Täie rauaga

Margus Pikhof

TÄIE RAUAGA!

Margus Pikhof

TÄIE RAUAGA!

Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Kadri Põdra © Margus Pikhof © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-30-7 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

PĂźhendatud minu varalahkunud perekonnale: ema Annele ja isa Makile, vanaema Irenele ning papa Helmutile. Ă„rkasin sel hommikul ja kogu armastus oli maailmast kadunud.

Puhake rahus.

SISUKORD EESSÕNA. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9 HALVA MÄRGI ALL SÜNDINUD . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 PUIATU. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 23 NOORTEVANGLA. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 33 PATAREI VANGLA JA KOLMAS TSOON. . . . . . . . . . . . 42 ULTIMAATUM. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 49 NÕIUTUD KÜLA . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 58 KAUNEIM BETOONEHITIS. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 74 SÜSTEEMI SULANDUMINE. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 78 VABADUSE KUTSE . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 82 LIHTSA ELU KIUSATUS. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 93 UUED TUULED . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 103 ÜLELEND. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 113 KURITEGELIKUS STIILIS. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 131 ROSSI KOMMID JA PIRITA BOWLING . . . . . . . . . . . . 144 NAGLA DIILER. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 151 SÜSTEEMIST VÄLJA. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 156 SÕPRUSE KADUVUS. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 161 UUED SEMUD . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 166 EUROBANDIIT. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 180 RAKS, LSD JA POOLAKA KAART. . . . . . . . . . . . . . . . . 189 ÜKSKORD HOLLANDIS. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 199

MÖLL TARTUS. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 222 HOLLANDI RÖÖV. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 229 KUNINGLIK KOHTLEMINE. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 246 ANTHONY GASPIPE GASSO . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 252 ORANŽI LIPU ALL . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 262 ROTTERDAMI POLITSEI HINGELINE KRIIS. . . . . . 269 REETURILE PSÜHHOTERROR. . . . . . . . . . . . . . . . . . . 274 MINEVIKU VARJUD . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 280 RAHVUSVAHELISTE LENDUDE ERIPÄRA. . . . . . . . 283 OMA PASK. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 289 LOJAALSED SÕBRAD. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 296 TAGASI KODUS. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 312 UUELE KATSELE. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 326 PRIIT JA SOMMIDE KULD . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 329 NAUDI ELU!. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 345 TÄIE RAUAGA!. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 351 Sõnaseletusi. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 355

EESSÕNA Raamat, mida te käes hoiate, pole kaugeltki tavaline. See on üleskutse lugejatele, leidmaks vastuseid põlistele küsimustele, miks mõnedest tulevad arstid, professorid ja riigikogu liikmed, teised aga veeretavad oma elupäevi õhtusse viinapudeli kõrval tukkudes või trellide taga. Miks ühed meist ehitavad riiki, teised aga hävitavad seda? Kuidas näeb maailm välja läbi kurjategijate silmade?

Millest nad mõtlevad ja mida plaanivad? Kas Eesti vanglates kannatab tänapäeval kinni istuda? Kuidas organiseeritakse eestlaste rahvusspordiks kujunenud juveelirööve välismaal ja mis on eurobanditism? Millised on kurjategijad ja nende jutustiil? Kas kurjategijaid tehakse või nad tekivad ise? Seda kõike ja palju muud saate siit teada.

Miks ma midagi nii intrigeerivat ja vägivaldset ning mõneti koguni enesele ohtlikku üldse kirjutasin? Tahtsin kordki elus midagi luua, selle asemel et hävitada. Tahtsin näidata, et ka meie, kurjategijad, oleme vaid inimesed ja meid ühendab tavainimestega palju enam kui õhk, mida hingame. Lisaks tahtsin pisut šokeerida ja kõigutada ühiskonna alustalasid. Mõnikord on vaja vaid pisikest sädet, et inimesi talveunest äratada ja et süsteemi läbikukkumine neile kohale jõuaks.

Raamatu tegelased eksisteerivad reaalselt. Omavahelised vestlused on antud edasi võimalikult originaalilähedaselt ja ilustamata.

Sealjuures ei olnud mu soov kedagi solvata ega alavääristada – vabandan juba ette, kui see siiski juhtub. Võimudel pole nendesse lugudesse mõtet liialt süveneda. Kirjeldatud kuritegude eest on

10

karistused osaliselt kantud ja teised aegunud. Strateegilised detailid, tegelaste ja kohtade nimed on turvalisuse kaalutlustel muudetud ning midagi tõestama hakata oleks äärmiselt keeruline kui mitte võimatu. Lõppude lõpuks teavad vaid asjaosalised, kas sellest loost vastab tõele väike osa, pool või kõik. Ärge võtke mu sõnu alati täht-tähelt ja surmtõsiselt, vaid püüdke lugeda ka ridade vahelt. Kui kas või üks inimene tunneb seda lugedes samasugust pinget, kui mina seda kirjutades, siis olen oma eesmärgi täitnud.

Autor

HALVA MÄRGI ALL SÜNDINUD Minu kadunud ema rääkis, et kui ma siia ilma sündisin, valitses õues vihane torm. Raju rebis pealt meie kuuri katuse ja lennutas selle naabri aeda puruks. Olin justkui ise nende sündmuste tunnistajaks olnud: näinud ja tundnud rajutuulte halastamatut jõudu, orkaani raevukat paikapanevust, mineviku varje. Ent tõenäoliselt on tegu vaid mu enda ajukoores kuju võtnud ema jutustusega. Pole sugugi kindel, kas see 33 aastat tagasi Maarjamäe elurajooni ahistanud torm ja minu sünd olid üldse omavahel seotud. Äkki on see lihtsalt juhus, et minu elus möllab metsik tornaado tänase päevani, hällist hauani.

Ma olen kriminaal – kurjategija, varas ja röövel ühes isikus, ühiskonna häbiplekk ning rahvavaenlane. Mina olen see, kelle kohta prokurör ütleb “paadunud” ja kohtunik “parandamatu”. Minu tegevuse vastu on läbi aegade huvi tundnud erinevad võimustruktuurid eesotsas keskkriminaalpolitseiga. Hollandi kuningriik kuulutas mu hiljaaegu persona non grata’ks Euroopas.

Mulle on elu lõpuni keelatud reisimine kõikidesse Euroopa Liidu riikidesse.

Minu käest on mõnikord küsitud, kas tootmisprotsessis läks midagi valesti ja haigus, mida ma põen, on kaasa sündinud. Nii või teisiti, mingid tabletid siin enam küll ei aita. Oma seiklusrikka elu jooksul olen end korduvalt nii Eesti kui ka välisriikide vanglates “ravimas” käinud, kuid paranemismärke ilmutanud ei ole. Seda haigust ei ravita mitte üheski asutuses.

Juba lapsena mõistsin, et mul tuleb elus kõvasti mööda kohtumaju käimist. Täpselt nii ka läks. Harjusin sellega niivõrd, et käin

12

nüüd kohtutes sarnase tülpimusega, nagu tavainimesed külastavad toidupoodi. Seadus on mulle kui rong, millega võib küll sõita, kuid tahes tahtmata tuleb ka väljuda.

Targemad pead väidavad, et kurjategijaks ei sünnita, vaid kasvatakse. Lasen lugejatel otsustada, kas see vastab tõele, püüdes oma elus aset leidnut anda edasi nii reaalselt kui võimalik.

Kuni kümnenda eluaastani ei ole suurt midagi pajatada, kuid mõned kirkamad hetked on siiski mällu süüvinud: sikutasin lasteaias tüdrukuid juustest ja sain vanemate poiste käest peksa; jõulukuuske raiudes virutasin enesele kirvega põlve; musitasime tagahoovis viieaastase naabritibiga ja põlesime* tema emale. Umbes seitsmeselt kukkusin oma maja ees puu otsast alla, maandusin seljale ja arstid lappisid mind kokku. Lühidalt öeldes olin täiesti tavaline poisinolk – blondi tukaga ja natuke pikemat kasvu kui teised minuealised, mängisin peitust ja kulli ning millegi erilisega silma ei paistnud, välja arvatud see, et armastasin raamatuid lugeda. Vanaema kinkis mulle neljandaks sünnipäevaks värvipiltidega muinasjuturaamatu ja tahtsin hirmsasti teada saada, millest seal juttu on. Nii õppisingi varakult lugema, veetes küünlavalgel lugedes unetuid öid.

Kui vanaema Irene ja vanaisa Karl lahutasid, siis tegid nad seda sõna-sõnalt: maja ja hoov jagati keskelt pooleks. Karlil tekkis uus perekond, vanaema Irenel mitte.

Mu isa Maki polnud peaaegu kunagi kodus, ta istus Murru vanglas aega. Meisterdas külmrelvi, mõõku ja nuge. Ema Anne oli isa täielik vastand: mitmekordne tennisemeister ja telerežissöör. Isa Maki oli suguvõsa must lammas. Mitte keegi ei mäletanud enam, kuidas temast oli saanud ohtlik kurjategija. Tsoonis üles pumbatud lihased, raudsed rusikad ja legendaarne raev muutsid mehe rajoonivaenlaseks number üks. Öeldakse, et käbi kännust kaugele ei kuku. Nii oligi! Mina kukkusin täpselt oma kännu kõrvale.

Isapoolne vanaisa Helmut, keda me Papaks kutsusime, elas oma majas Pirita-Kosel. Maki kolis pärast vabanemist sinna ja sellest kujunes Papa jaoks õudusunenägu. Vanad bandiidid ja tsoonimõrtsukad muutusid majas sagedasteks külalisteks. Eramus toimus pidusid, mille käigus lasti välja hea hulk verd. Papa kannatas * Vt sõnaseletusi siin ja edaspidi lk …. (Toim.)

13

selle möllu keskel kohutavalt. Lõpuks aga võttis julguse kokku, müüs maja maha ja ostis endale Pääskülla korteri, mille aadressi meile isaga ei avaldanud. Papa tahtis olla kindel, et Maki sinna rammima ei tule. Kui tahtsin vanaisa näha, saatsin postkontorisse nõudmiseni kirja ning ta ilmus varsti ise välja.

Isalt õppisin juba varakult, et enda õiguste eest tuleb seista.

Mäletan värvikalt, kuidas kaks vanemat poissi kord mind ja mu sõpra kiusasid. Maki sattus peale ja tagus poisse peadpidi vastu autokapotti. Seisin uhkelt kõrval, kõrvus isa sõnad: “Nii juhtub nendega, kes ülbeks lähevad!” Kujutasin ette, kui mõnus oleks ise neid päid nõndaviisi kokku taguda ja õpetust jagada.

Teine juhtum pärineb pisut hilisemast ajast. Makil oli kesklinnas korter, mida ta välja üüris. Üürnik jättis aga alalõpmata üüri tasumata ning isal viskas lõpuks üle. Ta sisenes varuvõtmega korterisse ja pildus üürilise isiklikud asjad ning mööbli aknast alla tänavale. Üürnik aga naasis samal ajal koju ja kutsus Makile mendid.

Mu isa oli läbi ja lõhki bandiit. Ta kõndis linnas, püstol taskus ja mõõk mantlihõlma all. “Parem olgu sul käeulatuses relvastus, mida tarvis ei lähe, kui et ükskord tekib vajadus, aga oled instrumendid koju jätnud,” tavatses Maki ütelda. Halvas tujus oli Maki halvim isa, heas tujus aga maailma parim. Õdesid-vendi mul ei olnud, nii et kõik põnevad mänguasjad olid ainult minu jagu.

Isa omas ka ise muljetavaldavat kollektsiooni viguritest, millega täiskasvanud mängida armastavad. Minu sünnipäeval, kui sain seitse aastat vanaks, puhastas isa revolvrit ja unustas selle köögilauale. Minus tärkas uudishimu. Astusin ebalevalt ligi ja puudutasin sõrmeotstega relva. Vana revolvri pind oli krobeline ja külm. Äkitselt kuulsin naeru ja tõmbasin käe ehmunult tagasi. Maki seisis köögiuksel, viibutades muiates sõrme. Siis ta tõsines ja sõnas: “Poja, ära iial võta kätte relva, mida sa pole võimeline kasutama.

Kes relvaga elab, see relva läbi sureb. Kõige lihtsam asi maailmas on tappa teist inimest, sest päästikule vajutamiseks ei ole ajusid tarvis. Ära sina, Maku, oma elu kunagi relva hoolde usalda,” lisas ta ja peitis revolvri korstnalõõri.

Maki sõnad leidsid mu südames omale igaveseks koha. Kuigi kasvasin üles külm- ja tulirelvade keskel, hakkasin neid aja jooksul

14

võõristama. Vihkan seda, et ühe lasuga on võimalik lõpetada treenitud inimese elu.

Vanaema Irenel oli unistus: ta soovis, et minust kasvaks korralik inimene, mitte bandiit nagu Maki. Oh ei! Minust pidi tulema “ühiskonna vääriline inimene”. Seda ühiskonna juttu kuulsin maast madalast. Irene suurim hirm oli see, et midagi läheb pöördumatult valesti.

Kord tulime emaga Maarjamäe koju. Koputustele ei vastatud, ent võti oli seestpoolt ees. Ema haaras halb eelaimdus. Ronisin lahtise akna kaudu tuppa. Vanaema lebas akna all voodil, olles, nagu hiljem selgus, öösel une pealt surnud. Hüppasin elutust kehast üle ning avasin emale ukse. Seisime vanaema voodi ees ja silitasime tema juukseid. Vanakese ilme oli rahulik, nahk jääkülm.

Ema vajutas nuttes Irene silmalaud kinni. Koos vanaemaga suri ka lootus, et minust kasvab “ühiskonna vääriline kodanik”. Siis mu lapsemeel seda veel ei mõistnud, aga reaalsus on reaalsus.

Varsti pärast vanaema surma sain elu esimese ilmutuse, mis kujundas mu arusaama “ausast ühiskonnast” märgatavalt. Ema müüs meie majapoole ühele noorele Soome abielupaarile ning vastu saime korteri Mustamäel ja raha. Ema motiive pole ma tänaseni mõistnud, aga nii see läks. Sommid tundusid igati mõistlikud tegelased. Majale ehitati peale teist korrust ja mina käisin neile seal abiks. Rahaga ehitamisel ei koonerdatud, spordikott rubladega vedeles elutoa voodi all. Soomlastel tekkis hoopis teistlaadi probleem. Hoovi kunagise poolitamise tõttu nappis neil nüüd aiaruumi. Täiesti mõistetav mure, kui arvestada, et hoov oli juba alguses üsna ahtake.

Lahendus elas naabermajas ja tema nimi oli Jaan. Taadike oli poolseniilne ega jaganud maailmaasjadest enam sittagi. Jaani poeg nõudis vanamehelt, et see maja turgu paneks ja rulli* temale annaks. Jaan aga ajas sõrad vastu, närvitses ja veetis unetuid öid.

Ta ei tahtnud müüa. Nüüd astusid mängu haletsevad sommid, kes tegid Jaanile ettepaneku vormistada kinkeleping. Kinkigu vanamees maja neile ning siis saab ta elupäevad rahulikult õhtusse veeretada. Tema alatule pojale aga jäävad näpud. Jaan kirjutaski

PATAREI VANGLA JA KOLMAS TSOON Jaanuaris sain kaheksateist täis ja mind etapeeriti rasljakki*.

Keskvangla, tuntud ka kui Patarei vangla, oli kõige hullem sitaauk, kuhu inimjalg võis eksida. Eelajalooline meetripaksuste või jämedamategi seintega kivikoloss oli vangides hirmu ja aukartuse äratamiseks justkui loodud. Selles hirmulossis oli alati kõle, külm ja niiske ning kambrid ülerahvastatud ja täissuitsetatud. Toit oli totaalne pask: põhiliselt vesine puder ja kapsas. Kalasuppi kutsuti siin hellitlevalt surnuaiaks, kuna see koosnes eranditult kalapeadest. Rottidest puudust ei tulnud ning tarakanid olid prisked nagu vihmametsas.

Patareis toimus alati midagi: siin klaariti arveid, peksti üksteisel nägusid sisse ja joodi viina. Valvureid sai ära osta – viskasid klotsi ja saatsid ametniku poodi. Vastuhaku korral valvurid halastust ei tundnud. Vang taoti nuutidega siniseks ja topiti umbsesse kivikappi seisma.

Maandusin kambrisse, kus pesitses viisteist meest – venelased ja eestlased umbkaudu pooleks. Talv oli tol aastal külm ja umbes sama külm oli ka meie kambris. Akna all meetrikõrguse vaheseinaga eraldatud nurgakeses sital kükitades pidid kellad jalge vahel ära jäätuma.

Vangid püüdsid üldjuhul omavahel hästi läbi saada. Tehti tutvust, mängiti kaarte ja heideti rõvedaid vanglanalju. Kellel läks sitahaisu peale munn kõvaks, keda ähvardati pärast kokkusaamist

43

naisega karantiini panna, kuna kahtlustati, et ta limpsis vittu, ja nii edasi.

Kambris oli keegi lätlane, tohutu musklimägi, kes teistega ei suhelnud ja skomka otsas piiblit luges. Tegin tüübiga tutvust ja küsisin muu hulgas seda, kuidas ta nii heas vormis on. Lätlane rääkis, et ta oli varem raskekaalupoksija, hiljuti aga astus usku ja uurib nüüd piiblisaladusi. Miks ta Eestis kinni istub, lätlane mulle ei avaldanud.

Olin kambri pesamuna. Kambrikaaslased suhtusid minusse hästi, tunduvalt paremini kui minust paar aastat vanemasse, kambri koristajaks tehtud Eesti poissi. Heasüdamlik maakas pesi kambripõrandat iga jumala päev. Mul oli tast kahju. Venelased nokkisid kutti alalõpmata, sundisid end teenindama ja naersid tema üle.

Kord lõhkus poiss kogemata midagi ära. Venelased läksid raevu ja hakkasid teda armutult peksma. Poisi luud raksusid, kui tema rinnakorvil hüpati. Kisa oli väljakannatamatu. Mul pani katus minema, hüppasin püsti ja virutasin esimesele ettejuhtuvale venelasele rusikaga vastu lõgemeid. See ajas peksjad hetkeks segadusse, aga siis nad ründasid mind. Õnneks jooksid eestlased vahele ja päästsid mu hullemast. Venkud olid maruvihased, kuna nad ei saanud pihta, mis toimub. Läks raevukaks sõnavahetuseks.

Venelased hoidsid kokku ja nii ka meie. Kuigi olime paari mehega vähemuses, viskasime neile ultimaatumi: kui venelased vabatahtlikult kambrist ei lahku, siis läheb suuremaks kakluseks. See oli ainuke lahendus, kuna venelaste ego oli nii suur, et me ei mahtunud ühte kambrisse ära. Me ei saanud lasta inimest maha tappa, olgu ta siis pealegi ainult koristaja.

Venelased ei tahtnud vabatahtlikult minna ja siirdusid nõu pidama. Mõtlemisainet oli, sest meie grupp nägi kõvasti ohtlikum välja.

Ainus, keda toimuv täiesti tuimaks jättis, oli lätlane. Mees lebotas rahulikult ajalehte sirvides voodil. Segasin idüllile viisakalt vahele ja palusin tal valida pool, sest kohe läheb löömaks. Kuna lätlane oli venekeelne, siis eeldati, et ta on koos venelastega. Poksija pani lehe aegluubis voodile ja ütles, et midagi selgitada pole tarvis,

44

sest ta nägi kõike pealt. Poksija pöördus venelaste poole: “Nahuijaa te tšjordid* seda tatikat piinasite? Mulle ei meeldi enam inimesi peksta, aga teie puhul teen täna erandi!”

Lätlane hakkas külma rahuga poksisoojendust tegema. Tema näol ei peegeldunud ükski emotsioon – täisrobot. Venelased vajusid seda nähes näost ära ja vaidlesid omavahel ägedalt. Lõpuks tuldi otsusega lagedale: kaklemine jääb ära. Nad lähevad ise minema.

Punkt!

Hommikul jälgisid valvurid juhmide nägudega, kuidas pool kambritäit venelasi madratseid ja kotte järel lohistades koridori sõtkusid. Nii uhket suusamaratoni* sai vanglas harva näha.

Lätlane oli molodets kaader, ülekohut ei sallinud.

Kohtuskäik. Mu neli aastat tingimisi pöörati pikema jututa täitmisele. Või veel! Ainult kolm kuud olingi vabaduses ja kogu selle aja varastasin nagu hull. Ma ei kaevanud isegi edasi – mis seal ikka kaevata. Ise tegin, ise istun. Algul sitsisin Tallinna vanglas ja sealt läks sõit edasi Rummu vanglasse ehk kolmandasse tsooni.

Sügis oli täies lehehiilguses, kui ma etapibussist väljusin ja valvuritest saatjaskonnaga karantiiniosakonna poole kõmpisin.

Lähiajal mul enam Tallinna tänavatele asja ei ole, see oli igatahes selgemast selgem. Kuskil siin tuleb nüüd järelejäänud kolm aastat ära istuda. Ühika tüüpi kahekordsetes barakkmajades kees elu. Majad olid omavahel eraldatud aedadega, mida kutsuti salkadeks. Siin oli kontroll täielikult vangide käes. Platnoid* otsustasid kõike: kes kus toas istub, kui palju obtšjakki* maksab ja nii edasi. Uustulnuka jaoks olid sidemed tähtsad. Kui sa polnud just tuntud bandiit, keegi ees ei oodanud ega toetanud, siis pidi sul olema vähemalt raha, et tutvused endale osta. Tugev iseloom on vanglas muidugi abiks, kuid seegi ei garanteeri edu. Vanglasüsteemis ujub ringi kõikvõimalikke haisid, kes otsivad pikisilmi võimalust, et nõrgematelt raha ja muid teenuseid välja pressida. Usun, et maailmas pole teada ühtegi juhtumit, kus nõrgem pool tugevamalt välja pressiks.

See ei ole tehniliselt lihtsalt võimalik. Tugevam pool saadab nõrgema alati perse, olgu sellel nii õigus kui tahes. Minul puudusid

ULTIMAATUM Käisin koolis ja mul õnnestus lõpetada kümnes klass. Pääsesin soodusrežiimile. Administratsioon pani edusamme tähele ja rääkis mu peatsest vabastamisest. Sain seitse päeva puhkust, kuid see jättis mind täiesti külmaks. Enam polnud motivatsiooni ega ka kohta, kuhu minna. Sõber Marek kutsus mind lahkelt enda korterisse puhkust veetma. Võtsin pakkumise vastu. Mareki ema oli mu kurva elukäiguga kursis ja valmistas mannavahtu. See oli nostalgiline moment: kujutasin ette, kuidas mamps ise köögis pottide taga askeldab ja mu lemmikdesserti keedab. Õues kõrvetas palav augustipäike. Jalutasin sõpradega Pirita randa ja emotsioonid kerkisid taevasse. Ma polnud juba neli aastat pääsenud kodulinna tänavatele ja nüüd tundus kõik nii eriline. Naeratasin inimestele ja mulle naeratati vastu. Alles randa saabudes hakkas vaikselt pärale jõudma, mida tähendab vabadus.

Vabadus jalutada kuumal rannaliival, käia ujumas ja teha seda, mis pähe tuleb. Ja see lõhn! See soolane merelõhn ja tuul ajasid mu pea totaalselt sassi. Vajusin põlvili ja suudlesin maad, kõik toimus nagu aegluubis. Ma ei tea senini, mis mul sel päeval viga oli.

Kohtasin vanu tuttavaid, kes ei tundnud mind esimese hooga äragi. Neli aastat ränka treeningut oli jätnud jälje – muutus võttis sõbrad õhku ahmima. “Sa oleksid nagu Bruce Leega kehad ära vahetanud,” pilluti mulle komplimente.

Täppar kutsus mind korteriläbule, kus keset päeva toimus narkopidu. Astusin viisakusest läbi. Juba uksel rammis kõrva raju tümakas. Noored tõmbasid laualt triipu. Söödi komme* ja imeti

50

alki* – tüüpiline hängimine. Minulegi pakuti neid hüvesid, aga keeldusin viisakalt. Tsoon oli teinud minust täiskarsklase ja ma ei joonud isegi teed ega kohvi. Suhkrule ja rasvale ütlesin ei.

Ma polnud huvitatud oma ninna mingi narkopasa tõmbamisest.

Pidutsejat must ei saanudki ning lahkusin korterist sama kainena kui saabudes.

Nagu arvata võib, oli mul rahadega kitsas. Trehvasin üht vana tuttavat, kes rääkis huvitava loo. Ta elanud kokku tüdrukuga, kelle isa on rikas firmaomanik. Neil on Laagri kandis eramu. Tüdruku isal olevat kodus seif, kus hoitakse suurt summat sularaha.

“Vanatoil on sitaks palju klotsi,” seletas tuttav õhinal. “Vähemalt kolmsada tonni, olen ise näinud. Varastada sealt aga ei saa, sest keegi on alati kodus.”

“Okei,” tegin otsuse. “Pappi on hullult vaja. Näita, kus see maja asub, ja lähen toon papi ära.”

Sel ööl sõitsimegi Laagrisse, kus tuttav mulle koha kätte näitas. Tegu oli tavalise kahekorruselise eramuga nagu iga teinegi sel tänaval. Laenasin Täpparilt padruniteta gaasirevolvri ja lendasin hommikul peale. Maskeerisin end nokamütsi ja päikeseprillidega.

Maja välisuks oli avatud ja hiilisin trepikotta. Sikutasin parajasti kummikindaid kätte (välismaa filmide mõju), kui siseuks ootamatult lahti tõmmati ning lävel seisis umbes minuvanune tšikk*.

Vaatasime temaga tõtt, täiesti sürr hetk! Tüdruk heitis mu kummikinnastele vaid pilgu, seejärel jooksis kisendades trepist üles.

Haarasin gaasika ja järgnesin talle. Tüdruk jooksis kellegi riietuva tüübi käte vahele. Olin segaduses, sest tuttav polnud mulle temast sõnagi lausunud. Ohvrid kõõritasid hirmunult revolvri poole: “Palun ära tapa meid!”

Mul hakkas kuidagi häbi ja rahustasin neid: “Sorri tülitamise pärast. Mitte keegi ei hakka kedagi tapma, ärge ainult kisendage nii hullult, võtke vabalt.”

Jalutasin toad seifi otsides läbi, kuid ei leidnud midagi.

“Kus seif on?”

“Mis seif?” küsis tüüp nõutult, “meil pole mingit seifi!”

Kõhus läks jahedaks – kas tõesti olin midagi segi ajanud ja majaga eksinud?! Piilusin läbi kardinate. Kurat võtaks! Nüüd

51

tundus tõepoolest, et kõrvalmaja nägi palju rohkem otsitava moodi välja, aga võib-olla ka mitte. Kas oli võimalik, et olin kogunisti tänavaga mööda pannud?

Ma ei suutnud keskenduda. Sidusin tüübi käed juhtmega kinni, et pisut mõelda. Leidsin peeglilaualt mõned kuldehted ja toppisin need vana harjumuse kohaselt taskusse. Vajusin hetkeks diivanile puhkama. Oleksin võinud ka kohe lahkuda, aga maja tundus hubane. Vaatasin seal muusikavideoid ja silitasin kassi. Meil tsoonis ju Vivat ei olnud.

“Mõtle, kus ikka inimestel veab,” käis peast läbi. Elavad luksuses ja mingeid probleeme pole.

Hiljem lugesin ajalehest, et tegemist olnud loomaarmastajast röövliga. See oli neile inimestele kindlasti traumeeriv kogemus.

Vabandan tagantjärele! Mitte keegi siin ilmas ei tee midagi valesti, kui arvestada tema maailmamudelit ja seda, kuidas teda kasvatati või kasvatamata jäeti.

Olukorra iroonia seisnes mulle täiesti märkamatuks jäänud pisikeses, kuid kriitilise tähtsusega detailis. Minu saabudes rääkis tüdruk koridoris raadiotelefoni vahendusel juttu sõbrantsi Mariga.

Ukse juures liikumist kuuldes jättis tüdruk telefoni lauale, kuid kõnet ei katkestanud. Mari kuulis järgnenud karjumist pealt ja kutsus sündmuspaigale mendid. Kuna maja asetses Saue ja Laagri piiril, siis läksid eri piirkondade mendid vaidlema, kes neist peaks reageerima. Segadus võttis tohutult aega, ent lõpuks saadeti Sauelt patrull välja. Mendid hiilisid hiirvaikselt majja ja asi lõppes minu jaoks kurvalt. Mu otsaette ilmus püstolitoru, klõpsatasid käerauad ja kõige tipuks maandusin pea ees vastu põrandat. Kabuum! Sellele järgnesid kaks litakat saapaga pähe. Mitte et ma poleks seda ära teeninud, aga isegi mina, kurjategija, ei löö kaitsetut inimest.

Peagi istusin Saue mentlas uurija kabinetis. Uurija küsis esimese asjana mu isikuandmeid.

“Martin Aus!” vastasin kindlalt.

Aus oli üks tuttav sarnase näolapiga jorss, kelle andmed olin ettenägelikult pähe õppinud. Ei tea kunagi, millal võõrast identiteeti võib vaja minna. Andsin uurijale Ausa sünniaasta ja aadressi ning nimetasin ka tema vanemate nimed. Palusin, et vanematele

52

libastumisest ei teatataks. Ütlesin, et ema on infarktiohus ja isa kaugsõidujuht. Aus, Martin polnud varem kriminaalkorras karistatud ja lootsin selle manöövri abil vabadusse pääseda. Uurija uskus igat mu sõna, ainult imestas, miks varem karistamata korralik ehitustööline järsku röövimiskatselt maha võeti. Ta luges ette röövimisparagrahvi ja karistused, et mind hirmutada: “Karistus röövimise eest on meil Eestis vahemikus kuuest kaheteistkümneni!”

Uurija viibutas ähvardavalt sõrme: “Näed nüüd, Martin-poiss.

Oled ikka paraja pasa sisse sattunud.”

“Oh sa raisk!” oigasin. “Kaksteist aastat? See on ju ilgelt pikk aeg!”

Manasin hirmunud näo ja ohkasin kurvalt, kuigi teadsin seda kõike isegi. Ma ei saanud ju välja näidata, et olen kinni istunud.

“Jajah, Aus,” rääkis uurija. “Noored poisid pannakse tsoonis sokke pesema. Seal sinu telliskividega üles aetud lihased juba rolli ei mängi!”

“P-p-päris t-tõsiselt või,” kokutasin. “Oi, ärge tsooni küll saatke, ma enam ei tee!”

Teesklesin depressiooni. Üritasin isegi nutma hakata, aga ei suutnud ühtegi pisarat esile manada. Uurija vormistas paberid ja lubas, et kui kohtunik vastu ei ole, siis pääsen sanktsioonikohtust vabaks. Pärastlõunal kihutasingi uurija autos linnakohtusse.

Kohtunikuproua lappas uurija toodud pabereid.

“Aus! Tänage õnne, et olete varem karistamata isik. Väljastan teile vaid kümnepäevase sanktsiooni. Saate oma kurja teo üle arestimajas järele mõtelda ja siis pääsete kuni kohtuni allkirja vastu vabadusse.”

“Tänud, austatud kohtunik!”

Samal ajal kui mina Martini Ausi nime all Saue arestimajas aega viitsin, lõppes ka Rummust antud puhkusenädal ja vangla kuulutas mind tagaotsitavaks. Arvati, et olen põgenenud. Mitte keegi ei osanud mind arestikambrist taga otsida ja kuidas seda tehagi, kui istusin seal vale nime all. Plaanisin pärast vabanemist ise vanglasse tagasi minna ja öelda, et kukkusin jooma. Mis nad mulle ikka oleks teinud – istun veitsa kartsas ja asi unustatud.

Hiljem hammustavad mendid muidugi läbi, et õige Martin ei ole

53

röövimas käinud, kuid siis on otsad vees. Mitte keegi ei pane seda puslet enam kokku. Niimoodi kambrikeses mõtteid mõlgutades möödus nädal ja siis keeras fortuuna mulle selja. Uurija juhatas ülekuulamisele ning koridoris põrkasin kokku vana uurijaga, kes mind juba aastaid tundis!

“Margus-poiss, sina väljas! Millega ta jälle on hakkama saanud?” küsis ta praeguselt uurijalt. Lühidalt – täielik põlemine!

Nüüd pandi muidugi kaks ja kaks kokku ning saadi neli. Minuga rohkem enam rääkida ei tahetud. Õhtul joonistus kambriuksele suurekasvuline komissar, kes oli mind paragrahvidega hirmutanud.

“Margus, kurat!” käratas ta. “Türa, sa petsid mind ära nagu väikese lapse! Peaksid näitlejaks hakkama, raisk.”

Komissar ei jäänud vastust ootama, vaid virutas ukse pauguga kinni.

Mõtlesin pingsalt, kuidas olukorda enda kasuks pöörata. Sellise puhkuse ajal tehtud nalja eest midagi head loota ei olnud, mind ähvardas pikk karistus. Otsustasin hullu panna ja simuleerida isiksuse lõhenemist, nagu usuksin, et olen keegi teine, kas või seesama Martin Aus. Olin midagi sellist filmidest näinud ja lõppude lõpuks, mida mul kaotada oli? Äkki kuulutavadki süüdimatuks.

Mendid ilmselt arvasid, et tunnistan valenime all esinemise üles, ega üritanudki mu sõrmejälgi võrrelda. Sellega tegid nad suure vea: mul polnud kavatsustki midagi üles tunnistada. “Äkki saan tõesti hullupaberid,” hõõrusin erutusest käsi. Siis saan karistamatult kuritegusid sooritada.

Kümnenda päeva pärastlõunal, mis juhtus olema reede, eskorditi mind kohtusse sanktsiooni järele. Uhke laua taga istus kenake kohtunikuproua, üleni kulda ja karda täis riputatud. Daamike ei pööranud mulle erilist tähelepanu, uuris vahistusdokumente ja küsis siis: “Kas tunnistate valenime all esinemise üles?”

“Millise valenime all, teie kõrgeausus?” küsisin, lollakas irve näol. “Minu nimi on Martin Aus.” Kõlas pauk! Mu kõrval seisnud komissar virutas rusikaga vastu lauda. “Tunnista üles!” kisendas ta raevunult. “Tunnista üles, et oled vana pätt ja andsid meile valeandmed!”