LEELO TUNGAL
TEELEHT VALIK LUULETUSI 1963–2017
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Avaldatud käsikirjad ja fotod pärinevad Leelo Tungla erakogust. Kujundanud Angelika Schneider © Leelo Tungal © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-565-99-3 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
SAATEKS LEELO LAULEV-LAULDAV LUULE
Kui ei teaks, et Leelo Tungal ongi inimese pärisnimi, siis arvaks, et see on võetud luuletajanimi, nagu on võetud kirjanikunimedeks maakohale viitavad Tammsaare ja Metsanurk, või nagu tunneme kaasaegseid kirjanikke Valtonit, Ilmetit, Ürti jt. Aga regivärsilise rahvalaulu sünonüümiks olev Leelo ja tagatipuks tõrviku sünonüüm Tungal, see valguse süütamise ja kirglikkuse sümbol – no mis saab olla veel rohkem nomen est omen, tähenduslik nimi – Leelo Tungal. 22. juunil 1947. aastal Harjumaal Ruilas õpetajate perre sündinud Leelo lapsepõlve juhatab sisse traumaatiline kogemus: 12. aprillil 1951 arreteeritakse ta ema Helmes Tungal, kellele määratakse poliitilise süüdistuse alusel – nagu see toona stalinistlikes kohtutes tavaks, „kodumaa reetmise” eest – kakskümmend viis aastat vanglakaristust ja viis aastat asumist. „Ole hea laps!” hüüab ema ligi nelja-aastasele tütrekesele, keda ta laululinnukeseks kutsub, vangiauto ukselt, enne kui mustades nahkmantlites NKVD-mehed selle sulgevad. Loeme sellest Leelo Tungla belletriseeritud mälestusraamatust „Seltsimees laps ja suured inimesed” (2008, teine trükk 2016). Ema, Leelole „memme”, vangistus kestab üle nelja aasta. Mitu aastat täis ootust! 5
Küllap ema julgustava soovi mälestuseks, et kui oled hea laps, siis tuleb ema ka kiiremini koju tagasi, ongi kantud Leelo Tungla ühe elutööna võetav, 1994. aastal asutatud ja Leelo Tungla toimetaja käe all siiani ilmuva lasteajakirja Hea Laps nimi. Väike Leelo jääb isa, Ruila kooli kehalise kasvatuse ja kunstiõpetaja Feliks Tungla ja Leelo tädide hoida. Ja hoolitsetud ning hoitud ta saab. Stalinistlik tegelikkus jõuab lapse teadvusse grotsesksel kujul. Eluilma avastamine, kodukoha ja lähedaste inimeste enesesse võtmine, käigud linna – Ruila asub Suur-Tallinna perimeetril, ei ole veel „päris maa”, aga ka mitte eeslinn – kõik see ladestub mälestustes kui ühe vara-andeka ja päikeselise iseloomuga tüdruku suhteliselt õnneliku lapsepõlvena. „Seltsimees lapse” järg „Samet ja saepuru” (2009) algabki proloogiga „Magus elu”, mille alguslõik, ema ootusest täidetud südasuvise päeva kirjeldus, väärib siinse luulekogu pealkirja ja ühtlasi raami kontekstis tsiteerimist: „Päike lõhnab pärnaõite, kummeli ja mee järele ja nii hea on olla, et hing jääb kinni. Tahaks käed tiibadena laiali sirutada ja kõigile kaela hüpata, tahaks paljajalu õuemuru kummelitelt ja teelehtedelt jooksu pealt õhku tõusta ja lennata nende valgete pilvetortide vahel, mis paistavad peaaegu et käeulatuses olevat. / - - - / See hingemattev tunne, et maailm on hea ja mina olen hea ja kogu elu on nii imeliselt hea, valgub päikesevalgusena 6
minust läbi. / - - - / Õhk on nii tihkelt täis rohelisi lõhnu ja helekollast päikest, et sellise ilmaga võib juhtuda ainult häid asju – mine tea, äkki on memmegi ilusa ilma puhul vangist lahti lastud ja astub just praegu suurte pärnade vahelt nagu taevakõrgusest väravast mõisaparki sisse?” Leelo Tungla luule põhiheli kuulubki elu ilule ja kestmisele, kohustusele elada kõige kiuste või siis pühendumusega, mille keskmes on omakorda armastus. Kui Marie Underi üks parimaid luulekogusid kannab pealkirja „Rõõm ühest ilusast päevast” (1928), siis võiks see olla kujundlikuks katuseks ka paljudele Leelo Tungla värssidele. Olgu võrdluseks ülal kirjeldatud Tungla „rõõmule ühest päevast” värsid Underi luuletusest „Raismik. Mets”: „Nõnda tõusta maa alt, mullast, nagu meistki igaüks, / täita oma lennuiha: üles! küsimata, miks. // Nõnda seista üle kõige, lakkamata oma mahla / saata ikka kõrgemale, pilvedesse tahtepahla.” Varase Underi kirglikku andumust leiame Tungla 1974. aasta dateeringuga armastusluuletustes (Siin õhku pole. On vaid hõngud; Kuidas sellisteks meid äkki öösse loodi; Su suul on toore marja pinge; Ja sa mässid mu ümber need pitsid ja siidid nii / nagu oleksin kunigasoost). Aga domineeriv – eriti hilisluules – on kohustuse-eetika, mis seob Tungla mitmed luuletused Alveri deklaratiivsusega ning Tungla nii ea- kui ka kirjandusliku põlvkonnakaaslase Viivi Luige 7
12
13
28
29
Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid ... Hall taevas. Pilvedeta hall. Paar kullerkuppu. Mahajäetud hurtsik ja kiivitajad suure taeva all. Üks välkuvtiibne, appihüüdev kiivit, noor, heleroheline tuul ... Ja ümberringi udumetsapiirid, hulk piisku igal õrnal puul. Kesk kevadet üks mahajäetud hurtsik. Suus taevas. Kurb ja helehall. Nii kummaliselt kiivitajad kurtsid. Ja õitses tooming tühja akna all.
1964
40
PAGEJA
Taeva narmelpilvelisis laineis peseb pärn end sumisevast meest. Kes on see, kes kurbuseni kainelt pageb jälle enda õnne eest? Peatub külas helenurmelises, ei jäta teda enam kuldne tuul. Läheb jälle, huulil hurmelisil igatsus ja lahkumiseluul. Tulikatest süttis kauge küngas, pilvelained pärnaõisi läbisid ... Keegi läks ja oma õnne hülgas, lootes, et ta tuleb ikka ... vägisi.
1966
41
KUIS KÕIK JÄÄB
Kuis kõik jääb, kui jälle lähen, et ei iial tulla? Kas ka siis on samad tähed üle märja mulla? Kas ka siis on samad laulud sinu suul, mu sõber? Kas on ikka kraavi üle remmelgate hõbe? Ei, ma tean: see nii ei tohi, nii ei saagi jääda – samad lilled on, ja rohi, ent on teised päevad. Ma ei kurvasta, kui tunnen, et sul siis on parem või ka halvem – ükski tunne nii ei jää kui varem. Palju jääb, kui jälle lähen, valutama siia – tean, et suudan õige vähe endast kaasa viia. Kui on lõppenud mu reisid, tean: kord tuleb sajus minu võõras, halvem teisik pettuma ses pajus.
1965 42
AMARÜLLIS
Naeratavad need, kes arvavad mind tundvat, sirutavad käed kui tumevalged tundlad. Sirutavad käed, ent seda nad ei taju: keda nemad tundsid, see mus ammu hajus. Räägivad ja mõtlevad, et näe, kus peab end uhkeks. Aga võõral aknal amarüllis puhkes! Aina mina vaatan sinist lilletuba, kuni näen, et tuttavad on ära läinud juba. Küllap mõni neistki meeldinuks ehk mulle, kuid ma silmad jätsin sinisesse tulle. Lumesajus nüüd ma kõigist olen lahus. Õitseb amarüllis võõra akna rahus.
1966
43
SISUKORD
5 17–32 35
Leelo laulev-lauldav luule (Rein Veidemann) Leelo Tungla käsikirjad (Meie läheme, võhumõõk käes ...)
OMA LAULU EI LEIA MA ÜLES
39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 55 56 57
(Üle vainude valendav aur …) (Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid ...) Pageja Kuis kõik jääb Amarüllis Kesk linikuid sinisest lumest Juuliõhtu Samblalõhnaline laul (Ah, juba lumi maas? Mis ime seegi …) (On see lein, kui ma meenutan olnut ...) Kodu (Nii me tuleme hõbepaleest …) (Tuba on täis hämarust ja sinu valget und ...) (Kaks vanakest …) Mäng (Minu jahimees-isa ...) (Lähen jälle laande ega otsi sind ...) (Vist on tõesti asjatu ...)
AVAMINE
61 62
231
(Kõik sõbrauksed enesele naelutand …) Avamine
77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 104
Vaikne hetk Üks vaikus (Ööbikud tulevad toa taha salusse ...) (Lihtne oli välja mõelda ...) (Laps rinna all. Linn ümber meie ...) Tuulekülv Öö aed (Veel jääb tulemata kaua ...) (Ah, võib-olla oli see ...) Väike klaveripala (Siin õhku pole. On vaid hõngud …) (Kuidas sellisteks ...) (Su suul on toore marja pinge ...) (Ja sa mässid mu ümber need pitsid ja siidid nii ...) Unelaul Pärastlõuna (Sellel hommikul tuled sa uuesti ...) (Hea ja hell …) (Su pea peal õitseb pilvi ...) Suveõhtu Homme kell pool üksteist (Põleda rõõmust ja harjuda korraga ...) Teisiti Võõras agul (Õhk on kui kalaveri ...) Mullaketraja (See on, laps, meie muld ...)
RAAMAT JA KASK
107 108
232
(Kui loobuks ühest raamatust ...) (See rahvuslik ...)
109 111 112 113 114 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125
Ballaad Tasu Pärast mind Vana karjäär (Ikka on puretud ...) (On soola, on valgust, on tuuli ja vett …) (Külje all hangutäis mullusuist heina …) (Õhus külmetas käsi ja liiva sees kand …) (Õige mitme lumeni ja jääni …) (Et teed toa nüüd tuule alla ...) (Vallata, vallata vallutamata ...) (Lähme ära ...) (Ema, laps, armsam ...) Õhtuvalgus (Videvik ...)
SEE ONGI MEIE AEG
129 130 131 132 133 134 135 136 137 139 141 142 143
233
(See ongi meie aeg. Kui ei, siis ütle, kelle ...) Kindlus Ema Aeg antud Kevadine kerge (Kõik päevad täis silmi ja sireleid ...) (Kuskohta ta läheb siin ilmas …) Vaheaeg (Kiired, nii kired on kired …) Pidu (Meel on nõnda must, et ükski muskel ...) (Üha raskem on hoida rõõmsat meelt ...) (Kes tõmbab sind sinna ...)
144 145 146 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157
(Kuni suunurk suudab tõusta kõrgele …) Päev Kübaraga (Nii raske tunne on vist püssil, mis sai laetud …) (Veri minu verest …) Kevadlinn (Seesama jõud, mis pilvedesse viib su …) (Kurb on vaadata, kui tikub ...) Nagu (Kes takistaks sind ennast raiskamast …) (Mille, mille eest ma seda talve armastaksin …) (Puud ongi juba paljad igal pool …) (Võtab kõvakübara peast …)
HINGEDEPÄEV
161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173
234
Hingedepäev (Ajaleht, ajaleht ajalik ...) (Ratsahobused mööduvad majast …) (Ei müü oma hinge ürghaljast ja kallist …) (Näib vahel: pole jaksu …) Palve (Ma võin anda timukale …) (Sind ma tahan armastada …) (Pöörane, kes nuga pööras …) (Lõpuks, lõpuks saanud ongi …) (Nõmeduse süüdimatust teades …) (Meie teekond …) (On ajalik me laul – ükskõik kui ilus …)
174 175 176 177 178 179 181 182 183 184 185 186 187 188
(On kergem ennast süüdest pesta ...) Miniatuur Jõuluöö (Suures hingematvas udus ...) (Lapsed õpivad keemiat ja hakkavad ...) Hea kangelane, laste sõber Piiritu priius (Kes lõi eetika ...) (Ah, et peatuksid hetkeks su peal ...) (Need armsad, kellest äkki jäime ilma ...) (Sõbrad ei saa öelda jumalaga …) (Pühakiri …) Ainus kangelastegu on naeratus (Üksainus, seesama …)
TÄISMINEVIK
191 193 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 208
Lihtminevik Lihtne laul Täisminevik Heietus (Noor kolleeg ...) (Näitleja võtab osaraamatu ...) (Sõber …) (Ta rääkis tõtt …) Vaataja lauluke Mustand Massikultuur ühe lausega Aeg ehk minna? Lennujaamas kohtuvad hommik ja õhtu Plantago major
210–229 Fotod
235