Tommi by Tammerraamat

Pildid joonistanud Anu Kalm

Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Kadri Põdra Tekst © Anne Grave Pildid © Anu Kalm © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-29-9 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Toomas, omadele Tommi Toomas on enda arvates juba päris suur poiss, seitsmeaastane, nii et mõnikord kõlab naljakalt, kui talle öeldakse ikka veel Tommi. Tegelikult on poisi nimi tähtsates paberites Toomas. Toomas Sillak. Pereliikmed kutsuvad teda siiski Tommiks. Tommi ema nimi on Katre Sillak. Oma isa kohta ei osanud poiss kaua aega midagi arvata. See asi hakkas talle kahtlane tunduma juba mõned aastad tagasi lasteaias. Sealsetel isadepäevapidudel näis imelik, et kõigil teistel lastel tulid kohale isad, temal aga vanaisa. Tommi on ka ema käest katsunud midagi isa kohta teada saada. Ema vastab alati, et Tommil on sellest veel raske aru saada, või viib jutu lihtsalt mujale. Loomulikult ei ole Tommil vanaisa vastu midagi. Tommi vanaisa ehk Sillaku Ott, nagu paljud teda kutsuvad, on tore mees. Ta töötas varem bussijuhina ja jäi alles hiljuti pensionile. Tommile paistab, et vanaisa on pensionäri kohta veidi liiga noor. Ta on emalt ka selle kohta aru pärinud. Ema sõnul ei saa vanaisa enam tööl käia, kuna ta jalg on natuke haige. Tõepoolest, vanaisa lonkab sutsuke ja võtab pikemate käikude jaoks isegi kepi abiks. Tommi seevastu teab, et nii väga haige see jalg nüüd ka ei ole – selle peal saab ikka veel kaksiratsi hobusega kappamist mängida. Kui

vanaema Mare mängule peale satub, saavad mõlemad asjaosalised pahandada. Tommi on vanavanemate juures päris tihti. Kui emal on oodata jälle mõnda pikalevenivat nõupidamist või kiiret asjaajamist, jääb Tommi teinekord maale mitmeks päevaks. Muidugi päris õige maakoht see nüüd ka ei ole. Sillaku Ott ja Mare elavad umbes 20 kilomeetrit Tallinnast väljas. Suurele linnale ligidal olek ei ole mingi maal olek, nagu ütleb vanaema. Tommi arvab teisiti. Mis siis veel on maal olek kui mitte oma aialapiga eramajas elamine? Lähima naabri maja on küll kiviga visata, kuid ega see loe. Linnas, Tommi päriskodus, on majad kohe mitmesetmekorruselised, nagu ütleb vanaema. Tommi küll ei saa aru, mis see setme tähendab, aga igatahes elab linnas ühes majas hirmus palju peresid kõrvuti. „Justkui silgud pütis,” tavatseb vanaisa vahel naljatada. „Teineteise kõrval ja üksteise otsas.” Ega linnas olekul ka miskit viga pole. Öeldakse ju küll, et seal naaber naabrit ei tunne, aga üks poiss Tommi koolist, Kaido, elab koguni nende kõrvalmajas. Tommi on paar korda aknast teda koos emaga jalutamas näinud. Neil on alati kaasas väike lömmis ninaga ja maani karvadega koeranäss. Ema ütleb, et see on Pekingi paleekoer. Tommi ei oska ainult arvata, miks see nina peab tal nii lömmis olema, nagu oleks tal mingi õnnetus juhtunud. Tommi tahaks küll väga selle poisiga koos mängida, nad sõidavad hommikuti sama bussiga kooli. Ema aga ei luba. Õigemini Kaido ema ei luba.

Kord sattusid Tommi ja ema bussis selle teise poisi ja tema emaga kõrvuti istuma. Tommi sikutas ema varrukast. Ema sai aru ja tegi ääriveeri juttu. „Teie poeg käib ju Vahtriku Gümnaasiumis, meie Toomas samuti. Ehk tahaks Kaido mõnel õhtupoolikul meile mängima tulla?” „Kahjuks ei ole see võimalik,” nähvas Kaido ema uhkelt, „meie pojal on targematki teha!” Tommi märkas ema punetama löönud põski ja mõtles ise, miks see naine niimoodi oli öelnud. Ta vaatas üle õla tagasi ja nägi ka Kaidot tema poole kiikamas. „Imelik,” mõtles Tommi. Kui ta tahtis hakata emalt seletust pärima, nägi ta ema silmi kummaliselt läikimas. Tommi otsustas parem vait olla. Kõige halvem linnas elamise juures on see, et ema ei luba Tommil koera võtta. Kui Tommi alles lasteaias käis, ütles ema, et poiss on veel liiga väike ega saa hakkama. Kui Tommi sügisel esimesse klassi läks, üritas ta emale mõista anda, et ta on ju nüüd suur. Ema vastas selle peale, et linnakorter ei ole mingi looma kodu. Ometigi elab naabermaja Kaido pere ka korteris ja nendel ju on koer! Nüüd, kus Tommi käib esimeses klassis, ei jõua ta nädalavahetusi ära oodata, et saaks vanavanemate juurde. Seal on vähemalt Krässu, kellega mängida.

Krässu Kui Tommi ja Krässu esimest korda kohtusid, oli poiss viieaastane ja kutsikas kolmekuune. Ema oli reede õhtul maale minekuks koti valmis pakkinud ja laupäeva hommikul asusid nad teele. Tommil oli väike tumesinine seljakott, emal suur roheline spordikott. Tommi oli tohtinud kaasa pakkida kõige kiirema mänguauto, lisaks pidid kotti mahtuma hambahari, käterätt, pidžaama ja muu selline kraam. Ema koti sisu Tommi muidugi ei teadnud, aga seal olid alati kõik vajalikud asjad. Kõige tähtsam asi seekordse maale sõitmise juures oli vanaisa Oti kingitus. Just, nad sõitsid vanaisa sünnipäevale. Kui ema oli spordikoti auto pakiruumi asetanud ja Tommi seljakoti sinna kõrvale sokutanud, ulatas ta Tommile naljaka sangaga ja õhuavadega kasti. Tommi juba teadis, millega tegu. Nad sättisid kasti kenasti tagaistmele Tommi turvatooli kõrvale ja sõit võis alata. Sillaku Ott ja Mare juba ootasid külalisi. Vanaema oli üht-teist lauale sättinud ja vanaisa oli triiksärgi selga pannud. Umbes kella kümne paiku veereski auto õue. „Näe, Katre on enda juuksed jälle ära värvinud!” imestas vanaema Mare.

„Noore naisterahva asi. Vaata, kui uhkelt Toomas istmel troonib!” lisas vanaisa Ott. Kui esimesed tervitused ja õnnitlused lausutud, sosistas ema Tommile midagi kõrva. Poiss pilgutas emale silma ja lippas auto poole. Kohe oli ta tagasi saladusliku kastiga. „Palju õnne, vanaisa! See on sinu kingitus,” lausus Tommi ja ulatas kandami vanaisale. Selle sees krõbistas ja niutsus miski või keegi. Vanaisa paotas kaant, mille vahelt pressis välja üks pisike must nina. Kohe järgnes pruunika krässus karvaga pea ja keha. Pisike koerakutsikas vänderdas murul vanaisa jalge ümber. „No lõpuks saime meiegi endale aiavalvuri,” naeris vanaisa. Vanaema ruttas tuppa ja tuli tagasi väikese veekausiga. Väike koeranäss hakkas isuga vett limpsima. „Mis me talle nimeks paneme?” vaatas vanaema küsivalt teiste poole. „Kuidas mis? Krässu muidugi,” teatas Tommi. „Ta on ju niisugune krässus karvaga ja hästi pehme.” Sellega oli asi otsustatud.

Katse Mõni päev pärast ebaõnnestunud vestlust bussis üritab Tommi ise härjal sarvist võtta ja Kaidoga koolis juttu teha. Pisuke ärevusvärin on küll sees, on ju Kaido ikkagi juba teise klassi poiss. Aga tahtmine endale mänguseltsilist naabrusest saada ning veel sellist, kellel on koer, mis sest, et imeliku lömmis ninaga, sunnib Tommit tegutsema. Pärast esimese tunni lõppu tõttab Tommi õhinaga koridori teise klassi ukse taha. Nende õpetaja ei ole veel tundi lõpetanud, kuid juba kostab sagimist. Prauhti paiskub uks lahti ja teiste seas jookseb ruumist välja ka Kaido punapäine kogu. Et kuidagi tähelepanu äratada, astub Tommi ruttavale poisile ette. „Mis sa siin koperdad, tatikas!” pröökab Kaido. See tuleb Tommile üllatusena. Ema kõrval alati paipoisina tundunud Kaido on tehtud hoopis teisest puust. Nad lihtsalt ei ole veel suures koolimajas paari esimese nädala jooksul kokku juhtunud. „Aa … Ma kogemata. Ma tahtsin tegelikult küsida, ee … Mis su koera nimi on?” kogeleb Tommi ehmunult. „Kah mul asi, mis see sulle korda läheb?” Samas tekitab Tommi küsimus Kaidos ka pisukest uudishimu.

„Kas sulle meeldib mu koer või? Sina oma emaga ei saa sellist koera nagunii endale lubada.” „Miks sa nii ütled?” muutub ka Tommi julgemaks. „Minu ema lihtsalt otsib sobivat tõugu.” Mis on muidugi vale. Tommi teab, et ema ei kaalugi koera võtmist korterisse. „Jäta uhkustamine, teil pole nii palju rahagi, et endale koera osta,” teatab Kaido. „Elate emaga kahekesi, isa sul ju üldse polegi.” Nüüd kihvatab Tommis miski. „Kust sa võtad, et mul isa ei ole? Muidugi on mul isa, ta ainult ei ela meie juures, ta on praegu pikal reisil.” See ei ole tegelikult tõsi. Isast teab Tommi vaid seda, et ta elab Tallinnast kaugel, kuskil Lõuna-Eestis. Seda on ta kunagi vanaema ja vanaisa omavahelisest vestlusest kuulnud ja meelde jätnud. Kohtunud ei ole Tommi isaga kunagi. Tahtmine Kaidole vastu vaielda on aga suur. „Mis sa uhkustad!” lausub Kaido. „Ma tean küll!” Viha ja häbipuna hakkavad aeglaselt Toomase palgeile tõusma. Ta otsib sõnu, millega Kaidole vastata. Ta oleks valmis endast suurema poisiga isegi kaklema, aga õnneks heliseb kell tundi. Selleks korraks jääb arvete klaarimiseks kujunenud tutvuse sobitamine sinnapaika.

Tähtis jutt Kaido parastav ütlus isa kohta vaevab Tommit terve ülejäänud koolipäeva. Õhtul kodus otsustab poiss ema abiga asjas selgust luua. „Ema! Miks sa mulle kunagi mu isast jutustanud ei ole?” võtab Tommi õhtusöögilauas julguse kokku. „Miks sa seda praegu küsid?” lausub ema äreva häälega. „Kas koolis juhtus midagi?” „Ema, sa oled mulle alati öelnud, et küsimusele ei vastata küsimusega. Miks sa seda siis praegu ise teed?” Tommi hääl kõlab kurvalt. „Ei juhtunud mul koolis midagi erilist, ära muretse.” Veidi aega vaikivad mõlemad, siis üritab poiss uuesti. „Lihtsalt, sa lubasid mulle, et kui ma suuremaks kasvan, siis räägid mulle, mis mu isaga on. Ma mõtlesin nüüd, et olen juba küllalt suur …” „Kulla Tommi,” naeratab ema kurvalt, „need asjad on üsna keerulised.” „Pole hullu, küll ma aru saan!” julgustab Toomas ema. „Hästi,” sõnab ema otsustavalt. „Pese hambad ära, poe voodisse, tulen mõne aja pärast sinu tuppa ja siis räägime.”

Toomas on isegi veidi üllatunud, et ema nii kergesti järele annab. Ta mõtiskleb, et ehk on ta tõesti suureks kasvanud, kui ema talle lõpuks ometi sellest asjast rääkida otsustab. Poiss teeb kiiruga kõik vajalikud toimetused ja poeb teki alla ema ootama. Peagi siseneb ema tuppa ja istub poisi voodi kõrval olevale toolile. „Vaata, Toomas …” Ema hääl on vaikne ja tõsine, ka poisi pärisnime kasutab ta harva. „Olen praegu kahekümne viie aastane. Kui ma su isaga tuttavaks sain, olin seitseteist, gümnaasiumi viimases klassis. Tema oli siis juba kakskümmend kuus, minust palju vanem. Me kohtusime bussis. Mina sõitsin kaks korda nädalas linna kooriproovi, tema sõitis töölt koju. Nii ta mulle vähemalt tookord ütles. Ta oli meeldiv ja jättis oma vanuse tõttu väga täiskasvanud mulje.” „Mis ta nimi on?” pärib Tommi vahele. „Mart,” vastab ema vaikselt. Pärast väikest pausi ta jätkab. „Ta kutsus mind endale külla. Minu vanemad, sinu vanaema ja vanaisa, olid muidugi sellele vastu, kuid ega ma neid ju ei kuulanud. Tahtsin olla iseseisev. Peagi olid sina sündimas. Kui ma Mardile sellest rääkisin, ei öelnud ta algul midagi. Aga meie järgmisele kohtumisele ta enam ei ilmunud. Kui üritasin ta tuttavate käest midagi välja uurida, selgus, et ta oli hoopiski ära kolinud. Mingit märki mulle temast ei jäänud, telefonile ta ei vastanud. Nii ma siis olingi suures segaduses. Ühes aga ei kahelnud ma hetkekski: selle väikese elu, keda enda sees kannan, kasvatan üles. Nii see siis läkski. Kevadel lõpetasin kooli ja augustis sündisid sina. Su vanaema ja vanaisa aitasid mind palju. Kui sa olid aastavanune,

asusin ametit õppima ja leidsin peagi ka tööd. Ja siin me nüüd sinuga oleme.” Ema võtab Tommi kaissu ja kallistab poissi kõvasti. Tommi tunneb, et tal on veel rohkem küsimusi tekkinud kui enne, ent väsimus võtab võimust ning poiss uinub ema süles. Ema asetab Tommi voodisse, kohendab ta tekki ja peab tahes-tahtmata tunnistama, et tema poeg ei ole enam mudilane.

Üllatus Järgmisel hommikul kooli minnes on Tommil jalg kerge. Ühest küljest on tal hea meel, et tal oli emaga eile tõsine jutuajamine ning et ta sai nüüd lõpuks isa kohta selgust. Veidi kurvaks on see mõte küll teinud, et tema isa niimoodi ema maha jättis. Sinna ei saa aga miskit parata. Teine asi, mis Toomasele rõõmu teeb, on see, et neil on õhtul ees igareedene sõit vanaema ja vanaisa juurde. Sellised nädalavahetused meeldivad Tommile üle kõige. Lõpuks ometi saab jälle Krässuga mängida! Tegelikult jääb Tommi maale laupäevaks ja pühapäevaks üksi, sest emal on jälle töö juures mingi koolitus. Naljakas, et täiskasvanud peavad ikka veel õppima. Vanaema ütleb selle peale, et inimene õpib kogu elu. See näib Tommile natuke imelik. Emal on küll mõnikord õhtuti tarvis midagi lugeda või „läbi töötada”, nagu ta ise ütleb. Siis laotab ta raamatud ja paberid laiali ega luba ennast segada. Aga näiteks vanaemal ja vanaisal ei ole ju kooliõpikuid ega vihikuid. Mismoodi nemad siis õpivad?! Täna õhtul saab ema tunnikese varem koju. See on poisi meelest vahva, sest nüüd nad saavad rutem teele asuda. Tommil on seljakott juba pakitud. Isegi järgmiseks esmaspäevaks antud lugemispala on

Toomas, omadele Tommi . . . . . . . 7 Krässu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Katse. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 14 Tähtis jutt . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16 Üllatus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 19 Rõõmus ootus. . . . . . . . . . . . . . . . 23 Koolis. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 24 Üllatav vestlus. . . . . . . . . . . . . . . . 26 Kaido mure. . . . . . . . . . . . . . . . . . 28 Enne jõule. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 31 Koeraga jalutamas. . . . . . . . . . . . 34 Jõulupidu. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 39 Telefonikõne. . . . . . . . . . . . . . . . . 43 Vaheaeg. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 46 Linnalapse koolivaheaeg. . . . . . . 50 Plaan külalisega. . . . . . . . . . . . . . 53 Tommi ootab külalist . . . . . . . . . 57 Talvised mängud . . . . . . . . . . . . . 61

Vana-aastaõhtu. . . . . . . . . . . . . . . 66 Järgmine külaskäik . . . . . . . . . . . 69 Juhtum kelgumäel. . . . . . . . . . . . 73 Mis edasi saab?. . . . . . . . . . . . . . . 78 Kiire abi. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 82 Sõbrad telefonis . . . . . . . . . . . . . . 85 Koeraelu. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 89 Jälle kooli. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 93 Tõsine jutuajamine . . . . . . . . . . . 97 Lumise nädalavahetuse algus. . 102 Õnnelik laupäev. . . . . . . . . . . . . 104 Ettevalmistused . . . . . . . . . . . . . 109 Jälle kelgumäel. . . . . . . . . . . . . . . 111 Aeg on käes. . . . . . . . . . . . . . . . . . 114