Sügis by Tammerraamat

SĂ&#x153;GIS

Marie Under

MARIE UNDER Valikkogu koostanud Sirje Kiin

Koostanud Sirje Kiin Kujundanud Angelika Schneider Kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogust. Marie Underi autoriõiguste teostaja on EV Kultuuriministeerium. © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-52-659-8 Trükitud trükikojas Printon www.tammerraamat.ee

SISUKORD

Saatesõna

AH, NEED ON VIIMSED ÕITSMISE EKSTSESSID / Sonetid 21 Kas? 22 Aiad 1 23 Lahkumine

VEEL KULLAPUNANE ON TAEVA SEIN / Eelõitseng 29 30 34 35

Tujud 3 Videvikud 1–4 Sügis aias Sügisemaru

ON SIISKI KURB, ET PÄRIB SURM SELLE SÜDAME / Sinine puri 41 Su tuba 42 On siiski kurb 43 Tulease 1–3

TUUL PUREB ÕUNAD PUUST, NEID SÜLGAB VÄLJA ROHTU / Verivalla 51 52 54 55 56 57

Surnute rongkäik. Katkend A rebours 2 Luukambris Endaga Kaebelaul Laul sest elutarkusest

JALG SÜGISLEHIS RAJA RUSKET LÕNGA KERIV / Pärisosa 65 66 67 69 70 71

Jalutusel. Katkend Koduotsimine Kaks teed Õhtu Vaheaeg Kaks südant

TUUL TAGA AJAB TUULT, KUS SÜGIS JUBA EOS / Hääl varjust 77 Aknal 79 Memento mori 81 Ahastaja 3 82 Vaev 3

JU SÜGIS METSA VASETAND / Rõõm ühest ilusast päevast 89 91

Lind sügisel Vaguni aknal

JA MESILANE SEST VIIMSEST LILLEST … VIIB VIIMSE MEE / Lageda taeva all 97 99 100 101 102 106 107 109

Pihlad Üksi merega Meri on tõusnud Sügissaos Lühikesed päevad Kalurite külas Sajab, sajab … Lõikuspühiks

ON ALAND ELUPUULT UUS VILJAAND / Kivi südamelt 115 118 119 122 125 127 128 129

Hingedepäeval 1–3 Tuul ja kuu Hommikurõõm Öölaule 1–3 Hüvitus Kõik on segi Kahekõne pimeduses Hulguse laul

RADA ON VAEVAKIVIDEST TIHKE / Mureliku suuga 135

Kodumaa

KÄIN LANGEND LEHTI KULDSET PAELA PIDI / Sädemed tuhas 141 Aruand 142 Öine teekond 144 Ingel 147 Tuul ajab taga teist 148 Kusagil 149 Oh mind … 150 Mine! 151 Järelvalgus 1–2 152 Veel mitte 153 Saatus

KAS SAABUB NÜÜD VALJEM SEE VALJUDEST / Ääremail 159 Must tuul

SAATESÕNA

Marie Underi sügisluule valimik on tema loodusluule sarja neljas, viimane raamat. „Kevad” ja „Talv” ilmusid 2012. aastal ning „Suvi” 2013. aastal. Luuletuste valikul lähtusin teadlikult esmatrükkidest, mille keel ning kujundid võivad tänasele lugejale tunduda küll kohati kummalise või isegi kohmakana, kuid neis ajalooliselt restaureeritud värssides on siiski säilinud loomisaja hõng ning väljenduslik värskus. Marie Under nimelt muutis hiliseas märgatavalt oma loomingut, eriti jõuliselt toimetas ja kärpis ta just noorusaja erootilisemat luulet. Siinses sarjas on autori luule taastatud esiktrükiaegses vormis lootusega, et ehk aitab see mõista paremini Marie Underi, eesti luule ja keele ajalugu ning arengut. Kõigis oma loodus- ja elufilosoofilistes luuletustes lähtub Marie Under panteistlikust arusaamast looduse ringkäigu paratamatusest. See viib Underi luule tema suure eeskuju Goethe loodustunnetuse lähedusse, kus igavese eluringi poeesias on kõrvuti kaduviku süngusega saatuslik kõiksustaju ja helendav lootuskuma. Underi sügistuules aimub juba kevadelõhnu: „Sügis viib mind kevadesse / üle lume lainete” („Oh mind …”). Ehkki luuletaja lemmiklinnud pääsukesed on juba lahkumas, meenutab ta, kuidas nad kevadel oleksid tahtnud „ehitada pesa mu kübara ääre alla” („Lühikesed päevad”). Lõhnaraskete lillevaaside rikkus täidab sügisel kõik luuletaja meeled: värvid, lõhnad, helid segunevad kunstiküllaseks elamuseks. Sügisluule värvipalett on küll teistest aastaaegadest tumedam, kuid ometi ikka renessanslikult rikkalik: siin leidub pihlade ja õunte puna, pilvede violetti, sinetavat ploomi, roostekarva, havihalli, saatuse musta tuult ja oru rohelist väravat, heledat lastelusti, merilindude valgust

ning lehekulda: „Käin langend lehti kuldset paela pidi”. Under maalib oma sõnapilte virtuoosse maalikunstnikuna: Veel kullapunane on taeva sein ja pilvepalistus veel violett, kuid hämarused nagu looris lein ju tõstvad üle linna halli kätt. Ehkki pimedus on võitmas valgust Underi sügisradadel, ei ole tema videvikud sünged, sest pikkadel sügisöödel tulevad tema üle unenäod „kui ülevoolav, õitsev õnnesarv, / kui roosiliste laste hõiskav parv: / mul kihab süda neist kui emasüle.” Hallid õhtuvarjud mängivad luuletaja jalgel ning meenutavad talle väikseid taltsaid linde. Leidub hetki, kus just hämar videvik võlub luuletaja hinges ilmsiks kõige salajasemad tunded: Kõik tunded päevaarad, häbelikud – neid meelitavad õrnad videvikud – siis hingeaiast löövad õitsele. Underi sügishämarus on soe ja sõbralik, emalikult armas ja hingeline, harras ja ilujanune. Isegi kõige koledamas tormisuus, mis rüvetanud aias roosid valged ning närtsitanud haljad pärjad, leiab autor ikka troostiks kirju trotsiva astri. Suurepärase rütmiga loodud „Sügisemarus”, kus Under rakendab täie jõuga alliteratsiooni ja assonantsi kõlavõimsust, kujutamaks märatseva maru kurja kohinat, kitkumist-katkumist, hullamist-möllamist, nimetab ta sügismaru lõpuks ikkagi uhkeks raudsete kätega kuningaks. Selles luuletuses on vägeva sisseelamise ja hoogsate tegusõnade abil loodud dünaamika abil vahendatud suure loodusjõu imetlust, mitte hirmu tema hullu hävitustöö ees. Ehkki Underi sügisluule ei paku nii rikkalikku sensuaalset erootikat, nagu seda on ta kevad- ja suveluules, leidub siingi nostalgilisi mälestusi endas kantud ihadest

ja kaotatud armsamast („Su tuba”). Luuletaja täidab hilislilledega armsama kausi – pihlkobarad, reseedad, skabioosid, ja peidab tema patja omad suudlusroosid. Tunneme siin ära luuletaja ema lemmiklille reseeda, autori kire eksootiliste taimenimede vastu (skabioosid) ning tema eluaegsed sünnipäeva-lemmiklilled roosid. Teame luuletaja eluloost, et see lahkumiskurb armastusluuletus oli pühendatud Friedebert Tuglasele, Siuru Printsile, kellega koos Printsess Marie veetis ühe napi, ent armurikka südasuve Tallinna lähistel Birkenruh’s. See lühikeseks jäänud, ent Underit ja tema loomingut sügavalt muutnud armastuslugu on jäädvustatud „Sinise purje” luules, Tuglase novellides ja miniatuurides ning Marie ja Friedeberti armastuskirjades, mis on avaldatud raamatus „Under ja Tuglas” (2006, koostanud Rutt Hinrikus). Miks kogub autor kaotatud armastuse mälestuskimpu just need hilislilled? Pihl kui punane veri, saatusliku armastuse värv? Reseeda, millele Under kirjutas hiljem erandliku pühendusluuletuse ja mis kandis endas ehk paranemis- ja parandamisvõimet? Ja miks just skabioos – pika varre otsas suur helelilla lame nutt kui nööp –, kui sellel tavalisel niidulillel on eesti keeles nii palju suupärasemaid nimesid? Miks mitte äiatar (Knautia arvensis), jaanilill, jaaninupp, vanapagana püksinööp, kalevipoja kuuenööp, pääsukeseohak, neitsihain, pudrulill, lambakeel ja tulekahjurohi? Soome keeles on ta ruusuruoho („roosirohi”). Ehk hoopis sellepärast, et skabioose kasutati vanasti ka ravimtaimena, siit nimed krambirohi, naisterohi ja langetõverohi. Inglise keeles on taim tuntud kui field scabious („põld-sügeliserohi”) – ju temast oli abi ka nahahaiguste puhul. Usuti, et skabioosil olevat ka nõiduslikke võimeid. Kui neiu teeb neist pärja, paneb jaaniööl pähe ning läheb nelja tee ristile, saab ta seal endale tulevikku ennustada. Niisiis võis Underi hoolikalt nopitud armulillede kimp olla mõeldud leevendama kaotatud armastuse valu.

Sonetid

Kristjan Teder. Lilled. 1935. Õli, lõuend. 80,5x60,0 EKM

KAS?

Me nägime neid üliküpseid marju Oktoobripäikse nõrgas leiguses Veel visalt punetavat täies õiguses, Vist aimamata talvepilve varju. Siis riivas tuulehoog neid raskeid sarju: Muist pakatades maha pudenes – Pea närtsind rohus liialt vedeles Kuldlehte kõrval purpurisi marju. Ja käsikäes me kõnnime mäe veerul – Ning tuuletuju hävitaval keerul Pilk pilgult nagu ahastades küsib: Me armuõite rõõmurõske puna Kas elutuules kaob nii abituna, Või hauamulda langedes veel püsib?

1917

AIAD I

Veel jäänud lilli palju aidadesse, Kus nukralt seisvad tühjenenud villad: Terrassid, valged trepid, kumersillad On vajund mälestuste unedesse. Ja sügisõhtu halli rõskusesse Sa, vaikne aid, nüüd omad ilud pillad: Ah, floksi punapuhmad, astrid lillad, Levkoide kähar siid – kõik suland lõhnadesse. Kui laps ma seisan väravate taga, Kus ümber verevad metsviina purpurketid. Kui tulukesed leegitsevad kressid, Georgiinidel kuldkollased rosetid. Ah, need on viimsed õitsmise ekstsessid – Kurb-rõõmus surmaeelne „jumalaga”.

1917

LAHKUMINE

Ja hellusime ikka hellamaks Ning pisarpärlendus kui kallis aare Meil säravana ehtis silmapaare: Kui ühest rinnast nutsime, me kaks. Siis tuba kustus, mustus hämaraks: Ju õhtuvarjud täitsid aknakaare – Nüüd pidin jätma oma õnnesaare – Miks olin loodud ikka lahkujaks! All tuulepuhang vastu võttis meid, Ta tõstetuna sulle jalgu jäid Mu hõlmad, nagu hälbind linnu tiivad. Me külmaargadena kallutime päid, Kui tõusis vihur; rõhutuna teid Jalg astus neid, mis õnnest eemal viivad.

1917

Eelõitseng

Kristjan Teder. Lilled kübaraga. 1945. Õli, lõuend. 97,0x130,0 EKM

TUJUD 3

Sa tuled sügisel, siis kokku kannan kõik lilled, mis veel meile jätnud suvi; siis jälle valges kleidis käia huvi, ning rõõmulaulul hinges ruumi annan. Mind iludused mitmed üllatanud, kuid ühest suurest see on ainult alge. Kui päike jumestanud minu palge ja juuksed läikivamaks kullatanud, kõik õied puudel kauninenud viljaks, siis tuled sa – ei iial jää sa hiljaks – ning võtad minu päiksest pruunid käed, mu silmis vaimustuse leeki näed. Ja kõik need suured igatsused tummad – neid lämmatavad suured rõõmu summad.

1918

Raamatu kaanel: Jaan Grünberg. Sügismaastik. 1942. Monotüüpia, õli, paber. 51,1x65,0 EKM