Silmside loodusega
Kujundanud Villu Koskaru Toimetanud Tiina Tammer Tekst ja fotod © Erik Mandre © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-64-2 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee
Loodus on elu lahutamatu osa, mis ümbritseb meid värskuse, värvide, helide ja lõhnadega. Sügavat huvi ja kiindumust looduse vastu olen aastate jooksul püüdnud leevendada rändamistega erinevatesse looduspaikadesse, püüdes märgata seda, mida loodus soovib mulle oma salapärastest varudest näidata. Mu meelispaikadeks on sügavamad metsamassiivid ja sood, kus elu toimub peamiselt inimese sekkumiseta. Loodus on alati täis üllatusi – iga hetk pakub midagi uut, tuleb vaid osata seda märgata. Kui oleme tähelepanelikud ja liigume vaikselt, siis avab loodus end meile meelsasti. Sellised hetked on minu arvates kõige ehedamad ja hea õnne korral paljastavad meile osakese metsaelu tegelikust toimimisest. Nende hetkede jäädvustamine on igale loodusfotograafile suur au. Mäletan üht õhtupoolikut rabas, kui märkasin kaugelt hunti otse minu poole jalutamas. Heitsin pikali, et end mitte reeta, kuid hunt kadus ühtäkki mu vaateväljast rabamändide vahele. Järgmine hetk, kui teda uuesti märkasin, oli ta jõudnud juba minu kõrvale, nii mõnekümne meetri kaugusele, nuuskides ringi mind hoomamata. Sellised salapärased hetked jätavad sügava mälupildi ning kutsuvad ikka ja jälle loodusesse tagasi. Vahel tuleb looduse salapärasuse tunnetamiseks
varjetelki peitu pugeda ja istuda seal tunde. Nii olen kevaditi käinud tedremängu jälgimas ja samuti kohtunud Põhjamaa kõige salapärasemate kiskjate karu ja ahmiga. Tänapäeva elukorraldust vaadates trügib mu hinge veidi kurbust ja muret. Muidugi on mõnes mõttes paratamatu, et üha rohkem inimesi kasvab üles tehiskeskkonnas, kus kokkupuude loodusega jääb nõrgaks. Nii on oht, et meie järelkasvu huvi looduskeskkonna vastu järk-järgult väheneb ning oskamatus loodust enda ümber märgata ja seda hoida süveneb. Leian, et looduspiltidel lasub siin oma missioon – need aitavad inimesi paremini suhestuda loodusega, tekitades emotsioone ja huvi eluslooduse vastu. Käesoleva raamatuga soovin teieni tuua kübekese sellest looduse võlust, mida olen oma rännakutel kohanud. Tegemist on minu esimese raamatuga, mille valmimises avaldan suurimat tänu Enno Tammerile, kes soovis minu looduspilte Tammerraamatus kirjastada ning juhendas selle raamatu valmimist algusest lõpuni. Samuti tänan oma armsat naist Karinit, kes on mind alati toetanud ja minusse uskunud. Loodan, et igaüks, kes seda raamatut lehitseb, leiab siit positiivseid elamusi, äratundmisrõõmu ning miks mitte ka midagi uut ja huvitavat. 5
Karu lugu Ennem saab hundist hobune kui karust koduloom. Eesti vanasõna Pruunkaru (Ursus arctos) on põhjamaa metsade suurim kiskja ja kindlasti inimese poolt üks kardetumaid metsaelanikke. Tema suur ja kohmakana näiv kuni 300 kilogrammini küündiv kere võib küll esmapilgul tunduda aeglasena, kuid tegelikult on karu väga väle loom, kes on suuteline jooksma kiirusega üle 50 kilomeetri tunnis. Eks tema suurus ja jõulisus ongi inimesele peamiseks kartustäratavaks teguriks, ning mitte ainult inimesele, vaid ka kõigile metsloomadele. Karu ilmumine silmapiirile on põgenemissignaaliks igale metsaelanikule. Kuid ka karu kardab kedagi, nimelt inimest. Karu ei otsi pea kunagi inimesega tüli, vaid püüab teda iga hinna eest vältida. Inimene on aegade jooksul meie metsades oma tegudega saavutanud kartmisväärt maine iga linnu
ja looma silmis ning karu ei ole siin erandiks. Seetõttu põgeneb karu inimest nähes nagu iga teinegi metsloom. Karu võib inimest rünnata peamiselt kahel juhul. Esiteks siis, kui inimene on teda näiteks jahi käigus vigastanud ja karu tunneb, et puudub põgenemiseks väljapääs. Ning teiseks siis, kui inimene on sattunud karupoegadele ohtlikult lähedale. Ka neil juhtudel ei ole karu eesmärk mitte inimest tappa, vaid muuta ta ohutuks, et oleks võimalus põgeneda. Paljude inimeste jaoks tundub karu millegipärast tapahimulise loomana, kes justkui januneks inimliha järele. See on väga vale arusaam karust ja tema soovidest. Karu toidulaua moodustab peamiselt taimne toit, milleks on rohttaimed, juured, marjad, tõrud ja pähklid. Loomseks toiduks on karule putukad ja raiped. Karu ise murrab looma harva, ta eelistab värskele lihale pigem roiskunut. 7
Taliuinakuks vajaliku suure kehakaalu saavutab karu just pähklite, tammetõrude ja põllult hangitud kaera söömisega. Loomsel toidul on siin väga väike osa. Karud pidavat talve eel isegi oravate pähklivarud kinni pistma, kui vaid terane haistmine saagi juurde juhatab. Võib tunduda küll uskumatuna, et nii suur kiskja saab oma peamise energia ja kehakaalu just taimsest toidust, aga nii on mulle mitmed karu hingeeluga kursis jahija loodusmehed kinnitanud. Karu on üksildane loom, kellele meeldib endamisi metsas toimetada.Ta ei otsi seltsi liigikaaslastelt. Peamine kokkupuude teiste karudega leiab aset paaritumise ajal maist juuni lõpuni ning olukorras, kus metsa on ripakile jäänud mõni suurem korjus, näiteks huntide poolt mahamurtud põder. Selle hais meelitab kohale paljusid kiskjaid ning välistatud ei ole võimuvõitlus toidu pärast. Samuti võivad noored paari-kolmeaastased karud käia pärast emast lahkuminekut veel mõnda aega üheskoos. Minu kohtumised karudega on leidnud aset peamiselt selleks spetsiaalselt kohandatud varjete abil SoomeVene piiriäärsetes metsamassiivides, mis on küllaltki karurohked. Varjed on õhukeste seintega vineerist kastid, milles väiksed kitsad aknad mõmmikute vaatlemiseks ja spetsiaalsed riidest valmistatud avad karu pildistamiseks ning pikk korsten, mis aitab inimlõhna kõrgele õhku ära hajutada. Tänu varjele on mul õnnestunud vaadata mesikäpale otsa lausa mõne sentimeetri kauguselt. Minu ja karu vahele on jäänud pelgalt õhuke vineersein. See on võimas ja adrenaliini ergutav kogemus. Ega muul moel inimene sellele salapärasele metsaelanikule naljalt ligidale pääseks, vähemalt mitte ilma teda segamata, sest karul on üliterav haistmine ning inimlõhn peletaks ta kiiresti eemale. Olen korra jalutanud sügavas metsas varje poole nii, et karuott tatsas juba varje läheduses. Hoomasin umbes paarkümmend meetrit enne varjet künka tagant pruune ümaraid kõrvu ja möödus mõni sekund, kui ühtäkki kerkis minu vaatevälja suur karu, seistes tagakäppadel, nagu karul ikka sellises situatsioonis kombeks. 8
Mets on karujõmpsikate jaoks kõige turvalisem koht. Siin on palju puid, kuhu ohu korral saab kiiresti ronida. Seetõttu saavad karupojad just metsas tunda ennast vabalt, mängida ja lõõgastuda.
10
Olukord võttis hetkeks kõhedaks küll, sest ma polnud varem niiviisi karuga silmitsi seisnud. Kuid see hetk ei kestnud kaua, sest karu aimas kiiresti, et tema lähedusse on sattunud inimene ning lahkus. Üks omapärane seik pärineb 2011. aasta sügisest, mil veetsin taas kord päevad ja ööd varjes. Kui ööpimedus hakkas niipalju kimbutama, et enam karu fotoaparaadiga jäädvustada ei õnnestunud, otsustasin mõneks tunniks sõba silmadele lasta. Varjes oli selleks väike nari, mille küljesein riidest, kuna seal asusid pildistamiseks vajalikud avad. Enne narile pikali viskamist otsustasin heita veel viimase pilgu läbi varje avauste, et
huvi pärast vaadata, palju karusid siis mu ümber soo peal ringi jalutab. Kuna taevas oli selge, siis vaatamata ööpimedusele olid karude siluetid veel silmaga hoomatavad. Lugesin kokku, et minu varje läheduses müttas metsaga piirneval sooalal ringi vähemalt kümme karu. Eks karu olegi kiskjatele omaselt rohkem öise eluviisiga loom ning just öötundidel on nende liikumine kõige aktiivsem. Olgu siinkohal öeldud, et tollel ööl magasin ma väga hästi – mitte iga päev ei ole ma turvatud vähemalt kümne karu poolt.
11
Sisukord Karu lugu 7 P천dra lugu 43 Habekaku lugu 71 Rebase lugu 79 Tedre lugu 95 Metssea lugu 115 Merikotka ja ronga lugu 129 Metskitse lugu 141