NO34
NO34 Revolutsioon Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Dramaturg Eero Epner Loetakse Hasso Krulli eepost “Meeter ja Demeeter” Laval Mart Kangro Eva Koldits Rea Lest Jörgen Liik Ragnar Uustal Marika Vaarik Aitäh Hasso Krull, Tõnu Kaljuste, Kadri Hinrikus, Aet Ader, Tiit Pruuli, Allan Räim, Peeter Laurits Kaptenid Aivar Osa, Andrus Vihermäe, Tõnu Kaljuste, Jarek Kasar, Tiit Ojasoo Lavastus etendub EV100 raames loodud teatrisarja “Sajandi lugu” avalavastusena. “Sajandi lugu” on Eesti teatrite ühine kingitus Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks. Esietendused 18. augustil 2017 Naissaarel Omari küünis ja 16. septembril 2017 Tallinnas Teater NO99s.
Korraldusjuht Inspitsient-rekvisiitor Pealavameister Lavameistrid Helimeister Valgusmeister Videomeistrid Kostümeerijad Õmblejad Kavalehe fotod Kavalehe koostaja Kavalehe kujundus Turundus- ja kommunikatsioonijuht Müügijuht Tegevjuht Teatri loominguline juht
Angela Mooste Katrin Arendi Reigo Tammjärv Kaur Kivilo, Heiko Mändla Jakob Juhkam Siim Reispass Tanel Ojasoo, Mihkel Tomberg Moonika Lausvee, Alice Bakhoff Maimu Meritee, Sirje Kiil Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper Eero Epner Martin Pedanik, Ene-Liis Semper Kätlin Sumberg Marianne Lillemägi Paul Aguraiuja Ene-Liis Semper
seitse kuud enne oma surma pidas John Cage loengu Overpopulation and Art ta arvas et ülerahvastus pole nii suur probleem kui inimeste külmus ja see et ei tunta end elavat teistega koos tuleb arendada kultuuri mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile ainult see mida üks inimene mõistab täiesti üksi aitab meid kõiki /Hasso Krull, “Meeter ja Demeeter”/
Teater ja revolutsioon Eero Epner Üle taeva lendab hävitaja. Teda ei ole näha, hõre pilvekiht suudab lennuki varjata, kuid mürin on piisavalt vali, et mitte jätta kahtlust. Siis on taas kõik vaikne. Päike on juba varahommikuks jõudnud õhu soojaks kütta, mere pealt ei lisandu külma õhku, üle väikeste mikroskoopiliste lainete paistab kaugusest aga Tallinna horisont − linn ilma draamata. Pilvekiht hõreneb ning hajub siis kiiresti olematusse. Sinises taevas, kus eile lendasid kaheksa kulli, pole enam kedagi. Siis kostub taas mürin. Hävitaja on naasmas oma retkelt, ta lendab madalalt, õrnematel meie seast hakkavad vibratsioonist põsed värisema. Siis on taas vaikus. Tõstan võileiva suu juurde, sellel on sink, ma vajutan oma hambad teise looma seljast nülitud mahlasesse lihatükki. Käes on 2017. aasta suvi. Üle kogu Euroopa kõneletakse revolutsioonidest. Berliinis toimuvad revolutsioonile pühendatud teatrifestivalid. Inimesed tulevad lavale ning kõnelevad, misasi on revolutsioon ning küsivad publikult: kus on see praegu? Miks ei tehta enam revolutsioone? Miks kostub “Aurora” kogupaukude asemel vaid nurin Starbucksi laudade tagant? Ilmuvad mahukad eriväljaanded, sotsiaalmeediasse postitatakse teravmeelseid ühiskonnakriitilisi meeme, niigi kilomeetripikkustesse raamaturiiulitesse ilmuvad uued revolutsioonide analüüsid. Need kõik on kirjutatud minevikuvormis. Aastaarvud, mida neid lehitsedes märkan, on 1789, 1848, 1905, 1917, 1989, 2010, 2014. Ilmselt lisandub midagi varsti veel, peaks lisanduma, alati on lisandunud. Revolutsioonid ei ole lõppenud, sest ka alandus ei ole lõppenud. Kuristikud, mis meie ette kerkivad, ei kao kuhugi, ajalugu ei ole lõppenud, enamik inimesi pole veel karjuma hakanudki, miljardid istuvad tummalt oma dollarilise päevapalga eest õmblusmasinate taga ning tikivad kannatlikult Che Guevara näopilte särkide peale, millega tuhandete kilomeetrite kaugusel intelligentsed ja rahulolematud noored katavad oma kliimamuutuse käes pruunistuvaid kehasid. Inimeste suutmatus koos elada sünnitab revolutsioone ka tulevikus, ei maksa karta, meil on veel kaua millestki kirjutada, millegi peale erutuda. Kaua − kuid mitte lõputult. Revolutsioonid on sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste põhjustega. Vedruks, mis massid ajaloo karbist välja paiskab, on alati olnud inimeste vabaduste piiramine. Raha on liiga vähe, sõna antakse liiga vähe, õigusi on liiga vähe, et elada normaalselt − inimese kombel. Või kui mitte päris inimese kombel, siis vähemalt sama hästi kui need, keda me näeme elamas kusagil mujal: naabermajas, ajalehes, teises riigis. Hetkel, mil me tajume, et oleme inimesed-indiviidid, tekib ka võimalus revolutsiooniks. Kuni me seda ei taju, kuni me peame ennast juhuslikuks rakkude kogumiks, ilma
juurteta risoomiks ühes virtuaalses seeneniidistikus või galaktikate apsuks, ei ole meis ka tahet teha revolutsiooni. Alles pretensioon olla indiviid paneb meid märkama ka puudujääke. Igatsus olla keegi, kelle elul on tähendus, avab meie silmad sellele, kuivõrd palju sellest veel puudu on. Me saame aru, et meie elud liiguvad hääletult mööda hiigelpikka tühja koridori, ning ainus võimalus ajalugu üle kavaldada on korraldada revolutsioon. Enamasti on need väikesed mikrorevolutsioonid nagu näiteks laste sünnitamine või säärase töökoha otsimine, mis omaks mingit mõju. Vahel kasvab aga rahulolematus olemise puudujääkidega nii suureks, et kogunevad massid, kellelt on aastaid võetud võimalus jätta oma jälg ajalukku, võimalus elada hästi, elada õiglaselt, ja puhkevad revolutsioonid, mis muudavad kogu ajalugu. Ainult inimene korraldab revolutsiooni − nii me usume. Loomad elavad endiselt samade reeglite järgi nagu miljonid aastad tagasi. Metssiga tuhnib roosipuhmaste taga maad, sest selleks on evolutsioon arendanud tal välja kärsa. Nastik lookleb üle tee individuaalelamut ümbritseva tara juurde ning vingerdab segaduses betoonist taldmiku juures, sest tema instinktid käsivad tal liikuda lähemale niiskusele, kuid niiskus jääb teispool taldmikku. Putukad laskuvad kätele ning valmistuvad peatselt edasi lendama, otsima paarilist, kellega ühtida ja sugu jätkata, otsima kedagi, kes juba on ootamas kusagil selles tohutusuures kõiksuses, tiivad laiali. Inimene on aga revolutsionäär, on alati olnud ja jääbki selleks. Muutmas ajaloo käiku, muutmas seniseid raame, laiendamas oma teadmisi, kogemusi ja olukordi, pidevalt edasi liikudes uute ning uute horisontide poole, millest mõned asuvad juba uutes galaktikates või aatomite põrgatis, kaevatud ühe Euroopa heaoluriigi maa sisse. On inimesi, kes korraldavad revolutsioone selle nimel, et oleks võimalik saada lisaks riisile ka puhast vett, ja on neid, kelle revolutsioonide eesmärgiks on saada lisaks leivale ka sõna, ja on neid, kes protestivad inimkonna kapitaalse ahistamise vastu, isegi kui neid ennast on kodus ootamas pehme voodi ja café latte. Nii me usume, kõndides inimeste keskel: inimene, ja revolutsionäär! Aga inimene ei ole ainuke revolutsionäär. On veel keegi, kes karjub. Pump hakkab aeglaselt tööle. Mööda läbipaistvat plastvoolikut hakkab voolama pruun vedelik, see tõmmatakse välja maa-alusest kogumismahutist ning nüüd jõuab ta suurde valgesse kanistrisse. Pump kogub tuure, voolik hakkab värisema nagu nastik, kes on sabapidi üles tõstetud, kellegi kindas käsi hoiab rahutut voolikut paigal. Kiiresti voolab maa alt välja inimreostus, kunstnike ja näitlejate sisemus, kihutab läbi vooliku ning sukeldub kanistrisse, mis täitub imeteldava hooga. Käsi, mis voolikut taltsutab, on harjunud hoidma midagi muud, on harjunud hoidma väikest paarikümne sentimeetri pikkust pulgakest, mille liigutamine läbi õhu paneb lainetama imelisi muusikavooge. Õhus levib sita kirbet lõhna, kuid merelt tulev tuul proovib seda eemale puhuda. Egoism meis paneb uskuma, et tuul on appi tulnud, teeb meile teene, ja me vaatame tänulikult päikese
poole, mis on otsustanud peaproove õnnistada oma lahke kohaloluga. Meri loksub laisalt vastu paadisilda, pihlakate marjad tõmbavad end vääramatu rahuga aina punasemaks, päike liigub augustikuise tempoga pilveküngaste vahel. Sügaval maa sees hõõgub hiigelsuur punane kera, maakera verd täis valgunud silm. Algab proov. Teater toimub inimeste vahel. See on selle kunstiliigi omapära, teda defineeriv joon: selleks, et sünniks teater, peab olema mingi hulk inimesi, kes kogunevad ja teevad midagi. Ilma inimhulgata ei ole ka teatrit. See paneb sageli uskuma, et teatri ülesandeks ongi tegeleda inimestevaheliste suhetega. Teatri algolukord määrab justkui ära ka tema temaatilise ulatuse. Nii avataksegi tekstiraamat, analüüsitakse psühholoogiat, puudutakse midagi sotsiaalset, kõneletakse tegelaste tahtest ja inimeste hingest ning võetakse mõõdud, et kostüümiosakond saaks hakata ette valmistama karakterile sobivat rõivastust, mis avaks tema sisemaailma. Revolutsioon ja teater, inimeste vahel ja inimeste keskel sündivad nähtused. Ei ole olemas revolutsiooni väljaspool inimesi ning pole olemas teatrit väljaspool inimestevahelisi suhteid − nii me usume. Nii me tegutseme. Nii me kõneleme oma väetis keeles, mis ei suuda kirjeldada isegi heli, mille tekitavad saare ümber sukelduvad allveelaevad või üle peade libisevad kullid. Tundub, et revolutsiooni mehhanismide kirjeldamiseks puudub parem kunstivorm kui teater. Jah, tundub. Aga mida teha siis, kui see kõik enam ei kehti? Kui mitte miski enam ei kehti? Kui inimene ei ole enam see, kes oleks revolutsiooni südames? Kas saab ta siis olla teatri südames? Kas on inimesel enam kohta? Kus on inimene siis, kui kosmos karjub? On ta teatris? Kas näitleja on teatris, lava peal hüüdmas revolutsioonilisi loosungeid, kui kuristik on avanenud mitte tema jalge all, vaid tema pea kohal?
Winnebago lugu Tõlkinud Hasso Krull Ennemuiste oli üks küla. Seal elas pealik, kes kavatses minna sõjaretkele. Kutsuti kokku mehed, kes pidid muretsema tulepuud, ühesõnaga peo ette valmistama. Pealik ütles neile: “Tulepuude kogujad, tooge mulle neli suurt hirve.” Toodigi. Ja tema õepojad, hirvede toojad, hakkasid kohe lõkkel hirveliha küpsetama. Peole kutsutud rahvas hakkas kogunema. Eks ole, pealik ise tahab sõjaretkele minna? Ja paljud, kes võimelised võitlema, otsustasid temaga kaasa minna. Kui pidusöök läbi sai, tõusis pealik äkki püsti, läks rahva seast ära ja kõndis oma koja poole. Külalised ootasid, et ta tagasi tuleks. Kui hulk aega oli mööda läinud ja pealikku ei olnud ikka veel, läksid mõned tema kotta vaatama, mis lahti on. Suur aga oli nende õud ja meelehärm, kui nad nägid, et pealik nikub üht naist. Nad läksid siis peorahva juurde tagasi ja rääkisid loo ära, ja seepeale läksid kõik laiali. Varsti hakkasid jälle liikuma jutud, et pealik kavatseb sõjaretkele minna. Jälle saadeti keegi kutsuma tulepuude kogujaid. Kui nad pealiku juurde tulid, käskis see tuua kaks suurt hirve ja kaks suurt karu. Õepojad olid peagi loomakeredega tagasi. Nad olidki tapnud kaks suurt hirve ja kaks suurt karu, nii nagu pealik tahtis, ja hakkasid kohe lõkkel liha küpsetama. Kui aga hakati sööma, läks pealik, kelle pärast pidu oli korraldatud, rahva seast ära. Jah, kuigi külalised alles sõid, needsamad, keda oli austatud kutsetega peole, läks pealik nende seast ära. Oodati hulk aega, aga tagasi ta ei tulnud. Ometi polnud ta ka öelnud, et tuleks laiali minna, ja seepärast läks üks külalistest pealikku otsima. Nii nagu eelmiselgi korral, leidis ta pealiku kojast, kus see nikkus üht naist. “Kuule, kõik ootavad sind,” ütles sõnumitooja, pöördudes pealiku poole. “Kas tõesti? Aga miks? Piduroog on ju söödud, sellega on ühel pool, ja rohkem pole midagi teha,” vastas pealik talle. Seepeale läks sõnumitooja tagasi ja rääkis teistele, mida ta oli näinud. Kõik külalised läksid nüüd oma koju, sest tõepoolest, rohkem polnud midagi teha. Mõne aja pärast hakkasid jälle liikuma jutud, et pealik tahab lasta korraldada pidusöögi, sest ta kavatseb sõjaretkele minna. Kui küsiti, mis loomi talle tuua, vastas pealik: “Neli kõige suuremat isakaru.” Ühtki muud looma ei pidanud ta sobivaks. Õepojad läksid jälle küttima, nii nagu varemgi. Peagi olid nad nõutud loomadega tagasi ja panid liha tulele küpsema. Peole kutsutud rahvas hakkas kogunema. Seejärel hakati sööma. Varsti pärast seda, kui olid määratud peade sööjad, tõusis pealik püsti ja läks ära. Tagasi ta ei tulnud. Hulk aega läks mööda, siis saadeti mõned kutsutud külalised teda otsima. Jälle leidsid nad pealiku kojast, kus ta nikkus üht naist. Pärast selle teate toomist läksid kõik külalised laiali. Nad olid ju arvanud, et lähevad sõjaretkele!
Peagi hakkasid neljandat korda liikuma jutud, et pealik kavatseb minna sõjaretkele. Seekord mõistsid kutsutud, et see on tühi loba, sest nad teadsid, mis varem oli juhtunud. Korraldatakse pidusöök, kuhu nad kõik lähevad. Aga nad teadsid sedagi, et pealik ei kavatse sõjaretkele minna. Nii nagu varemgi, laskis pealik kutsuda õepojad, kes pidid sedapuhku tooma neli suurt emakaru. Varsti toodigi karud ja hakati kohe liha küpsetama. Kõik istusid maha sööma. Rahva keskel istus pealik, kes oli külalised kutsunud, ja imelik küll, aga pidusöögi lõppedes oli ta ikka veel kohal. Niipea kui söök oli söödud, tõusis pealik püsti, võttis oma sõjakimbu ja noolekimbu ning hüüdis: “Mina see olen, mina lähengi sõjaretkele!” Siis läks ta alla paadi juurde ja hüppas kohe paati. Kõik peolised tulid temaga kaasa, ja kõik, kes võimelised võitlema, hüppasid samuti paatidesse. Tõtt öelda läksid kaasa kõik terved mehed, sest pealik ise läks ju sõjaretkele. Nad lükkasid paadi kaldast lahti. See oli lai veekogu. Nad aerutasid edasi, äkki aga pööras pealik paadi kalda poole tagasi. Maale tulles ta hüüatas: “Mina see olen, mina lähengi sõtta, mina!” Siis pöördus ta oma paadi poole ja karjus: “Sina ei suuda ju võidelda! Miks peaksid sina kaasa tulema?” Ja ta sikutas paadi kaldale ja peksis selle puruks. Kõik, kes enne olid arvanud, et ta on omadega sassis, olid selles nüüd kindlad ja läksid tagasi koju. Mõned jäid siiski paigale ja saatsid teda jalgsi. Mõne aja pärast jõuti sohu, kus kasvas lopsakas rohi. Pealik peatus ja hüüdis jälle: “Mina see olen, mina lähengi sõtta, mina! Mina olen võimeline võitlema, sellepärast lähengi. Mul on kerge samm. Aga sina, sõjakimp, seda ei suuda, sinust pole üldse mingit kasu. Sina saad käia ainult minu seljas. Ise ei saa sa kuhugi minna, ega suuda ka ühtegi asja paigast liigutada. Kuidas saad sa tulla sõjaretkele?” Nii ta karjus. Ja trampis om sõjakimbu maha. Osa neist, kes olid temaga veel kaasa tulnud, läksid nüüd koju. Pealik hakkas uuesti astuma. Äkki viskas ta noolekimbu minema ja hüüdis: “Sina ei suuda tulla sõjaretkele! Ainult mina suudan seda. Mina olen võimeline võitlema, mitte sina, seepärast lähengi mina sõtta!” Viimased, kes olid temaga veel kaasa tulnud, läksid nüüd tagasi, sest nad taipasid, et ta on tõepoolest omadega sassis. Edasi läks ta üksinda. Ta kõndis ja kõndis, nimetades iga asja maailmas oma nooremaks vennaks, kui ta sellega rääkis. Tema ja kõik maailma asjad said üksteisest aru, nad tõepoolest mõistsid üksteise keelt.
Teater NO34, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee