Valge Tähekiire seiklused by Tammerraamat

Marko Kaldur

VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED

Kujundanud Irina Tammis Toimetanud Kadri Põdra Marko Kalduri fotod

Kes on Valge Tähekiir

alge Tähekiir on lumivalge samojeedi koer. Tema esivanemad saabusid kunagi ammu-ammu kaugelt Siberist Euroopasse, kus leidsid endale uue kodu. Möödus üle saja aasta, enne kui esimesed valged koerad ilmusid ka Eestisse. Samojeedi koerad on peaaegu nagu hundid – neid ei ole ristatud ühegi teise koeratõuga ning nad on aastatuhandete jooksul iseseisvalt arenenud. See teeb samojeedi koertest ühe ürgsema ja vanema koeratõu maailmas. Samojeedid on väga uudishimulikud. Kohe nii uudishimulikud, et vahel jooksevad suisa kodust minema, et uudistada maailmas toimuvat. Kuna samojeedid on ka kelgukoerad, siis meeldib neile palju ringi liikuda ja rännata. Raamatu peategelane Valge Tähekiir (pärisnimega Tähekiir White Crack) sündis 22. juulil 2006. Ta on kõige ehtsam samojeedi koerast rändur. Oma esimeste eluaastate jooksul käis Tähekiir koos Peremehega kõikjal Eestis rändamas. Vähe on paikasid, kuhu Tähekiire pehmed käpad poleks astunud või kus tema süsimust ninaots ringi nuuskinud. Tähekiir on rännanud mööda tormiseid merekaldaid, ekselnud põlismetsades, ületanud ohtlikke rabasid ja kärestikulisi jõgesid. Tema tee on viinud kõrgete mägede tippu ja sügavale maa alla koobastesse. Ta on ööbinud metsaonnides, telgis ja lageda taeva all; sõitnud paadi ja autoga; jooksnud ja ujunud. Ta on matkanud läbi ladistava vihma ja jäiste lumetormide, pilkases ööpimeduses ning kõrvetava päikese all. 6

See raamat pajatabki koos lõbusate fotodega põnevaid lugusid Tähekiire erakordsetest seiklustest, mis on talle ja ta Peremehele Eesti erinevais paigus osaks saanud. Tähekiir julgustab Eestis ringi rändama teisigi: lapsi, nende vanemaid ning pere lemmikuid. Eestis on palju huvitavaid kohti, kus peale inimeste on koertelgi põnev uidata ja võõraid lõhnu nuuskida.

Tähekiire esimene seiklus

ähekiire esimeseks suureks seikluseks sai sünnikodust uude koju minek. Siiamaani oli ta elanud mõnusas suure õuega majas rahulikku ja lõbusat kutsikaelu. Tähekiirt ümbritsesid õed ja vennad, ema ning paljud teised koerad, kellega ta päevast päeva mängis ja vallatusi tegi. Ent varsti pidi kõik muutuma ning Tähekiirt ootas ees uus, seiklusrohke ja põnev rändurielu. Tulevane Peremees külastas Tähekiirt esimest korda siis, kui kutsika silmad olid alles kinni. Tähekiire ema jälgis kahtlustavalt võõrast kutsikatele lähenemas, ent sai peagi aru, et just selle võõra juurde pidi üks ta pisikestest valgetest rotisarnastest poegadest elama minema. Nuusutanud võõra üle, veendus koeraema, et kõik on korras, ning lubas kutsikatel inimese juurde vänderdada. Tundmatut haistes komberdas Tähekiir pimesi üle põranda. Kutsikas ei teadnud täpselt, kus on see inimene, kelle lõhn ta sõõrmeid täitis, ning seetõttu kulges teekond vinka-vonka, kuni koerake viimaks ninaotsaga vastu inimest põrkas. Hetk hiljem tundis kutsikas, kuidas pehme käsi ta kasukat paitas ja sügas – Tähekiirele oli see tunne uus ning mõnust ja rõõmust tegi ta kohe sinnasamasse väikese loigu. Järgmine kord nägi Tähekiir Peremeest juba oma silmaga. Eelmisest kohtumisest oli möödas paar nädalat ning kutsika silmad vahepeal avanenud. Seegi kord tegi Tähekiir rõõmust põrandale loigu. See oli tema viis öelda: „Jah, inimene, ma mäletan sind ja seda, kui mõnusalt sa mind eelmine kord sügasid!” 9

Kolmandat korda kohtusid Peremees ja Tähekiir õues. Kutsikad olid keset muruplatsi väikeses aedikus, mis eraldas neid muust maailmast ning hoidis uudishimulikke karvakerasid kaugusesse kadumast. Peremehele avanes lõbus vaatepilt. Aediku ühes nurgas olid kobaras koos kuus valget koerakutsikat, osa üksteise kukil, teised jällegi tihedalt vastu õdesid-vendasid surutult. Aediku vastasnurgas istus aga üks kutsikas üksinda, pea püsti, vaadates uhkelt ringi, otsekui kontrollides aedikus toimuvat. See oli Tähekiir, kes juba pisikesena näitas üles julgust ja oma õed-vennad paika pani ning end karjajuhina kehtestas. Viimaks, paar kuud pärast esimest kohtumist, saabuski hetk, mil Tähekiir pidi uude koju suunduma. Tähekiir võeti sülle (enne veel jättis ta tuppa suure hunniku justkui mälestuseks oma kasvatajale) ning kanti autosse. Kui enamik koeri kardab autot ja autosõitu ning pelgab kõike võõrast, siis Tähekiirele ei avaldanud autosse istumine suurt muljet. Kutsikas vaatas korra ringi, veendus, et kõik on korras, nuusutas ümbruse üle ning keeras end mõnusalt kerra, et mõne hetke pärast nohinal magada. Uues koduski polnud Tähekiirel pikka põdemist. Kui kõik kohad olid üle nuusutatud, põrandale laotatud ajalehtedele mõned loigud sirtsutatud, heitis Tähekiir Peremehe voodi kõrvale oma uuele asemele ja peagi valitses majas vaikus ja rahu. Kes teab, võib-olla just sel ööl unes käppadega rahutult siblides nägi Tähekiir vaimusilmas neid seiklusi ja rännakuid, mis teda ees ootasid ...

Märg vesi ja kuum tuli

mberringi oli nii palju võõraid lõhnu. Väike valge kutsikas ahmis neid mõlema ninasõõrmega agaralt endasse. Tema koon liikus uudistavalt kord ühes, siis teises suunas. Igast küljest voogas huvitavaid aroome, mida koer polnud varem tundnud. Ta haistis värsket tuuleiili, rohu magusat lõhna, puude koort, märga mulda ja teetolmu. Ning tundmatute väikeste metsaelanike olemasolu: lindude sulgede pehmust, mutukate ja putukate toimetamisradasid ja kõige lõpuks suurte ja väikeste loomade lõhnu ning jälgi. See kõik oli Tähekiire jaoks uus ja senitundmatu. Ta oli esimest korda metsas, esimest korda eemal linnadest ja suurematest asulatest, kaugel koduõuest ja turvalisest magamisasemest. Selle asemel laius Tähekiire ümber voogava heinaga jõeluht ning taamal põlismets. Peremees ja tolle sõbrad olid tulnud matkama, mitmeks päevaks sügavale metsa seiklema. Loomulikult võeti ka Tähekiir kaasa, sest metsas oli palju ruumi jooksmiseks ja maailma avastamiseks. Peale Tähekiire oli rändureil kaasas veel kaks koera: Inglise kokkerspanjel Päikseke ja taksikoer Pipi. Nemad olid Tähekiirest vanemad ning varemgi metsas käinud. Seepärast tundis Tähekiir teiste koerte ees kerget aukartust. Nemad teadsid, mida rännakul teha, kuhu tohib minna ja kuhu mitte. Tähekiir pidi seda kõike alles õppima. Inimesed suundusid mööda kitsast jalgrada metsa poole. Tähekiir vudis oma pisikestel kutsikakäppadel usinalt kaasa. Ta oli nagu väike valge lumepall, mis üritas sügiseses värvikirevas looduses ringi veereda. Teerajalt 11

kõrvale Tähekiir ei astunud, sest kõrges heinas liikumine oli vaevaline ja väsitav. Pealegi kaotanuks väike kutsikas sedasi eesliikuvad inimesed silmist. Aeg-ajalt Tähekiir siiski peatus, et nuusutada mõnd ootamatut lõhna või märgistada puude ja mätaste najale sirtsutades uusi valdusi. Ta tahtis väga joosta kaugemale, kus võõrad lõhnad olid tugevamad ja salapärased hääled kõvemad, ent ta pidi kõrges heinas lookleval rajal kogu aeg inimesi silmas pidama. Muidu oleks pisike koer rohu sisse ära kadunud. Sestap üritas Tähekiir rajaäärsetest lõhnadest jooksu pealt kõike võtta ning teekonna jooksul võimalikult palju näha. Päikseke ja Pipi ei jaganud Tähekiire vaimustust. Nemad teadsid, et matkal olles tuleb jõudu säästa, sest kunagi ei tea, kui kaua tuleb mööda lõputuid metsaradasid kõndida. Rahulikult ja kiirustamata sammusid Päikseke ja Pipi inimestega kaasa, sellal kui Tähekiir nagu väike valge välk ringi tuhises ja ümbrust uudistas. Viimaks Tähekiir väsis. Kutsikas tundis, et ei jaksa enam edasi minna. Ta viskas end raja kõrvale selili ja ajas kõik neli käppa taeva poole. Sedasi oli tal jahedam ning inimesed pidid koera poosist kahtlemata mõistma, et igasugune edasiminek on välistatud. Inimestele Tähekiire tembutamine eriti korda ei läinud. Nad kõndisid rahulikult Tähekiirest mööda, pööramata rohus lösutavale kutsikale suurt tähelepanu. Lõpuks olid kõik möödas ja Tähekiir jäi üksi rajaservale. Hämmeldunult keeras koerake end tagasi käppadele. „Mis toimub? Kuidas nad julgesid mind sedasi siia jätta?” mõtles ta, vaadates eemalduvate inimkogude poole, ning tundis siis, et tegelikult ta ei olegi väsinud. Kutsikas lihtsalt ei viitsinud edasi liikuda. Üksi metsa jäämine tundus Tähekiirele aga veelgi vastumeelsem. Kuigi ümbrus oli uudne ja huvitav, mõjusid hämar metsaalune ning kummalised lõhnad veidike hirmutavalt. 12

Sestap hüppas kutsikas kiiresti tagasi teerajale ja sibas inimestele järele. Korraga inimesed peatusid – nende ees oli jõgi. Sellist vett polnud Tähekiir elus varem näinud: sügavmusta värvi, vaikselt lainetav, hoopis teistsugune kui koduses joogikausis loksuv vedelik. Jõekaldal turnides märkas Tähekiir, et veest vaatas vastu teine Tähekiir. Täpselt samasugune nagu ta ise: valge kasukas, must ninanöps, säravad silmad, rippuv roosa keeleke. „Ohoo, veel üks koer!” rõõmustas Tähekiir ning tahtis võõrale tervituseks käpaga patsu anda. Ent hetkel, kui kutsika käpp veekoera käppa tabas, kadus teine koer korraga ära. Tema asemel lainetas samal kohal vaid mustav vesi. „Küllap ehmatas ja läks kaugemale,” mõtles Tähekiir, „pean ta üles otsima!” Ta tahtis teisele koerale järele sammuda, kui Peremehe hoiatav hüüatus kutsika paigale sundis. „Tähekiir, seis!” hõikas Peremees. „Totu, kuhu sa ronid? See on ju jõgi!” Tähekiir ei saanud enam midagi aru. Oli jah jõgi, aga seal jões elas ju temasugune valge koer! Kutsikas tahtis nii väga teise koeraga mängima minna, kuid Peremehe kutse oli käskiv ning Tähekiir loivas vastumeelselt tagasi inimeste juurde. Ta jälgis, kuidas nood saapad jalast võtsid, püksisääred üles keerasid ja siis üksteise järel jõkke astusid. Tähekiir ei taibanud, kuidas see võimalik on – inimesed astusid vee peale ja vajusid siis läbi selle. Ja kus siis teine valge koer oli? Kas talle astuti peale? Päikseke ja Pipi viidi süles üle jõe, selle asemel et lasta neil inimeste kombel veest läbi sumbata. Samamoodi pääses ka Tähekiir teisele kaldale 14

ning nende matkateekond jätkus. Kutsika hinge jäi aga soov kindlasti veel kord kontrollida, mis valgest veekoerast sai. Varsti jõudsid nad laagriplatsile. Inimesed viskasid seljakotid seljast ning istusid rohule puhkama, et enne laagri ülespanekut veidi hinge tõmmata. Kui lõpuks laagriplatsil toimetama hakati, hiilis Tähekiir eemale ning jooksis ruttu tagasi jõekaldale. Ta ei taibanud ikka veel, miks inimesed vee peal ei püsinud ja kes oli see võõras koer, keda ta hetkeks vees nägi. Võõras kutsikas ootas endiselt jõe ääres, kui Tähekiir vette piilus. Teine tundus olevat täpselt samasugune nagu tema: raputas pead siis, kui Tähekiir pead raputas, nuuskis ninaga samal ajal kui temagi ning astus kaugemale, kui Tähekiir taganes. Tähekiir otsustas, et on aeg teise koeraga lähemalt tutvust teha, ja astus tema juurde vee peale. Ootamatult kadus pind kutsika käppade alt ning Tähekiir vajus läbi vee, aina sügavamale ja sügavamale. Külm vesi tungis läbi ta paksu kasuka, pritsis silma ja ninna, suhu ja kõrvadesse. Vett ninast puristades hakkas Tähekiir hirmunult käppadega siplema ning ennäe – ta ei vajunudki enam sügavamale! Selle asemel liikus koerake hoopis edasi, kaldast kaugemale. Sel hetkel jõudis jõe äärde Peremees, kes oli hakanud laagriplatsilt salaja kadunud Tähekiire pärast muretsema. Kiiresti haaras Peremees lainetes hulpival kutsikal turjast ja tõstis veest tilkuva Tähekiire kaldale. „Tähekiir! Mis sa nüüd tegid?” noomis Peremees. „Ei tohi sedasi ära kaduda! Kes teab, mis sinuga võib juhtuda!” Märja tagumikuga Tähekiir mõistis seda juba isegi. Jões ujumine oli tema jaoks uus kogemus ja veidi ebameeldivgi, kuna esimest korda tundis kutsikas, et ei kontrolli olukorda. Jõe kiire vool viinuks ta lihtsalt endaga 15

kaasa ning kandnuks kaugusesse, kui Peremees poleks õigel ajal õnnetusse olukorda sattunud koerakest päästma tõtanud. Tähekiir tõmbas tänulikult oma pisikese roosa keelega üle Peremehe näo ning koos jalutasid nad tagasi laagriplatsile. Kutsikas otsustas, et ei lähe enam üksinda jõe äärde. Vähemalt mitte sel päeval ... Laagriplatsil süüdati lõke. Seegi oli Tähekiirele uus elamus. Ta oli elusat tuld varem näinud vaid kaminaklaasi taga värelemas, ent mitte kunagi vabalt leegitsemas. Punane tuli puuhalgude kohal mõjus kutsuvalt ning Tähekiir unustas kohe äsja jõevees osaks saanud ehmatuse. Kutsikas sirutas koonu uudishimulikult ettepoole, et lõkketuld lähemalt nuusutada, ning põrkas hetk hiljem hirmunult lõkkest eemale. „Niuts!” tegi Tähekiir tahtmatult. Punane leek oli kuum ja kõrvetav. Tähekiire sõõrmeisse tungis kirbe kõrbelõhn, suits täitis ta nina ning pani silmad kibedalt vett jooksma. Õnneks ei teinud lõke kutsikale viga. Tuli vaid hoiatas koera liiga lähedale mineku eest. Möödus tükk aega, enne kui Tähekiir julges tuld uuesti uudistada. Seekord viibis ta lõkkest piisavalt kaugel, et ei korduks varasem ebameeldiv kogemus. Varsti sai koer aru, et lõke ei ole ainult vaenlane, vaid ka soojendab ja kuivatab. Mõnda aega lõkke lähedal lösutades tundis Tähekiir, et tema märg kasukas on meeldivalt kuivaks muutunud. Selle uue teadmisega tõmbas Tähekiir end Peremehe jalge juures kerra ning jäi magusalt magama.

Hundid öös

ähekiir ärkas keset ööd ehmunult. Tema rahulikku kutsikaund segas võõras tunne. Midagi toimus, aga ta ei saanud aru, mis. Ka Päikseke ja Pipi olid mõlemad ärkvel ning Tähekiir kuulis pimeduses nende erutatud hingeldamist. Inimesed magasid rahulikult ja tundus, et nemad koeri ärevusse ajanud helisid ei kuulnud. Tähekiir paterdas oma asemelt minema ja turnis üle põrandal magamiskottides norskavate inimeste välisukse juurde. Teisel pool ust kuulis ta nõrka kraapimist ja nuuskimist. Keegi oli seal ja üritas sisse pääseda! Ukse taga sahistava looma lõhn oli Tähekiirele võõras. Ta polnud seda varem tundnud ei kodus, mängukohtades ega ka metsaonnis, kus ööbiti. Midagi oli lõhnas siiski tuttavat. See meenutas Tähekiirele sündmusi, mis olid toimunud ammu enne tema sündi. Ta tundis, et kui uksepraost tulvavat lõhna pikalt ninna ahmida, siis hakkasid mällu kummalised pildid ilmuma. Tähekiir nägi vaimusilmas hiigelsuuri samblaseid lagendikke, kus lippas ringi palju temasarnaseid valgeid koeri ja kummalistest sarvedega olevustest koosnevaid loomakarjasid, keda Tähekiire sugulased jälitasid. Siis nägi ta, kuidas lagendikud kattusid millegi valgega. Valget tuli järjest juurde ja lõpuks olid Tähekiire mälupildid sama valged kui ta kasukas. Järgmiseks ilmusid välja inimesed. Nad elasid kummalistes onnides koos Tähekiire-suguste koertega ning sarviliste elukatega. Nii elukad kui ka koerad rakendati mingite sõiduvahendite ette, mida siis üle valge maastiku suure hooga edasi veeti. 17

Mälestused olid nii selged, et Tähekiirele tundus, nagu jookseks ta ise üle lõputute valgete lumeväljade ning veaks koos teiste koertega kelgurakendeid. Pildid lummasid kutsikat ja ta tahtis ukse lahti lükata, et välja tormata, kuid raske riiv uksel hoidis koera toas kinni. 18

152