aastane aednik

Umbes aastane Lembit ema süles. Sõda on läbi.

Nõukogude võim on kohal.

22

Alfred Palu ja kodunduskooli õpilased: 16-aastane August Lillitamm ja 15-aastane Hans Naaris.

Raadiost kuulati ilmselt võõrkeelseid rindeteateid, et kas sakslased on lähenemas. See raadio ühiskuulamine keldris oli täiesti juhuslik, raadiokuulajad endast kellelegi ohtu ei kujutanud, neil polnud mingisugust relvastust.

Kuid mis sest, vaenuliku raadio kuulamine jäi kellelegi silma ja kõrva, kohale kutsuti hävituspataljonlased. Kõik raadiokuulajad tapeti, kusjuures laipade ülevaatamisel selgus, et kõiki oli enne mõrvamist kohutavalt pekstud. Peksmine alanud keldris, kust ohvrid poolsurnute või juba surnutena lohistati õue ning tapeti püssipäralöökide ja laskudega.

Juhuslikult nägi seda sündmust pealt keegi kohalik tööline, kes varjas end põõsastes. Sellest võikast veretööst on kirjutatud ka Herbert Lindmäe raamatus “Suvesõda Valgamaal 1941”. Praegu on NKVD hävituspataljonlaste poolt mõrvatutele Helmes mälestustahvel üles pandud.

Selline see elu oli. Mida ema-isa võisid pärast Arturi kohutavat surma tunda ja mõelda, ei oska ette kujutadagi. Nii et minu sünd võis vanematele olla mingil moel lohutuseks tapetud esimese poja eest. Lohutus, mida isa Eduard tundis paraku vaid viivu.

Ema matsin vend Arturi kõrvale Helme surnuaeda. Enne surma palus ema, et tema hauale ei toodaks mitte kunagi punaseid lilli.

KODUMA JAST T E HTI KOLHOOSIKESKUS

Sündisin siia ilma ja kasvasin lapsena igatepidi keerulisel ajal.

Kommunistlik režiim surus end Eestile peale, maal läks käsu korras kolhooside loomiseks. Nõukogude võim võttis meilt talumaja ja muu.

Millalgi 1950-ndate algul, kui olin algkoolis, nõudis kolhoos, et ema peab kogu meie kodumaja andma kolhoosile. Mis emal üle jäi?!

Kellega sa vaidled või kuhu kaebad?!

23

Kolhoos lihtsalt kolis oma keskuse meie majja sisse ja jättis meile emaga kasutada ainult ühe toa. Hiljem võetigi kogu maja kolhoosi omandisse, emale anti selle eest imekombel mingi väike summakene. Selle raha eest ostis ema mulle keskkoolis käimiseks sääreväristaja ja natuke jäi veel elamiseks kah.

Nii et pidime olema õnnelikud, et meile anti rublanatukest ning lubati elada oma maja ühes toas. Kõike muud kasutas kolhoos: loomalauta, viljaaita, kahte heinaküüni. Ühel hetkel ehitati meie talumaale veel juurde kolhoosi sepikoda ja kanala.

Nõukogude võim istus valusalt kukil. Ega lapsena saanud sellest aru ning võimu teemal hoidis ema suu lukus.

Meil oli mitu lehma, hobused, põllutööriistad, rehepeksumasin.

Piisavalt varanatukest, mille eest andnuks kenasti kulakuks teha.

Kõik võeti ära, kuid esialgu “halastati” ja meile jäi üks lehm.

Kuid mitte kauaks. Varsti tulid kohalikud tähtsad punategelased ja võtsid ka selle lehma. Siis ostis ema külast kitsetalle, et mingitki piima saada. Nii et mina kasvasin üles kitsepiimaga. Algul see piim küll ei meeldinud, kuid eks inimene harju kõigega.

RÜÜSTERETK E D KÄISID MA JAST ÜLE

Meie suures talumajas oli ühtekokku 4–5 tuba. Meie talupidamine asus justkui väikesel mäekesel, kõrgendikul, mille all vulises Õhne jõgi, mis läheb Võrtsjärve välja. Omal ajal korraliku jõe nägu jõgi on nüüdseks liiga kinni kasvanud.

Sealsamas oli vanasti ka vesiveski, tamm ees. Enne vesiveskit oli järv väikese saarega, kus ma koos teiste lastega parvetasin. Mäekese külje peal jõele lähemal asus suitsusaun. See saun lasti ära laguneda ja kukkus kokku.

Kolhoosile läinud meie talumaja suurt elutuba kasutati koosolekute ruumina ja nii-öelda staabina. Hommikul istusid seal kolhoosi asjapulgad ja arutasid päevaplaane. Üks eraldi tuba oli kolhoosiesimehe päralt, ühes toas oli raamatupidamine. Lisaks ühiskasutatav köök.

24