Silm sihikul

SILM SIHIKUL

Elme Väljaste

SILM SIHIKUL

Toimetanud Mari Tuuling Kujundanud Villu Tammer Kaanefoto: Shutterstock © Elme Väljaste © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-565-80-1 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Minu tänusõnad kuuluvad Peeter Gabrelile, sõbrale lapsepõlvemailt, ja Pearn Ärmale, klassivennale keskkoolipäevilt – teie olite abivalmis nõustajad ja käsikirja esimesed lugejad.

Mis oleks elu ilma heade sõpradeta?

Autor

Esimene peatükk Laupäev, 22. november aastal 2014 Näppinud läinud öösel tänavalt leitud mobiili menüüs olevaid rakendusi ning lugenud läbi kõik saadetud ja saabunud sõnumid, jõudis ta veendumusele, et selle telefoni omanikuks pidi olema varajases murdeeas poisslaps. Poiss kandis oma käikudest – jalgpallitrenni minemistest ja sealt tulemistest ning koju hilinemistest – ette alati ainult emale, kellelt tulid kas lubavad või keelavad vastused. Isa ei mainitud üheski sõnumis, samuti olid sõnumid saadetud ainult ühele telefoninumbrile, mille omanikuks, nagu arvata ja telefoniekraanilt lugeda võis, oli Emps. Senini ei olnud keegi kaotatud telefoni taga otsima hakanud, ehk polnud poiss kadumist veel märganudki. Oli ju laupäeva varahommik, kell hakkas alles kaheksa saama. Seetõttu tuligi kiirustada ja teha teoks öösel pähe turgatanud mõte, mis tekkis tänava­ laterna all mobiili märgates ja seda üles korjates.

Leidnud telefoni seadetest üles võimaluse helistada või saata sõnum varjatud numbrilt, võttis ta kõigepealt kontrollkõne oma isiklikule telefonile. Jah, kõik toimis! Tema telefoni jäi jälg, et helistas tundmatu.

Nüüd oli vaja sõnumitekst jämedate sõrmedega veatult väikesele ekraanile toksida ja siis teele saata. Teksti sisu mõtles ta juba öösel välja. See oli kaksipidi mõistetav ja piisavalt hirmutav. „Ha-ha-haa!“ kõkutas mees teksti toksides omaette.

Kirjutamisega valmis saanud, kontrollis ta üle saaja telefoninumbri. Kõik klappis, ja ta saatis SMS-i teele. Siis lülitas ta telefoni välja, käis niiske nõudepesulapiga sellest siuh-sauh üle – igaks juhuks! – ja sammus köögikapi juurde. Ühte sahtlisse korjas ta tühje kilekotte ja paberpakendeid. Neid sõrmede vahelt läbi lastes jäi pihku nisuhelbeid

7

sisaldanud pruun paberkott. Ta poetas mobiili selle sisse.

Voltides ülejäänud tühja kotiosa ülevalt äärest kuni telefonini kokku, arutles ta endamisi, kuhu kogu kupatus peita. Ülearu pikk mõtlemine ja asja liiga keeruliseks ajamine ei tule taolistel puhkudel sugugi kasuks, arvas ta ja kriipsutas maha mõtte minna maja taha pisukesse murulappi auku kaevama. Niisiis rändas nisuhelveste paberkott prügikoti põhja, kogu muu äraviskamist ootava rämpsu alla. Siiski, niipaljukest ta veel kustutas jälgi, et enne trepikotta astumist pani prügi täis koti lapiti esikupõrandale maha ja põrutas kingakontsaga paar korda selle alumise otsa pihta. Õues vaatas ta ringi. Oli vaikne laupäevahommik, arvatavasti inimesed magasid veel, sest peale ronkade taeva all ja ühe hallivalgetriibulise kassi polnud läheduses kedagi näha.

Ta hakkas juba prügikonteineri kaant avama, kui otsustas, et jalutab veel jupikese maad edasi ja poetab prügikoti hoopiski järgmise maja ees olevasse konteinerisse. Selles polnud midagi imelikku, sest kahe maja elanikud tegid ikka nii: kui üks konteiner juhtus täis olema ja teine tühjem, siis hakati täitma viimast.

8

Teine peatükk Laupäeva, 22. novembri varahommikul.

SMS jõuab saajani Maie pani Kadriorus asuvasse ilusalongi aja kinni alati just laupäeva hommikuks. Aastatega tuttavaks saanud juuksur Leili ei hakanud isegi küsima, et mis kellaks, proua Maie Silm, teie sooviksite, sest teadis: nagu aamen kirikus oli kaks korda kuus proua Maie kohal täpselt kell üheksa laupäeva hommikul.

Argipäevi alustas Maie tavaliselt „Viie tiibetlase“ harjutustega, mis panid energia kogu kehas käima. Aga laupäeviti, kui vähegi võimalik oli, tegi ta puhkepausi nii „Viiest tiibetlasest“ kui ka tööst. Ainult vahel harva tegi ta erandi, eriti kui Denno palus abi mõne kiireloomulise juhtumi lahendamisel.

Maie armastas laupäevi, siis ta sai teha, mis talle meeldis.

Ent täna oli tema tuju pärast ärkamist allapoole nulli – head meeleolu vabast päevast varjutas öösel nähtud unenägu: ta üritas pissida ühe kortermaja postkasti, mis kandis numbrit 1. Mingi jama oli jälle tema või tema pere ellu tulemas. See oli täiesti kindel, sest pissimine erinevates kummalistes kohtades, kus oma häda ära tegemine oli võimatult keeruline – jah, need unenäod ei tähendanud üldsegi mitte head!

Pärast ärkamist seostas Maie nähtud unenägu kõigepealt kohe pojaga. Kas jõulude paiku peetavate pulmadega või enne seda tehtava pulmareisiga tuleb mingi jama? Noored tahtsid kõike uutmoodi korraldada, isegi vana traditsiooni keerasid pea peale. Just seetõttu mõtles Maie rääkida oma unenäost Dennole ja Hedvigile, olgugi et teadis juba, mida talle öeldakse: ema, ära kuuluta kurja ette! Aga elukogemus ja unenägude üles tähendamine olid olnud Maiele head õpe-

9

tajad, mis sest, et tihti seadsid isegi kõige lähedasemad tema unede tähenduse kahtluse alla.

Maie ei joonud kodus kohvigi, rääkimata meikimisest või juuste soengusse sättimisest. Sellepärast ta läkski ilusalongi nii vara: võis minna endaga midagi ette võtmata korterist välja, sest üldjuhul ei pidanud puhkepäeval kartma, et mõni tuttav talle nii varajasel ajal vastu tuleks ja hommikutervituse asemel ütleks: „Oi, proua Maie Silm, ma ei tundnud teid äragi! Olete kuidagi kahvatu ja väsinud ilmega.

Kas teie tervisega on kõik ikka korras?“ Uudishimutsemine puudutas muidugi ainult silmnägu, sest riietumise juures ei teinud ta allahindlust. „Ikka efektne ja värviline, mis sest, et 62-aastane!“ – need sõnad kuulusid Hedvigile, tulevasele miniale.

Täna ta pani erandlikult selga harva kasutusel oleva hõberebasekraega halli kimonolõikelise kvaliteetsest villariidest jaki koos sama värvi kübaraga, jaki alla aga halli pükskostüümi. See oli tal ainus halli värvi komplekt ja seda kandes sai ta enda arvates jääda möödujate silmis justkui nähtamatuks.

Ta läks ligi tund aega varem oma südalinnas paiknevast klaasmajast välja, sest soovis teha väikese jalutuskäigu, enne kui jõuab Kadriorgu, kus juuksur Leili kell 9 salongi uksed avab. Aeglaselt jalutades oli hea panna halvast eelaimusest stressi langenud keha uuesti positiivses suunas tööle, et siis aeglaselt ja mõnuga nautida ilusalongis pakutavat kohvi.

Sügavalt hommikukarget linnaõhku sisse hingates otsustas Maie, et enne Gonsiori tänavale jõudmist tegeleb ta üksnes sisse ja välja hingamisega ning raadiomaja juurde jõudes lülitab ennast ümber mõttetegevusele: mida võiks nähtud unenägu tähendada?

Maie oli range distsipliiniga inimene: ta austas traditsioone ja pidas täpselt kinni nii päevaplaanist kui ka endale seatud ülesannetest. Niisiis, umbes kümne sammu kaugusel raadiomajast hakkas ta sügavaid sissehingamisi sooritama pisut pinnapealsemalt, ja jõudnud endale seatud siht-

10

märgini, bussipeatuse ja raadiomaja vahele, otsustas vaadata kella, enne kui mõtlemisele ümber lülitub.

No nii, tema käekell oli koju jäänud! Sellist tuulepäisust sai põhjustada üksnes halb eelaimus. Ta sobras käekotis ja leidnud üles mobiili, vajutas selle klahvidele. Ekraan läks valgeks. Ta vaatas vidukil silmi ja nägi, et üheksast puudus veel 20 minutit. Kuid lisaks kellaaja teada saamisele nägi ta mobiiliekraani sinisel ribal jooksmas teadet saabunud sõnumi kohta.

Kuna Maiel oli reegel, et alati kõigepealt helistatakse ja ainult äärmisel juhul saadetakse sõnum, pahandas SMSi saabumine puhkepäeva hommikul teda tõsiselt. Juba sellelgi põhjusel, et lugemisprillid olid samuti koju ununenud ja ilma nendeta ei näinud ta väikese ekraani pealt mitte midagi lugeda.

Maie avas küll moe pärast sõnumi, kuid üksnes virvendavaid ridu nähes loobus edasisest pingutusest: kiri oli pisike nagu kirbusitt, tema seda ilma prillita lugeda ei näinud.

Teadmatus tekitab alati hinges segadust.

Maie pistis mobiili taskusse ja isegi kiirendas sammu, et jõuda rutem ilusalongi, mis sest, et uks võis olla laupäeva hommikul veel kinni. Juuksur Leili võis siiski ka juba kohal olla. Millegipärast ütles sisetunne, et sõnumi sisu on tähtis. Ärevuse vaigistamiseks püüdis ta sisetunnet eirata ja mõtteid mujale juhtida. Nii meenuski talle, et mingi kosmeetikafirma oli ükskord saatnud sõnumi teatega nädalavahetusel toimuvast sooduspakkumisest. Vaat mida võib teha üks halvaendeline unenägu, tunnistas ta endale ja võttis tempot vähemaks. Nahk oli kiirustamisest kuumaks läinud. Sügaval sisimas ta isegi tänas sõnumisaatjat, sest unenäo lahkamine ja juhtuda võivate halbade asjade ettekujutamine oli tal tänu saabunud SMSile täiesti meelest läinud. Edasi otsustas ta keskenduda positiivsele. Näiteks õhtusele teatrietendusele, kuhu nad pidid koos tütrega minema. Õnne oli üle tüki aja leidnud aega ka emaga välja minemiseks, muidu sehkendas ainult tolle Felixiga ringi.

Nad jõudsid juuksuriga samal ajal salongiukse ette, soovisid teineteisele ilusat algavat päeva ja kui Maie oli kübara

11

peast võtnud ning jaki nagisse riputanud, tundis ta ennast juba märksa rahulikumalt. Telefon oli jakitaskus. Ta võttis selle pihku ja istus juuksuritooli proua Leilit ootama. „Proua Maie, kas soovite kohvi?“ kuulis ta kõrvalruumist tulevat küsimust. „Meeleldi,“ hõikas proua Maie vastu, kuid lisas siis kärmelt: „Proua Leili, kas te võiksite kohvi jooksma panna ja ise korraks minu juurde tulla?“ „Kas kohe?“ uuris juuksur ja vaatas üle ukse proua Maie peegelpilti, värvimist ootavaid kulme-ripsmeid ja pesemist vajavaid juukseid. „Või tulen paari minuti pärast koos kohviga ja hakkame tööga pihta?“ „Kohv võib oodata, mul on teile üks teine palve!“ „Milline? Kas soovite juuksevärvi muuta?“ küsis juuksur ja tuli proua Maie juurde, ise toolis istujat nüüd lähemalt silmitsedes. „Halliga sobiks tõesti pisut punakam pea.“ „Oh ei!“ vastas proua Maie, „ma kannan halli harva ja ma ei taha juuksevärvi muuta. Mul on üks teine kiireloomuline palve.“ „Nimelt?“ „Kas te võiksite mulle minu mobiili saabunud sõnumi ette lugeda?“ Rääkides avas proua Maie ise sõnumit. „Ma kahjuks jätsin prillid koju ja ilma nendeta ei näe ma väikest kribukirja lugeda. Siin see ongi.“ „Loodetavasti pole see midagi salajast,“ vastas juuksur Leili mobiili enda kätte võttes. „Oh, mis te nüüd! Minu eas jääb saladusi aina vähemaks.

Mis seal kirjas on?“ Juuksuri näost võis välja lugeda imestust. „Silm peast välja!“ ütles ta aeglaselt, iga sõna rõhutades. „Mida-mida? Palun korrake.“ „Silm peast välja! Täpselt nii ongi kirjas.“ „See on küll valele numbrile saadetud sõnum,“ ühmas proua Maie ja võttis mobiili juuksuri käest ära. „Kindlasti!“ nõustus ka proua Leili, ent vähe aega vaikinud, lisas kõheldes: „Kui mõtelda, et teie perekonnanimi on Silm, siis kas see siiski ei tähenda midagi?“

12

„Kes peaks soovima mul perekonnanime pärast silma peast välja lüüa?“ „Öeldakse ju, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Ehk on teil keegi, kellele olete meenutanud midagi, mida kuulda ei tahetud? Andestust, aga paarilise sõnul olen ma osav mustade stsenaariumide välja mõtlemises.“ Maie võttis peeglilaualt juukseharja ja sellega juustest läbi tõmmates vastas ebalevalt: „Praegu küll ei meenu. Ja ma ei mõista, miks peaks keegi tahtma laupäeva hommikul mind sellisel jubedal viisil hirmutada?“ „Jutt jumala õige! Lisaks on teie poeg, nagu ma olen aru saanud, politseinik.“ Proua Maie asetas juukseharja peeglilauale tagasi ja vastas nüüd iga sõna rõhutades: „Denno pole enam politseinik.

Ta on nüüd detektiiv. Eradetektiiv. Tal on oma firma. Denno Silma konsultatsioonifirma.“ „Seda enam! Siis ta selgitab kohe välja, kes sõnumi saatis.“ „Õige jah! Kes on saatja? Kas te seda ei vaadanudki?“ Leili palus proua Maiel sõnum veel kord lahti teha, võttis telefoni enda kätte ja luges kõik uuesti üle. „Siin pole numbrit näidatud. Sõnum on tulnud tundmatult saatjalt.“ „Tundmatult? Mh, midagi niisugust pole minu elus varem juhtunud.“ „Ah, unustage ära, eriti veel teie, kelle poeg on eradetektiiv. Kas toon nüüd kohvi ja hakkame tööga pihta?“ Proua Maie vaatas mõtlikult telefoni kustunud ekraani ja vastas tööhoos juuksurile lühidalt, et jah, muidugi.

Jah, sisetunne polnud teda petnud. Unes nähtud ja hommikust peale oodatud halb oli vististi kohal.

13

Kolmas peatükk Laupäeva, 22. novembri hommikul Metsanurga talus Hellen mässas terve varajase hommikupooliku hapukapsapiruka taigna valmistamise ja vana palkmaja soojaks kütmisega. Toitu oli ta ennegi koos maja kütmisega teinud, aga täna olid ta meeled ärevil, sest pidi enne linnasõitu nii haige Endli, laua katmise kui ka siibrite kinnipanemisega õigel ajal valmis saama. Ta oli juba nagunii oma asjaajamistega päeva jagu hiljaks jäänud. Selline ebamäärane olukord lisas närvipinget.

Kokkulepitud kohas, Linnahalli ees olevas parklas, tuli tal peale võtta kolm inimest, et koos nendega uuesti Endli juurde Metsanurgale sõita. Maalt linna ja tagasi tegi see ühtekokku oma 100 kilomeetrit.

Suures kiirustamistuhinas ei hakanud ta varasel hommikutunnil lõhkuma sületäit peeni pilpaid, vaid lootis saada tule nii ahju kui ka pliidi alla ajalehepaberi ja keskmisest väiksemate halgudega. Aga puud, kurinahad, vedasid koos suitsulõõriga teda alt, ja põlema hakkamise asemel vindusid ja vindusid senikaua, kuni suitsuandur Endli köögi laes kisama pistis. Hellen pidi kiiresti midagi ette võtma, või muidu nad surevad koos majaperemehega mõlemad suitsu kätte ära. Seega lasi ta viimases hädas käiku pliidialuse ja ahju põlema saamiseks hoitud höövlilaastud.

Täitnud kaks poemunade pappkarpi laastudega, kortsutas ta lisaks mitu ajalehte, raisates nii ära vähemalt paari päeva hakatuse. Kuid sedaviisi sai ta nii ahju kui ka pliidi all tule lõpuks lõõmama.

Alles nüüd lükkas ta vakstul õhukeseks rullitud pärmitaigna eemale ja ronis söögilaua peale, et suitsuandurit laest kätte saada. Ta polnud varem seda kordagi teinud sel

14

lihtsal põhjusel, et suitsuandur hakkas tema siinviibimise ajal tööle esimest korda. Ja nõu polnud küsida mitte kellegi käest. Endel tõstis küll vaevaliselt paremat kätt, millega suutis nõusoleku märgiks suruda nõrgalt Helleni sõrmi, ent rääkimise asemel mees üksnes mõmises. Viimase kolme kuu jooksul, pärast seda, kui Endel oli äkitselt insuldi saanud, oli Hellen püüdnud mehe mõminast midagigi välja lugeda, ent tulutult. Endli nii-öelda jutt jäi talle arusaamatuks.

Suitsuanduri järelejätmatu kisa taustal oli Hellen abi saamiseks ka pojale helistanud. Aga see laiskvorst arvatavasti norskas magada. Hellen teadis, et puhkepäevadel on poiss võimeline kuni hilise lõunatunnini voodis vedelema. Niisiis ronis ta laua peale ja üritas, käed õieli, suitsuandurit laest kätte saada. Tõmmates see vineertahvli küljest, kuhu andur kinnitatud oli, ära ei tulnud ja vait ka ei jäänud. Ehk peab keerama? Ja kui, siis loomulikult mitte päripäeva, vaid ikka vastupäeva. Hellen proovis, ja käiski kerge naksatus ning suitsuandur oligi tal peos, kuid vakka see ei jäänud, vaid üürgas pihus edasi. Hellen kiikas pliidi kõrval oleva kirve poole. Kui ta suitsuanduri sellega vaikima sunniks, tuleks teha uusi mõttetuid väljaminekuid, kuid neid püüdis Hellen nii palju kui võimalik vältida.

Laua pealt maha tulles astus ta ettevaatlikult taburetile ja enne Endli juurde magamistuppa minemist lükkas ka välisukse pärani lahti. Kahju oli küll, sest koos suitsuga läks ka osa toasoojast õue. Täna tuleb veel kõvasti puid ahju ajada, mõtles ta ja avas magamistoa ukse.

Loomulikult oli ka Endli tuba kirbet suitsulõhna täis ja haigele otsa vaadates nägi ta habetunud näos lisaks kirtsus ninale ka hirmunud pilku. „Endlikene, kullakene,“ ütles ta mesimagusalt voodi juurde tõtates. „Ma pean piruka valmis jõudma, sind väheke kasima ja maja soojaks kütma, aga pliit ajas sisse ja see kuramuse suitsuandur ei jää vait. Kuule, ma panen kogu selle kupatuse sinu parema käe alla. Äkki sa suudad näidata, mida ma peaksin tegema või kuhu vajutama, et see sindrinahk vakka, aga ikkagi terveks jääks.“

15

Hellen tõstis Endli lõdva käe just nii natukene üles, et sai selle alla toppida ikka veel üürgava suitsuanduri. Õnneks polnud insult Endli haistmis- ja kuulmismeelele mõjunud. Mees arvatavasti kuulis ja mõistis, milles asi, ning tema nimetissõrm koputas veidi aja pärast kergelt patarei peale.

Niipea kui Hellen oli patarei suitsuandurist välja urgitsenud, saabus ka vaikus majja. Nii lihtne see oligi. „Mul pole praegu aega sinuga jännata,“ ütles ta teda aidanud haigele tänusõnade asemel. Edasi arutas ta valjusti rohkem nagu iseendaga päevaplaani. „Nüüd panen kõigepealt piruka ahju, kütan toad soojaks, söödan sind ja siis jätan su mõneks tunniks üksi koju. Toauks jääb irvakile, sest ka siin on tugevat suitsuhaisu tunda.“ Patarei ühes ja suitsuandur teises käes, astus ta mõned sammud väljapääsu poole, kuid siis seisatas, et küsida: „Kas pissile tahad?“ Endli nägu jäi liikumatuks, mis tavaliselt tähendas, et veel ei taha.

Hellen ei hakanud suitsuanduri tagasi panemise peale aega raiskama. Selle asemel toppis ta ahju alla rohkem puid kui muidu novembrikuu pehmete ilmade puhul tavaks.

Välisukse tõmbas ta veidike koomale, ent ei pannud päris kinni, vaid asetas luua ukse vahele, nii et uks jäi irvakile. Nii pääses karge välisõhk sisse toaseinu ja kardinaid-vaipu tuulutama. Võõrad olid tulemas ja suitsune toaõhk ei lisanud temale kui haige eest hooldajale plusspunkte.

Piruka valmimise ajal kattis ta kööki kohvilaua: pani neli tassi, neli koogitaldrikut ja neli lusikat eelnevalt puhtaks pühitud vakstu peale. Kui kapsapirukas muutus pealt helepruuniks, tõstis Hellen selle ahjust välja ja lõikas mõlemast otsast tüki ära. Need vähese kapsaga saianukid olid Endli hommikusöök. Rikkaliku kapsatäidisega pirukaosa kattis ta hoolikalt köögirätikuga ja asetas söögilaua keskele.

Linnariided olid tal juba seljas, vaid põll tuli eest ära võtta, aga seda sai teha alles pärast Endli söötmist ja kasimist.

16

Haige tuba oli ikka veel tublisti suitsuhaisune. Õnneks oli ahju soemüür, mis õhkus liigsest kütmisest kuumust, just Endli toas. Helleni pea töötas nagu päevinäinud, ent ikka veel korras koorelahutaja. Ta toppis kiiremini kui pidanuks pirukat Endlile suhu, ise seletades: „Võta mõned suutäied linnupetteks. Söö kiiremini, ma ei tohi hiljaks jääda! Kui linnast tagasi tulen, siis saad korralikult süüa.“ Endel kukkus suhu topitud pirukatükist läkastama, vist tõmbas endale saiapuru hingekurku. „Ära pudista!“ pragas Hellen. „Ma ei saa sulle praegu kapsaga pirukaosa süüa anda. See võib tekitada gaase, hakkad puuksutama või lased püksid täis. Kuidas ma võõraste inimeste ees neid vahetama hakkan? Kui sa praegu pissida ei taha, siis panen sulle igaks juhuks uue pampersi alla.

Koputa mu sõrmedele, kui aru said.“ Hellen tundis kerget survet oma pöidlal. „Hästi,“ ütles ta ja tõmbas niiske käterätiku otsaga üle Endli silmnäo. „Ma tulen tagasi kolme inimesega: kaks tunnistajat, kolmas on hariduselt jurist, et kõik ikka õigesti läheks. Tee siis nii, nagu me harjutanud oleme, ja koputa, nii nagu sa praegu tegid, ka juristiproua käte või sõrmede vastu. See on märk sellest, et oled nõus digitaalselt allkirjastama uut testamenti. See, mis sa kuus kuud tagasi kodus tegid, kui sa veel allkirja suutsid anda, sai eilsega läbi.

Mõistad mind? Ja ära karda, too jurist on mu ühe tuttava tuttav. Ära mind siis alt vea, sest ma pean nende kolme siiatuleku kinni plekkima. Päris kallis lugu.“ Jutt räägitud, vaatas Hellen Endlile küsivalt otsa, ent haige nägu jäi liikumatuks. „Kui sa tahad, et ma sind ka edaspidi aitan, siis peame selle asja täna tipp-topp korda ajama. Ja igaks juhuks kolme tunnistaja juuresolekul. Aga nüüd panen sulle kuivad mähkmed püksi. Näed, kui hea sinu Hellen on.“ Selle toiminguga valmis, hakkas Hellen üht just pähe turgatanud ideed ellu viima. Ta tõi esikunagist Endli punase suusamütsi ja kootud labakindad, võttis villaste asjade korvist salli ja koeravillast kootud sokid ning nihutas kiiktooli voodi kõrvale. Asetanud selle põhja peale koheva padja ja

17