Toomas Hendrik Ilves - ütlemisi

THI

2

THI

Toomas Hendrik Ilvese Ăźtlemisi

Koostanud Olari Koppel

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Kadri Põdra

Esikaane foto: Arno Saar, Õhtuleht Foto 30. maist 2013, kui Tallinnas Kirjanike majas toimus Tom Stoppardi ja Toomas Hendrik Ilvese vestlusring.

Tagakaane foto: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht Foto 24. veebruarist 2013, kui Tallinnas Estonia kontserdisaalis tähistati Eesti Vabariigi 95. aastapäeva.

Foto tiitli vastas: Liis Treimann, Postimees Foto 23. augustist 2015, kui külas käis Poola president Andrzej Duda.

Fotod: Scanpix/Postimees, Delfi/Eesti Ajalehed, Sakala, Ekspress Meedia, Õhtuleht Fotograafid: Margus Ansu, Tiit Blaat, Mati Hiis, Hendrik Osula, Andres Putting, Marko Saarm, Liis Treimann, Eero Vabamägi

© Olari Koppel © Tammerraamat, 2016

ISBN 978-9949-565-58-0 OÜ Greif trükikoda www.tammerraamat.ee

SISUKORD

Koostajalt 7 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

Endast 15 Eesti, eestlased ja eestlus 21 Euroopa ja maailm, välis- ja julgeolekupoliitika ning selle seos ajalooga 35 Tõdemusi 43 Riik, valitsemine ja poliitika 55 Mineviku mõtestamine 75 Vanad ja uued naabrid 85 Töö ja majandus 91 Keel, kultuur ja looming 101 Kool, haridus ja teadus 111 Kodu, pere ja tervis 119 Kokkuvõtteks 123

Viited 131

5

K o o s ta j a lt

Pole teada, millal jääb ajaloolaste tagasipilgu vaatevälja Eesti elu aastatel 2006–2016 ja millise hinnangu nad sellele annavad.

Raamatu peategelast silmas pidades märgistab see ajavahemik Ilvese kümnendit ehk perioodi, kui Toomas Hendrik Ilves täitis Vabariigi Presidendi ülesandeid. Ühtlasi sai Ilvesest sellega igavene rekordimees. Kui eksiilvalitsuse presidendi kohusetäitjaid mitte arvestada, siis pole keegi teine olnud presidendiametis kauem. Samuti pole kellelgi võimalik Ilvest ametiaja pikkuses ületada, vähemasti mitte kehtiva põhiseaduse tingimustes.

Kui mõtleme end tagasi 2006. aastasse, meenub ka toonaste presidendivalimiste vastasseisu keskne teema. Europarlamendi saadiku Toomas Hendrik Ilvese toetajaskonna hinnangul oli elu Eestis hangumas. Suurte muutuste, ebaselguse, ülikiire arengu ja rahvusvaheliste eesmärkide saavutamise järel oli kätte jõudnud aeg, kui – Ilveselt endalt sõnu laenates – sooviti kaetud laua taha maha istuda, end lõdvaks lasta ja sõpradele ordeneid jagada.

7

Tagantjärele võibki 2006. aastat hinnata vähemasti Eesti tingimustes stabiilsuse ja õitsengu tippajaks. Pea ainsaks sisepoliitilisi kirgi kütnud suursündmuseks kujunesid toonased presidendivalimised, millest Ilves vastu ootusi, ent ühislaulu ja ovatsioonide saatel võitjana väljus. Estonia kontserdisaalis valijameeste kogus oli pinget niisama palju kui korvpallimeistrivõistluste otsustava finaalmängu teisel lisaajal.

Järgnev kümnend ehk Ilvese kaks ametiaega on pakkunud Eesti rahvale kõike muud kui vaikust ja stabiilsust: Pronksiööd Tallinna südames, Vene-Gruusia augustisõda, ränk majanduskriis, euro tulek, Venemaa heaks tegutsenud luurajate paljastamine, Kreeka ja laiemalt kogu euroala kriis, Kremli-raha skandaal, Krimmi annekteerimine ja sõda Ida-Ukrainas, äärmusjõudude esiletõus Euroopa Liidus, pagulaste vool Euroopasse ja lõpuks Ühendkuningriigis korraldatud referendum, mille mõju Euroopa tulevikule pole võimalik alahinnata.

Need turbulentsid moodustavad konteksti ja raami, milles president Ilvesel on tulnud tegutseda. Ta ise võttis presidendi rolli kokku 20. augustil 2016 ühes oma viimases riigipeana peetud pikemas kõnes, öeldes: «Üleilmastunud ja lõimunud maailmas peab Eesti riigipea nägema meie riiki suurte protsesside pildil, leidma seoseid, sõnastama riigile ülesandeid ja neid rahvale seletama. Presidendi tähtsaim põhiseaduslik ülesanne on seista meie riikliku iseseisvuse ja julgeoleku kaitsel, olema vajadusel ka pingeid maandavaks piksevardaks ning riskima sõnumitoojale osaks saava saatusega.» *** President Lennart Meri kehtestas1990ndatel presidendikõne standardi. Sädeleva sõnameistrina mängis ta kujunditega, 8

veenva näitlejameisterlikkusega talletas ta need kuulaja mällu.

Sageli suutis ta suure probleemi olemust tabada ühe rabavalt piltliku lausega. Sellest sai Meri peamine tunnusmärk. Ent elukutseliselt kirjanikult olekski patt vähemat oodata.

President Ilvese stiil on teistsugune. Tema tekstides on Meri omadega võrreldes vähem piltlikke ja luulelisi keeleleide. Poeetika ja retooriliste võtete tulevärgi asemel kuulsime ja lugesime argumente ja analüüsi, heas mõttes loenguid, milles esmalt sõnastatakse probleem, mida seejärel asutakse ratsionaalselt lahti seletama. Peaaegu kõiki Ilvese pikemaid kõnesid võib nende algvariandis pidada esseedeks, mida president ise oma nõunike abiga seejärel rohkem või vähem kõnelikuks viimistles.

Ilvese käekirja, mida ta Kadriorus muutma ei soostunud, kujundasid tema tööaastad Raadio Vaba Euroopa analüütiku ja toimetaja ning hiljem suursaadiku ja välisministrina. Seal polnud kohta «pirnidele» ja «kildudele» ning eks kandunud seesugune hoiak üle ka järgmisesse, elu suurimasse ja tähtsamasse töösse. Mis ehk sisu ja mõte on esmatähtis. Kuidas on küll oluline, ent alati allutatud sisule.

Ja, mis parata, kindlasti mängis oma osa seegi, et kui Meri armastas end presidendina pidevalt lavastada oma kuninglikku rolli sõnade ja tegudega igati rõhutades, siis Ilvese ametlikes toimingutes end suuremaks tegev teatraalsus puudus – see polnud ega pole ka edaspidi talle lihtsalt loomuomane.

See ei tähenda, et Ilvesel napiks nõtket keeletunnetust, ka eesti keeles, mida ta oma päritolu tõttu pole koolis õppinud.

Sõnamängud ja -loome, huvi sõnade ja keelte päritolu vastu – võib öelda, et see on tema kirg välis- ja julgeolekupoliitika ning muusika kõrval. Seda teavad kindlasti kõik, kes on temaga vahetult kokku puutunud, juttu ajanud ja kirju vahetanud. Ja neist kildudest saab kokku panna terveid köiteid, igaüks oma mälestuste piires ja mahus.

9

*** Kogusin sellesse raamatusse Toomas Hendrik Ilvese tõdemusi, mõtteid ja tähelepanekuid tema arvukatest kõnedest, intervjuudest ja arvamusartiklitest. Valdava osa neist pani ta kirja ja kandis ette riigipeana, peotäis pudemeid pärineb ka varasemast ajast.

Tsitaatide allikaks on enamjaolt Vabariigi Presidendi kodulehekülg (www.president.ee), lisaks on kasutatud tekstikogumikke «Suurem Eesti», «Eesti jõudmine», «Põrp!» ja Iivi Anna Masso pikka intervjuuraamatut «Omal häälel». Äärmise vajaduse korral on tsitaate nende mõtteselguse huvides lühendatud kõnepidamisele vajalike pöördumiste ja kiillausete eemaldamise teel. Üldistavalt «ütlemisteks» nimetatu jõudis nende kaante vahele teemapõhiselt. Alajaotuste vaheliste piiride mõningane hägusus on paratamatu, need tõmbasin kogumiku liigendamise huvides. Ilvese kümnendi sündmustele tagasi vaadata, neid mõista ja mõtestada aitab see kogumik kindlasti nii praegu kui ka tulevikus. Head lugemist.

Olari Koppel, president Toomas Hendrik Ilvese nõunik

aastatel 2006–2016

10

THI

12

13

8. veebruar 2016.

Kadriorus tunnustamas preemiatega noori teadlasi.

1.

endast

Ma ei mäleta, millal või kus ma esimest korda Eestiga kohtusin. Ta oli lihtsalt olemas. Ta ümbritses mind lapsepõlves, sealjuures ometi olemas olemata, kuna keegi minu ümber – välja arvat mu vanemad – ei olnud temast kunagi kuulnud.1 Kui kasvada üles pagulasperes, kus kolitakse iga paari aasta tagant – algul elad väikses korteris, siis kolid natuke suuremasse, siis jõuad väga väiksesse majja, kus on 30 ruutmeetrit aeda jne –, kui kogu aeg kolida ja mitte kusagil tunda end kodus, siis on väga hea tunne, et sul on koht, millega sa seotud oled.2 New Jerseys oli alkoholi tarbimise vanusepiiriks 21 eluaastat. Kui olin 16–17aastane, läksin üle Hudsoni jõe Manhattanile Eesti Majja. Seal piisas sellest, et oskasin tellida õlut puhtas eesti keeles.3 17

Kui mulle ütleb keegi, et inglise keele oskuse, mujal saadud hariduse või ajutiselt omatud võõra passi tõttu olen ma ameeriklane, on see sama jabur, kui näiteks ütelda, et Harri Tiido on oma vene keele oskuse ja kunagise NSV Liidu passi omamise tõttu sovett.4 Minu elu võib lihtsustatult pidada teoseks, millest suur osa kuulub köitesse «Eesti».5 Ma räägin inglise keelt nagu ameeriklane, ma mõtlen nagu eurooplane.6 Ma räägin vabalt inglise keeles, kuid ma ei räägi hea meelega inglise keeles eestlasega, osaku ta seda kui tahes hästi.7 Ma astusin parteisse mitte niivõrd demokraatia arendamiseks, kuivõrd selleks, et saada Eesti Euroopa Liitu; see oli minu meelest üks tugevamaid garante Eesti demokraatia püsimisele.8 Ma ei arva, et mu roll peaks olema Eesti rahva ülemkommentaator.9 Inimõiguste vallas olen fundamentalistlik liberaal.10 Mul ei ole lemmikbändi, mul on erinevad tujud!11 Te ei leia üheltki ametitoolilt, millel olen istunud, minu küünejälgi. Ma pole ametitesse iga hinna eest trüginud, samuti pole ma nendest ametikohtadest kinni hoidnud.12 18

Presidendiamet pole kuulunud kindlasti nende unistuste või tööde hulka, mille poole oleksin sihikindlalt ja energiat säästmata pürginud.13 … mõnede reformierakondlaste meelest olen ma jätkuvalt aktiivne sotsiaaldemokraat, sotside arvates kuulun ma IRLi ning mingi osa IRLi hinnangul pole mu perekonnanimi mitte Ilves, vaid hoopis Orav.14 Praegu on see lausa stamp, et eestlane peab olema Pärdi austaja, ma isegi pelgan öelda, et mulle meeldib Arvo Pärt. See ei ole nii, et Pärt meeldib mulle seepärast, et ta on eesti helilooja ja mina olen Eesti president. Muusika lihtsalt on osa minu elust.15 Kas inimene, kes on valitud mingisse ametisse, peaks varjama oma muusikalist maitset? Siis, kui olin minister, käisin ka kogu aeg kontsertidel, aga seda ei pannud keegi eriti tähele või ehk natuke. Kui ma ei olnud veel minister, siis ei huvitanud kedagi üldse, mida ma kuulasin.16 Ma pole ei valitsuskoalitsiooni ega ka mitte rahva ripats.

Olen sõltuvuses vaid ametivandest ja seadustest.17 Mina ei ole presidendiks sündinud või selleks kasvatatud, nagu tavatsetakse öelda monarhide või ka mõne eelmise riigipea kohta.18

19

Lõpuks seisab president üksi keset lava, ees pult, mikrofon, kõnetekst ja klaas vett. Tema vastas on rahvast täis, kuid täiesti vaikne saal või kaamerasilma taga kogu Eesti. See on täiesti eriline tunne, täis ülevust ja koormavat vastutust: olla ihuüksi, ent saada tuge sadadest tuhandetest eludest, tunnetest, unistustest ja muredest. See on suurim au, mida üks rahvas võib ühele inimesele osutada.19 Alati on kiusatus olla lihtsalt tavaline inimene, presidendiametile on lihtsamaid alternatiive.20

20

2.

eesti, eestlased ja eestlus

On ime, et Eesti on üldse olemas.21 Kuidas saakski oodata, et eemal elavast kultuuri- ja keelekeskkonnast saaks me eestlus olla muud kui taidlus?22 Eesti identiteet on sügavalt keeleline: sa oled eestlane, kui sa räägid eesti keelt. Keel on meie usk ja meie ideoloogia ja see on ka see, mis defineerib eestlast.23 Identiteet ei saa olla geneetiline, eesti rahva puhul oleks see täiesti mõttetu mõiste.24 Olen kurb, kui arvame, et meie ainus eesmärk on ellu jääda.25 Elame Jõulumaal, kus üks ja sama sõna tähistab nii Kristuse sündi kui ka pööripäeva – päikese taastulekut. Meie nimetame seda just nõnda: jõul.26 23

Parim viis kirjeldada Eestit lühidalt välismaalastele on öelda, et see on ainus postkommunistlik Põhjala riik.27 Meie riik ei ole pronkssõdur, ei ole üks kuju.28 … kuidas inimesi Eestis hoida? See on hea ja kättesaadav haridus, mitte madalad maksud; kvaliteetne, mitte parteistatud tervishoid; avatud, mitte politiseeritud ühiskond; salliv, mitte räige debatt oluliste küsimuste üle; turvalised ja jõukad külad, mitte jõukate turvakülad; kompetentsusest, mitte irrelevantsetest teguritest lähtuv personalipoliitika; valikuvabadus, mitte piirangud.29 Mulle pole kunagi meeldinud küsimus «kas me siis sellist Eestit tahtsime?!». See küsimus sõnastab jõuetu allaandmise. Meie riik pole mitte soovimise või tahtmise, vaid tegutsemise tulemus.30 Kui riik on 90aastane, siis on ta noor riik. Aga siiski juba küps täiskasvanu, mitte enam teismeline.31 Meie suhe oma riigiga on olnud romantiline. Tuline nagu tõeline armastus ikka. Nii nagu õnneliku armastuse jätkuks on abielu, kus tunnete kõrval on ruumi mõistusele ja vastutusele, nii peab ka Eesti kodaniku suhe oma riiki teisenema. Nii nagu seda teeb oma eluga kolmekümnendates aastates perekond.32 Me oleme vabad. Ja seega oleme suured.33

24