Seiklused paralleelmaailmas
Ilmar Tomusk
Seiklused paralleelmaailmas Sarja „Ajarändurid” 2. raamat
Pildid joonistanud Hillar Mets
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Kadri Põdra © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-565-89-4 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
Esimene peatükk Ilm Sarajevo kesklinnas oli suviselt lämmatav. Oli 1914. aasta 28. juuni varahommik. Anette, Mariliis, Kert ja Toomas olid pärast paarinädalast põhjalikku ettevalmistust saabunud päeva, mille vältel toimunud sündmused olid minevikus viinud maailmasõja puhkemiseni. Neil oli Sarajevos vaid üks ülesanne: hoida ära atentaat Austria ertshertsogile ja troonipärijale Franz Ferdinandile ning koos sellega Esimene maailmasõda. Ajarändurid olid läbi lugenud mitu paksu ajalooraamatut, et jõuda õigel ajal õigesse kohta ja sekkuda vaid nendesse sündmustesse, mis olid seotud ertshertsogi mõrvaga. Kõik muu pidi neist jääma puutumata. Nad otsustasid, et ei kõnele kellegagi ega tegele ühegi kõrvalise asjaga, sest väikseimgi viga sada aastat tagasi võiks tänaseid sündmusi muuta tundmatuseni. Nii ei või ka kõige kogenum ajarändur iial teada, millise sündmuste ahela toob endaga kaasa kas või selline pisiasi nagu mõne teele sattunud putuka ettevaatamatu sammuga laiakslitsumine. Nimelt võis see olla sama 5
putukas, kelle oleks hetke pärast oma noka vahele naksanud sealt mööda vuhisev varblane. Viiv hiljem oleks kõrvalasuva põõsa all varju otsiv kassivolask sellest varblasest endale maitsva lõunaoote saanud. Kuna aga varblast ei olnud käepärast, sest polnud putukat, kes oli kogemata laiaks litsutud, peesitas kass rahulikult põõsa all, kus jäi ette tänavapühkijale, kes ta oma kulunud luuaga minema kihutas. Hirmunud kass oleks tormanud otsejoones kauni kübaraga daami nina eest haljasalale, kus ta oleks ennast taas mõne puu või põõsa alla peitnud. Kübaraga daam oleks suure oranži kassivolaski eest kiljatades kõrvale põigelnud, jäädes ette selja tagant lähenenud sõidukile. Nii oleks üheainsa putuka peaaegu märkamatuks jäänud ots ettevaatamatu ajaränduri kingatalla all põhjustanud traagilise sündmuse, mille tagajärgede edasine kirjeldamine vajaks juba omaette raamatut. Mis veel siis juhtuks, kui rännata kaugesse minevikku ja murda linna keskväljaku lilleklumbist mõne lille, visata tänavale tähtsusetu paberitüki või tekitada keskturul tagasihoidliku rüseluse? Igal pisemalgi sekkumisel ajaloo loomulikku kulgu oleksid lausa katastroofilised tagajärjed. Täpselt nii, nagu juhtus nende vandenõulastega, kes olid otsustanud ajalugu teha ja lasta maha ertshertsog Franz Ferdinandi. Ühestainsast sada aastat
6
tagasi toimunud püstolilasust sai alguse miljoneid inimesi hävitanud maailmasõda. Neli noort ajarändurit olid otsustanud, et teevad kõik endast sõltuva, et seda sõda ei tuleks. Seega tuli neil hoolitseda selle eest, et kurjategijate kuul ei tabaks mingil juhul sihtmärki. „Arvan, et oleme õiges kohas,” alustas Mariliis, kellest oli endalegi ootamatult saanud noorte rändajate elu kõige tähtsama ettevõtmise juht. „Linn näeb välja peaaegu samasugune nagu ajalooraamatutes,” jätkas Mariliis. „Franz Ferdinand peaks paari tunni pärast jõudma Sarajevo raudteejaama, kus teda ja ta saatjaid ootavad autod, millega nad raekotta sõidutatakse. Nagu teame, üritati tema autole juba sellel teekonnal pomm panna, kuid see ei õnnestunud.” „Mis tähendab seda,” lisas Toomas, „et nendesse sündmustesse me ei sekku. Kuna aga keegi ei uskunud, et pärast ebaõnnestunud tapmiskatset keegi veel julgeks nii tähtsat isikut rünnata, sai mõrvar Gavrilo Princip oma koletu plaani siiski ellu viia.” „Kuna saatuslik lask toimus natuke maad pärast Ladina silda, siis on meie ülesanne tagada, et ertshertsogi auto mitte mingil juhul sillani ei jõuaks,” ütles Anette. „Pole midagi lihtsamat,” lausus Kert. Selleks, et enne Franz Ferdinandi möödumist segadus tekitada, oli Kerdil kaasas mobiiltelefon. Loomulikult ei
7
kavatsenud ta kellelegi helistada. Ta ei saanudki seda teha, sest 1914. aasta Sarajevos polnud ju mitte kellelegi helistada. See-eest oli ta telefoni mälukiibile salvestanud paar minutit ägedat kuulipildujatärinat. Plaan nägi ette, et ohvri lähenedes paneb Kert mobiiltelefoni pleieri mängima ja tema õhukese suvejope alla peidetud kõlaritest kajab üle tänava korralik kuulipildujavalang. 1914. aastal ei oska ju keegi kahtlustada, et tegemist ei ole päris kuulipildujaga. Seega peaks ertshertsogi turvameeskond autokolonni kinni pidama ja oma kaitsealuse turvaliselt raudteejaama toimetama. „Mul pole kahtlustki, et see plaan töötab,” kinnitas Kert. „Ainuke mure on leida õige koht.” Mariliis võttis taskust kokkuvolditud paberilehe. See oli saja aasta vanuse Sarajevo kaardi koopia. „Mulle tundub, et ka sellega pole muret,” lausus Mariliis. „Kui hakkasime siia tulema, olid meil nii täpsed koordinaadid, et peaksime olema lausa meetri pealt õiges kohas. See näiteks,” viipas ta käega kümnekonna meetri kaugusel voolava jõe poole, „peaks olema Miljacka jõgi.” „Kui siin oleks mõni silt, siis saaksime sellele ka kinnitust,” ütles Anette ringi vaadates. Umbes viiekümne meetri kaugusel asus sild, mis viis üle jõe. Seal olid ka sildid nii jõe kui ka silla nimega.
8
9
„Lähme uurime,” tegi Anette ettepaneku. „Me ei oska ju serbia keelt! Kuidas me teame, et sildil on just need nimed kirjas?” kahtles Toomas. „Minu arust räägitakse siin hoopis bosnia keelt,” lausus Mariliis. „Seda kirjutatakse ladina tähtedega, saame kindlasti aru. Vähemalt nii palju, et suudame silla nime kokku veerida.” Ilm muutus üha palavamaks, linn näis olevat peaaegu välja surnud. Tänavatel polnud mitte ühtegi inimest. Rändajad lähenesid sillale, mis nende teada pidi kandma Ladina silla nime, bosnia keeles Latinska ćuprija. Mida lähemale nelik sillale jõudis, seda suuremaks muutusid kahtlused. „Mis selle jõe nimi pidi olema?” küsis Kert Mariliisilt. „Miljacka,” vastas too. „Kas oled kindel, et koordinaadid, mille järgi siia tulime, olid õiged?” pinnis Kert edasi. „Absoluutselt,” vastas Mariliis. „Kontrollisin mitu korda Google’i kaardi peal üle. Ma olen sada, ei, sada viiskümmend protsenti kindel, et need olid õiged: 43 kraadi 51 minutit ja 27,4 sekundit põhjalaiust ning 18 kraadi 25 minutit ja 43,9 sekundit idapikkust. Enam täpsemalt tavalise kaardi peal geograafilisi koordinaate määrata ei ole võimalik. Me peame olema õiges kohas ja seda lausa meetri täpsusega.”
10
Nüüd märkas juba ka Mariliis, et nimed siltidel olid valed. Vähemalt võrreldes nendega, mis seal pidid ajarändurite teada olema. „London Bridge,” luges Kert. „Kas keegi oskab mulle seletada, miks on 1914. aasta Sarajevos Londoni sild?” „Ja miks on 1914. aasta Sarajevos jõgi, mille nimi on Little Thames?” imestas Mariliis. „Thames on minu teada samuti Londonis. Ja kus on siis jõgi nimega Miljacka?” „Võib-olla sattusime hoopis Londonisse,” pakkus Anette ärevalt. „Sel juhul panime geograafiaga täiesti puusse.” „Me ei saa olla Londonis. Pealegi on Londonis Thames, mitte Little Thames,” jäi Mariliis endale kindlaks. „Pealegi on Londoni Thames palju laiem jõgi kui see siin.” Rändurid vaatasid jõge, mis oli kuumade suveilmade tõttu muutunud peaaegu seisva veega ojakeseks. „Selle taga peab olema midagi muud,” mõtiskles Mariliis. „Mul on ettepanek, et vaatame natuke ringi. Kohaliku aja järgi peaks meil veel vähemalt kaks tundi aega olema. Teeme selles kvartalis väikse jalutuskäigu, ehk selgub midagi.” Teised rändurid olid nõus ja nii mindigi majade vahelt tänavale, mis pidi ajaloolise kaardi järgi kandma Franz Josephi nime. Kuna majadel polnud selliseid tänavanimesilte, nagu 21. sajandil kasutatakse, tuli rändajatel
11
kõmpida järgmisele ristmikule, kus ilutseski suur tahvel tänavanimega. Mingit Franz Josephit aga seal ei olnud. Valget värvi sildile oli kirjutatud suurte mustade tähtedega Queen Victoria Street. Silt oli taas ingliskeelne. Mariliis luges tänavanime kõva häälega ette ja raputas pead. „Linnaplaan on õige,” lausus ta pärast väikest pausi. „Tänavad on sama asetusega, nagu 1914. aasta kaardilt vaatasime. Majad on, ütleme, peaaegu sellised nagu vanadel piltidel, aga tänavanimed ei klapi. Siin peab olema mingi kala.” „Mis mõttes?” ei saanud Toomas aru. „Jõe ääres sa küll mingit kala ei maininud. Nüüd oleme keset linna ja sa räägid kaladest.” „Tobuke, see on piltlik väljend,” hakkas Mariliis itsitama. „Mäletad, kui õpetaja Andersonil jooksis ükskord arvuti kinni, siis ta pomises mitu korda omaette, et siin peab olema mingi kala. See tähendab, et programmis on viga või viirus sees ja arvuti ei tööta enam.” „Meil ju pole tegu arvutiga, vaid geograafiaga. Oleme lihtsalt vales kohas,” sekkus vestlusse Kert. „Ma arvan, et geograafia võrdlemine arvutiprogrammiga polegi nii vale, kui see esmapilgul võib tunduda,” mõtiskles Mariliis. „Mitmed füüsikud on seisukohal, et universum ongi hiiglaslik kvantarvuti ja et aeg
12