Tuulepealne maa II - ei ole sõda noortele meestele by Tammerraamat

Tuulepealne maa Ei ole s천da noortele meestele

Tuulepealne maa Mihkel Ulman Lauri Vahtre

Ei ole s천da noortele meestele

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Mari Kolk

Kaanefoto ja filmivõtete fotod: Eesti Rahvusringhääling (Ülo Josing) Ajalooline foto lk 12–13: Rindeteadete vitriin Tartus Rüütli tänaval augustis 1942. Eesti Filmiarhiiv

Teleseriaali “Tuulepealne maa” 13. jagu “Ei ole sõda noortele meestele” esilinastus Eesti Televisioonis Eesti Vabariigi 95. sünnipäeval 24. veebruaril 2013. Film oli osa Eesti Rahvusringhäälingu juubeliprogrammist.

ISBN 978-9949-526-26-0

Trükitud OÜ Greif trükikojas

www.tammerraamat.ee

Saateks 2008. aasta lõpul tõi Eesti Televisioon ekraanile 12-osalise ajaloolise draamaseriaali “Tuulepealne maa”, milles kujutati Eesti ja eestlaste elu ning katsumusi ajavahemikus 1917 kuni 1941. Seriaal, mille režissöör oli Ain Prosa, stsenarist Mihkel Ulman koostöös Lauri Vahtrega ja produtsent Raivo Suviste (BEC), sai suure publikumenu osaliseks ning seda on hiljem korduvalt uuesti näidatud, sealhulgas ka Lätis ja Soomes. Tammerraamat avaldas stsenaariumid 2009. aastal ka raamatuna. Tegijailt küsiti korduvalt, kas telelugu ka järje saab. Sündmustiku lõpp 1941. aastal, mil Eesti vallutasid Saksa väed, jättis lahti piisavalt palju otsi, et sellist ootust õigustada. Mitmesugustel tehnilistel põhjustel uut 12-osalist jätku siiski ei tulnud. Küll aga valmis mõni aasta hiljem põhiliselt samade tegijate töö viljana seriaali 13. jagu “Ei ole sõda noortele meestele”, mis läks eetrisse Vabariigi 95. aastapäeval, 24. veebruaril 2013, olles osa ERRi juubeliprogrammist. “Ei ole sõda…” tegevustik toimub 1943. aasta sügisel, mis on omamoodi vaikusehetk kahe aasta vahel (1941 ja 1944), mil sõda surma ja hävingut külvates üle Eesti veeres. Olukord oli ebamäärane. Rinne asus esialgu kaugel, kuid liikus juba vähehaaval tagasi lääne poole (sakslaste lüüasaamised Stalingradi all ja Kurski

kaarel). Ent kaardil ei paistnud see veel saatuslik ning dr Goebbelsi propagandamasin kinnitas veendunult, et Saksamaa lõplik võit on lähedal. Lääneriigid toetasid Nõukogude Liitu tõhusalt, kuid teist rinnet ei olnud veel avatud. Selles olukorras oli isegi hea analüüsivõimega inimesel raske otsustada, millele n-ö mängida – kas Saksamaa võidule või Saksamaa kaotusele ning sõja järel lääneriikide diktaadi all kehtestatavale maailmakorrale, nagu seda oli olnud Versailles’ süsteem pärast I maailmasõda. Eesti rahva absoluutne enamus soovis ja lootis Vabariigi taastamist ning oli ilmselge, et 6

selleks tuleb mingil moel ise sündmuste käiku sekkuda. Ei esinenud massilist kahetsustunnet 1939./1940. aasta alistumise pärast ega riigi toonase juhtkonna süüdistamist (see on vohama hakanud hiljem, tagantjärele tarkusena). Alistunud oli ka mitu Eestist suuremat ja tugevamat riiki, kõik need alistumised olid jõuga peale surutud ja kõik alistunud rahvad eeldasid ning lootsid, et sõja järel nende riik taastatakse. Seda olid USA ja Inglismaa Atlandi hartas ka tõotanud. Kuid, nagu öeldud, mõistis toonane Eesti avalikkus üsna hästi, et kandikul keegi vabadust siiski tagasi tooma ei hakka. On vaja sekkuda, võidelda, oma tahtmisi ja hoiakuid tegudega tõestada. Eelkõige tõestada, et eesti rahvas ei soovi nõukogude võimu ning on valmis sellele, relv käes, vastu hakkama. Kõige otsesemalt puudutasid need küsimused muidugi noori, väeteenistuse-ealisi mehi. Nende ette kerkinud dilemmadest ja kogu olukorrast tervikuna annab hea ülevaate Heli ja Arno Susi poolt Heino Susi autobiograafilisele diloogiale “Hall malev” kirjutatud järelsõna, kust võib muu hulgas lugeda:

1941. aasta suvel oli Nõukogude okupatsioon Eestis asendunud Saksa okupatsiooniga. Aastasadu oli eesti rahvas oma

põhiliste rõhujate ja suurimate vaenlastena tunnetanud sakslasi. 1919. aastal oli see vana vaen löönud uue jõuga lõkkele nn Landeswehri sõjas. Seal lõi Eesti rahvavägi, sõdides samal ajal idast pealetungivate punavägedega, puruks kindral Rüdiger von der Goltzi juhitud balti aadli ja Saksa regulaararmee ühiskorpuse. 1941. aastaks oli aga eestlastele selge, et suurimat ohtu rahva olemasolule kujutas endast Nõukogude Liit. Eesti iseseisvuse vägistamine 1940. aasta suvel ja sellele järgnenud terror, mille käigus viidi vangi ja suretati Siberi koonduslaagrites suurem osa Eesti Vabariigi tuntud ühiskonna- ja poliitikategelasi, pandi toime tuhandeid mõrvu ja küüditati Siberisse massiliselt naisi, lapsi ja vanakesi, ei jätnud kahtlust, mis ähvardas eesti rahvast uue Nõukogude vallutuse korral. 1943. aasta suveks oli kommunistliku okupatsiooni kordumise oht muutunud reaalseks. Stalingradi lahingu kaotusest peale taganesid sakslased kogu rindel. Sellises seisus nägi eesti rahvas paratamatult Saksamaas oma põhilist liitlast võitluses idast läheneva surmaohu vastu ja sajanditevanune vaen vajus tahaplaanile. Ja nii olid juba 1941. aasta sügisel tuhanded mehed astunud Saksa sõjaväkke, hiljem ka veel relva-SS-i koosseisus moodustatud Eesti Leegioni. Kuid samas püsis väga paljude, eriti haritumate poiste hulgas sügav tõrge astuda võitlusse vanade vaenlaste sõjaväe ridades, mis pealegi oli endale teeninud võika maine peaaegu kõigi Euroopa rahvaste seas. Poisid, kes tundsid küll vajadust võidelda kodumaa kaitseks, kuid ei pidanud võimalikuks toetada selle võitlusega kuritegelikku Suur-Saksamaad, arvasid leidvat väljapääsu astumises hõimumaa Soome relvajõududesse. [---] Eks olnud minejate seas neidki, kes sel teel püüdsid sõjast üldse pääseda. Soome ei sundinud saabujaid sõtta, võimalik oli ka tsiviilteenistus, peamiselt küll metsatöödel Põhja-Soome laantes. Ei olnud ka

eriti keeruline minna edasi Rootsi. Siiski ei lubanud enamiku Eesti Vabariigis sündinud ja kasvanud noormeeste meelsus neil võitlusest idavaenlase vastu kõrvale jääda ja valdav enamus rohkem kui kahest tuhandest Soome saabunust avaldas kohe soovi astuda Soome sõjaväkke. Ka oli Eesti rahvusliku liikumise juhtide, Saksa sõjaväega mitte seotud Eesti ohvitseride ning “soomepoiste” eneste üheks ideeks luua Soomes eesti rahvusväeosad, mis võiksid saada taasloodud Eesti Vabariigi kaitseväe tuumikuks. [---] Eesti poiste põgenemisse Soome on suhtutud mitmeti. Saksa 8

okupatsioonivõim ja mitmed selle teenistuses seisvad Eesti ohvitserid võtsid poiste lahkumist kui väejooksu. Paljud teisedki Eestis leidsid, et Eesti eest tuleb võidelda otse Eesti piiri taga. Nagu me praegu teame, ei aidanud Eestit punasest õudusest päästa ei meie meeste puhuti lausa ennastohverdav võitlus Karjala kannasel ega ka Narva rindel. Et aga Soome ei mindud väejooksikuina, tõestab fakt, et üheksa kümnendikku 200. jalaväerügemendis teeninud eesti poistest pöördus pärast Soome rahu sõlmimist Nõukogude Liiduga 1944. aasta augustis Eestisse tagasi, et pidada siin juba täiesti lootusetut võitlust hukkuva kodumaa kaitseks.

Kuid dilemmad ei seisnud mitte ainult sõdimisealiste poiste, vaid ka endiste Eesti Vabariigi poliitikute ning laiemas mõttes kogu iseseisvusaegse juhtkonna ees, niipalju kui seda juhtkonda pärast kommunistlikke repressioone alles oli. Sakslaste sõjalist olukorda ei soovitud mingil juhul raskendada, sest see oleks vaid kaasa aidanud uue nõukogude okupatsiooni saabumisele. Samas näitasid nii Saksa kohalikud kui ka kõrgemad võimukandjad üles uskumatut mõistmatust okupeeritud alade rahvaste soovide, motiivide ja maailmapildi suhtes. Selle mõistmatuse juured

peitusid igipõlises šovinistlikus ülbuses, mida kroonis natslik rassiteooria. Saksa võimu alla langenud rahvaid koheldi parimal juhul üleoleva armulikkusega, tahtmata neis näha liitlasi, vaid kõigest alamaid. Selline suhtumine oli Eesti rahvuslikele liidritele loomulikult eemaletõukav ning süvendas veendumust, et tuleb otsida võimalust Eesti Vabariigi taastamiseks ka Saksamaa abita. 1944. aasta veebruaris-märtsis moodustati Eesti Rahvuskomitee, kuid eeltööd ja läbirääkimised selle loomiseks käisid juba 1943. aasta sügisel. “Ei ole sõda…” kujutab seda sündmusteliini mõnevõrra lihtsustatult. Läbirääkijaid ja sidemeteloojaid oli rohkem kui üks (seriaalis on nad koondatud Indrek Kallaste tegelaskujusse) ja küüditatud presidendi asemel riigi järjepidevust kandev professor Uluots, kes stsenaariumis on põrandaaluse tegevuse varjatud initsiaator, suhtus Rahvuskomitee loomisse tegelikult üsna reserveeritult, vähemalt alguses. Kuid oluline oli lugejale tutvustada ka seda tegevussuunda, mis lõpuks viis välja Otto Tiefi valitsuse väljakuulutamise ja Eesti lipu heiskamiseni Pika Hermanni torni 1944. aasta sügisel. Neil sündmustel oli omakorda oluline mõju Eesti hilisemale ajaloole ja Vabariigi taastamisele 1991. aastal õigusliku järjepidevuse kontseptsioonist lähtudes. Stsenaariumi kirjutamisel leidsid autorid inspiratsiooni, materjali ja tuge mitmest olulisest teosest, millest esikohale võibki asetada Heino Susi diloogia “Hall malev”, täpsemalt selle esimese osa “Üle lahe” (esmatrükk 1974, Lund). Gümnaasiumipoiste arutelud ja ettevõtmised toetuvad suuresti just sellele raamatule. Kuid nimetada tuleb ka Arved Viirlaiu monumentaalset, samuti autobiograafilist soomepoiste-lugu “Põhjatähe pojad”. Veidi kaudsemalt toetas autoreid Kaljo Alaküla suurepärane “III eskadrill”. Kindralkomissariaadis toimunud tegevuse kajastamisel toetuti peamiselt Jaan Krossi mälestustele (ta on selles osas ka

Indrek Kallaste prototüüp), poliitilise tegevuse kajastamisel koguteosele “Tõotan ustavaks jääda”, kaudsemalt ka Harald Riipalu mälestusteraamatule “Kui võideldi kodupinna eest”. Mitmed stsenaariumis kajastuvad episoodid olid autoreile teada muudest allikatest, oma osa oli ka kaudseil (vanemailt päritud) mälestustel. Oluline on märkida, et mitu pealtnäha uskumatut episoodi (sõbra väljatoomine Patareist, raadiosaatja SD hoone pööningul jmt) on tõestisündinud lood. 10

“Ei ole sõda…” käsikiri valmis valdavalt Mihkel Ulmani tööna. Lauri Vahtre aitas välja mõelda tegelaskujusid, olukordi ja süžeekäike ning kirjutas Rahvuskomitee liiniga seonduvad stseenid. Kuna filmi ajaraamide ahtuse tõttu need stseenid käsikirjast lõpuks välja kärbiti, otsustasid stsenaristid üksmeelselt, et ekraanile tulnud filmi stsenaristiks võib märkida vaid Mihkel Ulmani. Kuna käesolevas väljaandes on need osad taastatud, siis on taas tegu kahe autorinimega, nagu ka “Tuulepealse maa” esimese 12 osa puhul. Autoritel juhtus ka näpuvigu. Näiteks sai sisse kirjutatud pikem stseen tantsimisest õhtuses kohvikus. Tegelikult oli tantsimine Saksa okupatsiooni ajal kohvikutes-restoranides keelatud, kuigi võib oletada, et sellest reeglist alati ja igal pool kinni ei peetud. Ka ei ole päris järjekindlalt arvestatud tõsiasjaga, et kehtis pimendusnõue ja komandanditund.

Lõpetuseks üks kummaline seik. Nagu lugeja peagi veenduda võib, toimub osa tegevusest fiktiivses Seitsmetuule talus Eesti põhjarannikul. Nii oli see kirjas stsenaariumis ja nii on see kirjas ka käesolevas väljaandes. Kuid mitte 2013. aasta veebruaris

ekraanile tulnud filmis, sest võttegrupi arvates sobis tegevuspaigaks väga hästi Suurupi alumine (puust) tuletorn. Tegemist oli tüüpilise töö käigus langetatud otsusega, milliseid ikka tehakse visuaalse efektsuse, ligipääsetavuse, võtete maksumuse jpt kaalutluste koosmõjul. Ent kui film oli ekraanile jõudnud, pöördus stsenaristide poole vanaproua, kes üllatunult küsis, kuidas stsenaristid teadsid, et tema poolvend sõja ajal Suurupist salaja inimesi Soome vedas. Nagu selgus, oli Suurupi oluline Soome pagemise vahepeatus, kus nn katakombides varjas ennast aeg-ajalt kuni paarkümmend inimest, oodates võimalust üle lahe pääseda. Vanaproua poolvend oli Talvesõja ajal teeninud Soome laevastikus, Saksa ajal asus ta tööle Suurupi majakas ja sai sealt raadio teel ühendust võtta tuttavate soome meremeestega, kes siis kokkulepitud ajal (kui saksa majakamehed olid purju joodetud) pagejatele järele tulid. Üle veeti nii tulevasi soomepoisse kui Keila koonduslaagrist põgenenuid, hoolimata kellegi “värvist”.

Tegelased:

Siim Pärtel, 18 Virve Riislaid, 19 Oskar Männik – Siimu koolivend, 18 Märt Reng – Siimu koolivend, 18 Joosep Roo, 70 Toomas Roo, 43 Maret Roo, 42 Leili Roo, 8 Indrek Kallaste, 43 Ivi Kallaste, 36 Reet, 70 Karl Ploompuu, 56 Rohi – veltveebel, 29 Tüdruk – kohvikukülastaja, 20 Jass Sarapik, 46 Harald Riislaid – Virve onu, 47 Kalju Riislaid – langevarjur, Virve vend, 30 Juhan – langevarjur, 22 Viktor – langevarjur, 35 Werner – Saksa ohvitser, 25 Ilmar – piirivalvur, 30

Esimene leegionär – 20 Teine leegionär – 20 Litzmann – Eesti kindralkomissar, 50 Uluots – professor, Eesti Vabariigi viimase seadusliku valitsuse peaminister, 53 Viirpuu – major, 48 Sekretär – 20 SD ohvitser – 30 Poliitik/Tartlane – 45 16

Poliitik/Tallinlane – 45 Poliitik / Põllumeeste Kogud – 45 Lisaks politseinikud, sõdurid, Saksa ohvitserid, välipolitseinikud, piirivalvurid, kohvikukülastajad, laulja, talumees, akordionimängija

Draamasarja “Tuulepealne maa” 13. jagu “Ei ole sõda noortele meestele” esilinastus Eesti Televisioonis Eesti Vabariigi 95. sünnipäeval 24. veebruaril 2013. Stsenaristid olid Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre, režissöör Ain Prosa, operaator Mait Mäekivi, produtsent Raivo Suviste. Sarja tootja oli BEC. Järgnevatel lehekülgedel on Rahvusringhäälingu arhiivis olevad fototabamused filmivõtetelt. Ülo Josingu fotod.

Joosep Roo (T천nu Oja)

Leili Roo (Sonja N체ganen)

Maret Roo (Mirtel Pohla)

29. oktoober

Tallinn, Kadrioru loss. Esinduslikus kabinetis

1943

jutlevad kindralkomissar Litzmann ja professor Uluots. Esimene istub oma töölaua taga, teine külalise toolil. Uluots hoiab kuidagi kohmetult põlvedel portfelli. Kuid see pole mitte alandlik kohmetus, vaid pigem professorlik hajameelsus. Veel viibib toas Litzmanni adjutant. Vestlus, nagu näha, on pooleli. Vesteldakse saksa keeles.

Litzmann:

Härra professor, me kõneleme Eesti autonoomia laiendamisest, mitte iseseisvast riigist.

Uluots:

Kuid lubage küsida, härra kindralkomissar, miks me ei võiks kõnelda iseseisvast riigist? Kas te arvate, et eestlased ei ole oma riiki väärt?

Litzmann:

Kui soovite küsimuse niiviisi asetada, härra professor, siis… Jah, miks mitte – eestlased peavad kõigepealt tõestama, et nad üksmeelselt astuvad vastu bolševismile.

Mobilisatsioon on välja kuulutatud, nüüd on vaja tegusid. Uluots:

Ma olen nõu pidanud, nagu te teate, kõigi tähtsamate poliitiliste jõudude esindajatega. Ja tulemus on ühene – soovitakse Eesti Vabariigi taastamist. Eestlased astuvad üksmeelselt välja vaid juhul, kui neil on võimalik sõdida millegi eest, mitte vaid idavaenlase vastu. Palun edastage see asjaolu Berliini,

välisministeeriumisse.

Litzmann põrnitseb enda ees laual olevat telegrammi, mille allkiri on näha: RIBBENTROP. Litzmann:

(kuivalt) Eesti Vabariigi taastamise küsimus ei ole hetkel paraku aktuaalne.

Uluots:

(suutmata üllatust varjata) Ei ole hetkel aktuaalne? Pärast Wehrmachti taganemist Stalingradi alt? Pärast suviseid taandumisi Kesk-Venemaal? Uskusin, et Saksamaale on praeguses olukorras iga liitlane teretulnud.

Litzmann:

Mida te sellega tahate öelda? Et eestlased võivad asuda bolševike poolele?

Uluots:

Te ei tea, mida te räägite. (kohmetub, mõistes,

et on olnud veidi taktitu) Vabandust, härra kindralkomissar. Ma tahan öelda, et see on võimatu. Pärast seda, mida meie rahvas 1940. ja 1941. aastal läbi elas, ei ole see lihtsalt võimalik.

Litzmann:

Ja sellegipoolest te tulete mulle tingimusi esitama, kui kaalul on kogu tsiviliseeritud maailma saatus?

Uluots:

Härra kindralkomissar, ma vaid edastan seisukoha, mis oli täiesti valdav.

Litzmann:

Aga te näete ju ise, et kommunistide uue sissetungi ärahoidmine ongi eestlaste esimene ja tähtsaim rahvuslik huvi. Miks siis kõnelda Eesti Vabariigi taastamisest? Vähemalt praegu? Las eesti mehed astuvad kõigepealt Eesti Leegioni. Las näitavad oma kindlameelsust lahingus.

Uluots:

(väsinult) Nad on seda näidanud ja kahtlemata näitavad veelgi. Kuid ma selgitasin teile, et eesti rahva ülimaks eesmärgiks on taastada oma riik.

Litzmann:

(kärsitult) Ja mina, härra professor, selgitasin teile, et see küsimus ei ole hetkel aktuaalne. (viibutab käes telegrammi)

Uluots:

(tõuseb) Sel juhul, härra kindralkomissar, lubage mul lahkuda. Pean teie sõnad Eesti poliitikutele edasi ütlema.

Litzmann silmitseb Uluotsa pingsalt. Kas professor vihjab millelegi? Kuid Uluotsa murelikust näost ei saa midagi välja lugeda. Litzmann:

(samuti tõustes) Nägemiseni, härra professor. Uluots lahkub rahulikul sammul, kuidagi

hajameelselt, unustades isegi omalt poolt hüvasti jätta. Adjutant avab talle ukse. Koridoris müksab Uluotsa portfell mingit madalale postamendile asetatud kujukest, mis kukub ja puruneb, kuid professor ei märka seda.

–––––––––––– 28

Joosep Roo istub Roo talu köögis laua taga, piip suus ja prill ninal, ning uurib Postimeest. Esialgu laseb ta pilgul hajameelselt ja pealiskaudselt üle pealkirjade käia. Tooma ja Mareti tütar Leili on põlvili toolil ja kirjutab sulega, mida ta aegajalt tindipotti kastab, hoolega midagi õpikust vihikusse. Tüdrukul on keeleots suust väljas. Toomas ilmub teisest toast, piirivalvuri munder seljas, embab Maretit ja istub laua taha. Maret askeldab toitudega. Joosep:

(loeb ajalehest) Vihaseid heitlusi kõigis idarinde tulipunktides… Dnepri käärus hävitati üks vaenlase esiletunginud üksus… Krementšugist loode poole löödi Nõukogud tagasi lähtepositsioonidele… vaat kus kuram! (Toomale) Sõja algul oli üks võit teise järel, ei ma siis uskunud, et venelastel pikka pidu on, nüüd aga tammuvad sakslased ühe koha peal nagu kanad takus.

Toomas:

Liitlased abistavad kõvasti Stalinit. Kui

lend lease´i ei oleks, oleks sõda juba võidetud. Joosep:

Ja mida see Jaapan passib? Kui Jaapan sealtpoolt sõja kuulutaks, ei oleks neil pääsu… saaks selle asjaga juba ükskord ühele poole.

Maret:

Tuleb õnne tänada, et meil siin on rahulik.

Leili:

Koolis poisid rääkisid, et varsti tulevad inglased.

Täiskasvanud vahetavad omavahel tähendusrikka pilgu. Maret:

Kõige parem oleks, kui mitte kedagi siia rohkem ei tuleks.

Joosep pöörab lehte ja loeb edasi. Ta ilme muutub ärevaks. Joosep:

(loeb ette) 1925ndama aasta meeste kaitseteenistusse kutsumise määrus… kõik 1925nda aasta mehed on kaitseteenistuskohustuslikud!… Vai kuram!

Toomas tõmbab lehe oma kätte. Loeb. Toomas:

Kaitseteenistusest kõrvalehoidjad langevad sõjaväe-erikohtu alla. Hm.

Joosep:

Siim on ju 25nda aasta poiss!

Maret:

Kas Siim võetakse nüüd sõjaväkke?

Toomas:

Kindlasti. Eks seda olnud oodata nagunii.

––––––––––––

Tallinn. Kindralinspektuuri ruumid Toompea lossis. Avar kabinet, aga mitte ülemuse, vaid keskametnike oma. Näha on kolm lauda:

Indrek Kallaste, major Viirpuu ja naissoost Sekretäri omad. Indrek on tsiviilriides, major Viirpuu Saksa mundris. Sellal kui Indrek näeb välja asjaliku advokaadina, ilmestab major Viirpuu sõjaväelasepilku vaevumärgatav kaval säde. Tagaseinas uks kirjaga “Generalinspektor”. Viirpuu:

(saksakeelse telefonikõne lõpetuseks, käega

natsitervitust imiteerides) Ei itle! (paneb toru hargile) Viirpuu, Indrek ja Sekretär vahetavad pilke. Kõik peaaegu muigavad, aga sealsamas teevad ülimalt tõsise näo ja süvenevad uuesti oma töösse. Viirpuu tõuseb, mingid paberid näpus, et väljuda. Viirpuu:

Härra Kallaste, teie kui õppinud jurist… Ütelge, kas meie väljakuulutatud