Vatikan by Tammerraamat

KLAUS-RÜDIGER MAI

VATIKAN

KLAUS-RÜDIGER MAI

VATIKAN ÜHE MAAILMAVÕIMU AJALOOHÄMARUSED

Saksa keelest tõlkinud Peeter Rast

Originaali tiitel: Klaus-Rüdiger Mai Der Vatikan. Geschichte einer Weltmacht im Zwielicht Gustav Lübbe Verlag, 2008

Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer

SISUKORD

ESIMENE AASTATUHAT PÕGUS PILGUHEIT IGAVIKU EESRUUMI. . . . . . . . . . . . 11 KÕIK ALGAS VASTUHAKUST. . . . . . . . . . . . . . . . . . . 19 Peetrus panustab Roomale Rooma ei usu Jumalasse KIRIKU SÜND. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 35 Apostlite mõõgad – Leo I Võimetuse võidukäik ja usu süvenemine Õnnistuse otsetee – martüürium Kristluse kujunemine riigireligiooniks Kellele kuulub kirik? ROOMA IMPEERIUMI LAGUNEMINE. . . . . . . . . . . . . . 58 Salasepitsus Konstantinoopolis Võimuvõitlus suurkirikus Paavst kui piiskoppide piiskop Kes kaitseb Vatikani? HORISONDIL ON KRISTLIK ÕHTUMAA . . . . . . . . . . . . 76 Vatikan ja Rooma goodide võimu all Euroopa väärib Chlodowechi ristimist Goodide langus, paavstide tõus Paavst vastutahtsi – Gregorius Suur Paavsti sõjavägi – mungad ja misjonärid LÕHE ROOMA JA BÜTSANTSI VAHEL. . . . . . . . . . . . . 101 Pilditüli lõhestab suurkiriku Katoliiklik Frangi riik – Euroopa sünd Paavst kroonib keisri Pimeduse aastasada

Ebatavaline paavstinna Johanna Püha Tooli võimukaotus Ühe lahutuse lugu – hommikumaa kirikulõhe TEINE AASTATUHAT VÕIMUIHA JA VIHKAMINE – GREGORIUS VII . . . . . . . . 127 Ränk pärand – Gregoriuse reform Tagandatud paavst ja põlustatud kuningas – Canossa Paavsti diktatuur KÖIEVEDU VÕIMU PÄRAST – PAAVST JA KEISER KESKAJAL. . 147 “See on Jumala tahe!” – ristisõjad Õilsast rüütlist viimse kerjuseni – esimesed ristisõdalased Paavsti sõjajõud – rüütliordud Investituuritüli viimane raund Barbarossa – ohjad paavsti käes Võimutäius ja müsteerium VATIKAN SURVE ALL: SISE- JA VÄLISVAENLASED. . . . . . 171 Lahtiütlemine või tuleriit – inkvisitsiooni algus Paavsti võimupoliitika ohver – Jeruusalemm Liiga püha Vatikani jaoks – ingelpaavst Vaesus provokatsioonina – Franciscus Assisist Kindlalt Prantsuse haardes – paavstid Avignonis Ilmalik võim vaimuliku vastu – viimne heitlus TAGASI VATIKANI. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 196 Kirikulõhe ajajärk – suur õhtumaine skisma Paavstid ja vastupaavstid Constanzi kontsiil – kiriku päästmine Pühamust bordelliks REFORMATSIOONIAJASTU. . . . . . . . . . . . . . . . . . . 213 Paavsti kroonimine ja elamus tornis Skandaal Peetruse toomkiriku ehitamisel Poleemika, propaganda ja pamflett Operatsioon “Patukustutus” Paavst paanikas – Leo X ja Luther

HÄVING VÕI REFORM? VATIKAN KIMBATUSES . . . . . . . 237 Inkvisitsioonitund Vastu ajastu vaimule – Trento kontsiil Keskpärasus kui printsiip – püha ofiitsium Maailma kese – Vatikan ja Galileo Galilei Hiilgus ilma võimuta – paavstid barokkajastul PLANGUPILETIGA PAAVST – EUROOPA 18. SAJANDIL . . . . 253 Innocentius XI ja Päikesekuningas Vatikan valgustusajastu puhastustules Lahtiütlemine Vatikanist – Austria, Saksamaa ja Prantsusmaa kirikud ROOMA KIRIKU TAASSÜND . . . . . . . . . . . . . . . . . . 266 Ultramontanism ehk õndsus asub mägede taga Kirikuriik 19. sajandil Eksimatu – esimene Vatikani kontsiil Vatikani ja Preisimaa kultuurivõitlus PÜHA TOOL 20. SAJANDIL . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 273 Paavst ja kurat Vatikan ja juudid Paavstist vandenõulane Hüpe tänapäeva – Vaticanum II PAAVSTLUS AASTATUHANDE VAHETUSEL . . . . . . . . . . 280 Väljakutse Vatikanile – vabastusteooria Johannes Paulus II atentaat Kiirkulleriga taevasse – Escrivá ja Jumala teod Opus Dei ja Vatikani rahaimpeerium Pingeväli usu ja mõistuse vahel – Benedictus XVI VATIKANI IGAVIKULISUS JA PERSPEKTIIV. . . . . . . . . . 304 LISAD Kristliku kiriku põhiharud. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Suured kristlikud usundid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Paavstide loetelu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Tänuavaldused. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

308 309 313 327

Ettemääratus jättis Euroopa suveräänsuse paavstide hoolde. Joseph de Maistre, prantsuse moralist Écrasez l’ infâme! – Purustage jultumus! Voltaire, katoliku kiriku kohta

ESIMENE AASTATUHAT

PÕGUS PILGUHEIT IGAVIKU EESRUUMI

atikan – see on erakordselt elujõuline ühendus elavatest inimestest ja elavast arhitektuurist ning samas ainus paik, mis on kokku laotud nii kivist ja mördist kui ka võimust, inimsaatustest ja maailmapoliitikast. Et Vatikani olemust mõista, tuleks kujundada arusaam kõigist nendest ülimalt erinevatest komponentidest. Vatikan on maailmavõim. Vähene läbipaistvus ja vaheldusküllane ajalugu rüütavad tolle maailmavõimu aegade hämarusega. Üritades selles pisutki orienteeruda, sukeldume otsemaid müsteeriumisse. Just siin kohtume Graali ja Camelotiga ning avastame igavese elu ja ka igavese eksitee. Vatikan on kui kolgata, paik, kus inimene peaks hakkama võimu eirama, kuid kus teda sunnitakse kandma risti, mille nimi ongi võim. Vatikan on paavst. Alates 1870. aastast on Püha Tool ja seega paavst ise rahvusvahelise õiguse subjekt, riik riigis. Vatikanist kõneldes peame enamasti samal ajal silmas mõlemat riiki, paavsti Püha Tooli ja Vatikani Linnriiki. Nii mõnigi kord on ajalugu seadnud paavsti ette ülimalt raske ülesande. Paljud arvavad veel praegugi, et Pius XII (paavstiametis 1939−1958) jäi isiksusena liiga tühiseks selle ränga katsumuse jaoks, kiriku laevukese tüürimiseks mööda antikristlaste ja ka Hitleri diktatuuri verist merd. Osa inimesi näevad selles paavstis, Kristuse maapealses asemikus, hoopis ennastohverdavat ja tarka diplomaati, kes üritas päästa, mis päästa annab, ning kes pidi kandma määratut vastutuskoormat. Kolmandate jaoks jäi Pius XII “vaikivaks paavstiks”. Just sellist pealkirja kannab üks John Cornwelli teos. Lähemal tutvumisel nii mõnegi paavstitroonile pürginud pahamehega selgub, et nendegi puhul oli tegu inimestega, kellele osaks langenud taagaga kaasnes sügav isikudraama. Mõnikord arvatakse, nagu ei oleks ühe või teise paavsti ponnistustest olnud kellelegi mingit kasu, näiteks siis, kui too osutus inimesena liiga nõrgaks, et oma väetitele õlgadele laotud ränga ülesandega toime tulla. Ja ega Püha Vaimgi ole oma otsustes eksimatu. Kas ei nõuta ühelt jumalikku võimu haldama seatud surelikult ehk paavstilt siiski liiga paljut? Või moodustub preestritest omamoodi kolmas sugu, tertium genus? Nad oleksid justkui midagi enamat kui lihtinimesed, kuid siiski mitte pärisjumalad. 11

Vatikan hõlmab kõrge müüri taha varjuvat ehitiste kompleksi ja tähendab ühtaegu neljakümne nelja hektari suurust kääbusriiki, mille mõjuvõim seisab pöördvõrdelises seoses pindalaga. Seal elab üle üheksasaja inimese, kellest umber viissada on Vatikani Linnriigi kodanikud. Alates 1931. aastast tegutseb seal ringhäälingujaam Radio Vaticana, kes läkitab praeguseks juba neljakümne seitsmes keeles tervesse maailma kristlikku sõnumit. Vatikanis maalitakse lopsakate pintslitõmmete saatel inimkonna ajalugu ja kõik, mis seal aset leiab, mõjutab oluliselt ka mittekatoliiklaste elu. Vatikanis ei sünni keegi. Õigus olla paavstiriigi kodanik ei kaasne inimese sünniga, vaid see omistatakse talle. Nii kohtuvad Rooma südames maailma erinevaist paigust saabunud inimesed. Mõned üritavad seal leida äraelamist, teisi kutsub sinna amet. Neid kõiki aga haarab Vatikanile igiomane genius loci, kohavaim – olgu nad ealt, päritolult, iseloomult, vaimuannetelt või isiklikelt eesmärkidelt kui tahes erinevad. Ühed tulevad sinna vabatahtlikult, teised kohusetundest. Ühed võitlevad sinna jäämise eest, teised selle nimel, et saaksid sealt lahkuda. Kuid kõik toovad enesega kaasa suuremaid või väiksemaid elukogemusi ja neid ootab ees paavstiriik, mis kätkeb eneses eilset ja tänast, ajalugu ja kaasaega, igavikku ja lõpmatust. Vatikan on taeva eeskoda, kus pole võõrad ka inimlikud omadused. Siin töötavad, armatsevad ja unistavad inimesed täpipealt samamoodi nagu mujal maailmas. Paljud neist on jätnud ajalukku kustumatu jälje, näiteks Borgiate soost paavst Alexander VI (kirikupea 1492–1503), kelle elujanu sai legendaarseks, ja Rooma metressid, kes puhuti olid tegelikud paavstid. Nende kõrval tegutsesid veel palgamõrvarid, mafioosod, sohilapsed, märtrid ja ülbitsejad, Opus Dei ja vabamüürlased – ühtekokku pühamehed ja pahamehed. Brutaalsed, riukalised ja südametunnistuseta inimesed olid igal ajastul valmis suurteks, kuid ka jälkideks tegudeks, hoolitsedes kõigest väest oma pühaduse eest juba maises elus. Vatikani teeb eriti paeluvaks asjaolu, et sellest sai paik inimesele ja talle omasele rügamisele elu eesmärgi suunas – pääseda tulevikus taevariiki. Katoliikliku tõlgenduse kohaselt pidavat paavstiametis ja järelikult ka Vatikanis kohtuma Maa ja Taevas, sest paavst on saanud Peetruse kaudu Jeesus Kristuselt volituse maa peal sündivat ühendada ning jääda Kristuse asemikuks kuni tema tagasipöördumise ehk teise saabumiseni. Matteuse järgi (16:19) ütles Kristus Siimonile, Joona pojale: “Ma annan sinule taevariigi võtmed, ja mis sa maa peal seod, see on taevas seotud, ja mis sa maa peal lahti päästad, on ka taevas lahti päästetud.” Taevas tähendab omakorda igavikku. Sureliku inimese jaoks on igavik midagi peibutavat. Selline on ka Vatikan, koht, kus saab heita pilgu 12

taevaste sfääride poole. Samas ei suuda paljud seda paika seostada ei pühaduse, maagia, müstika ega salapäraga, vaid hoopis salakavaluse, intriigide ja võimu ohjeldamatu kuritarvitamisega. Kirikuriigis tegutsenud vanakeste arvele on kirjutatud pea kõikvõimalikku ja küllap ka võimatut. Vatikan oli ja on paavsti valitsusala ja ühe maailmareligiooni keskus. Meie tutvumisretke lõpus kogeme, et tegu pole pelga vandenõulastest-vanuritest koosneva nimetu ja hämara ringkonnaga. Pigem näeme puhuti ülimalt ebardlikku bürokraatiat, mis on eksisteerinud igal ajastul. Vatikanis tegutsevad inimesed erinevad ülejäänutest ainult ühe, kuid väga olulise omaduse poolest. Nende arvates töötavad nad paigas, kus saavad ennast tunnetada Jumalale kas või natuke lähemal asuvana kui ülejäänud osa inimkonnast. Niisugune veendumus kätkeb eneses suurt kiusatust, mille püünisesse alatihti jäädakse. See, mis Vatikanis inimesi peibutab, ongi toosama genius loci. Mõnelegi selle ohvritest peaks südamesse minema vene kirjaniku Boriss Pasternaki hüüatus: “Hei, teie seal eemal, öelge ometi, millises aastasajas me õigupoolest elame?” Meie arusaama kohaselt kuuluvad paavst ja Vatikan kokku nii elus kui ka surmas. Paavste valitakse – ehk, kui soovite, siis äratatakse ellu või luuakse – Sixtuse kabelis. Nad võtavad oma uue elu jaoks teise nime, nagu on alates 10. sajandist tavaks. Ja nad maetakse Püha Peetruse katedraali, kus asub enamiku paavstide põrm. Peatselt seisame küsimuse ees, kas paavstist ja Vatikanist moodustuvat konglomeraati õnnestub üldse vaadelda ajalooliste tõdede kontekstis? “Depono magistratum” (“Loobun ametist”). Sellist pealkirja kandvas paari aasta eest ilmunud ja kaasaega istutatud tegevustikuga põnevikus otsustab keegi äsja Kristuse maapealseks asemikuks valitud paavstidest ametist tagasi astuda, kuna ei pea seda institutsiooni enam ajastukohaseks. Romaani lõpus kirjeldab autor Jacques Neirynck, kuidas paavstikroonist loobunu lahkub Vatikanist, hingelt vabana ja kerge südamega. Selle kirikupea arusaama kohaselt on Vatikan ängistav türm, hauamonument elavatele surnutele. Sealjuures kujundatakse lugejale mulje, nagu oleks too paavst ametist lahkudes oma luupainajast vabanenud. 1914. aastal ilmus Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud André Gide’i romaan “Les Caves du Vatican” (“Vatikani keldrid”). Kuulus prantsuse kirjanik jutustab maa-alusest kongist, kus vangistuses paavst sai kõigest maailmas toimuvast teada ainult valvurite sõnade põhjal. Ehk näeb paavst taevaseid asju siiski selgemalt kui maapealseid – neid, mille kohta saab teavet ammutada ainult vahendajate kaudu?

Vestluses Kreeka ortodoksi kiriku patriarh Bartholomäus I-ga märkis paavst Benedictus XVI 2006. aasta novembri lõpus, et paavstluse ajastukohasusest võiks tõepoolest saada väitlusteema. See katoliku ja idakiriku vahel veel praegugi esinevate lahkhelidega seostuv mõttekild sumbus aga üldisemasse infomürasse, mis paavsti Türgi-külaskäiku saatis. Ajakirjanikud ei märganud Benedictus XVI sõnades varasemat purustavat jõudu, sest nad olid oma tähelepanu koondanud katoliku kiriku ja radikaalsete islamistide vahelistele probleemidele, mis olid tekkinud 2006. aastal, tollesama paavsti kuulsa Regensburgis peetud kõne tulemusel. Ta oli seal kasutanud tsitaati hiliskeskaja Bütsantsi keisrilt Manuel II Palaiologoselt, mis puudutas vägivalda islamis. See vallandas tormilise vaidluse. Mõned ajakirjanikud võisid küll hoomata paavsti sõnade löögijõudu, kuid ei söandanud vallandada sellest tõenäoliselt puhkevat pahameelepurset. Nad mõistsid väga hästi, et eesootav krahh põrmustanuks kõigepealt neid endid – Vatikaniga tuli ometi pidada selgepiirilisi suhteid. Info edastamisel juhtub paraku liigagi sageli, et vaikivad ühed, kes ei tea millestki vähimat, ja ka teised, kes kõike toimuvat liigagi hästi mõistavad. Millele paavst ikkagi vihjas selle tõelisele intellektuaalile omase vaimse veetluse saatel, mille kohta prantslased ütlevad esprit? Paavsti öeldu puudutas katoliku kiriku põhialuseid tegelikult sootuks sügavamalt kui mis tahes muu teema. Sest kuulsate “kaljusõnade” kohaselt (Matteuse 16:18– 19) ütles Jeesus Siimonile: “Ja mina ütlen sulle ka: Sina oled Peetrus, ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja surmavalla väravad ei võida seda! Ma annan sinule taevariigi võtmed...” See piiblist pärit kalju on Vatikani künkal asuv tänane Vatikan. Mons Vaticanus on üks Rooma seitsmest künkast, mis jääb Tiberi paremale kaldale. Kuigi Lateraan ehk paavstide palee toimis mõnda aega roomakatoliku kiriku juhi residentsina, viisid Prantsusmaa kuningad paavste nn pimedal sajandil ka Avignoni. Selle algatas prantslaste kuningas ja templirüütlite timukas Philippe IV hüüdnimega Ilus. Samas asusid Püha Peetruse ja teiste varakristlike märtrite hauad Vatikanis ja paavstid pöördusid alatasa nende juurde. Kõige eest, mis paavstidel on, on nad Vatikanile tänu võlgu, sest ilma Vatikanita ei oleks ka neid. Vaevalt võivad ühegi teise teema puhul arvamused ja seisukohad lahkneda sedavõrd, nagu Vatikani olemuse ja mõjuvõimu hindamisel on juhtunud. Ehk olekski parem lausa suud pidada või siis kõndida äraproovitud radadel, soojendades üles ammuseid jutte mahhinatsioonidest, võltsingutest ja Jeesuse sõna eiramisest. Mõne inimese meelest pole ükski kuritegu kuigi taunitav, juhul kui see on toime pandud Vatikanis. Niisiis, kas on Vatikani näol tegu süüdimatuse varjupaigaga? Ei ja veel kord ei! 14

Jeesus ütleb, et tema riik pole pärit sellest maailmast. Ometi on paavstid suurema osa oma ajast, vahenditest ja energiast kulutanud selleks, et jõuda võimu juurde sellessamas maailmas. Nad pole oma eesmärgi poole rühkides peljanud ainsatki ohtlikku kuristikku ega kõige porisemat rada. Nad ei heitunud koguni nende süütute naiste saatmisest tuleriidale, kes olid häält tõstnud Vatikani ja seega paavsti enese vastu. Just paavstid olid need, kes peitsid Vatikani müüride varju kõigist mõeldavatest kõige hirmuäratavama kuulsusega tsensuuri- ja nuhtlusorgani, püha inkvisitsiooni. Sama truult kui ristimärk on Vatikani tohutu mõjuvõim tema tegemisitoimetusi saatnud. Vatikani maapealne vägevus põlistus igaveseks üksnes tänu mõistele taevariigist ja paavstist kui Jumala maisest asemikust. Vatikani mõju ümbritseb tänaseni teatav mittehoomatav, kuid ülimõjus võlujõud, mis toetub eelkõige sõnale, mitte sõjameestele. Samas pakub ajalugu küllaga näiteid, et see võim suudab vajaduse korral ka relvis mehi liikuma panna. Vatikan liigutab samal ajal nii hingi kui ka mõõku, nii valitsejaid kui ka valitsetavaid. Mis ikkagi moodustab selle võimu, mis näib pärinevat väljaspool maist maailma, kuid ometi toimib siin nii enesekindlalt? Mis peitub selle saladustesse varjuva, hämarate tegude poolest tuntuks saanud ja halva kuulsusega institutsiooni taga, mis kannab nime Vatikan ning mis kehastab enam kui miljardile inimesele kõige pühamat? Milles avaldub Vatikani mõjuvõim? Kuidas on seda rakendatud? Millal on see toiminud ülekohtuselt ja millal õiglaselt? Kas Vatikani tohutu võimutäius on ikka ja alati teeninud ainuüksi rahva heaolu ning panustanud Jumala austamisse või pelgalt Jumala maiste teenrite omakasusse? Kui õnnestuks aru saada Vatikani mõjusfääri olemusest, saaksid selgemaks ka võimu kui sellise alged. Vatikanil on kaks eripära. Kõigepealt on seal seltskond tegelasi, kelle tegevus toetub igavikutunnetusele. Samal ajal on see paik ka terve katoliikliku maailma naba, mis on läbi aegade olnud katoliikluse vaimne ja vankumatu kants. Seeläbi on Vatikan muutunud ka võimukandjaks, olles ühtlasi otseselt seotud Roomas hukatud märtrite Peetruse ja Paulusega. Kõik ülejäänu ja edasine tuleneb sellest. Ühtki ehitiste kompleksi pole eales rajatud kaootilisemalt, kõiki eeskirju eirates, ahnuse ja luksuseihaluse ning tühimeelsuse ja mõnuiha surmapatu saatel. Selle linna ajalugu kajastub imetabaselt tema ehitistes ja hilisemates muutustes. Haruharva võib kuskil mujal leida nii avalikku ja samas hästi peidetud saladuslikkust. Mineviku üllad saavutused ja kuritööd nagu ka suursugusus ja tühine närusus on seal raiutud kiviseks raamatuks, mille leheküljed on kirjutatud paljudes, koguni salajastes keeltes. Selle pärandi 15

tõlgendamine on ühtaegu veider ja paeluv. Vatikani iidset ajalugu võiks hakata lahti harutama Püha Peetruse kiriku müüritise all asuvatest haudadest, võlvkäikudest, koobastest ja kabelitest. Inimkonna arenguteel pole ükski institutsioon olnud nii tulvil ajalugu kui katoliku kirik. Mõistagi on see oma võimu kindlustamiseks kasutanud ka võltsinguid. Vatikan on salvestanud paavstluse ajaloost palju häid ja halbu kogemusi. Just seepärast üritati kõike toimunut hoolikalt dokumenteerida, otsekui igaks juhuks. Nendel ammustel aegadel ei aimanud küllap veel keegi, millal ja kuidas ühes või teises ürikus leiduv teave võiks tulevikus kasu tuua. Teadupärast võib see, mida täna peetakse mürgiks, juba homme osutuda ravimiks või vastupidi. Vatikan mõistis esimese ja toona ka ainsa maailmavõimuna, kui tõhusaks mõtterelvaks arhiiv võib osutuda. Vatikan on ajaloo ja pärimuslugude jaoks sobiv lähtekoht. Sealsed müürid on näinud kõike, mida eales näha saab; sealsed uksed on kuulnud kõike, mida eales kuulda saab; selle põrandad on kandnud kõike, mida eales kanda saab. Õnn ja ahnus, jõud ja nõrkus, hooramine ja kasinus, truudus ja reetmine, armastus ja vihkamine, triumf ja meeleheide, ükskõiksus ja mured... Siin mõrvati paavste, kuid korraldati ka päästeaktsioone, peideti jälitatavaid ja trotsiti kurjust. Vatikani arhiivide salaosakondades peitub omakorda veel salajasemaid kambreid. Nüüd saab nendes hoidlates tormilistest aegadest säilitatavaid killukesi ühtseks mosaiikpildiks kokku laduda. Suur osa arhiiviürikutest pole mõeldud avalikkuse jaoks ja paljusid dokumente lubatakse kasutada piiratud kujul, sest nendesse talletatud teavet on alles liiga pealiskaudselt uuesti mõtestatud. Liigagi palju arhivaale on aegadega kaduma läinud või nimme hävitatud, kuid seda mitte paavstide või kirikuteenrite süül. Näiteks laskis Napoleon hulga dokumente hävitada siis, kui inkvisitsiooni arhiiv toimetati Pariisi. Hiljem see küll tagastati Vatikanile, kuid paraku vaid osaliselt. Kas sundis see korsiklasest jupats oma ajaloolasi hävitama ürikuid, mis võinuksid paljastada mõjuvõimsate prantslaste kõige jälgimaid häbitegusid? Puudust sellistest ekstsessidest nendel aegadel igatahes ei olnud. Tõenäoliselt sooviti nii mõnigi ehedat ajalugu valgustav dokument, mis kajastas templirüütlite tagakiusamist, paavstide jultunud pagendust Avignoni või hiljem jesuiidiorduvastast riiklikult juhitud ahistamist, jäädavalt kaotada. Kuidas aga suhtuda vahepeal legendaarseks saanud Qumrani kirjarullide käsikirjatekstidesse? Ehk leidub kusagil Vatikani keldrite sügavuses hämar ruum, mille terasturvisega kappi valvab fanaatiline poolpime arhivaar, sest just selles hoidlas säilitatakse kiriku jaoks ebameeldivaid tekste. Neid, mis tõestavad, et Jeesus polnudki Jumala poeg ja et pealekauba 16

TÄNUAVALDUS

änan südamest toimetajaid Ulrike Brandt-Schwarzet ja Helmut R. Fellerit nende jätkuva innustuse ja abi eest.