vanaduse vĂľlud
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Kujundanud Endla Toots Toimetanud Mari Tuuling © Tiia Toomet © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-565-81-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
tiia toomet
vanaduse vþlud neile, kes on vähemasti 70 aastat vanad, ja neile, kes kavatsevad kunagi tulevikus nii vanaks saada
elu kui unenägu
Ühel päeval Tartu Lõunakeskuses oma tavapäraseid oste tehes märkasin äkki ehmatusega, et olen selles uue ilusa maailma katedraalis sagivas noorte ja keskealiste massis vaat et kõige vanem inimene. Või vähemasti üks vanematest. Kuidas see sai juhtuda? Ma mäletan oma noorusest vanu inimesi küll, nad nägid välja niisugused ... noh, lihtsalt vanad. Mina aga tunnen end sisimas sageli ikka veel sellesama noore tüdrukuna, kes kunagi olin. Ometi kinnitab peegel halastamatult, et see pole tõsi. Elu on läinud mööda justnagu unenäos ja kätte on jõudmas aeg otsi kokku tõmmata. Aeg on mulle alati mõistatuseks olnud. Lapsena lugesin Parijõe “Külaliste leivast” muinasjuttu noormehest, kes jäi hetkeks imelinnu laulu kuulama ega märganudki, kuidas mitusada aastat möödus. Taolisi lugusid oli veel. Ühes Iiri muinasjutus sattus keegi mõneks päevaks haldjatemaale, Hiina jutus veealusesse draakonilossi, ja mõlemal korral selgus hiljem, et maa peal oli samal ajal mööda läinud sajandeid. See mõte erutas mind. Kas aeg võis tõesti erinevates paikades liikuda erineva kiirusega?
5
Kui hakkasin koolis käima, üritasin mõnikord ise aega üle kavaldada. Mu igapäevane kodutee oli küllaltki pikk, see viis tolleaegsest Tallinna 7. keskkoolist Toompuiestee ja Snelli tiigi äärse haljasala kaudu Balti jaamani ja sealt veel trammipeatuse jagu Kopli poole. Suurema osa teest pidin käima üksi. Igavuse peletamiseks pigistasin mõnikord pärast Sügise tänaval elavate klassikaaslastega hüvasti jätmist silmad kõvasti kinni ja sisendasin endale: kui ma silmad jälle lahti teen, siis olen kodus. Edasi läksin ringi vahtides nagu tavaliselt. Enne kodumaja sulgesin veel kord silmad ja avasin need siis äkitselt. Tõepoolest, olingi kodus! Vahepealset aega nagu polekski olnud.
6
Nüüd tundub mulle vahel, et panin seitsme-aastaselt Snelli tiigi ääres silmad kinni ning kui ma need uuesti lahti tegin, avastasin, et olen juba seitsmekümneaastane.
7
vanaduse vĂľlud
8
Meie praegune maailm on agressiivse noorusekultuse maailm. Ammu on möödas ajad, mil vanu inimesi austati ja hinnati nende elukogemuse ja teadmiste pärast. Tänapäeval, kui teadmised on talletatud kirja sõnasse ja internetiavarustesse, on eakad ühiskonnaliikmed muutunud mitte kellelegi vajalikeks penskariteks, kes neelavad vaid mõttetult maksumaksja raha. Viisakamad elujõulistest kodanikest püüavad teha näo, et vanakesed on oma ülalpidamise varasema elutööga ehk siiski välja teeninud, julgemad kuulutavad avameelselt: surgu parem ruttu ära, nii on kõigil parem! Eks see ole ka mõistetav. Saan täiesti aru, et võib vihale ajada, kui ühiskonnas, kus kõik peavad elus läbilöömise nimel rabama, on grupp inimesi, keda see üldse ei puuduta. Kes võivad teha, mida ise tahavad või üleüldse tegemata olla. Võib-olla sellepärast ei julgegi paljud eakad avalikult kõneleda vanaduse võludest, et mitte tagant õhutada niigi lokkavat kadedust.
9
Tunnen minagi seda teemat üles võttes veidi ebamugavust. Aga kiusatus kiidelda on suur. Tõepoolest, hea on vana olla! Milline pidev vaev oli nooruses. Tuli aina rabeleda ja pead murda. Kelleks saada, kust leida prestiižikas töökoht, kuidas hankida rohkem raha, uusi riideid, ilusaid asju, suurem korter, auto? Kuidas seksikas välja näha, keda valida elukaaslaseks, millal ja kui palju lapsi saada, kuidas nad üles kasvatada? Tuli pidevalt võrrelda end teistega: kas ma olen ikka tasemel? Huh! Aga nüüd! Lapsed on suureks kasvatatud, eluase olemas, asju ülearugi. Ei pea enam muretsema nii palju oma välimuse pärast, võid käia riides lihtsamalt ja mugavamalt, loobuda kõrgetest kontsadest, moehilpudest, pole tarvis lakkamatult igasugust träni juurde osta. Enamgi veel, nüüd lõpuks tohid olla avalikult egoistlik, mõelda rohkem iseendale ja oma soovidele. On loomulikult puhas rõõm tegeleda aeg-ajalt oma armsate lastelastega, aga nende eest vastutavad päriselt siiski vanemad. Vanadel inimestel on viimaks ometi kätte jõudnud aeg teha teoks kõik see, millest kogu elu unistatud: lugeda raamatuid, pildistada loodust, uurida suguvõsa ajalugu, maalida, kasvatada lilli, käia sõpradel külas, nautida üksiolemist. Rahagi ei kulu selleks eriti.
10
Samas, üllatusi on muidugi vanaduses vähem. Vaimustumist samuti. Kõik, mis juhtub, tundub olevat juba kunagi nähtud. Hea on aga see, et nüüd on võimalik suhtuda rahulikumalt ka halbadesse asjadesse, sest tead oma kogemusest, et needki lähevad ükskord mööda. Mõni asi teeb aga vanast peast rohkemgi rõõmu kui nooruses. Uue kevade tulek. Iga mullast sirguv idu ja iga avanev pung. Iga sündiv laps. Suveõhtu soojus. Sügise värvilõõm. Talve valge vaikus. Millal veel kui mitte vanas eas on piisavalt aega jälgida elu ringkäiku ning tajuda ennastki osana sellest. Neile aga, kes praegu noorte ja tugevatena elu oravarattas tormavad, tahan lohutuseks öelda: ärge kurvastage, olge kannatlikud ja oodake. Uskuge mind, ükskord saate teiegi vanaks ja tohite maitsta vanaduse võlusid!
11
neist, kes on läinud
12
Üks vanema ea eripära on, et üha rohkem inimesi, kellega oled aastaid elanud samas eluruumis, lahkuvad ühel päeval ootamatult ega tule enam kunagi tagasi. See tundub ebaõiglane. Kuhu nad õieti lähevad? Ja kas nad on seal kusagil kõik koos või igaüks omaette? Kas Kaljo Põllu teeb seal endiselt pilte? Kas Enn Soosaar saab seal jälle omil jalul ringi käia? Kas Hermaküla, Unt ja Vahing võtavad taas üheskoos napsi ja arutavad Eesti teatri tulevikku? Kas Andres Ehin on ka nende seltsis? Mõtlen viimasel ajal sageli oma mõne aasta eest surnud klassiõele Kristale. Ta oli särav, energiline naine, keda ootas saadikutöö ühes sümpaatses Põhjamaa riigis. Kogu arvukas sõpruskond, kes teda seal külastada lootis, pidi aga oma reisiplaanid ümber tegema, sest ajukasvaja viis ta aastaga.
13
Imelik, et Krista tuleb mulle nüüd vist sagedaminigi meelde kui tema eluajal. Olime ammused sõbrad ja jagasime ühiseid mälestusi, aga viimasel ajal kohtusime tegelikult harva. Tema oli töö tõttu palju Eestist ära, mina olin jälle oma elus kinni. Ometi oli kokkusaamise võimalus alati olemas ja sai ka paar korda aastas teoks. Nüüd seda enam pole. Kui see mulle meelde tuleb, läheb mu meel kurvaks. Ma mõtlen Kristale mõnel ilusal hetkel, kui maailm tundub täiuslik ja rõõm lihtsalt olemas olemisest on nii kõikevaldav, et pole ühtki soovi. Ma mõtlen, et tema ei saa enam niimoodi tunda. Ma mõtlen talle mõnel tüütul hallil hetkel, kui ihu on väsinud ja hing haige. Ma mõtlen, et temal pole tarvis enam selle kõigega hakkama saada.
14
Ma mõtlen Kristale, kui ma laon supermarketis toidupakke ostukorvi. Ma mõtlen talle, kui mõni poliitikute järjekordne rumalus mind vihastab. Kui ma olen läbi lugenud mõne hea raamatu. Kui jalad öösiti valutavad ja ei lase magada. Kui sõidan autoga vihmasel maanteel. Vaatan lastelapsi õues mängimas. Kuulan ritsikate siristamist pimedas augustiöös. Ma tean, et Kristat see kõik enam ei puuduta. Niisama lihtne see tegelikult ongi! Need, kes on elusad siin ja praegu, tunnevad rõõmu, muret, igatsust, väsimust, vaimustust, argipäevatüdimust. Surnud ei tunne midagi. Neid lihtsalt ei ole. Pole tõesti mingit põhjust nende pärast kurb olla. Need oleme vaid meie ise, kes neid taga igatsevad. Muretseda tuleks pigem elavate pärast.
15
limiit täis
16
Ühel päeval saab limiit täis. Viimaselt Sitsiilia-reisilt ei toonud ma kaasa enam ühtki suveniiri. Hoolimata sellest, et käisime imelises keraamikalinnas Caltagirones ja maalitud keraamika on olnud mu eluaegne nõrkus. Ma panin kiusatusele vastu. Mis täis, see täis. Seinad, riiulid, kapid, kapipealsed. Linnakodus ja maakodus. Ja mitte ainult keraamikat. Kellel on surres kõige rohkem asju? Kindlasti pole see mina. Ometi on ka minul õnnestunud pika elu jooksul kokku koguda arutu hulk igasugust kraami. Suuresti mõttetut, mõtlen nüüd. Kuigi kõik pole siiski nii lihtne. Mulle on alati meeldinud ilusad käsitööasjad, eriti kui nad on pärit ajas või ruumis kaugetest kultuuridest. Nende imetlemine on teinud mu kollektsionäärihingele rõõmu, mul on olnud oma asjade keskel hea olla. Aga viimasel ajal on tulnud tunne, et kõike ümberringi on saanud liiga palju: anumaid, kujukesi, pilte, raamatuid, inimesi, mälestusi. Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele, alustada uuesti algusest, tühjast ruumist täis valgust ja õhku.
17
Kui me nelikümmend aastat tagasi maamaja ostsime, istutas mu botaanikahuviline mees igal suvel selle ümber aina uusi puid ja põõsaid. Ruumi tundus siis veel olevat lõputult. Viimasel ajal on ta hakanud neid tasapisi maha võtma. Et anda allesjääjatele rohkem olemisruumi. Et avada vaateid. Aastakümnete eest piirasid meie elamist lagedad põllud. Siis igatsesime enda ümber suuri puid, metsamüüri, mis kaitseks ja annaks privaatsustunde. Nüüd oleme hakanud hindama avarust – et silm näeks kaugemale. Puud jäävad siia ilma kauemaks kui meie ja saavad loodetavasti ise hakkama. Kes aga tahaks endale mu vanu asju? Üks endisaja tark on öelnud, et on aeg koguda ja aeg laiali jagada, aga tema ei elanud totaalse asjadeuputuse ajastul. Mõni väärtuslik maal, ilus vana mööblitükk või eestiaegne portselanserviis lähevad pärandusena suguvõsas edasi. Aga kõik muu? Lastel on juba oma elu ja enda armsad asjad. Suur osa minu varandusest on nende jaoks lihtsalt kola. Samas ei tõuse käsi ka midagi ära viskama või taaskasutuslaadal letile laotama.
18
See pole ainult omanikuahnus, mis mind tagasi hoiab. Minu asjad on minu elu. Nad meenutavad inimesi, paiku ja sündmusi, mis on olnud minu jaoks millegi poolest olulised. Mu asjad on kui arvutilingid, mis avanevad vaid mulle. Kui mind ennast enam pole, nendes olev informatsioon kaob, elu voolab välja ka mu asjadest. Siis võib nad rahuga ära visata. Või ka alles hoida, nende tähendus muutub igal juhul. Seni tuleb mul aga ilmselt leppida asju täis tubadega ja mälestusi täis peaga ning unistada salamisi tühjast ruumist, mis ühel päeval loodetavasti ka minu ees avaneb. Ostsin Sitsiiliast vaid paar raamatut. Raamatutega on vanas eas lugu veel kõige hullem, aga sellest ma praegu parem ei räägi.
19
hiljaks jäänud
20
Teismeliseeas lummasid mind ammumöödunud ajad ja kauged paigad. Neelasin ajaloost rääkivaid romaane ja populaarteaduslikku kirjandust. Kuidas oleksin tahtnud ise igal pool olla! Vana-Egiptuses. Antiikaja Kreekas-Roomas. Varakristlikul Iirimaal. Harun al-Rashidi aegses Bagdadis. Muistses Indias, Hiinas, Jaapanis. Igatsesin neid paiku näha, kas või nüüd, tagantjärele. Eriliselt võlus mind Kreeta, kus juba kolme ja poole tuhande aasta eest, kui Euroopat praeguses mõistes veel olemas ei olnud, valitses tsivilisatsioon, mille nooruslik kergus ja elurõõm paistis tagasivaates nii erinev kõigest, mis järgnes. Minu kujutluses kestis Kreetal igavene kevad: päike säratas punaseid paleesambaid, pääsukesed lendlesid paarilist otsides õhus, delfiinid hüplesid vahuharjalises meres, teravate härjasarvede kohal vihisesid akrobaatide noored nõtked kehad. Mu unistused ja tegelikkus olid tollal muidugi totaalselt lahus. Nõukogude Eestis elades ei tulnud mulle pähegi, et võiksin kunagi maailmas ringi reisida ja mõnda neist paikadest ka tegelikult külastada.
21
4
16 20 26 32 38 42 8
12
48
56 62 70 76 82 84 86 88 92 96 100 104 106 52
elu kui unenägu vanaduse võlud neist, kes on läinud limiit täis hiljaks jäänud mees, kes polnud käinud Aenguse kindluses mägede muutmine europarlamendi hoone hukk olgem eestlased, aga saagem ka neandertallasteks kas minevik on päriselt olemas dinosauruse mälu kuidas minust sai eestlane minu armsad raamaturiiulid katastroofiigatsus kui lihtne on armastada inimkonda armastusest veel elu täiuse hetked kuuskümmend aastat tulevikku erinevad ja sarnased naeratus surmast mõeldes uskumisest elueufooria marginaalia
114 116 118 120 122 126 130 110
kuidas sõnastada lihtsaid mõtteid avarus Eesti moodi ma oskan teha ornamenti raamid ja vabadus igatsus korrastatud maailma järele võimaluse materialiseerumine jaapani tähestiku õppimise mõttekusest 70aastasena vanaduse väsimus