Tark mees taskus

Tark mees taskus Eesti ennemuistseid jutte kirjanike s천nastuses Koostanud Eno Raud

Kujundanud Irina Tammis Toimetanud Sirje Rooväli © Eno Raud Autoriõiguste pärija Aino Pervik © Ants Viidalepp Autoriõiguste pärija Eve Viidalepp © Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-47-4

Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Kullaketrajad

T

ahan teile vanade päevade pärandusest ühe kena jutu vesta, mis sel ajal sündinud, kui veel murud muistsel kombel neljajalgsete ja suliliste keeletarkust kuulsid. Ükskord ennemuiste elas sügavas metsalaanes puude varjul hurtsikus lonkur vanaeit kolme priske tütrega. Tütred õitsesid kui kenad lillekesed eide kuivanud kännu ümber; iseäranis noorem õde oli viisakas ja kena kui oakaunakene. Aga üksikus kohas ei olnud muid nägijaid kui päeval päike ja öösel kuu ning tähtede silmad.

Vanaeit ei lasknud tütarlapsi laiseldes käia ega aega viita, vaid sundis neid hommikust õhtuni tööle. Piigad istusid iga päev vokkide taga ja keerutasid kuldlinu lõngaks. Ei antud vaestele neljapäeva ega laupäeva õhtul mahti annivakale lisa valmistada ja kui videviku viivul või kuulvalgel salamahti sukavarras näpule ei saanud, jäi annivakk andeta. Lõppenud koonlale pandi sedamaid teine lisaks ja lõng pidi pealegi ühetasane paras keerd ja peenike olema. Valmis lõnga hoidis vanaeit salakambris luku taga, kuhu tütred iial oma jalga ei tohtinud tõsta.

Kust kuldlinu majasse toodi või mis kanga tarbeks lõngu kedrati, see oli ketrajail alles teadmata, ega andnud eit niisuguste küsimuste peale iial otsust. Kaks või kolm korda igal suvel käis vanaeit salateel, viibis vahel rohkem kui nädalapäevad kodunt ära ja tuli ikka öösel tagasi, nii et tütred iial märku ei saanud, mis ta kaasa oli toonud. Enne teeleminekut jagas ta lastele nii mitme päeva osa tööd kätte, kui ise kodunt ära arvas jäävat.

6

KULLAKETRAJAD

Praegu oli eidel rändamise kord jälle kätte juhtunud. Kuue päeva ketrus jagati piigadele kätte, kusjuures igakordset õpetust nõnda kinnitati: „Plikad, pidage silmad sihtivad ja näpud osavad, et heie värtnasuus ei katke, muidu lõpeks kuldlõnga hiilgus ja õnnepõlv teil korraga otsa!” Tütarlapsed panid tõsise sõnaga antud kinnitust üsna naeruks; enne kui eit kümme sammu kargu toel uksest eemale oli jõudnud, hakkasid nad kolmel suul itsitama. „Seda iga kord antud alpi keeldu ei oleks meil tarvis,” ütles noorem õde. „Kuldlõnga heie ei lähe kiskudeski katki, veel vähem kedrates.” Teine õde sõnas juurde: „Niisama vähe on võimalik, et kulla hiilgus kaoks.” Nii on tütarlaste edevus juba mitu korda varemgi enneaegu naernud, kus pika ilu peale viimaks pisarpilli leidnud.

Kolmandal päeval pärast eide minekut juhtus üks ootamatu lugu, mis tütarlastele esiotsa ehmatust, hiljem ilu ja õnne, pikapeale pisarpilli pidi sünnitama. Üks Kalevi sugulane, kuningapoeg, oli metsalisi taga kihutades sõprade seltsist laias laanes eksinud, nii et ta enam koerte haukumisest ega sarvede puhumisest teejuhatust ei leidnud. Hüüdmise hääled langesid kõversilma kõrva või võttis paks rägastik nad vangi, nii et nad kaugemale ei ulatunud. Väsinult ja tüdinult astus kuninglik noormees viimaks ratsu seljast ja heitis põõsa varju puhkama, seni kui hobu omal tahtmisel murult peatoitu otsis.

Kui kuningapoeg unest ärkas, seisis päike juba madalal. Risti ja põigiti teed otsides nägi ta viimaks pisikest jalgrada, mis ta lonkur eide hurtsikusse juhatas.

Küll kohkusid tütarlapsed äkki võõrast meest nähes, kelle sarnast veel tänini nende silma ei olnud puutunud. Pärast päevatöö lõpetust aga olid piigad õhtu vilul võõraga juba sõbrustanud, nii et ei raatsinud puhkamagi heita. Ja kui viimaks vanemad õed olid magama läinud, istus noorem võõraga seltsis ukselävel, kus neile sel ööl unekatet silmale ei tulnud.

Seni kui nad kahekesi kuu ja tähtede silme all oma südame lugu tunnistades magusat juttu vestavad, läheme jahimehi vaatama, kes pealiku metsa olid kaotanud.

Küll otsiti väsimatult edasi-tagasi sõites kõik laas ümberkaudu läbi, kuni ööpimedus otsimise lõpetas. Siis läkitati kaks meest linna tagasi kurbi sõnumeid viima,

KULLAKETRAJAD

7

seni kui teised laiaoksalise kuuse all öömaja võtsid, kust teisel hommikul jälle tahtsid otsima minna.

Kuningas käskis sedamaid teisel hommikul enne koitu rügemendi hobuse- ja teise jalaväge kadunud poega otsima saata. Pikk ja lai laas viivitas meestel otsimise kolmanda päevani, siis vast leiti keskhommiku ajal kogemata jäljed, kui nende kätte jalgrada ulatus, mis hurtsikusse viis.

Kuningapoja aeg ei olnud tütarlaste seltsis igavaks läinud, veel vähem koduigatsus talle meelde tulnud. Enne lahkumist tõotas ta nooremale piigale salamahti lühikese aja pärast tagasi tulla ja siis kas heaga või väekaupa neitsikese kodukanaks kaasa võtta. Ehk küll vanemad õed sest nõupidamisest midagi ei kuulnud, siiski tõusis lugu sealt avalikuks, kust keegi ei võinud mõtelda.

Ei olnud noorema tütarlapse ehmatus mitte pisuke, kui ta pärast kuningapoja lahkumist voki taha istudes kuldlõnga heide värtna suus katkenud leidis. Lõngaotsad sõlmiti küll ristsilmusel kokku ja tallati vokiratas kiiremale käigule, et töövirkus peiu armul kulutatud aja tagasi tasuks. Aga üks seni teadmata ja tundmata asi pani siiski tütarlapse südame kohkuma: kuldlõngal ei olnud enam endist hiilgust. Ei aidanud siin küürimised, ohkamised ega silmaveega kastmised – asi jäi lonkama.

Viletsus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao vahelt, kui kogemata mulgu leiab, ütleb vana tarksõna. Nõnda juhtus lugu ka nüüd.

Vanaeit oli öösel koju tulnud. Hommikul tuppa astudes mõistis ta silmapilk, kuidas asjakord õigelt teelt oli läinud. Tuline viha kihutas ta südant, ta laskis tütred ükshaaval ette astuda ja hakkas neilt asja otsust nõudma. Tütarlaste salgamine ja vabandamine ei kestnud kaua – valel on lühikesed jalad. Kaval vanaeit sai selgesti aru, mis külakukk ta selja taga noorema tütre kõrva oli laulnud. Vanamoor hakkas koledasti sajatama, otsekui oleks tahtnud maa ja taeva tükkis mustaks vanduda.

Lõpuks ähvardas ta noormehe kaela murda ja keha metsalistele söögiks visata, kui tal himu oleks veel teist korda tagasi tulla.

Noorem tütar, punane kui keedetud vähk, ei leidnud tervel päeval rahu ega saanud öösel silmapilku magada. Alatasa koormas teda mõte, et noormees tagasi tulles surma võiks leida. Vara hommikul, kui eit ja õed veel koiduund pilutasid, läks

8

KULLAKETRAJAD

ta salamahti toast õue kaste vilul rasket meelt jahutama. Ta oli õnneks lapsepõlves vanaeide käest linnukeelt õppinud, mis talle nüüd tuluks tõusis. Lähema kuuse ladvas istus kaaren nokaga sulgi kohendades. Tütarlaps hüüdis: „Armas valge lind, linnusugude targem! Tahad sa mulle appi tulla?” „Mis abi sa tahad?” küsis kaaren. Tütarlaps vastas: „Lenda laanest lagedale, kuni uhke linn kuningakojaga sulle vastu tuleb. Püüa kuningapojaga kokku saada ja kuuluta temale, mis viletsus mulle on tulnud.”

Seepeale kõneles ta kaarnale pikemalt oma lugu lõngaheide katkemisest kuni eide koleda ähvarduseni ja palus, et noormees mitte enam tagasi ei tuleks. Kaaren lubas asja talitada, kui linnas kellegi leiab, kes ta keelt oskab, ja ruttas sedamaid teele.

Eit ei lasknud nooremat tütart enam voki taha istuda, vaid sundis ta kedratud lõngu kerima. See töö oleks piigal hõlpsam olnud kui endine ketrus, aga vanaeide alaline vandumine ja taplemine ei andnud talle hommikust õhtuni mahti. Püüdis neitsi end vabandada, siis läks lugu veel kurjemaks. Paneb südame paisumine naise lõuad kord lõksuma, siis ei jõua ükski vägi neid enam kinnitada. Õhtu eel hüüdis kaaren kuuseladvast: „Kronks, kronks!” ja piinatud piiga tõttas ukse ette sõnumeid kuulama. Kaaren oli õnnekombel kuninga rohuaias tuuletarga poja leidnud, kes selgesti linnukeelt oskas. Sellele kuulutas mustlind neitsilt saadud sõnumeid ja palus lugu kuningapojale teada anda. Kui aednikupoiss loo kuningapojale jutustanud, läks selle süda ja meel raskeks. Siiski hakkas ta oma sõpradega salanõu pidama tütarlapse päästmise pärast. „Ütle,” õpetas ta tuuletarga pojale, „et kaaren kiiresti tagasi lendaks ja neitsile kuulutaks: ole valvel üheksandal ööl, küll siis tuleb päästja, kes kanapoja kulli küüsist kisub.”

Talitamise palgaks anti kaarnale tükk liha tiibade karastuseks ja siis läkitati ta jälle teele. Neitsi tänas mustlindu talitamise eest ja pidas kuuldud asja südames varjul, nii et keegi märki ei saanud. Aga mida ligemale üheksas päev jõudis, seda raskemaks läks ta süda, kui ta mõtlema hakkas, et mingi ootamatu õnnetus asja nurja võiks ajada.

KULLAKETRAJAD

9

Üheksandal õhtul, kui vanaeit ja õed olid puhkama heitnud, läks noorem õde kikivarvul toast, istus puude varju murule peiukest ootama. Lootus ja kartus täitsid ühtaegu ta südant. Juba laulis kukk teist korda, aga metsas ei olnud sammude müdinat ega häälitsemist kuskil kuulda. Teise ja kolmanda kukelaulu vahel tungis kaugelt otsekui tasane hobusekabjamüdin ta kõrva. Müdinast juhitud, läks neitsi tulijaile vastu, et ligemaletulek toas magajaid ei ärataks. Natukese aja pärast silmas ta sõjameeste salka. Kuningapoeg sõitis ise teejuhina teiste eel, sest ta oli viimati siit minnes puude külge salamärke teinud, mille järgi nüüd tagasi oskas tulla. Neitsit nähes kargas ta hobuse seljast, aitas tütarlapse sadulasse, istus ise toeks kõrvale ja siis tõttasid nad jälle minema. Kuu andis puude vahelt nii palju valgust, et märgitud teerada käest ei kadunud.

Hommikune koidupuna oli igal pool lindude keeled päästnud ja häälitsema pannud. Oleks neitsi osanud neid tähele panna ja jutust õpetust võtta, see oleks neile enam tulu saatnud kui mesikeelne meelitus, mis kuningapoja suust üksi ta kõrvu ulatus. Aga ta ei kuulnud ega näinud muud midagi kui peigu, kes teda palus tühi kartus jätta ja julgesti sõjameeste varjamise peale loota. Kui nad lagedale jõudsid, seisis päike juba kaunis kõrgel. Õnneks ei pannud vanaeit varahommikul kohe tütre põgenemist tähele. Vast tükk aega hiljemini, kui ta kerilaudu kerijata nägi, küsis ta teistelt, kuhu noorem tütar läinud. Selle peale ei teadnud keegi vastust anda. Mõnest tunnistähest mõistis eit, et tütar pakku oli läinud. Sedamaid võttis ta ette kurja nõu jooksikule karistaja kannule läkitada. Ta tõi lakast peotäie üheksast soost kokkusegatud nõiarohtusid, lisaks sõnutud soola sekka ja sidus need nartsukese sisse topiks, sajatas vande- ja langetussõnu, keris natukene villast sukalõnga kooreks ümber ja saatis siis nõiakera tuulega minema, kuna ta ise laulis:

10

KULLAKETRAJAD

„Tuulispaska, laena tiiba, Tuuleämma – hõlmakesta!

Kiirustage kerakene tuulekiirul tuiskamaie, suretaja sõudemaie, langetaja lendamaie!”

Keskhommiku ja lõuna vahel jõudis kuningapoeg sõjameeste salgaga laia jõe kaldale, kust kitsas sillake üle oli tehtud, et mehed ükshaaval üle võisid sõita.

Kuningapoeg sõitis parajasti keset silda, kui tuulesaadik nõiakera kui kiil hobuse külge puutus. Hobune norskas kohkudes, tõusis äkitselt tagumistele jalgadele püsti, ja varem kui keegi appi jõudis, libises neitsi sadula kelbalt jõkke. Kuningapoeg tahtis ta kannul jõkke karata, aga sõjamehed keelasid teda kinni pidades seda tegemast, sest jõgi oli põhjatu sügav ega võinud inimese abi sündinud õnnetust enam takistada.

Ehmatus ja leinakurbus olid kuningapoja üsna tuimaks teinud. Sõjamehed viisid ta vägisi koju tagasi, kus ta mitu nädalat vaikses kambris oma õnnetust leinas, esimesil päevil toitu ega keelekastet ei võtnud. Kuningas laskis tarku igalt poolt, kaugelt ja ligidalt, kokku kutsuda, aga ükski ei võinud tõbe ära seletada ega teadnud selle vastu abi juhatada. Siis ütles ühel päeval tuuletarga poeg, kes kuninga rohuaias aednikupoisiks oli: „Saatke kohe Soomemaale vana targa taadi järele, see teab asjast enam kui teie maa targad.”

Kiiresti läkitas kuningas sõnumid soome vanatargale, kes nädala pärast juba tuuletiivul sinna jõudis. Ta ütles kuningale: „Aus kuningas! See tõbi on tuulest tulnud. Üks vihane nõiakera on noormehe südame parema poole ära rabanud, sellepärast seisab ta alati leinas. Siin ei aita sõnad ega arstirohud, vaid aeg üksi võib häda parandada. Saatke ta sagedasti tuule kätte, et tuul mured metsa ajaks.”

Hunt ja põder

P

õder jalutas metsas ja kuulis äkitselt – keegi hüüab appi. Läks hääle järgi edasi, nägi: tuul suure kuuse ümber lükanud, kuuse latv hundile peale kukkunud. Ja lamab nüüd hunt siruli kuuse ladva all, ei pääse ega pääse kuidagi välja, ulub haleda häälega.

Põder väärutas pead, küsis: „No kuidas sinuga sihuke paha lugu juhtus, üleaedne?” „Oh, ära pärigi enam, kallis sõber – näed, hing iga silmapilk välja minemas.

Ole parem hea mees, löö sarved külge, aita!” „Aitaks, aitaks, aga kas ma kah jõuan,” kahtles põder. „Katsu vähemalt, pai vennas!” hüüdis hunt viimses hädas. „Jah, katsuda ju muidugi võib,” arvas põder, lükkas sarved kuuse alla, pingutas, võttis kokku kogu rammu ja kergitaski raske puuladva nii kõrgele, et hunt enda selle alt välja sai. „Uhh, uhh, olen ikka tugev tõesti!” imestas põder ise oma jõudu ja tahtis edevalt pead kõigutades edasi minna.

Hunt tõusis jalule, vaatas oma kalli kasuka üle – katki polnud see kuskiltki, kõik õmblused olid terved ja korras. Jooksis siis kohe põdra juurde, põrutas jalaga vastu maad ja käratas kurjalt: „Pea kinni! Pea kinni ja ära liigu enam sammugi!” „Tohoh, miks ma ei peaks siis enam sammugi liikuma?” küsis põder. „Sellepärast, et ma söön su nüüd ära. Kas sa siis ei tea, et sa oled minu jahisaak!” hüüdis hunt.

316

HUNT JA PÕDER

„Kannata nüüd, kannata. Eks see olnud ju mina, kes su surmasuust välja päästis,” ütles põder. „See ei puutu asjasse,” vastas hunt. „Ei säärane alpus kõlba kuhugi. Häbenema peaksid, üleaedne.” „Pole siin mingisugust häbenemist. Muud midagi, kui nahk maha.”

Vaidlesid, vaidlesid, tülitsesid ja tülitsesid kaks head naabrit nõndaviisi tubli tükikese aega, ei jõudnud mitte kuidagi üksmeelsele kokkuleppele. Ja põder tegi viimaks ettepaneku: „Otsime kolmanda, las see mõistab kohut ja ütleb, kummal meist on õigus.” „Hea küll, otsime kolmanda,” oli hunt kohe nõus: mõtles kavalpea, et tabab ehk veel teisegi looma, keda ära süüa.

Hunt ja põder hulkusid nüüd õhtuni mööda metsi ringi, otsisid ja otsisid, leidsidki viimaks kolmanda: karutaat läks mõmisedes küla poole, et oma noorele naisele ivake mett muretseda. Kuulas mõlema poole kaebuse kannatlikult ära, pistis käpa suhu, jäi mõttesse. Jäi mõttesse ja pajatas alles tüki aja pärast: „Ei mina oska teile anda praegu ei niisugust ega teistsugust nõu. Vaja minna sündmuskohale ja sügavamalt järele kaaluda.”

Hunt ja põder olid nõus, mindigi sündmuskohale. Karu kõndis ümber kuuse, mõtles jälle, ütles viimaks: „Põder, pane sarved siia ladva alla, näita, kas sa jõuadki seda üles tõsta.” „Jõuan, jõuan, miks ma’s ei jõua!” ütles põder ja tegi, nagu karu käskis.

Seejärel ütles karu hundile: „Hunt, poe nüüd sinna okste vahele, näita, kas sa mahudki nii kitsasse kohta.” „Mahun, mahun, miks ma’s ei mahu!” ütles hunt ja tegi, nagu karu käskis.

Siis ütles karu jälle põdrale: „Soo, põder, lase nüüd kuusk tagasi oma kohale.”

Põder laskis kuuse tagasi oma kohale, hunt oli jälle vangis nagu ennegi.

Oli vangis ja jäigi vangi – kes säärast ahnepäitsu ikka enam avitada julgeb.

August Jakobson

Oi-oi, oi-oi oinalugu

K

ord, kui hundirahva seas kibe nälg valitses, lubas Metsaisa kõige kõhnemal hundil ühe oina ära murda.

Hunt jooksis kohe karjamaale, kutsus oina kõrvale ja ütles: „Kannata nüüd pisut ja ära liiguta – ma hakkan sind murdma.” „Ei tohi!” vastas oinas. „Tohin küll, ole aga vagusi,” ütles hunt. „Kes sulle niisuguse loa andis?” „Metsaisa ise andis!” „Mina aga pole pärit metsast, minu kodukohaks on küla.” „Ei tähenda midagi! Söögiks oled sa määratud ja söögiks sa ka lähed!”

Oinas nägi, et ega vist pääsemist enam ole, ja hakkas haleda häälega paluma: „Kullapai hundike, las ma elan veel sügiseni. Näed – olen lahja ja kondine nagu kärbiseredel, mis sa minust kehvakesest nõndaviisi ikka saad. Sügisel aga on hoopis teine asi: katsun suvel tublisti süüa, muutun priskeks ja paksuks.”

Ja oligi hunt viimaks kaubaga nõus: jätab seks korraks oinale elu, sügisel aga tuleb tagasi ja pärib oma osa.

Hunt läks jälle Metsaisa juurde, kaebas kurval meelel: „Kõht on tühi, süüa tahaks!” „Kas oinas juba otsas?” küsis Metsaisa. „Ei veel... Oinas jäi kosuma ja suuremat rammu võtma,” vastas hunt.

Sisukord Kullaketrajad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5 Vaeselapse käsikivi. . . . . . . . . . . . . . . . . . 19 Puulane ja tohtlane . . . . . . . . . . . . . . . . . 22 Paristaja-poeg . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26 Tänulik kuningapoeg . . . . . . . . . . . . . . . 32 Vägev vähk ja täitmatu naine . . . . . . . . . 53 Rohkesti tasutud heategu . . . . . . . . . . . . 63 Kuidas kuningatütar seitse aastat oli maganud . . . . . . . . . . . . 67 Tark mees taskus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 77 Põhja konn . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 91 Helde puuraiuja . . . . . . . . . . . . . . . . . . .106 Kaluri kimbatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . .112 Veteema heategu . . . . . . . . . . . . . . . . . .115 Vetevana heategu ja karistus . . . . . . . .117 Veealused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .119 Virmalised . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .123 Ahjualune . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .125 Hundi kimbatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . .129 Rehepapp ja vanapagan . . . . . . . . . . . .131

Vaeslaps ja talutütar . . . . . . . . . . . . . . .134 Suur Peeter ja Väike Peeter . . . . . . . . .139 Ilus minia. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .149 Imelik peegel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .155 Mõlemad vennad . . . . . . . . . . . . . . . . . .166 Vigur rehepapp. . . . . . . . . . . . . . . . . . . .172 Kõnelevad linad . . . . . . . . . . . . . . . . . . .174 Luuategijad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .177 Nõuandja . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .180 Kolm kuningatütart . . . . . . . . . . . . . . . .183 Kuningapoeg ja kuningatütar . . . . . . .191 Tuhkapoiss . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .198 Seenekuningas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .206 Tark kuningatütar . . . . . . . . . . . . . . . . .215 Kaks kotti . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .218 Kägu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .221 Tantsitaja . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .227 Tuulesõlmed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .231 Surma ootamine . . . . . . . . . . . . . . . . . .233 Lolli äpardused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .235

328 Mees naise ametis . . . . . . . . . . . . . . . . .238 Rebane päästab taadi karu käest . . . . .241 Hunt murrab rebase härja . . . . . . . . . .244 Rebane varastab taadi kalad . . . . . . . . .247 Hunt püüab jääaugust kalu . . . . . . . . .249 Tõbine kannab tervet . . . . . . . . . . . . . .253 Rebase sugulased: Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija . . . . . . . . . . .256 Leivajätk kadus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .262 Võõras kuld . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .264 Kaevust leitud õnn. . . . . . . . . . . . . . . . .266 Näkineiul meheks . . . . . . . . . . . . . . . . .268 Kuidas sulane näkkide saladused teada sai . . . . . . . . .270 Jutt mehest, kes teadis ussisõnu . . . . .272 Kuidas mees ussikoopast õnne leidis .274

Maa-alune linn . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .277 Peretütar ja vaenelaps . . . . . . . . . . . . . .279 Imekivi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .282 Seitse venda ja seitse õde . . . . . . . . . . .286 Sääsk ja hobune . . . . . . . . . . . . . . . . . . .291 Siil praeb sitikat . . . . . . . . . . . . . . . . . . .293 Kana ja prussakas. . . . . . . . . . . . . . . . . .296 Hiir, vähk ja sitikas . . . . . . . . . . . . . . . . .298 Vares käib tihasel kosjas . . . . . . . . . . . .301 Varblane teeb kalja. . . . . . . . . . . . . . . . .303 Hiir ja varblane . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .306 Patukahetsejad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .308 Hunt ja põder . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .315 Oi-oi, oi-oi oinalugu . . . . . . . . . . . . . . .317 Mõisahobune ja taluhobune . . . . . . . .322 Koer, kass ja hiir . . . . . . . . . . . . . . . . . . .325