Viimane vestlus

[ v ii m a

t lu s ] ne ves

Lia Laats Kaljo Kiisk Kalmer Tennosaar [v

tlus] s e v e iiman Kirjutanud Enno Tammer

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Tiina Tammer Fotod: Eesti Filmiarhiiv, Scanpix/Postimees, erakogud.

© Enno Tammer © Tammerraamat 2012 ISBN 978-9949-482-35-1 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Kõik ei saa kunagi kirja 2003.–2004. aastal rääkisid Lia Laats, Kaljo Kiisk ja Kalmer Tenno­saar mulle oma elust. Keelitasin neid Eesti kultuuri suurkujusid möödunule tagasi vaatama ning meenutama oma elu ja seda mõjutanud ümbruskonda, õhustikku, valikuid, pöördeid, õnnestumisi, kahtlusi. Tagasivaateliselt esile tõstma oma elu tähetunde, aga ka kurb­hetki.

Ma ei aimanud, et need pikad jutuajamised jäävad Lia Laatsile, Kaljo Kiisale ja Kalmer Tennosaarele viimaseks laiema publiku jaoks mõeldud vestluseks oma elust. Lia Laats ja Kalmer Tennosaar sulgesid silmad igaveseks uneks enne, kui valmis lõplik tekst nende viimase eluvestluse põhjal.

Kaljo Kiisk nägi lõplikku teksti ning rõõmustas koos minuga raamatu “Elu jõud” ilmumise üle, kus ka tema elu lugu avaldatud. Ta leidis, et on jutud oma elust ära rääkinud ning kõik ka ilusasti kirja saanud.

Kõik ei saa kunagi kirja, tõdesin, kui Kaljo Kiisk lahkus Lia Laatsi ja Kalmer Tennosaare seltsi.

Kaljo Kiisk oli üldse esimene, kellega alustasin omal ajal selles laadis eluloointervjuude tegemist. Seepärast kobasin kohati ehk liialt areldi ja kohmetunult koos Kaljo Kiisaga tema eluradadel seigeldes.

Mingid küsimused jäid küsimata, mingid vastused saamata, mingid detailid avamata. Tema lahkumise teade tuli, kui mõlgutasin mõtteid, kas mitte hakata varasemat teksti täiendama.

Kaljo Kiisaga vestluse järel vähe kogenumana alustasin jutuajamisi Lia Laatsi ja Kalmer Tennosaarega. Need olid unustamatud tunnid toona juba raskeid haigusi põdenud inimeste kodudes, mälestuste ja fotode maailmas.

Alateadvuses vahetevahel küll tiksus mõte, et pikaks veninud jutuajamised võivad kujuneda võidujooksuks ajaga: kas jõuame jutud räägitud, vestlusega lõpuni.

5

Alateadvuslik kahtlus sundis üha üle küsima mõnd seika või täpsustama väikeseid üksikasju.

Uskusin, et võidame koos selle võidujooksu. Aeg arvas teisiti.

Kõik ei saagi kunagi kirja, millalgi jääb ikka üks või teine vestlus viimaseks. See on ühtpidi paratamatus, teistpidi aga selliste viimaste vestluste kullaläikeline võlu ajasõelal.

Suure inimese lahkumise järel saab ju alati tagantjärele tekitada kümneid ja kümneid meenutuskilde teistelt inimestelt. Kuid need on juba uued, vahendatud tekstid, kus asjaosaline enam kaasa rääkida ei saa.

Minu au, õnn ja rõõm on olnud Lia Laatsi, Kaljo Kiisa ja Kalmer Tennosaare viimased vestlused jäädvustada, midagi väärtuslikku pöördumatult kulgevas ajas kinni püüda. Nii hästi või halvasti, kui ma seda oskasin.

Need eluloointervjuud on varem ilmunud raamatutes “Elu jõud” ja “Elu jälg”. Mõlemad raamatud on ammu läbi müüdud ja peale on kasvanud uued lugejad, kel samuti loodetavasti soov tundma õppida Eesti kultuuri suurkujusid.

Sellepärast koondasingi need kolm lugu “Viimaseks vestluseks”.

Enno Tammer, jõulude eel 2011

6

Lia Laats

]

matu u d r u m nna a j e l t i n채 eingliga ka i t s

[

Lia Laats, kes kõigil kindlasti silme ees oma viimase filmirolli volüümikalt võimuka parimas eas naisterahvana – me oleme Tallinnast, me maksame –, astus esikusse mind tervitama hästi kõhna ja kokkukuivanuna.

Kergelt krõnksus, otsis ta kodus nelja seina vahel liikumisekski kepist abi.

Lia Laats ütles, et pea on vahel paksus udus ja paha ning enesetunne sõltub ilmast; kui taevas näitab päikest, on tal pea parem – nagu tujugi. Ta lootis, et ehk tunnikese juttu peab vastu. Pidaski.

Vahel tegime küll pausi, et Lia Laats saaks end koguda; vahel ei olnud aga pausi vajagi, sest Lia Laats oli nii hoos.

Kord oli pikem paus, kui tema meenutustes elustus noorema poja sünd ja… traagiline surm aastakümneid hiljem. Lia Laatsile valgusid pisarad silma, kurku kerkinud klomp nööris suu, sõnad ja lause jäid lõpetamata.

Elu ei ole Lia Laatsi hellitanud. Elu on teda piitsutanud raskete katsumustega. Ta on kõhn, kokku kuivanud, kuid mitte murdunud.

Lia Laats räägib, kuidas tal on vedanud, sest vaatamata paljudele muserdavatele hoopidele, on alati justkui kaitseingel tulnud tema kõrvale ja aidanud tal eluga edasi liikuda. Hoidnud teda hullemast.

Selle mõtte ütles Lia Laats meie viimasel kohtumisel. Nädala pärast väsis Lia Laats ja väsis ka tema kaitseingel ning ma ei saa Liale enam öelda, et ta ise oli ju endale see kaitseingel.

Kui Lia Laats rääkis end soojaks ja soonele, puistas ta meenutusi selgelt ja peensusteni. Ent kui mina püüdsin mõne küsimusega sekkuda, otsides kas täpsustust või suunates juttu uuele rajaotsale, ta sorav mõttelõng tihtilugu takerdus.

Viiv vaikust ja – ta keris lahti hoopis teise teema. Mõtlesin alul, et põhjus peitub ehk ajaga veidi auklikuks kulunud mälus.

9

Hiljem, kui teksti esimesed visandlikud piirjooned selgisid, nägin Lia Laatsi sellises reageerimise viisis mälust sõltumatut olemuslikkust.

Iseteadvus. Oma joon. Oma jonn. Läbi elu. Ma tean, mida teen; ma tean, mida räägin.

Kui Lia Laats jutustas oma lugu, unustasin tänase päeva ja praeguse hetke. Kuhugi kadus silme ees olev pilt vähiga võitlevast kokkukuivanud Lia Laatsist.

Minu ees oli äkitselt väike linnaplika, kes mängib maal sitasitikatega. Nooruke neiu, kes sattub filmiilma ja kohe pälvib Stalini preemia.

Elukarastustes küpsenud kahe lapse ema, kes alustab Tartus Kaarel Irdi kombinaatteatris valgelt leheküljelt uut elu.

Minu kõrval istus äkitselt ka märtsipommitamise õudu näinud koolitüdruk. Stalinliku aja paines rahvavaenlase tütreks tembeldatud just lavaelu alustanud näitlejanna. Ka segaduses naine, kelle abikaasa ja laste isa joob end põhja.

Ning selle imelise, silme ees vahelduva pildirea lõpetab haigusi trotsiv väärikalt vananev naine, kes üksluise maaelu talumiseks leiab endale ühes vahtrapuus abistava jumala.

Lia Laats jäi näitlejaks. Rääkides oma elust suutis ta selle ka ette mängida. Rõhuasetuste, hääletooni, käeliigutuste, silmavaatamisega.

Ta sädeles haaravalt, pulbitsedes sisemisest lustivast jõust.

Olen enam kui kindel, et veebruaris-märtsis 2004 nähtud Lia Laats võinuks rahulikult laval või filmis mõne pisirolligi teha. Ta oli niivõrd hea. Ning eks meie kohtumised olnudki kui tema viimane roll. Roll mängida end mõistetavaks.

Ja kui nad hakkasid meie vestlusi kuulanud elukaaslase Harriga vaidlema… See ei olnud nii. Oli küll nii. Ei olnud. Oli. Sina ei mäleta midagi. Ei, sina ei mäleta midagi.

Need olid soojad, südamlikud, inimlikult helged viivud, mis vaid kinnistasid Lia Laatsi sõnu oma viimasest eesmärgist: tahet elada.

10

Entsüklopeedilised read Lia Laats (17. II 1926, Tallinn – 24. IV 2004, Tallinn), näitleja. Õppis 1946–1948 Estonia draamaõpperühmas. Töötas 1946–1948 Estonias, 1948–1951 Endlas, 1951–1960 Eesti NSV Riiklikus Filharmoonias ning 1960–1976 Vanemuises.

Oli menukas estraadinäitlejana, mängis filmides (“Elu tsitadellis”, “Mehed ei nuta”, “Noor pensionär”) ja telelavastustes (“Mee maik”).

Eesti NSV teeneline kunstnik (1968).

NSVL riiklik preemia 1948, huumoriauhind Meie Mats 1989.

Osad: Iokaste (Sophoklese “Kuningas Oidipus”), Polly (Brechti ja Weilli “Kolmekrossiooper”), Abigail (Milleri “Salemi nõiad”), Maria Sergejevna (Lutsu ja Liivese “Tagahoovis”), Courage (Brechti “Ema Courage ja tema lapsed”), Kohviveski (Vinteri “Suvitajad”).

EE 14. köide Eesti elulood, 2000

11

12

Sündisin 17. veebruaril 1926. aastal Tallinnas teenistujate perekonnas.

Minu ema ema pärines Läänemaalt Märjamaa kandist. Ema isa oli tsaariajal kardavoiüksuse ülem ning töötanud Riias, Peterburis ja siis jõudnud Tallinnasse. Nii et vanaema oli noorena piltidel kardavoiülema naine ja korsett seljas. Vanaisa vend oli enne 1940. aastat Keila linnapea.

Tallinnas sündis juba siis ka minu ema Helmi Tähe.

Teadsin kogu aeg, et olen pärit Valgamaalt, sest isa õde Elsa rääkis seda. Aga kui ma sain 75-aastaseks, saatis mulle üks isapoolne sugulane, kelle nimi enne abiellumist oli ka olnud Lia Laats, paberi suguseltsi uurimusega. Teadaolevalt ulatub minu isapoolse suguseltsi liin 1700. aasta algusesse.

Suguseltsi uuringust tuli välja, et vanavanaisa on pärit Halliste kihelkonnast. Nii võib öelda, et isa poolt olen hoopiski mulk.

Kuna lacis on läti keeles karu, arvasin ise, et see nimi võiski tuleneda sellest, et Valgamaal elasid Laatsid Läti piiri ääres. Selgus aga, et vanavanaisa pidas hoopis Mulgimaal Latsi talu. See koht pidi veel praegugi alles olema, aga ma pole seal käinud; ehk käin veel ära.

Millalgi vanaisa aga liikus Mulgimaalt Tartumaale ja leidis endale seal ka kaasa. Nii et isa sündis Tartumaal Ropka külas, mis nüüd kannab nime Külitse. Seal isa ka suri aastakümneid hiljem.

Tartumaalt jõudis isa Tallinna, kus abiellus minu emaga. Tutvusid minu vanemad aga Vabadussõjas, millest nad mõlemad osa võtsid.

Isa oli omamoodi ettevõtlik inimene. Vahepeal oli tal koguni väike pudelisiltide trükikoda Müürivahe tänaval, toona väga tuntud Georgiini apteegi lähedal. See Viru ja Müürivahe nurgal paiknenud apteek põles maha 9. märtsi 1944 pommitamisega.

13