O
TĹ ApAjeVka, Petka ja An Ane
kdo
odid
Koostanud Allan Espenberg
O
Kujundanud Andres Tali Toimetanud Keit Lipp
Allikas: Internet © Allan Espenberg © Tammerraamat, 2015 ISBN 978-9949-526-82-6 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
Tšapajevist ja tema anekdootidest
O
Tšapajevi-anekdootide eest peame arvatavasti tänulikud olema Dmitri Furmanovi romaanile «Tšapajev» ja esijoones selle põhjal vändatud samanimelisele mängufilmile. Kui seda filmi poleks tehtud just sellisena, nagu see tehti, siis tõenäoliselt poleks olnud ka ainest arvukatele anekdootidele. Vassili Ivanovitš Tšapajev koos Petka ja Ankaga said kõige populaarsemateks anekdoodikangelasteks Nõukogude Liidus ja on seda praegu ka Venemaal – Tšapajevile pakuvad mõningast konkurentsi ehk vaid uljas porutšik Rževski ja kaval luuraja Stirlitz. Kui kaks viimast on väljamõeldud kirjanduslikud tegelased, kellel võib siiski olla ka prototüüpe, siis Tšapajev ja tema peamised anekdoodikaaslased (eeskätt Furmanov, aga ka Petka) on täiesti reaalsed inimesed, kes esinevad naljalugudes omaenda nime all.
KUULUB MAAILMA SAJA PAREMA FILMI HULKA 1934. aasta novembris jõudis Nõukogude Liidu kinodesse ajalooline, biograafiline ja seikluslik mängufilm «Tšapajev», mis on praeguseni üks populaarsemaid linateoseid Venemaal. Seda filmi on nimetatud ka 5
nõukogude esimeseks märulifilmiks ja vesterniks. Nõukogude Liidus oli tal igatahes kultusfilmi staatus ja ka kaasaja Venemaal pole seda unustatud. 90-minutiline film «Tšapajev» valmis filmistuudios Lenfilm. Selle lavastajateks olid Georgi Vassiljev (1899–1946) ja Sergei Vassiljev (1900–1959), keda tuntakse vendade Vassiljevite nime all. Tegelikult oli «vennad Vassiljevid» nende kahe mehe ühine pseudonüüm, sest vaatamata ühesugusele perenimele polnud nad üldse sugulased, vendadest rääkimata. Vassiljevid lootsid, et saavad kinkida oma filmi vaatajatele oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks, kuid see sõltus siiski vaid ühest inimesest – Jossif Stalinist ja tema ühest sõnast. 4. novembril 1934. aastal vaataski Stalin «Tšapajevit» koos poliitbüroo liikmetega. Kohal oli ka Nõukogude Liidu kinematograafiakomitee juht Boriss Šumjatski (1886– 1938), kes kogu seansi vältel jälgis tähelepanelikult Stalinit, püüdes tema näoilmest ja liigutustest välja lugeda hinnangut filmile. Alguses olid kõik hirmunud, sest Stalin põrnitses ekraani üsna karmi näoga. Kui poolteist tundi oli möödunud ja film lõppenud, teatas Stalin hirmust higisele kinopealikule: «Teid peab edu puhul õnnitlema. Hästi, targalt ja peenetundeliselt tehtud. Head on Tšapajev, ka Furmanov ja Petka. Filmil on suur kasvatuslik tähtsus.» Sellise hinnangu järel toimus filmi esilinastus 5. novembril (teistel andmetel 7. novembril) 1934. aastal Leningradi kinos Titan. Filmi jaoks ei jõutud trükikojas valmistada plakateid ega afišše, sest montaaž lõpetati alles kaks nädalat enne esilinastust. Seetõttu olid esietendusele kutsuvad kuulutused kirjutatud käsitsi. Kui film lõppes, ei liikunud keegi vaikseks jäänud saalist väljapääsu poole. Kõik nagu oodanuks veel midagi. Kino direktor pidi publiku ette astuma ja ütlema: «Seltsimehed, see on kõik...» 21. veebruaril 1935. aastal avati «Tšapajeviga» Moskva I filmifestival ning seda kuupäeva võib pidada filmi maailma esilinastuseks. Ameerika Ühendriikides jõudis film ekraanidele 14. jaanuaril 1935. aastal, Saksamaal 1946., Soomes 1947. ja Itaalias 1961. aastal. Filmil oli tohutu menu, seda krutiti NSV Liidu kinodes ööpäevaringselt. Inimesed ründasid kinosid, seisid kinno pääsemiseks pikkades järjekordades; maapiirkondades süüdati isegi oma tundi oodates lõkkeid. Nendes rajoonides, kus heliaparatuur puudus, demonstreeriti 6
filmi ilma helita. Filmi käisid kollektiivselt vaatamas tehased, koolid, sõjaväeosad, kolhoosid, ning seejuures mindi seansile nagu suurele peole – kolonnis, orkestrimuusika saatel, plakatitega «Me läheme vaatama «Tšapajevit»!» Huvitav fakt on seegi, et Leningradi kinos Saturn linastus «Tšapajev» kahe aasta jooksul iga päev. Just see oligi filmiloojatele parim tunnustus – inimeste pidev huvi filmi vastu ja rekordilised kinokülastused. Kahe esimese nädala jooksul olevat filmi vaadanud üle kahe miljoni inimese ning esimese aasta jooksul üle 30 miljoni, mis olid tolle aja kohta uskumatud numbrid. Oli inimesi, kes käisid filmi vaatamas mitmeid, koguni kümneid kordi. Ühel kohtumisel metallurgiatehase töölistega tutvus Tšapajevi rolli kehastanud näitleja Boriss Babotškin mehega, kes oli «Tšapajevit» vaadanud 49 korda. Filmikangelastele elati kaasa, filmist vesteldi omavahel, seda tsiteeriti. Kõige suuremad fännid olid lapsed, kes ostsid jäätise- ja kommiraha eest endale hoopis kinopileti. Laste seas käis koguni võistlus, kes on rohkem kordi «Tšapajevit» näinud. Ja kasakate ja röövlite mängud asendusid tšapajevlaste ja valgekaartlaste lahingutega. Kohe filmi linastudes läks liikvele legend, et mõnes kinos näidatakse sellist filmi, kus Tšapajev ei upu. Nii jooksidki poistekambad ühest kinost teise, et teada saada, ega just selles kinos ei jookse õnneliku lõpuga «Tšapajev». Hea tahtmise korral võib seda legendi pidada esimeseks anekdoodiks Tšapajevi kohta. Film on saanud hulgaliselt rahvusvahelist tunnustust ja võitnud erinevaid preemiaid. 1935. aastal kuulutati «Tšapajev» USA filmikriitikute poolt parimaks võõrkeelseks filmiks ja pärjati Moskva filmifestivalil esimese preemiaga. 1937. aastal sai film Pariisi maailmanäituse peapreemia ja 1946. aastal Veneetsia filmifestivali pronksmedali. Filmi loojad – lavastajad Vassiljevid ja peaosatäitja Babotškin said 1941. aastal Stalini preemia. 1978. aastal hääletati «Tšapajev» maailma kõigi aegade 100 parima filmi hulka. Jossif Stalin pidas «Tšapajevit» nõukogude kinematograafia tõeliseks šedöövriks ja olevat seda kinematograafia peavalitsuse ülema Boriss Šumjatski arvutuste järgi alates 4. novembrist 1934 kuni 9. märtsini 1936 vaadanud 38 korda. Seejärel arvepidamine lõppes, kuna Šumjatski arreteeriti ja hukati. 7
Alles pärast filmi ekraanidele jõudmist selgus, et Furmanov kavatses juba 1924. aastal oma romaani Tšapajevist ekraniseerida. Nimelt avastati 1939. aastal kirjaniku arhiivist filmistsenaariumi mustand.
PEAOSSA VÕETI BORISS BABOTŠKIN Filmi tegemisele hakati mõtlema 1932. aastal, kui vendadele Vassiljevitele tehti ettepanek tuua ekraanile Tšapajevi 25. diviisis teeninud Dmitri Furmanovi päevikud ja jutustus, mille alusel kirjutas kirjaniku lesk Anna Stešenko-Furmanova stsenaariumi. Käsikiri küll huvitas lavastajaid, kuid ei rahuldanud neid: selles oli kesksel kohal komissar Furmanov. Nii kulus pool aastat uue stsenaariumi kirjutamiseks ning 1933. aasta 1. juuniks oli see pealkirja «Tšapai» all valmis. Filmi konsultandiks jäi Anna Furmanova (umbes 1898–1941), sest ta oli Tšapajevi diviisi oma silmaga näinud – kui Furmanov sai komissariks, võttis ta oma naise diviisi kaasa. Tšapajevi vanima poja Aleksandri tütar Tatjana Tšapajeva jutustab: «Sellest saigi alguse vanaisa tutvus Furmanoviga: astub ta komissar Furmanovi majja sisse ja näeb kõigepealt voodis lebavat naist. Tšapajev käskis naise loomulikult diviisist minema saata, et see poleks eeskujuks teistele komandöridele, kuid Furmanov keeldus seda tegemast. Siis saatsid mõlemad bolševike väejuhile Mihhail Frunzele telegrammi, et nad enam koos töötama ei hakka. Lõpuks kutsus komisjon Furmanovi enda tagasi.» Enne võtteid uurisid Vassiljevid läbi suure hulga arhiividokumente, kirjandust, muuseumiesemeid, vestlesid filmi peakangelasi isiklikult tundnud inimestega, külastasid Tšapajevi diviisi lahingupaiku – Uralskit ja Lbištšenskit (praegu Tšapajev) Kasahstanis ning Volga-taguseid alasid ehk Zavolžjet. Kõik nendest allikatest saadud uus ja huvitav info pandi samuti filmi sisse, mida Lenfilmi juhtkond esialgu kavandas tummfilmina, kuid Vassiljevitel õnnestus stuudiobossid suurte pingutustega ümber veenda. Teadaolevalt ei kiitnud Stalin «Tšapajevi» filmi esimest varianti heaks ja käskis teha korrektiive. Just Stalin olevat vendadele Vassiljevitele teinud ettepaneku tuua tegelaste hulka naisvõitleja ja algatada romantiline liin. Kuna Tšapajevi diviisis olid armuromaanid rangelt keelatud, siis seisis stsenaristide ja lavastajate ees keeruline dilemma. Kuid lõpuks kerkis Stalini korraldusel filmitegelaste hulka kuulipildur Anka. 8
ANEKDOODID
O
«Lapsed, mida te teate Vassili Ivanovitš Tšapajevist?» «Anekdoote!»
o Tšapajev tuleb Petkale vastu – porine, verine, räpane, riided räbalates; täissülitatud, läbi pekstud ja maani purjus. Petka küsib imestunult: «Vassili Ivanovitš, kes su nõnda täis on teinud?» «Ikka meie anekdoodid, Petka, ikka meie anekdoodid!»
o Petka saabub joostes Vassili Ivanovitši juurde. «Vassili Ivanovitš, lubage ette kanda...» «Ole vait, Petka!» katkestab teda Tšapajev. «Meist on niigi juba liiga palju anekdoote tehtud ja igasuguseid tobedusi räägitud!»
o 33
Kui varem rääkisid kõik anekdoote Tšapajevist, siis hiljem hakati rääkima anekdoote tšuktšidest. Mis oli selle põhjus? Vastus on lihtne: Tšapajevi-anekdootide väljamõtlejad tulid Tšukotkalt tagasi.
o «Vassili Ivanovitš! Anka mõtles meie kohta uue anekdoodi välja!» «See, Petka, on sinu viga! Kui naine kuulipilduja puhastamise asemel mõtleb, siis see tähendab, et minu käsundusohvitser on impotent.»
o Petka istub pargipingil. Tema juurde tormab Tšapajev, jalgadest peanupuni sõnnikuga koos, ja ütleb: «Petka! Minu meelest oleme me sattunud valesse anekdooti.»
o «Vassili Ivanovitš, sakslased ründavad!» «Rahune, Petka! See pole meie anekdoot! Las nendega jageleb Stirlitz!»
o Mees tuleb komandeeringust tagasi ja näeb, et naise kõrval voodis on ämm, Brežnev, Putin, Hodorkovski koos Berežovskiga, Bush, Tšapajev koos Petkaga, Stirlitz, Potsataja, venelane, juut, neeger, grusiin, ameeriklane, liiklusinspektor, blondiin ja homoseksualist. Mees on väga üllatunud, kuid Brežnev ütleb talle: «Maru vahva, et sa varem komandeeringust tagasi jõudsid. Kohe tuleb siia Ksenija Sobtšak ja siis läheme üheskoos peksma neid, kes meist anekdoote vorbivad.»
o 34
Otsustati kord kõik anekdoodid arvuti abil üheks superanekdoodiks kokku klopsida. Arvuti koostas sellise anekdoodi: «Naine on armukesega voodis. Kõlab uksekell. Vovake jookseb ust avama. Lävel seisavad kaks juuti – Tšapajev ja Petka.»
o Kõik anekdoodid sisestati arvutisse, mis koostas «keskmise» anekdoodi: «Lenin kohtab Prahas Tšapajevit ja küsib temalt, et kas ta on oma dokumendid juba OVIRi viinud.» (Koostajalt: OVIR oli Nõukogude Liidus eksisteerinud asutus, mis tegeles NSV Liitu saabunud välismaalaste ja NSV Liidust lahkuda soovijate registreerimisega.)
o Arvutisse sisestati suur hulk mitmesuguseid anekdoote, et arvuti koostaks keskmise anekdoodi. See algas nii: «Voodis on kolm juuti: Tšapajev, Potsataja ja porutšik Rževski.»
o Kui rahva seas hakkasid ringlema anekdoodid Vassili Ivanovitš Tšapajevist, said need kohe ülipopulaarseks ja neid rääkisid kõik. Nii veetis kord õhtut koos sõpradega kuulsusrikka marssali Budjonnõi toonane väimees Mihhail Deržavin. Kõik jahvatasid mõnuga anekdoote Tšapajevist. Äkki märkasid sõbrad õudusega, et uksel seisab Semjon Mihhailovitš Budjonnõi ja jäid poolelt sõnalt vakka. Aga Budjonnõi lausus: «Ma ju rääkisin sellele tolvanile: «Õpi, Vaska, muidu hakatakse sinu üle naerma!»»
o 35
Neeger otsustab Moskvasse õppima minna. Talle öeldakse küll, et ära mine, seal ainult naerdakse su üle ja räägitakse neegritest rõvedaid anekdoote. Neeger läheb siiski. Sõidabki siis Moskvas trammis, endal ahvipärdik õla peal. Keegi vanamutt jääb teda jõllitama ja küsib: «Kes sina selline oled?» «Mina olen see, kellest teil Venemaal anekdoote räägitakse,» vastab neeger uhkelt. «Vassili Ivanovitš! Vassili Ivanovitš! Küll teie olete ikka päevitunud!» hüüab mutt ja näpuga ahvi poole näidates, «Ja teid, Petka, ei tunne kohe äragi!»
o Leonid Brežnev satub pärast surma põrgusse. Aga seal ei paistagi elu nii kole olevat. Elanikud on rõõmsad, ruumid on ilusad ja seltskond lahe. Tutvustatakse siis uuele asukale sisekorrareegleid. Ainuke tingimus on see, et iga kord, kui põrgus viibijast maa peal anekdooti räägitakse, peab ta oma voodis teist külge keerama. Noh, sellega on Brežnev rahul. Hakatakse talle siis voodikohta otsima. Lahke peremees küsib: «On teil endal mingeid soove?» «Jah, pange mind näiteks selle ventilaatori lähedale,» palub Brežnev. «Oi, see ei ole mingi ventilaator, see on Tšapajev...»
o Teises ilmas korraldatakse ekskursiooni. Giid seletab: «Vaadake, siia on kogutud kõik anekdootide kangelased.» Turistid vaatavad ja tõepoolest – siin on Stirlitz, Sherlock Holmes koos doktor Watsoniga, Stalin, porutšik Rževski ja teised. Ning kõik nad pöörlevad perioodiliselt ümber oma telje. «Aga miks nad ringe teevad?» küsib üks daam. «Kui Maa peal kellestki neist anekdooti räägitakse, siis ta teeb ühe ringi,» selgitab giid. «Aga miks need kaks ventilaatorit seal on?» uurib daam edasi. «Need pole ventilaatorid. Need on Tšapajev ja Petka.» 36
o Petka ütleb Tšapajevile: «Vabanda, Vassili Ivanovitš, ma magasin eile sinu naisega.» «Sellest pole midagi, ma magan temaga iga päev.»
o Anka abiellus Tšapajeviga. Esimene pulmaöö. Tšapajev keeras kohe Ankale selja ja jäi magama, Anka aga ei saa kuidagi uinuda: vähkreb voodis, oodates mehelt hellitusi ja kallistusi. Vähernud pool ööd, tonksab lõpuks Tšapajevile selga: «Vasja, hei, Vasja...» «Möh!» «Kas sa tead, et igal naisterahval on jalgevahel pragu?» «Tõesti? Ma mõtlesingi juba tükk aega, et kusagilt puhub!»
o Tšapajev ja Anka istuvad NSV Liidu Teaduste Akadeemia koosolekul presiidiumis. Ettekanded on igavad, midagi teha pole. Äkki müksab Vassili Ivanovitš Ankat ja sosistab talle: «Tahad, näitan sulle Keldõšit?» Anka sosistab vastu: «Jumala eest, mitte siin. Vaata, kui palju rahvast on. Pärast kasarmus näitad.» (Koostajalt: Mstislav Keldõš oli NSV Liidu Teaduste Akadeemia president.)
o Petka peidab selja taha dollarit ning küsib Tšapajevilt, kes joob laua taga istudes viina: «Vassili Ivanovitš, arva ära, mis mul selja taga on – üleni roheline ja krudiseb?» «Noh, Petka, kui see on soolakurk, siis sa küll terve nahaga siit ei pääse!»
37
o Tšapajevi diviisis on poliittund ja sõdurid küsivad komandörilt, et mis on onanism? Tšapajev vastab: «Oli Marx, kui ära suri, tekkis marksism. Elas Lenin, kui ära suri, tekkis leninism. Kui meie kuulipildur Anka sureb, siis on meil onanism.»
o Anka teatab Tšapajevile: «Sina ja Petka olete mind kõriauguni ära tüüdanud. Lähen minema... Ilma minuta tegelge onanismiga.» Petka kuulis seda pealt ja kohe pärima: «Vassili Ivanovitš, aga mis on onanism?» «Noh... Kui oli Marx ja ta ära läks, siis tuli asemele marksism. Nüüd, kui Anka ära läheb... siis jääbki alles vaid onanism.»
o Petka küsib Tšapajevi käest, et mis on selle suure Ameerika linna nimi, kus asuvad tohutud tapamajad? Tšapai ei tea. «No tead küll, see nimi meenutab kangesti ühe meie julgeolekuorganisatsiooni nimetust,» räägib Petka. «Mul on keele peal, aga ei suuda meenutada. Enkavedeego! Ei. Gepeuugo! Ei. Kagebeego! Ei. Aa, meelde tuli! Tšekaago!»
o Petka ja Tšapai on kirsad jalast võtnud ja peesitavad päikesepaistel. «Mnjaa,» ütleb Petka. «Sinu sokid, Vassili Ivanovitš, on tunduvalt mustemad kui minu omad!» «Oh, pojake, leidsid ka mille üle imestada! Ma olen ju sinust tunduvalt vanem ka!»
o 38
Tšapai ja Petka lähevad sauna. Petka vaatab Tšapai jalgu ja küsib: «Kuule, Vassili Ivanovitš, miks su jalad nii mustad on? Need on isegi mustemad kui minu omad.» «Aga, Petka, mõtle, mis aastakäigust sina oled ja millisest mina!» vastab Tšapai.
o Petka kinkis Tšapajevile sünnipäevaks uued kirsad. Tšapajev proovis jalga – liiga väikesed. Petka hakkab uurima ja maad kuulama, et äkki saab kusagilt suuremaid. Läheb paar päeva mööda ning Tšapai teatab: «Tead, täitsa parajad on. Suur tänu!» «Kuidas siis nüüd äkki saapad parajaks said?» ei saa Petka aru. «Ma lõikasin varbaküüned maha.»
o Tšapajev tuleb saunast ja käsutab Petkat: «Petka! Too mulle uued saapad!» «Sul on ju peaaegu uued,» vaidleb Petka vastu. «Seda küll, aga mul on vaja kaks numbrit väiksemaid.» «Ei saa aru,» vahib Petka arusaamatuses komandörile otsa. «Ma pesin lihtsalt jalad puhtaks.»
o Seisab Petka vahipostil. Kuuleb kedagi tulemas ja karjatab: «Seis, tulistan!» Tundmatu hääl: «Seisan!» Petka: «Tulistan!»
o Pime öö piiril. Keegi astub tõkkepuu juurde. «Seis, kes tuleb?» peatab Petka võõra. «Omad, pudeliga!» «Omad, mine edasi! Pudel, seis!» 39