NO79
NO79 Margarita ja Meister Mihhail Bulgakovi romaani “Meister ja Margarita” ainetel Kasutatud Maiga Variku ja Jüri Ojamaa tõlget Lavastaja Aleksander Pepeljajev Kunstnik Alina Korsmik Kasutatud muusika autorid: Fletcher Henderson, Benny Goodman and His Orchestra, Jimmy Lunceford, Jimmy Yancey, Glenn Miller, Dmitry Bortnianski, Leonid Desiatnikov Osades Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 24. lennu üliõpilased Marta Laan Kertu Moppel Jekaterina Nikolajeva Liis Proode Liisa Pulk Sandra Üksküla Uusberg Mait Joorits Mikk Jürjens Lauri Kaldoja Roland Laos Marko Leht Artur Tedremägi Jüri Tiidus Mihkel Tikerpalu Hendrik Toompere jr jr Kristjan Üksküla Lavastus etendub kahes vaatuses. Esietendus 25. september 2009, Tallinn Aitäh Postimees, Teaspon
Lavastusala juhataja Kairi Mändla Pealavameister Eero Ehala Inspitsient-rekvisiitor Hanna Touart Lavameistrid Risto Roosaar, Mihkel Tomberg, Reigo Tammjärv Heli Hendrik Kaljujärv, Joosep Tormis Video Ahto Vaher Valgus Ants Kurist, Siim Reispass Kostümeerijad Anu Jääts, Sirli Vee Jumestajad Gristina Krüger, Kaia Pihlak Õmblejad Maimu Meritee, Sirje Kiil Kava kujundus Martin Pedanik Kava fotod Alina Korsmik Kava koostamine Mart Kase Teatri direktor-loominguline juht Tiit Ojasoo
Margarita ja Meister Sisuliselt on üsna vähe puutepunkte Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita“ ning füüsilise teatri vahel. Ja nii tekibki küsimus - kas seda raamatut on võimalik lavastada? Või üles filmida? Näib, et vastus on kindel „ei“. Raamatut lugedes ilmuvad kujutluspildid on liiga fantastilised ja mitmekesised. Raamatu autori tekst on intellektuaalsest ja filosoofilisest intensiivsusest niivõrd pungil, et nii teatri kui isegi kinematograafia vahenditest jääb puudu, et seda kõike edasi anda. Aga mis siis teha? Korrektne vastus oleks, et minge koju, võtke raamat ja nautige geeniuse poolt kirjutatud ridu. Niisiis, „Margarita ja Meister“ on tulemus sellest, kui keegi ei kuula selget ja õiget soovitust. Aga mis põhjustel? Oh, neid põhjuseid on palju... sest raamatut lugedes ilmuvad kujutluspildid on liiga fantastilised ja mitmekesised...sest autori tekst on intellektuaalsest ja filosoofilisest intensiivsusest niivõrd pungil...Puutepunktid füüsilise teatriga on ilmselged - suurepärased dialoogid, alasti lendavad nõiad, muusika ja tantsu purskkaevud...Vastupanu muutub mõttetuks ja me oleme tõmmatud ahvatlusse visualiseerida see raamat. Ja nüüd tuleks lisada veel vaid viimane märkus - pealkirja ümberpööramine viitab võimalusele vaadata meistriteost nn. „Margarita vaatepunktist“ (või Fausti või Margaritafausti). Ja kõige viimane tähelepanek - lavastus põhineb raamatu geenidel ja fermentidel, illusoorsed kummitused olid protsessi käigus rangelt keelatud. A. Pepeljajev 110909 Tõlkis Mart Kase
Proovipäeva lõpuks oled tihti päris väsinud. Mõnda õhtupoolikut võib nimetada isegi stressirohkeks, eriti siis, kui käesolev materjal on vastutusrikas. Kõrvus kõlab varsti arvatavasti anonüümne küsimus: kas see on siis nüüd mõni Bulgakov? Mõned tööd on väga keerulised ja sa isegi ei tea, kas sellest saab midagi või ei saa. Und ei tule. Kas peaks lõõgastuma? Oled ju lehtedest lugenud, et paljud lõõgastuvad. Kuid loomingulise inimese elu teeb mugavaks see, et ta ei pea eraldi „lõõgastuma“. Sajad inimesed on sunnitud õhtuhämaruses selga tõmbama dekoratiivsed hilbud ning tõttama kohta, kus vilgub stroboskoop ja kõlab kõrvulukustav muusika. Minusugusel pole seda vaja, sest täpselt samasugust asja olen ma ise terve päeva teatrisaalis korraldanud. Ja kui siis tuleb inspiratsioon ja lava pöörleb ja kesk lava mässab andekas näitlejanna, on kõik su vaev tasutud. Ka ei vaja minusugune erilisi isikupäraseid või stimuleeritud psüühilisi läbielamisi, sest olen ise piisavalt sisse elanud Margarita või Lopahhini psühholoogilistesse või isegi transtsendentaalsetesse probleemidesse, olen kaude näinud nende visioone ja unenägusid, mis mulle asendavad ärimeeste seas populaarseid narkootikume. Mati Unt Võimalus elada hästi (2001)
Bert Neumanni lavakujundus on tõesti geniaalne, kuigi see põhineb sisuliselt samal ideel nagu Frank Castorfi teiste lavastuste “Deemon”, “Alandatud ja solvatud” kujundused. Keset lava on suur konteiner, mille vasakul küljel asub odav pleksiklaasist seintega söökla ning konteinerist parempoolne ala tähistab elutuba. Konteineri katusel on suur videoekraan, millest paremal asub väikene tuba, kuhu saab minna mööda konteineri küljel asuvat treppi. Läbi söökla on võimalik minna magamistuppa, kus on ka dušš ja seda kõike näeme livevideost. Konteineri taga asub veel üks kujundus, kus mängitakse Pontius Pilatuse stseene. Neid stseene näeme ainult videost. Konteiner sisaldab veel igasuguseid funktsioone ja saladusi, mida lavastuse käigus võetakse kasutusse. Mõned stseenid on varem lindistatud, näiteks see, kui Berliozi pea lõigatakse otsast või see, kus Margarita muutub nõiaks ning lendab läbi Moskva öö ning lööb sisse kriitiku aknad, kes hävitas Meistri karjääri. Mõnedes stseenides istuvad näitlejad sööklas ning nende näod võetakse suurde plaani ning projiektseeritakse ekraanile. Teistes stseenides toimub laval ja ekraanil erinev tegevus, näiteks kui Margarita istub baaris ja joob limonaadi, siis ekraan näitab stseeni Meistri romaanist. Just sellistes stseenides annab Castorfi versioon täiuslikult romaani edasi. “Meister ja Margarita” on jälle üks Castorfi neljatunniseid lavastusi. Esimese vaatuse teises pooles kadus tähelepanu, kuid teise vaatuse alguses läks lavastus jälle käima. Esimese vaatuse lõpus toimus laval palju tegevusi, kuid see ei tundunud kuhugi viivat. Frank Castorf on parim siis, kui ta portreteerib meeltesegaduse mitut dimensiooni, segades meeltesegadust viha, frustratsiooni, ebausu ja rõõmuga. Näiteks intsident kui Bezdomnõi, kelle päris nimi on Ivan Nikolajevitš Ponõrev, jälitab Wolandit Moskva tänavatel, kuid ei jõua talle järgi. Mees lõpetab hoopis psühhiaatriahaiglas, sest ta arreteeritakse kakluse pärast Kirjanike Liidus. Ühes psühhiaatriahaigla stseenis ronib doktor Ivan Nikolajevitši voodisse ning ütleb patsiendile, et tema arust on Ivan normaalne ja ta on valmis meest vabaks laskma. Kõik, mis Ivan tegema peab, on see, et ta peab ütlema doktorile, et ta on enda arust normaalne ja mis ta teeb pärast seda, kui ta vabaneb. Ivan Nikolajevitš vastab, et ta läheb otseteed politseisse. “Pidžaamas?” küsib doktor ja samuti küsib doktor, et mida mees kavatseb politseile rääkida. Ivan Nikolajevitš kahtleb hetke, kuid siis ütleb, et tuleb arreteerida too mees, sest too teadis ette, et Berlioz saab surma, sest Annuška ajas päevalilleõli ümber ning too mees oli olnud koos Pontius Pilatusega. “Millise Pontius Pilatusega?” küsib doktor. Just sel hetkel zoomib kaamera Ivan Nikolajevitši silmad suureks, mis vibavad ringi. See on lihtne pilt, aga toob täiuslikult esile, mis sellel hetkel toimub Ivan Nikolajevitši peas. Doktori ja Ivan Nikolajevitši samasse voodisse panek on ka geniaalne leid, see tähistab meeste jutuajamise konfidentsiaalsust ja Ivan Nikolajevitši suurt muret.
“Meistris ja Margaritas” valitseb segadus ja loo edenedes saab vaimuhaiglast üha rahvarohkem koht. Selles mõttes on Castorf’i versioon täiuslik raamatu paralleel. Kuid kui te romaani ei tea, siis võite lavastuse vaatajana lõpetada sama suures segaduses kui romaani tegelased. Ka selles mõttes on “Meister ja Margarita” tüüpiline Castorf. Sa kas armastad seda või ei saa sa aru, mis kurat see on. Koreograaf ja fotograaf Ivar Hagendoorn Frank Castorfi lavastusest “Der Meister und Margarita” (2002)
21. veebruar 1930 Mihhail Bulgakovi kiri vennale Armas Kolja, sa küsid, kas sinu töö mind huvitab? Huvitab kohutaval kombel! Ma olen rõõmus ja uhke selle üle, et sa oled ränkadest elutingimustest hoolimata oma tee leidnud. Ma mäletan sind noorukina, olen sind alati armastanud ja olen nüüd täiesti veendunud, et sinust saab teadlane. Paljud minu tuttavad on mult pärinud meie perekonna järele ja mind on alati lohutanud see, et ma olen võinud rääkida sinu anderikkusest. Üks mõte teeb mu meele mõruks, nimelt, ilmselt ei näe me teineteist enam kunagi. Minu saatus oli segane ja hirmus. Nüüd sunnib ta mind vaikima, kirjanikule on see aga sama hästi kui surm. Mul on sulle ka omapoolne küsimus: kas sind huvitab minu kirjanduslik töö? Vasta sellele. Kui vähegi huvitab, siis kuula ära järgnev, ja võimaluse korral ka tähelepanelikult (kuigi minu kogemused ja aimused ütlevad pärast sinu kirjade tähelepanelikku lugemist vist küll, et sul jätkub huvi ja tähelepanu). Ma olen püüdnud oma kirjanikuülesannet uskumatult rasketest tingimustest hoolimata täita nagu kord ja kohus. Nüüd on minu töö peatatud. Ma kujutan endast keerukat (nii ma vähemalt arvan) masinavärki, mille toodangut NSV Liidus ei vajata. Mulle on seda liiga selgesti tõendatud ja tõendatakse praegugi veel seoses minu näidendiga Moliére’ist. Öösiti vaevan ma pead, püüdes välja mõelda vahendeid enda päästmiseks. Kuid silmapiiril ei ole midagi. Mõtlen, kelle nimele vee võiks avalduse kirjutada?... Nüüd praegustest asjadest: ole nii kena ja talu veel mõnda aega tülitamist (ma arvan, et pikalt ma sulle enam tüli ei tee!). Selle arvel, mis sulle on minu honorarist kätte andnud Vladimir Lvovitš, saada mulle jälle panga kaudu natuke. Olgu või tühised summad, aga mul on neid vaja. Ma ei tea, kui palju ta sulle maksnud on? Kuid kõike ära saada, vaid tee nii: mul on hädasti vaja teed, kohvi, sokke ja sukki naisele. Kui see tülikas ei ole, siis saada pakk: tee, kohvi, 2 paari sokke ja kaks paari naistesukki (nr. 9) (mitte mingil juhul midagi siidist). Ma ei tea, kui palju see maksab läheb. Soovitav oleks nii: kõigepealt pakk, kui veel üle jääb, siis umbes kümme dollarit panga kaudu, ülejäänu aga jäta enda kätte mingiteks minu kulutusteks. Kui minu arvestused ei ole õiged, siis ainult pakk. Juhul kui Vanja vireleb, siis mulle pakk ja temale mingi summa minu rahast. Palun sind, tee ise arvestused! 15. märtsil on rahandusinspektsiooni esimese makse tähtaeg (tulumaks möödunud aasta eest). Ma arvan, et kui mingit imet ei juhtu, siis ei jää minu väiksesse ja läbinisti rõskesse korterisse (muuseas: mul on juba mitu aastat reuma) mitte ühtegi asja. Kola huvitab mind vähe. Noh, toolid, tassid, kurat nendega. Ma kardan raamatute pärast! Minu raamatukogu on nigel, aga ilma raamatuteta on mul lõpp käes! Kui ma töötan, siis teen ma seda väga tõsiselt - mul on vaja palju lugeda.
Kõik, mis algab sõnadega “15. märtsil”, ei ole asine jutt, see ei tähenda, et ma kaebleksin või paluksin selles küsimuses abi, ma kirjutan seda niisama, iseendale meelelahutuseks. Lepi mõttega, et ma hakkan sulle sageli kirjutama (kordan, et ilmselt mitte kaua). Tõsi, ma pole meister kirju kirjutama: punnitad ja punnitad, sõnad ei tule sule otsast paberile, ma ei suuda oma mõtteid korralikult väljendada... Ootan väga sinult teateid. Ole reibas, julge, ära unusta oma venda Mihhaili. Kui juhtub aega olema, mõtle Mihhail Bulgakovi peale... Mihhail Bulgakov ja Jelena Bulgakova, “Meistri ja Margarita päevik”. Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa
Mihhail Afanasjevitš Bulgakov Михаил Афанасьевич Булгаков 15. mai 1891 – 10. märts 1940 Teosed “Maakonnaarsti märkmed” (Записки юного врача; 1919) kogumik “Märkmed mansettidel” (Записки на манжетах; 1921–1923) jutustus “Diaboliaad” (Дьяволиада; 1923; “Saatanlik lugu”; eesti keeles 1968 ja 2004) lühiromaan “Saatuslikud munad” (Роковые яйца; 1924; eesti keeles 1968 ja 2004) romaan “Valge kaardivägi” (Белая гвардия; tervikuna ilmus 1966, eesti keeles 1987 ja 2005; selle alusel valmis näidend “Turbinite päevad”) lühiromaan “Koera süda” (Собачье сердце; 1925, ilmus 1987; eesti keeles 1988 ja 2004) näidend “Põgenemine” (Бег; 1928) “Härra de Molière’i elu” (1933, ilmus 1962; eesti keeles 1978) näidend “Aleksandr Puškin” (1935) näidend “Ivan Vassiljevitš” (Иван Васильевич; 1935) “Teatriromaan” (Театральный роман; ilmus 1965; eesti keeles 1966 ja 1997) romaan “Meister ja Margarita” (Мастер и Маргарита; 1938; ilmus 1966-67; eesti keeles 1968 (kärbetega), 1995 (kahes trükis), 2001 ja 2007) näidend “Õndsus” (Блаженство; 1966; eesti keeles 2001)
Kui me käsitleme teatrit kui üldist märgisüsteemi, siis see tähendab, et me räägime tegelikult inimesest ja tema kogemusest. Lotmani koolkond eeldab, et märgisüsteem hõlmab kogu elu, et märgid kajastavad reaalset elu. See on universaalne süsteem, mis kätkeb endas absoluutseid tõdesid. Märgisüsteemid võivad ära seletada maailma ja nad vastavadki sellele, kuidas maailma käsitletakse. Postmodernistlikus maailmakäsitluses, milles me praegu oleme või millele me praegu läheneme, arvatakse, et märgid ei suuda anda adekvaatset pilti kogu maailmast. Postmodernistlik maailmapilt on individualistlikum, ta eeldab isiksusekesksust, ta eeldab seda, et kasvõi näiteks meie laual olevast klaasist loob igaüks endale oma kujutluse, oma pildi, oma sümboli. Me ei saa seda mõtet, mida kätkeb endas klaas vett, väljendada universaalselt, sest igaühele on selle tähendus erinev. Ja selline märgisüsteem, kus iga asi kätkeb iga indiviidi jaoks erinevat mõtet, see on väga lähedane teatrile, kus samuti räägitakse sellest, mida ei saa sõnadega otseselt väljendada. Tantsu ja üldse kujundliku teatri mõte selles ju seisnebki, et me ei saa seda otseselt, verbaalselt sõnadega väljendada, vaid selleks peame me jälgima antud etendust, antud esitust, et me saaksime aru, mis on mõistete taga ja tegelikult me igaüks saame sealt mingi informatsiooni, mis põhineb meie enda kogemustel ja meie enda läbielatud elul. Selline metafoorne kujundlik teater tegelebki sellega, et pakkudes erinevaid lahendusi ta eitab mõnikord ka iseennast. Aga tähtis on see, et inimene, kes tuleb teatrisse, saab sealt midagi, mida ta ise kaasa toob. /.../ Kaasaegses kujundlik-visuaalses teatris ei anta mingeid retsepte. Retseptide andmine ja asjade üle otsustamine jäetakse vaataja enese hooleks. Kuid fantaasiale antakse toitu palju enam kui kindlapiirilises teatris, kus kõik on ära seletatud ja õpetussõnad peale loetud. /.../ Vaadates ei tohiks tekkida tunne, et keegi instrueerib õpetussõnadega, et kuidas edasi elada ja kuidas üldse õigesti elada. Võib-olla sellises mitteretseptide andmises ongi kätketud tänapäeva maailmapilt. /.../ Kui laua taga kaklevaid inimesi saadab täielik vaikus, siis on see täiesti erinev sellest, kui mängiks Chopin või Britney Spears. Dramaturgiline konflikt ei ole selles, et kaks inimest äkki laua taga kaklevad, vaid selles, et milline muusika neid saadab. Teater koosneb kõige erinevamatest elementidest – objektidest, näitlejatest, ainesest, kõige erinevamatest süžeedest. Tähtis on see, et asjade omavahelisel koosmõjul ja organiseerimisel saab sõnumi intensiivsust tugevalt tõsta. /.../
Selle teatri märk muutub pidevalt, tema tähendus muutub pidevalt ja siin on võimalik teha peaaegu kõike, kuid siiski ka mitte päris kõike, kuna kõik ei ole sellise teatrivormiga väljendatav. Sõnateatris võib rääkida sellest, mis oli eile ja mis tuleb homme, seda kujundlikus visuaalses teatris otse teha ei saa, kujundid töötavad teistel eesmärkidel. Visuaalne kujundlik teater annab edasi visuaalseid märke, mida me otseselt ei näe. /.../ Ideed ei pea sugugi olema ilusad, kenad, unikaalsed jne. Protsess muutub huvitavaks siis, kui tekib mõte kuidas need ideed tegelikult ära lõhkuda. Selline lõhkumine, destruktiivsus, on väga huvitav protsess, mis väljendub konkreetses prooviperioodis etüüdide tegemises - improvisatsioonide, etüüdide mängimises. Etüüdid on väga tõhus vahend välja kujunenud arusaamade lõhkumiseks, kuid selleks, et lõhkuda, peab kõigepealt olema, mida lõhkuda. /.../ Harjutuste, etüüdide tegemine prooviprotsessis ei eelda seda, et neist võetakse konkreetseid detaile lavastusse. Need on fantaasia avardamiseks, et saaks vaadata asjadele värskema pilguga. Ja edasi on keerukas protsess, kus kõik etüüdid tuleb hoida aktiivses mälus. Keerukas protsess, sest sa ei saa alguses ise midagi aru. Vahepeal tundub, et materjal ei vii mitte kuskile. Kogemust ja hingejõudu nõuab see, et pead lubama endale seda paanikat, kuid sa ei tohi paanikast paanikasse sattuda, vaid peab teadma, et kunagi sa kuskile välja jõuad. Proovides tuleb julgelt omada teadmist mitte midagi teada. /.../ Kui on mõttekujutus, mida liigutuste süsteem peaks väljendama, siis saab seda ka välja mõelda. /.../ Kõige suurem küsimus on üksikisiku ja ühiskonna konflikt. Palju kordi olen ma kaduvuse üle mõelnud - kuidas tantsuetendusel midagi ei kordu, kuidas iga hetk kaob olematusse ja seda on raske kinni püüda. Tegelikult on need mõtted surmast. Aleksander Pepeljajev Lõigud raadiosaatest Ööylikool Raadio Ööülikooli loengust “Visuaalse teatri märgisüsteemist” (2005) Tõlkis Ingo Normet
Teater NO79, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee