UAZikuga Venemaal by Tammerraamat

a g u k i Z UA l a a m e n Ve

a g u k i Z A U e maal Arno Pavel

Ven

I osa

e k a i ä V os 1. jasõit

t i õ s a j l l ä V ä i kveäv e m aaallee eenm a V n e V 1 44 0 2 1 0 2

Minu käest on korduvalt küsitud: kust ma sain mõtte reisida UAZikuga Venemaal? Noorukina lugesin reisikirja “Autoga Jakutskist Moskvasse”, kus kaks Moskva inseneri otsustasid aastal 1965 Moskvitš 402-l matkata Jakutskist Moskvasse; see oli aeg, kui Venemaal teid õieti veel ei olnudki. Teinekord oli targem sõita niinimetatud teelt maha ja laveerida taigapuude vahel, sai kiiremini edasi. Teid ei olnud, auto oli kehvakene, tagavaraosi ei olnud, rehve samuti. Viimased kulusid täiesti läbi, kuidagi viimase vindi peal nad Moskvasse jõudsid. Minu alateadvusse jättis see mingi jälje, hulk aastaid hiljem võtsin raamatu taas lugeda. Siis trehvasin internetis meie telemeeste reisikirjale sõidust UAZikul Vladivostokki. Oli lõbus sõit: õhtuti peeti pidusid, piinas alaline rahapuudus, vahel ei mõistnudki, kuidas nad pärast suuremat pidu edasi sõita said – minu meelest pidutseti solidaarselt kogu meeskonnaga. Kuid ka töö sai tehtud; kui häda käes, pöörduti abi saamiseks partei-, komsomoli- või kohalike telekomiteede poole. Asjad liikusid, vahepeal sõideti küll rongiga, UAZik platvormil, kuid Vladivostokki nad jõudsid. Ja siis tekkiski mul küsimus, et huvitav, kas ilma igasuguste komiteede abita on taoline reis võimalik – oma autoga, omal riisikol? Aega on läinud palju, küll on mind seganud masu, küll käpardlikud hea jutuga remondimehed, tänaseks aga olen nii kaugel, et olen selliseks pikaks sõiduks valmis. Planeerin sõita mitte ainult Vladivostokki, vaid kaugemalegi, ka tagasi arvan jõudvat oma 7

isikliku UAZikuga. Ja eks proovi mitte tulla, Vene seaduste järgi oled siis kurjategija. Tahaks ka näha, kuidas venelastel ehitustööd kulgevad, suurte ehitusmeistritena on nad ehitanud küll kommunismi, küll sotsialismi, paarkümmend viimast aastat kapitalismi. Tahan oma silmaga kaeda, kuidas ehitis kerkib. Kuid tähtsaim põhjus on siiski asjaolu, et 1906. aastal asus Eestist Vladivostokki elama ja töötama minu vanaisa Juhan. 1923. aastal sündis minu isa, 18-aastase noormehena mobiliseeriti ta sõjaväkke, sõja lõppedes jäi Eestisse. Tahan näha seda tõotatud maad, kuhu asusid elama tuhanded eestlased, teiste hulgas minu esivanemad. Küsitakse: “Kas sul kõhe ei ole, sõidad ju üksinda?” Natukene ikka on. Enim pelgan sääski, ülejoonud tegelasi, auto on küll korralikult remonditud, kuid siiski... Natuke muretsen oma tervise pärast. Olen märkamatult saanud 67-aastaseks ja noorpõlve mõtlematused on hakanud välja lööma. Otsuse aitas langetada teadmine, et kui ma seda ära ei tee, siis piinab see mind vist küll surmani. Sest – oma unistused tuleb täita. Sellise postituse kirjutasin oma blogisse 12. mail 2014.

13. MAIL ASUSIN TEELE Saatus oli minuga heatahtlik, saatis mu teele järjepidevalt abivalmis inimesi, sain õigeaegselt villist remontida ja hooldada. Nimelt on Venemaal palju maastikuautode huvilisi, kes on omavahel ühenduses, terve võrgustik. Kui nad said teada, et Eestist on Vladivostoki poole teel vanal UAZikul üks avantürist (nii nimetas mind Habarovskis üks telereporter), sain neilt tõhusat abi. Oli nii, et kui lahkusin ühest linnast, olid mul juba paari järgmise linna džiiperite telefoninumbrid taskus. Keskeltläbi 600–700 km järel käisin järjekordsest töökojast läbi, kus siis kõrvaldati tekkinud vead, vahetati õlid, määriti auto. Maksin ainult varuosade eest, töö eest ei võetud, öeldi, et omadelt 8

Mind on tulnud teele saatma Eesti Muinsuskaitse Selts. Hüürus 13. mail.

me raha ei võta. Niisiis olin kampa võetud, kindel ja hea tunne oli. Ööbisin tihti džiiperite kodudes, enamasti aga oma UAZikus, ainult neli korda magasin hotellis, sealgi sain suurt allahindlust. Olin paarkümmend aastat tagasi Tarvastust vana UAZiku ostnud, sõitsime lastega sellega niisama suviti katuseta ringi, kihutasime läbi porilompide, saime märjaks, naeru ja nalja oli palju. Kui süvenes Vladivostokki sõidu plaan, siis kargas pähe, et miks mitte läbi Venemaa Vene autoga, meie hea vana UAZikuga? Otsisin head remondimeest, kes auto töökindlaks muudaks; arvasin, et leidsin sellise Mustlas, kuid eksisin. Suuri probleeme tekitas varuosade kvaliteet, kibedate kogemuste järel leidsin Tallinnast enam-vähem normaalsed kauplused, kus vähemalt ei püütud hea jutu saatel praaki sokutada. Kose autoremonditöökoda Jakkmoto võttis lõpuks remondi ette. 9

Otsisin teekaaslasi, neid leida ei õnnestunudki. Lõpuks lõin käega ja otsustasin üksinda sõita. Ehk sellepärast mind Venemaal nii kussutatigi, sellist asja polnud varem nähtud – üksinda vanal villisel Balti merest Jaapani mereni ja tagasi. Auto ametlik nimetus on UAZ 469, kuid venelased kutsuvad teda uazik, ka kozjol, Eestis on see auto rohkem tuntud Vene villisena. Kutsun oma partnerit reisikirjelduses nii ja naa, kuidas parasjagu tuju on. Heal lapsel mitu nime ja tubli oli ta igal juhul. Reisiks valmistudes guugeldasin kahel talvel internetis, nii eestikui venekeelses, sain teavet pea kõigi asulate kohta, mida kavatsesin läbida. Pole ju mõtet tuhiseda läbi kahe maailmajao vaatamisväärsustega tutvumata, mu eesmärgiks ei olnud lihtsalt sõidurekordeid püstitada. Venemaal mõnd kolkalinnakest läbides teadsin, mis ma võiksin seal näha, kas seal on minu jaoks midagi huvitavat või mitte. Venemaa on muidugi nii tohutu suur, et kõikjal peatuda paratamatult ei jõua, kuid vähemalt teadsin läbitavate kohtade ajaloost, elanikest jne. Liites oma silmaga nähtu, oli võimalik järeldusi teha. Aastaid olin osalenud Tartu suusamaratonidel ja rattarallidel, viimased talved enne sõitu kogunud jõudu ka Mustla ja Kose jõusaalides; andsin endale aru, et sõit kerge ei tule. Eesti Muinsuskaitse Seltsist võeti minuga juba talvel ühendust. 15. mail pidi avatama Tveri lähistel Buraševos sealses psühhoneuroloogiahaiglas surnud ning sama haigla kalmistule maetud president Pätsi mälestuseks mälestustahvel. President puhkab nüüd küll juba Tallinna Metsakalmistul, tema hauakohta Buraševos aga tähistab puurist (tänaseks on kohalikud võimud paigaldanud sinna tohutu kivimüraka). Kohalikud võimud avaldasid soovi seda kohta paremini tähistada ja paigaldada koostöös meie valitsusega sinna mälestustahvel, mind paluti üritusel osaleda. Vahepeal aga vallandusid Ukraina sündmused, riikidevahelised suhted halvenesid ja meiepoolse plaadi paigaldamine jäi ära. Küll aga olin mina oma reisigraafiku juba nii 10

sättinud, et olla 15. mail Buraševos. Asetasingi siis tahvli asemel hauale Tarvastu valla poolt buketi lilli. Muinsuskaitse seltsist paluti veel viia kirjandust Tveri eesti seltsile, Krasnojarski eesti seltsile ja eesti muuseumile Vladivostoki lähistel Bolšoi Kamenis ning selgitada välja, millises seisukorras on Vladimiri vanglas surnud meie ennesõjaaegse väejuhataja kindral Laidoneri mälestustahvel-hauatähis. Mulgimaalt Tarvastu vallast saadeti Bolšoi Kameni eesti muuseumi Tarvastu lipp, Mulgimaa suure lipu aga otsustasin sõidutada läbi kogu Venemaa, heisata see Jaapani mere kaldal ja tuua siis tagasi. Oli ju Kaug-Itta asunud ka mulke, suurele Venemaale Siberisse aga küüditatud või vangidena viidud üle 4000 mulgi. Lipu teekond oli mõeldud austusavaldusena neile tuhandeile. Otsustasin saadetised võimalikult kiiresti kohale toimetada, tagasiteed aga võtta puhkusena, sõita aeglasemalt, külastada muuseume, vaadata, kuidas venelased elavad.

S TA RT O L I H Ü Ü RU S Marsruudi kondikava oli järgmine: Hüüru – Kose – Mustla – Luhamaa – Pihkva – Buraševo – Tver – Jaroslavl – Kostroma – Perm – Jekaterinburg – Tjumen – Omsk – Novosibirsk – Kemerovo – Krasnojarsk – Irkutsk – Olhoni saar – Ulan-Ude – Tšita – Habarovsk – Vladivostok. Tagasi tahtsin sõita teist teed pidi: alates Komsomolskist Amuuril kuni Severobaikalskini piki BAM-i trassi: Seda lõiku loetakse džiiperite seas eriti ekstreemseks ja üksinda seda reeglina ei läbita, ainult gruppidena. Oleksin püüdnud siiski oma plaani teostada, kuid eelmise aasta katastroofilised üleujutused olid trassil viimasedki sillad hävitanud. Mitmed kohalikud džiiperid laitsid mu mõtte maha, Habarovskis öeldi lihtsalt: lõhud masina, jääd üksi ja karud panevad su nahka. Jäin neid uskuma, nad tunnevad olusid ja tühja juttu ei aja. Nii jäi BAM ära. 11

Kuid tagasi algusesse. Trahteri Hüüru Veski õuele tulid mind teele saatma sõbrad-tuttavad, sündmuse jäädvustas Kanal 2. Edasi viis tee lõunasse, läbi Kose, sõin kodus viimase korraliku lõunasöögi, kallistasin abikaasat ja läinud ma olingi. Järgmisena oli Mulgimaal Mustlas pidulik teelesaatmine laulu, tantsu ja südamlike soovidega, anti kaasa lipud, pandi auto paagid bensiini täis. Esimese öö magasin Võrumaal tuttavate talus, Luhamaa piiripunkt ei olnud sealt kaugel, pool kuus hommikul olin piiril. Eesti poolelt sain kiiresti üle, kuid Vene poolel võtsid tollidaamid mu põhjalikult ette. Lasksid kogu kraami autost välja tõsta, ise pidevalt tänitades, et äkki sa oled spioon. Keelatud asju ei leitud ja tunni pärast sain edasi sõita, läbi Pihkva Buraševosse. Teele jäid Velikije Luki ja Ržev. Viimasest õnnestus arvuti tarbeks osta levipulk koos kolmekuise kasutusõigusega. Pulga omandamisel küll väike tõrge oli, küsiti propiska’t – sissekirjutust. Ütlesin, et mul on palju tõsisem asi kui propiska, mul on pass koos viisaga. Neiud pidasid omavahel nõu, helistasid ja asjast sai asja. Olin läbi netipulga taas maailmaga ühenduses. Rževi linnast läbi sõites olin ühel ristmikul pisut kimbatuses. Enne väljakut liiklusmärk “Ringliiklus”, väljakule suubus viis tänavat, tsentrit plat Ržev asub Tverist 130 km sil ei olnud kuidagi tähistatud ja kõik edelas Volga jõe mõlemal masinad sõitsid vajalikus suunas kõige kaldal, elanikke ligikaudu lühemat sirget pidi. Natukene aega kukalt 62 000, esmakordselt on kratsinud, pigistasin silmad kinni ja toilinna mainitud 1216. misin teiste eeskujul: otse, kuhu vaja. Läks Teise maailmasõja ajal hävis õnneks. Ehk säästis mind kokkupõrkest ka täielikult, pärast sõda taas UAZiku küllaltki sõjakas välimus – auto tati. Ržev on masinatööstuse esiosa ja külgi kaitsesid terastorud, tagaots keskus ning autoteede ja aga oli juba tehase poolt küllaltki turvaline raudteede sõlmpunkt. ehitatud, lisaks suur varuratas. 12

Minu Buraševo öömaja perenaine.

Buraševo asula on paarkümmend kilomeetrit Tveri linnast ja tuntud tohutu suure tsaariaegse psühhoneuroloogiahaigla poolest. Parematel aegadel viibis seal umbes 3000 ravialust, praegu on neid tuhande ümber. Meile on koht tuntud seeläbi, et selles haiglas suri meie president Konstantin Päts. Osalesin 1989–1990 kahel ekspeditsioonil, teisel neist leidsime presidendi säilmed. Jõudsin Buraševosse 14. mai õhtul, öömajale kutsus mind enda juurde üks haigla õde. Kaks naist seisid tänava ääres ja vestlesid; kuna ma ei teadnud, kuhu auto turvaliselt parkida, et selles rahulikult magada, siis küsisin prouadelt juhatust. Üks neist kutsus mind enda poole öömajale, nii lihtsalt see Venemaal käibki. Proua rääkis oma elust, hiljuti oli surnud abikaasa, seda mee nutas ta mitmel korral pisarsilmi. Elu on raske, ta töötab psühho neuroloogiahaiglas õena kahe kohaga, teenib 25 000 rubla kuus, miinus maksud, elab mingis ajutises barakis, kust teda võidakse iga hetk välja tõsta. Endal muresid piisavalt, ometi hoolitses võõra teelise eest, andis öömaja. 13

President Konstantin Pätsi kalm Buraševos.

15. mai T V E R I T V, J A R O S L A V L J A K O S T R O M A Sel päeval oli kohalikul võimul soov asetada presidendi hauale lilled. Panin minagi kimbu lilli ja mul paluti rääkida eelmistest ekspeditsioonidest. Kohal oli ka Tveri televisioon, kes oli tulnud Buraševo sündmusi filmima. Telemehed olid kusagilt kuulnud, et kavatsen villisega Vladivostokki sõita, paluti luba ja tehti ka sellest lugu. Vastutasuks intervjuu eest juhatas teletiim mind läbi Tveri Jaroslavli teeotsani. Peale lõunat sain siis edasi matkata.

Tver on asutatud 1135. aastal, elanikke 409 000, masinaehituslinn, toode takse ekskavaatoreid, raudteevaguneid, asub Moskvast 158 km kaugusel.

Kuritegevusega on Jaroslavlis kurjad Jaroslavl, samanimelise lood, see on seal tunduvalt kõrgem oblasoblasti keskus, elanikke ti keskmisest. 599 169 (2013), suur raud Jaroslavlist pääsenud, sõitsin ühe hootee- ja maanteesõlm, peale ga ka Kostroma servast läbi, oli juba hiline selle on linnas jõesadam ja aeg ja teed vabamad. lennujaam. Tegemist on Kostroma asub Gorki-nimelise Volga ühega Venemaa nn kuldse veehoidla mõlemal kaldal, 65 km Jarosringi linnadest, asub Volga lavlist, 105 km Ivanovost ja 301 km mõlemal kaldal, 282 km Moskvast. Palju muuseume, sarnaselt Moskvast. Asutatud vürst Jaroslavliga on siin muuseum-kaitseala, Jaroslav Targa poolt umbes kus asuvad kirikud, puitarhitektuuri näi1010, linna ajalooline kes dised jne. Nõukaajal tehti linnakeskuses kus on lülitatud maailma puhas töö, lammutati hulk kirikuid-kapärandi nimistusse. tedraale. Linnas on hulgaliselt monumente, teiste hulgas Ivan Sussaninile. Natuke peale Kostromad leidsin metsa vahel kutsuva teeotsakese, keerasin sinna ja saingi ühel lagendikul auto pargitud. Esimene öö Venemaal autos, metsa vahel… Kuid olin suht väsinud pikast loksumisest, võimalikud ohud ei tulnud meeldegi. Sõin, jõin teed ja magama. Öö oli külm, tuli magamiskotile lisaks tekk peale võtta, aga uinusin Kostroma, oblastikeskus, kukkuvate kägude koori saatel kiiresti. elanikke ligi 272 000, asu Päeval oli mind juba teist korda polittatud 1152, asub Volgal, seimees peatanud. Pärisin, mis põhjuseks, suur sadamalinn. Kuulub tema kostis, et imelikud numbrid, ja samuti kuldse ringi linnade uuris, ega ma väsinud ei ole. hulka, linna ajalooline Kohtumised politseinikega olid üsna süda on kuulutatud meeldivad, nad olid viisakad, raha keeajaloomälestiseks. gi välja ei pressinud. Kogu reisi jooksul peeti mind vist üldse kinni viiel korral, meeldejäävaim neist oli Burjaatias Arzani 15

lähistel, kui politseimees päris, et kust ja kuhu; kui kuulis marsruuti, siis haaras kätega peast, kostis joomajoo, ježai dalše (sõida edasi)! Dokumente ei küsitud Baikali taga üldse enam.

16. mai KIROV – SEIKLUSED GPS-IGA Hommikul ärkasin vara, ega see autos magamine meelakkumine ole. Keetsin kange kohvi, sõin natuke ja keerasin metsa vahelt Kirovi poole. Sinna jäi umbes 600 km, paras päevateekond, kuid paraku tegin oma kogenematusest vea ja lülitasin GPS-i liiga hilja Permi peale edasi. Kirov, oblastilinn, Sõitsin hooga Kirovisse sisse, ummikud, asutatud 1374, elanikke GPS näitas mingeid imelikke marsruute. ligikaudu 483 000, asub Keerutasin linna vahel paar tundi. Vjatka jõel, 896 km Lõpuks hakkasin täpselt GPS-i näidaMoskvast. Kunagine tud teed pidi sõitma, see juhatas mind udmurtide ja komide maa. ummikutesse tagasi. Ja nii oligi – olin Sadu aastaid suuremaid ringteest mööda sõitnud ja nüüd kulus ja väiksemaid lahinguid, hulk aega ja kilomeetreid, et uuesti järjele kuni 1489 jäid lõplikult jõuda. Politseimees pidas mind ka kinni, peale moskoviidid. Nõusoovis minu rahvusvahelistest lubadest kogude kord ei kinnistu venekeelset tõlget. Keelel kipitas öelda, nud neil mail eriti kergelt, et ehk õpid ladina tähed ära, kuid suutalgul saadeti bolševikud sin end tagasi hoida. Lahkusime naeratapikalt, kuid jõu vastu des, soovis mulle head teed. Imestas veel, ei saadud ja nii läks milleks edasi sõita, Kirov ongi ju kõigi kui mujalgi. Kodulooteede lõpp. muuseum, lennundusMuide, see oli ainuke kord, kui politkosmonautikamuuseum, seinik küsis näha passi ja viisat. planetaarium jne.

Sõitsin siis jupp maad Kostroma poole tagasi, tegin pöörde Permi peale ja enne ööbima ei jäänud, kui olin kindel, et olen õigel teel. Jälle metsa vahele autosse magama. Järgmiseks päevaks olid suured plaanid – jõuda Jekaterinburgi ja edasigi.

17. mai AUTO HAKKAB VIGURDAMA Auto hakkab endast märku andma. EsimesJekaterinburg, Sverd test õhkpatjadest kaob surve ja olen sunnitud lovski oblasti keskus, iga paari tunni tagant peatuma, et õhku juurasutatud 1723, elanikke de pumbata. See on nii hea kui halb – kasuligikaudu 1 396 000, tan peatusi võimlemiseks, kuid viga süveneb arenenud sõjatööstus, ja see ei ole hea. palju sõjaväge. Linn Jekaterinburg moodustati tsaar Peeter I asub 1667 km Moskvast käsul rauamaagi tootmiseks, Katariina II idas, Uurali mäestiku andis linnale täiendavalt õigusi, sellest sai servas Išeti jõel. võti Siberi rikastesse avarustesse, aken Aasiasse. Juba 1917. a kehtestati Jekaterinburgis nõukogude võim, juulis 1918 lasti kaupmees Ipatjevi maja keldris maha kogu tsaar Nikolai II perekond. Ainult paar päeva jäid hiljaks valged tšehhide-slovakkide väed, kes vallutasid linna. Ipatjevite maja enam ei ole, minu teada laskis selle lammutada Boriss Jeltsin 1977. aastal, kui oli kommunistina sealkandis kõva tegija. Mõrvapaika on püstitatud kirik – Verekirik. Jekaterinburgis juhatas GPS mind otse selle kiriku juurde. Julm koht, halb aura. Ma ei ole mingi Vene tsaaride fänn, kuid mis liig, see liig – hukata terve perekond pisikestest lastest kuni tsaarini välja?! Jubedad olid need bolševikud.

Jekaterinburgi Verekirik.

Oli nädalavahetus, tänavad peaaegu tühjad. Parkisin auto ja läksin kirikusse, mille keldris on muuseum, kuid ühtlasi viiakse seal läbi ka jumalateenistusi. Parasjagu teenistus algaski. Süütasin tsaariperekonna mälestuseks küünlad, olles eelnevalt pärinud, millisele lauale asetatakse mälestusküünlad – seal on vahe. Mind juhatati. Hiljem ostsin väikese puust risti, mida saab ketikesega kaela riputada. Tegin kirikust mõned pildid ja UAZikusse. Minu üllatuseks ei liikunud auto paigast. Esimene katse, teine – ja alles siis taipasin, et vajutan gaasi asemel pidurit. Kas tõesti mõjus see paik nii kummalisel moel? Üks vana autojuht ei tohiks ju nii lapsikuid vigu teha. Lahkusin linnast ja pöörasin autonina itta. Magasin autos ühes Tjumeni-lähedases parklas. Peale nafta ümbertöötlemise tehaste on Tjumen kuulus selle poolest, et 1944. a püüdsid sealsed militsionäärid kahe nädala 18

jooksul kasse, kes saadeti Leningradi Ermitaaži, kus olid võimust võtnud hiired, ähvardades kunstiteosed nahka panna. Peale Leningradi blokaadirõngast pääsemist toodi sinna Tjumenist veel 238 kassi populatsiooni taastamiseks, Leningradi oma kassid olid blokaadis tekkinud näljahäda tõtTjumen on ligitu kõhutäiteks läinud. Nõukogude riigi kokkuvakaudu 679 900 risemisel toodi Tjumenisse kurikuulus Riia Omon. elanikuga linn, Vaat sellise linna lähistel ma siis magasin Moskvani 2163 km. magusat und.

18. mai O M S K I S T S Õ I TS I N S E RVA S T L Ä B I Omsk on asutatud 1716, elanikke 1 157 000, lennuki- ja kosmosetööstus, nafta ümbertöötlemine. Samuti sõitsin mööda Novosibirskist, ümbersõidu lõpul jäin valvega parklasse ööbima, maksis 100 rbl. Karusid ja pätte karta ei ole, plankaed on ümber ja valvurid putkas. Võimalik oleks olnud ka voodikoht võtta, kuid oma ihnsusest ööbisin autos. Teiseks põhjuseks oli, et ei söandanud UAZikut isegi valvega parklas üksinda jätta, sõltusin ju täielikult autost ja varustusest. Auto paagid olid üpris kuivad, eelmisel päeval olin sõitnud umbes 1000 km, tee oli hea, loojuv päike paistis tagant ja nii need kilomeetrid tulid.

19. mai NOVOSIBIRSK JA KEMEROVO SÄÄSED Hommikul kohvi juues pärisin ühe samasuguse varase ärkaja käest tankla kohta, ta rahustas: “Varsti tuleb.” Samas andis teada, et oli 19

eelmisel päeval unustanud autotuled põlema panna, trahv 500 rubla. Panin kõrva taha. Novosibirsk oli varem tohutu vanglakombinaat – siin asus vangistatute ümberjaotamise punkt, Novosibirsk on saabusid arreteeritud läänest ja lõunast. Novosibirs1,5 miljoni ela kis neid jaotati: kes Siberisse, kes Kolõmale, kes nikuga suurlinn, kuhu. Kohapeal töötas ka surmakonveier, näiteks asutatud 1893. 1937. a lasti Novosibirskis maha keskmiselt 74 inimest päevas. Tänaseks on vanglad lammutatud. Järgmine suurem linn oli Kemerovo, asutatud 1918, elanikke 536 270, kaevandused (kivisüsi), keemiatööstus. Kui Omskist Novosibirskisse olid ümberringi valdavalt sood, siis nüüd algasid orud-mäed, ja mida edasi, seda kõrgemad ja sügavamad, siin-seal imeilusad veesilmad. Väga maaliline kant. Isegi Kemerovo linn oli meeldiv, maitsekalt värvitud, mitte sinine, nagu me tavaliselt vene asumeid ette kujutame. Tegelikult ei olnud asi siiski üleni roosiline. Itta sõites viis GPS mind Kemerovo vasakust servast läbi ja see oligi kenakene, tagasi sõites aga tulin Kemerovost mööda vastaspoolelt ja seal jätkus nii jämedaid tehasetorusid kui kemikaalide haisu. Mulle oli öeldud, et Kemerovos on isegi sääsed muteerunud, Offi võtavad magustoiduks. Ei tea, kinni ei pidanud, ainult linna piiril tegin paar fotot. Järgmine suurem linn oli mu teel 110 000 elanikuga Atšinsk, sealt edasi 65 km kaugusel asub Kozulka küla, kus mind oodati öömajale. Krasnojarski krai oli koht, kuhu küüditati tuhandeid eestlasi, leedukaid ja teisigi rahvaid. Kozulkas elab perekond kohalikke venelasi, kes said meie omadega suurepäraselt läbi neil jubedatel küüditamisaastatel, sidemed on säilinud tänaseni. Oli kokku lepitud, et mulle antakse siin öömaja ja saan autot remontida-hooldada. Öömaja sain, kuid remondimeest sellest 8000 inimesega külast ei leidnud. 20

20. mai TÖÖMEHEGA VEDAS Hommikul tuli 65 km Atšinskisse tagasi sõita, kuna õhk oli hakanud patjadest üha kiiremini väljuma. Proovi leida 110 000 inimesega linnas head remondimeest, Venemaalgi on põhiliselt firmatöökojad – Toyota, Nissan jne. Mul siiski vedas, linna servas leidsin ühe pisikese töökoja suurepärase töömehega, see võttis mu õhkpadjad remontida ja vaatas üle kogu masina, leidis veelgi puudusi. Tuli välja, et kodus olid padjad hooletult paigaldatud, üks neist oli kõlbmatuks muutunud. Õnneks oli mul olemas varupadi, see pandigi alla, kuid vaeva nägin nendega veel küll ja küll, kuni Jakutskini.

Kozulka küla pererahvas minu öömaja uksel.

Auto remonditud, määritud, töömehele tasutud ja boonuseks Vana Tallinn antud, sõitsin Kozulkasse tagasi. Vahepeal oli pererahvas sauna kütnud, pärast sauna söödeti mu kõht täis ja hilisööni meenutati möödunud aegu. Väga tore ja külalislahke pererahvas. Kui järgmisel päeval Krasnojarski poole teele asusin, siis jätsin osa liigseks osutunud kraamist nende kuuri alla, kokkupandava jalgratta näiteks. Tagasiteel lubati mind taas ööbima võtta. Üllatas mind ainult selle lahke ja kõrgharitud vanamemme üks lause: “Oleks me koos, Kasahstan, Valgevene, Ukraina – milline võimas rusikas!” Milleks rusikas, kelle vastu? Ei söandanud küsida. Kunagi reisi lõpupoole küsis üks reporter minult: “Kas te nüüd olete vene hinge mõistnud?” Proovi sa mõista.

21. mai KRASNOJARSKIT… EI NÄINUDKI Hommikul Krasnojarskisse, mis on asutatud 1628, elanikke 1 155 000, värvilise metalli ja kosmosetehnikatööstus, elektritootmine, kõrgkoolid. Linnani on Kozulkast ligi 200 km. Pidin seal üles otsima ülikooli raamatukogu, kus tegutses eesti selts, meie muinsuskaitse seltsist saadeti sinna kirjandust, mul oli aadress ja telefoninumber. Tohutu suur linn, proovi otsitav leida! GPS ja politseinik aitasid. Seltsi esimees (-naine) oli linnast ära, telefonile vastas vist venelanna, lubas neiud paki järele saata. Tulidki kaks piigat, naeratasid imearmsalt ja läinud nad olidki. Mina aga ootasin kohaliku seltsi poolt mingitki abi linnaga tutvumisel – tahtsin näha kuulsat elektrijaama, sama kuulsaid Stolbõ kaljusid linna lähistel… Võta näpust! Solvusin vist. Ei osanud muud teha kui käik sisse ja Irkutski poole teele. 22

Vaade Olhoni saarelt Baikalile.

23. mai JÕUDSIN IRKUTSKISSE 10 päeva teel oldud, sõidetud 7000 km, esimene kohtumine džiiper Vladimiriga. Volk on selle džiiperi hüüdnimi, kellele kuulub korralik džiipide remonditöökoda; teda ennast ei olnud kohal, kuid ta juhatas mind telefonitsi läbi linna töökotta, seal hooldati mu UAZikut. Hiljem tuli Vladimir ja juhatas mulle kätte Olhoni saarele viiva tee, ise sõitis ees. Irkutskist Olhoni saarele on veel 250 km, sõitsin sellest poole, siis olin omadega läbi. Ööbisin autos ühes burjaadi asulas mingi kohviku läheduses.

Irkutsk on asuta tud 1661, elanikke ligikaudu 600 000, lennukitööstus, ehi tatakse masinaid mäe- ja metallitöös tuse, sh kullatööstuse tarbeks.

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Lea Arme Fotod Arno Paveli erakogust.