Lu mi jaanuar-veebruar 2008
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 1
29.11.2007, 15:08:31
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 2
29.11.2007, 15:08:35
NO99 ja lavakunstikool tsuaF Goethe/Pepeljajev
UUS!
See on kahetunnine etüüdide rida, millest üks pöörasem kui teine. Laval on elus kana! Ilmub jumal! Tantsitakse tagurpidi ja joostakse edaspidi. Aleksander Pepeljajevi lõppematu fantaasia on leidnud viljaka pinnase lavakunstikooli tudengites. Kõige võimatumates kostüümides tehakse kõige võimatumaid stseene. Kuid Goethe? Algsest materjalist pole järel suurt miskit, kuid midagi siiski. Kuuleme värsse ja armastust, näidatakse maailmavalu ja elurõõmu. Ent ennekõike on see vabade assotsiatsioonide rida, mille kaugeks lähtealuseks on “Fausti” lugu. Seetõttu on see ka “tsuaF”. Tegemist on lavakunstikooli XXIII lennu teise bakalaureusetööga. Need tüübid kujundavad järgnevatel aastatel Eesti teatri kõige värskemat nägu. Parim võimalus näha neid siit, kust nad algavad. Osades Agnes Aaliste, Juss Haasma, Martin Mill, Maarja Mitt, Jekaterina Novosjolova, Andres Oja, Meelis Põdersoo, Elina Pähklimägi, Ago Soots, Marek Tammets, Kristo Viiding
Etendused 8/26 jaanuaril ning 5/12/20/25 veebruaril
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 3
29.11.2007, 15:08:39
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 4
29.11.2007, 15:08:41
NO87 Kommunisti surm Toompere
UUS!
1940ndatel alustasid tuhanded mehed ja naised võitlust maale tunginud nõukogude okupantide vastu. Varjuti metsadesse ja anti tuld, kuid kui langes üks punane, tuli teine. Kommunist ei sure. Hendrik Toompere on kirjutanud ja lavastanud faktidele põhineva, kuid nendega pööritava “Kommunisti surma”. Ajalooline draama saab siin uue kuue: välja joonistuvad inimtüüpide ja ühiskondlike suhete arhetüübid. Kuid argine tegelikkus ja soov saada maetud koduse õunapuu alla ei kao kuhugi. Toompere enda sõnul soovib ta oma lavastusega liikuda nii ühiskondlikul kui isiklikul tasandil. Mis juhtus inimestega, kui nad elasid iga päev surmaohus? Kas nad pugesid peitu või vastupidi: hakkasid mängima nii, nagu nad kunagi varem ei olnud mänginud? Kommunist Nikolai osas Gert Raudsep, metsavendade pealik Hirmus Ants on Tambet Tuisk. Teised kommunistid on Sergo Vares, Risto Kübar ja Andres Mähar, metsavennad aga Kristjan Sarv ning Jaak Prints. Ema, õe ja naise rollides Inga Salurand, Elina Reinold (külalisena) ja Mirtel Pohla.
Etendused 23/24/25 jaanuaril ning 11/13/14/15 veebruaril
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 5
29.11.2007, 15:08:46
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 6
29.11.2007, 15:08:50
NO88 ГЭП Ojasoo/Semper Rahvastikuteadus on halastamatu. Arvud, mudelid, analoogid ja paraboolid näitavad selgelt, et eestlaste arv kahaneb järgnevate aastakümnete jooksul tänasega võrreldes tunduvalt. Ja mis see arv tänagi on? Tühine. Väike. Peaaegu olematu. Kes me oleme siis paari aastakümne pärast? Mammutid. Lavastus “GEP” on eestlaste väljasuremisest. Kamp noori mehi otsustab sel hetkel teha viimase meeleheitliku katse rahvuse päästmiseks. Kuid mis see on? Paduseks? Isamaalised tunded? Kommuunielu? Emapalk? Näitlejate improvisatsioonidest, kohtumistest tuleviku peale mõtlevate eestlastega ning mujalt inspiratsiooni saanud lavastuses käiakse läbi nii meeste meeleheide kui ka küsimus, kas üldse ongi vaja enam rahvust. Idee ja lavastus Tiit Ojasoo, laval kogu NO99 trupp koos Elina Reinoldiga: Sergo Vares, Tambet Tuisk, Inga Salurand, Kristjan Sarv, Gert Raudsep, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Andres Mähar, Risto Kübar, Rasmus Kaljujärv.
Etendused 9/10/11/29/31 jaanuaril ning 1/4/21/22/23 veebruaril
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 7
29.11.2007, 15:08:52
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 8
29.11.2007, 15:08:53
NO93 Nafta! Ver 1.2 Ojasoo/Semper See on kriitiline kabaree, mis võtab kokku eestlaste kõige suuremad hirmud. Mis juhtub, kui bensiinihind taas tõuseb? Mis juhtub, kui laenuprotsent ei lange? Kuidas elada edasi, kui Ansip valetab ja lakkavad laulud me suul? Vaba ja improvisatsioonilise struktuuriga lavastus kõnetab nii neid, kes saalis, kui ka neid, kes laval. Hädaorg, mille äärel seistakse, on ühine. Seksikas muusikal kohtub siin dokumentaalse aluspõhjaga. Vahetatakse rolle ning elatakse sisse, kuid maailm ei pääse. Nafta lõpeb niikuinii – see on päevselge. Kas loota siis veel peaministri põlevkivile või hakata kokku tõmbama? Või teha nii, nagu ikka tehakse: valame oma viha rikastesse ja elame end välja, sest meie hädades on alati süüdi keegi teine. Kes? Keegi teine. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus ühendab endas nukra tulevikupilgu küllusliku pseudoluksuse ja paduoptimistliku seksapiiliga. Laval trussikutes ja ilma Gert Raudsep, Jaak Prints, Tambet Tuisk ja Kristjan Sarv ning litritega kaetult Mirtel “Aili” Pohla. Lavastust on viimase poolaasta jooksul käinud festivalidele Bernis, Hamburgis ja Berliinis. Ja nüüd on käes viimased etendused. Lehva-lehva, nafta.
Viimased etendused 15/16/18/19 jaanuaril ning 6/7/8/26/27/28 veebruaril
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 9
29.11.2007, 15:08:56
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 10
29.11.2007, 15:08:58
NO89 Totu Kuul Nossov/Volkonski/Jancis/Ojasoo Nikolai Nossov avaldas oma romaani “Totu Kuul” 1964. aastal. Kuigi populaarne laste seas, on “Totu Kuul” muutunud silmatorkavalt kõnekaks ka täiskasvanute hulgas. Selle didaktiline üldtoon kõneleb selgelt 1960ndate ametlikule retoorikale meeldivat juttu, kuid siin võib näha mitte ainult nõukogulikku propagandateost, vaid idealistlikku kapitalismi kriitikat ning ideaalühiskonna kirjeldamist. Nossov laskub turumajanduse rohujuuretasandile ning näitab kätte kapitalismireeglite toimimise ja toime argipäevas ning lihtsale inimesele. Tema lähtealuseks paistab olevat arusaam solidaarsusele põhinevast ühiskonnast, mis suudab toimida ilma inimsuhteid kaubastamata. Peeter Volkonski, Kaspar Jancise ja Tiit Ojasoo koostöö toob lavale naiivsuseni lihtsustatud maailma, mis jookseb nagu multifilm. Kontorites antavad etendused panevad näitlejad iga kord uuesti improviseerima. Kuigi lauldakse, on südames ka muret. Lavastus on osalenud festivalil Moskvas. See olnuks võimatu, kui lavastuse loomisel poleks nõu ja jõuga abiks olnud GILD Bankers. Spasibo!
Etendused 17/30 jaanuaril ning 5/16/18 veebruaril. NB! 16. veebruari etendus NO99 direktori kabinetis.
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 11
29.11.2007, 15:09:03
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 12
29.11.2007, 15:09:07
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 13
29.11.2007, 15:09:10
Teatri tulevikust (katkendid ettekandest) Carl Hegemann (Volksbühne) /.../ III Maailm tundub olevat alati seisnud õhukesel jääl, aga nagu öeldud: see pole midagi uut. Ja juba demokraatia õitsenguperioodil Atikas 2500 aasta eest oli teatriloojate ja neid finantseerinud poliitilise vastutuse kandjate veendumus üks: päästa pole enam midagi. Kõik liigub kuristiku poole. Seda näitavad tragöödiad, mis loodi samal ajal, kui lääne demokraatia hakkas tasapisi kohustuslikuks riigikorraks muutuma. Teatril oli sel ajal selge, kuigi paradoksaalne funktsioon. Polise kodanike rituaalse kohtumispaigana võitles ta kestva ohuga, et arenev tsivilisatsioon langeb tagasi barbaarsusesse ning üritas seetõttu ühiskonnale halvavana mõjuvat inimlikku iha tsiviliseerimatu metsikuse järele kompenseerida ning neutraliseerida ettemängitud ektsessides ja ohvrites. Säärane teatrimõistmine suutis seeläbi, et ta laval näitas ühiskonna täielikku väljapääsmatust, stabiliseerida polises mõistliku elamise tingimused ja iha ning lõbu teatri raamidesse suruda, see tähendab tõsisesse, kuid tema osalistele igasuguste tagajärgedeta mängu maailma. See mudel oli veel lähiminevikus ahvatlev ning täiesti piisav selleks, et kaasaegset teatrit õigustada. Ma tsiteerin nüüd üht 80ndate teatrimeest, kust tuleb selgelt välja igatsus tragöödia järele: Mida ka ei tehta, mida ka ette ei võeta, see ei vii põhimõtteliselt millegi heani. Ettekujutus, et tegelikult ei ole võimalik midagi ette võtta ja kui ka midagi tehakse,
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 14
29.11.2007, 15:09:13
siis lõpetatakse kindlasti kuritööga, säärane ettekujutus peaks tegelikult viima inimkonna kohese enesetapuni, kui teda tõsiselt võetaks. See ettekujutus luuakse teatris niivõrd vastutustundetult ja nii halastamatult ja nii tõeselt, kuigi valede kaudu, et tegelikult – ja seda võib ka veel tänapäeval näha – vaatajatele ning ka tegijatele endale laskub peale lämmatav lootusetus. Ja siis on kummalisel kombel üks hetk, üks hetk, kus see lootusetus annab järele ja tekib valmisolek inimkonna saatus enese peale võtta ning seda rõõmsalt ja lootusrikkalt. See on see kummaline, mida vist teistes teooriates nimetatakse katarsiseks. Sellest õnnestunud tragöödia teatrirõõmust, mis on veidi religioosne, aga ratsionaalselt mitte lõpuni hoomatav katarsis, mille Peter Stein 1987. aastal formuleeris, täna enam ei piisa – kuigi ta on endiselt saavutatav – selleks, et teater saavutaks oma tähenduse ja oma olemasolu õigustatuse: ilmselt seetõttu, et säärase radikaalse tragöödia vorm ei ole teatris kaasaja kõnetamise seisukohalt enam oluline ning kuna barbaarsete impulsside sublimeerimine ja eemalejuhtimine toimib palju tõhusamalt ja rohkematele inimestele kino ning videomängude abil, mille kõrval teatritragöödia tundub parimal juhul igava haridusüritusena. IV Tehnoloogiliste pildi- ja kujutlusmeediate läbitungimise kõrval, mis on teinud kommunikatsioonist ning informatsioonist võtmetööstuse, tundub teater – isegi kui me teame, et need uued meediatehnoloogiad oleksid osaliselt ilma teatrita võimatud olnud – marginaalsena ja museaalsena. Teatrid asuvad küll linnade keskel, aga avalik elu on pihustunud ja leiab
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 15
29.11.2007, 15:09:13
aset kodus või ostukeskuste rohelistel aasadel. Kunstile ei pühenduta enam seeläbi, et minnakse teatrisse, vaid seeläbi, et vaadatakse kinos või teles filme või seeläbi, et pidudel ja üritustel lüüakse mängijatena kaasa ja proovitakse erinevaid maske. Ent see kõik juhtub ka ilma otseste sotsiaalsete kontaktideta – lihtsalt kirjutuslaua taga istudes ja küberruumi virtuaalsetes ruumides seigeldes. Teater ja performance peaksid säärases olukorras muutuma tanklates pakutavateks, täiendades kütusemüüki “uuendatava vaimse energiaga”. Seda pakuvad vähemalt Witten/Herdecke eramajandusülikooli marketingistrateegid ja trendianalüütikud. Ajad, mil teater oli ainuke koht, kus võis näha ühiskonna peegeldusi, on möödas. Tänapäeval peegeldub traditsioonilises teatris – poleemiliselt öeldes – veel ainult minevik; ja isegi kaasaegne teater, mis tegeleb uusimate sündmustega nagu näiteks Iraagi sõda, projitseerib aktuaalsed küsimused minevikku, kuna ta kasutab antikvaarset kultuuritehnikat. Millist sisu teater endas ka kannaks, ta kuulub minevikku, aega, mil digitaalne võrgustik ja elektroonilised meediad kui loo jutustamise vahendid olid veel tundmatud. V Teater on täiesti õigustatud mitte lasta end uutesse informatsiooni- ja kommunikatsioonivormidesse mässida. Ent sel juhul peab ta ka enesearusaama otsustavalt ära sõnastama, see tähendab: ta peab end mõistma säärasena, nagu ta on, ja see on ajaloomuuseum, mis meile ütleb, kuidas inimesed varem, mil ühiskond ei olnud veel killustunud ja ei olnud toimunud meediarevolutsiooni, oma probleemidega tegelesid, kuidas nad varem oma olemasolu aluseid ja tulemusi kindlustasid. Kui Adornot uskuda, siis
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 16
29.11.2007, 15:09:13
pole säärane teater enam kunst. Sest Adorno jaoks on kunst alati kaasaegne kunst, mis on ainult siis oma ülesannete kõrgusel, kui ta sekkub ühiskondlike jõudude tänasesse seisu. Kui ta tõrgub seda tegemast, siis on ta kunstiettevõte või muuseum. Ta on nagu põllumajandusmuuseum, kus veel kootidega töötatakse. Teatri-nimelise muuseumi teeb eriliseks ning eristab teistest muuseumitest, kus seisavad vaid mineviku jäänused, aga see, et ta luuakse kaasajas elavate inimeste poolt iga päev uuesti. Seetõttu oleks ka täiesti õigustatud kui Antje Vollmeril, parlamendi roheliste fraktsiooni kultuurivolinikul, poleks midagi selle vastu, kui teatrit finantseeritaks mälestusmärkide eelarvest. Me ütleme seda igasuguse soovita mõnitada, vaid valusa teadmisega, et teater on oma algse funktsiooni inimeste elutingimuste peegeldaja, vormija ja ületajana kaotanud. VI /…/ Teater on ühiskonna peegeldajana vaid üks paljude seas ning mitte tingimata kõige tähtsam. Ta võib ju Opeli tehase Bochumi kaarhallides streikijate juurde minna ja neile Michael Moore’i filmi General Motorsi bossidest näidata, aga tal ei ole enam strateegiaid ega retsepte nagu Brechti, DDRi ja tudengirevolutsioonide ajal. Teatri vastus tema tähenduse kadumisele näeb tavaliselt hoopis teistmoodi välja. Ta muutub enesele viitavaks. Teater muutub autonoomseks kunstitooteks, mis hülgab ühiskondliku reaalsuse ja suhestub ainult iseendaga. Ta peegeldab veel ainult iseenda koostamispõhimõtteid, murrab neid ja varieerib neid ja stabiliseerub nagu biotoop, millel on selgelt hoomatav populatsioon, mis koosneb neist, kes sees on, neist, kes tahavad sisse ja neist, kes kriitikute ja teadlastena
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 17
29.11.2007, 15:09:14
kuidagi sinna juurde kuuluvad. Aga ta eemaldub kokkuvõttes ümbritsevast, ühiskonnast. Ta unistab täieliku autonoomia unistust. Kuid see on mõttetu, sest teater kui kollektiivne ja publikule suunatud kunstivorm on vältimatult ühiskonnaga seotud ja suhestuv. Teater ei saa ühiskonnast eemalduda. Isegi kui ta ilmneb niivõrd marginaalsena nagu tänasel päeval, on ta osa ühiskonnast, ja kui ta teda kritiseerib, kritiseerib ta ka iseennast. Ta on süsteemina suunatud ümbritsevasse. Ja see on üks tema asendamatuid eeliseid. Enesepeegeldamine on aga teatri paigaltammumine. VII Ma võtan kokku: sellel, et teater enam ühiskonda ei peegelda, vaid end temast lahti haagib ja näib tema jaoks tähtsusetuks muutunud olevat, on kaks põhjust: 1. Teater on muutunud muuseumiks, mis peegeldab tootmisjõudude ja tootmissuhete arenguseisu ainult minevikust. Ja sedagi ainult siis, kui ta mängib väga kaasaegset lavastust, kuna tema vorm piirab end informatsioonivahetuse ja kommunikatsiooni eeltehnoloogilise vormiga, ja seda isegi siis, kui uusi meediaid on laval rekvisiidi-laadsetena näha. Nii kaua, kuni on tegemist teatriga, on tegemist ainult meediate näitamisega, mitte nende kasutamisega. See laseb teatril vana välja näha. 2. Teater on muutunud enesele viitavaks, s.t. ta peegeldab veel ainult ennast, aga mitte ühiskonda. VIII /…/ Me peame nägema maailma kui midagi, mis pole tegelik ega näiline, tõene ega vale. See maailm teispool tõde
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 18
29.11.2007, 15:09:14
ja vale, tegelikku ja näilist on juba ammu olemas. Seda nimetatakse teatriks. See maailm, mis näib tänapäeval muutuvat ainukeseks maailmaks, on teater. USA presidenti ei huvita enam faktid ja ta pakub lavastust tõe pähe, nagu oleks ta teatraal. Kõik muutub näitemänguks ja seetõttu kaob igasugune essentsialism, ja seetõttu on ka teater tänapäeva mudelina niivõrd edukas. Kõik on teater ja ilma teatrimetafoorideta ei ole võimalik enam maailma kirjeldada. Teatriteadus tegeleb juba mõned aastad kõikvõimalike ühiskondlike ja privaatsete praktikatega teatraalsuse vaatenurgast, söömisest roojamiseni. IX Teater ise kaob sealjuures peaaegu täiesti vaateväljast. On tähelepanuväärne, et ajal, mil teatri tähtsus ühiskondliku mudelina on määratult kasvanud, kaotab teatri institutsioon samal ajal samavõrra tähendust ja marginaliseerub. See on tegelikult tõeliselt märkimisväärne fenomen /…/ XI Kõik või peaaegu kõik, mis meie (Volksbühnes – toim) juures toimub, tuleneb ühest ainsast lähtepunktist, teatud üldpõhimõttest: me ei tohi seda liiga hästi osata. See on enese provotseerimine või enese ohustamine, mis meid teatris elus hoiab ja samas ka ähvardab. Meil ei ole teadmisi, mida jagada, meil on ainult vahendid, mida me jagame. See, mida jagatakse, astub tahaplaanile. Lõpuks jääbki ainult tõdemus: me ei oska seda liiga hästi, meid triivitakse millegi poolt, mida me ise juhtida ei suuda, ja vältimatult. Seal on midagi, mis on tugevam kui meie. Teatri ja lavastaja näiline kõikvõimsus kukub ikka ja jälle võimetusse.
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 19
29.11.2007, 15:09:14
See kehtib ka teatraliseeritud ühiskonna kohta ja kui keegi – nagu George W. Bush – ei taha seda tõeks tunnistada ning ise oma illusioone usub ning arvab, et ta on kõikvõimas ja et tal on kõik käpa all, siis forsseerime meie oma võimetust veelgi ja töötame oma tühistamise nimel. Kui ollakse valmis iseenese tühistamise nimel vaeva nägema, siis võib öelda asju, mis muidu ennast öelda keelavad. Ja see on teatri ülesanne: öelda asju, mis keelavad ennast öelda. Sellest võiks see teater, mis meile ühiskonnast läbi iga kanali pidevalt näkku tulvab, võib-olla õppida. Kui härra Schröder oleks valmis oma valimisedu ja võimulpüsimisega riskeerima ja lihtsalt rääkima, mida ta “tegelikult” mõtleb, kus tema silmis on probleemid ja miks ta neid lahendada ei suuda, siis osutub ta pigem taasvalituks kui siis, kui ta juhib teatraalset valimiskampaaniat. Me pühendume teatris sellele, mis on tugevam kui meie. Seda võib nimetada jumalaks või transtsendentaalsuseks või mittesamasuseks või olemiseks. “And you can’t understand‚ cause it’s bigger than you,” nagu laulab kusagil Bob Dylan. Ja see “bigger” ei ole teater. Me saame talle lähedale, kui me läheme ka kreeka teatrist tahapoole ja – ilma oma valgustuslikku pilku unustamata – end sellele rituaalile pühendame, mille degradeerunud vormiks on euroopalik teater. See on enese ohustamise ja mitte enese kindlustamise protsess. Me peame end oma teatris samuti triivida laskma ja vaatama, mis juhtub. Me oleme alati öelnud, et me pole paremad inimesed, me tohime vigu teha ja kõigega riskeerida, me ei tea, kas teatril on tulevikku või kas peaks selle esimesel võimalusel uppi lööma. Me kõnnime Hölderlini “ekstsentrilisel rajal”: “Vahel usume me, et maailm on kõik ja me ise mittemiski, vahel aga, et me oleme kõik ja maailm mittemiski”. Nende kahe äärmuse vahel juhtubki
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 20
29.11.2007, 15:09:14
kogu teater. Et maailm (või mis see ka poleks) lõpuks tugevam on, on see, mida me peame meeles pidama, et mitte muutuda teovõimetuteks. Teater peab näitama, et ta toetub millelegi, mis ei ole teater. Usk illusiooni, mida on juba illusioonina läbi nähtud, on teatriinimeste suur teatrialane saavutus, aga juba illusiooni mõistet ei tohiks me kasutada, kui me ei aimaks, kus illusioon lõpeb. XII Seega püstitame lõpetuseks järgmised väited: teatril on võib-olla tulevikku, mis ületab tema musealiseerumise, aga see tulevik saab alles siis nähtavaks, kui me oleme valmis teatrit tühistama. Nagu /lavastajad/ Schleef, Schlingensief või Castorf teeme me teatri säilitamiseks kõige rohkem siis, kui me töötame sundimatult tema tühistamise kallal. Teater valetab, kui ta Õige eest propagandat teeb ja nende “vale” vastu võitleb, keda üldse teatris ei viibigi; kui ta jutlustab veendunute enesekinnitust uskumatutele, keda pealegi üldse kohal ei ole, nagu Eleonore Lester juba kolmkümmend aastat tagasi kirjutas. Teater peab 2500 aastat tagasi levima hakanud tragöödiaprintsiipi ka enda peal proovima, sest siis võib sündida midagi katarsise-sarnast, mis võib teatri päästa. Väike apokalüpsis ei teeks teatrile kui institutsioonile halba. Aga apokalüpsise vastu peab huvi olema, tahetakse seda või mitte. “Sest kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.” Aga selle Hölderlini vormeli peale ei tasuks siiski liiga kindel olla. Võib ka nihu minna. Teater, mis laseb end ohtude sisse mässida, ohustab alati ka ennast. Aga teater, mis ohtusid väldib, on ilmselt ammu surnud. Carl Hegemann on Berliini teatri Volksbühne dramaturg Tekst on avaldatud Volksbühne kodulehel
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 21
29.11.2007, 15:09:15
Jazziklubi Igal reedel ja laupäeval, aga mõnikord ka mõnel teisel päeval esinevad kell 21.30 NO99 keldribaari jazziklubis muusikud Eestist ja välismaalt. Jazziklubid toimuvad koostöös Eesti Jazziliiduga. Kavad on üleval nii meie kui ka nende kodulehel aadressil www.estjazz.ee.
Detsember-jaanuar L R L R L R L R L R L
01.12 07.12 08.12 14.12 15.12 11.01 12.01 18.01 19.01 25.01 26.01
21.30 21.30 21.30 21.30 21.30 21.30 21.30 21.30 21.30 21.30 21.30
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 22
Arcticum Ingrid Hageli bänd Comet Federico Casagrande trio TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia bändid East West F4 Roland Karu trio Marjamaa Brothers Liina Saar & Tram 5 Eduard Akulin kvartett
29.11.2007, 15:09:15
Piletiinfo Kassa 66 05 051 Kassa on avatud E-R kell 12-18. Muudel aegadel tund enne etenduse algust. Piletid müügil ka Piletimaailma müügikohtades. Piletid maksavad 200, sooduspiletid 150 krooni. Lavastuse “tsuaF” etendustele 150 ja 100 krooni. Müügil ka kinkekaardid (400 krooni). Broneeritud üksikpiletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne etendust, kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat. Pileteid tagasi ei osteta. Ärajäänud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber ühe kuu jooksul. Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Ärajäänud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber ühe kuu jooksul teatri kassas (Sakala 3).
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 23
29.11.2007, 15:09:15
Jaanuar T K N R T K N R L K N R L T K N
08.01 09.01 10.01 11.01 15.01 16.01 17.01 18.01 19.01 23.01 24.01 25.01 26.01 29.01 30.01 31.01
19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 ––.–– 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 ––.–– 19.00
NO99 ja lavakunstikool - tsuaF NO88 ГЭП NO88 ГЭП NO88 ГЭП NO93 Nafta! Ver 1.2 NO93 Nafta! Ver 1.2 NO89 Totu Kuul kontoris NO93 Nafta! Ver 1.2 NO93 Nafta! Ver 1.2 NO87 Kommunisti surm NO87 Kommunisti surm NO87 Kommunisti surm NO99 ja lavakunstikool - tsuaF NO88 ГЭП NO89 Totu Kuul kontoris NO88 ГЭП
Veebruar R E T T K N R E T K N R L E K N R L E T K N
01.02 04.02 05.02 05.02 06.02 07.02 08.02 11.02 12.02 13.02 14.02 15.02 16.02 18.02 20.02 21.02 22.02 23.02 25.02 26.02 27.02 28.02
19.00 19.00 ––.–– 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 ––.–– 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00 19.00
NO99 kavavoldik jaan_veebr.indd 24
NO88 ГЭП NO88 ГЭП NO89 Totu Kuul kontoris NO99 ja lavakunstikool - tsuaF NO93 Nafta! Ver 1.2 NO93 Nafta! Ver 1.2 NO93 Nafta! Ver 1.2 NO87 Kommunisti surm NO99 ja lavakunstikool - tsuaF NO87 Kommunisti surm NO87 Kommunisti surm NO87 Kommunisti surm NO89 Totu Kuul NO99 direktori kabinetis NO89 Totu Kuul kontoris NO99 ja lavakunstikool - tsuaF NO88 ГЭП NO88 ГЭП NO88 ГЭП NO99 ja lavakunstikool - tsuaF NO93 Nafta! Ver 1.2 NO93 Nafta! Ver 1.2 NO93 Nafta! Ver 1.2 Viimast korda!
29.11.2007, 15:09:15