Taaniel Teine

Kadri Hinrikus

Pildid joonistanud Anu Kalm

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Illustreerinud Anu Kalm Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Kadri Põdra © Kadri Hinrikus © Tammerraamat, 2015 ISBN 978-9949-565-06-1 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

KÕIGE ROHKEM ARMASTAN MA …

Jälle oli selline päev, millal kehalise õpetaja ütles, et täna mängime rahvastepalli.

Mina arvan, et inimene, kes rahvastepalli välja mõtles, peaks vangi minema. Ma võin mööda köit võimlalae alla ronida ja mul pole üldse hirmus. Kaugushüppes olen klassi parim, kuigi püsin

kasvult viimase kolme hulgas. Ma võin teha kätekõverdusi ja lõuga tõmmata, aga palli võiksid nad küll ilma minuta mängida. Minu meelest on lihtsalt ülitobe suure kambaga mingi ümmarguse vidina järgi rüseleda.

Kuid nagu ikka, minu arvamust õpetaja ei küsinud. Otse loomulikult oli minu võistkond kaotamas. Olin lihtsalt kohutavalt kehv pallipüüdja. „Taaniel, sa saad pasunasse riietusruumis,” sisistas Jürgen, kui ma järjekordselt tema mingi taktikalise nipi ära olin vussinud.

Mõtlesin, et teen nüüd, mis vähegi suudan: jooksen ja püüan ja viskan nii osavalt, kui torust tuleb. Ja siis ma lippasin. Järgmisel hetkel olin näoli maas. Silmist käis tuld välja. „Lendad teise korra veel, kui sa ennast kiiremini liigutama ei hakka!”

See oli muidugi Jürgen, kes oli mulle jala ette pannud.

Uh, ma olin pea ja põlved hullult kõvasti ära löönud, pisarad tulid vägisi silma. „Poišid, poišid, ilma kaklušteta palukš!” Õpetaja Raske tõmbas mu põrandalt püsti ja pudistas vilet suunurgast välja võtmata: „Taaniel, kaš mäletad, me oleme rääkinud – mehed ei nuta. Pea püšti!”

Liipasin mängu lõpuni. Kui lõpuvile käis, olin esimesena garderoobis. Teiste tulles oli mul juba jopp seljas. Just siis avastasingi, et mul on taskutes takjad. Olin need korjanud hommikul läbi pargi kooli tulles.

Mõtlesin, et vahest läheb neid kunagi tarvis. Minu meelest just nüüd neid tarvis läkski. Kui Jürgen pesemisruumis ligunes ja Oskarile vett loopis, peitsin takjad ta riietehunnikus aluspükste sisse. Seejärel tegin

6

minekut. Olin jõudnud poiste garderoobi akende alla, kui Jürgeni hele nutune kisa kostma hakkas. Sajatamine kõlas kohe üsna meeleheitlikult, peab ütlema. Teiste naeru oli ka natuke sekka kuulda. Tagasi ma ei vaadanud, läksin koju ära. „Kuidas koolis läks?” küsis vanaisa. „Tavaliselt,” kohmasin vastu. „Kas hindeid said?” „Ei saanud.” „Aga midagi oled ikka nagu saanud, ma vaatan.” „Mida saanud?” „Suure sarve otsaette.” „Ah see. See on rahvastepallist.”

Vanaisa tegi külma kompressi ja valu andis natukehaaval järele.

Minu vanaisa nimi on muuseas ka Taaniel. Ja ta on ülilahe. Ta tõstis mu taldrikule neli suurt sooja kotletti. „Oi, vanaisa, sa tead, et üle kõige maailmas armastan ma kotlette!”

Enne kui kolmanda suutäieni jõudsin, pidasin vajalikuks täpsustada: „Kotlette ja sind, vanaisa.” „Nojah, eks ta ole,” mugistas vanaisa oma portsu vitsutades.

Nii me seal sõime mõnda aega vaikides ja mõnuledes. Siis tuli mulle jälle kehalise tund meelde. Mõtlesin, et arutan asja vanaisaga. „Kas see on suur pahategu, kui teisele takjad püksi panna?” „Noo, kuidas võtta. Oleneb sellest, mida see teine näiteks korda saatis.” „Näiteks pani jala ette.” „Näiteks rahvastepalli mängides?” „Jah, näiteks.”

7

„Sellisel juhul kuluvad takjad täitsa ära.”

Tundsin kergendust.

Magustoiduks olid moosipallid piparmünditeega. „Peaaegu oleksin unustanud,” loksutas vanaisa sortsu teed üle kruusiääre. „Su ema helistas päeval. Ta tervitab ja kallistab sind. Ja tunneb huvi, kuidas sul läheb.” „Praegu läheb mul väga mõnusasti.”

Ma ampsasin uue moosipalli järele ja sirutasin jalad vanaisa sülle. „Kuidas emal-isal läheb?” „Kenasti, neil on palju tööd ja vähe aega nagu ikka. Seal Rootsis paistab tööd veel rohkem olevat kui siin.”

Nüüd olid moosipallid otsas. Tegin ettepaneku „Kääbikut” edasi lugeda. See raamat meeldis meile mõlemale hirmsat moodi ja oli käsil juba ei tea mitmendat korda. Tõin vanaisale raamatu. „Ootan’d, oota … kus mu prillid on?” „Prillid on sul ju ees.” „Vaata kus kelmid! Mida ma küll ilma sinuta teeksin?! Nii ... eelmine kord jäime väga põneva koha peal pooleli.”

Vanaisa kohendas prille ja koos sukeldusime isand Bilbo Bagginsi suurtesse seiklustesse.

8

LEHESADU Minu lemmiktund koolis on loodusõpetus. Emakeeletund meeldib mulle samuti, aga loodusõpetus on ikka kõige huvitavam. Sellel sügisel käskis õpetaja Armas, kes on ka meie uus ja noor klassijuhataja, teha kõigil herbaariumi puulehtedest. See oli imelihtne. Tuli korjata lehti, need vihikusse kleepida ja igale lehele õige nimi alla kirjutada.

Mina kleepisin herbaariumisse vahtra-, kase-, pihlaka-, kastani-, sarapuu-, pärna-, tamme-, lepa-, õunapuu-, kirsipuu- ja pirnipuulehe. Lisaks panin kõige lõppu veel lodjapuu- ja kontpuulehe, kuigi ma tean küll, et tegelikult on need hoopis põõsad. Vanaisa oli mulle neid kunagi näidanud ja need olid lihtsalt ilusad. „Kõige rohkem rõõmustab mind Taanieli herbaarium, siin on nii palju liike välja toodud. Vaadake, kui rikas on meie loodus,” ütles õpetaja Armas. Ta käis minu tööga klassis ringi ja näitas seda kõigile. Mul oli isegi natuke piinlik. „Jürgeni herbaariumi kohta on mul mõningaid küsimusi,” pani õpetaja viimaks minu töö käest ja pöördus Jürgeni poole. „Sa oled kleepinud oma vihikusse palju värvilisi lehti, aga nimedega oled hätta jäänud.”

Jürgen ajas end pingis püsti.

10

„Siin on üks ilus punane leht ja üks kollane leht ja üks rohekam ja üks pruunikam ja siis üks õige suur ja päris kirju,” lehitses õpetaja Armas Jürgeni vihikut. „Miks sul puude nimetusi all ei ole?”

Jürgen põrnitses oma kinganinasid. „Mis sa arvad, mis puuleht see punane on?” „Vahtraleht,” kohmas Jürgen. „Väga õige, Jürgen. Aga see kollane?” „Mm, kaseleht.” „Ei ole. Kes teab, millise puu leht see kollane on?” pöördus õpetaja klassi poole. „Vahtra!” kisasid kõik läbisegi.

Jürgen tegi suured silmad. „Vahtra oma oli ju punane.” Õpetaja Armas pööras uue lehe ette ja päris Jürgenilt selle kohta. „Mm, tamme oma,” tuli pikapeale vastuseks. „See on ka vahtraleht,” said kõik jälle kisada ja naeru lagistada. „Justnimelt, see punane on vahtraleht ja see kollane on vahtraleht ja ka see pruun ja roheline ja kirju on vahtralehed. Vahtral ongi sügiseti väga kirjud lehed. Kulla Jürgen, ega erinev värv ei tähenda veel, et need erinevatelt puudelt pärit on. Sina peaksid küll looduses lahtisemate silmadega ringi käima.” Õpetaja Armas andis herbaariumi Jürgenile tagasi. „Proovi seda täiendada,” lisas ta armsalt naeratades. Jürgen potsatas pinki tagasi. Õpetaja Armas jätkas tundi. „Vaatame, mis meil eelmistest kordadest, kui me puude viljadest rääkisime, meelde on jäänud. Tiina, mis on õunapuu vili?”

11

12

13

„Õun.” „Õige. Kreegipuu vili, Kaspar?” „Kreek.” „Aga pirnipuu?” „Pirn.” „Jälle õige. Jürgen, mis on kuusepuu vili?” „Kuusk.”

See oli üle mõistuse naljakas. Minu meelest muigas õpetaja Armas ka salaja. Ent klass ei rahunenud enne, kui õpetaja pidi häält tõstma.

Roland mu kõrval lausa luksus naerda. „ Roland on nüüd lõpuks nii kena ja vastab, mis on kuusepuu vili.” „Käbi,” läkastas Roland läbi naeru. Siis helises kell vahetundi. „Ärge oma herbaariume kotti pange, järgmises tunnis proovime teie korjatud lehti ise järele joonistada ja värvida,” tegi õpetaja Armas teatavaks ning lahkus.

Meeleolu klassis püsis jätkuvalt lõbus, tüdrukudki itsitasid rohkem kui tavaliselt. „Täitsa lõpp! Tulge vaadake, kus alles sajab!” kutsus Kaspar teisi välja vaatama. „Kallab nagu ämbrist!”

Kõik kogunesid akna juurde. „Päris äge!” „Tõeline padukas!” „Vihmasadu pole pooltki nii mõnus kui lumesadu,” leidis keegi. „Oh ei, kõige ägedam on hoopis lehesadu!”

See oli Jürgen, kes nõndamoodi arvas. Ta oli õpetaja tehtud kriitikast üle saanud ja taas täies tegutsemishoos. Enne kui keegi midagi

14

öelda jõudis, lendas Jürgeni herbaarium klassiruumi lae suunas. Mõned lehed tulid vihikust lahti ja liuglesid meie peade kohal. „Lehesadu!” hüüdis Roland ja purskas naerma.

Jürgen läkitas lakke lopsaka lehtedekimbu õpetaja laualt vaasist.

Järgmisena saatis oma herbaariumi õhku Oskar. Roland ja Tarmo viskasid lehti korraga. Siis heitis Markus. Mina viskasin oma herbaariumi tema omast pisut kõrgemale. Ma ei jõudnud märgata, kas tüdrukud ka midagi lehesattu panustasid, igatahes oli klass paksult lendavaid värvilisi lehti täis. Neid oli absoluutselt kõikjal: õhus, põrandal, laudadel, kappide otsas, meie juustes ja riietes. Keset suuremat rassimist võis lehti tunda ka ninasõõrmetes ja hammaste vahel. Lehesadu oli tõesti äge, kuigi õpetaja Armas küll nii ei arvanud. Kui ta klassi naasis, tuli tal selline ilme näole, et mul hakkas temast täitsa kahju. „Aga tollel hetkel oli juba natuke liiga hilja,” tunnistasin ma õhtul vanaisale.

SÕDA NAISTE PÄRAST Matemaatikatunnis mõõtsime joonlauaga kolmnurga külgesid. Väga huvitav see just ei olnud, aga eks käis kah. Vanaisa ütleb ikka, et ega elu ei saa kogu aeg ilus ja huvitav olla. Ühe asja üle on mul küll hea meel – mul on klassis kõige parem istekoht. Minu kõrval istub mu kõige parem sõber Roland ja minu ees istub Tiina. Tiinal on kaks patsi, mis ulatuvad talle poolde selga, naljakad põselohud, kui ta naerab, ja lahtine pea. Seda viimast ütles klassijuhataja ühes inglise keele tunnis. Mulle meeldib Tiina teistest tüdrukutest rohkem, mis sest, et ta on klassis kõige pikem. Minu meelest ei loe kasv põrmugi, aga vahel see teema ikkagi päevakorrale tuleb.

Olime kolmnurga külgi mõõtmas, kui õpetaja Armas äkitselt direktori juurde kutsuti. Ta käskis meil rahulikult tööd jätkata. Esialgu jätkasimegi. Siis aga virutas Jürgen joonlaua heleda laksuga vastu lauda, nii et kõik pinkidest õhku hüppasid. „Veame kihla, et nii pikka joonlauda polegi maailmas tehtud, millega saaks pika Tiina üle mõõta!”

Jürgeni mõtteavaldus tekitas klassis mõistagi elevust. „Me peaksime kõik joonlauad kokku siduma ja siis jääks ka puudu,” arvas Oskar. „Pikk-Tiina, pikknina!”

17

Kolmnurkade mõõtmine jäi soiku. Jürgen loivas Tiina laua ette. „Kas teate, et Tiina teine nimi on Telemast?

Saage tuttavaks – Tiina Telemast.”

Mõne arvates oli see väga naljakas. „Ja kas te seda teate, et Jürgeni teine nimi on Jobukukk,” andis Tiina vastu. „Saage tuttavaks – Jürgen Jobukukk.”

Selle peale hakkasin mina naerma. „Oi, ja siin istub Taaniel Tilluke,” pöördus Jürgen nüüd suure žestiga minu poole. „See on ju ammu teada, et Tilluke Taaniel on Tiina Telemasti kõrvuni ära armunud.” „Sa oled täiega tropp!” Roland tundis vajadust mind kaitsma asuda. „Pruut ja peigmees, paras paar. Palli ta mängida ei oska, sellepärast ta tüdrukutega nännutabki.” „Ise sa nännutad tüdrukutega!” „Tule välja, kui mees oled!” Jürgen oli joonlaua nagu mõõga ette sirutanud ja jalad harki ajanud. „Ma kutsun su truniirile!” „Turniirile, tahtsid sa öelda.” „Ära õienda!” „Sa võiksid talle ju paar sahmakat anda,” soovitas Roland kõrvalt.

Ma siis läksin. Haarasin oma joonlauast samuti nagu mõõgast ja kukkusime võitlema. Mina kujutasin ennast ette Robin Hoodina, kes Sherwoodi metsades õiglast võitlust peab. Kellena Jürgen ennast kujutles, pole aimugi. Igatahes oli ta päris osav. Mina ka põnnama ei löönud. Suskisime ja puskisime, klassikaaslaste elavad ergutused kõrvus.

18

Sisukord KÕIGE ROHKEM ARMASTAN MA …............ 5 LEHESADU......................................................... 10 SÕDA NAISTE PÄRAST.................................... 17 HIRMUD............................................................. 23 ARVUTIMÄNGUD........................................... 28 KLASSIÕHTU..................................................... 35 KODUSED KOOLITÜKID................................ 40 MAAILMA LOOMINE..................................... 46 VESTLUS EMAGA............................................. 51 ME AJAME VANAISAGA ASJU....................... 56 TUTVUS TÄDI LUULEGA............................... 67 VIIMANE KOOLIPÄEV ................................... 75 MA HAKKAN LOOMI PIDAMA.................... 82 TAANIEL KOLMAS .......................................... 89 VANEMATE SAABUMINE.............................. 98 VEEL ÜKS MATK............................................ 103