Sarviline selgeltnägija

Jaan Rannap

SARVILINE

SELGELTNÄGIJA

Jaan Rannap

SARVILINE

SELGELTNÄGIJA Pildid joonistanud Jüri Mildeberg

Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik Toimetanud Kadri Põdra Tekst © Jaan Rannap Pildid © Jüri Mildeberg © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-30-5 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

RIKKA MEHE MAJA Rikka mehe maja asus väikesest Karsila alevikust päevapikkuse jalgsirännaku kaugusel. Maja juurde kuulus metsa ja merega piiratud endistest talumaadest suur krunt, mille rikas mees oli segasel ajal erastanud. Või ärastanud, nagu kohalik rahvas ütles.

Segasel ajal alustas rikas mees ka majaehitust. Ta plaanis selle üsna mere lähedale. „Kuule, vennas,” hoiatas rikka mehe arhitektist sõber.

—7—

„Nii mere lähedale ei tohi ehitada. Mere äärde saab erandkorras ehitusloa ainult vana vundamendi olemasolul.” „Praegusel ajal,” naeris rikas mees, „maksab vana hea „sulle-mulle” skeem. Mina toon kahte kalurikülla asfaltteed. Oma krundile on nagunii vaja siledat ligipääsu.

Noh ja vallas korraldatakse ehitusloa asi ära.” „Kuidas seda ilma vundamendi olemasoluta korraldada?” ei andnud arhitekt ikka järele. „See ei ole suur probleem. Vana vundamendi võib ju muretseda.”

Ja aega raiskamata käskis rikas mees osa mahapõlenud Parikmäe mõisa vundamendist kohale toimetada.

Töödejuhataja lasi oma alamatel Peipsi rändmüürseppade klombitud kivid sinna, kuhu vaja, paigale panna.

Arhitektist sõber vangutas mere äärde tekkinud vundamendi juures pead. „Kas sa sellele ei mõtle, et vanades kinnistupaberites on kõik ehitused kirjas?”

Rikas mees oli lasknud järele uurida. Vanad kirikukirjad ei valetanud. Paigas, mille üle käinud sõda paljaks pühkis, olid elanud mõisale kalu püüdnud mehed. „Näed siis! Tänapäeval annab kõike jutti ajada,” naeris ta sõbrale näkku. „Muidugi toob see lisakulu.”

Kaugete aegade jäälaamad olid mereäärsele tasandikule kandnud peaaegu saunasuuruse kivi. „Tore tükk. Neid oleks võinud ju isegi rohkem olla,” imetles omanik kivi.

—8—

Ega midagi, tuli looduse kitsidust heastada. Buldooser lükkas mõned väikesed rahnud kaldale. Niisugused, millest masina jõud üle käis. Nüüd oli krundil peale muu ka kena kivirida.

Ehitamine läks lahti ja sisekujundus telliti mainekalt firmalt. Euro tuleku ajaks oli maja valmis. Krundi planeerimise jättis rikas mees tuntud aiandusarhitekti hooleks. Tal oli sealjuures ainult üks kindel tahtmine: vahepeal veel rikkamaks saanud mees soovis tingimata golfiväljakut ja selle ta ka sai.

Rikas mees oli väga hõivatud. Talle kuulus rohkesti kinnisvara, isegi piiri taga. Ta oli põhiomanik kaubandusketis ja äripartner kaevandustes. Tema firmadel olid kodust kaugel tütarfirmad. Seetõttu ei olnud tal tükk aega mahti tulla vaatama, mis mereäärse maja juures toimub. Kui ta siis lõpuks jälle saabus, jäi ta töödejuhatajaga üldiselt rahule. Kõik näis muidu kena, aga vaade merele oleks pidanud olema avatum – praegu jäi pilliroog ette.

Pilliroos pidanuks olema väike vaba veeni ulatuv neem.

Et jääajal jäi kruus sinna kandmata, oli looduse viga.

Rikkal mehel oli võimalus seda viga parandada. Ta võttis mõned mobiilikõned. Järgmisel päeval voorisid läbi kaluriküla suured Scaniad mulla- ja kruusakoormatega ning krunt sai ühe päevaga ilusa väljapääsu merele.

Suure kopaga tõstuk trampis juurde kasvatatud kallast tasaseks. Kõrval ootasid kaks veoautot, millel olid koormaks rulli keeratud murukangad.

—9—

„Hoopis teine asi,” jäi rikas mees rahule, kui krundile lisandunud neemeke hakkas roheliselt särama.

Nüüd läks arhitektist sõber täiesti endast välja. „Kuule, oled sa hull või? Mulla ja kruusa vette vedamist võidakse klassifitseerida kai ehitusena, aga selleks on teab mitut allkirja tarvis.”

Rikast meest allkirjad ei hirmutanud. „Ole nüüd,” rahustas rikas mees sõpra. „See väike maaservake on pealinnast kaugel. Kellele see korda läheb?! Keegi ei pane tähelegi. Praegu, kui kõik muutub ja uueneb, on minu ettevõtmine siin tühiasi. Ja mine seda merd tea. Kohalikud hirmutavad, et esimene suurtorm viskab mu neemekese kaldale.”

ERAMAA, olid sildid varem hoiatanud rikka mehe krundile lähenemast. Kui uhke maja sai valmis, piirati krunt teraspostidele pingutatud võrkaiaga. „Kallasrada!” paanitses arhitekt. „Seadus näeb ette, et merele ligipääsu ei tohi kinni panna.” „Ma lasen kallasraja jaoks väravad panna,” naeris rikas mees. „Õige mul asi! Tegelikult siin polegi mingit kallasrada. Kahel pool minu krunti on märg padrik.”

Lõpuks olid põhitööd lõpetatud ja lossitaolise maja avamispidu peetud. Hoonel puudus nüüd veel ainult nimi. Selleks rikas mees abi ei vajanud, ta tahtis ise nime välja mõelda. Ja mõtleski.

Parajasti rahapuuduses siplev tuntud kunstnik maalis peaukse kohale kinnitatud pannoole LUIGEVILLA. — 10 —

JAHISAAL Luigevilla esimese suure ruumi oli rikas mees tellinud arhitektilt läbi kahe korruse. Ta kutsus seda vestibüüliks.

Põrandani ulatuvate akende vastas oli tellija soovil usteta sein. Rikas mees leidis, et tema maamajas peab tingimata olema jahisaal ja selleks vestibüül sobiski. Akende valgusvoogu jääva seina ülesanne oli esitleda peremehe jahitrofeesid. Kahed sokusarved ja laiade kühvlitega põdrapea olid juba paigas. Järgmiseks kinnitati seina külge — 11 —

tüüakat ilvesetopist kandev oks. Sisekujundaja sõdis küll selle vastu, kuid lossihärra tahe jäi peale.

Nüüd ootas järjekorras lõvinahk koos võimsa laka ja peaga. Kõrbekuninga surmas rikas mees siiski süüdi ei olnud, ta tõi trofee kaasa Lõuna-Aafrikasse tehtud ärireisilt. Lõvi olid tapnud Botswana salakütid, aga piiri taha smugeldamine oli neil ebaõnnestunud. Lõvitapjad pisteti pokri ning äravõetud saagi müüs riik oksjonil maha.

Rikkal mehel ei olnud rahast kahju. Säärast seinakaunistust (või panna lõvi sohva ette lebama?) ei olnud ühelgi ta sõbral ega ärikaaslasel.

Lõviga olid asjad ühel pool, kui rikkale mehele tuli sõnum Ida-Dagestanist. Rikas mees oli seal rajatava vasekaevanduse osanik ja rahastajana oli tal tulnud korduvalt kohal käia. Peale äriasjade oli mehel veel üks Dagestaniga seotud unistus: ta ihkas tuua Luigevilla jahisaali tuuri ehk Kaukaasia kaljukitse pead. Kõrgetes kaljukurudes elunevad loomad ei lasknud endale inimesi lähedale, kuid rikkal mehel oli snaipripüss. Mõttes nägi ta tihti relva pikksilma ristil tuuri justkui keerdu väänatud sarvi. Kui lask tabab, küll leidub ka mehi, kes saagi ära toovad. Ise alpinisti mängida rikas mees ei kavatsenud. Kaljukitsed liikusid liustike piiril ja seal tegutsemine ei olnud naljamäng. Ka laskekaugusele jõudmine oli asjaarmastajale riskantne. Lõppude lõpuks võis vajaliku lasu teha ära ju kohalik mägede mees.

Nüüd oli täpne lask nähtavasti tehtud, sest Dagestanist anti teada, et kaljukits on olemas.

— 12 —

„Oleks juba ammu pidanud endale lennuki muretsema,” mõtles rikas mees Skype’i abil kiiret pääsu Kaukaasiasse korraldades.

Tema sidemetega mehel läks see libedasti. Ka isikliku lennukita oli ta varsti ploomipuudesse uppuvas mägikülas. Saabuja võttis vastu musta habemega tuttav tõmmu isand. Telki meenutavas jahimajakeses oli kohaliku kombe kohaselt kõik vastuvõtuks valmis seatud, kuid rikas mees võis endale lubada kohalike kommete eiramist. „Noh, Ibrahim, vana sõber. Ah tegite ikka töö ära!

Tublid! Kus see pea sul ripub? Kas on, eheheh, ikka meetripikkuste sarvedega?”

Pea oli jahimaja kõrval sara all, aga mitte kuivamiseks rippumas. Pea oli oma kohal kõrge karvase kaela otsas.

Meestele vaatas vastu külili asendis kaljukits, esi- ja tagajalad kõvasti kinni köidetud.

Rikka mehe suu vajus lahti – elusa tuuri kättesaamist ei olnud ta oodanud. Ta ei olnud niisugusest võimalusest isegi kuulnud. Ta teadis, et isegi paljud loomaaiad ei suutnud endale tuuri hankida.

Püha püss! Rikas mees kujutles kaljukitse Luigevilla suurel krundil kepslemas. Merest toodud graniitkivid sobisid temaga hästi kokku. Kuuskümmend sentimeetrit, hindas rikas mees sarvede pikkust. Ja millised keerudkäärud! „Vai-vai! Oh sa!” oli kõik, mis külaline oskas esimese hooga öelda. „No räägi, Ibrahim!”

— 13 —

Seltskond habemikke-mägilasi kükitas jahimaja põrandale laotatud vaagnate ja kausikestega kaetud vaiplina ümber, rikas mees aukohal. Äriasjus oli tal tulnud korduvalt Aasia riike külastada ja ta sai kükkistmega kenasti hakkama. Nagu mägilased, ei vajanud ka tema pilafipotti sukeldumiseks kahvlit-lusikat. Tervitusrüübe joodud, oli aeg mägionni tassitud kaljukitse saatuse juurde minna.

Lugu ise oli enneolematu. Mõned päevad tagasi oli kaljukuristiku kohal möllanud äikesetorm: kõuekärgatused, välgunooled, maad trummeldav rahe. Ibrahim oli parasjagu vennaga mägedes jahiretkel, kui möll läks lahti. Õnneks leidsid nad kaljuõnaruse, mille vastu end suruda. Seal märkasid nad teisel pool kuristikku tuuri, kes otsis samuti varju. Hirmunud loom oli jõudnud just üksiku kuuse alla, kui seda tabas välk. Kärgatus oli kohutav.

Kuusk lõhenes pirdudeks, kaljukits langes jalust maha.

Kõrgmäestiku äikesetormid kustuvad niisama ruttu kui tekivad. Mäenõlvadelt sööstsid alla kümned ojad, kuid mägede mehi need ei takistanud. Nad jõudsid tuuri juurde, kui loom tegi katset end põlvedele upitada. Kaljukits oli šokis ega pannud vastu, kui ta jalad kinni köideti.

Temast sai pamp, mis alustas madalamale minekut, küll vahepuus meeste õlgadel, küll ajuti köie otsas rippudes. „Vau!” oli rikas mees rahul. Loomaaiad pidid ootama. Džiip, mille tahaotsa tuur topiti, sõitis hoopis teises suunas, lennujaama poole.

— 14 —

UUS ELANIK Kui ise pikalt ja sageli ära olla, ei saa ju ometi uut maja järelevaatajateta jätta. Luigevillal oli neid kaks: Prits ja Priidu. Külas kutsuti kokku hoidvaid mehi Paks ja Peenike. Õigem oleks olnud Ümarik ja Kõverik, kuid hüüdnimed ei hooli õigusest. Priidu vöörihmal oli tõepoolest paras paunake hoida, ent Pritsu pisut kookus keha küll peenike ei olnud. Pritsul oli külas veel teine nimi. Sadamakail logelejad kutsusid teda kakshambaks. Seegi — 15 —

nimi oli eksitav – Pritsul oli ülemises reas ikkagi kolm hambatüügast. Seetõttu meenutas naeratav Prits seiklusfilmide mereröövlit – niisugust erandlikku head mereröövlit, kes kõri läbilõikamise asemel kostitab vangi lihakäntsakaga.

Sotsiaalselt staatuselt oli Prits parajasti kodutu. Rannakülla tõi teda kala, kes päeval katab end süvikutes liivaga ja hämariku saabudes siirdub toitu otsima. Lest valib nimelt keskkonda. Kui maatuul viib sooja vee rannast minema ja asemele pressib külm hoovus, on lestapüüdjatel pidu. Lest on siis madalas vees.

Prits oli kunagi leidnud kellegi mahaunustatud spinningu. Kaks konksuga lipsu ja tinaplomm heite võimaldamiseks olid justkui teda ootamas. Prits hankis vihmaussid, söötis õnged ja lennutas spinningu võimalikult kaugele. Õnnelikel hommikutel võis Prits rahulolevalt imetleda triiki täis ämbrit. Värskel kalal oli minekut, kuna suvitajaid kalurikülas leidus.

Priidul spinningut ei olnud ja ta vaatas kadedusega sõbra edukat tegutsemist. Priidul oli ainult konksudega nöör, mille ta kivi külge seotuna saagijahile saatis. Mõistagi ei küündinud vise nii kaugele kui Pritsu heide, aga mõni lest leidis vahel ka Priidu ussikesed üles. Äriasjades suuri summasid lehvitav rikas mees oli majanduskuludega kokkuhoidlik. Pritsu ja Priidu avastas ta rannakividelt. Kindel palk ja peavari? Ümarik ja Kõverik ei mõelnud hetkegi. Ehitusperioodist oli Luigevilla juurde — 16 —

jäänud põõsaste varju töömeeste riistakuur naride, kipaka laua ja muu koliga. Kindla palgaga mehel ei ole tarvis rannakividel kala oodata ega marjaajal jõhvikasoos sumbata. Prits ja Priidu tegid ennast suurel krundil osavalt tarvilikuks.

Kaks meest on juba meeskond, aga meeskonnal peab olema pealik. Boss, nagu tänapäeval öeldakse. Luigevilla valvurite bossiks määras majaomanik Pritsu. Seetõttu oli Pritsul taskus väike karbike, mis ühel hetkel hakkas muusikat mängima. „Püsti, Priiduke!” tonksas boss murul vedelevat alamat jalaga. „Härra läheneb Eestimaa piirile.”

Töö läks lahti. „Miks ta sellest teada andis?” imestas Prits luuaga vehkides.

Priidu tõmbas muruniidukit käima. „Kas pärast äraolekut oodatakse austavat vastuvõttu?” arutas Prits edasi. Prits oli kunagi ammu näinud kinos, kuidas saabuvat kuningat tervitati tõstetud terariistadega, mida nimetati hellebardideks. Luud ei kõlvanuid kuidagi hellebardi asendama, niisiis otsis Prits välja raudreha. Rehapulgad kõrgel, seisis ta õigel ajal avatud värava kõrval nii sirgelt, kui suutis.

Rikas mees ei teinud auvalvet märkamagi. Hoolimatu oli ka hoolsale Priidule suunatud pilk. „Mehed! Siia!” hüüti auto seisuplatsilt. „Eluga! Tuleb teha väike tõstmine.”

— 17 —

Kummastki käsualusest polnud jooksumeest, kuid nad liipasid tavapärasest kiiremini auto juurde. Tagaluuk oli üles tõstetud. Ümarik ja Kõverik jõllitasid sarvilist elukat, kellesarnast nad polnud varem näinud. „Ida-Dagestani kaljukits. Tõstke ta välja.”

Prits surus sõrmed ümber looma kokkuköidetud tagajalgade. Esijalad olid samuti kinni seotud. Priidu oleks pidanud nendest haarama, kuid kaljukitse sarved panid ta kõhklema. Need oleksid ju esijalgadest haarajani ulatunud.

Rikas mees ei kannatanud ootamist. „Mis sa passid, juhmakas!” „Tal on ju sarved. Ta võib mulle virutada.” „Tobu! Täitsa sooda! Tõsta sarvedest! Võta sarved pihku!”

Tuur lasi end vastu puiklemata rohule asetada, pikk sõit oli ta uimaseks raputanud. „Lõigake nüüd sidemed läbi. Ei! Enne tuleb talle rihm kaela panna. Prits, mis sa ootad?!” „Kaelarihm? Kust ma selle saan?” „Jobu! Võtad oma pükste pealt. Lõika paras pikkus, et ots ei jääks ripendama.”

Süda hale, asus Prits oma Wranglerite kallale. Ta oli need prügimäelt leidnud. Hargivahe oli auklik, üks põlveots lõhki, kuid rihm oli priima – lai, neetide ja vaskse pandlaga. Tuline kahju oli niisuguse pandlaga rihmale nuga näidata, kuid peremehe käsk ei võimaldanud tõr— 18 —

kuda. Elu Luigevilla asjamehena meeldis Pritsule ja ta ei tahtnud seda kaotada. „Ja nüüd köis kaelarihma külge, jalad vabaks ja sarviline rihmapidi siia puu külge.”

See käsk sai kiiresti täidetud. Omal algatusel otsis Prits vannikese, täitis veega ja samal ajal sarvi silmas pidades nihutas kaljukitsele lähemale. Loom hakkas ahnelt rüüpima. Siit-sealt oksi lõiganud, tõi Prits need juba julgemalt kase alla.

Peremees ilmus jälle õue, käis auto kallal, nägi tegevust ja noogutas heakskiitvalt. Kiire, kiire, ikka kiire. Pakiline äriasi ootas Tallinnas. Rikkale mehele paistis, et paar päeva saadakse Luigevilla krundil ilma temata ka hakkama.

— 19 —

SOKERMAN Paju-, toome-, sarapuu- ja pihlakaoksi oli kase all terve kuhi. Veenõu oli triiki täidetud. Rikas mees oli pealinna kihutanud. Enne lahkumist pistis ta peavalvurile pihku kimbu kirevaid pabereid. „Loe siit kahe nädala palgad, ülejäänu võta majanduskuludeks.”

Valvemeeskonna bossi nägu venis naerule. Majanduskulud? Midagi seesugust polnud majaperemehe suust — 20 —

enne kuuldud. Bensiinivaat ja õlikanister olid hiljuti kohale toodud, nii et muruniidukile piisas terveks suveks.

Kas majanduskulude all ei mõeldud mitte väikest preemiat? „Priidu, korja koivad kokku ja lidu poodi,” tundis Prits end seda öeldes tõepoolest ülemusena. „Kui on, too tingimata Sarvikut. Lati vorsti võiks ka võtta.”

See oli ilus kujutelm: härra mitmeks päevaks ära, nemad villa terrassil Sarviku õlut libistamas ja tõeline sarvik kase küljes oksi näsimas.

Muidu viimane venimus, võis Priidu vajaduse korral käbedalt veereda. Kuuene pakk kaenlas, vorstipulk taskus, oli ta varsti tagasi. „Kull-kull-kull,” tegid kaks janust kõri häält. „Nüüd tuleb meil idamaa sarvikule nimi panna,” teatas Prits pärast suure janu kustutamist. „Mis nimi?” läksid Priidu silmad rõngasse. „Sihukest asja ei kästud.” „Paljugi et ei kästud.”

Boss Pritsul oli meeles peremehe heakskiitev pilk, kui kaljukitsele sai oma algatusel oksi toodud. „Kuda me teda sinu arust kutsume, kui nime pole?” „Sokk, noh. See ta, raisk, on. Ma ennist heitsin talle pilgu kõhu alla.” „Sokk pole kellegi nimi. Säärased uhked kiira-käära sarved, ja lihtsalt sokk.”

Boss Prits limpsis huultelt õllevahtu.

— 21 —

SISUKORD Rikka mehe maja 7 Jahisaaal 11 Uus elanik 15 Sokerman 20 Köies ja köieta 26 Luigevillat rünnatakse 33 Kaljukitse ilmumine 43 Televiisor 50 Uued naabrid 54 Soku saab vaenlase 62 Rebane 70 Esku saab medali 76 Meremehe aardekast 83 Kord ja õigus 97 Mägede poole 100