Toalilled

V i r v e

R o o s t

/

T o a l i l l e d

Jaan Me t t i ku fot o

Virve Roost

Toalilled

Karin Kaljul채te foto

Kujundanud Andres Tali Fotod: Olev Abner, Karin Kaljuläte, Jaan Mettik, Tarmo Niitla, Virve Roost Joonised: Lea Mäss Korrektuur: Marju Veikat Taimed on pildistatud Tallinna Botaanikaaias, firmades Ceres, Nurmiko, Hortes ja Floreas, Vanurite Eneseabi- ja Nõustamiskeskuses ning kodudes.

Esikaanel harilik kalla (Zantedeschia aethiopica). Tarmo Niitla foto.

© Virve Roost © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-43-7 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

Eessõna

Toalillekasvatuse-alaseid teadmisi hakati Eestis propa­

Pärast Eesti taasiseseisvumist pöördus toalille-

geerima 19. sajandi lõpupoole ajakirjanduses. Aastatel

raamatu väljaandmise sooviga minu poole äsja tege-

1880–1900 avaldati rohkesti “tululikke juhatusi” Posti­

vust alustanud kirjastus Varrak ja 1992. aastal ilmus

mehes, Lindas, Meelelahutajas ja teistes väljaanne-

üsna põhjaliku sisulise remondi läbi teinud “Toalilled”,

tes. 20. sajandi alguses ilmus palju artikleid toalillede

seegi oli menukas. Vaatamata vahepeal puhkenud

kohta Aiatöölehes, aastail 1920–1940 ajakirjas Aed.

tõlkeraamatute buumile, pidas kirjastus Valgus 2000.

Esimene eestikeelne väikesemahuline “Toalilled” ilmus

aastal õigeks välja anda minu “33 moodsat toalille”,

alles 1937. aastal Jaan Pordi sulest, õigemini oli see

mis samuti leidis oma niši.

äratrükk sama autori toimetatud “Tegeliku aianduse

2006. aastal ilmus Maalehe Raamatu väljaandel

ja mesinduse käsiraamatust”. Sõjajärgsetel kümnendi-

minu suuremahuline “Toalilled. 101 rohelist sõpra”,

tel ilmus üksikuid artikleid toalillede kohta ajakirjades,

millega võtsin kokku oma ligi poole sajandi jooksul

eriti Sotsialistlikus Põllumajanduses ning Kunst ja Kodus.

kogunenud vanemad ja uuemad teadmised.

Kui siis 1973. aastal ilmus kirjastuse Valgus väljaandel

Möödunud sügisel avaldas kirjastus Tammerraamat

minu esimene “Toalilled”, oli selle menu ülisuur: prae-

arvamust, et see käsiraamat vääriks taasavaldamist,

guse aja kohta uskumatu tiraaž – 40 000 – müüdi läbi

andsin nõusoleku. Nüüd ongi see vajalikul määral aja-

paari päevaga, 1980. aastal ilmunud 30 000 tiraažiga

kohastatud tekstiga ning uues kujunduses teie ees.

täiendatud trükk püsis lettidel samuti lühikest aega.

Jaanuar 2014

Lugupidamisega

5

Jaan Me t t i ku fot o

6

Sissejuhatus

Toalilleharrastuse ajalugu ulatub tagasi varasesse

Nagu inimeste elus üldse, on ka toalilleharrastuses

keskaega. Potilillede kasvatamine toas sai alguse eel-

mood teatud rolli mänginud. Periooditi on eelistatud

kõige järsu aastaaegade vaheldumisega aladel, kus

kindlaid toataimi, sageli olenevalt ajastu üldisest elu-

sel viisil sai võimalikuks vahetu suhtlemine elava loo-

stiilist.

dusega ka süngetel talvekuudel. Aastasadade jooksul

Kui 19. sajandi teisel poolel asendus otstarbekas

oleme toalillede kasvatamise kombe niivõrd omaks

ja lihtne biidermeieriinterjöör ajaloolisi stiile järele

võtnud, et ei kujuta hästi ette kodu või tööruumi,

aimava raske toretseva plüüsmööbli ja tumedate pak-

kus neid ei oleks.

sude eesriietega, olid toataimedest eelistatuimateks

Taimedel on meie elus üsna eriline koht: nad on midagi head. Esmajärjekorras head kõige otsesemas

suured jäigad palmid, sageli isegi kunstlikud.

20. sajandi keskpaiku, kui ruumikujundus oli üsna

mõttes – nad parandavad eluruumide kliimat ja puhas-

lihtsajooneline, oli suurtest toataimedest väga popu-

tavad õhku. Kuid nende kasvatamine pakub meile ka

laarne sellele kontrasti pakkuv abstraktse lehestikuga

esteetilist rahuldust ning maandab stressi, samas on

monstera. Väga armastatud olid ka huvitava kasvu-

toataimed nüüdisajal saanud ruumi sisekujunduse oluli-

kujuga särav piimalill, ülimalt vastupidav havisaba ja

seks osaks. Nad on elusad ornamendid, mis kasvades ja

rikkalikult ning pikka aega õitsev säntpoolia. Paarküm-

arenedes pidevalt muutuvad ja meile ikka ja jälle uusi ela-

mend aastat tagasi said moetaimedeks värvirõõmus

musi pakuvad. Ilus ning hästi kasvav taim lisab turva­-

väike Blossfeldi kalanhoe ja kirjulehine diifenbahhia.

tunnet ja hubasust igale ruumile. Neile, kes veedavad

Viimasel ajal võime aga rääkida lausa uuest toa-

palju aega siseruumides, on toataimed asendamatuks

taimede põlvkonnast. Taimekasvatus ja sordiaretus

ja tähtsaks seoseks looduse ning välisilmaga.

on teinud tohutuid edusamme. Mitmeid niisuguseid

7

taimi, mida varem peeti võimalikuks kasvatada ainult

korralikult edeneksid, säilitaksid oma iseloomuliku kuju

kasvuhoonetes või mida polnud üldse kultuurista-

ja hästi õitseksid, tuleb neile luua ligilähedaselt samad

tud, leiame nüüd toataimede nimistutest (orhideed,

tingimused, mida pakub looduslik kasvukoht.

bromeelialised, bugenvillea, pahhiira, kastanseemnik, sulgvõhk jt). Mitmed ammutuntud toataimed, nagu

nõuete eelistusi hästi tunda. Pika kultiveerimise aja

lehtliilia ja aukuuba, on kõik moemuutused üle elanud

jooksul ning aretustöö mõjul on paljud liigid muu-

tänu oma suurele eelisele – äärmisele vähenõudlikku-

tunud n-ö elastsemaks ja esitavad kasvukohale toas

sele. Pidevalt on soosingus olnud ka kummipuu, fatsia,

väiksemaid nõudeid, kui seda nende loodusliku pärit-

araukaaria, luuderohi, asparid. 19. sajandi keskpaigast

olu põhjal järeldada võiks.

alates ei ole soosingut kaotanud ka väikesi baleriine 8

Selleks on kõigepealt vaja vastavate liikide kasvu-

meenutavate õitega fuksia.

Meie tänaste toalillede metsikud esivanemad on

Esmalt värskendame mälu paljude ammutuntud taimede osas ja tutvume mitmete uustulnukatega, raamatu lõpuosas räägime põhjalikult taime elu-

pärit eri maailmajagudest, erinevatest kliima- ja

tegevust mõjutavatest asjaoludest, toataimede

mullastikutingimustest. Kui soovime, et nad toas

kasvunõuetest ja hooldusvõtetest.

Sisukord

Eessõna 5 Sissejuhatus 7 TOALILLED A–Z 10 Taimele elutähtsad tingimused 221 Valgus 221 Temperatuur 222 Vesi 223 Õhk 223 Toitained 223 Hooldamine 225 Kastmine 225 Õhu niiskuse reguleerimine 227 Puhastamine 228 Õhustamine 229 Ümberistutamine 229 Võra kärpimine 233 Toestamine 234 Väetamine 235 Taimed suvekorteris 237 Täiendav valgustamine 238 Paljundamine 239 Hooldusvigade ilmingud 243 Kahjurid 245 Haigused 248 Ohtlikud toataimed 250 Taimenimede loendid 252

9

A

denium obesum T ü s e

adeenium

N i m e t u s e d

10

Wüstenrose (sks), desert rose (ingl), adenia (sm) S u g u ko n d

Apocynaceae (koerakoolulised) Pä r i t o l u

Põhja- ja Ida-Aafrika, Araabia poolsaar.

I s e l o o m u s t u s

Kasvab steppides, kõrbetes, kuivadel nõlvadel. Hõre, lihaka jämeda veidrakujulise (tihti pudelja) tüvega ja silinderjate okstega põõsas, kodumaal 4–5 meetri kõrgune. Tüve alumine laienenud osa jääb sageli osaliselt maa alla.

Lailantsetjad lihakad tumerohelised lehed on 7–10 cm pikkused, enamasti männasjalt võrsetippudes, põua ajal varisevad.

Trompetjad viietised 4–5 cm läbimõõduga heledama keskosaga helepunased õied asetsevad 2–10õielistes kobarõisikutes. Õitseb kevadel ja teist korda septembris, õitsemine on üsna rikkalik.

K a s v u ko h t

t o a s

Päikesepaisteline, õhurikas, soe, mitte kunagi alla 12°.

H o o l d a m i n e

Kastetakse ainult siis, kui muld on peaaegu kuiv. Kui talvisel puhkeajal hoida täiesti kuivalt, varisevad lehed,

see ei kujuta taimele ohtu. Võib aga ka jätkuva kastmisega hoida taime talvel kasvuseisundis. Kui muld on liiga märg ja kasvukoht jahe, on taim määratud kindlale hukule. Suveks võib adeeniumi õue viia. Reageerib hästi väetamisele – kasvab paremini ning õitseb rikkalikumalt. Väetatakse ainult kasvuperioodil ning tavalisest 2–3 korda lahjema lahusega.

Istutatakse ümber harva, pott peaks olema võimalikult väike ja muld happeline, liiva-kruusasegune. Poti põhja pannakse korralik drenaažikiht. Adeeniumile meeldib paremini savipott. Peale talvist puhkeaega võib taime soovi korral pügamisega kujundada, kindlasti tuleb seejuures kasutada kindaid, sest lõikekohtadest rohkesti erituv mahl on mürgine.

Pa l j u n d a m i n e

Seemnetega, kui neid on võimalik hankida, või pistikutega. Peale taimelt lõikamist pestakse istikute lõikepind piimmahlast puhtaks, lastakse neil paar päeva kuivada ja pannakse siis mõõdukalt niiskesse liivasegusesse mulda juurduma. Juurdumist kiirendab alt soojendus.

Tähelepanekud näitavad, et seemnetest saadakse ilusamad taimed, pistikutest kasvanud taimedel ei arene sageli välja taimele iseloomulik alusel paksenenud tüvi.

Ta s u b

t e a d a

Toalillena uustulnuk. Vajab vähe hoolt ja sobib eriti hästi neile, kellel taimede kasvatamine üldiselt ebaõnnestub.

Taimes sisalduvat väga mürgist piimmahla kasutasid kohalikud elanikud nooleotste mürgitamiseks.

Olev Abn e ri fot o

11

A

eschynanthus lobbianus M u s i -

punahuul

N i m e t u s e d

12

H o o l d a m i n e

Schamblume (sks), lipstick plant (ingl), soihtuköynnös (sm) S u g u ko n d

Gesneriaceae (gesneerialised) Pä r i t o l u

140 liiki Lõuna- ja Kagu-Aasias ning Malai saarestikus.

I s e l o o m u s t u s

Igihaljad rohtsed ripptaimed, kasvavad enamasti epifüütidena vihmametsa puudel. Lehed vastakad, läikivad, nahkjad või lihakad, mõnel liigil marmorimustrilised.

Sarlakpunased, oranžid, kollased või rohekad pika putke ja kahe huulega õied asetsevad mitmekaupa võrsete tippudes või lehekaenaldes, tolmukad ja emakasuue ulatuvad õiekroonist välja. Tupplehed on kokku kasvanud, sõrmkübarat meenutav tupp on mõnel liigil suhteliselt väike, rohekas, teistel suurem ja tumepruunikaslilla.

Musi-punahuul on pärit Jaava saarelt, tema veripunaseid õisi ümbritseb lillakaspunane tupp, efektsed tuped püsivad taimel õitest kauem. Võrsed kasvavad 60–90 cm pikkuseks.

Kasvatatakse toas amplitaimena.

K a s v u ko h t

t o a s

Valge kuni poolvarjuline, soe.

Suhteliselt nõudlik toataim. Kastetakse pehme toaleige veega, ülekastmine on ohtlik. Piserdatakse sageli. Suvel väetatakse reeglipäraselt, kuid väetislahus tehakse tavalisest poole lahjem.

Kasvuperioodil on ideaalne temperatuur 20–24°, talvel 18°. Detsembris-jaanuaris tuleks taime hoida umbes 4 nädalat 14–16° juures ja kasta harva, see soodustab õiepungade moodustumist. Üldjuhul aga õitseb taim normaalselt ka ilma sellise jaheda perioodita.

Pärast õitsemist lõigatakse võrsed tugevasti tagasi, siis ajab ta kaenalpungadest uusi noori võrseid ning on nägusalt lopsakas.

Istutatakse ümber igal kevadel. Kuna punahuulel on nõrk juurestik, kasvatatakse teda väikeses potis või madalas kausis, istutusnõu põhja pannakse korralik drenaaž. Muld peaks olema kohev, näiteks lehe-, kompost- ja turbamulla segu, millele on lisatud liiva, puusöetükikesi, turbasammalt või perliiti.

Kui taimel esineb kasvuhäireid ning ta õitseb viletsalt, võib põhjusi olla mitu: asukoha või temperatuuri ja niiskusrežiimi järsk muutus, valguse nappus talvel, lubjarikas muld, külm ja lubjarikas kastmisvesi. Sellel taimel peaks olema alati oma kindel ja võimalikult ühtlase režiimiga koht.

Pa l j u n d a m i n e

Kodustes tingimustes pistikutega. 1–3 pungaga pistikud lõigatakse kevadel; 25–30° juures hingamisaukudega kilekoti all ning alt soojenduse puhul juurduvad nad kergesti. Pistikutele võib juured alla kasvatada ka

13

Karin Kaljuläte foto

vees. Ilusa eksemplari saamiseks istutatakse juurdunud pistikud potti 3–5 kaupa. Taimi on soovitatav pistikutest uuendada iga 2–3 aasta tagant.

T e i s i

l i i k e

Viimastel aastatel on toataimena tuntuks saanud teistest suuremakasvulisem kaunis punahuul

(A. speciosus), selle eredad oranžikaspunased õied asetsevad 10–12 kaupa võrsete tippudes.

Punaste õitega rippuv punahuul (A. radicans) on suhteliselt sarnane musi-punahuulega. Lilleturul pakutakse veel teisigi liike ja nendest aretatud sorte, eriti populaarne on tugeva kasvuga ja rikkalikult õitsev sort ‘Mona’.

A

gave americana var. marginata Ko l l a s e ä ä r e l i n e

a m e e r i k a

N i m e t u s e d

14

Amerikanische Agave (sks), century plant (ingl), jättiläisagaave (sm)

a g a av

Sortidest on tuntud veel ‘Medio-picta’, millel on lehe keskel lai kreemikasvalge vööt.

K a s v u ko h t

t o a s

Valge, talvel võimalikult jahe (mitte üle 10°).

S u g u ko n d

Agavaceae (agaavilised) Pä r i t o l u

Aretatud. Liik kasvab Mehhikos.

I s e l o o m u s t u s

Levinud sademetevaestel aladel.

Kompaktne varretu suurekasvuline rosett-taim.

Lehed lamendunud, tugevad, lihakad, kaetud sinaka vahakorraga, servad ogalised, ruljalt teritunud lehetipp lõpeb tugeva ogaga. Taime läbimõõt ulatub paari meetrini. Õitseb looduses 10–30 aasta vanusena. Kodarikust kerkib üles kuni 8 meetri kõrgune õisikuvars, mille harunenud ülaosas on mitu tuhat lehterjat kollakat 8 cm pikkust õit. Viljumise järel vana kodarik sureb, kuid peale seemnete kindlustab taim endale järglaskonna veel juurevõsude näol.

Meie laiuskraadil ja valgustingimustes on õitsemine äärmiselt haruldane, siiski on teada mõned juhtumid, kui 70–80 aasta vanune taim on botaanikaaias, mõisa talveaias ja isegi kodus õitsenud.

Toataimedena kasvatatakse tavaliselt vaid noori eksemplare, hiljem võtavad nad liiga palju ruumi.

H o o l d a m i n e

Suvel on agaavi kõige õigem hoida õues päikesepaistelisel kohal.

19. saj lõpust pärit fotodel võib teda näha ümmarguse lilleklumbi keskele asetatud postamendil või mõisahoone trepimademeid kaunistamas. Retromood lubab seda praegugi. Õues võib agaavi soojal ajal üsna sageli kasta.

Talvel, kui ideaaljuhul on võimalik teda hoida valges, jahedas ja kuivas ruumis, kastetakse veidi vaid paarikolme nädala tagant.

Istutatakse noores eas ümber 2–4 aasta järel, hiljem veelgi harvem. Pott võetakse eelmisest õige veidi suurem, substraadiks sobib raskem liivasegune muld.

Väetatakse väga harva.

Pa l j u n d a m i n e

Juurevõsudega.

Ta s u b

t e a d a

Ameerika agaav on hinnatud ilutaim nii Ameerika mandril kui mujalgi lähistroopikas. Euroopasse, Vahemere maadele toodi see liik juba 1561. aastal. Sajandite jooksul on ta siin laialt levinud ning metsistunud

Ta r m o Niit la fot o

15

ja kujutab endast nüüd üht Vahemere-äärse maastiku karaktertaime.

Mehhikos kultiveeritakse agaave suurtel aladel, nende mahlast valmistatakse rahvusjooke pulket (pulque) ja tekiilat.

Mitmete agaaviliikide lehtedest saadakse hinnalist kiudainet (sisal), mida kasutatakse laevaköite,

kauboilassode, võrkkiikede, käekottide jm valmistamiseks.

T e i s i

l i i k e

Toataimedeks sobivad hästi mitmed väikesekasvulised liigid, näiteks kiuline agaav (A. filifera) ja viktooria agaav (A. victoriae-reginae).

TAIME L E E L UTÄHTSAD TINGIMUSED

Va l g u s

Valgus on keskkonnatingimustest kõige olulisem.

Paraku sellele alati ei osata mõelda. Pannakse taim sinna, kuhu meeldib ja kus tundub ilus olevat ruumi sisekujunduse seisukohalt: toa keskel asetsevale lauale, tagaseina ääres olevale kõrgele riiulile, suurem taim pimedasse toanurka põrandale. Eksivad mõnikord isegi sisearhitektid. Kui ei kasutata kunstlikku lisavalgustust, peavad taimed tingimata olema akna vahetus läheduses. Vastasel juhul ei saa nad korralikult fotosünteesida, s.o endale toitu valmistada. Nimelt käib taime lehtedes päeval hoolas töö. Õhulõhede kaudu neelab taim õhust süsihappegaasi, samaaegselt võtavad juured mullast vett ja teatud mineraalsooli ning saadavad need juhtsooni pidi lehtedesse. Kõik taime rohelised osad sisaldavad klorofülli (leherohelist). Kui päike (valgus) paistab klorofüllile, käivitab see keemilise protsessi, mille käigus süsihappegaas ja vesi koos selle poolt kohale toimetatud mineraalsooladega muudetakse taime kasvuks vajalikuks orgaaniliseks aineks ja seejuures eraldub hapnik. Kui valgust on vähe, ei käivitu see protsess korralikult ja taim nälgib, vaatamata sellele, et teda rikkalikult kastetakse ja väetatakse – lehed jäävad väikeseks, võrsed nõrgaks, õisi areneb vähe.

Inimsilmal ja taimel on erinev spektraalne tundlikkus. Kui meile tundub kogu ruum päeval ühtlaselt valge, siis taime jaoks valitseb 2 meetri kaugusel aknast juba peaaegu täielik pimedus. Valguse intensiivsus väheneb kauguse ruuduga valgusallikast, s.o kui nihutame taime kaks korda aknast kaugemale,

väheneb valgus neli korda. Seda peaksime taimede huvides arvestama. Niigi jõuab aknalauale maja konstruktsioonide, naaberehitiste ja suurte puude varju tõttu vaid 40–60% välisvalgusest.

Toataimede valgusnõudlikkus ja -taluvus oleneb nende loodusliku kasvukoha eripärast. Tinglikult võime toataimed jagada kolme rühma: valguselembesed, poolvarju- ja varjutaimed. Mingil määral saab taimede valgusevajaduse üle otsustada nende välimuse järgi: lihakate, nahkjate või vahakorraga kaetud lehtedega, samuti kirjulehised, aga ka karvade ja asteldega kaetud taimed on tavaliselt valguselembesed, õrna tekstuuriga ja suurte pehmete lehtedega taimed varjulembesed. Kuna reeglist on ka erandeid, tuleb see asjaolu enne taimede muretsemist täpselt selgeks teha.

Kõige parem on taimi kasvatada ida- või lääneaknal. Vajab ju enamik neist hästi valget kasvukohta, kuid mitte eredat päikest. Ka päikese- ja varjutaimed lepivad nende tingimustega, ehkki esimestele jääb seal valgust natuke napiks, teistele on seda jälle pisut üleliia.

Põhjapoolsele aknale sobivad näiteks sõnajalad, filodendronid, begooniad, fuksia, roheliste lehtedega draakonipuud, ka kummipuu.

Suhteliselt kõige raskem on taimi kasvatada lõunapoolsel aknal. Siin edenevad hästi kaktused ja muud sukulendid, hibisk, oleander, kirinõges. Kevadtalvel, kui lumi on maas ja väljas särab esimesi päevi päike, tuleb neid pisut varjutada, et üleminek talviselt pikalt pimeduselt eredale valgusele oleks sujuv, muidu võivad isegi päikesetaimed saada põletusplekke.

221

Liiga kauaks kastmata jäänud taim asetatakse koos potiga vette ja hoitakse seal seni, kuni mullast ei tõuse enam õhumulle.

226

kiiresti potialusele. Selliseid närtsimise piiril asuvaid taimi on sageli raske kui mitte võimatu päästa. Pott tuleb otsekohe asetada üleni vette ja hoida seal seni, kuni mullast ei tõuse enam õhumulle (umbes 10 minutit). Niisugust vanni võib lopsaka lehestikuga ja rikkalikult õitsevatele taimedele kord nädalas ka profülaktiliselt teha.

Kas kasta ülalt või alt? Reeglina ülaltpoolt. Eriti tähtis on see lubjarikka vee puhul. Potimulla pealmine, juurtega vähem läbi kasvanud kiht seob osa lupja ja allpool olevate juurte kahjustused on väiksemad. Lubjaga rikastunud kiht eemaldatakse ümberistutamise ajal.

Kasta tuleb madalalt ja ettevaatlikult, et mulda potist mitte välja uhtuda. Ei tohi kasta iga päev natuke, siis on muld pealt pidevalt märg, alt aga võib jääda kuivaks ja taim ei saa hästi kasvada. Kastetakse võimalikult harva, kuid siis põhjalikult, et mullapall veega küllastuks. Sellest annab tunnistust mõne aja pärast potialusele valguv vesi. See tuleb aluselt ära kallata, muidu on karta juurte riknemist õhupuudusel.

Erandiks on papüürus, millele on vesi alusel pidevalt vajalik, sest ka looduses kasvab ta vees. Ka mõnedele teistele väga suure veevajadusega taimedele (kalla, hortensia, Sprengeri aspar) võib soojal aastaajal pidevalt vett alusele jätta, jahedate ilmadega ja talvel aga mitte.

Kastmisel tuleb vältida vee sattumist taime südamikku, sest vähese või peaaegu puuduva õhuliikumise tõttu toas võib taim sealt kergesti mädanema hakata.

Seepärast võib rikkaliku lehestiku ja õitemassiga taimi

Kastmine: A – vale, B – õige.

(alpikann, asalea, sinningia, säntpoolia) kasta ka altpoolt potialuse kaudu, kuid mõne aja (poole tunni) pärast tuleb kasutamata jäänud vesi aluselt ära kallata.

Kellel on kombeks kõiki taimi alt kasta, peab arvestama ohuga, et toitesoolad liiguvad veega alt üles ja võivad mulla pealispinnal välja kristalliseeruda. Aegajalt on siiski vaja pealt kasta, et neid tagasi mulda viia.

Väga hoolas peab kastmisega olema, kui kasutatakse ümbrispotte. Potiaugu kaudu välja voolanud üleliigne kastmisvesi põhjustab kergesti juurte mädanemise ja taim võib hukkuda. Et see oht oleks väiksem, tuleks ümbrispoti põhja panna drenaažiks kruusakiht või teha puupulkadest rest.

Millisel päevaajal kasta? Taimefüsioloogilisest seisukohast on kõige õigem kasta õhtul, siis on taimed ööseks varustatud küllaldase veega, et päeval lehtedes valmistatud toitained kasvukuhikutesse või säilitusorganitesse transportida. Võib kasta ka hommikul, kuid mitte kunagi keskpäeval, kui muld ja pott on päikese mõjul tugevasti kuumenenud. Kiire aurumise tõttu on kastmisvee mõju taimele siis kõige lühiajalisem. Ka võivad lehtedele sattunud veetilgad päikese käes mõjuda suurendusklaasina ja taimele tekivad põletusplekid.

Kastmisvesi peab olema toaleige. On ju kõik taime osad ja ka muld sama temperatuuriga kui ümbritsev õhk. Külm kastmisvesi võib põhjustada šokinähtuse ning taim ei suuda vett üles imeda. Ka vastupidi, külmas ruumis hoitavaid taimi ei tohi kasta ega piserdada sooja veega.

Kõige sobivam on taimi kasta vihmaveega, see on pehme, neutraalne ja sisaldab suhteliselt palju hapnikku. Kui vihmavett soovitakse pikemat aega säilitada, tuleb seda roiskumise vältimiseks hoida pimedas.

Kraanivesi, mida eriti linnaoludes kõige sagedamini kasutatakse, on klooritatud ning sisaldab mitmesuguseid lahustunud sooli ja lupja. Mitmete taimeliikide (asalea, sõnajalad) kastmiseks selline vesi ei sobi. Kraaniveel tuleb lasta ööpäev seista (võib ka mõne korra segada), siis kloor osaliselt lendub, soolad aga sadestuvad. Vett on võimalik mitmel moel pehmendada.

Kodus on seda kõige lihtsam teha keetes. Mõned spetsialistid küll ei soovita keedetud veega kasta, sest see sisaldab vähe õhku. Ometi ohustab keedetud vesi taimi vähem kui lubjarikas. Kellel on käepärast freesitud kõrgsooturvast, võib õhtul 5-liitrisesse nõusse panna kotikese umbes 100 g hapu turbaga ja hommikuks on hea kastmisvesi olemas. Kemikaalidest võib vee pehmendamiseks kasutada oblikhapet, mida lisatakse 10 liitri vee kohta 1–3 grammi.

Kui savipott äärest ja pealt valgeks tõmbub, annab see tunnistust pidevast lubjarikka veega kastmisest.

Sellisel juhul tuleb taim esimesel võimalusel ümber istutada.

Sambla ja samblike tekkimine mullapinnale on pikaajalise ülekastmise tulemus.

Mida teha, kui on vaja mõneks ajaks taimed omapead jätta? Sageli tõstetakse nad siis poolenisti veega täidetud pesukaussi. See pole kõige parem variant, sest enamikule taimedest ei meeldi selline soorežiim ja juured saavad hapnikupuudusel kahjustada. Õige oleks taimi enne kodust lahkumist eespool kirjeldatud viisil vannitada, et nad end põhjalikult vett täis imeksid. Seejärel kaetakse muld märja samblaga või asetatakse pott suuremasse nõusse ja täidetakse nõu ja poti vahe niiske samblaga.

Ammutuntud on tahi meetod: potiauku topitakse mõned eelnevalt niisutatud villased lõngajupid, mille kaudu taim poti alla asetatud veenõust end vajalikul määral veega ise varustab.

Võib ka teistpidi talitada: kõrgemal asetsevast veenõust juhitakse tahid potimulda. Mida kauem

kavatsetakse ära olla, seda jämedam peab olema lõngapunt. Kui on rohkem taimi, võib nad grupeerida valamu kõrval olevale tööpinnale pehmele käterätile, mille teine ots on korgiga suletud valamusse lastud vees. Ka selline suur taht täidab otstarbe.

Kes tahab rohkem vaeva näha, võib oma taimerühmale teha õhukindla ajutise kilekorteri, kus tekib suletud veeringe.

Taimed pannakse suuremasse kilekotti (pikemad keskele, madalamad äärte poole), see seotakse ülalt kokku ja nöör kinnitatakse kõrgemale millegi külge, et ehitus taimedele peale ei vajuks. Potid on enne kotti panemist hästi kastetud ja nende vahele pannakse niiske sammal, liiv, turvas või muld.

Taimedest aurustuv vesi kondenseerub kile seintele, jookseb mööda seinu alla, niisutades pottide all olevat materjali ja selle kaudu taimi.

Kirjeldatud võtteid kasutades võime kodust ära olla 2–3 nädalat. Õ h u

n i i s k u s e

Villasest lõngast tahi kaudu varustavad mõneks ajaks omapead jäetud taimed end ise veega (A – alt, B – ülevalt).

227

Taimed õhukindlalt suletud kilekotis, kus tekib kinnine veeringe.

r e g u l e e r i m i n e

Kõige tuntum ja lihtsam, kuid lühiajalise efektiga niiskuse suurendamise moodus taimede vahetus läheduses on nende piserdamine pulverisaatori abil.

Samuti kui kastmise puhul, peab siingi vesi olema toaleige. Taimede lähema ümbruse võib piserdamise ajaks katta kilega, et niiskus ei rikuks aknalauda, mööblit või põrandat. Piserdatakse hommikupoolikul, sooja ilmaga ka veel varasel pärastlõunal. Vastu õhtut ei maksa seda teha, ööseks peaksid lehed tingimata jõudma kuivada. Õisi ja pungi ei piserdata, see muudab need pruuniplekiliseks. Piserdamiseks ei sobi lubjarikas vesi, sest vesi aurustub kiiresti, lehtedele

236

pole alati kättesaadavad ja pealegi lõhnavad enamasti ebameeldivalt. Taimedele aga mõjuvad need väga hästi ja seepärast räägime siiski mõnedest võimalustest, mida on aastakümneid edukalt praktiseeritud.

Heaks kasvu soodustavaks väetiseks kõikidele toalilledele on värske liha ja kala pesemise vesi. See lastakse eelnevalt läbi mitmekordse marli, et mulda ei satuks rasvatükikesi, mis võivad ummistada mulla poorid ja hiljem roiskuda.

Kui on võimalik valmistada värske veise- või linnu­ sõnniku leotist, tehakse seda nii. Ämbritäie vee hulka lisatakse liitrise nõu täis sõnnikut. Ühe-kahe nädala jooksul tuleb leotist iga päev pulgaga segada. Väetis on kasutamiskõlblik, kui ei eraldu enam gaasimulle.

Linnusõnniku leotist tuleb enne kasutamist veega lahjendada (1 osa leotist, 3 osa vett). Vanad aednikud ütlevad, et kastmiseks kasutatav veisesõnnikulahus peab olema kange tee, linnusõnnikulahus väga lahja tee värvi.

Linnaoludes võib kasutada tuvisõnniku leotist. Selleks pannakse 1–2 grammi tuvisõnnikut 1 liitrisse keeva vette. Järgmisel päeval segatakse lahust ja kasutatakse kastmiseks.

Ka suhkrulahusega kastmine soodustab taimede kasvu, kompenseerides mingil määral valgusevaegust.

Suhkrut võetakse 1 teelusikatäis klaasi vee kohta.

Vanaemade aegsed nipid – väetamine tee- ja kohvipaksuga või munakooreleotisega – ei õigusta end, sest nende materjalide toitainetesisaldus on väike.

Pealegi sisaldab munakooreleotis lupja ega sobi happelises mullas kasvavatele taimedele. Küll aga võib tee- ja kohvipaksu koguda, kuivatada ja kevadel lisada kerget mulda vajavate taimede istutussegule.

Orgaaniliste väetiste hulka kuuluvad ka kuivatatud ja peenestatud veisesõnnik (karjamaalt kogutud kuivad koogid), kondi- ja verejahu, sarvelaastud. Kui mõni neist on kättesaadav, võib seda varuväetisena mullale lisada, need on pikaajalise toimega. Nädalapäevad käärinud verejahulahust võib kasutada ka taimede pealtväetamiseks, kastmisvesi tohib olla vaid nõrgalt roosa.

Mineraalväetistest ei ole mõtet ise sobivaid segusid koostada, nii nagu seda veel paar aastakümmet tagasi tuli teha – poes on kõik vajalik saada. Tarvitseb vaid

huvi tunda, missugustele taimedele mingi kompleksväetis paremini sobib. Kasutamisõpetuse leiab taaralt.

Taimede turgutamiseks sobivad ka mõned üsna ebaharilikud nipid. Kastmiseks sobib liisunud mineraalvesi, see sisaldab taimedele vajalikke mineraalaineid, samas neutraliseerib selles sisalduv süsihappegaas lubjaeritised potil ja mullal. Aspiriin (salitsüülhape) tugevdab taime vastupanuvõimet ebasoodsatele asjaoludele, 1 liitri vee kohta võetakse üks hästi lahustuv tablett. Selle lahusega kastetakse mulda, tugevate lehtedega taimi võib ka piserdada. Jahtunud kohvijäägi võib samuti potimullale valada, see mõjub eelkõige kaaliumiväetisena. Ka koorega keedetud kartulite jahutatud keeduvett (milles pole soola!) ei maksa ära visata, see on pehme ning sisaldab tärklist ja mitmeid mikroelemente ja teeb taimedele head.

Taimi väetatakse ainult nende kasvuperioodil, seega enamiku taimede puhul märtsist septembrini. Puhkeajal on väetamine isegi kahjulik, sest sellega võib ergutada taimi puhkeperioodi katkestama ja enneaegu kasvu alustama. Küll aga võib talvel harva väetada neid soojalembeseid taimi, mis puhkeperioodi ei pea (diifenbahhia, mõned viigipuud) või on õitsema minemas.

Taime vajadus teatud toiteelementide järgi on eri arenguastmetel erinev. Kasvuperioodi algul vajatakse rohkesti lämmastikku, enne õitsemist ja kasvuperioodi teisel poolel suureneb kaaliumi ja fosfori osatähtsus.

Seepärast on soovitatav võimaluse korral kasvuperioodi algul kasutada lämmastikurikkaid orgaanilisi väetisi. Kui piirduda mineraalväetisega, siis tuleb jälgida eri toiteelementide suhet neis, osa neist on lämmastikurikkamad, teistes on kaaliumi ja fosfori osakaal suurem.

Väetislahusega kastetakse taimi keskmiselt kaks korda kuus, pikka aega õitsevaid ja jõudsa kasvuga liike ka sagedamini. Taime seisukohast oleks kasulik väetada sagedamini, kuid siis tavalisest nõrgema kontsentratsiooniga – nii on taim pidevalt ühtlasemalt toiduga varustatud. Üleväetamine on kahjulik, siis kasvavad taimed küll lopsakaks, kuid jäävad n-ö nõrga kondiga ja võivad talvel hukkuda. Ettevaatlik peab olema kirjulehiste taimede väetamisega: liiga rammusas mullas kaotavad nad kergesti oma iseloomuliku värvuse ja muutuvad roheliseks.

Väetamisel tuleb järgida veel järgmisi nõudeid.

• Väetislahus valmistada täpselt juhendi järgi. Taimed suudavad toitaineid omastada ainult nõrga lahusena. Kange lahus võib põletada ja hukutada taime.

• Enne väetamist peab taim eelmisel päeval või samal hommikul olema korralikult kastetud. Isegi nõrk lahus on kuivadele juuretippudele ohtlik ja võib neid põletada.

• Väetislahusega kastetakse nii ohtralt, et kogu mullapall sellega korralikult läbi imbub.

• Väetada on soovitatav õhtul ja pilves ilmaga. Päikese käes võivad lehtedele sattunud väetisetilgad neile kergesti põletusplekke tekitada.

• Väetada ei tohi haigeid taimi. Haiged juured ei suuda väetisi omastada, muld rikneb ja niigi nõrgad juured surevad.

• Äsja ümberistutatud taimi ei väetata enne nende korralikku juurdumist, s.o 3–4 nädala jooksul. Seevastu on soovitatav väetada mõni päev enne istutamist, et anda taimele toitaineid tagavaraks kuni juurdumiseni.

Väetamine on eriti oluline neil aastail, kui taime ümber ei istutata.

Ta i m e d

s u v e ko r t e r i s

Kevadsuvisel perioodil vajavad taimed võimalikult palju värsket õhku. Mitmetele tugevamatele toataimedele mõjub väga hästi, kui nad pärast öökülmade ohu möödumist kogu suveks õue viia. Välja võib viia näiteks asalea, aukuuba, loorberi, mürdi, tääkliilia, palmid, kaktused ja mitmed teised lihaktaimed. Õrnemaid troopilise päritoluga liike, nagu sõnajalad, begooniad, säntpoolia, hibisk jt õue ei viida.

Järsk asukohavahetus on taimedele kahjulik, seepärast harjutatakse neid värske õhuga lahtise akna juures ja valitakse õue viimiseks tuulevaikne, pilves ja soe ilm.

Võimaluse piirides tuleks taimedele aias valida tuulevaikne poolvarjuline koht, ainult lihaktaimed pannakse päikese kätte. Kui õue viidavaid taimi on mitu, saab neist kujundada meeldiva rühma. Taimi pole soovitav asetada seina või tara äärde, sest sealt tagasi kiirguv soojus võib neile liiga teha.

Et potimuld liigselt ei kuivaks ja taimed tuule käes ümber ei kukuks, kaevatakse potid mulda. Poti äär jäetakse 2–3 cm mullast välja, siis ei uhu vihm aiamulda potimullale peale. Auk kaevatakse veidi sügavam kui pott ja alt kitsam ning täidetakse põhjast kivikestega. Nii jääb poti alla õhuruum, üleliigne kastmis- või vihmavesi saab ära voolata, Suveks aeda viidud juured ei tungi potiaugust välja taimed kaevatakse mulda nii, et poti äär mulda ja ka vihmaussid ei tungi oleks paar cm mullast potiaugu kaudu potimulda. väljas. Poti alla 237 pannakse drenaaž ja Niiskuse hoidmiseks võib potid jäetakse õhuruum. pealt katta rohu, lehtede või õlgedega. Mulda kaevamise asemel võib taimerühma kujundada ka suuremasse dekoratiivnõusse, pottide vahele pannakse turvas või sammal.

Suuri puupütte ei kaevata mulda, see rikuks püti.

Pütile pannakse äärte alla puutükid või tellised, et pinnase niiskus pütisse ei imbuks ja püti all õhuruum oleks. Kaitseks tuulte eest võib püti toestada ühest otsast kõveraks painutatud metall- või jämedamast traadist varbadega. Kõver konks pannakse püti serva taha, sirge ots surutakse mulda.

Ka rõdu võib taimede suvekorterina kasutada. Potid kuivavad siin märksa kiiremini kui aias mulda kaevatuna, seepärast tuleb kastmisega olla väga hoolikas. Juurte ülekuumenemise vältimiseks võib taimed aseÕue viidud puupüti äärte alla pannakse tada suurematesse pottidesse ja puuklotsid või telliskivid. kahe poti vahe täita niiske turba Kaitseks tuulte vastu kinnitatakse pütt või samblaga. Ka võib nendest kohale ühest otsast kujundada kompositsiooni suukõveraks painutatud metallvarbadega. remasse dekoratiivkasti.

Taimenimede loendid

L a d i n a k e e l s e d

252

A Adenium obesum 10 Aechmea fasciata 54 Aeschynanthus lobbianus 12 radicans 13 speciosus 13 Agave americana 14 filifera 15 victoriae-reginae 15 Aglaonema 95 Alocasia x amazonica 16 macrorrhizos 16 sanderiana 16 Aloe arborescens 18 variegata 18 vera 18 Amaryllis belladonna 122 Amorphophallus rivieri 20 Ananas comosus 54 Anthurium andraeanum 22 crystallinum 23 scherzerianum 23 Aphelandra squarrosa 24

n i m e d

Aporocactus flagelliformis 58 Aralia sieboldii 108 Araucaria heterophylla 26 Ardisia crenata 28 Areca catechu 32 Arecaceae 30 Asparagus aethiopicus 36 falcatus 37 setaceus 37 Aspidistra elatior 38 Asplenium nidus 40 Aucuba japonica 42 B Beaucarnea recurvata 44 Begonia bunchii 49 corallina 49 x erythrophylla 49 x hiemalis 46 masoniana 49 rex-cultorum 48 socotrana 46 x tuberhybrida 46

Billbergia nutans 54 x windii 54 Bougainvillea x buttiana 51 glabra 50 spectabilis 51 Bromeliaceae 52 C Cactaceae 56 Calathea 136 Camellia japonica 60 sinensis 61 Campanula isophylla 62 Caryota mitis 32 Castanospermum australe 64 Cereus hildmannianus 58 Ceropegia woodii 125 Chamaedorea elegans 32 Chamaerops humilis 30 Chlorophytum comosum 66 Chrysalidocarpus lutescens 32

Cissus antarctica 68 rhombifolia 68 x Citrofortunella microcarpa 71 Citrus aurantium 71 limetta 71 limon 70 x paradisi 71 reticulata 71 sinensis 71 Clivia miniata 72 nobilis 72 Clusia rosea 74 Codiaeum variegatum 76 Cordyline australis 79 fruticosa 78 indivisa 79 rubra 79 Corynocarpus laevigatus 80 Crassula arborescens 82 lactea 83 ovata 82 perforata 83 Crossandra infundibuliformis 84 Ctenanthe 136

Cycas revoluta 86 Cyclamen persicum 88 Cymbidium 90 Cyperus alternifolius 92 diffusus 93 papyrus 93 D Dieffenbachia 94 maculata 94 seguine 94 Disocactus 199 Dracaena draco 96 fragrans 96 hookeriana 96 marginata 96 Dypsis lutescens 32 E Echinocactus grusonii 58 Echinopsis 58 Epipremnum aureum 98 Eucharis x grandiflora 100 Euphorbia leuconeura 105 milii 105

pulcherrima 102 trigona 104 Exacum affine 106 F Fatsia japonica 108 x Fatshedera 108 Ficus benjamina 110 binnendijkii 113 elastica 112 lyrata 113 Fuchsia x hybrida 114 magellanica 115 G Gardenia jasminoides 116 Guzmania 54 H Hatiora gaertneri 199 Hedera helix 118 Hibiscus rosa-sinensis 120 Hippeastrum 122 Howea forsteriana 32 Hoya bella 125 carnosa 124 I Impatiens 126 balsamina 127 schlechteri 126 walleriana 126 J Jasminum odoratissimum 128 officinale 128 polyanthum 128 Jatropha curcas 131 multifida 131 podagrica 130

K O Kalanchoe Oncidium 154 beharensis 133 Opuntia blossfeldiana 132 microdasys 58 daigremontiana 133 vulgaris 59 Orbea variegata 125 L Laurus nobilis 134 P Licuala Pachira grandis 32 aquatica 156 Livistona Pachypodium australis 32 lamerei 158 humilis 32 Pandanus veitchii 160 Paphiopedilum 162 M Passiflora Mammillaria caerulea 164 bocasana 58 edulis 165 centricirrha 58 quadrangularis 165 elongata 58 racemosa 165 gracilis 58 Pelargonium 168 hahniana 58 crispum 169 wildii 58 grandiflorum 169 Maranta graveolens 169 leuconeura 136 x hortorum 166 Marsdenia odoratissimum 169 floribunda 138 peltatum 169 Medinilla radens 169 magnifica 140 roseum 169 Monstera Peperomia deliciosa 142 caperata 170 Musa clusiifolia 170 acuminata 144 obtusifolia 170 textilis 144 Phalaenopsis 172 Myrtus Philodendron communis 146 bipinnatifidum 175 erubescens 174 N hederaceum 174 Nematanthus sagittifolium 175 gregarius 191 Phoenix strigillosus 191 canariensis 30 Neoregelia dactylifera 30 carolinae 55 roebelenii 30 Nepenthes 148 Platycerium Nephrolepis bifurcatum 176 cordifolia 151 Plectranthus exaltata 150 scutellarioides 178 Nertera Pogonatherum granadensis 152 paniceum 180 Nidularium 55 Polyscias fruticosa 182

guilfoylei 182 paniculata 182 scutellaria 182 R Radermachera sinica 184 Rebutia 59 Rhododendron simsii 186 Rosa chinensis 188 S Saintpaulia ionantha 190 Sansevieria cylindrica 193 kirkii 193 trifasciata 192 Saxifraga stolonifera 194 Schefflera arboricola 196 elegantissima 197 Schlumbergera 198 ruselliana 198 truncata 198 Selenicereus grandiflorus 59 Sinningia speciosa 200 Solanum diflorum 202 pseudocapsicum 202 Soleirolia soleirolii 204 Spathiphyllum 206 floribundum 206 wallisii 206 Stapelia variegata 125 Strelitzia nicolai 209 reginae 208 Streptocarpus 191 Stromanthe 136 Syngonium podophyllum 210

T Tetrastigma voinierianum 68 Trachycarpus fortunei 32 Tradescantia pallida 213 spathacea 212 zebrina 212 V Vriesea splendens 55 W Washingtonia filifera 32 Y Yucca aloifolia 215 elephantipes 214 Z Zamioculcas zamiifolia 216 Zantedeschia aethiopica 218 elliottiana 219 rehmannii 219

253

e e s t i k e e l s e d

254

A aafrika kannike1 190 aaloe harilik 18 puis- 18 vööt- 18 Aaroni kepp 16, 20 adeenium tüse 10 agaav ameerika 14 kiuline 15 viktooria 15 aglaoneema 95 ahvileivapuu 82 alokaasia amasoonase 16 Sanderi 16 suurejuureline 16 alpikann vahemere 88 amarüllis 122 ananass harilik 54 apelsinipuu 71 araukaaria kõrge 26 ardiisia täkiline 28 areekapalm beetli- 32 1

kursiivis on toodud taimede rahvapärased nimed

n i m e d

asalea Simsi 186 aspar mõõk- 37 Sprengeri 36 sulg- 37 aukuuba jaapani 42 B banaan hiina 144 kanep- 144 begoonia Bunchi 49 korallpunane 49 kuning- 48 Masoni 49 mugul- 46 punaselehine 49 roos- 46 sokotra 46 bilbergia longus 54 Windi 54 bokarna käänd- 44 bromeelialised 52 bugenvillea Butti 51 kaunis 51 sile 50

D datlipalm harilik 30 kanaari 30 laose 30 diifenbahhia putk- 94 tähniline 94 draakonipuu harilik 96 Hookeri 96 lõhnav 96 ääris- 96 E ebakrooton kirjulehine 76 ekmea vöödiline 54 F fatseedera 108 fatsia jaapani 108 filodendron kahelisulgjas 175 noollehine 175 pronksjas 174 roniv 174 flamingolill André 22 hõbe- 23 Scherzeri 23

K kaktuselised 56 kalamondiinipuu 71 kalanhoe Blossfeldi 132 G Daigremonti 133 gardeenia sarvik- 133 jasmiin- 116 kalasabapalm greibipuu 71 mahe 32 gusmaania 54 kaljukaktus 58 kalla H harilik 218 habetähk kollane 219 hirss- 180 roosa 219 havisaba kameelia kolmevöödiline 192 jaapani 60 silinderjas 193 kannatuslill tihe 193 kobar- 165 helksiine 204 purpur- 165 hibisk sinine 164 roos- 120 suureviljaline 165 kanntaim 148 J kartulipalm 20 jasmiin karuspalm harilik 128 harilik 32 lõhnav 128 kastanseemnik roosa 128 aidsi- 64 jatrofa keerdviljak 191 lõhis- 131 kellukas oksepähkli- 131 ripp- 62 turd 130 kentiapalm jõulukaktus 198 Forsteri 32 jõulutäht 102 kingsepapalm 39 kirinõges 178 fuksia patagoonia 115 värd- 114

kivirik ripp- 194 kliivia mattpunane 72 vääris- 72 kluusia roosa 74 korallmari harilik 152 korallpõõsas oivaline 140 kristusekroon 105 krossandra lehter- 84 kruvipuu Veitchi 160 kuldpuu 42 kuldviljakpalm kollakas 32 kummipuu 112 kuradikeel 20 kuukaktus suureõieline 59 kuuking 172 kääbuskaktus 59 kääbuspalm 30 L laimipuu magus 71 laternlill Woodi 125 lehtkaktus 199 lehtliilia kõrge 38 lehvikpalm austraalia 32 madal 32 lemmmalts balsamiin- 127 hertsog- 126 sultan- 126 lihavõttekaktus punane 199 lihunikupalm 39 loorberipuu harilik 134 luuderohi harilik 118 lõikhein papüüruse- 93 vahelduvalehine 92

väike 93 lülikaktus 198 M maavits kirbik- 202 mandariinipuu harilik 71 maopalm 20 maranta valgeroodne 136 meelistäht suureõieline 100 monstera meeldiv 142 mägipalm vääris- 32 mürt harilik 146 N nefroleep kõrge 150 südajalehine 151 neoregeelia Carolina 55 nidulaarium 55 nõelköis kuld- 98 näsakaktus eriastlaline 58 Hahni 58 piklik 58 siidkarvane 58 õrn 58 Wildi 58 O ontsiidium 154 orbea kirju 125 P pahhiira vesi- 156 paksjalg tutt- 158 palmilised 30 palmlehik rahu- 86 pandan Veitchi 160

paradiisilinnulill kuninglik 208 Nikolai 209 pasunapuu hiina 184 pelargoon lõhnav 169 ripp- 169 suureõieline 169 viir- 166 peperoomia keerdlehine 170 talbjas 170 tömbilehine 170 piimalill kaunis 102 kolmekandiline 104 neljakandiline 105 särav 105 pisipalm kollakas 32 pomerantsipuu 71 punahuul kaunis 13 musi- 12 rippuv 13 pärgväändik õiekas 138 R ratsuritäht 122 raunjalg pesa- 40 rododendron Simsi 186 rohtliilia tups- 66 roos hiina 188 S safrantähk käänd- 24 sametnõges 178 sammaskaktus peruu 58 sarvsõnajalg harilik 176 sebralill rippuv 212 sidrunipuu harilik 70

siilkaktus Grusoni 58 sinisilm sarnas- 106 sinningia kaunis 200 siugkaktus piitsjas 58 stapeelia kirju 125 stromante 136 sugalill 136 sulgvõhk 216 sõrgköis jalglehine 210 sõrmlehik sulnis 197 võra- 196 säntpoolia kannikeseõieline 190 T tarasarik kanaka 182 polüneesia 182 põõsas- 182 sokotra 182 tarzaniköis 98 teepõõsas hiina 61 tetrastigma harilik 68 tiigerlehik 136 titaanjuur Rivière’i 20 toakuusk 26 toanõges 178 tomat korall- 202 tradeskantsia purpur- 213 roio- 212 tsissus austraalia 68 romblehine 68 tsümbiidium 90 turdleht ahel- 83 piimvalge 83 portulak- 82 puis- 82

tõlvlehik õiekas 206 Wallise 206 tõlvpuu harunematu 79 lõuna- 79 punane 79 põõsas- 78 tõlvviljak maoori 80 tääkliilia aaloelehine 215 hiigel- 214 U urnõis seltsing- 191 triibik- 191 usambaara kannike 190 255 V vahalill harilik 124 valge 125 vandepalm suur 32 varjukannike 190 vašingtooniapalm kiuline 32 veenuseking 162 vesipalm 92 viigikaktus harilik 59 kuld- 58 viigipuu ahtalehine 113 bensoe- 110 lüüra- 113 vriisea särav 55 Ö öökuninganna 59