Vana Hõbe by Tammerraamat

tttttttttttttttttt Hardi Tiidus VANA HĂ&#x2022;BE

tttttttttttttttttt

Hardi Tiidus

VANA HĂ&#x2022;BE

Lugusid Vana-Kreekast ja Vana-Roomast

Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik Korrektor Sirje Roosalu

t I OSA t t t t t t t t t t t t t t

Vana-Kreeka

Tutvugem esmalt Vana-Kreeka lugudega, mis pajatavad ammu elanud kuulsatest meestest. Inimene peab ju kedagi taga rääkima ja pole viisakas ega tark seda teha oma kaasaegsete aadressil. Võidakse pahaks panna – õpetlikku analoogiat leiab ajaloost rohkem kui küllalt. Niisiis võtame kätte ja puhume tolmukorra vanadelt legendidelt. Alustuseks mõni parajalt lühike pala filosoofide, riigimeeste ja kunstnike kohta. Kas kõik oli täpselt nii ka tegelikult – kes võiks seda vanduda? Vana-Kreekas nimetati ühe teatud filosoofiasuuna esindajaid sofistideks (sophistai – õpetlased). Tol ajal oli sõna „sofist” otsekui aunimetus. Need mehed olid muu hulgas osavad advokaadid, kes lähtusid põhimõttest, et mõistuse abil saab kõike õigustada. Ja osavate petteargumentidega tegidki nad seda tihti. Tänapäeval on sõna „sofist” omandanud halvustava värvingu, tähendades midagi viljatu targutaja taolist. Üks silmapaistvamaid sofiste oli Abdera linnast pärit Protagoras (u 480–410 eKr), Periklese sõber. Periklese vihameestel läks korda Protagoras Ateenast pagendada, süüdistades teda jumalasalgamises. Protagorase järgi on saanud nime üks Platoni dialoog. Selles esineb ta siira ja rahuliku mehena, kes oskab targalt vaielda. Tema arvates on õigesti juhitavas ühiskonnas karistused vajalikud selleks, et vältida uusi kuritegusid. Eks austa me seda põhimõtet tänapäevalgi. Protagoraselt pärineb ka väljend „Inimene on kõige mõõdupuu”. Ta tahtis sellega öelda, et pole olemas ühtset tõde, eri inimesed käsitavad tõde erinevalt. Mis on tõde ühele, ei pruugi seda olla teisele. Ilmekas näide VAN A - K R E E K A 5

selle ja ühtlasi sofistika kohta on legend Protagorasest ja tema õpilasest Euatlosest. Protagoras oli sõlminud Euatlosega lepingu, mille kohaselt Euatlos pidi tasuma ühe talendi (talent – 26 kg hõbedat) õpiraha alles siis, kui on võitnud oma esimese kohtuprotsessi. Kui Protagoras lõpuks Euatlose küpseks sofistiks tunnistas ja käskis tal kohtusse esinema minna, kostis Euatlos, et ta pole nii rumal. Talent, ütles ta, on suur raha, protsessi võitmise eest ta säärast honorari ei saa. Nõudku Protagoras talt õpiraha kohtu kaudu, kui tahab. Selge olevat aga, et tal ei tule raha Protagorasele ära anda, otsustagu kohus mispidi tahes. Sest kui Euatlos kohtuvaidluse kaotab, ei ole tema õpetajal, nagu nähtub lepingu tingimustest, tasule õigust. Kui aga kohus vabastab ta võla maksmisest, siis – otsus on otsus ja seda peavad austama mõlemad pooled. Protagoras väitis omakorda otse vastupidist: protsessi võidu korral tuleb Euatlosel maksta lepingu järgi ja kaotuse korral vastavalt kohtuotsusele. Ateena kohus (50 meest) arutas asja mitu päeva. Lõpuks olevat kutsutud Sokrates nõu andma. Too lasknud tuua suure kaika ja peksnud mõlemad kohtust minema, öeldes: „Nagu pütike, nii ka kaaneke.” Kuidas asi vaidlejate vahel lõpuks jäi, sellest legend ei räägi. Periklesest (u 495–429 eKr) on kindlasti midagi kuulnud kõik koolis käinud inimesed. Too Ateena riigimees oli kõikvõimas, ja mitte niivõrd ametikohtade kuivõrd autoriteedi tõttu. Huvitav on seegi, et ta esines harva rahva ees, kuid tema arvamust teadsid alati kõik. Üldtuntud oli küsimus: „Aga mida arvab selle kohta Perikles?” Ajaloolane Plutarchos kirjutab, et Periklesel olevat olnud nii pikergune pea, et kunstnikud pidid teda alati kujutama kiivriga. Periklese algatusel hakati ehitama kuulsat Parthenoni templit. Tema vastased tõstsid kära, et ta raiskavat rahva raha. Perikles tuli rahva ette ja küsis: „Kas te leiate, et templile läheb teie raha liiga palju?” Kostsid hüüded: „Jah, mis liig, see liig!” – „Hea küll, ärgu siis võetagu raha Ateena laekast,” nõustunud Perikles, „ma kannan kõik kulud ise. Ja lasen raiuda templi frontoonile kirja: „See on Periklese tempel.”” Kõik jäänud algul tummaks, siis aga pistnud kisama, et ehitatagu tempel ikkagi Ateena linna kulul. 6 VA NA -K R E E K A

Kujur Pheidias (V saj eKr) kuulus samuti Periklese sõprade hulka. Kui Pheidiasele anti Athena Parthenose kuju tarvis Ateena kassast kulda, sest kuju tuli kaunistada kulla ja elevandiluuga, soovitas Perikles tal ehitada kuju nii, et kullast osi saaks lahti võtta. Kohe pärast kuju valmimist olid vastased platsis süüdistusega: Pheidias on muist kulda enesele jätnud! Pheidias laskis tuua kaalu, võttis kõik kuldosad kuju küljest ja ladus vaekausile. Laimajad said karistada. Pheidias suri aga ikkagi pagenduses: ta oli Athena kilpi ehtivas lahingustseenis kujutanud ka ennast ja Periklest. Periklese sõber Anaxagoras (u 500–428 eKr) pidi samuti Periklese vaenlaste süüdistuste tõttu Ateenast pagema. Kuulus astronoom Tycho Brahe on korranud Anaxagorase sõnu: „Seal, kus on taevas pea kohal, seal on minu isamaa.” Selle filosoofi vanadusest on säilinud ilus lugu. Kui Anaxagorase hilisema elupaiga Lampsakose linna elanikud temalt küsisid, millist hauamonumenti ta enesele soovib, vastanud filosoof: „Mitte mingisugust. Laske lastel minu surmapäeval vabalt mängida!” Periklese abikaasa Aspasia oli oma aja silmapaistvamaid naisi. Temagi sai paljude rünnakute osaliseks, kuid saavutas isegi kohtus oma süüdistajate üle võidu. Koguni Sokrates möönis, et on käinud Aspasialt õppimas. Kui tema abikaasa Xanthippe pahandas, et mees käib hetääri juures, võttis Sokrates ta Aspasia manu kaasa. Perikles suri katku. Tema viimased sõnad olnud: „Ärge mind ilmaasjata kiitke. Kui on midagi, mille üle võin uhkust tunda, siis see, et ükski ateenlane ei ole pidanud mõne minu teo tõttu leinarüüd kandma.” Nüüd paar meenutust Hippokratesest (u 460–370 eKr), arstist, kelle nimega on seotud palju meditsiinialaseid töid. Tema oli esimene teadlane, kes julges väita: „Haigused ei ole jumalate karistus. Neid saab ja tuleb ravida, kui avastame tõve põhjuse.” Seesama Hippokrates on oma tööst rääkides öelnud, et elu on üürike, kunst aga igavene. Ladina keelde on need sõnad tõlgitud tänapäevalgi tuntud väljendiga ars longa, vita brevis. Selgub, et esialgu ei käinud see mitte kujutava, vaid arstimiskunsti kohta. Ka Hippokratese vanne on au sees tänapäevani. Tõepoolest, kas ei kõla õilsalt tõotus pühendada kogu oma elu võitlusele haiguste vastu, patsiendi päästmisele. Tõotus mitte iial rüvetada oma VAN A - K R E E K A 7

kolleegide nime. Tõotus kasutada püha valet, kui see võib anda haigele jõudu lootuseks. „Olgu ma neetud, kui ei tee kõike, mida suudan, et päästa patsiendi elu,” kirjutas Hippokrates. Et omandatud kogemused ei kaoks, võttis ta endale õpilasi. Ehkki Hippokrates ei olnud ateenlane, said paljud Ateenast pärit mehed hariduse tema juures. Vanu kreeklasi ei ühendanud ju riigivõim, vaid kultuur. t Seitse tarka

Arv seitse oli vanadele rahvastele väga tähtis – seda peeti täiuslikkuse sümboliks (viis planeeti + Päike ja Kuu). Oleme kuulnud seitsmest maailmaimest, vähem aga seitsmest kreeka targast. Kõigis loeteludes mainitakse eelkõige nelja nime: Thales, Solon, Pittakos ja Bias. Ehkki eri allikates on seitsme targa hulgas nimetatud rohkem kui 20 isikut, peetakse ülejäänud kolmeks targaks kõige sagedamini Kleobulost, Chilonit ja Periandrost. Ka Plutarchos räägib Soloni elulugu kirjeldades seitsmest targast. Kosi saare kalurid olid merest välja tõmmanud kallihinnalise kolmjalgse nõu, mille Ilus Helena olevat Troojast põgenedes merre heitnud, sest oraakel ennustanud, et see nõu toob õnnetust. Mileetose kaupmehed olid kalurite saagi eelnevalt ära ostnud ning nõudsid nüüd ka kolmjalgset eset enesele. Kuid kalurid väitsid, et olid müünud ainult kalad, mitte aga kolmjala. Puhkes äge tüli. Lõpuks otsustati pöörduda Delfi oraakli poole. Oraakel olevat kolmjalga uurinud ja leidnud sellelt kirja: „Kõige targemale!” Niisiis öelnud ta, et nõu tuleb kõige targemale üle anda. Kosi elanikud saatsid nõu Thalesele. Thales saatis selle edasi Solonile, Solon Pittakosele, Pittakos Biasele, Bias Kleobulosele, Kleobulos Chilonile, Chilon Periandrosele, Periandros taas Thalesele. Ring sai täis. Lõpuks viis Thales kolmjala Teebasse Apolloni templisse, põhjendades seda sammu väitega, et inimene, kes ennast ise targaks peab, ei saa olla tark. Nüüd aga tutvugem põgusalt nende seitsme targaga. Thales (u 624–546 eKr) – esimene kreeka filosoof, matemaatik ja astronoom, Joonia filosoofiakoolkonna isa. Pidas maailma algaineks 8 VA NA -K R E E K A

vett. Ta kuulutas ette päikesevarjutuse, mis leidis aset 28. mail 585 eKr. Poliitikuna algatas Thales kaitseks pärslaste vastu Joonia linnade liidu loomise. Thales mõõtis hoonete kõrgust varju pikkuse abil ning sõnastas esimesena väite, et poolringi piirdenurk on täisnurk. Seetõttu nimetatakse täisnurkse kolmnurga hüpotenuusi kohal asuvat poolringi Thalese ringiks. Hiljem arvati tema avastus Pythagorase teeneks. Thalese põhilause õpilastele oli: „Inimene, pea piiri!” Tema tuntuim õpilane oli Pythagoras. Solon (u 640–560 eKr) – Ateena poliitik, seadusandja ja poeet. Tuntud on tema lendsõna „Liialdamine rikub iga asja”, või nagu meil öeldakse: „Mis liig, see liig.” Solon alustas kaupmehena, aga kõrbes põhja. Seepeale olevat ta öelnud: „Raha rändab käest kätte, kuid voorused jäävad …” Meieni on jõudnud ka Soloni vaidlus teatrimees Thespisega. Solon ütles näiteks: „Kui lubate teatris tõemeeli valet esitada, siis hakkavad ka riigimehed näitemängudest eeskuju võtma!” Huvitav on vahejuhtum sküüt Anacharsisega, kes oli tulnud Ateenasse tarkust koguma ja elas linnaski oma vankris. Anacharsis tuli Soloni juurde koju ning avaldas soovi sõlmida liiduleping, et elada rahus ja sõpruses. Solon kostnud selle peale, et kõige parem on elada rahus oma kodus. „Tore,” öelnud Anacharsis, „sa oledki ju praegu oma kodus. Nii et sõlmi minu rahvaga minu kaudu sõprusleping.” Solon oli külalise teravmeelsusest vaimustatud ning nendest said sõbrad. Muu hulgas tahtis Solon oma uuele sõbrale tutvustada Ateena seadusi. Anacharsis puhkenud naerma ja väitnud, et seadus on nagu ämblikuvõrk: kärbsed (vaesed, nõrgad) jäävad küll kinni, kuid herilased (rikkad, tugevad) lendavad läbi ja lõhuvad võrgugi. Solon aga seletanud: „Inimesed peavad seadust au sees, kuni see on neile kasulik. Ka lepingutest peetakse kinni, kui need rahuldavad mõlemat poolt. Mina olen kirja pannud niisugused seadused, mis on kodanikele kasulikud. Kodanikud austavad neid.” Anacharsis ei tahtnud seda kuidagi uskuda – ning tundub, et ta suurt ei eksinudki. Ta külastas ka Ateena rahvakoosolekut ja ütles: „Imelik – Ateenas peavad kõnesid targad, aga otsuseid teevad rumalad.” Muide, mõni antiikautor on ka Anacharsise seitsme targa hulka arvanud. VAN A - K R E E K A 9

Pittakos (surnud u 570 eKr) – Mytilene türann. Tema lemmiklause olevat olnud: „Saamahimu on täitmatu loom.” Pittakose suurim vastane oli Alkaios, laulik, kellele kuulub tuntud ütlemine: „Viinas on tõde.” Cicero tõlkis selle ladina keelde: In vino veritas. Kuid võimule saanult osutas Pittakos siiski Alkaiose vastu armulikkust. Ta oli ka osav sõjamees. Kui ateenlased kuulutasid Lesbosele sõja, kutsus Pittakos lahinguväljal ateenlaste strateegi Phrynose kahevõitlusele, nagu tol ajal kombeks. Phrynos oli tublisti suurem ja tugevam kui Pittakos, kuid viimane heitis talle võrgu peale ja hiiglane jäi võitlusvõimetuks. Kaotanud lahingu ja väejuhi, sõitsid ateenlased koju tagasi. Seadusandjana on Pittakos jäänud ajalukku põhimõttega: „Kui kuritegu pannakse toime purjuspäi, on karistus kaks korda rangem.” Bias (VI saj eKr) – Priene linna poliitik. Ta päästis oma kodulinna suurest ohust, kuid kaaskodanikud kartsid tema populaarsust ja kihutasid ta maapakku. Võõrsil ringi rännates olevat Bias öelnud: „Kõike, mis mul on, kannan endaga kaasas” (Cicero tõlkes: Omnia mea mecum porto). Bias olevat surnud kohtusaalis pärast seda, kui oli lõpetanud hiilgava kõne, millega päästis oma kaitsealuse. Ta öelnud: „Tähtsa ülesande puhul võib lasta surmalgi oodata.” Kleobulos Lindosest (VI saj eKr) – luuletaja, kellest on vähe teada. Meieni on jõudnud tema sõnad: „Mõõdukus on ülim hüve.” Tema tütar Kleobulina olevat olnud kalendrikoostaja. Rohkem andmeid nende vooruste kohta, mille tõttu Kleobulos seitsme targa hulka arvati, pole säilinud. Küllap oli see mees ülimõõdukas ka enese teenete jäädvustamisel. Chiloni kaks sõna – gnothi seauton („tunne iseennast”) – on raiutud Delfis Apolloni templi seinale. Rootsi loodusteadlane Karl Linné kasutas seda väljendit ahvidest rääkides, kuid spartalane Chilon mõtles nende sõnadega muud: ärgu püüdku inimene teha end tähtsamaks, kui ta on. Chilon suri rõõmust, kui ta poeg Olümpias võidupärja sai, on kirjutanud Plinius. Periandros (u 660–582 eKr) – Korintose türann. Valitses linna Mileetose türanni Thrasybulose eeskujul. Noorukina külastanud Periandros Thrasybulost ja küsinud, kuidas oleks kõige õigem valitseda. 10 VA NA -K R E E K A

Thrasybulos viis poisi viljapõllule ja lõikas seal ära kõik teistest kõrgemale kasvanud viljapead. Kas pole veenev ja näitlik juhend? Periandrosega seostub ka Arioni legend. Arion oli kuulus laulik. Esinenud Itaalias ning saanud ohtralt autasusid, asus ta koduteele. Laevamehed aga tahtsid ta paljaks röövida ja siis üle parda heita. Arion palus luba enne surma veel kord laulda. Röövlid nõustusid. Laul meelitas laeva juurde parve delfiine, kes merre heidetud lauliku randa kandsid. Arion tõttas Periandrose juurde. Too ei uskunud tema juttu, kuid otsustas siiski asja uurida. Kui meremehed pärale jõudsid, kutsus Periandros nad enda ette. „Kuhu Arion jäi?” küsis valitseja. „Itaaliasse,” vastasid meremehed. Nüüd astus Arion peidust välja. Süüdlasi karistati, Arion aga sai oma auhinnad tagasi. Need olid seitse tarka, keda Vana-Kreekas kõige sagedamini loetellu arvati. Mitu allikat on asetanud seitsme hulka Pythagorase, Sparta seadusandja Lykurgose, pimeda Homerose ja veel teisigi. Mõni sõna Pythagorasest (u 580–500 eKr), kelle „pükse” oleme koolis kõik õppinud. Egiptuses käies nägi ta ehitajate käes huvitavat tööriista – nööri, millele oli tehtud kolm sõlme: kolme, nelja ja viie vaksa tagant. Kui nöör sõlmedest kolmnurgaks tõmmati, tekkis täisnurk. Pythagoras sõnastas praegu Pythagorase teoreemina tuntud lause täisnurkse kolmnurga kaatetite ja hüpotenuusi ruutudest ning ohverdas selle tähistamiseks sada härga. Seepärast pidavat härjad alati võpatama, kui täisnurkset kolmnurka näevad. Kõnealust teoreemi aga tunti tegelikult juba ammu Babüloonia matemaatikas. Pythagorasel oli ka õpilasi. Neid valis ta näo järgi, sest nägu olevat hinge peegel. Legend räägib, et ükski õpilane ei tohtinud enne oma arvamust avaldada, kui oli viis aastat ainult kuulanud. Ka Lykurgosest (IX või VIII saj eKr), Sparta seadusandjast, on õpikutes palju kirjutatud. Muu hulgas propageeris Lykurgos kasvatuse kasulikkust, tehes seda kutsikate näitel. Üks kutsikas õpetati välja, teine jäi õpetamata. Kui jahile mindi, tormas õppinud koer sedamaid jahilooma taga ajama, õpetamata koer aga eelistas kausist toitu õgida. VAN A - K R E E K A 11

Lykurgosele usaldati seaduste koostamine ja ta võttis kodanikelt sõna, et tema seadusi ei muudeta enne, kui ta võõrsilt naaseb. Siis läks ta Kreeta saarele ja tappis enda, olles enne andnud käsu oma tuhk merre puistata. Lykurgose seadused (rhetrai) on omapärased. Nii nõudis tema esimene seadus, et keegi ei tohi seadusi üles kirjutada. Ometi pidid kõik kodanikud neid tundma. Need tuli pähe õppida lauludena, sest värsivormi valatud tekst kinnistus paremini. Kolmas seadus keelas pidada üle kolme korra sõda ühe ja sama vaenlasega – see võis ju sinu sõjakunsti ära õppida. Rahvaesindajaid ja ametimehi valiti häälte abil, aga see ei olnud meile tuntud hääletamine – otsustas hoopis häälte tugevus. Valimiskomisjon istus akendeta ruumis ja hindas kisa järgi, kui suur on rahva poolehoid ühele või teisele kandidaadile. (Kui järele mõtelda – eks otsusta meilgi asja tihti see, kes kõvemini karjub.) Sparta kõrgemad võimukandjad, efoorid, austasid seadust isemoodi: kes seadust ei tundnud, see sai nuhelda ja jäeti valimisõigusest ilma. Spartalaste kohta öeldakse, et nad elasid kasarmuelu. Karmi ja kasinat eluviisi ongi hakatud nimetama spartalikuks. Toiduks olid viigimarjad, leib, vein ja must supp, mida keedeti rasvast ja verest ning lisati äädikat ja soola. Hea kokk aeti maalt välja, sest ta rikkuvat inimesed ära. Sellest ajast on pärit ka ütlus: „Nälg on parim kokk.” Keelatud oli rusikavõitlus kui vaatemäng. Lykurgos leidis, et spartalasel ei sobi niisama pealt vaadata, kui mehed võitlevad. Lykurgosel oli iselaadi arvamus ka juuste kohta: need olgu pikad, siis võib kohe näha, kes on arukas, kes rumal. Sest rumal ei oska neid kanda. Sõjamehe rüü aga olgu verekarva. Homeros (arvatavasti VIII saj eKr) on, nagu öeldud, samuti nimi, mis esineb mõnes seitsme targa loetelus. „Iliase” ja „Odüsseia” autori sünnipaiga au pärast võistles kunagi seitse linna: Smürna, Rhodos, Kolophon, Salamis, Chios, Argos ja Ateena. Ka valmilooja Aisopos (VI saj eKr) on mõne autori arvates üks seitsmest targast. Ta oli Früügia ori Samose saarelt, kes ostis end vabaks ja elas Lüüdia kuninga Kroisose õukonnas. Aisopos tapeti, sest oli solvanud 12 VA NA -K R E E K A

Delfi oraaklit. Rooma ori Phaedrus tõlkis tema valmid ladina keelde; Aisoposelt on saanud mõjutusi Luther, La Fontaine ja Krõlov. t Apelles ja Tyrtaios

Makedoonia kuninga Aleksandri (Alexandros III) ajal elas Efesose linnas taidur Apelles (IV saj eKr), kellest sai õuekunstnik. Talle kuulus kuninga maalimise ainuõigus – Aleksandril oli komme anda niisuguseid eesõigusi kuulsaile kunstnikele. Lysippos oli ainuke, kes tohtis kuningat kujutada pronksis ja marmoris; kameesid (gemme) tohtis teha ainult Pyrgoteles, keda iseloomustas eriti terav nägemine. Apelles maalis Aleksandrist palju portreid. Üks neist paigutati Efesose Artemise templisse ja seda hinnati kahekümne talendi (niisiis tubli 500 kg hõbeda) vääriliseks, mis oli tolle aja rekord. Seejuures kasutas Apelles vaid nelja värvi. Maalil näis välk kuninga käest sööstvat vaataja pihta. Teisel kuulsal portreel kujutas Apelles kuningat tolle lemmikratsu Bukephalase seljas. Aleksander tuli pilti vaatama ja leidis, et see pole õnnestunud. Ratsu aga hirnatas, kui oma kujutist nägi. Apelles lausunud selle peale: „Kas näed, suur kuningas, sinu ratsu mõistab kunsti paremini kui tema peremees.” Ühtki Apellese maali pole meie ajani säilinud, küll aga on neist arvukaid üksikasjalikke kirjeldusi. Apellesega seotud legendid ja ütlused tema suust elavad tänapäevalgi. Tsitaadid on levinud küll peamiselt Plinius Vanema ja Cicero vahendusel ladina keelde tõlgitult. Mõni näide. Nulla dies sine linea – „Mitte ühtki päeva ilma kriipsuta.” Viibides kuninga saatjaskonnas sõjakäikudel, kasutas Apelles iga vaba hetke maalimiseks või joonistamiseks. Kõrbes joonistas ta isegi puupulgaga liivale. Kui kuningas tähendas, et see on tühi töö, vastanud kunstnik: „Siis on ka vibuga märkilaskmine mõttetu!” Cicero kohandas tema lause kirjatööle – „Mitte ühtki päeva ilma reata.” Ne sutor supra crepidam – sõna-sõnalt: „Ärgu kingsepp tuhvlist kõrgemale tõusku.” Kord kutsus Apelles õukondlased kuninga portreed vaatama ja õuekingsepp märkas, et kuninga sandaal on valesti maalitud. Kunstnik tänas teda tulusa märkuse eest, võttis pintsli ja parandas VAN A - K R E E K A 13

vea sedamaid. Kui aga kingsepp seejärel ka sääremarja kohta arvamust avaldas, katkestas Apelles teda eeltoodud sõnadega. Meie ütleme sedasama natuke teisiti: „Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.” Manum de tabula! Apelles oli maalinud kaksikportree Aleksandrist ja tema konkubiinist Kampaspest. Kuningas nägi pilti ja lausa jahmus naise ilust. Ta läks isegi maali katsuma. „Käed pildist eemale!” hüüdis Apelles ärritatult. Kuningas oli kunstniku kirglikust puhangust rabatud. Ja ta kinkis Kampaspe Apellesele. Nüüd mõni sõna puhkpilliorkestri rajajast Tyrtaiosest (VII saj eKr). Spartalased pidasid kestvat sõda Messeenia vastu, suutmata kuidagi võita. Mindi Delfi oraakli käest nõu küsima. „Kui tahate võita, peate hankima endale abimehe Ateenast,” oli vastus. Spartalased saatsid delegatsiooni Ateenasse abilist paluma. Ateenlased teadsid, millist vastumeelsust tunnevad spartalased kidurate inimeste suhtes, ja andsid neile nimme nigela kehaehitusega Tyrtaiose. Kuid Tyrtaios oli midagi muinasjutu Küürselg-Sälu taolist. Ehkki ta ei suutnud relva kanda, osutus ta ometi õigeks abimeheks. Ta moodustas orkestri ja komponeeris sellele sõjamarsse ning pillimeeste mäng innustas spartalasi lahinguväljal sedavõrd, et sõda võideti juba esimese lahinguga. Olgu mainitud, et suur soome helilooja Sibelius on loonud ühe Tyrtaiose marsi alusel huvitava helindi. Praegu on mõnikord kombeks öelda: „Ärge seda meest lööge, see on pillimees!” Tol korral aga nõudsid messeenlased just: „Tehke kõigepealt pillimeestele ots peale!” t Herodotos

Jätkakem mehega, keda Cicero nimetab õigusega ajaloo isaks – pater historiae. See mees oli Herodotos (u 484–425 eKr), esimene Kreeka ajaloolane, kelle teosed on ka meieni jõudnud. Herodotos oli sündinud Kreeka-Pärsia sõdade algul Väike-Aasias Halikarnassose linnas. Põlvnedes aristokraatlikust perekonnast, sattus ta vaenujalale türann Lygdamisega, kes oli pälvinud pärslaste soosingu, ning põgenes Samose saarele. Pärast pärslaste lüüasaamist ja Lygdamise kukutamist pöördus Herodotos 14 VA NA -K R E E K A

Halikarnassosesse tagasi, kuid peagi viis huvi teiste maade vastu ta reisima. Herodotos rändas läbi Väike-Aasia, Pärsia, Egiptuse, Suur-Kreeka Euroopa alad. Ateenas viibides sõbrunes ta Periklese ja Sophoklesega. Osales Thurioi koloonia rajamises (Lõuna-Itaalias) ning surigi seal. Oma teostes, mis jagati hiljem üheksaks muusade nimede järgi ristitud osaks, võtab ta reisidel kuuldu ja nähtu kokku. Ühtlasi jutustab ta pärslaste, Väike-Aasia, Assüüria, Babüloonia, Egiptuse ja Traakia rahvaste ajaloost. Herodotos on ka esimene eurooplasest kirjamees, kes on üles tähendanud „kriminulli”. Kirjutades Egiptuse ajaloost, pajatab ta järgmist. Vaarao Rhampsinitos (kõik egiptlaste nimed andis Herodotos kreekapäraselt, seetõttu on tänapäeval raske selgeks teha, kuidas kohalikud ise tol ajal neid inimesi nimetasid) oli päratu rikas ja laskis enesele ehitada kivist aardekambri. Kuid ehitusmeister, kellele ta selle töö usaldas, jättis müüris ühe kivi lahti ning ütles seda oma poegadele. Pojad läksid otsemaid avause kaudu vargile. Vaarao märkas, et muist vara on kadunud, kuigi sissepääs oli endiselt pitseeritud, ja pani kambrisse lõksu. Kui vennad taas vargile läksid, jäi üks neist jalgupidi lõksu kinni ega suutnud end enam vabastada. Õnnetu palus teist venda, et too ta pea maha raiuks ja kaasa viiks – vastasel juhul oodanuks nende perekonda vaarao karistus. Vend toimiski nii, ja kui vaarao leidis kambrist peata laiba, oli ta hämmeldus veelgi suurem. Ta laskis surnukeha väljakule viia ja andis käsu vangistada igaüks, kes selle juures leinamärke ilmutab. Vend aga otsustas ema säästmiseks surnu ära varastada. Ta pani eeslile koormaks veinilähkrid, lõi siis neist ühte augu ja kutsus surnuvalvurid appi märjukest päästma. Valvurid tormasid kohe jaole. Vend lubas neil juua palju suudavad, öeldes, et nagunii jookseb vein väljaku liiva. Purjus valvurid jäid peagi magama, vend võttis surnukeha ja mattis maha. Vihane vaarao otsustas kurjategija iga hinna eest tabada. Ta saatis oma tütre lõbumajja, käskides tollel igalt purjus külaliselt pärida, mis on kellegi kõige jumalavallatum ja jultunum temp. Ühel ilusal päeval tuligi lõbumajja mees, kes rääkis vaarao tütrele eespool kirjeldatud loo. Tütar kõneles kuuldu isale edasi, kuid tegi seda nii ilmekalt ja säärase kaasaelamisega, et vaarao andis noormehele andeks ning võttis ta kui julge ja hakkaja mehe endale koduväiks. VAN A - K R E E K A 15

Herodotoselt on pärit ka Tuhkatriinu lugu. Kui orjatüdruk Rhodope Samose rannas ühel hommikul ujuma läks, tuli kotkas, napsas tema sandaali, lendas Egiptusesse Memphise linna ja laskis jalatsil kukkuda vaarao sülle. Vaarao Psammetich vaatas väikest sandaali imestusega ja temas tärkas huvi selle omaniku vastu. Ta andis käsu tüdruk üles otsida. Paljudel maadel prooviti sandaali neidudele jalga, kuni lõpuks leiti Rhodope ja viidi Egiptusesse, kus vaarao orjatüdruku naiseks võttis. t Herakleitos

Herakleitost (u 544–483 eKr) Efesosest tunneme kui materialistliku filosoofia rajajat. Tema dialektilist mõttelaadi on uurinud paljud hilisemad filosoofid. Kuulus on ka Herakleitose põhilause „Kõik voolab” (panta rhei). Ta pidas kõige aluseks muutumist ning selle sümboliks tuld, mis pidi olema logos (sõna, mõte). Tema järeldused olid üsna omapärased, nagu näiteks: „Sõda on kõige isa ja algataja”; „Harmoonia on kõikide vastuolude süntees”; „Maailm on alguseta ja lõputa”. Need mõtted iseloomustavad kujukalt Herakleitose dialektikat. Herakleitost hüüti Muretsejaks, Tumedaks, Süngeks, sest ta kurtis tooreste ja arutute tegude üle, millega inimesed hakkama said. Meeleldi mängis ta lastega templiesisel, ja kui tähtsamad kodanikud teda selle eest hurjutasid, vastas Herakleitos: „Kas see pole targem tegevus kui teiega koos riiki valitseda?” Herakleitos haigestus. Ta püüdis end ise mitmesuguste rohtudega ravida. Neist polnud aga abi ja tuli minna arsti juurde. Kuid oma haiguse kirjeldamisel kasutas Herakleitos nii tarka keelt, et tohter ei saanud temast aru. Selle peale olevat ta öelnud: „Kui minu arst minu keelest aru ei saa, siis pöördun parem loomaarsti poole – too on harjunud tummadega rääkima.” Aga ka loomaarst ei osanud aidata. Lõpuks otsustas Herakleitos ravida end sõnnikuga, öeldes: „Kui ikka sõnnikut on, kasvab vili ilma jumalatagi.” Sõnnikuhunniku seesmisest soojusest abi lootes heitis õnnetu mees hinge. Seepeale öelnud üks tema tuttav: „Sõnnik aitab ainult elujõulist seemet.” 16 VA NA -K R E E K A

t Sokrates

Kes poleks kuulnud Sokratesest (470–399 eKr)! Tema filosoofia kohta on palju kirjutatud, ehkki ta ise pole ühtki rida kirja pannud. Sokrates õpetas kõneldes. Ta olevat öelnud: „Ise ei suudaks ma kunagi oma mõtteid nii ilusasti üles tähendada, nagu seda teevad mu usinad õpilased.” Välimuse poolest oli Sokrates inetu, kuid ta suhtus sellesse pigem irooniliselt (nagu kirjutab Platon): „Mees ei tohi ilus olla, kui ei taha naisi solvata. Mis jääks nõrgemale soole üle, kui mehed oleksid kuked ja naised kanad ka välimuselt? Nöbinina ja paksud huuled meeldivad naistele, sest sobivad suudluseks.” Ametilt oli Sokrates kujur nagu ta isagi ja üsna jõukas mees. Tal oli Ateenas maja ja suur summa raha kasulikult välja laenatud. Tema abikaasat Xanthippet on peetud õelaks ja riiakaks naiseks, kuid paistab, et see arvamus ei kujunenud Sokratese eluajal. Halva maine võisid kirjamehed luua vahest põnevuse huvides. Näiteks väidavad hilisemad Rooma autorid, et Sokrates võttis Xanthippe-suguse tulehargi naiseks nimme – ta tahtnud nimelt karastada oma kannatlikkust. Alatasa riidleva Xanthippe legend on läbi aegade inimestele meeldinud, kuid konkreetseid seiku on teada vähe. Kõige laiemalt tuntakse vahest lugu, kuidas Xanthippe visanud pärast mehe läbipragamist tollele ämbritäie pesuvett kaela ja Sokrates lausunud seepeale: „Seda ma kartsin. Müristamisele järgneb alati paduvihm.” Oma õpilaste ees olevat Sokrates filosofeerinud: „Kas võtad naise või mitte – kaotajaks jääd mõlemal juhul.” Xanthippelt on meieni jõudnud vaid säärane ütlemine: „Teeb ühe välja, kas vaadata Sokratese nägu või seina – alati on see ühesugune.”

t Platon ja Dionysios

Sokratese kuulsaim õpilane ja tema õpetuse peamisi kirjapanijaid oli Platon (427–347 eKr). Platoni akadeemia väravat ehtis kiri: „Matemaatikas võhikutele sissepääs keelatud.” Ilmne pütagoorlaste mõju. Mõnda aega viibis Platon Sürakuusa türanni Dionysiose õukonnas. Kuid Dionysiosele ei meeldinud tema otsekohesus ja lõpuks pidi Platon VAN A - K R E E K A 17

Sürakuusast lahkuma, tundes siiski rõõmu, et oli suutnud mõnelegi tolle linna poeedile ausust sisendada. Türanni juures polnud aususega paraku midagi peale hakata. Auahne Dionysios (u 430–367 eKr) pidas ennast suureks luuletajaks. Ausa kriitika eest laskis ta poeet Philoxenose vangi heita. Mõni aeg hiljem sai türann maha uue teosega ning laskis selle ettelugemisele vanglast kohale tuua ka Philoxenose, lootes temalt seekord heldemat hinnangut. Dionysios kandis oma värsiread õukondlastele ette ja need avaldasid innukalt kiitust. Lõpuks küsinud türann Philoxenose arvamust. Philoxenos aga öelnud hoopis vahisõdurile: „Palun vii mind vanglasse tagasi.” Õelamad kirjapanijad on sellele ütlusele lisanud: „Kui tahad oma vaenlasi kõige rängemini piinata, siis käsi neile vanglas oma luuletusi lugeda.” Aga pöördugem tagasi Platoni juurde. Dionysios süüdistas Platonit vabameelsete ideede levitamises ning käskis ta orjaks müüa. Õnneks päästis Platoni üks tema õpilasi. Kui vana Dionysios suri ja valitsejaks sai tema poeg, samuti Dionysios nimeks, kutsus too filosoofi Sürakuusasse tagasi. Platon läkski ja hakkas uuele türannile matemaatikat ja filosoofiat õpetama. Kuid ka noorem Dionysios ei tahtnud arvestada Platoni soovitusi riigivalitsemisel. Türann lausus: „Ma ei vaja õppinud mehi selleks, et neid kiita, vaid selleks, et nemad kiidaksid mind.” Muide, vanema Dionysiose kohta on mitu humoorikat lugu. Vajades kartaagolastega sõdimisel raha, tegi ta paar Sürakuusa templit lagedaks. Ta võttis Zeusi kujult kuldrüü ja pani selle asemele lambanaha, öeldes: „Jumalal on talvel külm.” Asklepiose kujult kullast habeme kõrvaldamist õigustas ta sõnadega: „Ei sobi pojal habet kanda, kui ta isa Apollon seda ei teinud.” Riisutud varaga purjetas Dionysios oma paleesse Ortygia saarele. Merel puhus pärituul ja kuninglik templiröövel uhkustas: „Näete nüüd, kuidas jumalad soosivad jumalavallatuid.” Dionysios karistas muidu kurjategijaid karmilt, kuid varaste suhtes oli ta leebe. Ta ütles nende kohta: „Sürakuuslased on kõik mündid oma laegastesse korjanud, vargad aga lasevad raha jälle ringlusse.” Maksusid suurendas ta seni, kuni rahvas hakkas selle üle nalja heitma. Dionysios sõnas: „Kui juba naerdakse, siis pole enam tõepoolest midagi võtta.” 18 VA NA -K R E E K A

Platoni surmaga ei kadunud tema akadeemia, mille ta oli asutanud aastal 388 Ateenas. Selle rektoreist peetakse omapäraseimaks isiksuseks Xenokratest (u 396–314 eKr). Ta oli vaene, aga uhke. Kui Makedoonia kuningas saatis talle 50 talenti, mis tähendas tervet varandust, lausus teadusemees kuninga saadikule: „Tervitage oma käskijat, aga raha viige tagasi – kuningal läheb seda rohkem tarvis, tal on rohkem hoolealuseid. Kelle leiba sööd, selle laulu pead laulma. Mina tahan laulda oma laulu!” Xenokrates oli ka esimesi karskustegelasi, kirglik antialkohoolik. Joodik Polemon jättis päevapealt joomise maha, kui oli kuulanud Xenokratese loengut. Ta poleks pääsenud akadeemiasse õppima, kui ei oleks lubanud juua ainult vett. t Aristoteles

Platoni kuulsaim õpilane oli Aristoteles (384–322 eKr). Nagu Platoni ja tema õpetaja Sokratese, nii oli ka Aristotelese ja Platoni vanusevahe 43 aastat. Võimatu on loendada kõiki Aristotelese saavutusi, üle hinnata tema pärandit teaduse ja tehnika, kunsti, eriti aga filosoofia alal. Selles võib asjahuviline ise sadade raamatute kaudu veenduda. Aristoteles oli Makedoonia kuninga Amyntase ihuarsti Nikomachose poeg, pärit Stageira linnast Traakiast. 20 aastat käis Aristoteles Platoni loengutel, tema surma järel aga lahkus Ateenast ning tegutses õpetajana Assoses Väike-Aasias, sest makedoonlased olid ta kodulinna hävitanud, ja Mytilenes Lesbosel. Sealt kutsuti ta Pellasse Makedoonia kuninga Philippos II poja, tulevase Aleksander Suure õpetajaks. Viibinud Pellas seitse aastat, naasis Aristoteles Ateenasse, kus rajas Lykeioni salusse kooli (selle salu nime latiniseeritud kujust on hiljem tulnud lütseumi mõiste). Kooli nimetati peripateetiliseks, sest Aristoteles pidas loenguid jalutades (peripatesis – jalutamine). Hommikuti rääkis ta raskematest asjadest suletud ringile (esoteeriline õppus) ja õhtupoolikul populaarsemas vormis laiale ringile (eksoteeriline õppus). Tema eetikaõpetusest on pärit lause: „Üks pääsuke ei too veel kevadet.” Need sõnad võtsid kokku ühe noormehega juhtunu. Too oli kevadel esimese pääsukese saabudes oma soojad riided ära müünud, kuid linnuke külmus surnuks ja ka noormees sai tugevasti külmetada. VAN A - K R E E K A 19

Aristoteles süstematiseeris teadusalasid. Ka muusikas oli tema esimene, kes määras ära neli põhiliiki: 1) meelelahutus- ehk ajaviitemuusika; 2) kombeline, hariv, kasvatav muusika; 3) rakendusmuusika; 4) hinge ülendav muusika. Kõigi kunstide puhul pidas Aristoteles tähtsamaks nende kasvatavat ja esteetilist funktsiooni. Ilu mõiste samastas ta mõistega „hea” („vastuvõetav”). Piirdugem siinkohal nende nopetega eri sajandeil elanud kuulsate kreeklaste kohta ja jätkakem nüüd enam-vähem ajaloo kulgu järgides. t Killukesi vanast Spartast

Suuremalt jaolt on Vana-Kreeka ajalugu Ateena ja Sparta vahelise võistluse ning võitluse kirjeldus. Paljud Kreeka linnkolooniad olid tekkinud juba VIII–VI sajandil eKr. Mõnegi kolonisaatori nimi on küll ajahambale vastu pidanud, aga kuidas toimus kreeklaste väljaränne ja milliste raskustega nad üha uusi rannikualasid hõivasid, sellest teame vähe. Kaubavahetuseks soodsatesse paikadesse rajatud asundused arenesid kiiresti linnadeks. Olgu siinkohal mainitud üks Kreeka koloonia – Parthenope, mis sai hiljem nimeks Neapolis (kreeka keeles „uus linn”) ja mida meie tunneme Napolina. Pythagorase-aegsete kreeklaste maailm koosnes mitmesajast poliitiliselt iseseisvast linnriigist. Enamikul linnriikidel ei olnud aga kahjuks historiograafe. Ajalugu vestab väga napilt sellest, mis juhtus ääremaadel; mõnevõrra rohkem teame Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias asunud Kreeka kolooniatest, kus roomlased said juba aegsasti tutvuda hellenite tsivilisatsiooniga, ning Väike-Aasia Dooria ja Joonia kolooniatest. Riik, mida meie tunneme kui Spartat, kandis antiikajal Lakedaimoni nime. Sparta linn oli selle riigi keskus, kuid tema nime kasutati riigi tähenduses väga harva. Õpikutes kirjeldatakse Sparta eluolu küllaltki omapärasena. Ent väga vanal ajal polnud see niisugune. Homeros ei maini, et Menelaose ja Helena õukonnas oleks pakutud musta veresuppi. Ka poeet Alkman, 20 VA NA -K R E E K A