Universumi saladused
Ilmar Tomusk
Universumi saladused Sarja „Ajarändurid” 3. raamat
Pildid joonistanud Hillar Mets
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Moonika Kuusk © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-21-3 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
Esimene peatükk „Me ei saa sinna ilma gaasimaskideta minna,” oli Toomas veendunud. Kert oli Toomasega nõus, kuid tüdrukud ei mõistnud, miks tuleks järgmisele rännakule just gaasimaskid kaasa võtta. „Õhk peaks olema seal ju tegelikult hoopis puhtam kui kahekümne esimesel sajandil,” ütles Anette. „Pole elektrijaamu ega tehaseid, pole autosid, traktoreid ega busse, mis õhku saastavad. Pealegi näeb inimene gaasimaskiga ülimalt tobe välja.” „Me ei lähe sinna miss universumi konkursile, et sa seal ilus välja nägema peaksid,” vaidles Toomas. „Ning teiseks – ma ei räägi mingisugusest tööstuslikust saastest. Seda ei saagi seal olla, sest kahe tuhande aasta taguses Lähis-Idas polnud tööstust olemaski. Kuid loomariik oli sel ajal hoopis teistsugune ja see ongi põhjus, miks meil gaasimaske on vaja.” „Mis mõttes loomariik sinu arust teistsugune oli?” imestas Mariliis. „Evolutsiooniteooria sinu väidet ei kinnita, sest loomariigi areng on kestnud sadu miljoneid 5
aastaid ning väiksemategi muutuste toimumine võtab sadu tuhandeid või isegi miljoneid aastaid. Ma arvan, et see, kes on praegu ahv, oli ka kaks tuhat aastat tagasi ahv. Ja kes on praegu kana, oli ka siis kana. Ja kes on praegu inimene, oli ka siis inimene, mitte ahv, konn või amööb. Või arvad sa hoopis, et kui me paneme gaasimaskid pähe, siis hakkavad muistse Palestiina loomad meid kartma ja jooksevad puude taha peitu? Aga võib-olla on sul isegi õigus, sest me näeme neis maskides välja nagu kahel jalal kõndivad mutant-kääbuselevandid!” „Toomas ei mõtle seda,” sekkus Kert. „Ega siis loomariik pole ainult inimesed, ahvid või kiskjad, loomariigi hulka kuuluvad ka bakterid.” „Ja siis?” ei saanud tüdrukud ikka veel aru. „Mis meil neist bakteritest, mind nad näiteks ei häiri, kuigi inimese naha ühel ruutsentimeetril on rohkem kui kümme miljonit bakterit. Ma saan nendega väga sõbralikult läbi, eriti siis, kui ma pärast poes käimist oma käsi bakterivastase seebiga pesnud olen.” „Need on kõik tuntud bakterid ja nendega pole meil mingit muret,” selgitas Kert. „Tavaliste kiskjatega on asi samuti lihtne,” jätkas ta. „Väiksemad peletad eemale mingi toikaga, suuremate eest kaitseb tuli. Kui me teeme oma laagripaika lõkke, ei julge ükski lõvi ega hüään meie ligi tulla. Seetõttu on needsamad kahe tuhande aasta
6
tagused bakterid palju ohtlikumad. Nendega, mis on meie nahal ja kõhus, oleme me harjunud ning need meile häda ei tee. Otse vastupidi – neid on meil väga vaja, inimese organismis on ju bakterirakke tunduvalt rohkem kui inimese enda keharakke. Aga meie oleme harjunud kahekümne esimese sajandi bakteritega, mitte esimese sajandi omadega ning nende vastu meil immuunsust ei ole. Mõni selline bakteriliik, mis on tolle aja inimestele kahjutu, võib meie jaoks olla täiesti surmav.” Alles nüüd mõistsid tüdrukud, et Toomasel oli gaasimaskidega tõsi taga. „Kas me peame siis seal kogu aeg gaasimaskidega ringi käima?” küsis Mariliis. „Alguses kindlasti,” oli Toomas veendunud. „Kuid inimese organism on nagu tark masin, mis õpib üsna kiiresti uusi baktereid tundma ning harjub nendega ära. Paari nädalaga on meil nende vastu immuunsus olemas ning siis võime juba rahulikult ilma maskideta ringi käia. Me lihtsalt ei tohi uute bakteritega väga järsku kokku puutuda.” „See saab küll äge olema, kui me aastal kakskümmend kolm muistsesse Palestiinasse jõuame ja endale seal gaasimaskid pähe tõmbame,” leidis Mariliis. „Kohalikud elanikud arvavad kindlasti, et me oleme mingid tulnukad.” „Selles pole midagi halba, kui nad nii arvavad,” leidis Kert. „Aga meil oleks kavalam esialgu natuke omaette
7
hoida, et sealse kliima ja keskkonnaga harjuda. Linna peale läheme kolama alles siis, kui me gaasimaskid koju saame jätta.” „Kuid selles mõttes pole gaasimaskides ringikäimises midagi halba,” lisas Toomas, „et need inimesed, kes elasid kaks tuhat aastat tagasi, uskusid igasuguseid üleloomulikke jõude ja müstilisi tegelasi. Nad olid täiesti veendunud, et on olemas head ja kurjad vaimud ning inglid ja deemonid. Las nad siis mõtlevad, et nende külla asusid elama londiga inglid.” Mõte lonti kandvatest inglitest tundus rändajatele üksjagu naljakas ning nad hakkasid naerma. Pole ju midagi vahvamat inglist, kes lehvitab tiibade asemel lonti. „See oleks päris lahe, kui mõni antiikaja kirjanik meid seal näeks,” unistas Kert. „Meist saaks kindla peale kuulsa antiikdraama või kangelaseepose peategelased.” Naermised naerdud, jätkus arutelu selle üle, mis neil veel peale gaasimaskide kaasa tuleks võtta. „Kindlasti on meil vaja telki,” ütles Toomas. „Päeval paistab Lähis-Idas tavaliselt kõrvetav päike, kuna tegemist on kõrbepiirkonnaga. Ööd on aga kõrbes teinekord väga külmad, nii et päevane pluss kolmkümmend võib asenduda öise miinus viiega. Telk kaitseb meid nii päikese kui ka külma eest.”
8
9
„Telgi ostmiseks on vaja raha, aga seda meil eriti palju ei ole,” arvas Kert. „Meil on kodus täiesti korralik telk,” ütles Toomas. „See on mu onu oma. Või mitte päris tema oma,” parandas Toomas. „Ta ütles, et see sattus tema kätte, kui ta sõjaväest koju lasti.” „See sobib,” kiitis Kert. „Ja kindlasti on meil vaja ka magamiskotte, sest muidu võime ikkagi öösel kringliks külmuda. Ning loomulikult oleks hea, kui me saaksime kaasa haarata lihtsa kaasaskantava ahju. Näiteks sellise, mida vanasti rongivagunites kasutati.” „Millised need olid?” küsis Anette. „Välimuselt olid need nagu väiksed tünnid,” seletas Kert. „Säärasel tünnil on esiosas uks või vähemalt mingi ava, millest saab puid sisse panna. Alaosas on aga rest, millele pannakse puud ning mille alla koguneb tuhk. Suitsu väljajuhtimiseks on selle ülaosas toru, mis peab telgi katusest välja ulatuma.” „Minu vanaisal oli selline ahi,” meenutas Mariliis. „Ta ütles, et see on sõja ajast ning sellega köeti väikest tellistest jaamahoonet, kus ta vahepeal jaamakorraldajana töötas.” „Suurepärane!” kiitis Toomas. „Enne kui minema hakkame, otsime selle kindlasti üles.” „Me ei tea, kui kaua me seal olema peame,” jätkas Mariliis arutelu, „sest meil pole õrna aimugi, kui kaua
10
meie missioon aega võtab. Seetõttu peab meil vähemalt paari nädala söök kaasas olema.” „Õige,” nõustus Anette. „Lähme enne äraminekut Anton Villiku hamburgerikioskist läbi ja ostame kaasa seljakotitäie burgereid, sest alguses peame kindlasti sööma seda toitu, millega meie organism harjunud on. Kui meil on vaja sinna kauemaks jääda, hakkame ennast kohaliku toiduga harjutama.” Rändajate klassivend ja klassi kõige suurem looder Anton Villik oli õppetöövälisel ajal hoopis ettevõtlikum, kui klassis välja paistis, kus ta esimesel võimalusel pea koolikotile pani ning silma looja laskis. Nimelt olid Antoni isa ja ema rajanud bussipeatuse lähedale hamburgerikioski, kus Anton õhtuti isale puhkust andis ja alevirahvale ise hamburgereid valmistas. Ta oleks peale hamburgerite tegemise neid hea meelega ka müünud, kuid ema ei lubanud. Põhjus oli selles, et matemaatikaga polnud poiss just kõige suurem sõber ja seetõttu oleks ettevõte tänu Antoni müügitööle juba esimese nädalaga pankrotti läinud. Kuid koka ametis oli Anton lausa suurepärane. Ta ei jätnud kunagi pihve tooreks ning salatit pistis ta pooleks lõigatud kuklite vahele palju rohkem, kui retsept seda ette nägi. „Anton Villik peab kahjuks oma burgerid ise ära sööma,” vaidles Mariliis. „Need on küll maitsvad,
11
muidugi on need ka ebatervislikud. Aga kahjuks säilivad need vaid ühe päeva. Seega tuleb meil kaasa võtta hoopis kaerahelbeid, riisi, makarone, soola, suhkrut ja teisi kuiv aineid, millest me kohapeal värsket toitu teeme.” „Soojad riided ka veel,” lisas Mariliis. „Me peame olema valmis liikuma nii päeval kui ka öösel. Kuuma päikese vastu vajame heledaid õhukesi rõivaid, kuid öösel liikumiseks peavad kõikidel olema soojad dressid, mis kaitsevad külma eest ning on mugavad.” „Dressidega on asi lihtne, aga kust me leiame valged õhukesed riided?” küsis Anette. „Ma arvan, et nendega on niisama lihtne kui dressidega,” vastas Mariliis. „Tol ajal kanti väga lihtsaid riideid ja minu arvates saab sellised hõlstid teha tavalistest valgetest voodilinadest. Lina keskele tuleb lõigata auk pea jaoks, külgede pealt pisut kokku õmmelda ja ongi korras.” „Geniaalne,” lausus Toomas. „Ma arvan, et kohalikele hakkab meie säästumood nii meeldima, et varsti käib kogu muistne Iisraelimaa valgetest voodilinadest tehtud riietes. Äkki paneme seal isegi mõne moeäri püsti?” Toomas mängis, et tal ongi Mariliisi välja mõeldud valge hõlst seljas. Ta kõndis teiste eest läbi nagu supermodell Carmen Kass, hööritas puusi ja tegi teisi tobedaid modelliliigutusi, et oma riideid ja kelmikat puusanõksu pealtvaatajatele paremini demonstreerida.
12
„Ära rohkem tee,” palus Kert, „ma saan muidu naerukrambid ja meie reis jääb ära.” „Olgu pealegi,” lubas Toomas ja lõpetas tembutamise. „Kas nüüd on kõik vajalikud asjad nimetatud?” „Mul tekkis küsimus, mismoodi me seal tuld teeme,” ütles Anette. „Küll me midagi leiame, mida põlema panna,” oli Kert veendunud. „Selles ma ei kahtlegi, aga millega me selle millegi põlema paneme?” päris Anette edasi. „Väga õige küsimus,” nõustus Kert. „Millega?” „Tikkudega,” ütles Toomas. „Ja tikke peab meil palju kaasas olema, sest teinekord, näiteks vihma või tuulega, võib tule tegemine palju aega võtta.” „Kindlasti on meil ka küünlaid vaja,” lisas Mariliis. „Ma tean, et selles ajas ja kohas, kuhu me läheme, põletati valguse saamiseks oliiviõli. Kuid meil siin pole selliseid õlilampe saada, nii et kaasa me midagi sellist võtta ei saa. Võtame küünlad ja põletame neid seni, kuni meil õnnestub endale sobiv õlilamp muretseda.” „Kas kellelgi tuleb veel midagi pähe?” küsis Toomas. „Kuna meie reis tuleb pikk ja me ei saa vahepeal siia tagasi tulla, peame me olema võimalikult hästi varustatud.” „Miks me ei saa siia tagasi tulla?” imestas Anette. „Meil on selleks täielik õigus.”
13
„Õigus ei tähenda veel seda, et me seda teeme. Me läheme esimese sajandi alguse Lähis-Itta,” selgitas Toomas. „Enne kui me seal päriselt tegutsema saame hakata, peame kohalikku olustikku korralikult sisse elama. Peame harjuma sealse kliimaga, sealse toiduga, sealsete bakteritega, nagu me rääkisime. Meil ei tule sellest mitte midagi välja, kui me kas või paar korda nädalas 2017. aastas tikkude, vahetusriiete või söögi järel käime. Kui me sinna läheme, siis me sinna ka jääme, kuni meie ülesanne on täidetud.” „Arusaadav,” nõustus Anette. „Sel juhul peame me kõik väga põhjalikult ja mitu korda läbi mõtlema.” Anette mõtles pisut ja lisas siis kurvalt: „Anton Villiku hamburgeritest on siiski väga kahju loobuda.”
14
Teine peatükk Kõik põhjalikult läbi arutatud, otsustasid rändajad aega mitte raisata ning otsekohe vajalikku kraami kokku koguma hakata. Mariliis oli arutelu käigus kõik kirja pannud, tema ülesandeks sai reisikraami üle arvestuse pidamine. Asjad otsustati koguda Mariliisi vanaisa majja, mis pärast vanaisa lahkumist paralleelmaailma tühjalt seisis. „Aga gaasimaskid,” küsis järsku Anette, „kust me need saame? Poes ju neid ei müüda.” „See pole mingi probleem,” lausus Toomas. „Mäletate, kui me käisime eelmisel kevadel koolimaja keldrit koristamas? Garderoobide taga, seal, kus Nõukogude ajal oli kooli lasketiir, on kaks metallkappi. Need on täis vanu gaasimaske. Selle ruumi võti on kehalise kasvatuse õpetaja käes. Ma arvan, et tal pole selle vastu midagi, kui me sealt paar tükki endale võtame.” „Kas need ikka töötavad?” kahtles Anette. „Neid pole ju mitukümmend aastat kasutatud.” „Gaasimaskil ei ole ühtegi sellist osa, mis seistes rikki peaks minema,” teadis Toomas. „Need on tehtud väga 15
vastupidavast materjalist, mis kannatab nii külma kui ka kuuma. Gaasimaski see osa, mis õhku puhastab, koosneb aga aktiivsöest, millega ei juhtu isegi mitmekümne aasta jooksul mitte midagi.” „Mismoodi süsi õhku puhastab?” küsis Mariliis. „Süsi on ju mingi must puru ja minu arust teeb see hoopis mustaks, mitte ei puhasta.” „Aktiivsüsi on väga poorne aine,” selgitas Toomas. „Seda on spetsiaalselt töödeldud, nii et väikestes söeosakestes olevate pooride pindala oleks võimalikult suur. Ma lugesin Vikipeediast, et kui gaasimaskis on nelikümmend grammi sütt, on selle pooride pindala võrdne kümne jalgpallistaadioni pindalaga. Just sellepärast gaasimask kahjulikke aineid ja mikroorganisme õhust kätte saabki. Õhk pääseb pooridest läbi, kuna õhumolekulid on imeväiksed. Kuid veidi suuremad osakesed, nagu mürgiste gaaside molekulid, viirused või bakterid takerduvad pooridesse ning inimese kopsudesse jõuab vaid puhas õhk.” „Kuidas sa kõike seda tead?” küsis Mariliis imetledes. „Ma olen palju lugenud,” vastas Toomas iseenesestmõistetavalt. „Kust sa selle aja võtad, et nii palju lugeda?” küsis Anette ja hakkas ise kohe oma rumala küsimuse peale naerma. Ajaränduril on ju aega täpselt nii palju, kui tal
16
seda vaja on. Ta võib minna hommikul kella kümneks raamatukokku, istuda seal seitse tundi ja lugeda selle ajaga läbi mitu paksu raamatut. Ning kui ta tahab, võib ta sama päeva hommikuks kodus olla. Kas või enne seda, kui ta üldse kodust välja läks. Õhtuks oli rändajatel kogu kraam koos. Igaühel oli oma seljakott toiduainete, magamiskoti, vahetusriiete ja isikliku hügieeni tarvetega. Toomasel oli sellele lisaks suur armeevärvides seljakott, mille sees oli telk. Kert pidi hoolt kandma Mariliisi vanaisa vana ahju eest. See oli küll plekist, kuid õnneks polnud see väga raske. Pealegi ei pidanud rändajad seda vähemalt esialgu väga kaua kaasas tassima, sest kvantfüüsika, täpsemalt kvantpõimumine, pidi nad toimetama täpselt õigesse aega ja õigesse kohta. Saabumise koordinaatidena olid nad kokku leppinud 32 kraadi 41 minutit ja 57 sekundit põhjalaiust ning 35 kraadi 18 minutit ning 17 sekundit idapikkust, sest just seal pidi asuma iidne Naatsareti linn ja just sealt otsustasid nad oma reisi alustada. „Meil on veel üks asi, mille me peame lahendama,” leidis Mariliis. „Mis see on?” küsis Toomas, sest tema teada oli neil kõik vajalik olemas. „Kuidas me kohalike inimestega suhtleme?” küsis Mariliis. „Me ei oska ju nende keelt.”
17
„Ma olen selle peale mõelnud,” lausus Toomas. „Sinu küsimus on õigustatud ning asi on veelgi keerulisem, sest seal ei piisa ühest keelest. Me peame oskama vähemalt kolme keelt. Kolme kohalikku keelt, nagu öeldakse.” „Nii palju,” ohkas Kert, kes lootis, et vähemalt sellel rännakul saab ta ilma õppimata läbi. „Kolm keelt pole sugugi palju,” lausus Toomas. „Ma olen lugenud, et eesti keeleteadlane Pent Nurmekund oskas enam kui kuutkümmend keelt. Uku Masing oskas sama palju keeli ning iga uue keele õppimiseks kulus tal ainult kolm kuud. Kas meie oleme siis viletsamad?” „Nemad olid teadlased, meie oleme ju tavalised koolilapsed,” vaidles Kert. „Oleme küll,” nõustus Toomas, „kuid meil on üks eelis – meil on aega.” „Ja mismoodi me sinu arvates neid keeli õpime?” oli Kert ikka veel rahulolematu. „Minu teada kaks tuhat aastat tagasi mingeid keeltekoole või kursusi ei olnud. Tänapäeval on lihtne – istud arvuti taha, otsid endale sobiva internetikursuse ja hakkad õppima. Kuid kaks tuhat aastat tagasi polnud midagi sellist olemas.” „Siis oli keelekümblus,” teadis Toomas. „See on ka praegu väga populaarne keeleõppemeetod ja minu teada on see palju tõhusam kui internetikursused.” „Mis asi see kümblus veel on?” ei saanud Kert aru.
18
„Keelekümblus on kõige parem viis võõrkeelte õppimiseks,” seletas Toomas. „See käib nii, et sa elad koos võõrkeelt rääkivate inimestega, kuulad, kuidas nad kõnelevad, ja proovid nendega suhelda. Sul on ju aju, sulle jäävad sõnad meelde ning varsti sa oskadki võõrkeeles rääkida. Sul pole vaja õpetajat, õpikut ega mingeid tobedaid töövihikuid. Ainuke asi, mida sa vajad, on võõrkeelt rääkivad inimesed, ja usu mind – muistses Iisraelis leiame neid rohkem kui küll.” „Oi!” ütles Kert irooniliselt. „Nii lihtne see ongi!” „Ära torise midagi,” rahustas Toomas Kerti, „tegelikult ongi see väga lihtne. Küll me hakkama saame.” Mariliis võttis veel viimast korda oma nimekirja välja ning luges kirja pandud esemed kaaslastele ette. Rändajad kontrollisid veel kord põhjalikult üle, kas kõik vajalik on kaasas. Kui see oli tehtud, võtsid nad üksteisel juba harjumuspärasel moel kätest, et nende teed ajarännaku vältel lahku ei läheks. Seejärel mõtlesid nad kahe tuhande aasta tagusele Iisraelile ja koordinaatidele, mis pidid määrama nende täpse saabumiskoha. Just sel hetkel, kui nad olid üksteisel kätest kinni võtnud, kõlas Mariliisi vanaisa majauksel koputus. See oli närviline ja väga nõudlik. Kuid ajarändurid seda enam ei kuulnud. Veel enne, kui nad jõudsid ühe korra sisse ja välja hingata, olid nad jõudnud sihtkohta.
19