NO80 Onu Tomi onnike

NO80

NO80 Onu Tomi onnike Harriet Beecher-Stowe Idee, dramatiseering, lavastus ja kujundus Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper Muusikaline kujundus Tiit Ojasoo ja Hendrik Kaljujärv Osades: Andres Mähar – Onu Tom Marika Vaarik – Tädi Chloe, miss Ophelia, vana Prue, Cassy Eva Klemets (külalisena) – neegripoiss, sepp, Topsy, Lucy Inga Salurand – neegripoiss, Eliza, naine laevalt, kvarteroon Rosa, Emmeline’i ema Susan Mirtel Pohla – neegritüdruk, Evangeline, toatüdruk kvarteroon Jane, Emmeline Risto Kübar – massa George, Augustine St. Clare, mulatt Adolph, Quimbo Rasmus Kaljujärv – Haley, Simon Legree Sergo Vares – mister Shelby, heasüdamlik mees, Sambo Lavastus etendub 15 peatükis, ühe vaheajaga: ÕHTU ONU TOMI ONNIS PALVETUND MÜÜK ELUSINVENTARI TUNDMUSED OMANIKE VAHETUSEL OMAND VIIAKSE MINEMA SEADUSLIKU ÄRI MUSTERNÄIDE EVANGELINE MISS OPHELIA TÄHELEPANEKUD JA VAATED TOPSY ARMASTUSE JÕUD SURM TAASÜHINEMINE ORJATURUHOONE ISTANDUSES MÄRTER Kasutatud Arvo Pärdi ja Louis Armstrongi muusikat Aitäh Tõnis Arro, Ahto Lobjakas, Tiit Hennoste, Armin Kõomägi, Jüri Allik, Viktoria Ladõnskaja, Andres Kurg, Tõnis Kahu, Peeter Sauter, Juta Reben, Eesti Päevalehe kirjastus, Postimees

Lavastusala juhataja Kairi Mändla Pealavameister Eero Ehala Lavameistrid Reigo Tammjärv, Mihkel Tomberg, Risto Roosaar Inspitsiendid-rekvisiitorid Ülle Bernhardt, Hanna Touart Video Ahto Vaher Valgus Ants Kurist, Siim Reispass, Rainer Fogel Heli Hendrik Kaljujärv Kostümeerijad Sirli Vee, Anu Jääts Jumestajad Gristina Krüger, Kaia Pihlak Õmblejad Maimu Meritee, Sirje Kiil Kava koostamine Eero Epner Kava kujundus Martin Pedanik Kava illustratsioonid Rein Pakk Teatri direktor-loominguline juht Tiit Ojasoo

Sisukord

Tõnis Arro --- Subjektiivne ülelend töö ajaloost Viktoria Ladõnskaja --- Mul on kõige tavalisem elu. Elu teiste pärast Paul Krugman --- Odava töö kiituseks Armin Kõomägi --- Kapitalismist, kapitalistidest ja sellest, kui on nõme tööl käia Kuidas orjad puhkasid Rühm Kriis --- Manifest töö vastu Jeremy Rifkin --- Tehnoloogia ja afroameeriklaste kogemus Eero Epner --- Põgeneda ei taha, jääda ei saa Karl Marx/Friedrich Engels --- Kommunistliku partei manifest George Henderson --- Minu elulugu Iain Ferguson --- Neoliberalism, õnn ja heaolu Jüri Allik --- Individualismist ja neegrite IQst Tyler Durden --- Politseiülemale Malcolm X --- Hääl või kuul Ol’ Dirty Bastard --- Brooklyn Zoo Malcolm X --- Mu päris nimi on X Be Cool Edd Shirley --- Minu elulugu Tõnis Kahu --- Stagolee - musta mehe must maagia Toni Morrison --- Mustaks olemise vaev Barack Obama --- Kõne NAACPi 100. juubelil Orjus Stephen Metcalf --- Onu Tomi lapsed William W. Brown --- Ameerika orja William Wells Browni lugu Niall Ferguson --- Miks me maailma valitsesime Tiit Hennoste --- Postkolonialism ja Eesti Patrice Lumumba --- Kõne Kongo iseseisvuse väljakuulutamistseremoonial Tõnis Mägi --- Koit Andres Kurg --- Maardu-foobia Ahto Lobjakas --- Kes on neeger tänases Euroopas Mary E. O’Malley --- Kadunud mees Ann Gudgel --- Minu elulugu

Mehele tuleb vastu neeger, konn peas.

“Kust said?” küsib mees.

“Turult ostsin,” vastab konn.

Subjektiivne ülelend töö ajaloost Tõnis Arro

Inimene avastas kunagi mängides pooljuhuslikult töö. On väidetud, et seesama avastus ta inimeseks tegigi. Öeldes “Töö tegi inimese” unustatakse selle avastuse mänguline kontekst. Tänase Lääne inimese elus on töö nii domineeriv, et ta on sootuks unustanud, kuidas mängida. Või ei leia selleks aega. Viimane kehtib rohkem nende kohta, kellel on tööd. Need olevat teistest õnnelikumad. Vaevalt, et töö õnnelikuks teeb, aga töö puudumine teeb kindlasti õnnetuks.

Paradoksaalselt on niiöelda õnnelikumad tööinimesed, kellel oleks küllalt vahendeid elu nautimiseks, tööga nii koormatud, et neil ei olegi millekski muuks aega. Teistel, kel pole tööd, oleks küll aega, aga pole piisavalt muid ressursse. Progress, mis pidanuks inimese vabastama, on teinud temast uuesti orja. See orjus ei ole sunduslik töö ühe peremehe juures, vaid sund, mille inimene endale vabatahtlikult võtab.

Ekspluateerimise algus - orjatöö Kunagi, kui rändkarjakasvatajad paikseks jäid, sai võimalikuks sunduslik töö ehk orjus. Konkurents oli tollal valdavalt vägivaldne, oma rikkuse suurendamiseks tuli kelleltki midagi – peamiselt maad – jõuga ära võtta. Maa harimiseks oli vaja inimesi, ellujäämine orjuses oli võidetute jaoks mitte halvim kaup. Paiksele eluviisile ja maa eraomandusele lisaks eeldas edukas orjapidamine ka turu olemasolu, muidugi pidid ka teatud sunni- ja kontrollivahendid (näiteks ahelad) tasemel olema. Esimesest sajandist säilinud esimene juhtimisraamat räägib sellest, kuidas piitsa ja prääniku abil orje ohjes hoida.

Raamatu keskne tees – ori teeb paremat tööd siis, kui teda inimlikumalt kohelda – kõlab väga kaasaegselt. Hiljem leiti, et orjast paremini töötab inimene, kellele natuke suurem osa tema töö produktist alles jäetakse. Kogu töösuhete ajalugu on lugu sellest, kuidas inimesest Teksti lähtepunktiks on prooviperioodil Teater NO99 trupile peetud loeng.

Lucius Iunius Moderatus Columella. De Re Rustica. Selle põlluharimist käsitleva põhjaliku teose üks osa on pühendatud inimeste juhtimisele.

rohkem välja pigistada. Mõisted, mida seejuures kasutatakse, on muutunud, aga mõte on suuresti samaks jäänud.

Protestantism, tööstusrevolutsioon ja tänapäevaste töösuhete algus Töösuhe tänapäevases mõttes tekkis koos kapitalismiga, mille eelduseks omakorda oli protestantismi võidukäik, nagu Max Weber on näidanud . Arusaam sellest, et aeg on raha, et rikkuse kogumine on vooruslik, et töö teeb õndsaks, töö on jumalik voorus jne, on eriti iseloomulikud puritaanlikele vaadetele. Pimedaks kutsutud keskajal oli töötamine vaba aja eeldus, maise vara kogumine polnud eesmärgina soositud. Nüüd saab töö väärtuseks omaette. Tööle pühendumine ja visa töö kuulutatakse vooruseks, sellega teenitud väärtuste nautimine aga paheks. Tubli tööinimese ainsaks võimaluseks (peale väikese annetuse kiriku heaks) on teenitu kasulik paigutamine ettevõtlusse, mis omakorda loob uusi töökohti. Nii ongi olemas peamised eeldused kapitalismi arenguks.

Ekspluateerimise võidukäik rahakapitalismi ajal Kindlal kellaajal tehtav vahetustega töö suure hulga inimeste poolt kindla sissetuleku vastu sai alguse koos suurtööstusega. Suurte inimhulkade töö vajas ka korraldamist ja nii sündis ka inimeste juhtimise teadus ja praktika. Esimesed kaasaegsed käsitlused töö korraldamisest pärinevad Taylorilt ja Fordilt 20. sajandi algusest. Tööd tehti peamiselt kätega. Ford on öelnud umbes niimoodi: “Tahan tööle võtta vaid kätepaari, kuid kahjuks saan ma nendega kaasa ka inimese.” Planeerimine ja töötegemine olid eraldatud, otsustas ja planeeris ülemus, tööline pidi sooritama lihtsaid, mõõdetavaid operatsioone.

Tööde paremaks korraldamiseks tuli nende ratsionaalset järgnevust täpselt kirjeldada, et ajaühikusse võimalikult palju operatsioone mahutada. Töölise isiksuse mõju oli vaja kõrvaldada, tema ülesandeks oli ettekirjutuste võimalikult täpne täitmine. Selline tee efektiivsuse saavutamiseks ammendas end peagi ja tööviljakuse tõstmise uute võimaluste otsingud viisid peagi motivatsiooni avastamiseni.

Kuulsates katsetes Western Electric Hawthorne’i tehastes leiti, et Max Weber. Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim. Varrak, 2007.

Eksperimendid tehti 1924-1932. Toim.

füüsiliste töötingimuste, näiteks valgustatuse märgatav parandamine tootmistsehhis toob kaasa tööviljakuse tõusu. Katsekorraldajate suureks imestuseks saadi sama efekt ka valgustatuse vähendamisel.

Mõistatuse lahendas psühholoog Elton Mayo, kelle interpretatsiooni kohaselt töötasid katsetes osalevad töölised teistest paremini seetõttu, et tundsid end erilistena. Tõsi – testideks ja intervjuudeks võisid nad siseneda peahoonesse, kuhu teistel asja ei olnud, nad said tähelepanu ja erilise kohtlemise osaliseks ja olid pärast seda mõnda aega valmis töötama kasvõi kuuvalgel. Sellest tähelepanekust võis teha kahesuguseid järeldusi. Humanistlikud psühholoogid leidsid, et inimestega ongi parem rohkem arvestada. Küünilisem tõlgitsus aga peab piisavaks neile niisuguse mulje loomist, nn Hawthorne’i efektide teadlikku korraldamist.

Humanistlik ehk nn. inimsuhete koolkond sai mõneks ajaks organisatsioonidest ja juhtimisest mõtlemise peavooluks. Selle lähenemise pooldajad eeldavad, et iga inimene on usaldusväärne, et ta eelistab tööd jõudeolekule ja mõtestatud tööd mõttetule tööle. Üksikute liigutuste kiires sooritamises oli inimesel raske suuremat mõtet näha, seetõttu hakati otsima võimalusi tööle mõtte tagasiandmiseks, inimeste vastutuse ja kaasatuse suurendamiseks. Sõjajärgses juhtimismõtlemises olid need ideed küllalt levinud, aga massilisest tootmispraktikast rohkem siiski vist akadeemilistes ringkondades. Jaapani ettevõtetes rakendati suure eduga massiliselt nn kvaliteediringide põhimõtet – töötajad koondusid vabatahtlikesse gruppidesse, kus otsiti lahendusi tootmisprobleemidele, et neid siis juhtkonnale esitada. Nii võis juba tekkida mulje ühisest perest, kus omanikud, juhid ja töölised ajavad ühist asja.

Nn reengineeringu võidukäik tegi sellele roosilisele unistusele karmi lõpu. Michael Hammeri 1990. aastal ilmunud artikkel pani aluse läinud sajandi lõpukümnendi mõjukaimale juhtimispraktikale, mille tulemusena jäid tööta miljonid inimesed ja unustati müüt hoolivast tööandjast. Parimaks näiteks reengineeringu rakendamisest on Saemeheks kutsutud Al Dunlap, kes Scott Paperi juhina vallandas firmast ühe aasta jooksul kolmandiku töötajatest - töö kaotasid pooled juhid ja viiendik ajatöölistest. Seejärel müüs ta firma konkurendile Kimberly-Clarkile. Kümned tuhanded inimesed jäid tööta, aktsionärid teenisid aasta jooksul üle kahesaja protsendi kasumit ja Dunlap ise üle saja miljoni dollari. Tema siirdumisel järgmisele ametikohale Hammer, Michael (1990). Reengineering Work: Don’t Automate, Obliterate, Harvard Business Review, Jul/Aug 1990, pp 104-112.

Sunbeam Corporationi juhiks tõusis selle firma aktsia hind päevaga poole võrra! Dunlap väitis, et inimesi üle parda visates päästis ta ülejäänud. Tegelikult esindas ta äärmuslikku arusaama, mille kohaselt ettevõte ei ole inimkooslus, vaid rahamasin, millega tujukal turul aktsionäride varandust suurendada. Ettevõtte juhtkond on selle arusaama kohaselt vastutav vaid aktsionäride ees, ainus eesmärk ja väärtus on aktsia hind. Al Dunlap on parim ja äärmuslikeim näide rahakapitalismist, kus raha valitseb kõige muu üle. Õigluse huvides märkigem, et kunagist Wall Streeti lemmikut on nimetatud ka üheks kõigi aegade halvimaks juhiks, tema kiirele tähelennule järgnes sama kiire kukkumine ja börsiettevõtte juhina töötamise keeld.

Suur buum ja teadmuskapitalism 1995. aastal sunniti maailma suurima reklaamifirma Saatchi & Saatchi asutajad Maurice ja Charles Saatchi lahkuma omanimelise firma juhtpositsioonidelt. Põhjuseks olid lahkhelid börsifirma nõukoguga. Koos nendega lahkusid veel vaid mõned töötajad. Peagi teatasid ka mõned võtmekliendid, et loobuvad firma teenetest.

Mõne nädala pärast oli firma aktsia hind kukkunud mitukümmend korda madalamale. Võiks öelda ka niimoodi – aktsionärid arvasid, et firma kuulub neile, aga nad eksisid. Seda uut aega on nimetatud ka teadmuskapitalismiks või teadmusmajanduseks. Uues teadmusmajanduses räägitakse mitte ainult aktsia väärtusest ja aktsionäride huvidest, vaid käsitletakse aktsionäre kui üht huvipoolt, kellega teiste seas tuleb arvestada. Üks olulisemaid huvipooli on firma töötajad, ilma nendeta ei ole teadmusmahukal ettevõttel midagi teha. Ettevõtte töötaja on tema suurim väärtus, ta on huvitatud ettevõtte käekäigust ja seda on mõttetu ignoreerida. Uue valdkonnana on tekkinud nn teadmusjuhtimine – selle talletamine, mida inimesed oma tööd tehes avastanud on, et see muuta firma juurde kuuluvaks varaks. Maailma väärtuslikema firma Microsofti rahakapitali tuleb tema bilansist suurendusklaasiga otsida ja piisaks paarikümne võtmetöötaja ülemeelitamisest, et muuta see firma täiesti keskpäraseks.

Enam-vähem samal ajal, kui vennad Saatchid omanimelisest ettevõttest lahkusid, said Ameerika Ühendriikide töötajaskonnas absoluutse ülekaalu valgekraed, keda tänaseks on kaheksakümmend protsenti töötajaskonnast. Hoogu oli võtmas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võidukäigust kantud Suur Buum .

Joel Hyatt, Peter Leyden ja Peter Schwartz. Suur buum. Visioonid saabuvaks külluseajastuks. Fontes, 2000.

Umbes nelikümmend aastat pidavat minema ühe uuenduse täielikuks võidukäiguks. Niipalju kulub ka esimese personaalarvuti avastamisest kuni selleni, et üles kasvaks põlvkond, kelle jaoks personaalarvuti ja küberruum on algusest peale osaks igapäevasest reaalsusest. Praegu oleme selle buumi viimase veerandi lävel.

Suure Buumi mõju töö-elule Kui paljud mäletavad täna sellist aparaati nagu telefaks? Täna, kui noortele tundub juba tavaline e-kiri vanamoodsa sidepidamise viisina, on raske meenutada, et telefaks oli Suure Buumi esimene pääsuke kaheksakümnendatel aastatel, et personaalarvuti leiutati umbes samal ajal ja et need seadmed ühendati Internetiks alles üheksakümnendatel. See asjaolu – igapäevakasutuses olev arvutikommunikaator – on muutnud meie igapäevast elu mitte vähem kui trükipressi leiutamine viissada aastat varem. See, kuidas me omavahel suhtleme, muudab ka kõike muud meie elus, mõelgem kasvõi sellele, kui suure osa oma igapäevasest suhtlemisest teeme täna kirjaliku kommunikatsiooni – e-kirjavahetuse – kaudu. Arusaadavalt on info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate arengul suur mõju ka tööelule. Maailma suurimas jäätisevabrikus töötab täna vaid neli inimest ja ükski neist ei puuduta oma kätega toorainet ega valmistoodangut.

Selliste töölistega ettevõtted nagu Fordi tehases (kelle pead vaja ei olnud) jäävad vähemusse ja kaovad lõpuks hoopiski. Optimistid usuvad, et pole kaugel aeg, kui kõik mustad tööd kaovad ära. Selle positiivse tulevikukuvandi kohaselt on tulevikuettevõte rohkem professionaalsete teenuste firma kui vanaaegse vabriku moodi. Tulevane töötaja on vaba professionaal, kes töötab peaga ja ise valib/otsustab, kellele müüa oma teenust, mitte tööjõudu (sic!). Sellistest töötajatest koosneva firma põhiline väärtus asub nende töötajate peades ja jalutab koos nendega igal õhtul uksest välja. Karl Marxi unistus tootmisvahendite kuulumisest töötajatele oleks nagu täitunud. Peagi pole enam töölisklassi, on vaid üks globaalne keskklass. Praegu kolmandiku Maa elanikkonnast moodustavast keskklassile lisandub iga aasta ligikaudu kaheksakümmend miljonit inimest ja Suure Buumi lõpuks on nad Maa elanikkonnas enamuses. Need inimesed, kel on võimalus kulutada kolmandik või enam oma sissetulekutest mitteesmaste vajaduste rahuldamiseks, eelistavad seda kasutada reisimiseks, eneseharimiseks, hindavad vabadust ja iseseisvust, mõtlevad tulevikule ja on oma vaadetes mõõdukad. Globaalse keskklassi liige

Tallinnas on sarnasem oma kolleegiga Torontos kui rahvuskaaslasega Võrus, ta pääseb igal pool ligi samale infole ja võib seetõttu ka igal pool töötada. Polegi nii tähtis, kas ta elab parajasti Tallinnas, Londonis või mujal.

Ettevõtted kohanevad uue olukorraga ja hangivad järjest rohkem töid teistest firmadest, järjest väiksem on püsivate töötajate arv. Helistades Hiltoni kõnekeskusse Londonis võite kuulda endale vastamas kedagi Indias või hoopis Eestis. Kommunikatsioonitehnoloogia gigandi Cisco Systemsi kolmekümne kahest tuhandest töötajast on vaid pooled firma palgalehel, Ameerika suurim tööandja on aga ajutist tööjõudu vahendav Manpower. On tekkinud uut tüüpi töösuhted inimeste ja asutuste vahel. Kaasaja professionaal koostab oma “tööde portfelli” sarnaselt investorile. Uut tüüpi kontorid on kohandatud niisuguseks paindlikuks tööks. Kui traditsioonilises büroohoones oli kolmandik pinnast nn staatusruum (diivan, nurgapealne kabinet jne), siis nüüd saadakse ilma selleta läbi. Tavaline on loobumine hierarhiatest ja staatussümbolitest. Maailma suurimas inimeste juhtimisele keskendunud konsultatsioonifirmas Hewitt Associates on üle kümne tuhande töötaja, kel polegi ametinimetust, ainult president ja paar asepresidenti on teistest erineva nimekaardiga. Ühes investeerimispangas jällegi kannab enamik paarist tuhandest töötajast asepresidendi tiitlit. Niisuguseid töötajaid ei saa käskida ega kamandada.

Keegi õieti ei allugi kellegi. Üks töötaja võib teha teisele ettepaneku vaadata, kas talle sobiks seda või teist projekti oma ajakavasse mahutada ja mis tingimustel ta seda teha võtaks. Polegi vahet, kas see või teine konkreetne kolleeg on sama firma töötaja või koostööpartner. Suhted muutuvad tähtsamaks kui kunagi varem. Üks briti arvutifirma ajab läbi ühe töölauaga kaheteistkümne töötaja kohta, tavalised on ka täitsa ilma kontorita ettevõtted, räägitakse ka niisugustest tulevikuettevõtetest, mis ei ole oma töötajatele tööandjateks, vaid teatud teenuste osutajateks. Lisaks kohale, kuhu aeg-ajalt tulla, vajavad inimesed ka tulevikus kolleege, kellega mõtteid vahetada või niisama lobiseda. Virtuaalsetele kogukondadele vaatamata tunnevad ka sõltumatumatest sõltumatumadki professionaalid aeg-ajalt vajadust ühise firmapeo või koolituse järele. Lisaks teadmusjuhile räägitakse ka niisugustest ametitest nagu Elamusjuht või Ühistunde Looja.

Tänane päev Suure Buumi viimasel veerandil Niisugune on idealiseerit kujutlus vanaaegse töö peatsest lõpust.

Aga vaatamata positiivsetele arengutele on ka negatiivseid. Kõigepealt – orjatöö kestab tegelikult edasi, vanal kujul peamiselt Kolmandas maailmas, kus orjastavates tingimustes, tihti ainult toidu eest tehtav käsitsitöö on ahvatlev alternatiiv näljasurmale. Üleilmne orjaturg eksisteerib inimkaubanduse kujul, orjastavatel tingimustel töötamist võib näha ka Vanas Maailmas, ka Eesti pole siin erand.

Uued arengud on ka professionaalide töö korraldamisel. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatest käivitet Suur Buum, mis pidanuks oma prohvetite positiivse visiooni kohaselt neljakümne aastaga muutma maailma samahästi kui paradiisiks, on teisalt loonud ka uusi ja enneolematuid võimalusi professionaalse valgekraelise töötajaskonna tegevuse reguleerimiseks, piiramiseks ja sisuliselt nende töö proletariseerimiseks.

Näiteks on täna USAs haiglaid, kus arst teeb otsuseid uuringute ja ravi kohta väga piiratud ulatuses – omaniku poolt sisse seatud juhendite ja protseduuride raames. Raha valitseb ja infotehnoloogia aitab seda korraldada. Ravi ei ole küll nii kvaliteetne kui igakülgse tähelepanu ja hoolitsusega haiglates, on aga seda siiski piisaval määral, et teenida omanikfirmale (ravikindlustusfirma!) piisavalt kasumit ja samas mitte lastes klientide rahulolul liiga madalale langeda. Lihtsamatest töödest nagu kõnekeskus või klienditeeninduskeskus rääkimata.

Hästi välja arendatud kõnekeskustes on klienditeenindajale ette kirjutatud iga sõna, mida ta kliendile vastuseks ütleb, ette määratud on kõnele kulutatav aeg, see, kui tihti tohib külastada tualetti, teha suitsu- ja muid pause jne. Lihtsamate tööde puhul on see kahtlemata efektiivne ja praktiline. Aga mõte kogu kontrolli ulatusele tekitab natuke ebamugava tunde .

IT-revolutsioon, mis optimistide ootuse kohaselt pidi inimkonna rutiinsest tööst täielikult vabastama, on tegelikult leidnud uusi võimalusi seni loova ja professionaalse töö raamidesse surumiseks. Võib ka öelda, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia progress on efektiivsuse nimel proletariseerinud märkimisväärse hulga spetsialiste/professionaale. Ülestõusu pole siiski oodata, sest see on ju nende vaba valik. Mõned küll alustavad iseseisva portfellitöötaja karjääri, aga paljud põgenevad vabadusest peagi suurfirma palgalehele tagasi.

Simon Head. They’re Micromanaging Your Every Move. New York Review of Books. Vol. 54, Number 13, August 16, 2007.

Kui enne buumieelset aega jätsime oma töö “töö juurde” maha, siis täna oleme olukorras, kus saame töötada ükskõik kus ja ükskõik millal. Sellise olukorra varjuküljeks on piiri kadumise oht töö ja muu elu vahel, me ei saagi tööst enam nii lihtsalt lahti. Alles hiljuti nägin lasteaiapeol sülearvutiga töötavat isa, isegi kirjutan seda lugu suve kõige kuumema laupäeva pärastlõunal selmet lastega mere äärde minna.

Muidugi on see mu vaba valik, milles ma ei saa halba ülemust süüdistada, sest mul ei ole juba kakskümmend aastat ühtki ülemust olnud. Koos iseseisvuse ja valikuvabaduse kasvuga kasvas muide ka keskmine ameeriklase tööaeg läinud sajandi lõpukümnenditel kokku tervelt ühe kuu võrra aastas! Ühe Ameerika suurfirma juhid ei teadnud, mida ette võtta nende tütarfirma juhiga Norras. Tulemuslikkuselt oli see nende kõige parem direktor, ära teeninud boonuse, mis ületas mitmekordselt ta aastapalga. Aga tema olevat rahale eelistanud suuremat vaba aja hulka, et pühenduda oma hobile – suusatamisele, milles ta samuti saavutas märkimisväärseid tulemusi. Selline asi oli omanikfirma juhtidele nii arusaamatu, et nad hakkasid kahtlema, kas see mees ikka sobibki nende ettevõtet juhtima.

Lõpetuseks paar katkendit Joshua Ferrise romaanist , mis mõned aastad tagasi valiti paljude mõjukate väljaannete poolt aasta parimate romaanide, aga vähemalt korra ka parimate äriraamatute hulka.

Kuidas me küll vihkasime oma kohvikruuse! Oma hiirepatju! Oma lauakelli, oma kalendreid, oma lauasahtlite sisu. Isegi armsate inimeste fotod, mis olid kleebitud me arvutimonitoride külge hea tunde saavutamiseks ja toetuseks, muutusid imalaks meeldetuletuseks töötatud aastatest. Aga siis, kui me kolisime uude kabinetti, suuremasse kabinetti, kui me tõime kõik oma asjad sellesse uude kabinetti, leidsime uuesti, kuidas me kõike armastame, ja kui me mõtlesime sellele, kuhu midagi paigutada ja vaatasime päeva lõpus rahuolevalt, kui hästi meie vanad asjad selles uues, paremas, tähtsamas ruumis välja näevad. Sel hetkel polnud meie hinges kahtlust, et olime teinud ainult õigeid otsuseid, aga enamikel päevadel olime me kahestunud mõistusega. Ükskõik kuhu sa ka vaatasid, koridorides ja tualettruumides, kohvinurgas ja sööklas, fuajees ja printeriruumides, seal me kõik olime oma kahestunud mõistusega.

Joshua Ferris. Then We Came to the End. NY, 2007.

Vt ka www.hachettebookgroup.com/features/twctte/twctte_022307/index.html

Kas võis tõsi olla see, mida me vahel kojusõidul tundsime – et me olime paksunahalised, tundetud indiviidid, võimetud kaastundeks ja täis viha teiste vastu, millel polnud muud põhjust kui see, et nad on lähedased ja omased? Vahel ilmutati meile, et igapäevane üheksastviieni-töö kihutab meid oma paremast minast eemale. Kas me peaks end töölt lahti võtma? Kas see oleks lahendus?

Mul on kõige tavalisem elu.

Elu teiste pärast Viktoria Ladõnskaja

Koristaja Lilja (49): “Olen koristanud peaaegu kõiki Tallinna suuremaid asutusi. Kuid ma ei hakka iialgi koristama eramaju...

Kardan matslikku suhtumist.”

Kreenholmist koondatud Niina (44): “Lahkusin manufaktuurist viimasena... Aga pärast seda oli hulk küsimusi ja kõigest üks vastus: minu laps peab elama teistsugust elu.”

Kalinini-nimelise tehase energeetik Stanislav (63): “90. aastate alguses tundus, et tehast ei ole kellelegi vaja – mittevajalikuks muutusin ka mina. Alguses hakkasin baarides laulma. Praegu öeldakse minu kohta alkohoolik.” “... Häh, kuidas ta minu juurde sattus? Kust ta üldse teada sai? Lihtsalt tuli ja räägib: “Ma tahaksin teie elulugu kirja panna.” Aga keda see huvitama peaks, kuidas ma siin elan?” Stasik on oma toas juba terve tunni veidrate liigutustega kulgenud. Ei, käimiseks ei saa seda ühest nurgast teise liikumist kuidagi nimetada. Käia ta ju eriti saa.

Stasiku jalad on hakanud viimasel ajal alt vedama. Eriti vasak kipub kuidagi järel lohisema. Peale selle jooksevad Stasiku hallid uduse pilguga silmad vett ega luba esemeid täpselt eristada. Ja sellepärast ei saanud ta teda ka täpsemalt vaadata. Noh, tuli sisse midagi heledat ja lausus naisehäälega: “Tere, Stasik! Kuidas teil läheb? Ma tahaksin teie lugu üles kirjutada...” Stasik oleks tahtnud viisakalt vastata: “Tere, deliirium.” Siis aga kostis naabrinaise Šura plärisev hääl – ja Stasik mõistis, et kõik toimuv on täiesti reaalne. Sest midagi reaalsemat kui naabrinaine ei ole olemas. Väledusega, mida ei oleks osanud tema kaalu arvestades kuidagi eeldada, sööstis naaber Stasiku juurde ja siristas talle otse kõrva, mis, muide ei valutanud vähem kui silmad ja vasak jalg: “Näe, ajakirjanik tuli su hinge järele. Räägi, räägi nüüd, kuidas sa sellisesse olukorda oled jõudnud...” Naabrinaine Šura elab Stasiku korteris viimase sugulaste pealekäimisel. (Selline diil: Šura toidab 63-aastast Stasikut, koristab ja hoiab tal silma peal,

sugulased aga lubavad tal selle eest korteris elada ja maksavad kõik arved.)

Peab ütlema, et Stasikul on pea niikuinii pidevalt nagu tina täis, aga selle hommikuse segaduse peale ähvardas see hoopis lõhkeda. Stasik räntsatas kohmakalt vanale diivanile ja üritas veelkord fokusseerida pilku saabunud valgele olendile: see oli hele naine, kes hoidis käes paberit. Stasik sirutas talle käe nagu džentelmenile kohane, kuid ei tõusnud, et säästa veelkordsest pingutusest nii jalga kui ka pead. “Räägi, räägi, kuidas sa nii madalale langesid. Kas sa üldse mõelda suudad? Kalinini-nimelise tehase insenerist alkohoolikuks,” vangutas Šura pead. Kuid nähes Stasiku pilku, meenus talle, et ajakirjanik ju läheb minema, aga Stasik on õhtuks purjus ning võtab endale siis vabaduse öelda ja teha, mis pähe tuleb, ning naabrinaine asutas ennast kiiresti minekule. “Heakene küll, lähen küpsetan Stasikule vahepeal kana.” Muul ajal oleks Šuralt olnud raske paluda isegi klaasitäit vett, aga praegu oli erakordset laadi olukord. “Minust kirjutada?” Valu peas muutus tugevamaks ning sundis kiiresti otsustama.

“Ei. Aga tegelikult, miks mitte. Teeme homme. Ilma naabrita.” Pagan!

Miks ta pidi homsest rääkima? No miks? Aga selleks, et vedeleda praegu selles toas, üritada kõigest väest mälestuste eest pageda...

Kahe sajandi eest sündis lihtsasse taluperre poeg Miša. Ta sai semstvokoolis alghariduse, seejärel astus teenistusse naabermõisa proua juurde. Bolševistliku biograafia järgmine kohustuslik peatükk “päeval lukksepp, õhtul põrandaalune” on ilmselgelt Mihhaili elust maha kirjutatud: järgmised 20 aastat sai see tema elu reegliks. Põrandaaluses ja streigiliikumises ilmutatud erakordse aktiivsuse tõttu oli ta korduvalt arreteeritud, kuid ronis samal ajal parteiredelil ülespoole. 1906. aastal abiellus Mihhail Revelist pärit kangruga. Pärast bolševike võimuhaaramist sai kogu Mihhaili töö ja vaev tasutud: Lenin kiitis teda isiklikult. Aga 1937. aastal sai Mihhailist Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. See tähendab, et de iure oli ta riigi esimene mees, “üleliiduline staarost”, kuid tegelikkuses ei olnud tal riigis reaalset võimu. Samas aga figureeris ta nende seas, kes sanktsioneerisid mahalaskmisi. 1946 ta suri. Selle mehe perekonnanimi oli Kalinin. Ja just tema auks nimetati Königsbergi linn ümber Kaliningradiks ja Tveri linn Kalininiks. Nõukogude ajal oli Kalinini tänav igas enam-vähem arvestatavas linnas. Tallinnas aga tegutses koguni Mihhail Ivanovitš Kalinini nimeline Elektrotehnika Tehas. Just selles samas tehases asus 60. aastate lõpul tööle noor insener Stanislav.

Stanislav oli sündinud Pihkva oblastis, kuid pidas ennast igas mõttes kohalikuks. Oma tööd tehases nimetas ta “mitte millekski eriliseks, kuid nõukogude inimese vääriliseks”. Ning avaldused stiilis “sellel aastal andis meie tehas tootmisse elektrotermias kasutatava tabletttüristoridel töötava II põlvkonna TPTš-tüüpi vesijahutusega sagedusmuunduri” valmistasid teatavat naiivset ja siirast rõõmu. Veelgi suuremat rõõmu tegid male maailmameistri Mihhail Botvinniku, tulevase Nobeli preemia laureaadi Žores Alferovi, kosmonaut Valeri Bõkovski külaskäigud tehasesse. Selliste visiitide aegu mõistis Stanislav eriti selgelt, et tema töö on oluline ja väärib elutöö nime.

“Tööst ühiskonna hüvanguks” ja “elutööst” räägiti tihti ka väikesele Niinale. Tüdruk sündis 65. aastal Narva ainukeses sünnitusmajas lihtsate tööliste perre. Tegelikult oli Niina isapoolne vanaisa eestlane, kuid pärast sõda elas perekond pikka aega Leningradi lähedal. Alles hiljem, pärast Niina vanemate tutvumist, suunati noored tööle Kreenholmi. Nii tuli noor pere tagasi vanaisa ajaloolisele kodumaale. Niina ema asus tööle kangru, isa meistri abina. See aga tähendas, et perekonnas puudust ei tuntud.

“Mul oli suurepärane lapsepõlv!” meenutab Niina (44). “Sel ajal loeti meid niiöelda edukaks ühiskonnakihiks – töölisklassiks. Meil oli isegi auto. Ja puhkusel käisime me enamasti Musta mere ääres.”

Niina pere sõitis puhkusele alati oma autoga. Reeglina oli reisi sihtpunkt mõni Musta mere äärne metsik rand. Teekonnal sinna sõideti tingimata läbi kõik Liidu vaatamisväärsed paigad. Nii külastasid nad Lätit ja Leedut ja Ukrainat ja Moldaaviat.

72. aastal läks Niina kooli. Ivangorodi. Perekond elas küll Narvas, kuid algkooli sõitis Niina autobussiga number 4 üle Sõpruse silla – praeguses mõistes käis ta koolis välismaal.

“Mäletan, et Eesti ja Vene koolid erinesid juba väliselt – koolivorm oli teistsugune! Eestis oli, nagu mulle tundus, ilus sinine vorm, aga meie koolis kanti pruune kleite musta põllega, pidulikel puhkudel aga valgega,” meenutab Niina. “Mulle meeldis Narva üldse kuidagi rohkem.”

70. aastate lõpul avati kiiresti arenevas Narva linnas otse Niina maja kõrval uus kool number 12 – ja tüdruk pandi õppima Eestis. Õppeainetest armastas Niina vene kirjandust ja maailma ajalugu. Aga Eesti ajaloost, eesti kirjandusest nagu ka eesti keelest ei olnud lapsel mingit ettekujutust – neid aineid koolis lihtsalt ei õpetatud.

80. aasta ehk Moskva olümpiamängude aasta jäi meelde ka noorele Niinale (“See oli ju ülemaailmse tähtsusega sündmus, ja lausa meil kodus!”) ning tolleks hetkeks juba energeetikuna Kalinini-nimelises

tehases töötavale Stanislavile (“Siis rääkisid kõik olümpiast!”), aga ka arvukatele ehitajatele, keda saabus Eestisse kõikjalt NSV Liidust, et “ehitada Tallinn 80. aasta olümpiamängudeks valmis”.

“Minu mees ehitas Tallinnas Olümpia Purjespordikeskust. Talle hakkas siis Eestis väga meeldima. Peale selle pakuti talle “Tallinnstrois” palju tööd ning mees otsustas Tallinnasse jääda. Aga 84. aastal tõi ta minu ka siia,” meenutab tatarlanna Lilja (49).

Pärast Eestisse kolimist ei jõudnudki õmbleja Lilja eriti töötada – läks dekreeti. Ning pärast esimest dekreeti – kohe teise. Pere elas nüüd juba koos kahe tütrega Akadeemia teel ühiselamus: 9 ruutmeetrit elamispinda, üks diivan, millel magati neljakesi. 89. aasta 17. märtsil kell 17.00 oli selle pere elus kõige helgem hetk – nad said Lasnamäele uude majja korteri!

“9. korruse korteri aknast paistis niisugune helge tulevik!” Siis ei osanud Lilja veel ette kujutada, et kõigest paari aasta pärast ei ole tal enam peret ega raha ning et ta hakkab tööle koristajana.

Uus korter oli sõna otseses mõttes aja märk. Ka Niina perre saabus peaaegu samal hetkel peaaegu samasugune rõõm: siis juba 24-aastane Kreenholmi tehniline laborant Niina ja tema mees said Narvas korteri. Tõsi, Niina jaoks oli see natuke nukra kõrvalmaiguga rõõm.

Ta oli unistanud juba kooliajal astuda Leningradi Riiklikku Ülikooli, et saada... ajakirjanikuks. Pärast kooli üritas ta astuda kohe LRÜ-sse, kuid põrus eksamitel. Ei andnud alla, jäi Leningradi, läks tehasesse liinitööliseks, käis täienduskursustel, kuid kukkus läbi ka teisel korral.

Ebaõnn saatis teda kolmandalgi korral. Pärast sellist elu õppetundi tuli Niina tagasi armsasse, vaiksesse ja korralikku Narva. Tuli juba koos mehega. Mees asus siin tööle automehhaanikuna, Niina aga Kreenholmis tehnilise laborandina. “... Aga äkki ta annab mulle raha? Tõe rääkimise eest. Fuih, Stasik, sinust ei olnud ilus niimoodi mõelda. Aga ma ometi mõtlesin.” Stasik katsus mitmendat korda otsaesist, kuhu oli pärast eilset saladuslikul kombel tekkinud marrastus. See oli imeliku kolmnurkse kujuga, ning selles “bermuudas” läks igasugune mõte kaduma. Stasik oli avastanud enda jaoks juba ammu lihtsa tõe: hommik on päeva kõige piinavam osa. Ja nüüd tema. Kell 9 hommikul. Nagu oleks teadnud, et peab enne lõunat jõudma. Lõunaks, nagu tavaliselt, Stasikut enam ei olnud. Vähemalt selles kainete maailmas mitte. “Näe, jõudis! Tuli otsejoones siia.” Stasik ajas käed laiali ja silmitses esimest korda paljude aastate järel oma tuba. Tuba oli väike, hallikaspruuni värvi.

Tõsi, värv – see oli pigem hais. Isegi mitte alkoholi, vaid roiskumise,

vanaduse, niiskuse hais – just niisugune pruunikashall lehk. Toas olid mõned mööbliesemed. Loomulikult nõukogude-aegsed. Pole ju mõtet siin veel mööblit vahetama hakata. Vana televiisor. Ja mõned ikoonid – hoolitsevate sugulaste viimane abi. See oli kõik, mida Stasik oma rähmas silmadega suutis näha. Ah ei, kardinad olid ka. Punased, aukudega. See oli tõesti kõik. Tegelikult oli toas täpselt see, mida ei olnud võimalik maha müüa või kasvõi grammi alkoholi vastu vahetada. Sest uskuge, kui oleks olnud kasvõi pisike võimalus, oleks Stasik oma haige jalaga hüpates rutanud oma vara jagama. “Aga kuidas ta ikkagi minu juurde sattus? Kust ta minust üldse teada sai?”

Elu segavatest mõtetest aitasid vabaneda tõelised sõbrad. Just sel hetkel koputasid aknale Jurka ja Tolik. Selle Mustamäe siseõue tuntud napsivennad otsisid kolmandat kätt. Stasikut polnud vaja pikalt paluda...

90. aastate alguses toimus Stanislavi elus järsk muutus. Kõigepealt, ja mis kõige olulisem, sai selgeks, et miski pole selge. Siis, juba hiljem, tekkis aktsiaselts Estel Pluss, kellest sai M.I. Kalinini nimelise Elektrotehnika Tehase järglane. Kuid too hetk paistis, et tehast ei ole enam vaja. Ja tuli välja, et ka Stanislavi ei ole nii hinnatud töötaja, ning ta vallandati.

Alles siis jõudis Stanislavi pähe mõte, et tegelikult oli ta elanud üksnes “pooljuhtseadmete hulga suurendamise nimel”, et ta ei olnud kogunud erilist varandust, et tal pole peret ning et nüüd haihtus ka tema väärikas elu mõte – töö. Ta oleks ilmselt täiesti lolliks läinud, kui tema ellu ei oleks ilmunud Verkat. Ka Verka ei olnud enam plikake, kuid oli end – vähemalt Stanislavi mõõdupuu järgi – elus päris hästi sisse seadnud. Verka laulis Tallinna baarides ja restoranides. Alguses Verka päästis Stanislavi – võttis endaga kaasa laulma ja kitarri mängima. Pärast aga oli just Verka see, kes Stanislavi hukutas, tehes igal õhtul ettepaneku edukat esinemist tähistada. Siis toimus kummaline metamorfoos ka Stanislavi nimega: rangest ja tõsisest Stanislavist sai omamehelik Stasik.

“Ma mäletan seda, kui Kreenholm peatas töö. Kuueks kuuks. See oli nagu maavärin. Minu vanemate materiaalne olukord ja seisund muutusid hetkega,” meenutab Niina. “Kuid me lootsime siiski parimat.

Ning 1994. aastal hakkas Kreenholm aegamisi jalule tõusma.”

Koos Kreenholm taastumisega hakkas spetsialistina kasvama ka Niina. Järk-järgult, samm-sammult liikus ta laborandist ühe Kreenholmi tsehhi juhatajaks. Niinale ei meeldinud niivõrd ametikoht ise, kui just vastutus, aga mis peamine – uus töö ei nõudnud mitte lihtsalt meh-

haanilist käsutäitmist, vaid loomingulist lähenemist. Ja see meenutas Niinale mingil määral seda, millest ta oli nooruses unistanud. Niinale tegi nüüd muret üksnes see, et tal ei olnud lapsi. Ta oleks väga last tahtnud, kuid nagu öeldakse, “jumal ei andnud”.

Lilja jaoks aga tõid 90. aastate alguse sündmused kaasa kaks olulist muudatust. Esiteks tekkis riigipiir, see aga tähendas, et ema juurde Nižni Novgorodi ei olnud enam niisama lihtne sõita. Teiseks aga vahetus raha. Ning Lilja pere, kes oli kogunud aastaid kannatlikult uue auto raha, sai endale pärast rahavahetust kogunenud summa eest osta kaks jopet.

“Siis sai mulle selgeks, et endised ajad on jäädavalt möödas,” meenutab Lilja. “Mees töötas ehitusel, kuid tema teenistusest jäi selgelt väheseks. Mina töötasin õmblejana, kuid majas valitses ikka puudus.

Ja siis ma otsustasin hakata teenima lisa koristajana.”

Lilja käis nüüd koristamas Lasnamäe “Priisle” kaupluses. Ta kuulis just Priisle turumuti käest, et ta mehel on teine naine. Sellel hetkel pani ta esimest korda suitsu ette.

“Arvan, et ei raha kaotus, ei teatava elulise stabiilsuse kaotus ei olnud minu jaoks selliseks löögiks kui mehe petmine. Tegelikult oli minu jaoks ka koristajatöö vähem alandav kui Priisle turumüüja jutud,” meenutab Lilja.

Siis esitas ta mehele oma tingimused: peta, kui tahad, kuid lapsed ei tohi seda teada, koju ei tohi tuua haigusi ning minu peale ei tohi tänaval keegi näpuga näidata. Mees ei täitnud nendest tingimustest ühtegi. Peale selle hakkas ta Liljat peksma. Algul Lilja kannatas ära, kuid tema kannatus katkes siis, kui ta avastas oma 9. korruse korterist, nende õnne uuest majast, võõra naise asjad.

Pärast 16-aastast kooselu läks Lilja mehest lahku. Ta loobus ametlikult alimentidest. Ning võttis ühelt eraisikult 125 tuhat krooni laenu, et osta endisele mehele korter, et too ei tuleks enam tema koju. Laen sundis teda veelgi rohkem töötama. Nüüd oli Liljal lisaks põhitööle õmblejana veel 4 objekti koristada. Üks nendest oli seesama Olümpia Purjespordikeskus, mida tema endine mees oli ehitanud. ... Alkoholi müügipiirang kella 10st kuni 22ni kitsendab üksnes nende vabadust, kes pruugivad külmarohtu vahetevahel. Tõelisi alkoholisõpru, selliseid nagu Stasik, ei suuda ajalised raamid piirata. Esiteks sellepärast, et Stasiku jaoks on alkohoolse joogi mõiste tunduvalt laiem kui tavakodanikul. Teiseks aga sellepärast, et head (loe: väga kanget ja väga odavat) alkoholi poodides üldse ei müüdagi.

Seda toovad ustavad inimesed, nende puhul aga lahtiolekuaegu ei

eksisteeri. Näiteks Tolik ja Jurka – nemad on ustavad inimesed. Nad ei tule kunagi tühja käega. Tuleb välja, et nad on ustavamad kui Verka. Verka, nii kui nägi Stasiku lemmiktrikki – juua pudel ühe sõõmuga tühjaks –, tegi kohe sääred. Aga kui Verka oli ära läinud, muutusid Stasiku mõtted veelgi jälgimaks, alkohol aga sai veelgi suuremaks päästjaks. “Mis ma hakkan talle sellest rääkima?”

Millennium tõi Stasikule halbu uudiseid. Suri tema vend. Poolvend, aga ikkagi. Nad ei suhelnud küll eriti, aga seda enam. Venna elu oli kulgenud justkui edukamalt, aga suri ta ikkagi varem. Stasik jõi ennast suurest kurbusest täis ja magas matused maha. Pärast seda pöördusid sugulased temast täielikult ära. Sest kui juba matused ei ole pühad, siis mis veel?

Lilja jaoks oli püha kohustus maksta võimalikult ruttu tagasi 125 tuhat krooni. Töö muutus tõeliseks oravarattaks. Lilja magas öösiti vaid kolm tundi, kuid suutis võla mõne aastaga tagastada. Tundus, et eraisikult võetud võla tagasimaksmisega sai pandud hädadele punkt, kuid tekkis uus võlg, sedakorda elu ees: Nižni Novgorodis haigestus Lilja ema maovähki. Ning selle asemel, et hinge tõmmata, võttis Lilja koristada veel rohkem objekte. Nüüd töötas ta teistsuguse graafiku järgi: kolm kuud lõputut tööd ja üks kuu emaga, jälle kolm, ja jälle üks. Sel ajal, kui Lilja oli Nižni Novgorodis, koristasid Tallinna kaubanduskeskustes tütred. 2006. aastal suri ema Lilja käte vahel.

“Ma olen koristanud peaaegu kõiki Tallinna suuri objekte, kuid ma ei suudaks kunagi koristada eramajas. Kardan matslikkust.” Lilja räägib oma lugu elavalt, pühib vahepeal pisaraid, kuid enamasti heidab enda üle nalja ning naerab valju häälega kõige üle, mis temaga on juhtunud. Siis aga jääb vakka, heidab pilgu televiisorile, kust tulevad PBK uudised, ning hakkab vene kombe kohaselt diktoriga tänase päeva tõdede üle valjuhäälselt vaidlema.

Jumal andis! Millennium tõi Niinale õnne: neil mehega sündis lõpuks laps. See oli hiline laps, kuid seda armsam. Sünnitus oli raske, kuid Niina pidas vapralt vastu. Aga kui titt hakkas karjuma, puhkes Niina nutma. “Mis sa nutad?” küsis arst siiralt. “Kõik on ju korras!” Sealsamas seisnud ämmaemand aga ei suutnud ennast tagasi hoida ja ütles: “Doktor, te olete loll! Need on ju rõõmupisarad! Las nutab.”

Kuid tööd Niina sellele vaatamata ei jätnud. Juhatas oma tsehhi edasi. Kuni algasid massilised koondamised.

“Saate aru, Kreenholmiga on seotud terve meie perekonna elu. Kogu meie linna elu. Sellepärast on praegu nii, et ükskõik, keda sa Narva linnas kohtad, küsib pärast küsimust “Kuidas sul läheb?” kohe “Mida

Kreenholmist kuulda on?” See on meie ühine haav,” räägib Niina.

Uudis massilistest koondamistest saabus 2007. aasta lõpus. Siis vallandas Niina ise oma ema. Esiteks sellepärast, et see oli vältimatu.

Teiseks otsustas Niina, et ei hakka ootama, millal selline otsus tuleb kõrgemalt poolt. Pealegi oli peres nüüd laps ning Niina ema, kes oli Kreenholmis töötanud üle 40 aasta, päästis üleelamistest uus roll vanaemana.

Vabrikus aga muutus õhkkond üha pingelisemaks.

“Mõnikord ma ei saanud magada, sest teadsin väga hästi, et osa vallandatutest ei jää ilma tööta lihtsalt ellu. Saata Narvas, kus pole tööd, tänavale üksikema, kellel on veel kaelas laen, on kuritegu. Seejuures koondati korraga üle tuhande inimese. Otsustati kinni panna ka minu tsehh.”

30. juunil 2008 sulges Niina oma tsehhi. Sõna otseses mõttes. Võtmega. Ja võtme andis ära. Ta lahkus töökohalt viimasena. Viimane päev oli väga pingeline: Niina andis üle aruanded, inimeste nimekirjad, arhiivid, raamatupidamise... Kurvastamiseks ei olnud aega – õnneks. Kuid koduteel said mõtted Niina kätte. Peamine neist oli selline: “Ma olen elanud nagu orav rattas. Aga mille nimel? Ma tahan oma lapsele teistsugust elu.”

Niina hakkas tööd otsima. Ühel vestlusel paluti tal rääkida oma elust.

Niina rääkis. Rääkis terve elu ära 10 minutiga. See tähendab, et ta oli elanud üle 40 aasta, aga rääkida oli sellest vaid 10 minutit. Ja seda veel isikliku hinnanguga “mul on olnud kõige tavalisem elu”.

Kas tõesti? Just seesama enda antud hinnang sundis Niinat oma elu üle vaatama. Praegu on Niina välismaise elektroonikafirma juhataja.

Eelmisel aastal õppis ta autot juhtima, hakkas rääkima inglise keelt, omandas uue eriala.

“Kui räägitakse Eesti venelastest, nimetatakse või võrreldakse meid teise sordi inimestega. Ma leian, et see on tõesti nii. Aga minu kohta see ei käi!” ütleb Niina.

“Ma ei oska eesti keelt. Esiteks ei aita see mind eriti koristamise juures. Aga teiseks, ma õppisin. Pärast ütlesin tuttava eestlanna juuresolekul ühe lause, too aga naeris minu üle nii, et ma otsustasin enam mitte eesti keeles rääkida,” ütleb Lilja ja võtab jutu kokku. “Tead, ma olen oma elu teiste jaoks elanud. Nende jaoks, kelle juures ma olen töötanud... Oma laste jaoks. Praegu ma töötan, et anda neile haridus. Aga ma unistan sellest, et osta endale tükike maad ja ehitada maja.”

Lilja ei salli purjus inimesi. Kuid kaubanduskeskustes, kus ta korista-

mas käib, kohtab neid sageli. Näiteks Sadamarketis on palju purjus soomlasi, kes lähevad ja koperdavad ämbrite otsa. Aga ühes Mustamäe kaubanduskeskuses jõlgub pidevalt kolm alkohoolikut. Sellised haisvad, üks veel veab jalga järel. Lilja riidleb nendega kogu aeg, “et nad seal ei kakleks”.

Ja ta võttis ometi südame rindu! 30 aastat hiljem, pärast kolme katset ülikooli sisse saada ja ühte vallandamist otsustas Niina katsetada ajakirjanduses. Tema esimeseks ülesandeks sai kirjutada kolm lugu kolme tavalise inimese saatusest. Nendest, kes elavad meie keskel ja on elanud meie pärast, kuid ei ole seni teinud midagi iseenda jaoks. Korrates veel kord ülesannet, koputas Niina juba teist korda ühe Mustamäe maja esimese korruse korteri uksele, mille taga elab omal ajal kooli kuldmedaliga ja ülikooli punase diplomiga lõpetanud, kunagi edukalt Kalinini-nimelises tehases töötanud, nüüd aga joodik Stasik. Kes lubas nii lahkesti rääkida endast kõik.

Muidugi ta kuulis seda koputust. Aga peas hakkas kõik keerlema...

Kui Stasik ärkas, oli lõuna juba käes... Nii ta ei saanudki teada, kas see hele naine tõesti käis, ja kas tema, Stasiku elu, võib kellelegi huvi pakkuda. Ilmselt oli see siiski deliirium...

P.S. Kõik lood on pärit elust endast. Tegelaste nimed on muudetud.

Odava töö kiituseks Paul Krugman

Pikki aastaid oli eelistatuim Kolmanda Maailma vaesuse meediasümbol Manila hiiglaslik prügimägi, mida tunti Smokey Mountainina.

Tuhanded mehed, naised ja lapsed elasid prügimäel – taludes elatise teenimise nimel haisu, kärbseid ja toksilisi jäätmeid, otsides prügi seest metallitükke ja muud taaskasutatavat nodi. Ja nad elasid seal vabatahtlikult, sest umbes 10 dollarit päevas, mida skvotteripere päevaga teenida võis, oli parem kui alternatiivid.

Skvotterid on nüüd läinud, jõuga Filipiinide politsei poolt möödunud aastal minema aetud, kui Vaikse ookeani regiooni tippkohtumise nimel tehti kosmeetilisi muudatusi. Ent ma avastasin end hiljuti Smokey Mountaini peale mõtlemas, kui olin lugenud läbi viimase portsu mulle saabunud vihkamist tulvil meile.

Nende saatmise ajendiks oli minu kolumn “New York Times’is”, kus ma osutasin, et kuigi Kolmanda maailma uutes eksporttööstuses on palgad ja töötingimused kohutavad, on need võrreldes “eelmise, raskemini näha olnud ruraalse vaesusega” suureks edasiminekuks. Ma oleksin ilmselt pidanud ette nägema, et see kommentaar kutsub esile kirju, kus kirjutatakse, et “Noh, kui sa oma mugava professorikoha Ameerikas kaotad, siis võid sa alati leida mõne teise töö – kui sa oled 12-aastane ja valmis töötama 40 sendi eest tunnis.”

Säärane moraalne raev on tavapärane globaliseerumisvastaste seas – nende seas, kes on vastu tehnoloogia ja kapitali liikumisele kõrgepalgalistest riikidest madalapalgalistesse ning sellest tulenevale Kolmanda maailma töömahuka ekspordi kasvule. Need kriitikud peavad endastmõistetavaks, et kõik, kellel on selle protsessi kohta öelda mõni hea sõna, on naiivsed või korrumpeerunud ja mõlemal juhul de facto globaalse kapitali agendid, kui see rõhub töölisi siin ja piiri taga.

Kuid asjad pole nii lihtsad ning moraal pole sedavõrd selge. Lubage mul teha hoopis vastupidine süüdistus: globaliseerumisvastaste kõrk toon on ainult tänu sellele võimalik, et nad on otsustanud oma sei “In Praise of Cheap Labor.” Ilmunud kogumikus “The Global Economy: Contemporary Debates” (1997, toimetaja Thomas Oatley).

sukohti korralikult mitte läbi mõelda. Kuigi paksud kapitalistid võivad globaliseerumisest kasu saada, on suurimad kasusaajad, jah, Kolmanda maailma töölised.

Lõppude lõpuks ei ole ju vaesus miski, mis oleks alles hiljuti multiriiklike korporatsioonide poolt leiutatud. Pöörakem kellad tagasi aega kõigest paar kümnendit tagasi ja vaadakem, milline oli Kolmas maailm toona (ja milline ta paljudes riikides on senini). Neil päevil olid arengumaad nagu Indoneesia või Bangladesh hoolimata käputäie väikeste Aasia riikide tormakast majanduskasvust, mis oli hakanud tähelepanu tõmbama, ikkagi suures osas sellised, nagu nad olid alati olnud: toorainete eksportijad, toodangu importijad. Ebaefektiivne tootmissektor teenindas koduturge, otsides kaitset impordikvootidelt ning pakkudes vähe töökohti. Samal ajal sundis rahvaarvu kasv meeleheitel talupoegi üles harima veelgi rohkem ääremaid või pani neid elatist otsima igal võimalikul viisil – nagu näiteks kodude püstitamine prügimäele.

Kuna teisi võimalusi nende jaoks polnud, võisid sa palgata Jakarta või Manila töölisi sandikopikate eest. Ent 1970ndate keskel ei piisanud odavast tööjõust, et arengumaa suutnuks konkureerida tööstuslikult toodetud kaupade maailmaturul. Edasijõudnud riikide ammu väljakujunenud eelised – nende infrastruktuur ja tehnoloogiline knowhow, nende turgude tohutu suurus ja lähedus võtmekomponentidega varustajatele, nende poliitiline stabiilsus ja õrnad, kuid piisavad sotsiaalsed kohandumised, mis on vajalikud efektiivse majanduse käigushoidmiseks – näisid üles kaaluvat isegi kümne- või kahekümnekordsed palgavahed.

Ja siis midagi muutus. Teatud faktorite kombinatsioon, mida me siiani päriselt ei mõista – madalamad tollimaksud, paranenud telekommunikatsioonid, odavam õhutransport –, vähendasid arengumaades tootmise kahjulikkust. (Kui muud tingimused oleksid samad, siis oleks parem toota ikkagi Esimeses maailmas – lood ettevõtetest, mis on kolinud oma tootmise Mehhikosse või Ida-Aasiasse ja pärast Kolmanda maailma konteksti kogemist tagasi kolinud, on üldlevinud.)

Madalad palgad märkimisväärselt paljudes tööstusharudes lubasid arengumaadel tungida maailmaturgudele. Ja nii hakkasid riigid, mis varem olid ellu jäänud tänu kanepiriide ja kohvi müümisele, nüüd tootma T-särke ja tosse.

Töölised neis särgi- ja tossuvabrikutes on paratamatult väga madalalt tasustatud ja nad peavad taluma kohutavaid töötingimusi.

Ma ütlen “paratamatult”, sest nende tööandjad ei tee äri nende (või nende tööliste) tervise nimel; nad maksavad nii vähe kui võimalik ja miinimumi suurus sõltub sellest, millised on tööliste teised võimalused. Ja need on siiski väga vaesed riigid, kus prügimäel elamine on võrreldes muude alternatiividega atraktiivne.

Ja samas, ükskõik, kus uued eksporditööstused kasvanud on, on toimunud tavaliste inimeste eludes oluline edasiminek. Osaliselt on see tingitud sellest, et kasvavad tööstused peavad pakkuma mingil määral kõrgemat palka, kui töölised mujal saaksid, et panna nad kolima. Veelgi olulisem on aga see, et tootmise kasv – ja ka hulgaliselt teiste töökohtade teke, mida uus ekspordisektor loob – tekitab laine kogu majanduses. Surve maahaldamisele muutub vähem teravaks ja nii kasvavad palgad ka põllumajanduses; töötute linnatulijate hulk, kes otsivad meeleheitlikult tööd, kahaneb, ja tehased hakkavad omavahel tööjõu pärast konkureerima, mistõttu hakkavad ka linnas palgad kasvama. Seal, kus kirjeldatud protsess on toimunud juba piisavalt kaua – ütleme näiteks Lõuna-Koreas või Taivanis –, hakkavad keskmised palgad lähenema summadele, mida USA teismeline võib teenida McDonald’sis. Ja lõpuks ei ihkagi inimesed enam prügimägedel elada. (Smokey Mountain pidas nii kaua vastu seetõttu, et filipiinlased ei võtnud osa oma naabrite ekspordile suunatud kasvust.

Töökohti, kus oleks võimalik teenida rohkem kui tänavapühkija, on endiselt vähe ja nad on kaugel.)

Ekspordile orienteeritud majanduste kasvu positiivne mõju inimhulkadele värskelt industrialiseerunud majandustes ei ole pelgalt oletus.

Säärane riik nagu Indoneesia on endiselt nii vaene, et progressi võib mõõta selle järgi, kui palju keskmine inimene süüa saab; alates 1970. aastast on see per capita kasvanud vähem kui 2100 kalorilt rohkem kui 2800 kalorile päevas. Šokeeriv, et üks kolmandik väikestest lastest on endiselt alatoidetud – ent 1975. aastal oli nende osakaal rohkem kui pool. Samasugused paranemised on näha kogu Vaikse ookeani regioonis ja isegi kohtades nagu Bangladesh. Need paranemised ei ole toimunud tänu sellele, et heasüdamlikud inimesed Läänes oleksid teinud midagi selleks, et aidata – välismaine abi, mis pole kunagi olnud suur, on viimasel ajal kahanenud pea olematuks. Samuti pole see poliitika tulemus, mida ajavad sealsed valitsused, kuna viimased on sama tundetud ja korrumpeerunud nagu alati. See on kaudne ja tahtmatu tulemus, mille on esile kutsunud südametute rahvusvaheliste ja ahnete kohalike ettevõtjate teod, kelle ainus soov oli kinni haarata kasumivõimalustest, mida pakkus odav

tööjõud. See ei ole eetilistel kaalutlustel juhtunud; ent ükskõik kui algelised ei ole asjassepuutuvate motiivid, tulemuseks on olnud sadade miljonite inimeste toomine põlastusväärsest vaesusest millessegi, mis on endiselt kohutav, kuid kahtlemata märkimisväärselt parem.

Ent miks siis minu kirjasaatjate raev? Miks kutsub pilt indoneeslasest, kes õmbleb tosse 60 sendi eest tunnis, esile palju rohkem tundeid kui pilt teisest indoneeslasest, kes teenib 30 senti tunnist, üritades oma peret toita väikese maalapikesega – või filipiinlasest, kes otsib prügimäelt süüa?

Peamine vastus peitub minu arvates teatud snoobilikkuses. Erinevalt nälgivast talumehest töötavad naised ja lapsed tossuvabrikus orjapalga eest meie heaks – ja see paneb meid ennast räpasena tundma. Niisiis esitatakse ülbed nõuded luua rahvusvahelised tööstandardid: me ei tohiks, nõuavad globaliseerumisvastased, tahta osta neid tosse ja särke, kuni inimesed, kes neid teevad, ei saa korralikku palka ega tööta korralikes tingimustes.

See kõlab õiglaselt – kuid kas see ikka on? Mõtleme korraks tagajärgede peale.

Esiteks: isegi kui me suudame anda Kolmanda maailma eksporttööstuste töölistele kõrgemad palgad ja paremad töötingimused, siis ei tooks see midagi kaasa talupoegade, prügituhnijate ja teiste jaoks, kes moodustavad suurema osa nende riikide elanikkonnast. Kõige paremal juhul tähendaks arengumaadele meie tööstandardite pealesurumine priviligeeritud tööaristokraatia teket, mis ei tooks vaesele enamusele mitte midagi kaasa.

Ja see ei pruugi isegi seda tähendada. Esimese maailma edukate tööstuste eelised on endiselt tohutud. Ainus põhjus, miks arengumaad on suutelised nendega konkureerima, on nende suutlikkus pakkuda peremeestele odavat tööjõudu. Võtke neilt see suutlikkus ja te võite sama hästi võtta neilt väljavaate tööstuskasvu jätkumisele või isegi kutsuda esile juba saavutatud kasvu kahanemise. Ja kuna ekspordile orienteeritud kasv on kogu oma ebaõigluse juures olnud nende riikide tööliste jaoks hiiglaslik õnnistus, siis on kõik, mis seda kasvu kärbib, vägagi vastupidine nende huvidele. Poliitika, mis keskendub heade töökohtade põhimõtetele ja mitte töökohtade loomisele, võib küll rahustada meie südametunnistust, kuid pole selle poliitika väidetavate kasusaajate huvides.

Te võite öelda, et maakera õnnetukesi ei tohiks sundida tööle metsaraiujate, veetassijate ja rikastele tossude õmblejatena. Kuid mis on alternatiiv? Kas neid peaks aitama välismaise abiga? Võib-olla

– kuigi selliste piirkondade nagu Itaalia lõunaosa ajalugu viitab, et säärane abi kipub tekitama igavese sõltuvuse. Igal juhul pole isegi kõige väiksemat võimalust, et märkimisväärne abi võiks teoks saada. Kas peaksid nende endi valitsused pakkuma rohkem sotsiaalset õiglust? Muidugi – kuid nad ei tee seda või vähemalt mitte seepärast, et me käsime neil seda teha. Ja seni, kuni pole ühtegi realistlikku alternatiivi industrialiseerimisele, mis põhineb madalatel palkadel, tähendab sellele oponeerimine seda, et sa oled valmis meeletult vaestelt inimestelt ära võtma parima võimaluse, mis neil progressi jaoks on, ja sa teed seda kokkuvõttes ühe esteetilise standardi nimel – selle nimel, et sulle ei meeldi mõte töölistest, kellele makstakse sandikopikaid, mille eest nad peavad rikkaid Lääne-inimesi varustama moeasjadega.

Lühidalt öeldes ei ole mulle kirja saatnutel õigus ülbe olla. Nad ei ole asja läbi mõelnud. Ja kui sadade miljonite lootused on kaalul, siis ei ole asjade läbimõtlemine pelgalt hea intellektuaalne praktika. See on moraalne kohustus.

Kapitalismist, kapitalistidest ja sellest, kui on nõme tööl käia Armin Kõomägi

On Sul aimu, kui mitme inimese tööandja Sa oled olnud?

Ma pole üheski ettevõttes olnud ainuomanik, välja arvatud mu holdingfirma. Firmades, kus mul on täna aktiivsed osalused, töötab veidi üle tuhande inimese. Suuremad tööandjad, kus olen samuti aktiivne aktsionär olnud, olid Eesti Raudtee (erastamise hetkel üle 4000 töötaja) ja Säästumarket (müümise hetkel ca 200 töötajat).

Kui paljusid oled Sa isiklikult tundnud?

Logistikafirmas Smarten, mille sõpradega ise asutasime ja mille tegevjuht seitse aastat olin, tundsin enam-vähem kõiki töötajaid vähemalt nägupidi. Minu lahkumisel oli neid saja ringis. Praegustes ettevõtetes tunnen eelkõige juhtkonda ja veel mõnda spetsialisti.

Smartenis ka neid, kes on veel minu ajast tööl. Tervitan, ajame juttu.

Kuivõrd oled kokku puutunud ettevõtte vahetu juhtimisega ning töösuhete otsese reguleerimisega ja kuivõrd on Sinu tööandja suhe töövõtjaga olnud kaudne, omanikusuhte kaudu?

Viimasel ajal puutun konkreetse töösuhte reguleerimisega kokku ainult ettevõtte tippjuhtkonna tasandil. Töösuhted ülejäänud meeskonnaga on tippjuhtkonna pädevuses.

Sa tegid kunagi punkbändi, nüüd oled suurettevõtja. Kas need kaks maailma on lahus? Eeldab ju esimene teatud anarhismi ja teine seda, mille vastu anarhistid just võidelda püüavad: kapitalistlikud suhted, ühe inimese allutamine teise poolt, raha jne.

Bändi tegime nõukaajal, kus rahal ei olnud meile olulist tähtsust. Meil ei olnud punkbänd. Kapitalism, üksteise allutamine jne ei kuulunud

meie probleemide hulka. Ainus kriitilise tooniga lugu kandis pealkirja “Tehasearmastus” ja see tõesti omas industriaalkriitika elemente.

Majandusõitsengu ajal juhiti tähelepanu sellele, et tööandja ja töövõtja suhe on muutunud normaalsest ebanormaalseks ning tööjõu põua tõttu võivad töövõtjad dikteerida tingimusi, mis omakorda võivad nõrgestada ettevõtte konkurentsivõimet ja toimetulekut ning olla pikas perspektiivis kahjulikud. Milline on Sinu arvates tööandja ja töövõtja “normaalne” suhe?

Pikk perspektiiv saab otsa siis, kui muutub tööjõu pakkumise-nõudluse vahekord. Nagu näeme, on olukord tänaseks kardinaalselt muutunud ning hetkel on tööandjatel rohkem tingimisjõudu. Mida äkilisemad muutused, seda valusam ühele või teisele poolele. Arvan, et kõige normaalsemad on töösuhted stabiilses keskkonnas. Seda nii majanduses, maksunduses, sotsiaalias kui ka muudes turvalisust puudutavates küsimustes.

Kas töövõtja ja tööandja suhe on Sinu arvates töövõtja suhtes ahistav. Kui jaa, siis kas ta on paramatult ahistav või oleks seda võimalik kuidagi paremini ümber korraldada? Kuidas?

Majanduslanguses võib töövõtjatele niiviisi tunduda küll. Tegelikult kannatavad ka ettevõtted ja nende omanikud. Kui headel aegadel liigub kasum ettevõttest omaniku tasku, siis halvad ajad sunnivad ettevõtjaid oma sääste tagasi ettevõtetesse investeerima. Kui nad seda ei teeks, ettevõtted kaoksid, koos nendega töökohad.

Ma arvan, need suhted pole paratamatult ahistavad. Kui võtta eelduseks, et vähemalt ühel ajahetkel on igal töövõimelisel inimesel võimalus teha valik, kas hakata töövõtjaks või proovida kätt ettevõtjana, siis ma ei usu ahistamisse. Inimene ei sünni ettevõtjaks ega töövõtjaks. Mõlemaks saadakse tavaliselt tahtlikult.

Aga mis ahistab tööandjat?

Tööandjat võivad ahistada halvasti toimivad seadused, ebaefektiivne bürokraatia (meil on näiteid Ukrainast: dokumendi tarvis, mille saamiseks kulub Eestis interneti teel 10 minutit, tuleb seal palgata tegevjuht, kelle igapäevane töö seisneb selle dokumendi ning sellega seotud teiste dokumentide vormistamises, kulutades tunde

ummikutes, järjekordades, ümbertegemisteks jne), üldine töökultuur, ettevõtja enda vilets maine (ehk siis oma suutmatus). Nimekiri pole ilmselt lõplik.

Möödunud sajandil tehti palju olulisi muudatusi tööteooriasse, kuid on raske öelda, kuivõrd palju olid need tingitud ettevõtjate vajadusest tõsta tööviljakust ning kuivõrd üldistest abstraktsetest moraalsetest kaalutlustest: nii on töötaja jaoks parem. Milline koht on moraalil Sinu arvates kapitalismis?

Tähtis. Kui kapitalismi moraal piirdub sellega, et kõik, mis aitab raha teenida, on hea, siis selline kapitalism leiab end varem või hiljem sõjas suurema osaga ühiskonnast. Kapitalism ja kapitalistid ei ole ühtsed ja ühesugused. On ausaid ja tublisid ettevõtjaid, kes toodavad midagi, mida inimesed tõepoolest vajavad, tehes seda vastutustundlikult ja eesmärgita ruttu isiklikult rikastuda. On aferiste, kes majandusbuumis hülgavad igapäevatöö ning asuvad kinnisvaraarendajaks, et kiiresti pappi saada tegevusest, mis hetkel tulu tõotab. Mõlemad on kapitalistid, kuid neid juhib erinev moraal.

Kas Sulle meeldib kapitalism?

Raske vastata. Kas mulle meeldib õhk? Jah, kui ta on puhas ja värske. Kas mulle meeldib parlamentaarne demokraatia? Jah, kui riigikogus esindaksid rahvast targad ja omakasupüüdmatud. Niisama on kapitalismiga: jah, ta meeldib mulle, kui ta on aus ja vastutustundlik.

Sageli ta seda ei ole. Sama on õhu ja riigikoguga. Ühes Charles Bukowski novellis on võluv koht, kus rikas ärimees ütleb ühele hipile: “Aga tead, Joe, mul on sulle väike ÜLLATUS!... sa avastad, et ka meiesugused vanad kivipersed tahavad maailma parandada! Ainult et meile tundub, et termiitidest lahti saamiseks pole ilmtingimata vaja maja maha PÕLETADA!” Mida tehakse kapitalismi ja maailma kritiseerides Sinu arvates tavaliselt valesti? Ja mis Sulle endale kapitalismi juures närvidele käib (kui käib)?

Lahmiv üldistus, kus võetakse näitena mõned rahvusvahelised kasuahned korporatsioonid, segatakse need poliitiliste afääridega ning vürtsitatakse diskrimineeriva töökorralduse ja üleoleva keskkonna

kurnamisega, öeldes, et see ongi “kapitalism”, on tuhandete ja miljonite ettevõtjate suhtes ebaõiglane. Ka kingsepp on kapitalist. Tal on oma kapital seadmete ja oskuste näol ja ta muudab selle rahaks.

Kapitalismi ei saa lasta vabaks, et tehku, mis tahab. Kas meile meeldib mõrtsukhai, hüään või alligaator? Nad on olemas, neid on looduse tasakaaluks tarvis. Tõenäoliselt on isegi sääski millegipärast vaja, meeldib see meile või mitte. Aga kuna me oleme kapitalismini ise jõudnud, siis peaksime ise ka reguleerima seda “elukat”, et ta meile ühel päeval kintsu ei kargaks. Ahnust, üleolevust, korruptsiooni ja diskrimineerivaid töösuhteid leidub kindlasti ka sotsialismis ning kommunismis. Sest ka nendes mudelites toimetavad tegelased, kes nimetavad end inimesteks.

Närvidele käib see, et maailmas on palju häid ideid, arukaid mõtteid, kuidas nii valitsemis- kui majandussüsteeme paremaks muuta, kuid need nagu ei jõua kuhugi. Selline tunne on, et kusagil on poliitikutest ja parteidest ehitatud paks sein, betoonistki kõvem, kust kõik hea tagasi põrkab.

Kas Eesti on Sinu arvates klassiühiskond?

Nii ja naa. Kui võtta klasside tunnusteks võim, prestiiž ja omand, siis võivad mingid klassipiirid välja joonistuda küll. Avaliku sektori juhtimise võim on selgelt parteide käes, kelle ladvikud moodustavad ühe klassi. Suuremate ettevõtete (nii riiklike kui era) tippjuhid ja omanikud võiksid moodustada nn omandil ja majandusautoriteedil baseeruva klassi, kel on tihedad suhted eelpool mainitud klassiga. Keskklassi võiksid kuuluda kõik endaga hakkama saavad töövõtjad ja keskmised ning väikeettevõtjad. Kindlasti on meil hulk inimesi, kes on elu hammasrataste vahele jäänud, seega siis veel üks klass. Omaette klassi võiksid justkui moodustada haritlased ja intellektuaalid. Nende juhtnööre võiks ühiskonna arendamises rohkem kuulda võtta, kuid kuna nad võistlevad valitseva “parteideklassiga” üldrahvaliku prestiiži pärast, siis lükatakse nad sageli jõuga kõrvale. Sest neil puudub võim, rääkimata omandist.

Kas Sinu arvates on klassiviha Eestis olemas ja kas oled ise sellega kokku puutunud?

Usun, et teatud juhtudel on ka viha. Sallimatust on kindlasti palju.

Võib-olla isegi väga palju. Näiteks ma ise ei salli eriti parteisid kui

selliseid ja seda, kui iseenesest vältimatuks ja asendamatuks nad erakondi riigi juhtimisel peavad. Riigikogus esindatud erakondade liikmeid on alla 40 000. Seda on vähem kui 3% rahvast.

Kas Sa sooviksid olla hoopis töövõtja? Miks?

Ei. Ettevõtjana tunnen end vabamalt. Kunagi ülikooli ajal tuli valida: kas riskantsem ettevõtja tee või turvalisem töövõtja karjäär. Läksin esimest teed pidi ja pole kordagi kahetsenud. On olnud kõike: põnevust, tegemisrõõmu, õnnestumisi, täielikke altminekuid, mitmekülgsust ja rutiinigi. Suurimaks väärtuseks ettevõtjana pean ma võimalust üsna laiades raamides ise otsustada. Ja kui läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik tulemused vahetada kaheks väga oluliseks valuutaks: ajaks ja vabaduseks.

Kas töö teeb õndsaks?

Kellegi kindlasti. Kas tunnustatud teatrinäitleja ei saa mitte tööd tehes õndsaks? Või õpetaja, kellele meeldib laste arengule kaasa aidata ja kelle kasvandikest sirguvad tublid inimesed. Tuletõrjujad, metsavahid, arstid, põllumehed, kes armastavad oma maad...

Kahjuks on palju töökohti, mille peamine väärtus on igakuine rahaülekanne pangakontol. Ma ei hakka neid loetlema. Vahel aitab rutiinset tööd paremaks muuta sõbralik kollektiiv, head töötingimused, positiivne õhkkond, hoolitsev organisatsioonikultuur. Kui neid ka ei ole, siis on tõesti nõme tööl käia.

Jacko in memoriam

MJ ületas isiklikult, omal nahal vahed sugude vahel, omandades peaaegu äravahetamiseni sarnasuse Elle Kulliga.

Et selle kõrval on minu saavutused naeruväärselt lapsikud, jah?!

MJ ületas isiklikult, omal nahal vahed rasside vahel.

S E EDUKA IOON ESIMEN T A PER S HETUSO A V I S S A R 2034 AASTAL

id ad reets llid silm a h i le n e o h s d Lars “Ainult ohamme Elijah M tolu” ri ä p Rootsi mic The Cos

r

Observe

Tema läks edasi sealt, kus mina lõpetasin. Oma võimelt kõnetada kõige erinevamaid inimesi, kõige erinevamate maailmavaadete ja sättumustega võiks teda vabalt pühakuks pidada.

Mina peaksin.

Ärge laske lapsukestel tema juurde tulla!

...ja mitte ainult pühak vaid ka märter.

Rein Pakk

Patsime, et see pole juuraajast ega kriidiajast... see on hilisem, ilmselt jacksoniajast.

Kuidas orjad puhkasid

Vestlus Tinie Force’i ja Elvira Lewisega10

Alljärgnev on üks vana populaarne ballaad, mida lauldi orjuse ajal ning mis oli väga tavaline Kentucky lääneosas: Jeff Davis11 sõitis suurel valgel hobusel, Lincoln12 seevastu muulal.

Jeff Davis oli tore tark mees, ja Lincoln oli loll.

Jeff Davisel oli kena valge13, aga Lincolnil oli ainult muul.

Jeff Davis oli imetore mees ja Lincoln oli loll.

Ringis tantsimine oli orjuse ajal väga levinud. Eriti tehti seda Kentucky lääneosas. See oli pigem primitiivsemat sorti tants ning seda esitasid peamiselt neegrite lapsed. Esmalt tõmmati maapinnale ring läbimõõduga umbes 15 kuni 30 jalga14. Ringi suurus sõltus tantsijate arvust. Noored kogunesid ringi ja tantsisid rütmilise plaksutamise ning tamburiini saatel.

Vahel kogunesid ka suuremad seltskonnad ja siis muutusid laupäeva õhtud suurteks kogukondlikeks meelelahutusüritusteks. Tantsimise vaheajal korraldati noortele tantsijatele omamoodi pidu grillitud liha ja siidriga. Peo lõpus tantsiti veel kord ning sageli võis pidu kesta hiliste õhtutundideni.

10 Mälestused pärinevad Ameerika Kongressi Raamatukogust, Orjanarratiivide kollektsioonist, kus on transkriptsioonid 1936-1938 tehtud intervjuudest ja vestlustest endiste orjadega. Dokumendi juures on märge: “Need kaks neegrinaist on väga hästi kursis orjuse perioodiga, kuna nad mõlemad olid ise orjad. Mitmeid sündmuseid on nad näinud oma silmaga.”

11 Jefferson Davis (1808-1889), Konföderatsiooni president Kodusõja ajal 18611865.

12 Abraham Lincoln (1809-1865), USA president 1861-1865. Tema ajal kaotati orjus (1863). Lincoln pidas samas orjapidamist lõunaosariikide elanike põhiseaduslikuks õiguseks, kuid oli vastu selle laienemisele piirkondadesse, kus see oli keelatud.

13 Siin võidakse viidata Konföderatsiooni Valgele Majale Richmondis (Virginia), kuhu Davis koos perega 1861. aastal elama asus.

14 Jalg on umbes 30 sentimeetrit.

Teine orjuse ajal levinud meelelahutus oli neegrite rahvalaulude ja spirituaalide laulmine. Mustad korraldasid kodudes kogunemisi, kus nad laulsid oma lemmiklaule. Tavapäraselt olid säärased kogunemised õhtuti, eriti laupäeviti ja pühapäeviti. See ei pakkunud meelelahutust ainult mustadele, vaid ka valgetele, kuna laulmisi külastas alati ka valgete inimeste rohkearvuline publik (mehed, naised, lapsed). Need kogunemised said järjest populaarsemateks, kuni muutusid üheks kõige levinumaks meelelahutusvormiks.

Mustadele meeldis väga ka sport, eriti spordialad, mis just neil päevil olid levinud. Üks kõige tavapärasemaid spordiliike oli tõkkejooks.

Võistlejad hüppasid siin üle kindlate vahemaade järele asetatud tõkete. Vahel osales säärastel võistlustel väga palju sportlasi ning sportimine võis venida terve päeva pikkuseks. Lisaks oli levinud ka teatud sorti hüppamine. Sel puhul oli võistlejatel omamoodi teivas, umbes 12 jalga15 pikk väike jäik kaigas. Hüppaja tegi pika hoojooksu ning hüppas siis teiba abil üle teatud kõrgusel asuva takistuse. Peamine põhimõte oli siinjuures see, et üritati hüpata üle võimalikult kõrge takistuse. Võistleja, kes tegi kõige kõrgema hüppe, sai võistluse peaauhinna. Teine, kolmas ja neljas koht said samuti auhinna.

Veel ühe võistlusala nimi oli “Vabadus kõigile”. Siin joonistati maha 15-30 jala pikkuse diameetriga ring (ringi suurus olenes võistlejate arvust). Iga osaleja sai koti, kuhu oli topitud tihe mass puuvilla ja räbalaid. Niimoodi täistopituna kaalusid kotid umbes 10 naela16 ning neid kasutati teise võistleja löömiseks. Võistleja võis endale valida vastase, keda ta soovis, ning seejärel üritas ta teda võita, lüües talle kotiga pähe, samas kui vastane püüdis end kotiga kaitsta. Võistlus jätkus seni, kuni alles oli jäänud üks. Tema nimetati võistluse kangelaseks. Vahel oli kangelasi kaks ning siis toimus nende vahel lisamatš.

Vahel peeti neid “Vabadus kõigile” võistlusi ka teatud sorti poksikinnaste abil. Vahel osales neil võistlustel kuni 30 musta ning pealtvaatajaid oli alati väga palju.

Ka bandžot ja kitarri mängiti sageli. Neil olid ka teatud sorti kontserdid ja paljud mustad arenesid hoolimata vastava hariduse puudumisest tõelisteks virtuoosideks. Toimusid ka võistlused, kus mängijad teadsid peaaegu kõiki laule ja meloodiaid, mis sel perioodil olid levinud.

15 Jalg on umbes 30 sentimeetrit.

16 Nael on umbes 0,45 kilogrammi.

Manifest töö vastu17 Rühm Kriis

1. Surnud töö valitsemine Üks laip valitseb ühiskonda – töö laip. Kõik võimud kogu maailmas on liitunud selle valitseja kaitseks: paavst ja maailmapank, Tony Blair ja Jörg Haider, ametiühingud ja ettevõtjad, saksa ökoloogid ja prantsuse sotsialistid. Nad kõik tunnevad ainult üht parooli: töö, töö, töö!

Kes pole mõtlemist veel ära unustanud, tunneb selle hoiaku põhjendamatuse kergesti ära. Sest töö poolt valitsetav ühiskond ei ela ühtegi eesootavat kriisi üle, ta tormab otsejoones selle väravatest sisse. Rikkuse tootmine on mikroelektroonilise revolutsiooni järel üha enam inimtööjõu kasutamisest eemaldunud – määral, mis veel vähesed aastakümned tagasi oli kujuteldav ainult science-fictionites.

Keegi ei saa tõsimeeli väita, et see protsess peatub või et seda on võimalik tagasi keerata. Kauba “tööjõud” müümine on 21. sajandil sama perspektiivikas kui 20. sajandil postivankrite müümine. Kes aga selles ühiskonnas oma tööjõudu müüa ei taha, on “üleliigne” ning ta visatakse sotsiaalsele prügimäele. Kes ei tööta, see ei söö!

See küüniline põhimõte kehtib tänaseni – ja täna rohkem kui kunagi varem, just seetõttu, et ta nii lootusetult vanamoodne on. See on absurdne: ühiskond ei ole kunagi olnud sedavõrd tööühiskond kui ajal, mil töö muudetakse üleliigseks. Oma surmahetkel hakkab töö korraga totalitaarseks jõuks, mis ei talu enda kõrval ühtegi teist jumalat.

Argipäeva poorideni ja psüüheni välja määrab ta mõtlemist ja käitumist. Paranoiline karje “hõivatus” õigustab ammu tõeks osutunud loodusseaduste hävitamise veelgi suuremat forsseerimist. Viimase takistuse kõigi sotsiaalsete suhete kommertsialiseerimise teel võib ilma kriitikata minema koristada, kui silmapiiril on paar jõledat “töökohta”. Ja lause, et “igasugune” töö on parem kui üldse mitte töö, on muutunud üldiselt nõutavaks usutunnistuseks. Mida selgemaks saab, et tööühiskond on jõudnud kindlasti oma lõpuni, seda vägivaldsemalt surutakse see lõpp avalikust teadvusest välja.

17 “Manifest gegen die Arbeit.” Ilmunud ajakirjas “Zeitschrift Krisis”, juuni 1999.

Tõlgitud lühendatult.

Seesama inimohvrite seadus kehtib ka maailmamastaabis. Üks riik teise järel purustatakse majandusliku totalitarismi rataste all ning see tõestab vaid üht: nad ei käitunud turureeglite suhtes piisavalt kenasti.

Kes tingimusteta ja ilma pikema mõtlemiseta totaalse konkurentsi pimeda võidujooksu kaotajaks ei sobitu, seda karistab rentaabluse loogika. Tänased lootusekandjad on homme raasukesed majandusrataste all. Valitsevad majanduspsühhootikud ei lase sellest enda kummalist maailmaseletamisviisi karvavõrdki liigutada. Kolm neljandikku maailma elanikkonnast on rohkem või vähem kuulutatud sotsiaalseks prügiks. Üks “kants” teise järel langeb.

4. Tööreligiooni kriitiline arenemine ja reeglid Uus tööfanatism on pika ajaloo loogiline jätk ja lõppaste. Alates reformatsioonist on kõik lääne moderniseerumise kandvad jõud töö pühadust jutlustanud. Ennekõike viimase 150 aasta jooksul olid kõik ühiskonnateooriad ja poliitilised voolud töö ideest pea hulluseni sisse võetud. Sotsialistid ja konservatiivid, demokraadid ja fašistid läksid nugade peale, aga hoolimata teise pidamisest surmavaenlaseks, ohverdati alati ühiselt tööjumalale. “Muiduleivasööja lendab eest” seisab rahvusvahelises töölishümnis – ja lausena “Töö teeb vabaks” kajab see vastu Auschwitzi väravate kohal. Sõjajärgsed pluralistlikud demokraatiad vannuvad alles tõelist truudust töö igikestvale diktatuurile. Isegi padukatoliikliku Baierimaa põhiseadus õpetab kodanikke Lutherist lähtuva traditsiooni ideestikku järgides: “Töö on rahva heaolu allikas ja seisab riigi erilise kaitse all”. 20. sajandi lõpuks kadusid kõik ideoloogilised vastuolud. Alles jäi mõõdutundetu ühine dogma, et töö on inimese loomulik sättumus. Täna tsementeerib tööühiskonna tegelikkus ise seda dogmat veelgi. Tööreligiooni preestrid on alati palvetanud, et inimene on talle antud loomuse poolest “animal laborans”. Ta saabki inimeseks alles siis, kui ta nagu Prometheus looduse oma tahtele allutab ja ennast oma toodangus teostab.

See, kes tänasel päeval veel oma töö sisu, mõtte ja eesmärgi kohta küsimusi esitab, kuulutatakse hulluks – või vähemalt segavaks faktoriks ühiskondlikus masinas, mis funktsioneerib ainult iseenda nimel.

Kunagi oma töö üle uhke olnud homo faber, kes seda, mida ta tegi, mingil perverssel moel veel tõsiselt võttis, on muutunud sama vanamoodsaks nagu mehhaaniline kirjutusmasin. Veski peab iga hinna eest jahvatama ja ongi kõik. Selle eest, et leiutada ka mingi mõte, on vastutavad turundusosakond ja terve kari meelelahutajaid ning ette-

võtte psühholooge, imidžitöötajad ja narkomüüjad. Seal, kus pidevalt jahutakse motivatsioonist ja loovusest, pole kindla peale enam neist jälgegi – tegemist on enesepettusega. Seetõttu kuulub võime läbi viia autosugestiooni, eneseprojektsiooni ja kompetentsi simulatsiooni direktorite ja osakonnajuhatajate, meediastaaride ja raamatupidajate, õpetajate ja parklavalvurite kõige tähtsamate vooruste hulka.

Ka oletus, et töö on igavene vajadus ning inimestele looduse poolt määratud, on end tööühiskonna kriisi ajal põhjalikult blameerinud.

Aastasadu on jutlustatud, et tööjumalale tuleb ainuüksi selle pärast juba kuuletuda, et vajadusi ei ole ühelgi juhul võimalik rahuldada ilma higistamapaneva inimliku tegevuseta. Ja kogu selle töövärgi eesmärk olevatki ju vajaduste rahuldamine. Kui see on tõsi, siis oleks töö kriitika sama mõttekas nagu raskusjõu kritiseerimine. Aga kuidas siis üks tõeline “loodusseadus” saab kriisi sattuda või isegi kaduda? Ühiskondliku töölaagri sõnasepad alates tulemushulludest neoliberaalsetest kaaviariõgijatest kuni ametiühingute õllekõhtudeni satuvad siin hätta. Kuidas nad saaksidki selgitada, miks kolm neljandikku inimkonnast on täna ainult seetõttu hädas ja viletsuses, et ühiskondlik süsteem nende tööd ei vajagi? Nende väljalangenute õlul ei ole enam vanatestamentlik “Oma näo higis pead sa oma leiba sööma”, vaid uus ja tõeliselt õudne needmine “Sina ei tohi enam süüa, sest sinu higi on üleliigne ja seda pole võimalik müüa”. Ja säärane peaks olema loodusseadus? See pole midagi muud kui irratsionaalne ühiskondlik printsiip, mis ilmneb justkui looduslik tung, kuna ta on aastasadade jooksul kõik teised sotsiaalsete suhete vormid hävitanud või allutanud ning ennast absoluutsena kehtestanud. See on säärase ühiskonna “loodusseadus”, mis peab end üdini “ratsionaalseks”, kuid mis tegelikkuses järgib vaid oma tööjumala jaoks sobilike eesmärkide ratsionaalsust, millele ta on valmis ohverdama oma humaansuse viimasedki jäägid.

8. Töö on mittevabade tegevus Mitte ainult faktiliselt, vaid ka mõisteliselt on võimalik tõestada töö ja mittevabaduse samasust. Veel mõned aastasajad tagasi oli seos töö ja inimeste sotsiaalse sundimise vahel üldteada. Enamikes Euroopa keeltes viitas mõiste “töö” algselt ainult nõrkade inimeste tegevusele, sõltuvate inimeste, teenrite või orjade tegevusele. Saksa keeleruumis kirjeldab see sõna orvuks jäänud ja seeläbi pärisorjusesse sattunud lapse töötegemist. “Laborare” tähendas ladina keeles “raske koorma

all vankuma” ja viitab üldistatuna orjade kannatustele ja eeslitööle. /.../ “Töö” ei ole seega ka etümoloogiliselt mingil juhul enese poolt määratud inimliku tegevuse sünonüüm, vaid viitab õnnetule sotsiaalsele saatusele. See on nende tegevus, kes on oma vabaduse kaotanud. Töö levimine ühiskonna kõigi liikmeteni ei ole seega midagi muud kui teenrisõltuvuse muutumine üleüldiseks ning töö moodne kummardamine on vaid selle olukorra pseudoreligioosne õilistamine.

9. Töö kehtestumise verine ajalugu Modernsuse ajalugu on ühtlasi töö kehtestumise ajalugu, mis on kogu planeedile jätnud endast maha rüüstamiste ja õuduste laia jälje.

Sest mitte alati ei ole olnud jabur nõue, et suurema osa oma eluenergiast pead sa kellegi teise poolt määratud ja iseenda heaks toimiva asja jaoks raiskama, sedavõrd omaks võetud kui praegu. Oli vaja sadu aastaid avalikku vägivalda ja seda suures mastaabis, et inimesed tööjumala tingimusteta teenimisse sõna otseses mõttes sisse pressida.

Alguses ei olnud mitte “heaolu tõstvate” turusuhete levimine, vaid absolutistliku riigiaparaadi täitmatu rahaisu, mis oli mõeldud varamodernse sõjamasina finantseerimiseks. Ainult tänu sellele aparaadile, mis esimest korda ajaloos võttis kogu ühiskonna bürokraatlikku nupuvõttesse, läks linnades kaupmeeste ja finantskapitali areng kiiresti traditsioonilistest kauplemissuhetest kaugemale. Alles sel moel muutus raha keskseks ühiskondlikuks motiveerijaks ja abstraktne “töö” keskseks ühiskondlikuks nõudeks, ilma et oleks vaadatud tegelikke vajadusi. Enamik inimesi ei hakanud anonüümse turu ja seeläbi üldise rahamajanduse jaoks vabatahtlikult tootma, vaid seetõttu, et absolutistlik rahanälg muutis maksud rahalisteks ja tõstis neid ka hoobilt. Inimesed ei pidanud enda jaoks “raha teenima”, vaid tulirelvadega militariseeritud varamodernse riigi jaoks, tema logistika ja tema bürokraatia jaoks. Nii ja mitte teisiti tuli siia maailma kapitali absurdne enesekohasus ja seeläbi ka töö.

Varsti aga rahalistest maksudest ja andamitest enam ei piisanud.

Absolutistlikud bürokraatiad ja finantskapitalistlikud valitsejad pingutasid selle nimel, et teha inimesed sunniviisiliselt ühiskondliku masina materjaliks, mis muudaks töö rahaks. Rahva traditsiooniline elu-olu hävis ja mitte seetõttu, et rahvas oleks vabatahtlikult ja eneseteadlikult “edasi arenenud”, vaid kuna ta pidi muutuma väärtusi tootva masina inimmaterjaliks. Inimesed aeti relvadega oma põldudelt minema,

et teha ruumi villamanufaktuuride lambakasvatusele. Vanad õigused nagu metsades vabalt jahi pidamine, kalastamine ja puukorjamine kaotati. Ja kui vaesunud massid siis kerjates ja varastades läbi maa liikusid, pandi nad töömajadesse ja manufaktuuridesse kinni, et neile tööloomade orjamentaliteet sisse peksta. Aga ka oma alamate andmisest hulkade kaupa rahateenivale tööjumalale ei piisanud absolutistlikele riikidele kauaks. Nad liikusid oma nõudmistega teistele kontinentidele. Euroopa-sisene koloniseerimine käis käsikäes välisega, mis toimus esmalt mõlemas Ameerikas ja mõnes Aafrika osas. Siin loobusid need, kes töö inimestesse piitsutama pidid, kõikidest piduritest. Seninägematute röövimis-, hävitamis- ja kurnamiskampaaniatega sisenesid nad uutesse avastatud maailmadesse. Inimõgijatest Euroopa jõud, kelle jaoks juba koitis tööühiskond, defineerisid allutatud võõraid kultuure kui “metsikuid” ja – kui inimõgijaid.

Nii oli loodud seaduslik õigus allutatud maha nottida või miljonite viisi neid orjastada. Orjus koloniaalkasvandustes ja toorainetööstuses, mis ületas oma mõõtmetelt ka antiikse orjapidamise, on kaupu tootva süsteemi üks aluskuritegusid. Siin viidi esmakordselt laia joonega läbi “hävitamine töö läbi”. “Metsikute” peal võis valge mees, kes enesedistsipliinist oli juba ammu vabaks saanud, oma allasurutud eneseviha ja alaväärsuskomplekse välja elada. Samamoodi nagu “naised” olid ka orjad tema jaoks looduslähedased ja primitiivsed poololendid looma ja inimese vahepeal. Immanuel Kant märkis tabavalt, et paavianid räägiksid, kui nad tahaksid, ja ainuke põhjus, miks nad seda ei tee, on see, et sellisel juhul sunnitaks neid tööle. Kultuur on seega vabatahtlik alistumine tööle, ja töö on mees, valge ja õhtumaine.

17. Tühistamiste programm, suunatud tööarmastajate vastu Töö vastastele heidetakse ette, et nad pole midagi muud kui fantaseerijad. Ajalugu olevat tõestanud, et ühiskond, mis ei baseeru töö, saavutusiha, turumajandusliku konkurentsi ja üksikisiku kasuahnuse printsiipidele, ei saa funktsioneerida. Kas te, valitseva olukorra apologeedid, soovite siis öelda, et kapitalistlik kaubatootmine on tõesti inimkonna enamikule kindlustanud midagi, mis isegi kaugelt võiks meenutada vastuvõetavat elu? Kas te nimetate seda “funktsioneerimiseks”, kui just järsk tootmisjõudude kasv on miljardid inimesed inimeseks-olemisest välja tõrjunud ja nad peaksid olema rõõmsad, et saavad elada prügimägedel? Kui miljardid teised suudavad töö

diktaadi all elada ainult siis, kui nad isoleeruvad ja üksindusse tõmbuvad, kuna nad oma vaimu mõõdutundetult mürgitavad ja nii füüsiliselt kui psüühiliselt haigestuvad? Kui maailm on muutunud kõrbeks ja seda vaid selle nimel, et teha rahast veel rohkem raha? No hästi.

See on ju tegelikult viis, kuidas teie grandioosne süsteem nimega “töö” funktsioneerib. Aga me ei taha seda!

Teie enesega rahulolu põhineb teie ignorantsusele ja teie mälu nõrkusele. Ainus õigustus, mis te oma praegusele ja tulevasele kuriteole leiate, on maailm, mis tugineb teie minevikus sooritatud kuritegudele.

Te olete unustanud, milliseid riiklikke tapatalguid oli vaja, kuni inimestele teie poolt valetatud “loodusseadused” sisse tambiti ja nad uskuma hakkasid, milline õnn see on, kui nad on teiste poolt määratud “tegevuses” ja kui nad oma eluenergial lasevad teie süsteemijumala abstraktse eesmärgi nimel välja voolata.

Me pole liiga optimistlikud. Me ei tea, kas vabastamine õnnestub. On lahtine, kas töö allakäik viib töö mõiste ületamiseni või tsivilisatsiooni lõppemiseni.

Muide, töö vastastel pole absoluutselt mitte midagi logelemise vastu. Üks nende esimesi eesmärke on vabaaja kultuuri taastamine, mida kord kõik ühiskonnad tundsid ja mis hävitati, et see asendada sõgeda tootmisega. Seetõttu alustavad töö vastased esmalt kõigi kasutute tootmisharude sulgemisega, mille ainus mõte on siiamaani olnud – tagajärgedele mõtlemata – ülal pidada kaupu tootva süsteemi neid eesmärke, mis on mõeldud ainult iseenda jaoks. Me ei räägi ainult ilmselgetest kogukonnale ohtlikest töövaldkondadest nagu auto-, relva- ja tuumatööstus, vaid ka arvukate mõtteproteeside ning rumalate lõbustusasjade tootmisest, mis on mõeldud ainult selleks, et tööinimesele pakkuda midagi, mis asendaks tema raisatud elu mingi pettusega. Kaovad ka arutul hulgal tegevusi, mis on üleüldse mõeldud ainult selleks, et toodete mass kuidagi rahast ja turust läbi lasta.

Või te arvate, et raamatupidajaid ja maksuarvutajaid, marketingispetsialiste ja müüjaid, agente ja reklaamikirjutajaid on siis veel vaja, kui asju luuakse vastavalt sellele, kas neid on vaja, ja kõik lihtsalt võtavad seda, mida nad vajavad? Ja miks peaksid olema veel finantsametnikud ja politseinikud, sotsiaaltöötajad ja vaeste nõustajad, kui eraomandit enam kaitsma ei pea, kui sotsiaalse õudusega ei pea enam toime tulema ning kui kedagi ei pea enam sundima süsteemi võõrandunud eesmärke täitma?

Me juba kuuleme karjet: arvukad töökohad! Jawohl. Arvutage kord rahulikult välja, kui palju oma elust raiskab inimkond iga päev selle

jaoks, et “surnud töid” teha, inimesi valitseda ja valitsevat süsteemi moosida. Kui palju aega võiksime me kõik päikese käes lebada, selle asemel et toota endale asju orjatööga, mille grotesksest, repressiivsest ja hävitavast iseloomust on juba raamatukogud täis kirjutatud.

Kõigi maade proletaarlased, lõpetage!

Tehnoloogia ja afroameeriklaste kogemus18 Jeremy Rifkin

Kahekümnenda sajandi algul elas rohkem kui 90 protsenti Ameerika Ühendriikide mustanahalisest elanikkonnast veel Masoni-Dixoni joonest19 lõuna pool. Mustanahaliste rõhuv enamus oli seotud mõne põllumajandusliku tegevusalaga, mis oli vähe muutunud sellest ajast saadik, kui Ameerikasse toodi esimesed orjad. Ehkki Kodusõda oli mustanahalistele ameeriklastele andnud poliitilise vabaduse, jäid nad endiselt ekspluataatorliku majandussüsteemi ikkesse, mis hoidis neid peaaegu orjaseisuses.

Pärast Kodusõda ja lühikest ülesehitusperioodi, mille vältel mustanahalised võitsid juurde poliitilisi õigusi, olid valged istanduseomanikud suutnud oma endiste orjade üle taas kontrolli saavutada, seades sisse pooleterasüsteemi. Peaaegu näljas, ilma maata ja meeleheitlikult tööd otsivatest neegritest said vastumeelsed etturid uues pooleterameeste-skeemis. Uue süsteemi järgi liisiti neile põllumaad ja anti elamine, seemned, põllutööriistad ja muulad. Vastutasuks pidid nad 40 protsenti saagist andma maaomanikule. Ehkki põhimõtteliselt ülejäänud saagiosa pidi minema pooleteramehele, juhtus tegelikkuses seda harva. Igakuine toetusraha ehk “lõpp”, mida pooleterameestele nende jooksvate väljaminekute katteks jagati, oli alati liiga väike, sundides üürnikke istanduse poest krediiti paluma. Kaubad olid tihti juurdehindlusega ja krediidiintress enamasti pöörane. Selle tulemusel selleks ajaks, kui saak oli koristatud ja arvestatud, avastasid pooleteramehed tihtipeale, et nad võlgnevad maaomanikule rohkem, kui oli väärt nende saagiosa, mis määras neid üha suurematesse võlgadesse ja sõltuvusse. Tihti võltsisid istanduseomanikud ka arvepidamist, pettes oma ohvreid veelgi rohkem. Karmide segregatsiooniseaduste süsteem, mida tagati terrori abil, kindlustas valgetele üleoleku ja alistuva tööjõu.

18 Peatükk raamatust “Töö lõpp” (1995; e.k.Fontes, 1998). Tõlkinud Mart Trummal.

19 Mason-Dixoni liin oli kunagine vaherahujoon keset USAd, kuid hakkas hiljem märkima kultuurilist erinevust Põhja ja Lõuna vahel. Toim.

Enamus mustanahalisi pooleteramehi kasvatas puuvilla, mis oli üks töömahukamaid põllukultuure. Puuvillakuparde korjamine saagikoristuse ajal oli kurnav töö. Töölised pidid puuvillapõllul põlvili roomama või saaki korjates küürutama. Pehme puuvillatups on ümbritsetud kõva kestaga, mis pidevalt lõhkus käsi. Puuvilla korjati ja paigutati kolmekümnekilostesse kottidesse, mida tassiti paelaga üle õla. Puuvillakoristus kestis koidust loojanguni. Selle ajaga jõudis vilunud puuvillakorjaja korjata üle 80 kilo puuvilla.

Istanduste elumajad olid primitiivsed, ilma kütteta ja veevärgita. Lapsed said vähe haridust ja enamasti olid abiks põllutööl. Pooleterasüsteem ei olnud palju muud kui orjus teise nime all. Üha suuremal hulgal mustanahalisi hakkas liikuma põhjapoolsetesse linnadesse Esimese maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastatel, et pääseda välja põllumajandusliku Lõuna vaesusest. Välismaise immigratsiooni katkedes sõja ajal vajasid põhjaosariikide töösturid meeleheitlikult kvalifitseerimata tööjõudu ja hakkasid suurel hulgal värbama lõunaosariikide neegreid. Paljude afroameeriklaste jaoks oli väljavaade põhjapoolsete linnade tehastes elatise teenimiseks piisav selleks, et oma asjad kokku pakkida ja perekonda ning sõpru maha jättes paremat elu otsima minna. Enamus mustanahalisi pidas siiski paremaks maha jääda ja mitte riskida põhjapoolsetes linnades elamise ebakindlusega.

Siis, 1944. aasta oktoobris leidis põllumajanduslikus Mississippi Deltas aset sündmus, mis oli määratud igaveseks muutma afroameeriklaste olukorda. 2. oktoobril kogunes hinnangut mööda umbes 3000 inimest puuvillapõllule Clarksdale’i linna piiri taha, et jälgida esimest korda edukat mehaanilise puuvillkoristaja demonstratsiooni. Nicholas Lemann kirjelda toimunut oma raamatus “Tõotatud maa”: “Puuvillakombainid sõitsid piki valgeid puuvillapõõsaste ridu. Igaühel oli ees ülestõstetud varbade rivi, mis nägi välja nagu pärani avatud suu, täis metallhambaid. Umbes inimese sõrme jämedused varvad pöörlesid sel moel, et kiskusid puuvilla taimede küljest ära, siis tõmbas vaakum selle torusse ja sealt edasi suurde traatkorvi kombaini ülaosas.”

Pealtvaatajate hulk oli vaatepildist jahmunud. Tunni ajaga võis tööline korjata kaheksa kilo puuvilla. Mehaaniline koristaja võis sama ajaga korjata nelisada kilo puuvilla. Iga masin oli võimeline tegema ära viiekümne inimese töö.

Mehaaniline puuvillakoristusseade jõudis Lõunasse õigel ajal. Paljud mustanahalised rindemehed, kes oid hiljaaegu sõjast tagasi koju

jõudnud, olid hakanud pead tõstma Jim Crow’ seaduste20 ja segregatsioonireeglite vastu, mis oli neid Kodusõja-järgsest ülesehitustööperioodist alates peaaegu täielikus orjuses hoidnud. Olles võidelnud oma maa eest ja näinud mujal, nii välismaal kui Ameerika Ühendriikides kohti, kus segregatsiooniseadused ei kehtinud, ei tahtnud paljud veteranid status quo’ga enam leppida. Ühed hakkasid esitama oma olukorra kohta küsimusi; teised asusid tegutsema. Greenville’is Mississippi osariigis kõndisid neli mustanahalist sõjaveterani maakonna kohtuhoonesse ja nõudsid, et neid registreeritaks valimisteks. Pärast korduvaid keeldumisi esitasid nad kaebuse FBI-le, mis saatis seepeale oma agendid Greenville’i, et aidata neil neljal mehel osaleda Mississippi osariigis valimistel.

Valged Mississippis ja mujal Lõunas muutusid murelikuks. Muutuste kõmin kostus üha valjemini ja ebakindel korraldus, mis oli nii pika aja vältel istanduste majandamise aluseks olnud, ähvardas kokku variseda. Deltaaladel tuntud plantaator kirjutas kohalikule puuvillaassotsiatsioonile ja tegi ettepaneku, mida peagi järgisid valged maaomanikud kogu Lõunas. Mehe nimi oli Richard Hopson, ta oli Howard Hopsoni vend, kelle maa peal oli toimunud mehaanilise puuvillakoristaja imepäraste võimete demonstratsioon. Oma kirjas viitas Hopson kasvavatele rassilistele pingetele Delta piirkonnas ja ütles: “Ma olen kindel, et te olete teadlikud tõsistest rassiprobleemidest, millega me oleme silmitsi juba praegu ja mis võivad aja möödudes muutuda veelgi tõsisemaks... Ma soovitan tungivalt kõigil Mississippi Delta farmeritel minna nii kiiresti kui võimalik endiselt pooleterasüsteemilt üle täielikult mehhaniseeritud põllupidamisele... Mehhaniseeritud põllumajandus nõuab ainult murdosa tööjõust, mida vajab pooleterasüsteem, seega viiks see valgete ja mustanahalise elanikkonna osakaalu võrdsustumise suunas, mis teeks rassiprobleemide käsitlemise meie jaoks lihtsamaks.”

1949. aastal koristati mehhaaniliselt ainult 6 protsenti kogu puuvillast; 1964. aastaks oli see protsent 78. Kaheksa aastat hiljem koristati masinatega kõik 100 protsenti puuvilla.

Esmakordselt sellest ajast peale, kui neid orjadena oli veetud töötama Lõuna põllumajanduspiirkonna põldudele, ei olnud mustanahalisi käsi ja selgasid enam kellelegi vaja. Pooleterasüsteem oli tehnoloogia läbi üleöö iganenuks muutunud. Istanduseomanikud sundisid 20 Nn Jim Crow’ seadused olid riiklikud ja kohaliku seadused, vastu võetud 1876. ja 1965. aasta vahel, mis seadustasid de iure segregatsiooni. Nimi “Jim Crow” tuleneb laulust ja tantsust “Jump Jim Crow”, mida esitati 19. sajandil ning mis mõnitas neegreid. Toim.

miljoneid asukaid oma maadelt lahkuma, jättes neid kodutuks ja töötuks. Seda protsessi kiirendasid teisedki muudatused. Riiklike programmide abil vähendati 1950ndatel aastatel puuvillaistanduste pindala 40 protsendi võrra. Suur osa vabanevast maast muudeti metsaks ja karjamaaks, mis nõudsid vähe tööjõudu. Sõja lõppedes kaotati piirangud traktorite tootmisele, sellega tunduvalt kiirendades inimtööjõu asendamist traktoriga põllutöödel. Keemiliste tõrjevahendite kasutuselevõtt umbrohu hävitamiseks vähendas tööjõuvajadust veelgi – traditsiooniliselt oli umbrohu kõplamisel kasutatud mustanahaliste tööjõudu. Kui föderaalvalitsus laiendas minimaalpalga nõude ka farmitöölistele, siis leidis suurem osa Lõuna maaomanikke, et käsitsirohimise asemel on majanduslikult kasulikum rakendada keemilisi tõrjevahendeid, mis jättis mustanahalised ilma tööta.

Lõuna põllumajanduse mehhaniseerimise äratõukav jõud ja põhjaosariikide tööstuslinnade tõmme oma kõrgemate palkadega panid aluse migratsioonile, mida Nicholas Lemann nimetab “üheks kõige suuremaks ja kiiremaks riigisiseseks rahvastikuliikumiseks kogu ajaloo vältel.” Ajavahemikus 1949-1970 migreerus töö otsinguil põhja poole rohkem kui 5 miljonit mustanahalist meest, naist ja last. Migratsiooniteed viisid Georgiast, mõlemast Carolinast ja Virginiast Atlandi rannikut mööda New Yorki ja Bostonisse; Mississippist, Tennesseest, Arkansasest ja Alabamast põhja suunas Chicagosse ja Detroiti ning Texasest ja Louisianast lääne suunas Kaliforniasse. Selleks ajaks, kui migratsioon oli lõpule jõudnud, oli enam kui pool mustanahalistest ameeriklastest kolinud Lõunast Põhja ja sissejuurdunud põllumajandusliku elulaadi vahetanud linnaproletaarlase oma vastu.

Põllutöö mehhaniseerimine mõjutas sügavalt kogu põllumajandust, sundides miljoneid farmereid ja farmitöölisi maalt lahkuma. Selle mõju afroameeriklastele oli aga veelgi tuntavam ja otsesem nende silmatorkavalt suure kontsentratsiooni tõttu Lõuna puuvillakasvatusregioonis, kus mehhaniseerimine levis kiiremini ja jõulisemalt, kui see toimus muu põllumajandustehnoloogia puhul. Sama oluline oli see, et erinevalt enamikust ülejäänud farmeritest ei olnud valdav osa mustanahalisi selle maa omanikuks, millel nad töötasid. Kuna suurem osa neist olid pooleteramehed istanduseomanike meelevallas ja nende eksistents kulges väljaspool rahamajandust, ei olnud neil kasutada mingit kapitali ning seeläbi ka mingeid vahendeid leevendamaks tagajärgi, mida neist üle pühkinud tehnoloogiline torm nende kogukonna jaoks kaasa tõi. Martin Luther King kõneleb oma üllatusest, kui ta 1965. aastal Alabamas istandusi külastades kohtas poo-

leteramehi, kes polnud kunagi elus näinud USA dollareid.

Mehhaaniline puuvillakoristaja osutus mustade vabastamisel istanduste majandusest märksa efektiivsemaks vahendiks kui emantsipeerumise proklamatsioonid. See sai teoks aga kohutava hinna eest.

Pealesunnitud maast lahtirebimine ja sellele järgnev miljonite puruvaeste mustanahaliste migratsioon Põhja tõi peagi endaga kaasa seninägematu ulatusega sotsiaalsete ja poliitiliste jõudude vallandumise – jõudude, mis panid proovile Ameerika sisima kokkukuuluvuse tähenduse. Oma 1947. aastal kirja pandud ridades anub Lõuna jurist ja ärimees David Cohn riiki tähele panema silmapiiril lasuvaid äikesepilvi. Ta hoiatab: “Meie maa seisab muudatuse lävel, mis on suurem kui ükski teine tööstusrevolutsioonist saadik... Mõne järgneva aasta jooksul viiakse maalt ära viis miljonit inimest. Nad peavad kuhugi minema. Aga kuhu? Nad peavad midagi tegema. Aga mida? Neil on vaja eluaset. Aga kus on see eluase?

Enamus sellest grupist on neegrid, kes on täiesti ettevalmistamata tööstuslikuks linnaeluks. Kuidas neid tööstusellu sisse sulatada? Millist mõju avaldab nende paiskamine tööjõuturule? Millised on tagajärjed rassisuhetele Ameerika Ühendriikides? Kas farmide mehhaniseerimise ohvritest saavad rassikonfliktide ohvrid?

Ees ootab kohutava ulatusega tragöödia, kui Ameerika Ühendriigid ei võta midagi ette, ja ei tee seda kiiresti, lahendamaks probleemi, mis mõjutab miljoneid inimesi ja kogu riigi ülesehitust.”

Tehnoloogiate lõksus Ehkki afroameeriklased ei olnud oma Põhja suunduva teekonna ajal sellest teadlikud, oli sellistes tööstuslinnades nagu Chicago, Detroit, Cleveland ja New York juba alanud teine tehnoloogiline revolutsioon, mis oli määratud neid veelkord tulutoovast teenistusest ilma jätma.

Seekord tõi tehnoloogiline töökohtade kaotus endaga kaasa uue ja püsiva alamklassi tekke südalinnakvartalites ja lõi tingimused laialdasteks ühiskondlikeks rahutusteks ja vägivallaks kogu selle sajandi järgnevateks aastateks.

Algul leidsid mustanahalised piiratud ulatuses kvalifitseerimata tööd auto-, terase-, kummi-, keemia- ja lihatööstuses. Põhja töösturid kasutasid neid tihti streigimurdjatena või vaakumi täitmiseks, mis oli tekkinud immigrantidest tööliste voo kahanemisega välismaalt. Mustanahaliste tööliste olukord Põhjas paranes pidevalt kuni 1954. aastani ja siis algas neljakümneaastane ajalooline allakäik.

1950ndate aastate keskpaigas hakkas riigi tootmissektoris ilmnema automatiseerimise mõju. Kõige suurema löögi osaliseks said kvalifitseerimata töökohad just nendes tööstusharudes, kuhu olid koondunud mustanahalised töölised. Ajavahemikus 1953-1962 kadus tootmissektoris 1,6 miljonit sinikraelist töökohta. Kui aastatel 1947-1953 polnud töötuse tase mustanahaliste ameeriklaste hulgas kunagi ületanud 8,5 protsendi piiri ja valgete puhul 4,6 protsenti, siis 1964. aastaks oli tööpuudus mustanahaliste hulgas tõusnud 12,4 protsendini, samas kui valgete hulgas oli see kõigest 5,9 protsenti.

1964. aastast alates on mustanahaliste tööpuuduse näitaja Ameerika Ühendriikides olnud pidevalt kaks korda kõrgem kui valgetel. Oma 1964. aastal ilmunud raamatus “Neegriliikumise probleemist” teravmeelitseb kodanikuõiguste eest võitleja Tom Kahn: “See on nii, nagu oleks rassism, olles asetanud neegrid nende majanduslikku funktsiooni, seejärel kõrvale astunud ja vaataks pealt, kuidas tehnoloogia selle funktsiooni olematuks teeb.”

Alates 1950ndate aastate keskpaigast hakkavad firmad rajama suuremal arvul automatiseeritud tootmisettevõtteid vastselt tekkinud linnalähedastesse tehnoloogiaparkidesse. Automatiseerimine ja ümberpaiknemine äärelinnadesse tõi kaasa traagilise ulatusega kriisi mustanahaliste kvalifitseerimata tööliste jaoks. Vanad paljukorruselised tehased kesklinnas andsid teed uutele ühekorruselistele tehastele, mis sobisid paremini kokku uute automaattehnoloogiatega. Vabade maa-alade puudus ja kõrgemad maksud linnades olid tugevaks taganttõukajaks, mis meelitasid tootmisettevõtteid kolima väljakujunevatesse uutesse äärelinnadesse. Vastne osariikidevaheline maanteede-süsteem ja põhjapoolsete linnade ümber rajatavad ringteed suurendasid üha enam maanteetranspordi edumaad raudtee ees kaupade veol, mis pakkus täiendava stiimuli tehaste ümberpaiknemiseks äärelinnadesse. Lisaks kõigele nägid ettevõtjad, kes üritasid iga hinna eest alandada tootmiskulusid ja nõrgendada ametiühingute mõjujõudu, ümberpaiknemises ka vahendit, kuidas suurendada vahemaad tehaste ja sõjakate ametiühingukeskuste vahel. Aja jooksul sundisid samad ametiühinguvastased kaalutlused firmasid kolima oma tehaseid lõunaosariikidesse, Mehhikosse ja teistesse riikidesse.

Tootmistöökohtade arv Detroidis hakkas tootmise automatiseerimise ja äärelinnastumise tulemusel alates 1950ndate aastate keskpaigast dramaatiliselt langema. Mustanahalised töölised, kes vaid mõni aasta tagasi olid mehhaniseeritud puuvillakoristuse läbi jäänud ilma tööst põllumajanduslikus Lõunas, leidsid end veelkord mehhaniseerimise

ohvri rollist. 1950ndatel aastatel olid 25,7 protsenti Chrysleri ja 23 protsenti General Motorsi töölistest afroameeriklased. Sama oluline oli asjaolu, et kuna mustanahalised töölised moodustasid lõviosa kvalifitseerimata tööjõust, olid nemad ka esimesed, keda automatiseerimise tõttu vallandama hakati. 1960. aastal võis 7425 kvalifitseeritud töölise hulgas Chrysleri tehastes kokku lugeda vaid kakskümmend neli mustanahalist. General Motorsi juures oli enam kui 11 000 oskustöölise hulgas palgal kõigest kuuskümmend seitse neegrit.

Tootlikkuse ja tööpuuduse numbrid ütlevad ülejäänu. Ajavahemikus 1957-1964 tööstustoodang Ameerika Ühendriikides kahekordistus, samal ajal sinikraeliste töötajate arv kahanes 3 protsenti. Jällegi olid paljud uue automatiseerimislaine esmased ohvrid mustanahalised töölised, keda oli ebaproportsionaalselt palju vähemkvalifitseeritud töökohtadel, mis uute masinate läbi esmajärjekorras kadumisele olid määratud. Kogu põhja- ja läänepoolses tööstusvööndis jätkasid automatiseerimise ja äärelinnastumise jõud oma pealetungi, jättes pidevalt töötuks kümneid tuhandeid mehi ja naisi.

Arvutite ja automaatjuhtimise tehnoloogia juurutamine tehastes 1960ndatel aastatel kiirendas tehnoloogilise töökohtade kao protsessi. Riigi neljas suuremas linnas, New Yorgis, Chicagos, Philadelphias ja Detroidis, kus mustanahalised moodustasid suure osa väljaõppeta sinikraelisest tööjõust – kadus rohkem kui miljon töökohta tootmises, hulgikaubanduses ja jaekaubanduses, paljud tehnoloogilise töökao läbi. James Boggs väljendas paljude mustanahaliste muret, kui kuulutas, et “küberniseerimine... tähendab “neegri-tööde” kaotamist.”

Sedamööda, kuidas ettevõtted põgenesid äärelinnadesse, järgnesid neile miljonid valged kesk- ja töölisklassi perekonnad, asudes samuti elama uutesse linnajagudesse. Kesklinnapiirkonnad jäid 1960ndatel ja 70ndatel aastatel üha enam mustanahaliste asualaks ja üha vaesemaks. Sotsioloog William Julius Wilson märgib, et “mustade osakaal südalinnapiirkondades kasvas 52 protsendilt 1960. aastal 60 protsendini 1973. aastaks, samal ajal kui valgete osakaal kesklinna elanike hulgas vähenes 31 protsendilt 26 protsendini.” Wilson paneb kõnealuse väljarände süüks kesklinna maksubaasi kahanemise, märgatava avalike teenuste allakäigu ja miljonite mustanahaliste ameeriklaste langemise iseennast tootva püsiva tööpuuduse ja sotsiaalabist sõltuvuse vangistusse. 1975. aastal sai New York Citys ühes või teises vormis sotsiaalabi rohkem kui 15 protsenti elanikest.

Chicagos oli vastav näitaja ligi 19 protsenti.

1980ndatel aastatel paljud põhjapiirkondade linnad osaliselt taas-

elustusid, muutudes uue informatsiooniajastu sõlmikpunktideks. Paljud südalinnapiirkonnad tegid läbi ülemineku “tootmis- ja materiaalsete kaupade turustamise keskustest administratiiv-, infovahetus- ja kõrgemat järku teenuste pakkumise keskusteks.” Väljakujunevad teadmistel põhinevad majandusharud on kaasa toonud kõrge kvalifikatsiooniga valgekraeliste ja teenindusala töökohtade arvu suurenemise. Ent paljude afroameeriklaste jaoks rõhutab linna uuestisünd ainult veelgi enam lõhet nii tööhõive kui sissetulekute osas kõrgeltharitud valgete ja vaeste väljaõppeta mustanahaliste vahel.

Ainus märkimisväärne tööhõive juurdekasv mustanahaliste ameeriklaste jaoks viimase kahekümne viie aasta vältel on toimunud avalikus sektoris: enam kui 55 protsenti tööhõive kasvust mustanahaliste jaoks 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel on aset leidnud just seal.

Paljud mustanahalised spetsialistid leidsid tööd president Lyndon Johnsoni “Suure Ühiskonna” algatuse käigus käivitatud riiklikes programmides. Teised said tööd kohalike omavalitsuste ja osariigi ametikohtadel, ühiskondlike teenuste ja suures osas automatiseerimise ning äärelinnastumise läbi tööta jäänud mustanahalistele mõeldud sotsiaalabi programmides. 1960. aastal oli avalikus sektoris hõivatud 13,3 protsenti kogu töötavast mustanahalisest elanikkonnast. Kümme aastat hiljem oli riigipalgal rohkem kui 21 protsenti mustanahalistest Ameerikas. 1970. aastaks andis riik tööd 57 protsendile kõigist mustanahalistest meessoost kolledžilõpetajatest ja 72 protsendile kolledži lõpetanud naistest.

Automatiseerimine ja linnaalamklassi teke Ettevõtete suund töökohtade automatiseerimisele ja ümberpaiknemisele jagas mustanahalised kahte selgelt eristuvasse majanduslikku gruppi. Miljonid väljaõppeta töölised ja nende perekonnad said osaks sellest, mida ühiskonna-ajaloolased nüüd nimetavad alamklassiks – see on pidevalt töötu osa elanikkonnast, kelle kvalifitseerimata tööd enam ei vajata ja kes elab peost suhu, üks põlvkond teise järel, riigi hooldusalustena. Teine, väiksem osa mustanahalistest keskklassi spetsialistidest on võetud riigi palgale ülesandega juhtida ja käigus hoida paljusid riiklikke toetusprogramme selle uue alamklassi abistamiseks. Süsteem kujutab endast teatavat “vaesteabi kolonialismi”, väidavad Michael Brown ja Steven Erie, “kus mustanahalised on seotud administreerima omaenda sõltuvusseisundit.”

On võimalik, et riik oleks ehk pööranud suuremat tähelepanu mõjule,

mida automatiseerimine 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel avaldas mustanahalisele Ameerikale, kui suur osa afroameeriklastest ei oleks olnud hõivatud avalikus sektoris. Juba 1970. aastal märkas sotsioloog Sidney Wilhelm, et “sedamöödi, kuidas riik muutub automatiseeritud tootmisele üleminekul peamiseks tööandjaks tööjõule üldse, saab ta seda veelgi suuremal määral mustanahaliste tööliste jaoks. Tõepoolest, kui poleks riiki, siis oleksid erasektoris töökoha kaotanud neegrid tõstnud tööpuuduse näitajad fantastilistesse kõrgustesse.”

Tavapärane ettekujutus kasvavast jõukast mustanahalisest keskklassist oli piisav selleks, et osaliselt eemale juhtida tähelepanu üha halvenevalt mustanahalise alamklassi olukorralt, kes olid automatiseerimise ja uute töökohti asendavate tehnoloogiate esmaseks ohvriks.

Tehnoloogiline töökohtadekadu on põhjalikult muutnud Ameerika mustanahalise kogukonna sotsioloogilist portreed. Püsiv töötus on viinud kuritegevuse kasvule Ameerika linnade tänavatel ja laialdasele mustanahaliste perekonnaelu lagunemisele. Statistika on külmavärinaid tekitav.

1980ndate aastate lõpuks oli iga neljas meessoost afroameeriklane kas vangis või tingimisi karistatud. Riigi pealinnas Washingtonis oli 42 protsenti mustanahalistest meestest vanuses kaheksateist kuni kakskümmend viis kas vangis, vabastatud kautsjoni vastu, eeluurimise all või politsei poolt tagaotsitav. Mustanahaliste noorte meeste surmapõhjustest esikohale on nüüdseks tõusnud tapmine.

1965. aastal avaldas nüüdne USA senaator Patrick Moynihan vastakaid arvamusi tekitanud ettekande “Neegriperekondade tööhõive, sissetulekud ja raske olukord”, milles ta tuli välja jõulise väitega: “Mustanahalise isa töötus on lagundanud mustanahalise perekonna.” Selle artikli kirjutamise ajal sündis 25 protsenti mustanahalistest lastest väljaspool abielu ja ligi 25 protsendi mustanahaliste perede perekonnapeaks oli naine. Ühe vanemaga, naissoost perekonnapeaga pered satuvad tüüpilisel juhul sõltuvusse vaesteabist, mis taastoodab ennast ühest põlvkonnast teise, viib arvukatel juhtudel teismelise-eas rasestumisele väljaspool abielu, ebaproportsionaalselt suurele koolist väljalangemisele ja jätkuvale sõltuvusele vaesteabist. Tänapäeval on 62 protsenti mustanahalistest peredest ainult ühe vanemaga.

Need numbrid lähiaastatel tõenäoliselt kasvavad veelgi, sedamööda kuidas käimasolevate ümberkujundamiste ja koondamiste läbi kaotab töö üha suurem hulk väljaõppeta mustanahalisi töölisi. Võrdsete tööhõivevõimaluste komisjoni aruande kohaselt langes mustanahaliste palgateenijate arvele peaaegu üks kolmandik 1990. ja 1991. aastal kaotatud 180 000 tootmistöökohast. 1990ndate aastate algul olid mustanahaliste

kaotused ebaproportsionaalselt suured ka valgekraeliste ja teenindustöökohtade osas. “The Wall Street Journal’i” väitel on suurte kaotuste põhjuseks mustanahaliste tööhõives asjaolu, et “mustanahalised on koondunud kõige esmalt ohverdavatele töökohtadele.

Rohkem kui pooled kõigist mustanahalistest töölistest olid hõivatud nelja töökategooria piires, kus firmad kõige enam töökohti koondasid: kontoritöötajad ja ametnikud, oskustöölised, vähekvalifitseeritud ja väljaõppeta töölised.” Värvilise elanikkonna arengu rahvusliku assotsiatsiooni president John Johnson ütleb, et “mida valged tihtipeale ei mõista, on see, et kui nendel on majanduslangus, siis mustadel on depressioon.”

Enam kui nelikümmend aastat tagasi arvutiajastu koidikul hoiatas küberneetika isa Norbert Wiener automatiseeritud tehnoloogiatega kaasaskäiva progressi varjukülgede eest. “Tuleb meeles pidada,” ütles ta, “et automaatne masin... on täpne majanduslik analoog orja tööjõule. Iga tööjõud, mis konkureerib orjade tööjõuga, peab arvestama orjatööga kaasnevate tagajärgedega.” Pole sugugi üllatav, et esimeseks kogukonnaks, kes küberneetilise revolutsiooni läbi kannatas, oli mustanahaline Ameerika. Automatiseeritud masinate kasutuselevõtuga oli võimalik ära kaotada kõige vähemmakstud ja tuimemad töövormid, mis olid olnud miljonite afroameeriklaste pärisosaks majanduspüramiidi põhjas, algul istanduseorjadena, seejärel pooleterameestena ja lõpuks väljaõppeta töölistena põhjapoolsetes tehastes ja valukodades.

Esimest korda Ameerika ajaloos ei olnud afroameeriklane enam majandussüsteemi jaoks vajalik. Sidney Wilhelm võtab toimunu ajaloolise tähenduse kokku raamatus “Kellele on vaja neegrit?”: “Automatiseerimise tekkega asetusid neegrid oma senisest ajaloolisest rõhutuse seisundist kasutuse seisundisse. Üha suuremal määral on neeger enam mitte niipalju rõhutud kui ülearune... Valitsevatel valgetel ei ole enam vajadust neegrite ekspluateerimise järele: sedamööda, kuidas automatiseerimine areneb, on neil üha hõlpsam neegreid lihtsalt ignoreerida. Lühidalt öeldes valge Ameerika üha täiuslikumat mehhaniseerimist rakendades ja ulatuslikult automatiseerimisele toetudes kõrvaldab neegri; selle tulemusena neeger muutub ekspluateeritud tööjõust ühiskonna heidikuks.”

Kirjutades oma vangikongist Birminghami vanglas, kaebab Martin Luther King mustanahaliste ameeriklaste üha madalamaks muutuva enesehinnangu üle, kes “peavad igavest võitlust “mitte-keegi-olemise” degenereeriva tundega.” Marxi ekspluateeritud tööjõu reserv-

armee oli redutseeritud Ralph Ellisoni “nähtamatuks inimeseks”.

Automatiseerimine oli muutnud suure hulga musti töölisi ülearuseks.

Majanduspiirangud, mis olid mustanahalisi ameeriklasi traditsiooniliselt “vaos” hoidnud ja elatisvahendite vajaduse läbi valgete võimustruktuuridest passiivsesse sõltuvusse kinnistanud, olid kadunud.

Võidetud ja unustatud, valasid tuhanded mustanahalised ameeriklased oma frustratsiooni ja viha välja linnagetode tänavatel üle kogu maa. Rahutused said alguse Wattsis 1965 ja levisid edasi ida poole Detroiti ja teistesse põhjapoolsetesse tööstuslinnadesse, kestes kuni kümnendi lõpuni. Pärast sündmusi Wattsis avaldas üks kohalik elanik napisõnalise tagantjärele-hoiatuse kogu riigile, väljendades täpselt seda mahasurutud raevu, mis oli väljapurskeni viinud. “Valged arvavad,” kuulutas ta,” et nad võivad panna inimesi pudelisse, nagu siin Wattsis, ja siis nad unustada. Sellest ei tulnud midagi välja.”

Tuleb märkida, et mitte kõik inimõiguste eest võitlejate liidrid ei suutnud tol ajal probleemi õigesti hinnata. Paljud tavapärasemate mustanahaliste organisatsioonide juhid nägid endiselt mustade ees seisvaid probleeme puhtalt poliitilises valguses, väites, et kriisi algpõhjuseks on sotsiaalne diskrimineerimine ja et kohane rohi selle vastu on diskrimineerimise-vastased seadused. Mõned siiski mõistsid majanduses toimuvate protsesside rolli sügavama muutuse ettevalmistajana mustade-valgete vahelistes suhetes, millest tulenes halvaendelisi järeldusi Ameerika tuleviku jaoks. Oma lõikava raamatu kokkuvõttes kirjutab Sidney Wilhelm: “Tehnoloogilise revolutsiooni alahindamine saab viia ainult sellele, et alahinnatakse ühtlasi sellega kaasnevat rassilist revolutsiooni ekspluateerimiselt täielikule kasutusele; sellele, et toimuvas nähakse ekslikult vaid industrialiseerumise jätkumist ja mitte uue tehnoloogilise ajastu koidikut; sellega kaasneb ka võimetus tajuda määratult erinevat rassisuhete süsteemi, mis ootab ees kohalt lahtilastud neegrit.”

Wilhelmi ennustused osutusid õigeks. Tänapäeval leiavad miljonid afroameeriklased end lootusetult ja püsivalt alamklassi vangistatuna.

Oskusteta ja mittevajalikud, on nende tööjõu väärtus muutunud samahästi kui olematuks automatiseeritud tehnoloogiate ilmumise läbi, mis asendavad neid uues globaalses kõrgtehnoloogilises maailmas.

Põgeneda ei taha, jääda ei saa

21

Eero Epner

Ma ei ole kunagi Olev Elmi kohanud. Olen teda näinud vaid ühest kunstitudengite videost, kus ta kõndis oma maavaldustes ringi ning näitas käega sinnapoole, kus kõrged kuused olid viltu vajunud ja langetasid okkaid. “Jah, see vajub kõik sisse,” ütleb Elm videos, ja sügab parema käega kukalt. Ta ei tundu eriti pidulik inimene. Kui mõnes telesaates otsitaks “lihtsat eesti meest”, siis võiks Elm julgelt kandideerida. Oma hallide kummikutega, millelt pole aastaid poripritsmeid pühitud, lihtsa lõikega jaki, karuse olemise ning otsekohese ütlemisega sobiks ta selleks hästi. Ta on umbes viiekümnene, suuremat kasvu ja norides võiks isegi öelda, et kõhukas. See ei ole veel kapitalistist maaomaniku kõht, kuid Elmis on aimata juba midagi Pearu-laadset, kes teab hästi, mida omanik võib ja kes talle mida võlgneb.

Kui teda guugeldada, viskab kohe ette mitu kohtuasja. Üks neist on 2000. aastast, mil Elm koos kümnekonna kaaslasega oli kohtusse kaevanud endise tööandja. 1997. aasta aprillis oli too Elmi ja tema kolleegid koondanud, kuid jätnud maksmata neile töötasud, puhkusetasud, hüvitised ning hiljem nende kõigi pealt ka viivised. Kuigi tööandja lubas mõned kuud hiljem, et tema üksinda vastutab kogu ettevõtte tegevuse eest, ütles kohtu esimene aste, et kõik on okei, sest kui asja juriidiliselt vaadata, siis ei olnud too mees otseselt Elmi tööandja ja seetõttu on parem nõudest loobuda. Elm ja kompanjonid ei andnud alla. Ma ei tea, kui suurtest summadest käis jutt, kuid ilmselt ei tahtnud tünga saanud töötajad raha, et osta uus auto või suvila Saaremaal. Võimalik, et jutt käis sellest, kuidas talvepuid osta või traktoril mootor vahetada. Ent samaoodi võimalik on ka see, et summa oli tegelikult tühine ja asi oli hoopis põhimõttes: kolm aastat oli möödunud ettevõtte pankrotist, kuid töötajaid kotiti endiselt ja ei makstud neile isegi töötasu ära. Ent ka järgmise astme kohtus öeldi, 21 Kirjutamisel on kasutatud Laura Pählapuu ja Siiri Taimla teost “Depressiooniala Olev Elm” (2007) ning Erik Gamzejevi artikleid ajalehes Põhjarannik “Kahjustatud metsa omanik peab tasuma Eesti Põlevkivile kohtukulud” (5. märts 2008) ning “Rahas suplev Mäetaguse vald rajab supelmaja” (26. jaanuar 2007).

et nii on. Miks? Sest kui ajada seaduses näpuga järge, siis ei ole “töötasu, hüvitised ja viivised” see, mida seadus kirjeldab kui “kahju hüvitamist”.

Nad ei jätnud seda asja sinnapaika. Riigikohus tuli kokku 2000. aasta lõpul, kolm ja pool aastat pärast koondamisi, ning ütles, et õigus on töötajate poolel. Kohtuasi saadeti uuele ringile, kautsjonid – 200 krooni – maksti tagasi.

Kui uurida, saaks kindlasti ka teada, kuidas asi lõppes. Ent see pole põhiline. Peamine oli antud juhul see, et me saime teada, et Elmile oli juba varem käru keeratud. Talle polnud makstud töötasu ning kaks korda oli kohus öelnud, et sellest pole midagi. Elmil oli tuuleveskitega võitlemise kogemus ja ta oli vähemalt ühel hetkel tundnud end võitjana. Seetõttu oligi tal ehk julgust võtta ette juba suurem tükk.

“Milleks see maa kõlbab, mis on ära vajunud?” küsivad tudengid, ja Elmi sõber hakkab naerma. Milleks teie arvates kõlbab maa, mis on künklik ja muhklik ning mis pidevalt oma vormi muudab, kus puude juurestik on hävitatud ja kus põldudel laiuvad suured vihmaveeloigud, mis ei kao kuhugi? “Mitte millekski ei kõlba,” ütleb Elmi sõber.

Ei kõlba ta põllutegemiseks ega metsalangetamiseks. Kasutu maa.

Kasutuks muudetud maa.

Hiljem räägib Elm ise, kuidas välismaalased tulid ja vaatasid ja mõtlesid, et ehk on siin Mäetaguse vallas hea mõte omada tükikest kinnisvara. Lõppude lõpuks on see ju üks rikkamaid Eesti valdu. Ajal, kui teised otsivad käibevahendeid ja laenavad pankadelt eelarveaukude lappimiseks, peab Mäetaguse vald plaani rajada talveaiaga supelmaja, mille rajamiseks vajalikud 30 miljonit lubab vald leida enda eelarvest. See pole niisama praalimine: valla rahakott on paks, sest sinna on topitud Eesti Põlevkivi poolt tasutud maksud põlevkivi kaevandamise eest. Talveaiaga supelmaja – tõesti, miks mitte?

Ent kui välismaalased nägid maid ja kuulsid, et siin all laiuvad vanad kaevanduskäigud, olid kõik jalga lasknud. “Mitte millekski ei kõlba,” ütleb Elmi sõber uuesti, ja enam ta ei naera.

Elm ei tundugi väga kuri. Ta on pigem kusagil kurbuse, viha ja käegalöömise vahepeal. Ta ei usu enam, et ta abi saaks, ja ta näeb juba peaaegu et vandenõusid. Tudengid küsivad, miks on tema ainuke, kes Eesti Põlevkivi loodusele tekitatud kahjude eest kohtusse kaebas? “Keegi teine ei julge,” ütleb Elm. “Nad töötavad ise kaevanduses ja lastakse ju kohe lahti, kui nad kohtusse lähevad.” Ta läheb isegi nii kaugele, et ütleb, et tänases Eestis aetakse asju samamoodi

kui varem, Nõukogude ajal – kui ei meeldi, sunnitakse meeldima või kästakse minema kõndida. “Võtted on ikka samad, siin ei ole midagi muutunud,” rehmab Elm käega.

Tema vastas on suured jõud. Eesti Põlevkivi on hiiglaslik ettevõte.

Aastas toodab ta 14 miljonit tonni põlevkivi, käive ulatub kahe miljardi kroonini, ettevõttes töötab üle 3000 inimese. Säärasel firmal ei ole raske palgata pealinnast kõrgeid advokaate. “Iga kord oli eri advokaat ja iga kord ütles ta, et tema ei tea, mis eelmine...” Tulemuseks on asja seismine. Kohtuasi laagerdub ja laagerdub, kuid Elmil ei ole aega raisata. Metsad vajuvad, puud on ära kuivanud, ja ta tahab selle eest hüvitist.

Kui Elmi isa esimest korda mõned aastad tagasi koju tuli ja ütles, et kurat, mets vajub, ei saanud Elm kohe aru, mis jutt või asi see on. Ta läks ise vaatama. Tõesti. Pikad sihvakad kuused olid ühtäkki viltu läinud. Maapind oli nende alt lihtsalt ära kadunud. Läinud, ja kõik. Elm sai kohe aru, et selle jaoks on ainult üks selgitus: mahajäetud kaevanduskäigud, mis jooksid otse metsa alt läbi. See on siililegi selge, kuid kui Elm seda Eesti Põlevkivis ütlemas käis, naerdi ta välja. No tõesti, nii lihtsalt need maailma asjad ka ei käi, kulla talumees.

Elm tõi kohale eksperdi. See vaatas asjad üle ja ütles selgelt: siin pole mingit kahtlust, metsad vajuvad kaevanduskäikude tõttu. Ainuke põhjus, miks pole maapind hektarite kaupa sisse vajunud, on tervikud – need on need, mis jäetakse kaevanduses maapinda ülesse hoidma. Kuid neid pole kogu kaevanduskäigu ulatuses, vaid ainult teatud kindlate juppide järel. Terviku pealt püsib maapind kenasti üleval, kuid kohe sealt kõrvalt langeb tasapisi sisse. Nii on tulemuseks mingi kuumaastik, mis muudab näiteks põllupidamise kordades keerukamaks, ärarikutud metsast rääkimata.

Eesti Põlevkivi toob kohale aga oma eksperdid. Need vaatavad, uurivad, ja ütlevad siis: meie hinnangul on teie kuused tänu kaevanduskäikudele hakanud paremini kasvama. Elm vihastab. Ta kirjutab õiguskantslerile, et siin käib selline jama. Kantsler kirjutab Elmile, et kahjuks puudub asja vastu piisav avalik huvi. “Aga loomulikult: kui terve Eesti saab elektrit ja siin väike grupp kannatab, siis mis on Tallinna inimestel sellega asja. Või Tartu? Et siin neid maasid segamini keeratakse.” Elm räägib sellisel toonil, nagu ta oleks juba leppinud ette kaotusega. Isegi looduse fond, mille poole ta pöördus, ei olnud talle appi tulnud. “Keegi ei taha sekkuda Eesti Põlevkivi asja,” ütleb Elm. On jäänud ainult tema ja keegi kohalik advokaat ning nende vastas on hiigelettevõte, kes laob kohtule uusi eksperthinnanguid ja

värskeid kaitsjaid ette, nagu ajaks maasikaid heinakõrre otsa. “Aga riik?” küsivad tudengid. “Mis riik?” küsib Elm vastu. Ei, riiki tema ei usu. Tema riik algab siitsamast, oma kodukandist, oma vallast. Aga kui teie saaksite kellegi käest piisavalt raha, et teha teoks unistus talveaiaga suplusmajast, siis kas oleksite valmis selle “kellegi” vastu astuma? Ei, Mäetaguse vallas nii hulle mõtteid ei mõelda.

Elm näitab tudengitele ka oma kodumaja. Maja seintes jooksevad suured praod. Need algavad vundamendist ja lähevad ludinal ülespoole. “Ümberringi on kõik majad niimoodi,” ütleb Elm. Tema arvab, et sellegi põhjust tuleb otsida kaevandustest. Igapäevased maa-alused lõhkamised (“Ikka hea müts käib”) lasevad tema meelest lisaks põlevkivile veel midagi õhku. Ta kutsus kohale eksperdi, kes tema sõnu kinnitas. Kuid Eesti Põlevkivi vaidleb vastu. Ekspert eksib, ütles ettevõte. Hoopis majad on kehvasti ehitatud ja pealegi vanad, sellistele peavadki praod sisse tulema.

Elmi arvates on asi mäda. Milleks kõik tagasi ajada? Raha, mida Elm tahab, ei ole tema arvates ju Eesti Põlevkivi jaoks suur – mingi 150 000 kõigest. Ja see oleks pealegi õiglane hüvitus selle eest, et Elmi maad on untsu keeratud, et põhjavett enam pole, et kaevudes on õli ning et koduseinas on praod, kuhu võid värske ajalehe sisse torgata. Aga põlevkivitootjad ajavad vastu. “Siin üks sai vibratsioonitõve, töötas kümme aastat maa all puuri peal, tuli välja ja oligi vibratsioonitõves. Noh, Eesti Põlevkivi ei võta seda ka omaks. Mees on nüüd kümme aastat kohut käinud, lõppu ei ole näha. Eks nad ootavad nii kaua, kuni ära sureb,” räägib Elm. Tema kohtuasi pole kümme aastat veel veninud. “Kaks aastat või mis ta on,” ütleb Elm. Aga juba neli kuud pole temaga kohtust ühendust võetud ja see teeb teda ärevaks. Kuid loobuda süda ei luba. Siin on siiski tema kodu. “Kuhu sa siit ikka lähed?” küsib Elm. “Ega see ei ole nii, kui siin on juba kõik... noh... tehtud.” Ta viib tudengid autoga sõitma. “Käisin siin kombainiga niitmas, proovisin niita,” näitab Elm aknast välja. “Pool vilja jääb maha ja ega ta ei kasva ka enam. Sääraste põldude peal... Tee siin tööd.”

See on tolle video – “Depressiooniala Olev Elm” – lõpukaader.

Elmi kartus, et kohtuasi jääbki lõputult venima, õnneks ei täitu. Umbes aasta pärast seda, kui tema õuel siblisid kunstitudengid, ütleb Viru maakohus, kuidas asjad käivad. Raha tuleb tõesti maksta. Kuid maksjaks pole Eesti Põlevkivi, vaid Elm ise. Kui viimane lootis saada 152 203 krooni, siis nüüd jääb ta hoopis 7610 krooni võrra vaese-

maks. Täpselt nii palju läksid maksma kaevanduskontserni kohtukulud. “Õiglust pole ollagi!” on Elm solvunud. Tema jaoks on olukord vihastamaajavalt tuttav: kohtu otsus ei tuginenud sisule, vaid vormile.

Seekord oli Elmi kaotuse põhjuseks see, et ta läks kohtusse lihtsalt liiga hilja. “Haginõude aegumine” seisab kohtuotsuse põhjenduses.

Miks ei tuldud kohtusse kohe 2001. aasta alguses (täpsemalt 12. veebruaril), kui Elmi isa maa vajumise avastas, vaid alles kolm aastat hiljem? Vastavalt maapõueseadusele oli aega aasta, kuid siin mökutati maha tervelt kolm aastat, enne kui asja liigutati! Ent Elmil on ka selle jaoks vastus olemas. Tema sõnul oli Eesti Põlevkivi olnud valmis kohtuväliseks kahjuhüvituseks ja seetõttu ei mindud ka kohtusse. Aga siis ütles Eesti Põlevkivi ühel hetkel, et selle eksperdi arvamust nad ei tunnista. Ja selle oma ka mitte. Ega ka selle oma.

“Neile ei kõlvanud isegi metsapatoloogi seisukoht,” ütleb Elm. Nii läksid kuud, seejärel aastad. Hetkel, mil Elm sai aru, et ettevõtte ei kavatsegi minna kohtuvälisele leppele, oli juba liiga hilja.

Ent ta on siiski lootusrikas. Aga võib-olla ka lihtsalt vihane. Ma ei tea seda, sest ma pole teda kunagi näinud ja kirjutan sellest, mida ajalehest Põhjarannik kohtuasja kohta lugeda oli. Muu hulgas seisab seal, et Eesti Põlevkivi esindaja vandeadvokaat olevat öelnud, et põlevkivi kaevandamine võis tõesti metsa kahjustada. Isegi ettevõtte endine keskkonnajuht ei eitanud enam, et kaevanduses toimunud mäetööd võisid Elmi metsi kahjustada. Ja kuigi advokaat leidis nupukalt hagi aegumise punkti ja keskkonnajuht väidab, et reaalse kahju suurust on keeruline mõõta, on Elmil lootust, et Eesti Põlevkivigi ehk tunnistab ühel hetkel, et on keeranud Elmi kodu pehmelt öeldes persse.

Ilmselt seetõttu lubabki ta jätkata ringkonnakohtus.

Muide, umbes aasta enne kohtuotsust anti esimest korda avalikkusele teada, et Mäetaguse vald tahab rajada talveaiaga supelmaja.

Pidulikus leheartiklis öeldakse, et tänu põlevkivi kaevandamisest laekuvale ressursitasule on Mäetaguse vald Eesti kõige jõukam omavalitsus. “Mõisa supelmaja on tänavu meie suurim investeering,” märgib samas loos vallavanem, ja on varjamatult uhke, et tema valla eelarve on sel aastal 90 miljonit krooni, mis teeb 53 000 krooni ühe elaniku kohta. See on üüratu summa, millega ei suuda võistelda ükski linn ega vald Eestis. Ja seda raha on olnud hädasti vaja. Korda on tehtud koolimaja, võimla, lasteaed. Mõisakompleksi taastamisse on panustatud pea 40 miljonit krooni ning loodetakse, et see aitab arendada turismi ning loob uusi töökohti. Mäetaguse vallast peab saama

hinnatud elamispaik. Ta teab, et siia inimeste juurdetoomine on väga oluline, sest see suurendab maksubaasi, kuna põlevkivi kaevandamisest saadud summad ei kesta igavesti. “Tahame jõuda niikaugele, et need objektid, mida me praegu rajame, oleksid selleks ajaks nii tugevasti jalad alla saanud, et suudaksid ise toime tulla,” räägib vallavanem.

Kohalik hotelliomanik, kelle hooleks jääks ka supelmaja ülalpidamine, pole praegu veel liiga optimistlik. Eelmisel aastal oli hotelli täituvuseks 20 protsenti. Kuigi supelmaja võib seda numbrit tublisti tõsta, viib ta kohe ka väga palju raha välja. Sest plaanid on ju suured: 747 ruutmeetril laiuvad kahe rajaga ujumisbassein, massaaži- ja mullivann, aurusaun ja kaks leilisauna ning väike talveaed. Lisaks on plaanis ühendada supelmaja galerii abil mõisa endise tõllakuuriga.

Ent lõppude lõpuks ei pea ju lootma ainult turistidele. Supelmaja oleks avatud ka kohalikele – oma Mäetaguse valla inimestele. Kui mõnus oleks ka Olev Elmil pärast järjekordset väsitavat kohtupäeva sulpsata basseini ning lasta end masseerida. Sest olgem ausad: ka tema 53 000 krooni on siin kusagil sees.

TÄHELEPANU!22 Järgnevad leheküljed on pitseeritud. Pitseri võib ära võtta ainult vanem kui 18-aastane isik. Kui keegi on pitseri eemaldanud või seda kahjustanud, siis pöörduge oma raamatukaupmehe poole.

22 See Judith Wilske ja André Erleni ostmisjuhis anti välja lasteraamatuna “Minu esimene shopinguraamat”, kuid see keelati, saades nõnda ainukeseks alaealistele mõeldud lasteraamatuks, mis on Saksamaal keelatud. Keeluotsuses seisis: “Raamatus on toodud üleskutsed tarbida kalleid kaubaartikleid mõtlematult; lisaks on siin lubadus, et sääraste kaubaartiklite ostmine võib anda kõrgema enesehinnangu.

Raamat on mõeldud laste ja noorukite sotsiaaleetiliseks desorienteerimiseks. Seetõttu on tema sisu noortele äärmiselt ohtlik.”

RAHA SHOPPAMINE MAKSAB. SELLEPÄRAST ANNAVAD VANEMAD SULLE SINU TASKURAHA. LOE ÜLE – KUI PALJU RAHA SUL ON? NÜÜD VÕRDLE – KUI PALJU RAHA ON SINU ÕEL? SINU PARIMAL SÕBRAL? SINU PARIMAL SÕBRANNAL? RAHA ON KAHTE SORTI: MÜNDID JA PABERRAHA. KÕIGE PAREM ON OMADA PALJU PABERRAHA – NEED ON ROHKEM VÄÄRT KUI MÜNDID. PABERRAHA ON KA PALJU KERGEM TASSIDA, KUNA KUPÜÜRID ON PABERIST. KUIDAS MA SAAKSIN ROHKEM RAHA? KUI SA TAHAD ROHKEM SHOPATA, SIIS PEAVAD SINU VANEMAD SINU TASKURAHA SUURENDAMA. SELLE JAOKS VAJAD SA HÄID ARGUMENTE: 1. SHOPPAMINE ON TÄHTIS SINU KUI ISIKSUSE ARENGU SEISUKOHALT. 2. SINU SOOVID ON TÄPSELT SAMA TÄHTSAD KUI SINU VANEMATE SOOVID. 3. KUI SA ROHKEM TASKURAHA EI SAA, OLED SA SUNNITUD VARGILE MINEMA. 4. ROHKEM TASKURAHA = ROHKEM OSTUJÕUDU = ROHKEM TÖÖD JA KINDLAID TÖÖKOHTI KA SINU VANEMATELE! KUI SU VANEMAD SIND EI KUULA, SIIS RÄÄGI VANAEMA JA VANAISAGA VÕI TEISTE SUGULASTEGA.

10 KULDSET REEGLIT 1. OSTMINE ON TÄHTIS! 2. ÄRA LASE END MILLELGI SEGADA: SINU SOOV ON SEADUS! 3. VÕTA ALATI PIISAVALT RAHA KAASA! 4. VÄLDI EBASÕBRALIKKE MÜÜJAID! 5. KUI SULLE MIDAGI MEELDIB – OSTA! 6. KUI SA KAHTLED – OSTA IKKAGI! 7. ÄRA KANNA MIDAGI TEISTE KANTUT. OSTA ENDALE OMA! 8. ÄRA VÕTA ISEMEISTERDATUD KINGITUSI VASTU! 9. OSTA SEDA, MIDA SINU SÕBRAD ENDALE LUBADA EI SAA! 10. NÕUA, ET SA SAAKSID KA PÜHAPÄEVITI OSTA!

Kommunistliku partei manifest23 Karl Marx/Friedrich Engels

Üks tont käib ringi mööda Euroopat — kommu­nismitont. Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud, paavst ja tsaar, Metternich ja Guizot, prantsuse radikaalid ja saksa politseinikud. /.../ On ülim aeg, et kommunistid esitaksid avalikult kogu maailmale oma vaateviisi, oma eesmärgid, oma püüdlused ning seaksid kommunismitondi muinasjutule vastu partei enda manifesti.

Selleks on väga mitmesugustest rahvustest kom­munistid kogunenud Londonisse ja koostanud järg­neva manifesti, mis avaldatakse inglise, prantsuse, saksa, itaalia, flaami ja taani keeles.

I Kodanlased ja proletaarlased24 Kõigi seniste ühiskondade ajalugu on olnud klassi­võitluse ajalugu.

Vaba ja ori, patriits ja plebei, mõisnik ja pärisori, tsunftimeister ja sell, lühidalt, rõhuja ja rõhutav on olnud teineteisega alalises antagonismis, on pida­nud lakkamatut, kord varjatud, kord avalikku võit­lust, mis on alati lõppenud kogu ühiskonna revo­lutsioonilise ümberkujundamisega või võitlevate klasside ühise hukkumisega. /.../ Kodanlus on etendanud ajaloos äärmiselt revolutsioonilist osa.

Seal, kus kodanlus on võimule pääsenud, on ta purustanud kõik feodaalsed, patriarhaalsed, idülli­lised vahekorrad. Ta on halastamatult puruks kisku­nud kirevad feodaalköidikud, mis sidusid inimest tema “loomulike valitsejatega”, ega jätnud muud inimestevahelist sidet 23 Ilmunud esmakordselt 21. veebruaril 1848 Londonis. Siin on toodud esimene osa, lühendatult. Raamatust “Kommunistliku partei manifest”. Tallinn: Eesti Raamat, 1981.

24 Kodanluse all mõeldakse tänapäeva kapitalistide klassi, kes oa ühiskondliku tootmise vahendite omanikud ja kes kasutavad palga­tööd. Proletariaadi all mõeldakse tänapäeva palgatööliste klassi, kes seetõttu, et neil ei ole oma tootmisvahendeid, on sunnitud oma töö­jõudu müüma, et ära elada. (Engelsi märkus 1883. a. ingliskeelses väljaandes.)

kui alasti kasuhuvi, tundetu “maksmine sularahas”. Ta on uputanud egoistliku arvestamise jääkülma vette usulise ekstaasi, rüütel­liku vaimustuse ja väikekodanliku sentimentaalsuse püha värina. Ta on muutnud inimese isikliku väärikuse vahetusväartuseks ning asetanud paljude kirjalikult kinnitatud ja ausalt saadud vabaduste asemele üheainsa vabaduse — südametunnistuseta kauplemisvabaduse. Ühesõnaga, ta on asendanud usuliste ja poliitiliste illusioonidega varjatud eksplua­teerimise avaliku, häbitu, otsese, karmi eksplua­ teerimisega.

Kodanlus on riisunud pühadusesära kõigilt tege­vusaladelt, mida seni peeti auväärseiks ja millele vaadati vaga värinaga. Arsti, juristi, papi, luuletaja, teadusmehe on ta muutnud oma maksulisteks palga­ töölisteks.

Kodanlus on kiskunud perekonnasuhetelt nende liigutavalt sentimentaalse loori ja taandanud need puht rahasuhetele.

Kodanlus on paljastanud, kuidas keskaja toores jõuväljendus, mida reaktsioon nii väga imetleb, leidis oma loomuliku täienduse kõige hoolimatumas sea­naha vedamises. Alles kodanlus on näidanud, mida võib korda saata inimese tegevus. Ta on teinud hoopis teistsuguseid imeasju kui Egiptuse püra­miidid, Rooma veevärgid ja gooti katedraalid, ta on läbi viinud hoopis teistsuguseid liikumisi kui rahvasterändamised ja ristisõjad.

Kodanlus ei saa eksisteerida, kui ta alatasa ei revolutsioneeri tootmisriistu, seega tootmissuhteid ja järelikult üldse kõiki ühiskondlikke suhteid. Kõigi endiste tööstuslike klasside esimeseks olemasolutingimuseks seevastu oli vana tootmisviisi säilitamine muutmatul kujul. Lakkamatud pöörded tootmises, kõigi ühiskondlike suhete alaline vapustamine, iga­vene ebakindlus ja liikumine iseloomustavad kodanlikku ajajärku kõigi varasemate ajajärkudega võr­reldes.

Kõik tardunud, roostetanud suhted ning nendega kaasnevad vanad auväärsed kujutlused ja vaated hävivad, kõik kujunevad uued suhted vana­nevad, enne kui nad jõuavad luustuda. Kõik seisuslik ja kindel haihtub, kõik püha kaotab pühaduse, ja inimesed on lõpuks sunnitud hindama oma ühiskond­likku positsiooni ja oma vastastikuseid suhteid kaine pilguga.

Vajadus alatasa laiendada oma saaduste turusta­mist kihutab kodanlust üle kogu maakera. Igale poole peab ta sisse tungima, igal pool peab ta ennast sisse seadma, igal pool sidemeid looma. /.../ Kõigi tootmisriistade kiire täiustamisega ja liikluse lõpmatult hõlpsaks

tegemisega tõmbab kodanlus tsivilisatsiooni ringi kõik rahvad, ka kõige barbaarsemad. Tema kaupade odavad hinnad on raskesuurtükivägi, millega ta teeb maatasa kõik hiina müürid ja sunnib kapituleeruma barbarite kõige visama võõrastevaenu. Ta sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta sunnib neid oma maal sisse seadma niinimetatud tsivilisatsiooni, s.o. saama kodanlasteks. Ühesõnaga, ta loob endale maailma oma näo järgi.

Kodanlus on allutanud maa linna ülevõimule. Ta on loonud päratu suured linnad, ta on tohutult suu­rendanud linnaelanike arvu maaelanikega võrreldes ja on seega tunduva osa rahvastikust välja kiskunud maaelu idiotismist. Nagu ta on teinud maa sõltuvaks linnast, nii on ta teinud barbaarsed ja poolbarbaarsed maad sõltuvaks tsiviliseeritud maadest, talupoja­rahvad kodanlusrahvaist, idamaad läänemaadest.

Kodanlus kaotab üha rohkem tootmisvahendite, omandi ja rahvastiku killustatuse. Ta on rahvastikku tihendanud, tootmisvahendid tsentraliseerinud ja omandi vähestesse kätesse koondanud. Selle para­tamatuks tagajärjeks oli poliitiline tsentralisatsioon. Sõltumatud, peaaegu ainult liidusuhetega seotud provintsid, millel olid erinevad huvid, seadused, valitsused ja tollid, suruti kokku üheks rahvuseks, ühe valitsusega, ühe seadusandlusega, ühe rahvus­liku klassihuviga, ühe tollipiiriga rahvuseks.

Kodanlus on oma vaevalt sada aastat kestnud klassivõimu ajal loonud arvukamad ja grandioosse­mad tootlikud jõud kui kõik möödunud põlvkonnad kokku. Loodusjõudude alistamine, masinaline tootmine, keemia kasutamine tööstuses ja maaviljeluses, aurulaevandus, raudteed, elektritelegraaf, tervete maailmajagude ülesharimine, jõgede muutmine lae­vatatavaks, terved rahvastikud, kes on nagu maa seest manatud — missugune varasem sajand võis arvata, et niisugused tootlikud jõud ühiskondliku töö rüpes suikusid! /.../ Kodanlikud tootmis- ja vahetussuhted, kodanlikud omandussuhted, tänapäeva kodanlik ühiskond, kes on esile nõidunud nii võimsad tootmis- ja vahetusvahendid, on nagu nõid, “kes ei suuda enam valitseda maa-aluseid jõude, mis ta on mananud. Juba aasta­kümneid on tööstuse ja kaubanduse ajalugu ainult tänapäeva tootlike jõudude mässamise ajalugu, sest nad hakkavad vastu kaasaegsetele tootmissuhetele, omandussuhetele, mis on kodanluse ja tema võimu olemasolu tingimused. Tarvitseb ainult mainida kaubanduskriise, mis oma perioodilise kordumisega teevad järjest rohkem küsitavaks kogu

kodanliku ühiskonna olemasolu. Kaubanduskriiside ajal hävi­tatakse regulaarselt mitte ainult suur osa toodetud saadusi, vaid isegi suur osa juba loodud tootlikke jõude. Kriiside ajal puhkeb ühiskondlik taud, mis kõigile varasemaile ajajärkudele oleks paistnud mõttetusena, — ületootmise taud. Ühiskond leiab äkki, et ta on tagasi paisatud ootamatult saabunud barbaarsuse olukorda: näib, nagu oleks näljahäda ja üldine hävitussõda võtnud temalt kõik elatus­vahendid; näib, et tööstus ja kaubandus on hävitatud, ja mispärast? Sellepärast, et ühiskonnal on liiga palju tsivilisatsiooni, liiga palju elatusvahendeid, liiga suur tööstus, liiga suur kaubandus. Ühiskonna käsutuses olevad tootlikud jõud ei ole enam kodanlike omandussuhete arendamise teenistuses; vastupidi, nad on nende suhete jaoks liiga võimsaiks muu­tunud, kodanlikud suhted on neile takistuseks; ja niipea, kui nad hakkavad seda takistust ületama, desorganiseerivad nad kogu kodanliku ühiskonna. ohustavad kodanliku omanduse olemasolu.

Kodan­likud suhted on jäänud liiga kitsaks omaenda too­detud rikkuse mahutamiseks. — Millega kodanlus kriisidest jagu saab? Ühelt poolt suure hulga tootlike jõudude sunnitud hävitamisega; teiselt poolt uute turgude – vallutamise ja vanade turgude põhja­likuma ekspluateerimisega. Millega siis õieti? Sellega, et ta valmistab ette üldisemaid ja laastavamaid kriise ning vähendab neile vastupanemise vahendeid.

Relvad, millega kodanlus feodalismi kukutas, pöör­duvad nüüd kodanluse enda vastu.

Ent kodanlus ei ole piirdunud ainult relvade val­mistamisega, mis toovad talle surma; ta on sünni­tanud ka inimesed, kes need relvad tema vastu suu­navad, — tänapäeva töölised, proletaarlased.

Samal määral kui kodanlus, s.o. kapital, areneb, areneb ka proletariaat, tänapäeva tööliste klass, kes elavad ainult niikaua, kui nad tööd leiavad, ja kes leiavad tööd ainult niikaua, kui nende töö kapitali suurendab. Need töölised, kes peavad ennast müüma tükiviisi, on kaup nagu iga teinegi kaubaartikkel ja seega samal määral allutatud kõigile konkurentsi­võitluse juhustele, kõigile turu kõikumistele.

Masinate laialdasema rakendamise ja tööjaotuse tõttu on proletaarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seega kogu veetluse töölise silmis. Ta muutub lihtsalt masina ripatsiks, kellelt nõutakse ainult kõige lihtsamat, ühetoonilisemat, kõige kerge­ mini õpitavat käeliigutust. Kulud, mida tööline põhjustab, piirduvad seepärast peaaegu ainult elatus­vahenditega, mida ta enda ülalpidamiseks ja oma soo jätkamiseks vajab. Aga iga kauba hind, niisiis ka töö hind võrdub tema tootmise kuludega. Selle­pärast väheneb palk

samal määral, kuidas kasvab vastumeelsus töö vastu. Veel rohkem: samal määral, kuidas suureneb masinate rakendamine ja tööjaotus, suureneb ka töö hulk, kas töötundide arvu suurendamise, antud ajavahemikus nõutava töö hulga suu­rendamise või masinate käigu kiirendamise jne. arvel. /.../ Kui töölise ekspluateerimine vabrikandi poolt lõpeb ja tööline lõpuks oma palga sularahas kätte saab, siis tormavad ta kallale kodanluse teised osad: majaomanik, kaupmees, liigkasuvõtja jne. /.../ Proletariaat teeb läbi erinevad arenguastmed. Tema võitlus kodanluse vastu algab koos tema ole­masoluga. /.../ Lõpuks, neil aegadel, kui klassivõitlus läheneb otsustavale hetkele, omandab lagunemisprotsess valitsevas klassis, kogu vanas ühiskonnas nii ägeda, nii terava iseloomu, et väike osa valitsevast klassist ütleb end temast lahti ja liitub revolutsioonilise klassiga, klassiga, kellele kuulub tulevik. Sellepärast, nagu varem osa aadlit kodanluse poole üle läks, nii läheb nüüd osa kodanlust proletariaadi poole üle, ja nimelt osa kodanlastest ideolooge, kes on jõudnud kogu ajaloolise liikumise teoreetilise mõistmiseni. Kõigist klassidest, kes on praegu kodanluse vastas­rinnas, on ainult proletariaat tõeliselt revolutsiooniline klass. Teised klassid käivad alla ja hukkuvad suurtööstuse arenedes, proletariaat on aga suurtööstuse enda saadus.

Keskseisused: väiketööstur, väikekaupmees, käsi­tööline ja talupoeg, nad kõik võitlevad kodanluse vastu, et kaitsta eneste kui keskseisuste olemasolu hukkumise eest. Nad ei ole seega revolutsioonilised, vaid konservatiivsed. Veel rohkem, nad on reakt­sioonilised, sest nad püüavad ajalooratast tagasi pöö­rata. Kui nad on revolutsioonilised, siis sedavõrd, kuivõrd nad on siirdumas proletariaadi ridadesse, kuivõrd nad ei kaitse enam oma praegusi, vaid oma tulevasi huvisid, kuivõrd nad hülgavad oma seisu­koha, et asuda proletariaadi seisukohale.

Lumpenproletariaadi, selle vana ühiskonna mada­laimate kihtide roiskumise passiivse produkti kisub proletaarne revolutsioon kohati liikumisse, kuid kogu oma seisundi tõttu on ta hoopis rohkem val­mis end müüma reaktsioonilisteks mahhinatsiooni­deks.

Proletariaadi elutingimustes on vana ühiskonna elutingimused juba kaotatud. Proletaarlasel pole omandit; tema vahekorral naise ja lastega ei ole enam midagi ühist kodanlike perekonnasuhetega;

kaasaegne tööstuslik töö, kaasaegne kapitali ike, ühesugune nii Inglismaal ja Prantsusmaal kui ka Amee­rikas ja Saksamaal, on riisunud temalt igasuguse rahvusliku iseloomu. Seadused, moraal, usk on talle ainult kodanluse eelarvamused, mille taga peituvad kodanluse huvid.

Kõik endised klassid, kes haarasid enda kätte võimu, püüdsid kindlustada oma juba saavutatud ühiskondlikku positsiooni, allutades kogu ühiskonna oma omastamisviisi tingimustele. Proletaarlased aga võivad ühiskonna tootlikud jõud enda kätte võita ainult oma senise omastamisviisi ja seega kogu senise omastamisviisi kaotamisega.

Proletaarlastel ei ole midagi oma, mida nad peaksid kaitsma, neil tuleb purustada kõik, mis seni eraomandit kaitses ja kind­lustas.

Kõik senised liikumised on olnud vähemuse liiku­mised või on toimunud vähemuse huvides. Prole­taarne liikumine on tohutu enamuse iseseisev liikumine tohutu enamuse huvides. Proletariaat, praeguse ühiskonna kõige madalam kiht, ei saa tõusta ega ennast sirgu ajada, ilma et kogu ametlikku ühiskonda moodustavate kihtide pealisehitus seejuures õhku ei lendaks.

Proletariaadi võitlus kodanluse vastu on esialgu rahvuslik. Kui mitte sisult, siis vormilt. Iga maa proletariaat peab mõistagi kõigepealt toime tulema oma kodanlusega.

Proletariaadi arenemise kõige üldisemaid faase kirjeldades jälgisime enam või vähem varjatud kodu­sõda olemasolevas ühiskonnas selle punktini, kus see muutub avalikuks revolutsiooniks ja proletariaat kodanluse vägivaldse kukutamisega oma võimu rajab.

Kõik senised ühiskonnad rajanesid, nagu nägime, rõhuvate ja rõhutud klasside antagonismil. Selleks aga, et mingit klassi rõhuda saaks, peavad olema tagatud tingimused, milles see klass võib jätkata vähemasti oma orjaelu. Pärisori tõusis kommuuni liikmeks pärisorjuse olukorras samuti, nagu väike­kodanlane tõusis kodanlaseks feodaalse absolutismi ikke all. Tänapäeva tööline seevastu ei tõuse koos tööstuse arenemisega, vaid langeb järjest madalamale omaenda klassi elutingimustest. Tööline muutub pauperiks, pauperism aga kasvab veel kiiremini kui rahvastik ja rikkus. See näitab selgesti, et kodanlus ei suuda kauemaks ühiskonna valitsevaks klassiks jääda ega oma klassi elutingimusi ühiskonnale reguleeriva saadusena peale sundida. Ta on võimetu valitsema, sest ta ei suuda kindlustada oma orjadele eksistentsi isegi orja tasemel, sest ta on sunnitud laskma oma orja langeda olukorda, kus tema teda toitma peab, selle asemel et ise orja arvel elada. Ühiskond ei saa enam elada kodanlu-

se võimu all, s.o. kodanluse elu ei ole enam kooskõlas ühiskonnaga.

Kodanlaste klassi olemasolu ja võimu peamiseks tingimuseks on rikkuse kuhjumine eraisikute kätte, kapitali kujunemine ja suurenemine, kapitali olemasolu tingimuseks on palgatöö. Palgatöö püsib ainult tooliste omavahelise konkurentsi najal. Töös­tuse arenemine, mille tahtmatuks kandjaks on kodan­lus, sest ta ei suuda sellele vastu seista, asendab töö­liste konkurentsist tingitud isoleerituse nende revolutsioonilise ühinemisega assotsiatsiooni. Suurtööstuse arenemisega tõmmatakse seega kodanluse jalge alt alus, millel ta saadusi toodab ja omastab. Ta toodab kõigepealt oma hauakaevajaid. Tema hukkumine ja proletariaadi võit on ühtviisi paratamatud. /.../ Kõigi maade proletaarlased, ühinege!

Minu elulugu

25

George Henderson

Onu George ütleb mulle, et ta on sündinud 10. mail 1860 Versailles’i lähedal Woodfordi maakonnas Kentuckys. Tema isa nimi oli Bradford Henderson, kes oli Milford Twimani ori, kes kuulus Clevelandi perekonda. Ta ei tea, kust tema pere pärit on. Neid oli 21 last, sealhulgas kaks või kolm paari kaksikuid. Kõik surid noorena välja arvatud tema vennad Milford, Sa ja Joe, ja õed Elle ja Betty. Kõik orjad elasid puuhurtsikutes, mida oli 400-aakrise istanduse peale umbes 30 või 40.

“Hurtsikus, kus ma sündisin, oli neli ruumi, kaks all ja kaks üleval.

Ruume, mis olid üleval, kutsuti pööninguks ja me ronisime redelist üles, et neisse ruumidesse jõuda. Me magasime kokkulükatavatel vooditel, mis olid kaetud põhukottidega. Meie tekid olid tehtud suurte lappidena vanadest kasutatud riietest. Kui me hommikul ärkasime, siis lükkasime voodi tagasi suure voodi alla. Keegi poistest helistas päikesetõusu ajal suurt kella, mida kutsuti “farmi kellaks”. Keegi läks talli, et hoolitseda hobuste ja muulade eest. Künti härgadega. Hobuseid kasutati ainult vankrite vedamiseks või ratsutamiseks. Minu tööks oli umbrohu kitkumine, kanade toitmine ja sigade eest hoolitsemisel aitamine. Massa Clevelandil oli üks väga paha kult ja teda pidi hoidma 10 jala kõrguses sulus. Vahel murdis ta end sulust välja ja siis läks vaja kõiki maakonna buldoge, et ta tagasi tuua. Ma ei teeninud kunagi raha, vaid töötasin toidu ja riiete eest. Mu isa jahtis jäneseid ja opossumeid. Ma läksin koos temaga ja ratsutasin tema seljas, jalad tema taskutes. Tal oli valvekoer nimega Brutus. Mu isa pani metsas ükskõik kuhu oma mütsi maha ja Brutus ootas mütsi juures, kuni isa tagasi tuli. Me sõime igasugust metsatoitu, suures ahjus küpsetatud opossumeid ja jäneseid. Meil oli palju juurvilju, mida süüa.

Meie riided olid tehtud teksast. Suvel kandsime puuvillast riideid.

Jõulude ajal andsid nad meile jalanõud. Meid mõõdeti toigaste abil. Ükskord soojendasin ma oma kingi onnikese taga suure lõkke ääres, 25 Jutustus pärineb Ameerika Kongressi Raamatukogust, Orjanarratiivide kollektsioonist, kus on transkriptsioonid 1936-1938 tehtud intervjuudest ja vestlustest endiste orjadega. Kõneviis muutmata.

nad läksid peaaegu põlema. Istanduses ma ei abiellunud.

Minu peremees ja perenaine elasid tellistest majas, kus oli 15 ruumi.

Ma nägin orje ahelates pärast seda, kui nad olid müüdud. Valged ei õpetanud meid lugema ega kirjutama. Meil oli istanduses kirik, aga jutluste kuulamiseks läksime ühest istandusest teise. Baptistide kirikus nägin ma esimest ristimist. See oli härra Chillersi tiigis. Jutlustaja ütles: “Ma ristin sind härra Chillersi tiigis, sest ma tean, et ta on aus mees.” Ühtegi matust ma ei mäleta.

Ma mäletan ühte orja Adamit, kes jooksis minema ja kui ta tuli tagasi, siis võttis mu vana peremees lõkkest ühe toika ja virutas talle sellega pähe. Pühapäevaks me pesime ja puhastasime end alati ära. Vahel jõid vanemad inimesed ennast purju.

Jõulude ja uusaasta ajal läksime me majja ja nad andsid meile komme ja puuvilju ja kooki. Meile anti natuke kõigest, mida ka valged inimesed sõid, isegi kalkunit.

Kui kass üle tee läks, keerasime me mõneks hetkeks selja. Kui ma olin umbes üheksane või kümnene, siis ma läksin onnikesest suurde kööki, et mu mamma jaoks tuld teha, et ta saaks hommikusööki valmistada. Ja ma nägin vana meest Billie Clevelandi, kes seisis ja vaatas üles taeva poole. Ta oli surnud olnud kolm või neli aastat, aga ma nägin teda.

Valged inimesed hoolitsesid meie eest, kui me haiged olime. Nad panid juurikaid viski sisse ja andsid meile.

Kui tuli uudis, et me oleme vabad, siis olid kõik rõõmsad. Orjad puhastasid maapinna ära ja lõikasid puud maha. Esimene aasta pärast sõda jäädi massa Clevelandi juurde. Me olime kuulnud, et Ku Klux Klan sõidab mööda teed, maskid ees. Keegi ei tülitanud kunagi mind või mõnda teist massa Clevelandi orjadest.

Ma abiellusin aastaid pärast seda, kui olin massa Clevelandi juurest lahkunud. Abiellusin esimest korda Lucy Masoniga ja meil oli kolm last, kaks tüdrukut ja poiss. Teisest abielust mul lapsi ei olnud, aga kolmandast oli neli. Üks suri. Mul on kaheksa lapselast.”

Neoliberalism, õnn ja heaolu26 Iain Ferguson

Külastage ükskõik millist Briti raamatupoeketti ja üpris pea põrkate te ilmselt vastu ühte või mitut riiulit, mis on täienisti pühendatud õnne ja heaolu teemadele. Viimase aja pealkirjad on “Õnn: uue teaduse õppetunnid”, “Püüe õnne poole: ajalugu” ja akadeemilisema külje pealt “Positiivselt õnnelik: kosmilised viisid, kuidas oma elu muuta”.

Huvi õnne vastu ei ole muidugi midagi uut. Õnn ja tema suhe teiste hinnaliste hüvedega nagu vabadus ja õiglus on filosoofilise arutelu keskmes olnud rohkem kui 2000 aastat. Vähempeenel tasemel on küsimus sellest, mis teeb üksikisiku õnnelikuks, olnud ammu lõputu tähelepanu objektiks. Karl Marxi jaoks oli vastus trikiga küsimusele, mille tema tütar tema ette seadis, lihtne: õnn tähendab “võidelda”.

Albert Einsteini jaoks piisas “lauast, toolist, kausist puuviljadega ja viiulist”, samas kui John Lennoni jaoks oli õnn “soe relv”.

Kolm asja teevad praegused arutelud õnne üle aga erinevaks ja sotsialistide tähelepanu nõudvaks. Esiteks: kahel viimasel aastakümnel on tekkinud “õnnetööstus”, globaalne mitmemiljoniline äri, mille üheks osaks on ka ülalmainitud eneseabiraamatute turg. Suurbritannia eneseabiraamatud toovad aastas sisse laias laastus 80 miljonit naela, samas kui USAs moodustavad need peaaegu kuus protsenti kogu raamatuturust. Kuigi see pole käesoleva artikli teema, tuleb siia lisada ka tähelepanek, et nõustamine, teraapia ja jõukama keskklassi jaoks ka elamisõpetuse teenused on sel perioodil Suurbritannias samuti võimsalt laienenud.

Teiseks on viimastel aastatel toimunud tõsise akadeemilise huvi kasv õnne ja heaolu vastu. Uuel distsipliinil on oma eelretsenseeritav ajakiri (“The Journal of Happiness Studies”, asutatud 2001) ja oma aastakonverentside traditsioon (“Õnn ja selle põhjused” peeti 2007. aastal Sydneys rohkem kui 3000 delegaadiga).

Kolmas ja kõige märkimisväärsem areng on olnud aga Lääne valitsuste ja poliitikute huvi kasv õnne vastu (või “subjektiivse heaolu” 26 “Neoliberalism, happiness and well-being.” Avaldatud ajakirjas “International Socialism”, nr 117 (2007)

vastu, nagu seda sageli nimetatakse). Suurbritannias on leiboristide valitsus algatanud näiteks uuringu isikliku heaolu mõjude ja seoste kohta poliitikaga ning 2007. aastal lasi läbi viia esimese riikliku uuringu rahvusliku õnne kohta. Euroopa tasandil tellis Deutsche Bank hiljuti uuringu õnne taseme kohta OECD maades, soovides kindlaks teha neid faktoreid, mis loovad “kapitalismi õnneliku variandi”. “Õnne teadus” Enamike õnneteoreetikute lähtekohaks on see, mida Richard Layard nimetab “paradoksis meie elu südames”: “Enamik inimesi tahab suuremaid sissetulekuid ning nad pingutavad selle nimel. Kuid kui Lääne ühiskonnad on muutunud rikkamaks, ei ole nende inimesed muutunud õnnelikumaks... Ent kas pole me elu mõõtmatult mugavam? Meil on ju tõepoolest rohkem süüa, rohkem riideid, rohkem autosid, suuremad majad, rohkem keskkütet, rohkem välismaal veedetud puhkusepäevi, lühem töönädal, kenam töö ja ennekõike parem tervis. Kuid ometi pole me õnnelikumad. Hoolimata valitsuse, õpetajate, arstide ja ärimeeste kõigist jõupingutustest ei ole inimesed õnnelikumad.”

Veendumus, et viimastel aastakümnetel kasvanud jõukus ei ole toonud kaasa suurenenud õnne, on õnneteoreetikute seas laialt levinud ning seda näivad toetavat ka uuringutest saadud tulemused. Vastavalt ühele sääraste tulemuste kokkuvõttele näitab “uuring uuringu järel, et pärast teatud punkti ei mõjuta keskmise sissetuleku kasv õnnetaset peaaegu üldse... Keskmised rahulolutasemed ei tee läbi pea mingeid muutusi, isegi kui keskmine sissetulek kasvab mitmekordselt.” Miks on see nii?

Kõige mõjukama vastuse sellele küsimusele annab Martin Seligman. Õnn, väidab Seligman, on suuresti kahe peamise faktori tulemus.

Esiteks sinu geneetiline pärand, mis paneb sinu õnnele piirid ja millest oleneb umbes viiskümmend protsenti sinu eelsoodumusest olla õnnelik. Karmilt öeldes: kui sinu vanemad ja vanavanemad olid õnnetud, siis ilmselt oled seda ka sina. (Kui arvesse võtta paljude teoreetikute kiindumust evolutsioonilisse psühholoogiasse, siis on ilmselt oluline ka sinu kiviaegsete esivanemate õnnetase.) Ja siis on terve rida teisi faktoreid, mis mõjutavad sinu õnnetasemeid. Kõige olulisemad nende seas on tema oletusel elamine jõukas demokraatias, mitte diktatuuris, abiellumine ja laia sotsiaalse võrgustiku omamine. Rohkem raha, hea tervis ja haridus ei oma õnnele mingit mõju,

väidab ta. Kommenteerides neid “avastusi”, märgib ta: “Sa oled kahtlemata märganud, et faktoreid, mis omavad tähtsust, on võimatu või väga ebamugav muuta. Isegi kui sa suudad kõik välised olud enda tahtele allutada, ei tähenda see eriti midagi, sest välistest oludest sõltub vaid 8 kuni 15 protsenti õnnest. Väga hea uudis on aga see, et on päris palju sisemisi olusid, mis ilmselt sinu heaks töötavad.”

Tähelepanu keskendamine neile sisemistele oludele on seetõttu Seligmani “positiivse psühholoogia” keskmes. Nagu nimigi viitab, on selle keskne sõnum vajadus “keskenduda positiivsele, välja tõrjuda negatiivne”. Kui “vana” psühholoogia keskendus depressioonile, stressile ja mentaalsele valule, siis positiivse psühholoogia fookus on “positiivsete” tunnete nagu rahulolu, õnn ja lootus kultiveerimine.

Neid emotsioone arendades võivad inimesed end kaitsta faktorite vastu, mis tekitavad vaimuhaiguseid, tehes näiteks muutusi suhtumises või mediteerides.

Teine “sammas” keskendub positiivsetele mustritele, tugevustele ja voorustele nagu tarkus, julgus ja armastus. Õnn, väidab Seligman, põhineb sellel, kui inimene teeb kindlaks oma (peamiselt päritud) tugevused ning rajab oma õnne neile. Siin on selged sarnasused Aristotelese mõistega õnnest kui enda eripärade realiseerimisest.

Ent nii Aristotelese kui veelgi enam Marxi jaoks sõltub realiseerimise võime suuresti ühiskonna tüübist, milles sa elad.

Vastukaaluks pöörab Seligman oma positiivse psühholoogia kolmandale alussambale – “positiivsetele institutsioonidele”, mille all mõistetakse “demokraatiat, tugevat perekonda ja vaba ajakirjandust” – kõige vähem tähelepanu. Peaasjalikult seetõttu, et seda on kõige raskem muuta.

Hoolimata tema vastuväidetest on raske mitte näha Seligmani positiivset psühholoogiat kui varasema Ameerika eneseabikirjanduse väikest ümbersõnastamist, kuigi akadeemilisemas keeles. See tähendab õnnele ja heaolule struktuursete ebavõrdsuste poolt avaldatava mõju peaaegu täieliku eitamisega, peamiselt ilmselt seetõttu, et ta näib jagavat Anthony Giddensi vaadet, mille kohaselt väga madala sissetuleku korral “ei ole õnn ega tema vastand mingil moel seotud jõukuse või võimu omamisega”. Selle asemel on kokku traageldatud piiritu optimism üksikisiku võime suhtes oma vaimset tervist ise parandada ning “pessimistlike” ideede või teooriate hukkamõist, mis ütlevad, et see võime võib olla ükskõik mille poolt takistatud, näiteks struktuurse rõhumise nagu rassism ja seksism poolt.

Võrreldes Seligmaniga on teised õnneteoreetikud rohkem valmis tunnistama, kuigi vaikides, teatud seost neoliberalismi väärtuste ja prioriteetide ning õnnelikkuse ja heaolu allakäigu vahel. Oma raamatus “Õnn: uue teaduse õppetunnid” väidab Layard näiteks, et “meie tänane fundamentaalne probleem on inimestevahelise ühtsustunde puudumine – arusaam, et elu on olemuslikult võistlus.” Ta nimetab individualismi kasvu üheks kolmest põhjusest (teised kaks on soorollide muutumine ja televisiooni mõju), mille arvele panna tänane mitteõnnelikkus. Erinevalt Seligmanist tunnistab ta ka sidet ebavõrdsuse ja heaolu vahel ning kutsub üles jõukuse ümberjagamisele, mis teostuks läbi rikaste maksustamise.

“A Hard Day’s Night”: töö muutumine Kui vaesuse ja ebavõrdsuse mõju miljonite õnnele ja heaolule eitatakse, siis samamoodi vähest tähelepanu pööratakse ka teistele viisidele, kuidas tavaliste inimeste igapäevane elu on neoliberaalsete poliitikate tõttu muutunud. Nagu Bourdieu märgib: “Kui materiaalset vaesust kasutada kõigi meie kannatuste ainsa mõõdupuuna, siis ei lase see meil näha ja mõista sotsiaalses korralduses sündinud kannatuste kõiki tahke. Kuigi vaesus on kahtlemata vähenenud (vähem siiski, kui tavaliselt väidetud), siis samas on tekkinud tingimused, mis on pretsedenditult laiendanud kõiki tavalisi kannatusi.” Üks sääraseid sotsiaalse kannatuse vorme on ebakindlus, mis tuleneb riigi kasvavast taandumisest valdkondadest nagu elamumajandus ja pensionid. Teine on võlgade kasv, mida eriti kogevad noored.

Ent vahest suurim muutus on paljude inimeste jaoks toimunud nende töökogemuses. Ja just töö valdkond on ka see, kus õnne ja heaolu tegelik piiratus on kõige selgem.

Vastavalt majandusteadlasele Frances Greenile on kaks viimast aastakümmet olnud “hard day’s night” paljudele, kes töötavad. Tema avastuste sekka kuuluvad faktid, et üha rohkem inimesi teeb ületunde ja et ületundide arv kasvab majapidamisi pidi, nii et kahe täiskasvanuga majapidamises tehakse nädalas seitse tundi rohkem tööd kui 1980ndate alguses. Samuti on toimunud töö intensiivistamine.

Näiteks tööliste arv, kes arvasid, et nende amet nõuab väga tugevat töötamist, oli kasvanud 32 protsendilt 40ni ja seda kõigest viie aasta jooksul. Nende arv, kes töötavad väga suure tempoga või peaaegu kogu aeg, kasvas 17lt 25ni.

Veel üks neoliberalismi aspekte on olnud see, et avalikule sektorile rakenduvad majanduslikud prioriteedid. Näiteks õpetajatele, õdedele ja sotsiaaltöötajatele on see sageli tähendanud, et väärtused ja motivatsioonid, mis neid kunagi ametisse meelitasid, on muutunud teisejärguliseks ning neist on üle sõitnud käsud säästa raha ja ratsionaliseerida teenuseid. Teatud arusaama, millist õnnetusetunnet kasvanud bürokraatia ja mänedžerilikkus on endaga kaasa toonud, pakub ühe sotsiaaltöötaja intervjuus öeldu: “Ma tunnen ennast käpardlikuna, kuna minu töö kohta kehtib nii palju piiranguid, mida ma võin teha ja mida mitte. Jah, ma lähen ja hindan varasid, koostan hoolekandeplaane, aga seejärel ei tohi me enam midagi teha. Ma ei tohi isegi toiduabi organiseerida, ilma et peaksin hunniku pabereid täitma ja esitama posu raporteid inimestele, kes siis otsustavad, kas ma tohin minna ja organiseerida või mitte. Ma imestan, miks ma üldse seda tööd enam teen. See pole sotsiaaltöö. Paljud mu kolleegid püüavadki juba lahkuda. Nad ütlevad, et nad ei taha, et neid koheldaks nagu prügi. Sedaviisi nad tunnevad. Nende tahe sotsiaaltööd teha on endiselt alles. Nad on endiselt pühendunud tööle inimestega, kellel on raske. See südamest tulev soojus pole kadunud, aga töö on muutunud nii teistsuguseks.”

Selle asemel, et neid struktuurseid probleeme puudutada, näeb valitsuse strateegia ette individualistliku lähenemise õnnele ja heaolule, keskendudes eluviisi muutustele ja tervise arendamisele. Vastavalt sõltumatule ajakirjale “Hazards” on valitsuse strateegia järgmine: “Valitsuse tervise, töö ja heaolu strateegia jutlustab isiklikust tervisest ja mitte võrdsusest ning lükkab tagant algatusi, mis kutsuvad üles trenni tegema, suitsetamisest loobuma ja tervislikke dieete pidama.

See võtab ka rakendusele abinõud, et haiged ja vigased tagasi tööle tuua. Ent strateegia ei suuda midagi öelda kehva töökeskkonna ja töösurve vältimise kohta, mis ajab paljusid meist jooma ning ei jäta aega või energiat trenni tegemiseks ega aega või raha selleks, et lubada endale tervislikku dieeti. Madal töötasu on seotud tervisega, pikad töötunnid on seotud tervisega, õnnetusriskid töö juures on seotud tervisega. Öelda töötajatele, et tehke ennast korda, samas kui nende töökoht ja töö jääb muutmata, on ilmselgelt kahtlane ja ka suhteliselt ebatervislik retsept.”

Tervishoiureform ja vaimne tervis “Õnneteaduse” analüüside ja ettekirjutuste piiratus tuleb aga kõige selgemalt esile siiski küsimuste puhul, mis puudutavad vaimset tervist ning kihu ajada vaimse tervise probleemidega inimesed tagasi tööle. See ei ilmne kusagil paremini kui “Depressiooni raportis” (2006). Raporti lähtekoht – “invaliidistav depressioon ja krooniline ärevus on suurimad viletsuse põhjused tänases Suurbritannias” – on miski, millega vähesed ei nõustu. Raport teeb kindlaks, et ühel inimesel kuuest diagnoositakse depressioon või krooniline ärevus, mis tähendab, et üks perekond kolmest on tänasel päeval neist nähtustest mõjutatud.

Soov vaimset ja emotsionaalset kannatamist vähendada on iseenesest kiiduväärt. Ent kui sarnased avastused depressiooni leviku kohta tehti peaaegu 30 aastat tagasi, pani see George Browni ja Tirill Harrise küsima valusaid küsimusi ühiskonna kohta, mis lubab säärasel viletsusel levida, kuid antud raporti autorid oma pead sellega ei vaeva. Selle asemel on nende teine avastus – “hea uudis”, nagu nad ise ütlevad – see, et suurem osa viletsusest on täiesti tarbetu ja välditav, kuna “meil on nüüd teraapiad, mis suudavad vähemalt pooled depressioonis või kroonilises hirmus inimesed haigustest vabastada”.

Nende teraapiate esirinnas on kognitiivse käitumise teraapia (KKT), mille keskne arusaamine ütleb, et vaimne häire tuleneb inimese valedest või irratsionaalsetest ideedest iseenese kohta (näiteks “Ma olen mõttetu inimene”). Teraapia ülesanne on seetõttu julgustada inimesi neile ideedele vastu astuma ja aidata neid leida parem pilk endale ja oma suhetele. See, nad väidavad, on hea uudis kahele inimrühmale.

Kõige ilmselgemalt on see hea uudis neile, kes kannatavad vaimse stressi all. Aga see on hea uudis ka leiboristide valitsusele, mis püüab praegu töövõimetushüvitiste kallale minna. Sest nagu raport meile meenutab: kuigi vaimsed häired kulutavad inimelusid, kulutab see ka hunniku raha. Depressioon ja hirm muudavad töötegemise raskeks või võimatuks ning seetõttu pöörduvad inimesed töövõimetushüvitise poole. Praegu saavad seda hüvitist pool miljonit inimest – seda on rohkem kui neid, kes saavad töötuhüvitist.

Raporti peamine eesmärk on seega leida moodused, kuidas vähendada inimeste arvu, kes kannatavad vaimse tervise probleemide käes ja kes saavad praegu töövõimetushüvitist.

Kuidas seda eesmärki saavutada? Raport pakub välja, et lahenduseks on veel rohkemate KKT terapeutide värbamine.

Järeldus Kolmkümmend aastat tagasi järeldasid Brown ja Harris oma depressiooni sotsiaalset päritolu analüüsinud teedrajava uuringu kokkuvõttes, et sotsiaalsed faktorid kujundasid depressiooni iga aspekti: selle ilmnemise tõenäosusest kuni viisideni, kuidas inimesed tõlgendasid oma seniseid kogemusi. Kokkuvõtvalt suunasid tulemused tähelepanu sellele, kuivõrd oluline on mõista varase lapsepõlve rolli depressiooni fenomeni juures. Ent nad jätkasid: see ei tähenda, et depressioon on seotud vaid individuaalse psühholoogiaga. Palju rohkem on see seotud erinevustega sotsiaalsete klasside vahel. See lubas neil üksikasjalikult visandada teist tüüpi ühiskond, kus väga vähesed inimesed kannataksid depressiooni all. See on ehk neoliberalismi teene, et hoolimata kõrgest vaimsete häirete osakaalust täna, suudavad väga vähesed õnneteoreetikud visandada säärast süsteemset alternatiivi.

Enamike õnneteoreetikute soovimatus tegeleda struktuursete faktoritega, mis loovad niivõrd palju füüsilisi ja emotsionaalseid kannatusi (hoolimata nõusolevatest noogutustest, et ebavõrdsust tuleb vähendada), tähendab seda, et õnne saavutamine tähendab nende jaoks individuaalset ülesannet ja individuaalset vastutust. Õnneks on sellele olemas nii teoreetiline kui poliitiline alternatiiv.

Teoreetiline saab alguse marksismist, mis väidab, et inimese õnn, heaolu ja – veelgi olulisem – individuaalsus saab teostuda vaid ühiskonnas, kus ei ole ekspluateerimist ja rõhumist, üdini sotsialistlikus ühiskonnas, kus inimesed on vabad oma unikaalseid võimeid ja potentsiaali teostama.

Poliitiline alternatiiv saab alguse tarbimise erinevatest kriitikatest, mille on välja pakkunud antikapitalistlik liikumine. Sarnaselt mõnede õnneteoreetikutega oli selle liikumise lähtepunktiks keeldumine kujutlusest, et meie elud, suhted ja maailm on lihtsalt tarbeesemed. Erinevalt õnneteoreetikutest ei kutsunud liikumise aktivistid üles muutma viise, kuidas me näeme maailma, vaid väitsid, et muuta tuleb maailma ennast. See liikumine ja see kriitika ning mitte “õnneteaduse” individualistlikud ettekirjutused on need, mis näitavad teed materiaalsest ja emotsionaalsest hädast, mis hävitab miljonite elusid, välja.

Individualismist ja neegrite IQst Jüri Allik

Teie ja Anu Realo uuringutest on selgunud, et tavaarusaam, mille kohaselt individualistlikes ühiskondades on nõrgem sotsiaalne kapital, ei pea paika. Isegi vastupidi: mida individualistlikum on ühiskond, seda tugevam on ka inimestevaheline usaldus.

Miks see nii on?

Kuigi paljude ekspertide sisetunne ütleb vastupidist – individualism hävitab inimestevahelist usaldust –, siis pikemas ajaloolises perspektiivis on tööjaotus see, mis toodab sotsiaalset kapitali. Moodsas ühiskonnas inimene ei taha ja ei saa ise teha kõike, vaid ta peab lootma teiste abile. Seepärast eeldabki sotsiaalne kapital iseseisvaid, sõltumatuid ja vastutustundlikke sotsiaalseid partnereid, kellega saab sõlmida usaldusel ja vastastikusel lugupidamisel põhinevaid suhteid.

Eesti paikneb vastavas uuringus suhteliselt “allosas”, kaldudes kollektivismi ja seega ka vähese usalduse poole. Teie uuring puudutab samas uuemat aega. Kas mingeidki järeldusi on võimalik teha Eesti ajaloolise arengu kohta 1920ndatest läbi Nõukogude perioodi tänaseni? Ehk: kas on võimalik kindlaks teha, kas 20. sajandi jooksul on Eesti asupaik kollektivismi-individualismi teljel nihkunud?

Oleks väga huvitav jälgida seda, kuidas on Eesti nihkunud kollektivismi-individualismi teljel. Paraku ma ei tea ühtegi viisi, kuidas sellist trajektoori oleks võimalik kindlaks teha. Seepärast võib selle üle vaid spekuleerida. Näiteks mulle tundub, et pool sajandit kommunistlikku ideoloogiat propageeris ühte kollektivismi vormi, mis peaaegu täielikult eitas tsiviilühiskonna olemasolu. Kõik see ei saanud mõju avaldamata jätta eestlaste individualismile. Kui tavatähenduses seostub individualism egoismiga, siis tegelikult on selle tuumaks iseolemine ja vastutus oma iseolemise eest. Seda iseolemise vastutust on viimased kümmekond aastat kasvatanud, kuid me oleme võrreldes eriti Põhjamaadega ikka veel alles poolel teel.

Kui vastastikuse usalduse eelduseks on individualism ning individualismi eelduseks moderniseerumine, siis millega selgitada Eesti paiknemist antud uuringus Läti, Leedu ja Valgevene, isegi Nigeeria juures, ning väga kaugel Põhjamaadest, mille sekka me ise ennast paigutada tahame? Kas küsimus on moderniseerumise tasemes või milleski muus?

Ma arvan, et põhjus on meie vaesuses ja minevikus. Moderniseerumine viib sellele, et inimesed ei pea mõtlema kogu aeg oma turvalisusele ja ellujäämisele. Postmodernsed väärtused ütlevad, et inimesed peavad elust rõõmu tundma, ennast arendama ja leidma viise, kuidas ennast avaldada. See riik ja ühiskond, milles me olime pool sajandit sunnitud elama, lõi lisaks materiaalsele viletsusele ka vastava ideoloogia, mis asetas põhirõhu turvalisusele ja ellujäämisele. Ka praegune Venemaa jätkab sama ideoloogiat, mis põhineb minimaalse sisemaise turvalisuse printsiibil, mida pidevalt ohustab kujuteldav vaenulik ümbrus.

Kas Teie uuringu tulemuste põhjal võib teha ka mingeid järeldusi selle kohta, mil määral on eestlaste seas esindatud säärased abstraktsed nähtused nagu “vaba tahe”, “iseseisev mõtlemine”, “eneseteadlikkus”? Ja mil määral võivad need tulemused toetada levinud väljendit eestlasest kui “orirahvast”, kellel puudub oma selge minateadvus?

Kuigi väga ettevaatamatu on rääkida kogu rahva nimel, siis pigem tundub, et eesti teadvus on selle faasi lõpus, kus tundub, et eestlane olla on uhke ja hea, isegi palju parem, kui mingi teine rahvus. Kõik, nagu hästi teada, algab alaväärsusest, kus oma rahvas tundub teistest halvem orjarahvas. Siis julgustab keegi, et me oleme teistega võrdsed, kuna meil nii ilus keel on ja me nii hästi laulda oskame. Siis tuleb juba järgmine mõte, et me oleme teistest ikka sportlikumad, targemad ja töökamad. Kui keegi välismaalastest ütleb, et me ennast korralikult ei pese, oleme laisad ja ei oska viisakalt käituda, siis tunneme ennast väga solvatuna. Praegu me oleme ikka veel selles faasis, kus me tunneksime ennast isiklikult solvatuna, kui keegi midagi kogu rahva kohta kriitilist ütleb. Võime endast irooniliselt kõneleda on aga märk eneseteadlikkuse tekkest, mis võiks sisse juhatada juba järgmise taseme.

Mil määral saab öelda, et vähene individualism ning vastastikune usaldus on eestlasele loomuomane ja paratamatu ning mil määral sotsiaalselt, majanduslikult ja ajalooliselt tingitud nähtus, mis võib (aga ei pruugi) mööduda?

Lisaks loomuomadustele peab olema tava, mis asja ülal hoiab. Eestis on pikaajaline ühistegevuse traditsioon, mis pole päriselt kunagi välja surnud. See, et ka praegusel ajal saab midagi koos ära teha on hea näide, et kõik pole veel kadunud. Üha tähtsa aspektina mainite Émile Durkheimi toodud mõtet, et üldise tööjaotuse kaudu tekivad ühiskonnas erinevad huvid, mis omakorda oli ja on eelduseks individualismi ning seeläbi sotsiaalse kapitali tekkele. Milline on Teie arvates töö roll sotsiaalse kapitali tekkel? Kas töö iseloom (industriaalne, ruraalne, teenindav jne), töötingimused, töösuhted jms võivad oluliselt mõjutada sotsiaalse kapitali määra ühiskonnas? Ja kas nende kaudu on võimalik sotsiaalset kapitali nihutada?

Pole kindel, et töö iseloom ise väga palju mõjutab sotsiaalset kapitali.

Olulisem on sotsiaalne võrgustik, millesse inimene on lülitatud. Kui see ei piirne vaid oma perekonna või suguvõsaga, vaid sinna kuuluvad täiesti võõrad inimesed, kelle suhtes tekib vastastikune usaldus, siis on see selleks määrdeks, mis paneb ühiskonna sujuvalt ja kriginata toimima. Lubadustest peetakse kinni, suulisest kokkuleppest piisab, tehtud tegude eest kantakse vastutust ilma viiteta sellele, et juriidiliselt on kõik korras.

Teine antud lavastuse kontekstis kõnekas teema puudutab küsimust ebavõrdsusest ja poliitilisest korrektsusest. Mitmes artiklis kõnelete teaduslikest faktidest, mis ei ole kooskõlas üldise moraaliga ning mida seetõttu tugevalt kritiseeritakse. Üheks sääraseks on uuringu tulemus, millest selgub, et mustanahaliste IQ tase on võrreldes valgenahaliste omaga läbilõikeliselt madalam. Olete teisal pikemalt kirjutanud ka IQ mõõtmisest kui säärasest. Mida see siiski tähendab, et mustanahaliste IQ on madalam? Kas nad on tavapärasest rumalamad, omandavad mingeid oskuseid aeglasemini vms?

Vaimse võimekuse all, mida väljendatakse IQ punktide abil, mõeldakse inimese võimet lahendada keerulist mõtlemist nõudvaid ülesandeid, saada aru abstraktsetest kontseptsioonidest ja leida lahendusi probleemidele keerulistes olukordades. Selle omaduse mõõtmiseks koostavad psühholoogid piisava hulga erinevaid ülesandeid, mis nõuavad veidi erinevate oskuste kasutamist, näiteks kas mälu, ruumist kujutlusvõimet, loogilist arutlusoskust või sõnalist andekust.

Psühholoogid on ammu märganud ühte olulist reeglit: ükskõik, millise alatesti me ka ei konstrueeriks arukuse testimiseks, kõik nad on omavahel tugevalt seotud See viitab sellele, et kuigi keegi võib näiteks ruumilises mõtlemises tugevam olla kui verbaalses mõtlemises, on kõigi nende erinevate oskuste taga üldine vaimne võimekus. Sajad psühholoogilised uuringud viimase poole sajandi jooksul on näidanud ilma vähimagi kahtluseta, et erinevad inimeste rühmad ei ole võrdse vaimse võimekusega. Kui me võtame mõne hästi koostatud vaimsete võimete testi, siis näiteks Jaapanist, Koreast ja Hiinast pärit katseisikud saavad keskmiselt kõrgemaid tulemusi kui Euroopa taustaga katseisikud. Samuti on teada, et Aafrikast pärit ja tumedama nahapigmendiga inimesed kipuvad keskmiselt saama madalamaid IQ skoore, kui keskmine inimene Eestis, Inglismaal või Islandil. See tõepoolest tähendab seda, et inimesed kõigis maailm paigus pole võrdselt edukad mõtlemist nõudvate ülesannete lahendamisel ja nad ei õpi nii kiiresti kui teised uusi keerulisi mõisteid.

Kui madalam IQ on teaduslik fakt, siis ei ole see samas veel moraalne hinnang. Kuid millist moraalset järeldust toetab Teie arvates antud fakti teadmine kõige enam?

Paljudes tsiviliseeritud riikides arvatakse, et kui mõrva sooritanud inimese IQ on alla 70 punkti (see on kaks standardhälvet keskmisest madalam), siis see inimene sarnaselt alaealisele ei oma piisavalt arukust, et aru saada oma tegude tähendusest. Paar IQ punkti võivad määrata selle, kas mõrvar saab surmasüsti või jääb ellu. Selles küsimuses arvestab ühiskond teaduslikku fakti ja teeb sellest omad moraalsed järeldused. Samuti arvestatakse vähemalt Ameerika Ühendriikides sellega, et vähemustel (olgu selleks, siis Ameerika põliselanikud või Aafrika päritoluga inimesed) omavad väiksemat tõenäosust ülikooli õppima pääsemisel ja seepärast peetakse moraalseks kasutada nende suhtes positiivset diskrimineerimist.

On ilmselt mitmeid mooduseid, kuidas tekkinud ebavõrdsust ületada – kui selle sooviks on seda ületada. Üheks võimaluseks on ebavõrdsuse eitamine nn poliitilise korrektsuse huvides.

Teine võimalus on ilmselt haridus. Kolmas võimalus on see, et – nagu ütleb Charles Murray ühes intervjuus – “kuni me kohtleme igaüht kui eraldi isiksust, siis ei peaks musta-valge erisus põhjustama hirmu”. Teie toetate vist Murray seisukohta?

Enne vastamist teeksin ühe kõrvalpõike. Intelligentsus, sarnaselt mitmele teisele asjale, allub väheneva tasuvuse põhimõttele. Väikestel ja keskmistel väärtustel on intelligentsusest palju kasu: IQ skoorist sõltub, kuidas koolis edasi jõutakse, millise töökoha inimene endale leiab ja kui vanaks ta elab. Kuid teatud vaimsest tasemest alates muutub IQ juurdekasv vähemtasuvaks. Pole suurt vahet, kas inimene saab IQ skooriks 130 või 160 punkti. Silmatorkav on pigem see, et need, keda on peetud “maailma kõige targemateks inimesteks” (tavaliselt on nende IQ testi skoor kuni 5 standardhälvet üle keskmise), on oma kõige väljapaistvamad sooritused teinud meelelahutusäris: näiteks menusaadetes “Kes tahab saada miljonäriks?” või “Üks saja vastu”, mitte aga teaduses, kunstis või muus eluvaldkonnas.

Kes teavad, välja arvatud paadunud massimeediafriigid, kes on Chris Langan27 või Merylin vos Savant28? Ühesõnaga, mõõdukas koguses mõistust ei tee paha, kuid IQ teeb kõike muud, kui määrab ära selle, kui edukas inimene on alal, mille ta on valinud. Isegi teadlaste seas pole kõige edukamad tingimata need, kellel on muinasjutuliselt kõrge IQ. Tihtipeale on IQ punktidest olulisemad töökus, inimestega läbisaamisoskus ja intuitsioon. Seepärast oleks suurim rumalus teha kõik tähtsad otsused ühiskonnas vaid IQ skoori põhjal. Tõepoolest, ma ei näe ühtki tõsist põhjust, miks peaks võimete erinevused nii palju hirmu põhjustama. Ühiskond peaks ennast sellest hirmust välja ravima.

27 Chris Langan (s 1952), “Ameerika kõige targemaks meheks” nimetatud Long Islandil turvamehena töötanud autodidakt, kelle IQ olevat 195 ja 210 vahel. Töötas aastaid rasket füüsilist tööd nõudvatel ametikohtadel (ehitaja, kauboi, metsatuletõrjuja jne) ning samal ajal keskendus kodus “Universumi kognitiivteoreetilise mudeli” väljatöötamisele. Sai tuntuks pärast tema kohta ilmunud artiklit ajakirjas “Esquire”.

2008. aastal võitis telesaates 250 000 dollarit. Toim.

28 Merylin vos Savant (s 1946), kanti 1986. aastal Guinnessi rekordite raamatusse kui kõrgeima IQga inimene (mõnedel andmetel 230). Kolumnist, õppejõud, näitekirjanik. Oma kolumnis lahendab mõistatusi ja vastab küsimustele, mida lugejad talle saadavad. Toim.

Nobeli preemia laureaat James Watson ütles kunagi ühes portreeloos, et on tõsiselt mures Aafrika tuleviku pärast, sest me “lähtume veendumusest, et nende intelligentsus on meie omaga võrdne – samas kui testid näitavad, et tegelikult see nii ei ole”.

Kas mustanahalistel on siis üldse lootust getost pääseda või Aafrikat paremaks teha?

Seda, et James Watsonit – ilmselt 20. sajandi suurima teadusliku avastuse tegijat29 – selle mõtteavalduse eest hakati taga kiusama, on väiklane ja silmakirjalik. See, et sellega ühinesid mitmed karjeristist teaduse administraatorid, on aga lihtsalt jälestusväärne, kuna nad teadsid väga hästi, et Aafrika päritoluga inimeste IQ on keskmisest madalam Euroopa ja näiteks Hiina päritoluga inimestest. Vaielda võib selle üle, kas vahe valge- ja mustanahaliste vahel näitab kahanemise märke või millises võimete tahus on see erinevus kõige väiksem.

Kuid vaielda ei saa selle üle, et see vahe on olemas ja suur osa sellest tuleneb geneetilistest erinevustest. Üks on aga hästi selge: vaimsete võimete erinevuste eitamine ei aita kohe kindlasti kedagi getost päästa. Ainult vaimsete võimete erinevuste ja nende põhjuste teadmine, mis on ühendatud poliitilise tahtega, suudaks seda teha.

Kas IQ tase on erinev mitte ainult rassiliselt, vaid ka rahvuseliselt? Ja kus on sellisel juhul eestlaste IQ? Euroopa rahvastel on erinevused keskmises IQ tasemes, kuid need on väga väikesed. Kui keegi arvab, et eestlaste IQ on oluliselt kõrgem kui näiteks venelastel ja lätlastel, siis on see soovmõtlemine, mille puudub igasugune alus. Tänu Juhan Torki tööle “Eesti laste intelligents” (1939/1940) teame me hästi, et 70 aastat tagasi olid Eesti koolilapsed täpselt sama targad kui nende eakaaslased Ameerikas.

Koos Helle Pullmanni ja Richard Lynniga testisime me üle 6000 tänapäeva Eesti koolilapse ja võime selle põhjal üsna suure kindlusega väita, et oma IQ taseme poolest oleme täpselt sama taibukad kui meie eakaaslased Islandil või Inglismaal.

29 James Watson (s 1928), üks DNA struktuuri avastajatest. Toim.

Politseiülemale Tyler Durden

Te lõpetate oma juurdluse. Te ütlete avalikkusele, et mingit põrandaalust rühmitust ei ole olemas. Või... need kutid lõikavad teie munad maha. Nad saadavad ühe “New York Times’ile” ja teise “LA Times’ile”.

Inimesed, keda sa jahid, on inimesed, kellest sa sõltud. Me teeme sulle süüa. Me viime su prügi. Me ühendame su kõned. Me juhime kiirabi, kui see sulle järele tuleb. Me valvame su und, kui sa magad. Ära... koti meid.

Kodukaitse.

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduse üliõpilased - eestlane, soomlane ja prantslane otsustasid kolmekesi üürida eraka.

1

Üürile anda 3-toaline korter Ülejõe linnaosas.

Hind odav. Vahendajatel mitte tülitada. Vaatama saab tulla peale kella 5 õhtul. Ideaalne!

2

3

kop

kop

4

Koridoris oli sirelite ja kuivkäimla lõhn.

5 6

Aaaaah!

7

Rein Pakk

Kas ma selleks olen tööd rüganud, et minu majas elaks neeger!?

VÄLJA!

Neegrinaine situb bussijaamas.

Tuleb buss. Neegrinaine läheb bussi peale.

“Kuule,” ütleb bussijuht talle, “sul jäi ju laps maha.”

Hääl või kuul30 Malcolm X

Härra moderaator, Vend Lomax31, vennad ja õed, sõbrad – ja vaenlased. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et iga inimene siin on sõber, aga ma ei taha ka kedagi nimetamata jätta. Ma mõistan, et tänane küsimus on: “Neegrite revolutsioon ja Kuhu Me Siit Edasi Minna Tahame?, või Mis Järgmiseks?” Minu tagasihoidliku arusaamise kohaselt tähendab see kas häält või kuuli.

Enne kui me selgitame, mida hääle või kuuli all mõeldakse, sooviksin ma selgitada üht-teist, mis minusse puutub. Ma olen endiselt muslim32, minu usk on endiselt islam. See on mu isiklik usk. Täpselt nagu Adam Clayton Powell on kristlik kirikuõpetaja, kes juhatab New Yorgi Abessiinia baptistide kirikut, kuid võtab samal ajal osa poliitilistest vaidlustest, et püüda anda mustadele inimestele oma riigis õigusi; ja dr Martin Luther King on kristlik kirikuõpetaja Atlantas, Georgias, kes juhatab üht organisatsiooni, mis võitleb mustade inimeste kodanikuõiguste eest selles riigis; ja reverend Galamison, ma arvan, et olete temast kuulnud, on veel üks kristlik kirikuõpetaja New Yorgis, kes on 30 Seda Malcolm Xi kõnet “The Ballot or the Bullet” loetakse nii üheks tema kui ka kogu USA 20. sajandi olulisemaks kõneks. See kuulub Malcolm Xi jaoks teatud vaheetappi. Kõne peeti pärast seda, kui Malcolm X oli lahkunud mustanahaliste õiguste eest seisvast liikumisest Nation of Islam umbes kuu aega varem. Nation of Islam pooldas mitte assimilatsiooni, vaid mustanahaliste eraldumist ühiskonnast, ning nad olid oma sõnavõttudes ja tegudes väga radikaalsed. Malcolm X kuulus nende ridadesse kümmekond aastat ja oli liikumise olulisim kõneisik (kuid mitte liikumise juht). Pärast selja keeramist Nation of Islamile lähenes Malcolm X kodanikuõiguste liikumisele, mis pooldas rahumeelsemat lähenemist: segregatsiooni lõpetamist, kodanikuõiguste andmist mustanahalistele jne. Käesolev kõne näitab, et Malcolm X oli siiski tunduvalt radikaalsem tavapärasest kodanikuõiguste eest seisjast, kuna ta ei välistanud vajadusel ka relva kasutamist ning põlgas assimileerumist.

Kõne peeti 3. aprillil 1964 Clevelandis ühes metodistikirikus.

31 Louis E. Lomax (1922-1970), USA mustanahaline ajakirjanik, esimene afroameeriklasest televisiooniajakirjanik. 1959. aastal esilinastunud dokumentaalsarja autor, mis käsitles esmakordselt Nation of Islami ja Malcolm Xi tegevust. Hukkus autoõnnetuses, kui tema auto pidurid üles ütlesid. Tal oli samal ajal pooleli ajakirjanduslik uurimus FBI rollist Malcolm Xi mõrvas.

32 Siin viitab Malcolm X oma lahkumisele 8. märtsil Nation of Islam ridadest, kinnitades kuulajatele, et see ei tähenda, nagu ta oleks eemaldunud islamist.

tihedalt seotud kooliboikottidega, mille eesmärgiks on likvideerida segregatsioon hariduses; ja ma ise olen samuti õpetaja, mitte kristlik, vaid muslimi õpetaja, ja ma usun tegevusse kõigil rinnetel ükskõik missuguste vahenditega.

Kuigi ma olen muslim, ei ole ma siin selleks, et oma religioonist rääkida. Ma ei ole siin selleks, et püüda muuta teie religiooni. Ma ei ole siin selleks, et põhjendada või vaielda selle üle, mille poolest me erineme, sest on aeg, et me oma erinevused maha mataksime ja mõistaksime, et meie kõigi jaoks on parim, kui me näeme, et meil on sama probleem, ühine probleem, probleem, mille pärast te kõik vastu pead saate, ükskõik, kas te olete baptist, metodist, muslim või natsionalist. Kas te olete haritud või kirjaoskamatud, kas te elate bulvaril või kõrvaltänavas, te saate vastu pead samamoodi nagu mina. Me oleme kõik ühes paadis ja me kõik saame sõimata ühe mehe käest.

Ta lihtsalt juhtub olema valge mees. Me kõik oleme kannatanud siin, selles riigis, poliitilist rõhumist valge mehe poolt, majanduslikku kurnamist valge mehe poolt, ja sotsiaalset alandamist valge mehe poolt.

Kui ma niimoodi kõnelen, siis ei tähenda see, et me oleme valgete vastu, vaid see tähendab, et me oleme kurnamise vastu, me oleme alandamise vastu, me oleme rõhumise vastu. Ja kui valge mees ei taha, et me oleksime tema vastu, siis jätku ta meie rõhumine ja kurnamine ja alandamine. Oleme me kristlased või muslimid või natsionalistid või agnostikud või ateistid, me peame esmalt õppima unustama oma erinevused.

Kui me üpris varsti midagi ei tee, siis ma arvan, et te nõustute minuga, et me oleme sunnitud kasutama kas häält või kuuli. 1964. aastal üks või teine33. Aeg ei hakka otsa saama – aeg on otsa saanud!

1964 tõotab olla kõige plahvatuslikum aasta, mida Ameerika kunagi näinud on. Kõige plahvatuslikum aasta. Miks? See on ka poliitiline aasta. See on aasta, mil kõik valged poliitikud tulevad tagasi niinimetatud neegrikogukonda sind ja mind häälte nimel tantsitama. Aasta, mil kõik valged poliitilised petised tulevad tagasi sinu ja minu kogukonda oma võltslubadustega, panevad meie lootused pettuste peale, teevad oma trikke ja reedavad meid oma võltslubadustega, mida nad ei kavatse täita. Kuna nende tõttu rahulolematus ainult kasvab, siis saab see viia vaid ühe asjani: plahvatuseni. Ja meil on Ameerikas nüüd uut tüüpi must mees, kes ei kavatse enam teist põske ette keerata34.

33 Sel aastal toimusid USAs valimised.

34 Vahetult enne kõnet antud intervjuus küsitakse Malcolm Xilt, mida ta arvab

Ärge laske kellelgi endale öelda, et meil on vähe šansse. Kui nad teid värbavad35, siis saadavad nad teid Koreasse ja panevad teid vastamisi 800 miljoni hiinlasega. Kui te suudate olla vaprad seal, siis suudate te olla vaprad siin. Need šansid ei ole väiksemad kui nood šansid. Ja kui te siin võitlete, siis te vähemalt teate, mille nimel te võitlete.

Ma ei ole poliitik, ma ei ole isegi õpilane poliitikas; ausalt öeldes ei ole ma eriti millegi osas õpilane. Ma ei ole demokraat. Ma ei ole vabariiklane, ja ma ei pea ennast isegi ameeriklaseks. Kui teie ja mina oleksime ameeriklased, siis ei oleks probleemi. Need, kes on äsja laeva pealt maha astunud, nemad on juba ameeriklased; poolakad on juba ameeriklased; itaalia põgenikud on juba ameeriklased. Kõik, mis tuli Euroopast, iga siniste silmadega asi on juba ameeriklane. Ja nii kaua kui teie ja mina siin oleme olnud, pole me veel ameeriklasteks saanud.

Mina olen igatahes üks nende seast, kes ei lase end eksitusse viia.

Ma ei istu teie lauas ja ei vaata, kuidas te sööte, ja mul ei ole midagi taldrikul, ja ma nimetan ennast sööjaks. Lauas istumine ei tee teid sööjaks, kui te ei söö seda, mis teie taldrikul on. Olla siin Ameerikas ei tee sinust ameeriklast. Olla sündinud siin Ameerikas ei tee sinust ameeriklast. Kui sünd tegi sind ameeriklaseks, siis milleks vajad sa veel seadusi; sa ei vajaks põhiseaduse parandusi; sa ei peaks olema vastamisi kodanikuõiguste seaduste vastuvõtmise viivitamisega36, nagu see on praegu Washingtonis. Nad ei pea vastu võtma kodanikuõiguste seadusi selleks, et teha poolakast ameeriklane.

Ei, ma ei ole ameeriklane. Ma olen üks 22 miljonist mustast inimesest, kes on amerikanismi ohvrid. Üks 22 miljonist mustast inimesest, kes on demokraatia ohvrid, maskeeritud silmakirjalikkuse ohvrid. Ma ei seisa siin ja ei räägi teiega kui ameeriklane, või kui patrioot, või kui lipu poole saluteerija, või kui lipuga lehvitaja – ei, mitte mina. Ma räägin siin kui selle Ameerika süsteemi ohver. Ja ma näen Ameerikristlikust ja gandhilikust lähenemisest. Malcolm X vastab: “Kristlik? Gandhilik? Ma ei poolda midagi, mis räägib mittevägivallast ja keera-teine-põsk-ette juttu. Ma ei ole kunagi kuulnud mittevägivaldsest revolutsioonist või revolutsioonist, mille oleks esile kutsunud teise põse ettekeeramine. Niisiis ma usun, et on kuritegu õpetada inimesele, keda on looma moodi koheldud, et ta peaks selle kohtlemisega leppima, ilma et ta midagi enda kaitsmiseks teeks. Kui see on see, mida kristlik-gandhilik filosoofia õpetab, siis on see kuritegelik – kuritegelik filosoofia.”

35 Mustanahaliste värbamise vastu USA armeesse olid toona paljud.

36 Malcolm X kasutab siin sõna “filibuster”, mis viitab teatud viivitustaktikale, kus parlamendi liige püüab takistada mõne seaduse vastuvõtmist, mille eeldatavalt parlamendi enamus heaks kiidab, kasutades selleks nt päevi kestvate kõnede pidamist.

kat ohvri silmade läbi. Ma ei näe mingit Ameerika unelmat, ma näen Ameerika õudusunenägu37.

Need 22 miljonit ohvrit ärkavad. Nende silmad avanevad. Nad hakkavad nägema seda, mida nad siiani ainult vaadanud olid. Nad muutuvad poliitiliselt küpseks. Nad saavad aru, et rannikust rannikuni levivad uued poliitilised ideed. Kui nad näevad neid uusi poliitilisi ideid, siis on neil võimalik näha, et rasse on nii võrdsel arvul, et neid peab üle lugema. Nad pidid hääled üle lugema Massachusettsis, et teada saada, kes saab kuberneriks, niivõrd võrdselt oli neid. Sama juhtus Rhode Islandil, Minnesotas, ja paljudes teistes piirkondades sellel maal. Ja sama Kennedy ja Nixoniga, kui nad presidendiks kandideerisid. Hääli oli nii võrdselt, et nad pidid kõik uuesti üle lugema.

Mida see tähendab? See tähendab, et kui valgete hääled jagunevad pooleks ja kui mustadel on oma hääled, siis on mustade otsustada, kes istub Valges Majas ja kes istub kuudis.

See oli mustade hääl, mis pani Washingtonis ametisse praeguse administratsiooni. Teie hääl, teie tumm hääl, teie võhiklik hääl, teie raisatud hääl pani Washingtonis ametisse administratsiooni, mis on suutnud vastu võtta kõik seadused, mida vähegi saab ette kujutada, kuid jättes teid viimaseks ja kõige krooniks sellegagi viivitada. Ja teie ja minu juhtidel on jultumust ringi joosta, käsi plaksutada ja rääkida, milliseid edusamme me teeme. Ja kui hea president meil on. Kui ta ei olnud hea Texases38, siis ei saa ta kindlasti olla hea Washingtonis.

Sest Texas on lintšijate osariik. Ta on samasugune nagu Mississippi, ta ei ole erinev; ainult et Texases lintšitakse teid Texase aktsendiga ja Mississippis lintšitakse teid Mississippi aktsendiga. Ja neil neegritel on jultumust minna ja juua Valges Majas teksaslasega kohvi, Lõunast pärit troppidega39– just seda ta on –, ja siis tulla välja ja öelda teile ja mulle, et ta on meie jaoks hea, sest ta on Lõunast, ta teab, kuidas Lõuna tüüpidega toime tulla. Mis loogika see on? Las 37 “I don’t see any American dream; I see an American nightmare.”

38 Kõne ajal USA presidendiks olnud Lyndon Johnson oli senaatoriks valitud Texases.

39 Malcolm X kasutab sõna “cracker”, mis oli toona Lõunas kasutatav solvav väljend valgete kohta, kuid on nüüdseks levinud üle kogu USA ja ka Suurbritannias. Väljend levis USAs juba 18. sajandil, olles mõnedel andmetel seotud ka orjusega, kuna järelevaataja piitsavihinat nimetati “cracking the whip”. 1911. aasta Encyclopedia Britannica andmetel viitas sõna “vaesele” või “jõhkrale” valgele. Ajalooliselt märgibki sõna vaest valget maameest, kellel on vähe haridust. Kodanikuõiguste liikumise ajal kasutas sõna “cracker” just Malcolm X ning see on tänaseks muutunud levinud väljendiks mustanahaliste seas.

Eastland40 olla president, tema on samuti Lõunast. Tema tuleb Lõuna tüüpidega paremini toime kui Johnson.

Praeguses administratsioonis on Esindajatekojas 257 demokraati ja ainult 177 vabariiklast. Nad kontrollivad kahte kolmandikku häältest.

Miks nad ei võta siis vastu midagi, mis teid ja mind aitaks? Senatis on 67 senaatorit Demokraatlikust Parteist. Ainult 33 on Vabariiklikust.

Miks on demokraadid siis valitsuse kinni õmmelnud ja teie olete need, kes tegid seda nende eest? Ja mida nad on teile selle eest andnud? Neli aastat ametis ja alles praegu hakatakse jõudma kodanikuõiguste seaduste juurde. Alles nüüd, kui kõik muu on tehtud, kui kõik muu on tee pealt eest, istuvad nad maha ja mängivad teiega kogu suve – sedasama vana pettusemängu, mida nad nimetavad “viivitamiseks”41. Kõik nad on osalised selles mängus. Kas te ei mõtle kunagi selle peale, et nad on kõik osalised, kuna mees, kes kodanikuõiguste edasilükkamist juhib, on mees Georgiast nimega Richard Russell42? Kui Johnson43 sai presidendiks, siis esimene mees, keda ta Washingtoni jõudes küsis, oli “Dicky” – sedavõrd lähedased on nad. Russell on tema poiss, tema semu, tema sõber. Aga nad mängivad koos seda vana pettusemängu. Üks neist paneb teid uskuma, et ta on teie poolt ja kõik on tema kontrolli all, samas kui teine on sedavõrd teie vastu, et esimene ei saa kunagi oma lubadust pidada.

Nii et on aeg nüüd 1964 üles ärgata. Ja kui te näete neid säärase salakavalusega tulemas, siis andke neile teada, et teie silmad on lahti. Ja andke neile endast teada – te olete valmis. See peab olema kas hääl või kuul. Hääl või kuul. Kui te kardate sellist väljendit kasutada, siis peaksite te minema tagasi puuvillaväljadele; te peaksite minema tagasi agulisse. Nad saavad kõik neegrite hääled ja kui nad on need saanud, ei saa neegrid vastutasuks midagi. Kõik, mis nad Washingtoni jõudes tegid, oli mõnele tähtsale neegrile mõne tähtsa ameti andmine. Need tähtsad neegrid ei vajanud tähtsaid ameteid, neil juba oli töö. See on pettus, see on trikk, see on reetmine. Ma ei 40 James Eastland (1904-1986), väga pikaaegne Mississippi demokraadist senaator.

Oli vastu kodanikuõiguste liikumisele ja toetas valgete ülemvõimu.

41 Taas: “filibuster”.

42 Richard Russell (1897-1971), pikaaegne Georgia osariigi demokraadist senaator.

Oli vastu kodanikuõiguste liikumisele ning juhtis kodanikuõiguste-alase seadusandluse vastuvõtmisel viivitamistaktikat Senatis. Russell ei olnud oma sõnavõttudes küll kunagi nii otsekoheselt rassistlik kui James Eastland, kuid teda loetakse põhjuseks, miks afroameeriklasi kaitsnud seadused viibisid väga pikka aega. Oli tükk aega väga lähedane president Lyndon Johnsonile.

43 Lyndon B. Johnson (1908-1973), USA president 1963-1969. Tema juhtimisel võeti vastu mitmed kodanikuõiguse seadused.

taha demokraate asendada vabariiklastega. Me jõuame nende juurde hetke pärast. Aga on tõsi: sa paned demokraadid esimeseks, ja demokraadid panevad sind viimaseks.

Vaadake, kuidas asjad on. Milliseid ettekäändeid nad kasutavad, kuigi nad kontrollivad Kongressi ja Senatit? Mis ettekäänet nad kasutavad, kui teie ja mina küsime: “Millal te oma lubaduse täidate?” Nad süüdistavad dixiekraate44. Kes on dixiekraat? Demokraat. Dixiekraat ei ole keegi muu kui maskeeritud demokraat. Demokraatide juht on dixiekraatide juht, sest dixiekraadid on osa Demokraatlikust Parteist.

Demokraadid ei ole kunagi dixiekraate parteist välja visanud.

Dixiekraadid panid ise korraks plehku, aga demokraadid pole neid välja arvanud. Ei, vaadake, kuidas asjad on. Neil on pooleli pettusemäng, poliitiline pettusemäng, ja teie ja mina oleme seal vahel. On aeg, et teie ja mina ärkaksime üles ja vaataksime asju nii, kuidas nad on, ja püüaksime aru saada asjadest nii, nagu nad on. Ja siis me saame kohelda asju nii, nagu nad on.

Dixiekraadid kontrollivad Washingtonis võtmekomisjone, mis juhivad valitsust. Ainus põhjus, miks dixiekraadid neid komisjone kontrollivad, on see, et nad on vanemad.45 Ainus põhjus, miks neil see eelis on, on seetõttu, et nad tulevad osariikidest, kus neegrid ei saa valida. See pole isegi valitsus, mis põhineks demokraatiale. See ei ole valitsus, mis on moodustatud rahva esindajatest. Lõunas ei saa pooled inimesed isegi valida. Eastland ei tohiks Washingtonis ollagi. Pooled Washingtonis võtmekohtadel olevatest senaatoritest ja kongresmenidest on seal ebaseaduslikult, on seal põhiseaduse vastaselt.

Ma olin möödunud nädala neljapäeval Washingtonis, kui nad arutasid, kas lasta eelnõu arutelule või mitte. Ja tagaruumis, kus senaatorid omavahel kokku saavad, on hiigelsuur USA kaart, ja selle kaardi peal on ära näidatud neegrite asukohad üle kogu maa. Ja see kaart näitab, et riigi lõunaosa, osariigid, kus elab neegreid kõige tihedamalt, on ka osariigid, mille senaatorid ja kongresmenid seisavad viivitamise eest ja teevad kõiksugu muid trikke, et hoida neegreid 44 States’ Rights Democratic Party ehk Dixiecrats, segregatsiooni pooldanud konservatiivne partei (dixie oli kodusõjas orjapidajate huve kaitsnud lõunaosariikide hüüdnimi). Nad olid eemaldunud demokraatide parteist 20. sajandi keskel, kaitstes enda sõnul seda, mis kuulub traditsioonilise Lõuna juurde. Nii Eastman kui Russell olid dixiekraadid.

45 Nii Eastman kui Russell olid nt väga teenekad senaatorid ja olid Senatis ka suhteliselt kõrges eas. USAs on vanematel Senati liikmetel suuremad vabadused otsustada, nt millisesse komisjoni nad tahaksid kuuluda jne. Neil on ka palju suurem tõenäosus osutuda uuestivalituks.

valimistest eemal. See on armetu. Aga see pole armetu enam meie jaoks; see on tegelikult armetu valge mehe jaoks, sest varsti, kui neeger ärkab veidi rohkem ja näeb seda kurja, kus ta on, kui ta näeb kotti, milles ta on, kui ta näeb tegelikku mängu, milles ta on, siis töötab neeger välja uue taktika.

Need senaatorid ja kongresmenid rikuvad tegelikult konstitutsioonilisi parandusi, mis garanteerivad, et neis osariikides või maakondades on inimestel õigus valida. Ja konstitutsioonil enesel on masinavärk, mis saab heita välja ükskõik millise saadiku, kes on osariigist, kus inimeste valimisõigusi on rikutud. Sul pole vajagi uut seadusandlust.

Iga inimene, kes on praegu Kongressis ja kes on pärit osariigist või piirkonnast, kus inimeste valimisiõigusi on rikutud, just see inimene tuleks Kongressist välja heita. Ja kui sa heidad ta välja, siis oled sa eemaldanud ka takistuse selle riigi ainsa vähegi mõistliku seaduse teelt. Muide, kui sa ta välja heidad, siis ei vaja sa uut seadust, sest need inimesed asendatakse mustade esindajatega, kes on maakondadest ja piirkondadest, kus must mees on enamus, mitte vähemus.

Kui neis lõunaosariikides oleks mustal mehel täielik valimisõigus, siis kõige olulisemad dixiekraadid Washingtonis, mis tähendab kõige olulisemad demokraadid Washingtonis, kaotaksid oma kohad. Demokraatlik partei kaotaks võimu. Ta ei oleks enam võimas ka parteina. Kui sa näed seda võimu hulka, mille Demokraatlik partei kaotaks, kui nad kaotaksid oma dixiekraatliku tiiva, või haru, või elemendi, siis sa mõistaksid, kuidas neegritele valimisõiguse andmine neis osariikides, kus demokraadid on alates Kodusõjast omanud täielikku võimu ja autoriteeti, on vastupidine demokraatide huvidele.

Ma ütlen veel kord, ma ei ole demokraatide vastu, ma ei ole vabariiklaste vastu, ma ei ole millegi vastu. Ma kahtlen lihtsalt nende siiruses ja nende strateegias, mida nad meie inimeste peal kasutavad, lubades neile lubadusi, mida nad ei kavatse täita. Kui sa hoiad demokraate võimul, siis sa hoiad dixiekraate võimul. Ma kahtlen, kas mu hea Vend Lomax seda eitab. Hääl demokraadile on hääl dixiekraadile. Seepärast on 1964 sinu ja minu jaoks aeg saada poliitiliselt küpsemaks ja aru saada, mille jaoks hääletamine on; mida me peaksime saama, kui me hääletame; ja kui me ei hääleta, siis lõpeb see olukorraga, kus me peame valima kuuli. Kas hääl või kuul.

Põhjas teevad nad teistmoodi. Neil on süsteem, mis on tuntud kui valimisringkondade piiride nihutamine. See tähendab, et kui mingis piirkonnas on neegreid liiga palju ja nad hakkavad enda kätte saama liiga palju poliitilist jõudu, siis tuleb valge mees ja muudab

valimisringkonna piire. Te võite öelda: “Miks sa ütled kogu aeg “valge mees””? Sest see on valge mees, kes seda teeb. Ma ei ole näinud ühtegi neegrit, kes piire muudaks. Nad ei luba tal piiride lähedalegi minna. See on valge mees, kes seda teeb. Ja tavaliselt on valge mees see, kes irvitab sulle näkku, kes patsutab sulle seljale ja peaks su sõber olema. Ta võib olla sõbralik, aga ta ei ole su sõber.

Mis ma teile öelda tahan, on järgmine: teie ja mina oleme Ameerikas vastamisi mitte segregatsiooni vandenõuga, me oleme vastamisi valitsuse vandenõuga. Kõik, kes üritavad viivitada, on senaatorid – see tähendab: valitsus. Kõik, kes Washingtonis petlikult käituvad, on kongresmenid – see tähendab: valitsus. Keegi teine ei aseta teie teele takistusi kui inimesed, kes on osa valitsusest. Seesama valitsus, mille nimel te lähete piiri taha võitlema ja surema, on valitsus, mis on sepistanud vandenõu teie valimisõigusest ilmajätmiseks, teie majanduslike võimaluste äravõtmiseks, teilt korralike kodude äravõtmiseks, teilt korraliku hariduse äravõtmiseks. Te ei pea minema ainuüksi tööandja juurde, see on valitsus, Ameerika valitsus, mis on vastutav rõhumise ja kurnamise ja musta inimese alandamise eest siin riigis. Ja te peaksite ütlema seda ilma pikema hoiatamiseta. See valitsus on neegreid alt vedanud. See niinimetatud demokraatia on neegreid alt vedanud. Ja kõik need valged liberaalid on kindlasti neegreid alt vedanud.

Seega kuhu me siit edasi läheme? Esiteks me vajame sõpru. Me vajame uusi liitlasi. Kogu kodanikuõiguste nimel peetav võitlus vajab uut, laiemat tõlgendust. Me peame vaatama kogu kodanikuõigusteasjale uue nurga alt – nii seest kui väljast. Neile meie seast, kelle filosoofiaks on must natsionalism, on ainus võimalus kodanikuõiguste nimel peetavasse võitlusesse sekkumiseks sellele uue tõlgenduse andmine. Vana tõlgendus välistas meid. See hoidis meid eemal.

Niisiis, me anname kodanikuõiguste võitlusele uue tõlgenduse, tõlgenduse, mis võimaldab meil sinna sisse minna, sellest osa võtta.

Ja need taskurätiku-pead46, kes on vankunud ja vedelaks löönud ja kompromisse otsinud – me ei lase neil enam vedelaks lüüa ja vankuda ja kompromisse teha.

Kuidas te saate tänada inimest selle eest, et ta annab teile midagi, mis on juba teie oma? Kuidas te saate teda siis tänada selle eest, et ta annab teile ainult osa sellest, mis on juba teie oma? Te pole teinud mingeid edusamme kui see, mis teile antakse, peaks juba teie käes olema. See pole edasiminek. Ja ma armastan Vend Lomaxit, kes 46 “Handkerchief-head” on olnud “Onu Tomi” sünonüümiks.

juhtis tähelepanu, et me oleme tagasi aastas 1954. Me pole isegi nii kaugel, kui me olime 1954. aastal. Me oleme 1954. aastast maha jäänud. Segregatsiooni on rohkem kui 1954. Rassiviha, rassilist sallimatust, rassilist vägivalda on täna 1964. aastal rohkem kui 1954.

Kus siin see edasiminek on?

Ja nüüd olete te olukorras, kus noored neegrid kerkivad esile. Nad ei taha kuulda seda pööra-teine-põsk-ette jama, ei. Need olid teismelised, kes viskasid Jacksonville’is Molotovi kokteile47. Neegrid pole seda varem kunagi teinud. Aga see näitab, et uus suund tuleb. Uus mõtlemine tuleb. Uus strateegia tuleb. Sel kuul on selleks Molotovi kokteilid, järgmisel kuul käsigranaadid, ja midagi muud järgmisel kuul. On kas hääled, või on kuulid. On kas vabadus, või on surm.

Ainus erinevus säärase surma puhul – see on vastastikune. Kas te mõistate, mida vastastikune tähendab? See on üks Vend Lomaxi sõnadest. Ma näppasin selle temalt. Mul ei ole tavaliselt sääraste suurte sõnadega pistmist, sest mul pole tavaliselt suurte inimestega pistmist. Mul on pistmist väikeste inimestega. Ma leian, et te võite leida terve suure hulga väikeseid inimesi ja piitsutada põrgu kombel tervet suurt hulka suuri inimesi. Neil pole midagi kaotada ja neil on kõik võita. Ja nad ütlevad teile kohe: tango jaoks on vaja kahte. Kui mina langen, langed ka sina.

Mustad natsionalistid, need, kelle filosoofiaks on must natsionalism, annavad kogu kodanikuõiguste tähendusele uue tõlgenduse, nähes selle tähendust – nagu Vend Lomax on öelnud – kui võimaluste võrdsust. Meil on õigus püüelda kodanikuõiguste poole, kui see tähendab võimaluste võrdsust, sest kõik, mida ma teeme, on püüda meie investeeringu eest tasu saada. Meie emad ja isad investeerisid oma higi ja vere. Kolmsada ja kümme aastat töötasime me siin riigis, ilma et oleksime saanud sentigi vastu – me ei saanud sentigi vastu. Valge mees käib siin ringi ja räägib, kui rikas see maa on, aga ei peatuta ega mõelda, kuidas ta sai rikkaks nii kiiresti. Ta sai rikkaks, sest teie tegite ta rikkaks.

Võtke inimesed, kes on praegu siin publikuks. Nad on vaesed. Üksikuna oleme me kõik vaesed. Meie nädalapalgast ei piisa ühe jaoks õigupoolest millekski. Aga kui te võtate kõigi siinolijate palgad tervi47 Jacksonville’is (Florida) olid viis nädalat toimunud rahumeelsed protestiaktsioonid segregatsiooni vastu hotellides jm, kui kohalik teenekas linnapea ja osariigi kuberneri kandidaat teatas raadios, et need keelatakse. Vastukaaluks hakkasid noored mustad märatsema, nad loopisid Molotovi kokteile, oli ka hukkunuid ning teravnesid otsesed konfliktid politseiga. Olukord hakkas rahunema nädala pärast, mil politsei oli arreteerinud 492 neegrit, sh 218 alla 17-aastast.

kuna, siis täidab see palju taskuid. See on suur hunnik varandust.

Kui te võtate ainuüksi nende inimeste palgad, mis nad aasta jooksul teenivad, siis saate te rikkaks – rikkamaks kui rikas. Kui te seda asja niimoodi vaatate, siis mõelge, kui rikkaks oleks Onu Sam saanud ilma mitte selle käputäie, vaid miljonite mustade inimesteta. Teie ja minu ema ja isa ei töötanud kaheksatunniste vahetuste kaupa, vaid nad töötasid jumal teab kui vara hommikust jumal teab kui hilja õhtuni, ja töötasid mittemillegi eest, tehes valge mehe rikkaks, tehes Onu Sami rikkaks. See on meie investeering. See on meie panus: meie veri.

Me ei andnud ainult oma tööd tasuta ära, me andsime oma vere. Iga kord, kui ta [Onu Sam] pidi kedagi relvade alla kutsuma, olime meie esimesed, kes mundris. Meid suri igas lahingus, mida valge mees pidas. Me oleme rohkem ohverdanud kui ükskõik kes teine, kes praegu Ameerikas oma nägu näitab. Me oleme andnud suurima panuse ja oleme vastu saanud kõige vähem. Nende jaoks meie seast, kelle filosoofia on must natsionalism, tähendavad kodanikuõigused: andke meile tasu kohe. Ärge oodake järgmist aastat. Andke meile see eile, ja ka see pole piisavalt ruttu.

Ma peaksin siinkohal peatuma, et rõhutada ühte asja. Alati, kui te lähete võtma midagi, mis teile kuulub, siis kui ükskõik kes teid sellest õigusest ilma jätab, on ta kurjategija. Jätke see meelde. Alati, kui te lähete võtma midagi, mis teile kuulub, siis on see teie seaduslik õigus. Ja kui keegi püüab teid sellest ilma jätta, siis rikub ta seadust, ta on kurjategija. Seda väljendas ka Ülemkohtu otsus. Ülemkohus keelustas segregatsiooni.

See tähendab, et segregatsioon on seadusevastane. See tähendab, et segregatsionist rikub seadust. Segregatsionist on kurjategija. Te ei saa teda kuidagi teistmoodi nimetada. Ja kui te protesteerite segregatsiooni vastu, siis on seadus teie poolel. Ülemkohus on teie poolel.

Kes on see, kes takistab teil seadust täitmast? Politseijaoskond.

Politseikoerte ja kumminuiadega. Alati, kui te marsite segregatsiooni vastu, olgu selleks segregatsioon hariduses, segregatsioon elamumajanduses või kusagil mujal, on seadus teie poolel ning kõik, kes teile tee peale ette seisavad, ei ole enam seadus. Nad rikuvad seadust, nad ei ole seaduse esindajad. Iga kord, kui te protesteerite segregatsiooni vastu ning mõnel mehel on jultumust ässitada teie kallale politseikoer, siis tapke see koer, tapke ta, ma ütlen teile, tapke see koer. Ma ütlen seda, isegi kui nad panevad mind homme vanglasse: tapke see koer. Te teete sellele lõpu. Kui valged inimesed siin saalis

ei taha säärast tegu näha, siis minge ja öelge linnapeale, et ta ütleks politseijaoskonnale, et see koerad tagasi tõmbaks. See on kõik, mida te peate tegema. Kui te seda ei tee, teeb seda keegi teine.

Kui te ei võta säärast seisukohta, siis teie väikesed lapsed kasvavad üles ja vaatavad teid ja neil on häbi. Kui te võtate säärase kompromissitu seisukoha, siis ma ei mõtle, et te peaksite minema välja ja muutuma vägivaldseks, aga samas ei tohiks te kunagi olla mittevägivaldne, kui te pole just mittevägivaldses olukorras. Ma olen mittevägivaldne nendega, kes on mittevägivaldsed minuga. Aga kui te tulete minu juurde vägivallaga, siis ajate te mind hulluks ja ma ei vastuta enam oma tegude eest. Ja nii peaks iga neeger tegema. Iga kord, kui te teate, et te olete seaduse piirides, oma seaduslike õiguste piirides, oma moraalsete õiguste piirides, õiglusega kooskõlas, siis minge selle nimel surma, millesse te usute. Aga ärge minge surma üksinda. Las teie surm võtab kellegi kaasa. See on võrdsus. Sa saad selle, mille oled ära teeninud.

Kui me niiviisi teeme, siis vajame me uusi sõpru, me vajame uusi liitlasi. Me peame viima kodanikuõiguste eest võitlemise kõrgemale tasemele – inimõiguste tasemele. Alati, kui te olete keset kodanikuõiguste eest võitlemist, siis kas te teate seda või mitte, aga te piirate ennast Onu Sami jurisdiktsiooniga. Mitte keegi mujalt maailmast ei saa teie poolt sõna võtta seni, kuni teie võitlus on kodanikuõiguste eest peetav võitlus. Kodanikuõigused on selle riigi siseasi. Meie Aafrika vennad ja meie Aasia vennad ja meie Ladina-Ameerika vennad ei saa avada oma suud ja sekkuda USA siseasjadesse. Ja seni, kuni on tegemist kodanikuõigustega, kuulub see USA jurisdiktsiooni alla.

Aga ÜROl on inimõiguste harta; neil on komitee, mis tegeleb inimõigustega. Te võite imeks panna, miks kõik julmused, mida on tehtud Aafrikas ja Ungaris ja Aasias ja Ladina-Ameerikas tuuakse ÜRO ette ja miks neegriprobleemi ei tooda kunagi ÜRO ette. See on osa vandenõust. See vana kaval siniste silmadega liberaal, kes peaks olema teie ja minu sõber, kes peaks olema meie nurgas, kes peaks toetama meie võitlust ja kes peaks tegutsema kui nõuandja, ei ütle teile kunagi midagi inimõiguste kohta. Nad mässivad teid kodanikuõiguste sisse. Ja te raiskate nii palju aega kodanikuõiguste puu all haukudes, et te ei teagi, et samas kõrval on inimõiguste puu.

Kui te laiendate kodanikuõiguste võitluse inimõiguste tasemele, siis võite te võtta musta mehe asja siin riigis ja minna sellega ÜRO rahvaste ette. Te võite selle viia Peaassamblee ette. Te võite viia Onu Sami maailma kohtu ette. Aga ainus tasand, kus te seda teha saate,

on inimõiguste tasand. Kodanikuõigused hoiavad teid tema piirides, tema jurisdiktsiooni all. Kodanikuõigused hoiavad teid tema taskus.

Kodanikuõigused tähendavad, et te palute Onu Samil end hästi kohelda. Inimõigused on miski, mis on teil sündides. Inimõigused on teie Jumala poolt antud õigused. Inimõigused on õigused, mida tunnistavad kõik rahvused siin planeedil. Ja iga kord, kui keegi rikub teie inimõigusi, võite te ta maailma kohtu ette viia.

Onu Sami käed tilguvad verest, tilguvad selle riigi musta mehe verest. Ta on maailma kõige suurem silmakirjateener. Tal on jultumust – jah, tal on – ette kujutada, nagu oleks ta vaba maailma liider. Vaba maailma! Ja teie siin laulate “We Shall Overcome”48. Laiendage kodanikuõiguste nimel peetavat võitlust inimõiguste tasandile. Viige see ÜROsse, kus meie Aafrika vennad saavad meie poolt olla, kus meie Aasia vennad saavad meie poolt olla, kus meie Ladina-Ameerika vennad saavad meie poolt olla, ja kus 800 miljonit hiinlast ootavad, et samuti meie poolt olla.

Andke maailmale teada, kui verised ta [Onu Sami] käed on. Andke maailmale teada silmakirjalikkusest, mis siin valitseb. Laske sel olla valik hääle ja kuuli vahel. Andke talle teada, et see peab olema kas hääl või kuul.

Kui te lähete oma asjaga Washingtoni, siis lähete te kurjategija juurde, kes on vastutav selle asja eest; te jooksete hundi juurest rebase juurde. Nad on kõik osalised selles. Kõik nad töötavad välja poliitilisi vigureid ja jätavad maailma silmis mulje, et te olete jobu. Te kõnnite ringi mööda Ameerikat, olete nõus värbamisega ja piiri taha saatmisega nagu tinasõdur, ja kui te sinna jõuate, küsivad inimesed, mille nimel te võitlete ja te peate oma keele põske panema. Ei, viige Onu Sam kohtu ette, viige ta maailma ette.

48 Laul “We Shall Overcome” saavutas laiema tuntuse 1950ndate lõpul, mil sellest kujunes USA kodanikuõiguste liikumise hümn. 1960ndate alguses esitas seda festivalidel, kogunemistel ja kontserditel folklaulja Joan Baez. Üks tema tuntumaid esinemisi oli 1963. aastal, mil ta pani 300 000 inimest kuulsal Lincoln Memoriali juures toimunud massimiitingul (samal miitingul esitas Martin Luther King oma kõne “I have a dream...”) seda kaasa laulma. Fraasi “we shall overcome” (umbes: me saame sellest üle, me võidame) kasutas ka president Lyndon Johnson pärast veriseks muutunud rünnakuid kodanikuliikumise demonstratsioonist osavõtjate vastu ehk pärast nn Selma-Montgomery marsse (vt ka kommentaare Barack Obama kõnele siin kavalehel). Hiljem laulsid sama laulu oma streikide ajal ka näiteks USA farmitöölised (küll hispaania keeles) ning laulu pealkirja kasutas väljendina ka Martin Luther King oma viimaseks jäänud kõnes. Sellest ajast peale on laulust kujunenud protestiliikumiste üks olulisemaid lipulaule, kõlades ka näites sametrevolutsiooni ajal Prahas 1989. aastal.

Hääle all mõtlen ma ainult vabadust. Kas te ei tea – ma ei ole selles asjas Lomaxiga ühel nõul –, et hääl on tähtsam kui dollar? Kas ma suudan seda tõestada? Jah. Vaadake ÜROd. ÜROs on vaesed rahvad, aga need vaesed rahvad panevad kokku oma häälte jõu ja nad takistavad rikastel rahvastel omi käike teha. Neil on üks rahvas – üks hääl, kõigil on võrdne hääl. Ja kui vennad Aasiast, Aafrikast ja maakera pimedamatest osadest kokku tulevad, siis piisab nende häälte jõust Onu Sami tõkestamiseks. Või Venemaa tõkestamiseks.

Või mõne muu maailma osa tõkestamiseks. Niisiis on hääl kõige tähtsam.

Praegu on siin riigis 22 miljonit afroameeriklast (see on see, kes me oleme): aafriklast, kes on Ameerikas. Te pole midagi muud kui aafriklased49. Midagi muud kui aafriklased. Õigupoolest peaksite te laskma end kutsuda aafriklaseks ja mitte neegriks. Aafriklased ei saa vastu pead. Ainukesed, kes vastu pead saavad, olete teie. Nad ei pea aafriklaste jaoks vastu võtma kodanikuõiguste seaduseid.

Aafriklane võib minna igale poole, kuhu tahab. Pange endale lihtsalt midagi pähe. Muutke oma nimi Hoogagagoobaks. Nii näitate te, kui rumal valge mees on. Teil on tegu rumala mehega. Üks mu sõber, kes on väga must, pani pähe turbani ja läks Atlantas ühte restorani, kus ei kehtinud veel desegregatsioon. Ta läks valgete restorani, ta istus maha, nad teenindasid teda ja ta küsis: “Mis juhtuks, kui neeger tuleks siia?” Seal ta istus, must nagu öö, aga kuna tema pea oli kinni mähitud, siis vaatab ettekandja talle otsa ja ütleb: “Ükski neeger ei julgeks siia tulla.”

Teil on niisiis tegemist mehega, kelle kalduvused ja eelarvamused panevad ta aru kaotama, panevad ta mõistust kaotama, iga päev. Ta on hirmul. Ta vaatab ümberringi ja näeb, mis maailmas juhtub ja ta näeb, et ajastu pendel liigub teie suunas. Mustad inimesed ärkavad üles. Nad on kaotamas hirmu valge mehe ees. Kusagil, kus praegu valge mees võitleb, ei ole ta võitmas. Igal pool, kus ta võitleb, võitleb ta kellegagi, kellel on teie ja minu jume. Ja nad võidavad teda. Ta ei võida enam. Ta on võitnud oma viimase lahingu. Tal ei õnnestunud võita Korea sõda. Ta ei suutnud. Ta pidi alla kirjutama vaherahule.

See on kaotus.

49 Mõned nädalad enne kõnet andis Malcolm X intervjuu, kus ütleb, et pikaajaline eesmärk on see, et 22 miljonit inimest pöörduksid tagasi oma koju Aafrikas.

“Lühiajaline programm on seega see, et kuni me siin oleme, peame me süüa saama, meil peab olema koht, kus magada, riided, mida kanda, meil peavad olema paremad töökohad ja meil peab olema parem haridus.”

Iga kord, kui Onu Sam koos oma relvastuse masinavärgiga on olnud sunnitud mingite riisiõgijate poolt taanduma, on ta lahingu kaotanud.

Ta pidi alla kirjutama vaherahule. Ameerika ei kirjuta alla vaherahudele. Ameerika peaks olema kuri. Aga ta pole enam kuri. Ta on kuri seni, kuni ta saab kasutada oma vesinikpommi, aga ta ei saa seda kasutada, kartes, et Venemaa kasutab enda oma. Venemaa ei saa kasutada enda oma, kartes, et Onu Sam võib kasutada enda oma.

Nii on nad mõlemad relvitud. Nad ei saa kasutada relva, sest mõlema relvad nullivad teise omad. Ainuke koht, kus möllatakse, on maapinnal. Ja valge mees ei suuda võita enam sõda, mis peetakse maapinnal. Need ajad on möödas. Must mees teab seda, pruun mees teab seda, punane mees teab seda ja kollane mees teab seda. Nii tõmbavad nad ta partisanisõtta. See pole tema stiil. Sul peab olema südant, et olla partisan, aga tal ei ole südant. Seda ma ütlen teile.

Ma tahan teile korraks rääkida partisanisõjast. Sul peab olema südant, et olla partisan, sest sa oled üksinda. Tavalises sõjapidamises on sul tankid ja hunnik teisi inimesi, kes sind toetavad – lennukid su pea kohal ja kõik muu seesugune. Aga partisan on üksi. Sul on ainult relv, paar ketse ja kausitäis riisi, ja rohkem sul polegi vaja – seda, ja suurt südant. Kui ameeriklased Vaikse ookeani saartele maabusid, siis suutis vahel üks jaapanlane hoida tagasi tervet armeed. Ta ootas, kuni päike loojus, ja kui päike loojus, olid nad võrdsed. Ta võttis oma mõõga, libises põõsast põõsasse, ameeriklasest ameeriklaseni.

Valged sõdurid ei tulnud sellega toime. Kui te näete kunagi valget sõdurit, kes võitles Vaikses ookeanis, siis ta väriseb, tal on närvid läbi, sest nad on ta täiesti ära hirmutanud.

Sama juhtus prantslastega Prantsuse Indo-Hiinas. Inimesed, kes kõigest mõned aastad varem olid olnud riisikasvatajad, tulid kokku ja ajasid raskelt relvastatud prantslased Indo-Hiinast välja. Te ei vaja seda – moodne relvastus ei toimi enam täna. Kätte on jõudnud partisanide aeg. Nad tegid sama Alžeerias. Alžeerlased, kes olid pelgalt beduiinid, võtsid oma nahad ja hiilisid mägedesse ning de Gaulle koos oma kõrgeltkiidetud sõjamasinavärgiga ei suutnud neid partisane võita. Kusagil siin planeedil ei võida valge mees partisanivõitlust.

See pole tema kiirus. Kui partisanivõitlust peetakse Aasias ja mõnel pool Aafrikas ja mõnel pool Ladina-Ameerikas, siis pead sa olema küll päris naiivne või sa pead pidama musta meest lihtsameelseks, kui sa ei arva, et ühel päeval ärkab ta üles ja mõistab, et ta peab valima: kas hääl või kuul.

Musta natsionalismi poliitiline filosoofia tähendab, et must mees

peaks kontrollima oma kogukonna poliitikat ja poliitikuid, mitte enamat. Musta meest mustas kogukonnas tuleb poliitika alal õpetada, nii et ta teaks, milline poliitika end tema jaoks ära tasub. Ärge raisake oma hääli. Hääl on nagu kuul. Ära viska oma häält, kui sa ei näe sihtmärki, ja kui sihtmärk on liiga kaugel, siis hoia oma hääl oma taskus.

Musta natsionalismi filosoofiat õpetatakse kristlikus kirikus. Seda õpetatakse NAACPis50. Seda õpetatakse CORE kogunemistel. Seda õpetatakse Tudengite Mittevägivaldse Koordineerimise Komitee kohtumistel. Seda õpetatakse muslimite kogunemistel. Seda õpetatakse seal, kuhu tulevad ainult ateistid ja agnostikud kokku. Seda õpetatakse kõikjal. Mustadel inimestel on kõrini lollitamisest, tillitamisest ja kompromissitamisest, mida kasutatake selleks, et takistada meil meie vabaduse saavutamist. Me tahame vabadust kohe, aga me ei saavuta seda lauldes “We Shall Overcome”. Me peame võitlema, kuni me võidame.

Musta natsionalismi majandusfilosoofia on selge ja lihtne. See tähendab vaid seda, et me peaksime kontrollima majandust oma kogukonnas. Miks peaksid valged inimesed juhtima kõiki poode meie kogukonnas? Miks peaksid valged inimesed juhtima panku meie kogukonnas? Miks peaks majandus meie kogukonnas olema valge mehe kätes? Miks? Kui must mees ei tohi oma poega minna valgesse kogukonda, siis öelge mulle, miks peaks valged mees tulema oma poega musta kogukonda? Musta natsionalismi filosoofia tähendab majandusalaseid haridusprogramme mustas kogukonnas. Meie inimesed peavad hakkama nägema, et iga kord, kui te viite dollari oma kogukonnast välja ja kulutate selle kogukonnas, kus te ei ela, siis kogukond, kus te elate, muutub vaesemaks ja vaesemaks ja kogukond, kus te oma raha kulutate, muutub rikkamaks ja rikkamaks.

Ja siis te veel küsite, miks koht, kus te elate, on alati geto või slumm.

Ja mis puutub teisse ja minusse, me ei kaota ainult mitte ainult siis oma raha, kui me seda väljaspool kogukonda kulutame, aga valgel mehel on kõik poed kogukonnas oma käpa all; nii et kuigi me kulutame oma raha oma kogukonnas, siis päikeseloojangul võtab mees, kes poode juhib, raha, ja viib selle kuhugi linna teise otsa. Me oleme tal kruustangide vahel.

Musta natsionalismi majandusfilosoofia tähendab seega, et igas kirikus, igas kodanike organisatsioonis, igas vennasterühmituses on aeg meie inimesed mõistma panna, kuivõrd tähtis on meie kogukon50 Vt ka Barack Obama kõnet NAACPi (Värviliste Inimeste Edasijõudmise Rahvuslik Ühendus) 100. juubelil siin kavalehel.

na majanduse kontrollimine. Kui me omame poode, kui me ajame äri, kui me üritame ja rajame meie kogukonda mingi tööstuse, siis jõuame me kohta, kus me loome töökohti vastavalt meie reeglitele.

Kui sa saad kontrolli oma kogukonna majanduse üle, siis ei pea sa enam piketeerima, boikoteerima ja anuma mõnda all-linna troppi, et ta võtaks sind oma ärisse tööle.

Musta natsionalismi sotsiaalfilosoofia tähendab vaid seda, et me peame tulema kokku ja likvideerima kurjuse, alkoholismi, narkosõltuvuse ja teised pahed, mis hävitavad meie kogukonna moraali. Me peame ise oma kogukonna taset tõstma, me peame meie kogukonna standardi tõstma kõrgemale, peame oma kogukonna tegema ilusamaks, nii et me oleksime oma sotsiaalses seltskonnas rahul ja ei jookseks ringi ega püüaks murda seltskondadesse, kuhu meid ei taheta. Ma ütlen niisiis, kui ma jutlustan musta natsionalismi, et see pole mõeldud selleks, et must mees hindaks valge mehe ümber – te tunnete teda juba niigi hästi –, vaid selleks, et must mees hindaks ennast ümber. Ärge muutke valge mehe mõtlemist – te ei suuda tema mõtlemist muuta. Kogu see pingutus apelleerida Ameerika moraalsele südametunnistusele: Ameerika südametunnistus on pankrotis. Ta kaotas oma südametunnistuse juba ammu. Onu Samil ei ole südametunnistust.

Nad ei tea, mida moraal tähendab. Nad ei ürita kurjust peletada, kui see on kuri või ebaseaduslik või ebamoraalne. Nad peletavad selle ainult siis, kui see ähvardab nende olemasolu. Te raiskate aega, kui te rõhute moraalsele südametunnistusele, mis peaks olema säärasel pankrotis mehel nagu Onu Sam. Kui tal oleks südametunnistus, siis oleks ta asjad joonde ajanud ilma, et talle oleks pidanud survet avaldama. Seega ei ole vaja muuta valge mehe mõtlemist. Me peame muutma oma mõtlemist. Te ei suuda muuta tema arvamust meist.

Me peame muutma meie enda arvamust üksteise kohta. Me peame nägema üksteist uute silmadega. Me peame nägema üksteist kui õdesid ja vendi. Me peame koonduma soojusega, nii et me saaksime luua ühtsuse ja harmoonia, mis on vajalik, et me saaksime mured ise lahendatud. Kuidas me seda teeme? Kuidas me saame vältida kadedust? Kuidas me saame vältida umbusku ja lõhesid, mis kogukonnas on? Ma ütlen teile, kuidas.

Ma olen vaadanud, kuidas Billy Graham51 tuleb linna, levitades seda, 51 Billy Graham (s 1918), jutlustaja, kes saavutas USAs ääretu populaarsuse tänu oma telejutlustele. On nõustanud mitmeid USA presidente. Tema poeg, samuti jutlustaja, külastas hiljuti Eestit.

mida ta nimetab Kristuse jutlustamiseks, mis ei ole aga midagi muud kui valge natsionalism. See on see, kes ta on. Billy Graham on valge natsionalist; mina olen must natsionalist. Aga kuna juhid kipuvad olema kadedad ja nad vaatavad jõuliste tegelaste nagu Graham poole umbusu ja kadedusega, siis kuidas on tal võimalik linna tulla ja panna kõik kirikujuhid koos temaga tegutsema? Ärge arvake, et see, et nad on kirikute juhid, tähendab, et neil ei ole nõrkuseid, mis muudavad nad kadedaks – ei, kõigil on nõrkused.

Billy Graham tuleb ja jutlustab Kristust. Ta haarab kõiki kaasa, kuid ta ei ürita kunagi kirikut asutada. Kui ta tuleks ja üritaks kirikut asutada, siis oleksid kõik kirikud tema vastu. Ta tuleb ja räägib Kristusest ja ütleb kõigile, kes tunnistavad Kristust, et need läheksid ükskõik millisesse kirikusse, kus Kristus on; ja sel moel teevad kirikud temaga koostööd. Me võtame temalt õppust.

Meie evangeelium on must natsionalism. Me ei ähvarda ühegi organisatsiooni olemasolu, vaid me levitame musta natsionalismi evangeeliumit. Kui kusagil on kirik, mis samuti palvetab ja praktiseerib musta natsionalismi evangeeliumit, siis liituge selle kirikuga. Kui NAACP palvetab ja praktiseerib musta natsionalismi evangeeliumit, liituge NAACPiga. Liituge ükskõik millise organisatsiooniga, millel on evangeelium, mis musta mehe üles tõstab. Ja kui te lähete sisse ja näete, et nad lollitavad ja kompromissitavad, siis tulge välja, sest see pole must natsionalism. Me leiame uue koha.

Ja sel moel kasvab organisatsioonide liikmete arv ja nad kasvavad kvantiteedis ja kvaliteedis ning augustis on meil kavas korraldada mustade natsionalistide konvent, kuhu tulevad kogu riigist delegaadid, kes on huvitatud musta natsionalismi poliitilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest filosoofiast. Kui delegaadid on kogunenud, peame me seminari, me korraldame arutelusid, me kuulame kõiki. Me tahame kuulda uusi ideid ja uusi lahendusi ja uusi vastuseid. Ja kui me näeme, et aeg on küps, tahame me moodustada mustade natsionalistide partei, me moodustame musta natsionalismi partei. Kui on vajalik moodustada musta natsionalismi armee, siis me moodustame musta natsionalismi armee. Sest saab olema kas hääl või kuul. Saab olema kas vabadus või surm.

On aeg, et teie ja mina lõpetaksime siin riigis niisama istumise, lastes troppidel senaatoritel, Põhja troppidel ja Lõuna troppidel, istuda Washingtonis ja tulla neil oma peas järeldusele, et teil ja mul peaksid olema kodanikuõigused. Ükski valge mees ei tule mulle minu õiguste kohta ütlema. Vennad ja õed, jätke alatiseks meelde, kui valgele me-

hele vabaduse andmiseks ei ole vaja senaatoreid ja kongresmene ja presidendi proklamatsioone, siis ei ole ka mustale mehele vabaduse andmiseks vaja seaduseid või proklamatsioone või Ülemkohtu otsuseid. Andke valgele mehele teada, et kui see on vabaduse riik, siis olgu see vabaduse riik, ja kui see pole vabaduse riik, siis muutke seda.

Me teeme koostööd ükskõik kus ja ükskõik millal ükskõik kellega, kes on siiralt huvitatud probleemi sirgjoonelisest lahendamisest.

Mittevägivaldselt, kuni vaenlane on mittevägivaldne, kuid vägivaldselt, kui vaenlane muutub vägivaldseks. Me teeme teiega koostööd valijate registreerimisel52, me teeme teiega koostööd üüristreikide53 puhul, me teeme teiega koostööd kooliboikottide54 puhul. Ma ei usu integratsiooni ühelgi moel. Ma isegi ei tunne selle pärast muret, sest ma tean, et seda ei juhtu niikuinii. Seda ei juhtu niikuinii, sest te kardate surra. Te peate olema valmis surema, kui te üritate end valgele mehele pähe määrida, sest ta muutub sama vägivaldseks nagu need tropid Mississippis või siinsamas Clevelandis. Aga me teeme teiega ikkagi koostööd kooliboikottide puhul, sest me oleme segregatsioonilise koolisüsteemi vastu. Segregatsiooniline koolisüsteem toodab lapsi, kes lõpetavad kooli vigase mõistusega. Segregatsiooniline kool on kool, mida juhivad inimesed, kellel pole õigupoolest millegi vastu erilist huvi.

Laske ma selgitan, mida ma mõtlen. Segregatsiooniline piirkond või kogukond on kogukond, kus elavad inimesed, kuid mille poliitikat ja majandust kontrollivad väljaspool olijad. Nad ei räägi valgetest kogukondadest kunagi kui segregatsioonilistest kogukondadest. Ainult neegrite omad on segregatsioonilised. Miks? Sest valge mees kontrollib oma kooli, oma panka, oma majandust, oma poliitikat, kõike, mis tema oma, oma kogukonda. Aga ta kontrollib ka teie oma. Kui te olete kellegi teise poolt kontrollitud, siis on tegu segregatsiooniga.

52 Kuigi mustadele oli antud selleks ajaks valimisõigus, eeldas see nende registreerimist valijatena. Toimusid mitmed aktsioonid, kus vabatahtlikud läksid mustanahalisi valijatena registreerima. Vt ka Barack Obama kõne kommentaare siin kavalehel.

53 Üüristreigid toimus Harlemis ning olid suunatud mustade getodes valitsevate eemaletõukavate olude vastu. Üüristreigi ajal leppisid 15 kortermaja elanikud kokku, et nad ei maksa üüri, kuni olud pole paranenud. Kohtusse minnes võeti kaasa elusaid ja surnud rotte, et olukorda illustreerida.

54 3. veebruaril 1964 keeldusid New Yorgis kümned tuhanded õpilased ja tudengid kooli minemast. Boikotis osalesid ka lapsevanemad, kodanikuõiguste liikumise aktivistid jt. Nad nõudsid segregatsiooni lõpetamist koolides. Aktsioon oli küll suurejooneline, kuid koheseid muutusi kaasa ei toonud.

Nad annavad teile alati kõige kehvema või halvema, mida on võimalik anda. Te peate ise valitsema oma asju. Just nii, nagu valge mees valitseb oma asju, peate teie valitsema oma asju.

Kas te teate, mis on parim viis segregatsioonist lahtisaamiseks?

Valge mees kardab eraldamist rohkem kui integratsiooni. Segregatsioon tähendab, et ta paneb teid endast eemale, kuid mitte piisavalt kaugele, et te oleksite tema haldusalast väljas. Eraldamine tähendab aga, et te olete läinud. Ja valge mees tahab teid pigem integreerida, kui et laseb teil eralduda. Nii et me teeme teiega koostööd segregatsioonilise koolisüsteemi vastu, sest see on kuritegelik, kuna ta on täiesti destruktiivne igal võimalikul moel kuni laste mõistuseni, kes on avatud säärasele sandistavale haridusele.

Last but not least, ma pean rääkima püsside ja õhupüsside üle peetavast vaidlusest. Ainus, mis ma olen öelnud, on see, et piirkondades, kus valitsus ei ole soovinud või ei ole olnud võimeline neegrite elu ja omandit kaitsma, on neegritel aeg end ise kaitsta. Konstitutsiooniline parandus number kaks annab teile ja mulle õiguse omada püssi või õhupüssi. Püssi või õhupüssi omamine on põhiseaduse kohaselt seaduslik. See ei tähenda, et te ostate püssi ja moodustate pataljone ja lähete tänavatele valgeid inimesi otsima, kuigi see oleks teie õigus – ma mõtlen, teil oleks selleks õigus, kuid see oleks ebaseaduslik ja me ei tee midagi ebaseaduslikku. Kui valge mees ei taha, et must mees ostaks püsse ja õhupüsse, siis las valitsus hakkab oma tööd tegema.

See on kõik. Ja ärge laske valgel mehel enda juurde tulla ja küsida, mida te arvate sellest, mida Malcolm ütleb – miks sa peaksid seda tegema, sa vana Onu Tom. Ta ei ütle kunagi teile, kas ta mõtles, et te ütlete aamen! Ei, ta teeb teist Tomi55. See ei tähenda niisiis relvarühmade moodustamist ja inimeste otsimaminemist, vaid et on aeg, 1964. aastal: kui sa oled mees, anna sellele teisele mehele56 teada.

55 “Onu Tomi” kujundit on Malcolm X kasutanud ka mujal, mõistes selle all – nagu toona ja nüüd paljud – alistuvat neegrit. Ühes intervjuus Louis Lomaxile võrdleb Malcolm X “Onu Tomi” Martin Luther Kingiga: “Täpselt nii, nagu Onu Tom ei lasknud orjuse ajal neegritel verekoertele vastupanu osutada või Ku Klux Klanile vastupanu osutada, õpetades neile, et vaenlast tuleb armastada või et tuleb palvetada nende nimel, kes neid põlastusväärselt kohtlevad, nii on ka Martin Luther King 20. sajandi kaasaegne Onu Tom või religioosne Onu Tom, kes teeb täpselt sedasama asja: ta hoiab neegreid rünnakute eest kaitsetuna, kuna Onu Tom hoidis istandustes neid neegreid kaitsetuna Klani rünnakute eest.”

56 Malcolm X viitab siin USA presidendile, kelleks oli sel ajal Lyndon Johnson.

Samas nt natsikurjategija Adolf Eichmanni tabamine toimus veel üle-eelmise presidendi Dwight Eisenhoweri ajal.

Kui ta ei tee korralikult oma tööd valitsuse juhtimisel ja ei paku sulle ja mulle kaitset, milleks meie maksud peaksid olema mõeldud, kuna ta kulutab kõik need miljardid kaitse-eelarve peale, siis ei saa ta muidugi takistada sul ja minul kulutamast 12 või 15 dollarit ühe lasu peale. Ma loodan, et te mõistate. Ärge minge inimesi tulistama, aga ikka ja jälle – vennad ja õed, ja eriti mehed siin publikus, mõned teist kannavad sõjaordeneid, õlad nii laiad, rind nii suur, musklid nii suured – ikka ja jälle me istume ning loeme, kuidas nad viskasid kirikusse pommi või mõrvasid kellegi külmavereliselt, mitte täiskasvanuid, vaid neli väikest tüdrukut, kui nad palvetasid sama Jumala poole, kelle poole palvetamist neile valged mehed õpetasid, ning teie ja mina, me näeme, et valitsus laseb käed rippu ja ei suuda leida tegijaid57.

See mees – ta leidis Eichmanni, kes oli peidus kusagil Argentiinas.

Kui kaks või kolm Ameerika sõdurit, kes ajavad kellegi teise asju kaugel Lõuna-Vietnamis, tapetakse, siis saadab ta kohale laevad ja topib oma nina nende asjadesse. Ta tahtis saata vägesid Kuubasse, et lasta neil korraldada niinimetatud vabad valimised – see vana tropp, kelle enda riigis vabu valimisi pole.

Ei, kui te ei näe mind enam kunagi oma elus, kui ma suren hommikul, siis ma suren, öeldes ühte asja: hääl või kuul, hääl või kuul.

Kui neeger peab 1964. aastal passima ja ootama, kui keegi tropp senaator hakkab jokutama, kui arutluse alla tulevad mustade inimeste õigused, siis miks peaksite teie ja mina oma pead häbis langetama.

Te räägite marsist Washingtonis 1963. aastal, aga te pole veel midagi näinud. 1964. aastal alles hakkab toimuma.

Ja sel aastal ei lähe nii, nagu läks eelmisel aastal. Nad ei hakka laulma “We Shall Overcome”. Nad ei marsi koos oma valgete sõpradega. Nad ei lähe plakatitega, mis nende eest on valmis maalitud. Nad 57 Malcolm X viitab siin nn Birminghami pommitamisele. Birmingham oli väga rassistlik linn ja Martin Luther King otsustas seal 1963. aasta maist alates korraldada igapäevaseid protestimarsse. Marsid toimusid iga päev ja kasvasid järjest massilisemaks, kuigi kohalik politsei ründas marssijaid iga kord, ässitas nende kallale koeri ja vahistas neid. Sellest hoolimata liitusid marssidega varsti ka kooliõpilased, isegi alles 7-8 aastased. Terav vastasseis jätkus mõnda aega. 15. septembril oli hulgaliselt noori tüdrukuid kogunenud protestijate nn baasi baptistide kirikus, kuna oli kiriku iga-aastane Noortepäev. Ootamatult visati kirikusse pomm, palju oli vigastatuid ning neli tüdrukut (vanuses 11-14) hukkusid. Pommiviskaja oli pea kohe teada ka ametivõimudele, kuid ta viidi kohtu ette alles 14 aastat hiljem, üks kaasosaline mõisteti süüdi alles 2001. aastal ning teine 2002. Politsei brutaalsus rahulike protestijate kallal ning hilisem tegevusetus kurjategijate tabamisel oli üks põhjuseid, miks Malcolm X hakkas rääkima vajadusest end ise kaitsta, kui politsei seda ei tee. Spike Lee on Birminghami pommitamisest teinud dokumentaalfilmi “Four Little Girls”.

ei lenda kohale edasi-tagasi piletitega. Nad lähevad ühe suuna piletitega. Ja kui nad ei taha, et see mittevägivaldne armee kohale tuleks, siis öelge neile, et nad lõpetaksid jokutamise.

Mustad natsionalistid ei oota. Lyndon B. Johnson on Demokraatliku partei juht. Kui ta on kodanikuõiguste poolt, siis las ta läheb järgmisel nädalal Senatisse ja las ta kuulutab seda. Las ta läheb kohe sinna ja las ta kuulutab seda. Laske tal sinna minna ja las ta mõistab avalikult hukka oma partei Lõuna haru. Las ta läheb kohe sinna ja las ta võtab moraalse seisukoha – nüüd, mitte hiljem. Öelge talle, et ärgu oodaku valimisteni. Kui ta ootab liiga kaua, vennad ja õed, siis vastutab ta selle eest, et siin maal tekib õhkkond, mis paneb pinnast võrsuma sellised taimed, mida need inimesed pole kunagi näinud. 1964. aastal: kas hääl või kuul.

Tänan teid.

Brooklyn Zoo Ol’ Dirty Bastard

I’m the one-man army Ason, I’ve never been tooken out, I keep M.C.’s lookin’ out, I drop science like girls be droppin’ babies, Enough to make a nigga go cra-a-azy, Energy building, Takin’ all types of medicine, Your ass thought you were better than, Ason, I keep planets in orbit, While I be comin’ with deeper and more shit, Enough to make and bake and shake your ass and clock and take, Rhymes good as a tasty cake, mix, this style, I’m masterin’, Niggas catchin’ headaches, what, what? You need Aspirin, This type of pain, you couldn’t even kill with Midol, Fuck around get sprayed with Lysol, In your face like a can of mace, baby, Is it burnin? Well, fuck, now you’re learnin’, How, I don’t even like your motherfuckin’ profile, Give me my fuckin’ shit, (Ch-ch...plow!)

Not seen and heard, no one knows, you forget, Niggas be quiet as kept, Now you know nuthin’, before you knew a whole fuckin’ lot, Your ass don’t wanna get shot, Alot of M.C.’s came through my showdown, To watch me put your fuckin’ ass lo-o-ow down, As you can go, below zero, without a doubt I’ve never been tooken out, By a nigga, who couldn’t figure, yo by a nigga, who couldn’t figure, Yo by a nigga, who couldn’t figure, how to pull a fuckin’ gun triger, Get the fuck outta here!

Nigga wanna get too close, to the upmost, But I got stacks that’ll attack any wack host, “Introducin’, yo fuck that nigga’s name,”

My hip-hop drops on your head like ra-a-ain, And when it rains it pours, cause my rhymes hardcore, That’s why I give you more of the raw, Talent that I got will riz-ock the spot, M.C.’s I be bur-r-rnin’, bur-r-rnin’ hot, Woah ho ho! Hit me like slow-mo with the flow, If I move too quick, oh, you just won’t know, I’m homicidal when you enter the target, Nigga get up, act like a pig tryin to hog shit, So I take yo ass out quick, the mics I had my nigga, You can suck my dick, If you wanna step to my motherfuckin’ wreck, (Ch-ch plow! plow! plow!) blown to death, You got shot cause you knock knock knock, “Who’s there?” Another motherfuckin’ hardrock, Slackin’ on your back cause raw’s what you lack, You wanna react? Bring it on back...

Shame on You, when you step through to, the Ol’ Dirty Bastard, Brooklyn Zoo! What? My nigga...

Shame on ya...

Brooklyn Zoo Ol’ Dirty Bastard

Ason olen, ainult üks mees, samas terve armee Tea, mind sa lohku ei vea Mind tahab räppima iga saal, iga ambaal tuleb käppima Kallan paska suust nagu mu tibu... tagumikust... tulistab tittesid Iga nigga läheb pöördesse, keerab ära Annan laksu, löö plaksu, paksuke Ja võtan, kui on vaja, kama Sügad perset, arvad, oled kunn, mine munni, mees, Vahi mind siin ees, kogu staff keerleb ümber minu Kütan üles sinu ja kogu selle pinu rahvast Loobin mõnusaid sõnu, ihu ajan imelikuks, niku kasvõi kohapeal, hea, Iga riim on siin lööv ja söödav, peksan niggast segast, peksan pähe, Läheb veel, nigga? Ajab aju hapuks?, söö aspiriini, Ajukepi vastu pole mõtet võtta apteegi kama, see on jama, Kaua passid, nussitakse näkku nigu spreipudelist lahinal Nagu pipravitust lendab paska sulle silma, silmast ilma jääd Nägemisele ütle nägemist, jõuab kohale?

Ei koti mind su lõust, niggatõust näss, päss oled Topi ajud kotti, oma möla neela alla nagu okse Mokk hoia maas, nigga, noh, mis viga?

Mölamasinal karp kinni, kutu-piilu?, mis, tark mees, poe tasku tagasi Perse õhtal? Jutul lõpp, õpi, poja, kuidas on vaja teha sõnu Kutid, kuulavad, Ason räpib, MC-d, üle linna praht, vahivad su lohus perset, poja, Su perse künnab mulda ja muda, Ma kütan nagu kulda, mind ei koti ükski tatt, ükski mutt, Ükski kutt, ükski nigga, kes ei jaga…, nigga, kes ei jaga ära Et saada võib nuga Tõmba uttu, saast!

Nigga ronib ligi nagu higi, poeb perse, Ma annan sõnadega igal lollil niggal molli “Ütle redel, nigga!” “Redel!” “Su pask on vedel.”

Mu sõnamõnu ajab keema su aju ja kohvivee perse sees Situ püksi või mütsi, minu värsist kärnas on su kärss Pole kahju, tatistan räppides näkku, matistan lõplikult.

Tõmba ajud triibuks, tõmba ennast täpiks... ja ole häppi, Ma keevitan su aju, raju sõnapaska süstin sulle silma Ja-no-no-ja, see on mu räpp kuubis ja su mõte liigub aegluubis Sa ei jaga ööd ega mütsi, tume nagu öö, ütle möö, nigga, mis jälle viga See on mõrv, su kõrv tilgub ammu sitavett Söö sitta, nigga, pane ennast põlema mõlema käega minu sõnaväega Ime mu musti mune läbi oma hirmuune Julged veel anda näole, tule, tule, kuule mul leidub su jaoks (ch-ch wow! wow! wow!) nikun näkku, spermat mul jätkub sure saast, leiad kohe ennast maast, kui nokid ja klopid tüütult uksele “Kes on?” saad kirvega pähe ja kui väheks jääb näed, kuidas räpp rabab jalust, kukub pähe, kepib kõrva ja igasse auku tuled veel turule, tatt? Nu, joptvõi mat…

Hävid kohe mees, kui su ees on Brooklyn Zoo, ütle ammuu, kuivaks lüpsab Ol‘ Dirty Bastard su Mõttetu mees, sees oled omadega, nigga, vana haisev ja räpane siga Tõlkinud Peeter Sauter

Mu päris nimi on X58 Malcolm X

Saatejuht: Härra O’Connor.

Härra O’Connor: Mis teie päris nimi on?

Malcolm X: Malcolm X59.

Härra O’Connor: Kas see on teie seadusejärgne nimi?

Malcolm X: Minu jaoks on see küll mu seadusejärgne nimi.

Härra O’Connor: Kas te olete kohtus selle...

Malcolm X: Ma ei pidanud minema kohtusse selleks, et mind nimetatakse Murphyks või Jonesiks või Smithiks. Vabandust, et ma teile sel moel vastu astun.

Härra O’Connor: Pole midagi.

Malcolm X: Kui hiinlane ütleks, et tema nimi on Patrick Murphy, siis vaadataks teda nagu hullumeelset, sest “Murphy” on iiri nimi, euroopa nimi, või nimi, millel on valge päritolu. Ja kollane inimene – hiinlane on kollane inimene –, tal pole mitte mingisugust seost nimega “Murphy”. Kui see ei ole sobiv, et inimene, kes on kollane, kõnnib ringi nimega “Murphy” või “Jones” või “Johnson” või “Bunch” või “Powell”, siis ei ole ka see sobiv, et must inimene või “neeger”, nagu siin riigis öeldakse, kõnniks sääraste nimedega ringi. Me teame, et orjuse ajal pani orjapidaja oma perekonnanime ka meile, et ära märkida, et me oleme tema omand. Kui te näete täna neegrit, kelle nimi on “Johnson”, siis ajalukku tagasi minnes te näete, et tema vanaisa või üks tema esiisadest kuulus valgele mehele, kelle nimi oli “Johnson”. Või nimi “Bunch”, tema vanaisa...

Härra O’Connor (katkestab): Ma saan aru. Kas te ütleksite, mis teie isa perekonnanimi oli?

Malcom X: Mu isa ei teadnud oma perekonnanime. Mu isa sai oma perekonnanime oma vanaisalt ja tema vanaisa sai selle oma vanaisalt, kes sai selle orjapidajalt. Meie inimeste tegelikud nimed hävitati orjuse ajal.

58 Malcolm Xi ja paksude valgete meeste kohtumine Chicagos telesaates “City Desk” 17. märtsil 1963. Videot on võimalik vaadata siin: www.youtube.com/ watch?v=ENHP89mLWOY. 59 Malcolm Little oli röövimiste eest vangimõistetud, kuid pärast vabanemist 1952. aastal pöördus ta usku ning liitus ta liikumisega Nation of Islam, mis oli radikaalne mustade õiguste (ja ka ülimuslikkuse) eest võitlev organisatsioon. Seejärel võttis ta endale perekonnanimeks “X” – seda tegid ka mitmed teised sama liikumise liikmed.

Härra O’Connor: Kas teie perekonna ajaloo genealoogias on mingi hetk, kus te pidite kasutama perekonnanime ja milline see oli?

Malcolm X: Minu esiisade perekonnanimi võeti neilt, kui nad toodi Ameerikasse ja orjastati, ja siis anti neile orjapidaja nimi, millest me keeldume, me lükkame selle nime täna tagasi...

Härra O’Connor: Kas te tahate öelda, et te ei ütle mulle isegi seda, mis teie isa arvatav või talle antud perekonnanimi oli?

Malcolm X: Ma ei tunnista seda mitte kunagi mitte mingil moel. /.../ Härra O’Connor: Kui te ei taha rääkida oma endisest nimest või nimest, mille orjapidajad andsid teie eelkäijatele, siis on teada, et Elijah Muhammadi60 nimi oli Poole, Elijah Poole.

Malcolm X: Ei. See on nimi, mille orjapidajad andsid tema vanaisale või vanavanaisale, aga see pole tema nimi.

Härra O’Connor: Aga tema ema ja isa mõtlesid, et “Poole” on tema tegelik nimi, kui nad teda nii kutsusid.

Malcolm X: Nad ei teadnud midagi paremat.

Härra O’Connor: Kas nad teadsid või teadnud midagi paremat, aga nad arvasid, et see oli tema nimi.

Malcolm X: Jah, härra, aga, härra...

Härra O’Connor (katkestab): Ma üritan teada saada, millal ta lakkas olemast Elijah Poole ja hakkas olema Elijah Muhammad.

Malcolm X: Ma arvan, et see oli 1931, mil talle Detroidis õpetati meie rahva tõelist ajalugu ja ta muudeti teadlikuks, et ta kannab inglise nime, kuid olemata inglane, on see kohatu. Tema õpetaja andis talle nime, mida ta kannab praegu – Muhammad, Elijah Muhammad.

Härra O’Connor: Millal ta muutus selleks, keda teda kirjanduseks nimetatakse – Allahi pojaks?

Malcolm X: Ma ei ole kunagi kuulnud, et auväärse Elijah Muhammadi poole pöördutaks kui Allahi poja poole...

Härra O’Connor: Allahi prohvet.

Malcolm X: Ma ei ole kunagi kuulnud ka seda, et tema poole pöördutaks kui Allahi prohveti poole.

Härra O’Connor: Kuidas te tema poole pöördute?

Malcolm X: Allahi sõnumitooja.

60 Elijah Muhammad (1897-1975), Nation of Islami pikaaegne liider kuni oma surmani. Malcolm X oli aastaid tema parem käsi, kuid lahkus 1964. aastal liikumisest, heites Muhammadile ette kõlvatut elu. Aasta pärast mõrvati Malcolm X kolme NOI liikme poolt. Oletatavasti täitsid nad Muhammadi käsku, kuna Malcolm X oli väga populaarne ning liikumisest lahkudes olid läinud paljud koos temaga.

Härra O’Connor: Sõnumitooja. Tänan paranduse eest.

Malcolm X: Ta ütleb, et prohvet on keegi, kes ennustab tulevikku ette, aga tema ei ennusta tulevikku. Sõnumitooja on see, kes toob sõnumi sellelt, kes on talle sõnumi andnud.

Härra O’Connor: Kes andis talle sõnumi ja kelleni tuleb see toimetada?

Malcolm X: Isand W.F. Muhammad61, see, kes teda õpetas, on sõnumi autor, ja ta andis selle auväärsele Elijah Muhammadile, mis teeb viimasest sõnumitooja. Ta toob sõnumi tõest ja õiglusest 20 miljoni ameeriklaseni – niinimetatud “neegrini”. See tähendab, et ta õpetab meile tõde, mis äratab meid, ja siis näitab meile, kuidas elada õiglast elu, mis tähendab, et me oleme automaatselt inimolendid kõigi teiste õiglaste inimolendite keskel siin maa peal.

Härra O’Connor: Üks teine küsimus. Te olete võtnud väga mõõduka positsiooni, öeldes, et soovite iseseisvust ilma valgeid vihkamata, kas ma olen õigesti aru saanud?

Malcolm X: Vihaga ei ole siin midagi pistmist.

Härra O’Connor: Ma mäletan ühte hiljutist lennuõnnetust kaks või kolm aastat tagasi või vähemgi aega tagasi, kui Air France’i tšarterlennuk, millel oli ka rühm inimesi Atlantast Georgiast62, alla kukkus.

Ja te olevat siis öelnud, et tunnete suurt rahuldustunnet selle tragöödia toimumise üle. Kas te mäletate seda?

Malcolm X: Ma mäletan seda.

Härra O’Connor: Mida te ütlesite?

Malcolm X: Press tõlgendas ja esitas mu sõnu valesti.

Härra O’Connor: Mida te ütlesite?

Malcolm X: Nad ütlesid, et ma rääkisin muslimite kogunemisel, aga see ei olnud nii. See oli Los Angeleses toimunud neegrite – katoliiklaste, baptistide ja teiste – kogunemine, kes kogunesid selleks, et protestida seitsme relvastamata neegri brutaalse surnukstulistamise vastu tugevalt relvastatud valgete politseinike poolt Los Angelese linnas. Meid on õpetanud auväärne Elijah Muhammad, et me ei kannaks kunagi relva, vaid hoiaksime jumala poole ning saaksime jumala käest oma parima jõu. Kuna need vennad olid maha lastud nii brutaalselt, siis ma ütlesin matustel, et jumal astub vahele ja toob 61 Wallace Fard Muhammad. Asutas 1930. aastal esimese Nation of Islami mošee, kus ta jutlustas kolm aastat, enne kui 1934. aastal salapäraselt kadus. Tema päritolu kohta on palju vastukäivaid teateid. Ametlikult nimetati teda endiseks vangiks, kuid Nation of Islam pidas seda väidet laimuks. Elijah Muhammad oli tema õpilane.

62 Georgia oli üks keskseid osariike orjapidamises.

meieni mingil moel õigluse selle eest, et meie vennad nii brutaalselt tapeti. Kui lennuk Prantsusmaal alla kukkus, siis juhtisin ma sel kogunemisel tähelepanu, et see oli jumala tegu, millega ta näitas oma viha või täielikku vastuseisu meie vaeste relvastamata vendade vastu suunatud brutaalse ebaõigluse suhtes. Ja härra, Billy Graham63 ütles umbes samal ajal, et “see lennukiõnnetus oli jumala tegu”. Mitte keegi ei arvanud, et Billy Graham eksib, kui ta seostas selle õnnetuse oma jumalaga, aga kui me ütleme, et see tuli meie jumalalt, siis vaadatakse meile kui pöörastele.

Härra O’Connor: Aga te võtsite seisukoha, et tegemist oli teie rahuldustundega, kuna see juhtus ebaõigluse eest, mis oli toimunud teiega. See on väga jõhker seisukoht.

Malcolm X: Me ei arvanud, et see oli juhus, et 120 valget sel lennukil tulid Georgiast – osariigist, millel on USAs kõige halvem mustade väärkohtlemise ajalugu.

Härra O’Connor: Halvem kui Mississipil?

Malcolm X: Noh... võib-olla on Mississippi täna veidi vähem silmakirjalik kui Georgia. Üks teine härra: Milline on teie organisatsiooni seisukoht selles osas, mis on juhtunud Mississippis viimase kuue kuu jooksul?

Malcolm X: Näiteks? Üks teine härra: Näiteks James Meredithiga64 seotud intsidendid?

Malcolm X: Auväärne Elijah Muhammad tahab õiglust kõigi 20 miljoni niinimetatud neegri jaoks. Võtta ainult üks neeger ja panna ta ülikooli 15 000 sõduri abiga ning 6 000 dollari eest on häbi. See on maksumaksja raha raiskamine, see on silmakirjalikkus, sest kui ühel neegril on õigus astuda ülikooli, siis on igal Mississippi osariigi neegril, kes on vastavad tingimused täitnud, samasugune õigus minna sinna ülikooli. Kui valitsus ei ole valmis iga Mississippi osariigi neegri õiguseid kaitsma, siis minu arvates on see ainult silmakirjalikkus, kui teeseldakse, et see on õiglus, kui üks neeger pannakse ülikooli ja 63 Billy Graham (s 1918), jutlustaja, kes saavutas USAs ääretu populaarsuse tänu oma telejutlustele. On nõustanud mitmeid USA presidente. Tema poeg, samuti jutlustaja, külastas hiljuti Eestit.

64 James Meredith (s 1933), esimene must üliõpilane Mississippi osariigis. Tema vastuvõtt ülikooli 1962. aastal põhjustas massilisi rahutusi, vastuvõtmise vastu oli ka osariigi kuberner. President Kennedy oli sunnitud kohale saatma armee. Kaks inimest sai surma, paljud vigastada. Kuberner sai trahvi ja ta mõisteti vangi, kuid kohtuotsus tühistati hiljem. Meredithi sammu loetakse USA kodanikuõiguste liikumises üheks tähtsamaks. Meredith on meenutanud, kuidas teda ülikooli ajal kiusati, nt põrgatati ülemises toas öö läbi korvpalle, sööklasse tulles pöörasid kõik talle seljad jne.

sellest r채채gitakse igal pool, justkui oleks probleem lahendatud, samal ajal kui miljonid neegrid selles osariigis kannatavad endiselt segregatsiooni k채es ning saavad osalise hariduse.

TREID TUMEDANAHALISI MÄR

ja

Malcolm X, ilmaparanda

LÄBI AEGADE

Martin Luther Kin

gJ

Jr, ilmakujundaja

Rein Pakk

Peep Muhammed Taimla,

ilmateataja

Be Cool

Katkend filmist

Valge mees: Rahune, neeger65.

Mustad mehed: Neeger?

Valge mees: Mitte ühtegi lõksu enam. Mitte ühtegi neegrist menti enam.

Must mees: Oled sa aru kaotanud? Kuidas sa saad solvata mehe etnilist päritolu. Me mõjutame tervet valget Ameerikat. Alates muusi65 Valge mees kasutab siin sõna “nigger”, mis mõjub solvavalt. Samas pole see alati nii olnud. Sõna “nigger” on variant hispaania- ja portugalikeelsest nimisõnast “negro”, mis omakorda pärineb ladinakeelsest sõnast “niger”, mis tähendab “must”.

Koloniaal-Ameerikas kasutati sarnast sõna esmakordselt 1619. aastal, mil John Rolfe, tubakakasvataja ja Pochahontase abikaasa, sõna “negars” abil kirjeldas Virginiasse toodud musti orje. Sõna “neger” levis ka põhjapoolsetes osariikides, sh hollandi asustusega kogukondades, nt New Yorgis asunud aafriklaste matmispaika nimetati alguses “Begraafplaats van de Neger” (Neegrite kalmistu). Omal ajal oli sõna “nigger” seega vaid kirjeldavas funktsioonis nii USAs kui ka mujal ingliskeelses maailmas.

Nii Charles Dickens, Mark Twain kui ka Joseph Conrad kasutasid veel 19. sajandi lõpul sõna “nigger” ilma mingi soovita seeläbi kedagi solvata. (Conradilt on nt ka eesti keeles ilmunud “Narcissuse neeger”.) Ometi oli “niggeri” kasutamine selleks ajaks olnud mitmetähenduslik juba pea sada aastat. 1926. aastal avaldas H.W. Fowler käsiraamatu “Moodsa inglise keele kasutamine”, kus ta väitis, et kui sõna “nigger” kasutatakse kellegi teise kohta kui “täienisti või osaliselt neeger”, siis mõisteti seda kui “solvangut või tahtlikku solvamist või vähemalt kui väga ülbet ebainimlikku käitumist”.

(Hilisematest Fowleri raamatu kordustrükkidest võeti see lõik välja.) Sõna “nigger” hakkas üha enam kehtima orjade kohta ja seetõttu levis rohkem ka sõna “värviline”.

Sõna “nigger” tegi ka muutusi läbi, lõunaosariikides nt “nigra” (seda kasutab veel USA president ja kodanikuõiguste seaduste läbisuruja Lyndon B. Johnson), aga ka “Negro” (viimast sõna kasutab nt Malcolm X). 1960ndate lõpust alates hakati ingliskeelses maailmas kasutama sõna “must”, USAs aga üha enam sõna “afroameeriklane”, kuna ka sõna “must” on hakatud pidama solvavaks. Tänaseks on sõna “nigger” ning selle variandid “niggah”, “nikuh”, “nookah”, “nukka”, “nagger” ja “jigger” avalikust käibest kui poliitiliselt ebakorrektsed ning sotsiaalseid hierarhiad rõhutavad sõnad taandatud.

Tänapäeval kasutatakse “nigger” pigem popkultuuris ja slängis, kusjuures ohtralt kasutavad seda sõna mustanahalised. Nt räppar Tupac on kirjeldanud sõnade “nigger” ja “nigga” vahet nii: “nigger” on must mees, kellel on orja võru kaela ümber, “nigga” on must mees, kellel on kuldne võru kaela ümber.

kast66, lõpetades riietusega. Rääkimata meie olemuse imiteerimisest.

66 Siin viitab must mees pärandile, mille on mustade muusika andnud. Kõige tuntumad näited on siin ilmselt bluus ja must gospelmuusika, mille mõlema juured on orjuses. Need on välja kasvanud istandustes ja põldudel töötanud orjade laulmisest.

Nn “field hollers” ja teised töölaulud olid levinud enne Ameerika Kodusõda, olles lähedalt seotud spirituaalidega, kuna lauludes väljendati religioosseid tundeid. Samas oli töölauludes sageli kosta ka viiteid sellele, et laulja igatseb orjusest pääseda. Samas on paljud säärased laulud ka hoopis ilma sõnadeta. “Field holler” ei olnud koorilaul, vaid soolo, mida lauldi töö saateks ning kus soololaulja esitatut võisid teised orjad kas kajana korrata või mööda rida edasi anda. 1853. aastal kirjeldati “field hollerit” kui “pikka, valju, muusikalist karjet, mis tõuseb ja langeb ja murdub falsetiks”.

Muide, New Orleans’is oli sel ajal orjadel väljak nimega Congo Square, kuhu orjad pühapäeviti (see oli Louisianas 18. sajandil töövaba päev) kogunesid, turgu pidasid, tantsisid, laulsid ja muusikat mängisid. Ka hiljem, kui Louisiana kuulus juba USA alla, säilus see omapärane traditsioon. 19. sajandi alguses puhkenud Haiiti Revolutsiooni eest põgenenud (sh orjad) jõudsid tuhandete kaupa samuti New Orleans’i, kuhu nad tõid kaasa ka aafrika ning kreooli traditsioone. Linnarahvas kogunes nüüd samuti pühapäeviti Congo Square’i äärde, et vaadata, kuidas 500-600 orja tulid kokku ning ilma järelvaatajateta pühendusid tantsimisele ja laulmisele. Nii esinejad kui muusikud jagunesid hõimude järgi rühmadesse ning bandžo, trummide, marimbade jms saatel hakati nii laulma kui ka tantsima. Traditsioon katkes seoses orjandusliku korra rangemaks muutumisega 19. sajandi keskel.

“Töölaul” oli teine varane mustade repertuaari kuulunud žanr. See oli seotud kas mingi ülesande täitmisega (nt aitas töölaul erinevaid tegevusi omavahel ajaliselt koordineerida) või seostati laul käimasoleva tööga narratiivselt, kirjeldavalt või ka protesti kaudu. Töölaulud ei ole olnud muidugi ainult mustade seas levinud, neid teatakse kõigist agraarsetest kultuuridest. USAs oli eripäraks aga see, et väga sageli väljendati töölaulude kaudu viha ja frustratsiooni, samuti ka see, et neis väljendati koduigatsust. Nende tüüpiliseks formaadiks oli kordamine, kus üks inimene laulab värsi või kaks ning koor seejärel seda kordab. See formaat on pärit aafrika agraarkultuuridest ning pärast neegerorjade pöördumist kristlusesse muutus see omakorda spirituaaliks, sealt aga jõudis gospeli ja bluusini. Varasemal ajajärgul saadeti neid laule trummidega, kuid viimased keelati orjapidajate poolt, kuna kardeti, et nende abil võidakse omavahel edasi anda teateid ning koordineerida mässu.

Seejärel kasutasid neegrid oma keha selleks, et tekitada rütme ja trummile sarnaseid kõlasid.

19. sajandil jõudsid musta muusika mõjud juba ka valgete loomingusse. Aafrika päritolu bandžo poolt tekitatud helid jõudsid nt laulukirjutajateni, ent ka muud neegrite poolt viljeldud muusikavormid (nt ragtime). Sajandi lõpul oli mustade muusika juba üldtuntud.

Kui mustad 20. sajandi alguses põhjas asuvatesse linnadesse liikusid (Memphis, St. Louis, Chicago, Detroit jne), muutus ka muusika urbaniseerunumaks ning sündisid jazz ja soul. 1920ndatel ja 1930ndatel toimus nn Harlemi Renessanss (teise nimega Uus Neegrite Liikumine), mil mustade kultuur kirjandusest tantsuni õitses ning mil rõhutati selle eripära ja erinevust valgete kultuurist. Muusikutest kerkisid just sel perioodil esile Duke Ellington, Louis Armstrong, Billie Holiday, Josephine Baker, Ella Fitzgerald, Dizzy Gillespie jpt. Koos nendega arenesid tormiliselt bluus ja jazz, mida esitasid juba ka valged ning teised. 1940ndateks olid peavoolu jõudnud juba mustade muusika kaverid, samas kui originaallood ja –esitajad olid populaarsed oma etnilises kogukonnas. Nii juhtus ka nt rock’n’rolliga, mis algselt pärines afroameeriklaste

Kõnnak, jutt, riietus, maneer. Me rikastame teie eksistentsi. SKP suureneb tänu meie saavutustele. Kõik see trööstib mind, kui seisan silmitsi ignorantidega, argpüksidega, kibestunutega, kellel ei ole annet ega sisu. Sinusugustega, kes halvustavad kõike, millest nad aru ei saa, kuigi tegelikult peaksid meid tänama. Ja minema oma teed.

Aga tundub, et sa pole selleks võimeline. Seega!

Lasud Must mees laibale: Ära ütle, et ma rahuneksin. Ma olen rahulik!

Omaette Miks alati rassiküsimus ülesse kerkib?

keskelt, kuid mille tegi kommertsiaalselt edukaks Elvis Presley ja Bill Haley.

1950ndate lõpul murdsid gospel, bluus, doo-wop, soul juba selgemalt peavoolu sisse.

Läbi Suurbritannia jõudsid need žanrid moderniseeritud kujul (nt The Beatlesi näol) tagasi USAsse, kus olid esile tõusnud juba Diana Ross, Aretha Franklin, funk-muusika alustala James Brown, elektrikitarrimeister Jimi Hendrix, lüürikat uuendanud Marvin Gaye jt. Järgmistel kümnenditel arenesid senileitud suunad uutel radadel edasi ja 1980ndad tõid tõelisi ülemaailmseid musti staare nagu Michael Jackson, Whitney Houston või Prince. Samas arenesid tormiliselt hip-hop, räpp, kaasaegne R&B jne.

Kõik need vormid leidsid kiiret ülevõtmist ka valgete poolt.

Muide, musta muusika mõju ei ole olnud ainult uute žanride lisandumises. Mõned väidavad, et must muusika ütles esimest korda, et tunnete ja emotsioonide väljendamine on okei.

Minu elulugu

67

Edd Shirley

Ma olen 97-aastane ja ma töötan endiselt majahoidjana ning toetan oma peret. Minu isa oli valge mees ja minu ema oli värviline68. Mind omati kolm korda või õigemini mind müüdi kolme erinevasse perekonda. Esmalt olid minu omanikeks Waldenid, seejärel müüdi mind mehele nimega Jackson Glasgow’s Kentuckys. Siis ostis mu isa mind endale.

Mul on palju kogemusi orjadega. Mõnda orja koheldi valgete poolt hästi ja mõnda kohutavalt halvasti, aga enamikke koheldi hästi, kui nad tegid seda, mida peremehed käskisid teha. Ükskord ma nägin, kuidas üks värviline tüdruk oli aidasarikate külge seotud ja tema peremees piitsutas teda, kuni veri mööda tema selga maha voolas ja maapinnale suure lombi moodustas. Ja ma olen näinud, kuidas mõned neegrimehed seoti vaiade külge ja neid piitsutati, sest nad ei kuulanud oma peremeest; aga enamik valgest rahvast oli oma orjade suhtes leebem ja kohtlesid neid paremini kui praegu. Kui nende töö põldudel laupäeval lõppes, siis oli neil pidu ja nad veetsid lõbusalt aega. Mõned vanad neegrid mängisid bandžot ja noored mustad laulsid ning tantsisid. Valged inimesed istusid ümberringi ja vaatasid ja vahel hakkasid samuti kaasa laulma ja tantsima.

Minu värviline vanaisa elas 115-aastaseks ja selle vanuse juures polnud ta oma elus veel kordagi haige olnud. Ühel päeval võttis ta ämbri, et minna allikale, ja kui ta oli tagasi tulemas, kukkus ta surnult maha.

67 Jutustus pärineb Ameerika Kongressi Raamatukogust, Orjanarratiivide kollektsioonist, kus on transkriptsioonid 1936-1938 tehtud intervjuudest ja vestlustest endiste orjadega.

68 Valgete peremeeste ja värviliste orjade lapsed ei olnud haruldased.

Stagolee – musta mehe must maagia Tõnis Kahu

Kalk ja ükskõikne ajalugu, see, mis tunneb huvi ainult faktide vastu, on meie jaoks talletanud ühe dokumendi. Selle ülaosas seisab, et mustanahaline (märge “C” rassikuuluvuse real osutab just seda) 31-aastane mees perekonnanimega Lyons ja eesnimega William on saanud tulirelvast kõhuhaava ja surnuks tunnistatud. Paberitüki alaosa nendib, et antud asjas on kinni peetud samuti mustanahaline “Lee Shelton alias Lee Stack Lee”, kes oligi kadunu 1895. aasta jõuluõhtul kõrtsis surnuks tulistanud. Hiljem tehti kindlaks, et põhjuseks oli kahe purjus mehe tüli. Üks lõi teisel mütsi peast ja too omakorda surus päästikut. Üks hilisem dokument tunnistab, et sutenöörist mõrvar Lee Shelton suri 1912. aastal vanglas tuberkuloosi.

Kõik need faktid on liiga mikroskoopilise kaaluga, et olla ajalugu selle mastaapses mõttes. Nad on mainimist väärt vaid seetõttu, et seal kusagil nende sündmuste taga asub Stagolee’st või Stagger Lee’st rääkivate müütide ja fantaasiate pime rägastik, üks lõputult räägitud ja seeläbi lõpmata moondunud lugu, mis hoiab koos Musta Ameerika identiteeti. Seda lugu päris otsesõnu ja päris algses sõnastuses on kuulnud ehk vähesed – kõik need vanad, kähiseva häälega bluusmuusikud on kadumas ja loo esimesed kontuurid koos nendega.

Aga jäljed on alles ja neid jälgi on palju. Mõndagi on meist näinud ju igaüks – seda filmi, tolle räppari videot, mõnd Muhammad Ali poksimatši või intervjuud. Näiteks seda, kus ta ärpleb: “I’m so mean I make medicine sick”69. Just nii räägibki Stagolee. Aga mustanahaline muusik, sportlane, kes tahes on olnud juba kaua osaline ka kõiges selles, mida me valgeks (pop)kultuuriks peame. Nemad annavad meile erutuse, põnevuse, hirmu- ja ohutunde. Nemad annavad meile aimu, kuidas on asjad “päriselt”. Nii et kui te kuulate näiteks The Rolling Stones’i, jõuate ühtäkki ehk pahaaimamatult lauluni, millel on sellised sõnad: “And if you ever catch the midnight rambler / I’ll steal your mistress from under your nose / I’ll go easy with your cold fanged anger / I’ll stick my knife right down your throat, baby / And it 69 Umbes: “Ma olen nii karm, et ma teen arstirohugi haigeks”. Toim.

hurts!” Kes on see “midnight rambler”70, kes sisendab õudu ja toidab kadedust? Ikka Stagolee, whiteboy, ikka tema...

Enne teda oli valgetel mustanahaliste mõistmiseks lugeda lugu Onu Tomist ja see oli igathes väga teistsugune lugu – humanistlik õiglusepüüe, sentimentaalne bestseller, populaarseim 19. sajandi raamat Piibli järel... Tuleb aru saada, et Beecher-Stowe muretseb seal kõigepealt ikkagi Ameerika enese pärast. Ameerika algas ju lubadusest olla vaba ja demokraatlik, igati “uus maailm”, kuid orjusega oli see tõotus justkui tühistatud ja reedetud. Ühendriikide konstitutsioon ja Iseseisvusdeklaratsioon olid oma aja kõige eesrindlikumad ühiskonnakorraldust puudutavad dokumendid, kuid ometi oli selle varjus sanktsioneeritud ühe inimese õigus teist omada. See polnud valgustatud inimese jaoks mitte lihtsalt häbiväärne. See oli kuritegelik Ameerika enese idee seisukohast.

Tema humanistliku hoolitsuse sihtmärgiga olid lood keerulisemad. Et mustanahalised Beecher-Stowe’i raamatus ise kõnelda ei saanud, oli tegelikult paratamatu – kirjanik rääkis nende eest ja nende nimel ning lähtus sellest eeldusest, et mustanahaline orjanduslikus Ameerikas on oma olemuselt hea, hingelt puhas noble savage. Too positsioon iseenesest oli õilis, kuid möödapääsmatult piiratud. Omal moel sai sellest aja jooksul isegi rassismi uus, subtiilne vorm, isevärki sadism – kuigi muidugi hoopis teistsugune kui see, mida Lõuna orjapidajad oma ahelate ja piitsadega demonstreerisid. Sadism seisnes selles, et Onu Tomi lugu tunnistas mustanahalised passiivseteks objektideks, kelle eest tuli hoolitseda. Luges see, mida valged nendega tegid, milliseid vabadusi neile lubasid. Ja seda ülevalt alla vaatavat impulssi on hiljem ka hoopis teistes oludes korratud – näiteks 1980. aastate keskel, kui globaalse popkultuuri peavool kogus raha Etioopia näljahäda leevendamiseks. Ka see oli (valge) mehe südameheaduse demonstratsioon ja selle headuse ulatamine enesest allapoole, madalamale.

Onu Tomi kujus pakuti välja kristlikust religioonist pärit kannatuse ja lunastuse skeem. Sa teed läbi meie Õnnistegija omadega võrreldavad piinad ning saad tänu oma allaheitlikkusele lõpuks ikkagi inimeseks tunnistatud, olgu või surres, olgu või alles Jumala palge ees. Ning isegi kui seda otse ei öeldud, siis – mustanahaline pidi olema tänulik. Just nimelt Stagolee müüt andis mustale kultuurile sellele ideaalile “ei” ütlemiseks hääle ning 1960. aastatel sai see hääl valjemaks, kui ta iial enne oli olnud. See polnud allaheitlik ja tänulik 70 Kesköine uitaja vms. Toim.

hääl. See rääkis hoopis, et inimlik vabadus pole midagi sellist, mida keegi sulle saaks anda. Vabadus ei saa olla tasu selle eest, et sa oled olnud hea ori, et sa oled ausalt ja puhta hingega oma isandale tööd teinud. Ja see Stagolee hääl küsis vastu, et mis siis, kui meid ei huvitagi see inimeseks saamine teie määratlust mööda? Hoopis teie ise peate midagi muutma, peate vastu vaatama mitte südantsoojendavale kujutisele “heast neegrist”, vaid olema valmis “halvimaks”, mis mustal Ameerikal pakkuda on. Ning jutt pole iseenesest ja ilmtingimata muidugi mitte vägivallast kui sellisest, mitte tapatööst Stagolee vaimus. Jutt on sümbolitest. Must Ameerika ütles lihtsalt, et nad pole need, kellena neid tahetakse näha. Et nad on keegi teine. “Onu Tom” oli sealtpeale praktiliselt ainult sõimusõna kõikjal, kus ta esile kerkis – kui Muhammad Ali nimetas näiteks nõnda Joe Frazierit 1975. aasta Manila tiitlimatši aegu, oli see ühele mustanahalisele suurim solvang võimalikest ja Ali teadis seda. Üks tendents võttis 60. aastatel üha reljeefsemalt kuju. Kui varem oli räägitud Stagolee lugu kolmandas isikus, justkui muinasjuttu, siis uus põlvkond muusikuid, poliitilisi aktiviste ja sportlasi hakkas end temaga siduma “mina”-vormis. See oli auasi. Stagolee polnud enam fantaasia ja unistus, ta oli real. Vastukaalulised väited aga ütlesid, et Stagolee müüt ei olnud võitjate müüt, vaid tootis sotsiaalselt ebakonstruktiivsena lihtsalt juurde üha uusi ohvreid. Ning järjest enam nõudis must kultuur ise oma vabadusemüüdi ekstaatiliselt fundamentalismilt aru – mida on meil maailmalt nõuda, kui me oleme idee vabadusest sidunud vägivallaga?

1971. laulis The Temptations oma laulu “Papa Was A Rolling Stone” justkui Stagolee vastaspoolele, Billy Lyonsile mõeldes. Nii nagu tapetud Lyonsist jäid maha kolm last, nii meenutavad lapsed siingi laulus oma hukkunud isa ja ema vastab nende pärimistele: “I said, Papa was a rolling stone / Wherever he laid his hat was his home / And when he died / All he left us was alone”. Veel paar aastat hiljem oli Stevie Wonder oma loos “Superstition” veelgi programmilisem – superstition ain’t the way, ebausk ei ole lahendus... Ja kes tahab elada vanade müütide järgi, mida ta ei mõista, on määratud kannatama. Kuid just samal ajal oli musta kultuuri negatiivne enesetunnetus saamas kommertslikult edukamaks kui kunagi varem – nn blaxploitation-filmid nagu “Superfly” või “Trouble Man”, kus mustanahalised kurjategijad tapavad teisi mustanahalisi kurjategijaid, aimavad ette juba paari järgmise kümnendi gangsta-stereotüüpe, Tupac Shakuri ja Biggie Smallsi ja teiste tõuse ning langusi nii muusikas kui politseikroonikas.

Ja too uus aeg tõi Stagolee kujutisse olulisi lisandusi. Hip-hop osalt kordas seda, mida varasemad põlvkonnad juba öelnud olid – keeldus tõrksalt valgete inimesemääratlusest ning eelistas tumedat, moraalita individualismi. Kuid pelgalt kaitsepositsioonist polnud enam küllalt. Hip-hop mitte lihtsalt ei salanud inimest, vaid ülistas üliinimest kui inimlikkuse vastandit. Ning ka Stagolee muutus – moodsas tehnitsistlikus maailmas, kus nagunii käib kõigi sõda kõigi vastu, pidi ta rohkem sarnanema Schwarzeneggeri Terminaatorile kui orjarassile.

Aga lähemal vaatlemisel need kaks ehk ei pidanudki ilmtingimata vastandid olema.

Kui Tšehhi kirjanik Karel Čapek võttis 1920. aastate algul kasutusse sõna “robot”, tähendas see tegelikult tema emakeeles just nimelt orja, sunnitöölist. Ja see paralleel orja ja roboti vahel, mida must kultuur märkas ja toonitas, andis kokku totaalse halastamatuse sõnumi.

Iga gangsta-räppar võis oma laulus või videos maha mängida orjade mässu uusi stseene. Ja neid mässajaid polnud võimalik peatada, sest neil puudus hing, inimlikkus, südametunnistus. Räppiv nigga oli ravimatult rikkis masin, uhkelt ja kättesaamatult väljaspool seadust isegi veel enne, kui ta oma relva (või mikrofoni) tõstab. Võrrandi “ori = robot” teine futuristlik update ilmutas end 1982. aastal Ridley Scotti filmis “Blade Runner”. Filmis ei nõua ülestõusnud “replikandid” oma loojatelt mitte võrdsust inimestega, vaid enam-vähem igavest, masinlikku elu. Just nagu mustanahalistele, oli ka neile robotitele inimlikkus lihtsalt illusioon, pelgalt nende taltsutamiseks välja mõeldud bluff, mida hoitakse kunstlikult üleval siirdatud mälufragmentidega.

Iga “hea” ori on programmeeritud inimeseks püüdlema, sest see hoiab teda tagasi küsimast olulisemaid küsimusi. Iga “hea” masin on hea senikaua, kuni ta ei tea, et ta on masin ega hakka sellisena iseseisvust ilmutama. Valgete humanistide püüd Beecher-Stowe’ist alates on olnud näidata, et eri värvi naha all oleme me kõik oma loomult ühesugused. Stagolee müüdi seisukohalt tähendab seesugune inimlikkus lihtsalt uusi ahelaid ja uut orjust. See müüt ütleb, et meie oleme teistsugused kui teie ja iial ei suuda te meie loomusesse näha, meist aru saada ja meid armastada.

Umbes 15 aastat tagasi mõistis Bob Dylan Stagolee loo mõtet sõnumis, et “avalik kiitus ei too kellelegi surematust”. Just sellel põhjusel jätkab see lugu kestmist ja teisenemist, lahustub argipäevas fragmentideks, vihjeteks, aimdusteks, ning jagab meiega – nahavärvist sõltumata – veendumust, et piirideta vabadus on kusagil olemas.

Stagolee on massiivne folkloorne hoovus, mis juba ammu on voolanud üle talle ette nähtud kallaste.

Mustaks olemise vaev71 Toni Morrison

Oma romaanides portreteerite teravat vastasseisu mustade ja valgete vahel. “Tar Babys”72 ütleb üks tegelane: “Valged inimesed ja mustad inimesed ei tohiks maha istuda ja koos süüa või teha midagi muud isiklikku siin elus”. Kui me ei suuda ehitada sildu üle nende kuristike, mida te sugude, klasside ja rasside vahel näete, tundub tulevik lootusetu.

Ma isiklikult tunnen sageli kurbust mustade-valgete suhete pärast, sest musti inimesi on siin riigis kasutatud alati puhvrina erinevate jõudude vahel, et vältida klassisõda, et vältida teisi tõelisi tulekahjusid.

Kui siin riigis ei oleks musti inimesi, siis oleks see muutunud Balkani riigiks. Immigrandid oleksid üksteise kõri kallale karanud nagu kõikjal mujal. Aga tulles Euroopast Ameerikasse, siis üks asi, mis kõigil teise immigrandiga ühine on (ja ma põlgan seda) – see pole midagi muud kui värv. Ükskõik, kust nad tulevad, nad seisavad nüüd koos. Nad võiksid kõik öelda, et “ma ei ole see”. Nii et selles mõttes põhineb ameeriklaseks saamine ühele suhtumisele: minu välistamisele.

See polnud nende jaoks negatiivne – see ühendas. Kui nad laevalt maha tulid, siis teine sõna, mille nad ära õppisid, oli “nigger”. Küsi neilt – ma kasvasin nendega koos üles. Ma mäletan viiendast klassist nutikat väikest poissi, kes oli just saabunud ja ei rääkinud inglise keelt. Ta istus minu kõrval. Ma lugesin hästi ja ma õpetasin teda lugema lihtsalt seda tehes. Ma mäletan hetke, mil ta sai teada, et ma olin must – nigger. Tal kulus selleks kuus kuud, talle öeldi seda. Ja see oli hetk, kui ta hakkas kuuluma kuhugi, see oli tema sissepääs.

Iga immigrant teadis, et ta ei tule siia päris põhjakihiks. Ta pidi seisma vähemalt ühest grupist ülevalpool – ja selleks grupiks olime meie.

71 “The Pain of Being Black.” Intervjuu kirjanik Toni Morrisoniga ajakirjas “Time”, ilmunud 22. mail 1989.

72 “Tar Baby” – Toni Morrisoni romaan (1981), mis käsitleb rikka ja vaese neegri armastuse probleeme kaasaegses USAs. Pealkiri viitab tõrvast ja tärpentiinist tehtud nukule, mis esineb “Onu Remuse juttude” teises osas. Kõnepruugis tähistab “tar baby” olukorda, mille iga järgnev kontakt ainult hullemaks teeb. Ainus võimalus säärase olukorra lahendamiseks on eraldamine.

Kui te mõtlete selle peale, mida juudid kodanikuõiguste liikumise juhtidena tegid, seistes esirinnas ja püüdes barjääre murda, siis kuidas te hindate mustade ja juutide praegust hõõrumist?

Ma arvasin tükk aega, et mustade ja juutide konflikt siin riigis oli meediasündmus. Aga igale poole, kuhu ma maailmas läksin ja kus olid mustad inimesed, küsis keegi: Aga mis värk on mustade ja aasialastega? Mida te arvate mustadest ja mehhiklastest? Või New Yorgis kord: mustad ja puertoriikolased? Ainus ühine nimetaja on mustad.

Ma mõtlesin, midagi ma ei näe, aga mis see on? Ma arvan, et paljud mustad inimesed usuvad, et juudid siin riigis on suures osas muutunud valgeks. Nad käituvad pigem nagu valged inimesed kui juudid.

Kas lõhe ei ole tulnud osaliselt mustade muslimite nagu Louis Farrakhan73 antisemiitilikust retoorikast?

Farrakhan on üks inimene, üks must inimene. Farrakhani eitavad paljud mustad inimesed, kes ei läheks sellele mehele ligidalegi. See pole võrdne – üks must isik tähendab kõiki musti inimesi.

Kuid vahel tunnevad valged, et kõiki valgeid võrdsustatakse samamoodi, samas kui suhtumised varieeruvad valgete seas Ku Klux Klanist pühakuteni.

Mustad inimesed on seda alati teadnud. Me pidime teil vahet tegema, sest meie elud sõltusid sellest. Ma olen alati olnud häiritud sellest, miks mustad inimesed peavad kõigi teiste põlguse koormat kandma. Kui me kaasa ei nooguta ega naerata, siis oleme korraga deemonid.

Te olete öelnud, et teile ei meeldi mõte kirjutada orjusest. Teie kõige hinnatum teos “Armas”74 on orjusest ja selle järelmõjudest.

Mul oli väga suur vastumeelsus sellel ajastul peatumise suhtes. Siis 73 Louis Farrakhan (s 1933) on liikumise Islami Rahvus (Nation of Islam) liider.

1960ndatel oli teravalt vastu samasse liikumisse kuulunud Malcolm Xi tegevusele, kes pooldas pehmemat lähenemist mustade õiguste eest seismisel. Farrakhan on tuntud oma vihaga juutide ja valgete vastu. Mh on ta öelnud: “Valgetel inimestel on potentsiaali saada inimesteks... nad pole praegu veel välja arenenud”.

74 Ilmunud ka eesti keeles.

taipasin, et ma ei teadnudki sellest eriti midagi. Ja ma olin rabatud, kui pikk see oli. Korraga neelas aeg – 300 aastat – mind endasse.

Kolmsada aastat – mõelda vaid. See ei tähenda sõda, see tähendab põlvkonda põlvkonna järel. Ja nad olid kaubeldavad. Tõsi, neil oli hea hobusega võrdne staatus, keegi ei tahtnud oma kariloomi tappa.

Ja muidugi, neil oli see eelis, et nad paljunesid ilma, et oleks pidanud tegema lisakulutusi.

“Armas” on pühendatud 60 miljonile, kes surid orjuse tagajärjel.

Vapustav number – on see ajalooliselt täpne?

Mõned ajaloolased ütlesid mulle, et suri 200 miljonit. Kõige väiksem number, mis ma kuulsin, oli 60 miljonit. On olemas reisimärkmed inimestelt, kes olid laia Kongo jõe ääres ja ütlesid: “Me ei saanud paadiga sealt läbi sõita, sest jõgi oli laipu täis”. Umbes nagu tamm oleks ees olnud. Palju inimesi suri. Pooled neist surid laevadel.

Orjakauplemine oli umbes nagu kokaiin tänapäeval – tema seadusevastasus ei peatanud kedagi. Kujutage endale ette, et teenite tuhat dollarit inimolendi pealt. See on suur hulk raha. Siin riigis on suuri varandusi, mis sel moel on saadud.

Ma arvasin, et sellest raamatust saab minu kõige vähemloetu, sest see on millestki, mida tegelased ei taha mäletada, mida mina ei taha mäletada, mida mustad inimesed ei taha mäletada, mida valged inimesed ei taha mäletada. See on rahvuslik amneesia.

Te vaatasite orjade igapäevaseid jõupingutusi uue pilguga.

Ma tahtsin vaadata orjust kui isiklikku kogemust. Raamat ei olnud institutsioonist – Orjusest suure “O”ga. See oli neist anonüümsetest inimestest, keda nimetati orjadeks. Mida nad teevad, et vastu pidada, kuidas nad elus püsivad, millega nad on valmis riskeerima selleks, et üksteisega ühenduses olla – see oli minu jaoks uskumatu.

Minu jaoks olid konksuks, mille abil ma sain teemat läbi isikliku prisma käsitleda, kõikvõimalikud ahistavad mehhanismid. Ma teadsin nende kohta, kuna orjad, kes oma eluloo üles märkisid, mainisid neid, ja valged inimesed kirjutasid neist. On näiteks üks suurepärane Burride perekonna päevik, kus ta ütleb: “Panin täna Jennyle suurauad”. Ta ütleb seda kuue kuu jooksul umbes 19 korda – ja ta oli oletatavasti valgustatud orjapidaja. Orjalaevade kaptenid kirjutasid ka palju mälestusi, nii et dokumenteeritud on palju.

Näiteks kirjeldus naisest, kes pidi kandma kella, nii et kui ta liikus, teati kohe, kus ta on. Olid olemas maskid, mida orjad roogu lõigates kandsid. Neisse olid tehtud augud, aga sees oli nii kuum, et kui nad maskid ära võtsid, tuli näonahk koos maskidega. Oletatakse, et maskid pidid takistama neile suhkruroogu söömast. Huvitav, aga need ei olnud säärased ohjeldavad riistad nagu piinakambrites. Need olid asjad, mida sa kandsid, kui sa tööd tegid. Hämmastav. Mulle tundus, et alandus oli kogu selle kogemuse tuum.

See oli argipäeva ad hoc loomus. Mustadele inimestele võis igaüks igal ajal midagi teha. Kaks miili kõigest eemal, sa võid joosta kas kveekerite juurde, kes sind toidavad, või Ku Klux Klani meeste juurde, kes su tapavad – sa ei tea. Kui sa istandusest lahkud, siis ei jäta sa selja taha mitte ainult selle, mida sa tead, vaid sa jätad ka oma perekonna.

Kas teil on mingeid konkreetseid ettepanekuid, kuidas Ameerika tänast rassilist kliimat paremaks teha?

See küsimus sõltub haridusest, sest rassism on sügavalt sõltuv haridusest. Nii on see kogu maailmas, olen selles veendunud. Ega inimesed pole sündinud säärasteks. Ma räägingi rassismist, mis on õpetatud, institutsionaliseeritud. Kõik mäletavad esimest korda, kui neile öeldi, et osa inimrassist on Teine. See on trauma. See on sama karm, kui sulle öeldaks, et sinu vasak käsi pole sinu keha osa.

Kuidas neid asju muuta? Hariduse ja liidritega on väga, väga tõsised probleemid. Ja meil pole struktuuri säärase hariduse jaoks, mida meil vaja oleks. Keegi pole seda loonud. Mustade kirjandust õpetatakse kui sotsioloogilist nähtust, kui tolerantsust, mitte kui tõsist ja keerukat kunstivormi. Ma nägin televisioonis mõningaid musti lapsi, kes karjusid ja nutsid vägivalla pärast, mis lokkas nende koolis. Aga mida me selles osas ette võtame?

Aga vägivald on ka koolides, mis on üleni mustad, mustad mustade vastu.

Mustad inimesed on röögatu vägivalla ohvrid. Mul pole siin muid vastuseid kui needsamad, mis mul on küsimusele, mida teha vägivalla kui säärase vastu üldiselt. Ükski neist asjadest ei saa aga juhtuda ilma, teate küll, nende inimeste kaasteadmiseta, kes juhivad koole ja linna.

See on tugev süüdistus. Kaasteadmine tähendab siis, et valitsevaid olusid peetakse normaalseteks.

Inimesed saavad asju muuta. Koolid peavad lõpetama noorte inimeste eemalhoidmise tööturult ja tänavatelt. Noored on tõeline oht, sest nad võivad teada rohkem, neil võib olla rohkem energiat ja nad võivad su töökoha võtta. Nii venitame me puberteedi võimalikult-võimalikult pikaks.

Hariduses, majanduses, linnaplaneerimises, sotsiaalpoliitikas pole ühtegi tagajärge, mis ei puudutaks musti inimesi. Seal ongi probleem. Kas te ehitate linna, mis oleks mõeldud rohkemate mustade inimeste mahutamiseks? Miks? Nad ei maksa makse. Kas te ehitate koolisüsteemi, mis keskenduks vaeste mustade inimeste lastele?

Miks? Nad tahavad teie töökohti. Nad ei maksa makse.

Paljud inimesed on sügavalt mures, et noored mustad tudengid langevad koolist välja.

Nad ei hooli neist lastest. Ma ei mõtle siinkohal, et inimesi, kes hooliksid, pole. Aga kui need imelised “nemad”, keda me alati kõiges süüdistame, ütlevad, et me peame koolid korda tegema või me peame narkootikumid legaliseerima, siis see, millest nad hoolivad, on nende isiklik heaolu: kas mind röövitakse? Kas kodutud kolivad mu naabrusesse?

Kas te ei leia, et Ameerika ühiskonna pärast tuntakse suurt muret? Ja mitte ainult sel põhjusel, et “ma ei saa mööda seda tänavat minna”?

Leian, aga ma ei näe jõulist rünnakut asjade valestiolemise vastu.

Suuri probleeme lahendatakse nii, nagu elaksime me koomiksis.

Muidugi võib uus president asju muuta – ta võib uuesti kokku koguda viimase 20 aasta jooksul laiali pihustunud seadused ning panna nad uuesti tööle. Nad ütlevad, et seadused ei toiminud. See on umbes nagu ehitaks kuni veerandi ulatuses jõe kohale silla ja ütleks, et “sealt sinna te siiski ei pääse”. Kakskümmend aastat! Pole olnud põlvkondagi, mis suudaks töö lõpetada. Keegi peab võtma vastutuse ja olema liider. Ühes oma raamatus kirjeldate te noori musti mehi, kes ütlevad: “Meie arvates on liiga raske olla üheaegselt must ja mees.” Te

ütlete, et nad pöörasid oma tähelepanu siis silmatorkavale riietusele ja sellele, et olla moenarr, ning hülgasid mustaks ja meheks olemise vastutuse.

Ma ütlesin, et nad võtsid oma munad ja panid need kasti. Ma ei tea, mille eest nad vastutavad. Neile pole antud võimalust valida, mille eest nad vastutama peavad. Selles linnas on 60 protsenti mustadest noortest töötud. Mis valik see säärane on?

See viib meid järgmise probleemini: masendavalt suur üksikvanematega majapidamiste ja abieluväliste teismeliste sünnitajate arv. Kas te näete teed, mis viiks järjest halvenevatest oludest ja statistikast väljapääsu poole?

Teate, kumbki neist ei ole minu jaoks märk, mis osundaks nõrkusele.

Ma ei arva, et üksinda kodu eest vastutav naine, purunenud perekond, oleks probleem. Seda tajutakse nii, sest “pea on mees”. Kaks vanemat ei kasvata last rohkem kui üks. Te vajate tervet kogukonda – kõiki – lapse kasvatamiseks. Kujutlus, et pea on see, mis toob sisse kõige rohkem raha, on patriarhaalne kujutlus, ja et naine – ma olen kasvatanud üles kaks last, üksinda – on kuidagi vähemtähtis kui mehe pea. Või et ma pole ilma meheta täielik. See pole tõsi. Ja väike “tuumperekond” on paradigma, mis lihtsalt ei tööta. See ei tööta valgete ega mustade jaoks. Miks me selle küljes ripume, ma ei tea.

See isoleerib inimesed väikestesse rühmadesse – inimesed vajavad suuremat rühma.

Ja teismeliste rasedused?

Kõigi vanaemad olid teismelised, kui nad rasedaks jäid. Nad olid 15 või 16 ja nad hoolitsesid majapidamise või farmi eest, nad käisid tööl, nad kasvatasid oma lapsi.

Aga kõigi vanaemadel ei olnud võimalust elada teistsugust elu. Tänastel teismelistel pole olnud aega, et aru saada, mis on nende erilised võimed, mis on nende talent. Nad on lapsed, kes saavad lapse.

Laps ei tee neile liiga. Muidugi on see väga aeganõudev. Aga keda huvitavad graafikud? Mis tähendab, et sa pead kooli lõpetama

18-aastaselt? Nad ei ole lapsed. Me oleme otsustanud, et nende puberteet kestab, ma ei tea – 30. eluaastani? Millal ei ole inimesed enam lapsed? Keha on valmis lapsi saama, seepärast on neil ka kirg neid saada. Loodus tahab, et see juhtuks siis, kui keha on selleks valmis, mitte pärast 40. eluaastat, kui selleks on valmis sinu sissetulek.

Kas teil ei ole tunnet, et need tüdrukud ei saa kunagi teada, kas nad oleksid võinud olla õpetajad või ükskõik kes teine?

Nad võivad õpetajad olla. Nad võivad ajukirurgid olla. Me peame aitama neil ajukirurgideks saada. See on minu töö. Ma tahan nad kõik oma kätele võtta ja öelda: “Sinu laps on imeilus ja sina samuti ja, kallis, sa suudad seda. Ja kui sa tahad saada ajukirurgiks, siis helista mulle – ma kannan sinu lapse eest hoolt.” Säärane peab olema sinu suhtumine inimelusse.

Kuidas te lõpetate vaesuse? Te ei saa lihtsalt kõigile raha anda?

Miks mitte? Kõik saavad kõike nii, et see antakse neile. Rikkad saavad rikkuse nii, et see antakse neile – nad pärivad selle. Ma ei mõtle ainult raha pärandamist. Ma mõtlen ka selle pärandamist, mida inimesed peavad kesk- ja ülemklassis loomulikuks, onupojapoliitikat ja old-boy75 võrgustikku. Seda klassisisest jagatud heldust.

75 Mitteametlik vastastikuse abistamise süsteem, milles osalevad vaid mehed. Need tekivad nt erinevates sotsiaalsetes ühendustes (nt vabamüürlased), aga ka poistele mõeldud erakoolides jm.

Blanco i Negro.

Neegrid on stiilsed nagu loodus.

Meie Isa kes sa oled taevas ja meie Ema kes sa oled Aafrikas.

1986, poliitilise korrektsuse eelsel ajastul.

Rein Pakk

Mulle tundub, et valge rassismi juured on lihtsas tõsiasjas, et valged on vähem ehtsad, vähem päris kui neegrid, vabandust mustad. Me oleme kuidagi steriilsed, luitunud inimesed. Meil on lihtsalt alakas... mis muidugi minu töö teeb kergemaks.

Kõne NAACPi 100. juubelil76 Barack Obama

On au olla siin: linnas, kus NAACP77 asutati, ja tähistada tema sajandat juubelit. Me ei pühitse täna õhtul vaid teekonda, mille NAACP on läbi teinud, vaid teekonda, mille meie – ameeriklased – oleme viimase saja aasta jooksul läbi teinud.

See on teekond, mis viib meid tagasi aega, mil enamik meist polnud sündinud, aega enne Valimisõiguste akti78, Kodanikuõiguste akti79 ja Brown vs Haridusameti juhtumit80. See viib meid tagasi aega, mis asub vaid põlvkonna kaugusel orjusest. See oli aeg, mil Jim Crow’ 76 Kõne peeti 16. juulil 2009. See oli esimene Obama kõne, mis suunatud spetsiaalselt mustanahalisele publikule ning esimene kord, kui president rääkis endast kui värvilisest presidendist. Kõne vastukajades toonitatakse Obama neid sõnu mustanahalistele, kus ta kutsub mitte otsima vabandusi, vaid võtma saatus enda kätte.

Kuigi Obama ei ole analüütikute sõnul just liigselt rõhutanud oma rassilist kuuluvust, siis antud kõne olevat presidendi jaoks olnud väga oluline. Veel kõne pidamise päeval töötanud Obama kõnet ümber. Omaette märk on ilmselt seegi, et kogu rohkem kui pooletunnise kõne pidas Obama peast.

77 NAACP ehk National Association for the Advancement of Colored People (Värviliste Inimeste Edasijõudmise Rahvuslik Ühendus) asutati 1909. aastal ning seisab rassilise diskrimineerimise vastu. Suurim ning üks olulisemaid kodanikuõiguste ühendusi USAs. 78 National Voting Rights Act võeti vastu 1965. aastal. See keelustas rassi alusel tehtavad erisused valimistel.

79 Civil Rights Act võeti vastu 1964. aastal. See lõpetas rassilise segregatsiooni koolides, töökohtadel ja avalikes paikades.

80 Brown v. Board of Education of Topeka juhtum oli üks verstaposte segregatsiooni likvideerimise teel. 1951. aastal kaebasid 13 Topeka linna (Kansas) värvilist lapsevanemat kohaliku haridusameti kohtusse, väites, et eraldi koolid valgetele ja värvilistele on USA Põhiseaduse 14. paranduse vastu eksimine. Kohalikud valgete koolid ei võtnud lapsevanemate lapsi vastu, kuigi need asusid palju lähemal laste kodudele kui värviliste koolid. Kohtusse pöördumise initsiaatooriks oli NAACP. Nimi “Brown” tuleb ühest hagejast Oliver Brownist, kelle nimel kohtuasi esitati, kuna vaid ühe nimel kohtus esinemine oli juristide arvates parem taktika. (Üheks põhjuseks ka see, et Oliver Brownil oli nn “tuumikperekond”, kuna teiste hagejate seas oli ka üksikvanemaid.) Madalama astme kohtud andsid õiguse haridusametile, kuid Ülemkohtu otsus 1954. aastal häältega 9:0 tunnistas, et valgetele ja värvilistele mõeldud “erinevate õppeasutuste olemasolu on loomult ebavõrdsus” ja seega vastuolus USA Põhiseadusega.

tähendas eluviisi81; mil lintšimised olid liigagi tavalised; ja mil rassirahutused raputasid linnu üle kogu segregatsioonilise maa.

See oli Ameerika, kus Atlanta õpetlane nimega W.E.B. Du Bois82, väljapaistva intellekti ja tulise õigluskirega mees, andis sädeme sellele, mis sai tuntuks kui Niagara liikumine83, kus reformistid ühinesid, aga mitte värvi alusel, vaid põhjuse; ja kus sündis ühendus, mis hakkas – nagu tema nimigi ütleb – edendama võrdsust ja likvideerima eelarvamusi USA kodanike seas.

Du Bois mõistis algusest peale, kuidas muutus peaks toimuma – täpselt nii, nagu King ja teised kodanikuõiguste suurkujud hiljem. Nad mõistsid, et ebaõiglased seadused tuleb lammutada; et seadusandlus on vaja vastu võtta; ja et presidenti tuleb survestada tegevusse astuma. Nad teadsid, et orjuse häbiplekki ja segregatsiooni pattu tuleb käsitleda kohturuumis ja seadusandlikus kogus.

Aga nad teadsid ka, et siin, Ameerikas, algab muutus inimestest. See algab inimestest, kes protesteerivad lintšimise vastu, kes kogunevad vägivalla vastu ja kõnnivad, selle asemel, et bussiga sõita84. See 81 Nn Jim Crow’ seadused olid riiklikud ja kohaliku seadused, vastu võetud 1876. ja 1965. aasta vahel, mis seadustasid de iure segregatsiooni. Kaks ülalnimetatud akti ja Brown vs Board... juhtum olid need kolm seadusandlikku akti, mis likvideerisid nn Jim Crow’ seadused. Nimi “Jim Crow” tuleneb laulust ja tantsust “Jump Jim Crow”, mida esitati 19. sajandil ning mis mõnitas neegreid.

82 W.E.B. Du Bois (1868-1963), Ameerika kodanikuõiguste aktivist, sotsioloog, ajaloolane jne. Üks olulisemaid mustanahaliste õiguste eest võitlejaid läbi aegade.

83 Niagara Movement asutati 1905. aastal nelja musta mehe poolt, kelle eesmärgiks oli võidelda segregatsiooni vastu ja mustanahaliste õiguste eest. Liikumine sai oma nime tänu sellele, et nii viidati võimsale muutusele, mida sooviti esile kutsuda. Samuti toimus liikumise asutamine Niagara kose läheduses.

84 Obama viitab Montgomery bussiboikotile 1955. aastal, mil mustanahaline Rosa Parks keeldus ühes bussis oma kohalt tõusma, kuigi see asus valgete sektsioonis.

Rosa Parksi arreteerimisele järgneval ööl levitati järgmist lendlehte: “Järjekordne naine on vahistatud ja kongi visatud selle eest, et ta keeldus oma kohalt püsti tõusmast, et valge inimene saaks sinna istuda. /.../ See peab lõppema. Neegritel on samuti õigused, sest kui neegrid ei sõidaks bussidega, ei saaks nood töötada.

Kolm neljandikku sõitjatest on neegrid, kuid ometi meid vahistatakse või me peame seisma tühjade toolide kõrval. Kui me ei tee midagi nende vahistamiste lõppemiseks, siis nad jätkuvad. Järgmisel korral võid selleks olla sina või sinu tütar või ema. Selle naise asi tuleb arutlusele esmaspäeval. Seetõttu palume me igal neegril jääda esmaspäeval bussidest eemale, et protesteerida vahistamise ja kohtupidamise vastu. Ärge sõitke bussiga esmaspäeval tööle, linna, kooli või kuhugi mujale. /.../” Järgneski boikott, kus osales mh ka Martin Luther King. Ühepäevasest boikotist kasvas välja rohkem kui aasta kestnud aktsioon, mis halvas tõsiselt kohaliku ühistranspordivõrgustiku majanduslikku suutlikkust ning tõi kaasa Ülemkohtu otsuse, mis kaotas segregatsiooni ühistranspordis. Boikoti ajal organiseeriti ühiseid autosõite, mustad taksojuhid sõidutasid musti bussipiletiga võrdse hinnaga, mõned sõitsid isegi

algab meestest ja naistest – vanusest ja usust, rassist ja elukohast sõltumata –, kes sõidavad Vabadussõitudel Greyhoundidega85, kes istuvad Greensboros lõunaleti ääres86 ja registreerivad valijaid Mississippi maapiirkondades, kuigi nad teavad, et neid hakatakse taga kiusama, teades, et neid hakatakse peksma, teades, et nad ei pruugi kunagi tagasi tulla87.

Tänu nende tegudele oleme me parem ühendus. Tänu Jim Crow’ seaduste tühistamisele juhivad Fortune 500 ettevõtteid mustad juhatuste esimehed. Tänu kodanikuõiguste seaduste vastuvõtmisele teenivad mustad linnapead, kubernerid ja Kongressi liikmed kohtades, kus neil kunagi poleks olnud isegi õigust valida. Ja kuna tavalised inimesed tegid kodanikuõiguste liikumise enda omaks, siis läksin ma mõned aastad tagasi Springfieldi – sinna, kus kunagi elas Lincoln ja kus kunagi möllasid rassirahutused – ning alustasin teekonda, mis on toonud mind täna siia kui Ameerika Ühendriikide 44. president.

Ja ometi: kuigi me tähistame möödunud saja aasta silmapaistvaid saavutusi; isegi kui me oleme pärinud erakordse progressi, mida ei saa eitada; isegi kui me imetleme sedavõrd paljude lihtsate inimeste julgust ja otsusekindlust – me teame, et paljud barjäärid on veel ületamata.

Me teame, et kuigi meie majanduskriis mõjutab kõikidest rassidest ameeriklasi, on ilma tööta afroameeriklasi rohkem kui kedagi teisi. muuladega jne. Samal ajal kasvas ka valgete aktivistide hulk ning Kingi majja visati süütepudeleid.

85 1946. aastal oli Ülemkohus keelanud rassilise segregatsiooni osariikide-vahelises ühistranspordis (föderaalvõimudel oli kergem reguleerida osariikide-vahelist liiklust kui osariikide-sisest). Ometi oli üldteada, et mustad, kes istusid varem valgetele mõeldud kohtadele busside eesosas, said peksa. 1961. aastal otsustas rühm aktiviste sõita bussiga nn “Freedom Ride’i” Washingtonist Atlantasse ja istuda kohtadel, milleks neil on seaduslik õigus. Atlantas jagunes rühm kaheks ning üks grupp sõitis edasi Greyhound bussiga. Annistonis ründasid bussi valged ning kuigi kohalesaabunud politseinikud aitasid bussil linnast lahkuda, jälitasid umbes 200 valget bussi edasi ning kui tühjenenud bussikummid sundisid peatuma, rünnati bussi taas. Sinna visati süütepudel ning kui mustad aktivistid bussist lahkusid, said nad lühikese, kuid väga verise keretäie.

86 1960. aastal istusid neli mustanahalist tudengit Greensboros lõunasöögi ajal toolidele, kuigi istumine oli lubatud ainult valgetele. Järgmistel päevadel liitus nendega veel mustanahalisi ning neljandal päeval saabus söögikohta juba 300 tudengit.

Säärane protestiaktsioon levis ka mujal.

87 Pärast Civil Rights Acti vastuvõtmist (1964), mis deklareeris ka võrdsuse valijate registreerimisel, kutsuti üles vabatahtlikke tulema Mississippisse (üks enim orjandust pooldanud osariike) ning selle maapiirkondades musti valijaid registreerima.

Vabatahtlikke tuligi (sh valgeid tudengeid) üle kogu riigi kohale, kuigi neid kiusati taga, peksti ja mõned ka tapeti.

Me teame, et kuigi tervisekindlustuse kulud mõjuvad kõikidest rassidest perekondadele laastavalt, on afroameeriklased need, kes kannatavad rohkem haiguste käes ning kellel on vähem võimalusi tervisekindlustuse omamiseks kui ükskõik kellel teisel.

Me teame, et kuigi me vahistame rohkem inimesi kõikidest rassidest kui ükski teine rahvus maailmas, on afroameeriklasest lapsel võrreldes valge lapsega umbes viis korda suurem oht näha vanglat seestpoolt.

Ja me teame, et kuigi HIV/AIDSi katk hävitab rahvaid piiri taga, eriti Aafrikas, hävitab see afroameerika kommuuni siin kodus ebaproportsionaalse jõuga.

Need on mõned meie aja barjäärid. Nad on väga erinevad neist barjääridest, millega pidid toime tulema varasemad põlvkonnad. Nad on väga erinevad neist, millega tuli toime tulla siis, kui marssijate poole pöörati tulekustutid ja koerad, kui Charles Hamilton Houston88 ja rühm noori Howardi juriste lammutas segregatsiooni.

Aga see, mida me tänaste barjääride ületamiseks vajame, on sama, mida me vajasime toona. Samasugune pühendumine. Samasugune vajaduse mõistmine. Samasugune arusaam ohverdamisest. Samasugune valmisolek teha enda poolt kõik nii enda kui ka teiste jaoks, sest see on alati defineerinud Ameerikat kõige paremini.

Küsimus on seega: kuhu me oma pingutused suuname? Milliseid samme me võtame ette nende barjääride ületamiseks? Kuidas me järgmisel sajal aastal edasi liigume?

Esimene asi, mida me peame tegema, on teie õiguste muutmine reaalseks ning eelarvamuste, kitsarinnalisuse ja diskrimineerimise lõpetamine Ameerika Ühendriikide kodanike seas. Ma mõistan, et paljude jaoks on kiusatus mõelda, et 2009. aastal pole diskrimineerimine enam probleem. Ja ma usun, et laias laastus pole ilmselt kunagi olnud Ameerikas vähem diskrimineerimist kui täna.

Ent ärge tehke viga: diskrimineerimise valu on endiselt Ameerikas tunda. Seda valu tunneb afroameeriklasest naine, kellele makstakse sama töö eest vähem kui tema teise nahavärviga ja teisest soost kolleegile. Seda valu tunnevad latiinod, kes tunnevad end oma riigis kutsumata külalistena. Seda valu tunnevad muslimid, keda vaadatakse kahtlustavalt ainuüksi siis, kui nad palvetamiseks põlvitavad.

Seda valu tunnevad meie geivennad ja –õed, keda endiselt kiusatakse taga, endiselt rünnatakse, kelle õigustest endiselt mööda vaadatakse.

88 Charles Hamilton Houston (1895-1950) oli mustanahaline jurist, kellel oli võtmeroll Jim Crow’ seaduste kaotamisel.

Kodanikuõiguste akti 45. juubelil ei tohi diskrimineerimist taluda. Värvi või soo põhjal tehtavaid otsuseid, või selle põhjal, kuidas sa palvetad või keda sa armastad. Eelarvamusel ei ole Ameerika Ühendriikides kohta.

Aga me teame ka, et eelarvamus ja diskrimineerimine ei ole sugugi suurim barjäär, mis täna meie vastas on. Kõige keerulisemad barjäärid on struktuursed ebavõrdsused, mille meie rahva diskrimineerimisajalugu on endast maha jätnud; ebavõrdsused, mis endiselt nakatavad liiga paljusid kogukondi ja mida liiga sageli ei peeta riigi poolt piisavalt oluliseks.

Need on barjäärid, mida me hakkame maha tõmbama, kui me tööle seame laiendatud maksusoodustused, kui me teeme eluasemepoliitika kättesaadavamaks ja kui me anname endistele kurjategijatele veel ühe võimaluse.

Aga meie ülesanne vähendada neid struktuurseid ebavõrdsuseid on muutunud raskemaks laiema majandusolukorra ja –struktuuri poolt; majanduse poolt, mida toidab kasvu ja languse tsükkel; majanduse, mis pole ehitatud kaljule, vaid liivale. Sel põhjusel töötab mu administratsioon sedavõrd kõvasti mitte ainult selle nimel, et luua ja hoida lühiajalisi töökohti, et laiendada töötukindlustust ja abi inimestele, kes on oma tervisekindlustusest ilma jäänud, et tõkestada seda praegust majanduskriisi, vaid selle nimel, et laduda uus põhi kasvule ja õitsengule, mis toob võimalused mitte ainult afroameeriklaste, vaid kõigi ameeriklaste käeulatusse. Üks selle uue põhja tugisambaid on tervisekindlustuse reform, mis kärbib kulusid ja teeb kvaliteetse tervishoiu kõigile kättesaadavaks, kaotades ühtlasi ebavõrdsused tervishoius. Teine sammas on energiareform, mis muudab rohelise energia kasumlikuks, vabastades Ameerika välisnafta sõltuvusest, pannes inimesed täiustama madala energiavajadusega kodusid ning luues töökohti, mida ei ole võimalik outsource’ida. Ja veel üks sammas on finantsreform, mis kaitseb hüpoteegipettuste eest ja takistab kiskjalikke laenajaid, kes sihivad meie vaeseid kogukondi.

Kõik need asjad teevad Ameerika tugevamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Nad arendavad innovatsiooni, loovad töökohti ja pakuvad perekondadele suuremat turvatunnet. Ometi, isegi kui me seda kõike teeme, siis afroameeriklaste kogukond jääb Ameerika Ühendriikides teistest maha ja Ameerika Ühendriigid jäävad maailmas teistest maha, kui me ei hari oma poegi ja tütreid senisest paremini. 21. sajandil – mil niivõrd paljud töökohad nõuavad bakalaureusekraadi või

enamatki, kui riigid, mis harivad meist täna paremini, suruvad meid homme välja – on maailmatasemel haridus edu eeldus.

Te teate, millest ma räägin. See ei olnud juhuslik, et kodanikuõiguste liikumise lugu kirjutati meie koolides. Ei olnud juhuslik, et Thurgood Marshall võttis ette Browni kohtuasja89. Ei olnud juhuslik, et Little Rocki Üheksa astus vastu kubernerile ja pööblile90. Ebavõrdsuse vastu pole tugevamat relva ja võimaluse sündimiseks pole paremat viisi kui haridus, mis avab lapse jumala poolt antud potentsiaali.

Kuid rohkem kui pool sajandit pärast Brown vs Haridusameti juhtumit on unistus maailmatasemel haridusest kogu maal edasi lükkunud.

Afroameeriklastest tudengid jäävad klassikaaslastest lugemises ja matemaatikas maha – see on lõhe saavutuste vahel, mis kasvab osariikides, mis kunagi olid kodanikuõiguste liikumise vedurid. Mõnel pool kukuvad rohkem kui pooled kõigist afroameeriklastest tudengitest koolist välja. Meil on ülerahvastatud klassiruumid, pudenevad koolimajad ja koridorid täis häbi, mis on pungil vaeseid lapsi – ühtviisi musti, pruune ja valgeid.

Meie koolide seisukord ei ole afroameeriklaste probleem, see on Ameerika probleem. Ja kui Al Sharpton, Mike Bloomberg ning Newt Gingrich91 lepivad kokku, et me peame selle probleemi lahendama, siis suudame me kõik selles kokku leppida. Me kõik suudame kokku leppida, et me peame pakkuma igale selle riigi lapsele parimat haridust maailmas alates hällist ning läbi kogu tema karjääri.

See on meie Ameerika Ühendriikide vastutada. Ja meie, kõik, kes me oleme valitsuses, teeme selle nimel tööd, et mitte ainult pakkuda rohkem ressursse, vaid et ka nõuda rohkem reforme.

Seega: need on mõned seadused, mis me vastu võtame. Need 89 Thurgood Marshall (1908-1993) oli esimene afroameeriklasest ülemkohtunik USAs. Tuntuim kohtuasi enne kohtunikuks saamist oli Brown vs Haridusameti juhtum.

90 Little Rock Nine – üheksa mustanahalist kooliõpilast, kes otsustasid 1957. aastal minna seni vaid valgetele mõeldud Little Rocki kõrgkooli vastavalt Ülemkohtu otsusele Brown vs Haridusameti juhtumis. Nad olid eeskujulikud õpilased ning takistusi nende õppimaasumisele poleks pidanud olema, kuid kooli juurde kogunes hulgaliselt protestijaid. Lisaks saatis kuberner kohale Rahvuskaardi, mis pidi toetama segregatsiooni pooldajaid. Lõpuks sekkus asjasse president Eisenhower, kes kutsus korrale kuberneri ja saatis kohale sõjaväe, mis tagas üheksa õpilase sissepääsu kooli.

Rahutused jätkusid sellest hoolimata ning kaasõpilased kiusasid uusi tudengeid nii kuidas jaksasid terve õppeaasta.

91 Mais 2009 kohtusid Barack Obamaga New Yorgi linnapea Bloomberg, reverend Sharpton ja endine Esindajatekoja spiiker Gingrich, et arutada hariduse ees seisvaid probleeme. Trio pole aastate jooksul omavahel eriti milleski ühel meelel olnud, kuid kuuludes mittetulunduslikku organisatsiooni, mis seisab võrdsete võimaluste eest hariduses, on nad jõudnud üksmeelele, mille harukordsusele viitabki Obama.

on mõned meetmed, mida me tarvitusele võtame. Need on mõned lahendused, mida meie valitsusena pakume selleks, et ületada ebavõrdsus, ebaõiglus ja barjäärid, mis eksisteerivad meie maal.

Ent kõik need innovatiivsed programmid ja laiendatud võimalused ei too iseenesest muutust, kui igaüks meist, lapsevanemad ja kogukonnaliidrid, ei suuda teha oma osa, julgustades oma lastes iha kõrge kvaliteedi järele. Valitsusprogrammid üksinda ei vii meie lapsi Tõotatud Maale. Me vajame uut mõtteviisi, uut suhtumist – sest üks kõige kauemkestnuid ja hävituslikumaid diskriminatsiooni pärandeid on viis, kuidas me oleme omaks võtnud piirid: see, kuidas nii paljud meie kogukonnas ootavad iseendalt sedavõrd vähe.

Me peame ütlema oma lastele: Jah, te olete afroameeriklased, šanss kasvada üles keset kuritegevust ja gänge on suurem. Jah, kui te elate vaeses piirkonnas, siis peate te toime tulema väljakutsetega, millega keegi, kes elab rikkas eeslinnas, ei pea toime tulema. Aga see pole põhjendus halbadele hinnetele. See pole põhjendus, miks klass pooleli jätta; see pole põhjendus, miks loobuda haridusest ja koolist lahkuda. Keegi pole sulle sinu saatust ette määranud. Sinu saatus on sinu kätes – ja ära sa unusta seda. Seda me peame oma lastele õpetama. Mitte vabandusi! Mitte vabandusi!

Me ei saa öelda oma lastele, et saage koolis hästi hakkama ning siis neid mitte toetada, kui nad koju jõuavad. Selleks, et meie lapsed oleksid paremad, peame me mõistma oma vastutust. See tähendab, et Xbox tuleb eemale panna ning lapsed lähevad magama mõistlikul ajal. See tähendab, et tuleb osaleda vanemate ja õpetajate vahelistel kohtumistel, lastele ette lugeda ja neid kodutööde tegemisel aidata.

Ja see tähendab, et me peame olema olemas ka meie naabri poja või tütre jaoks ning pöörduma tagasi aega, mil lapsevanemad andsid üksteisele teada, kui nad nägid mõnd last lollusi tegemas. Seda tähendab “kogukond”. Nii saame me tagasi jõu, meelekindluse ja lootusrikkuse, mis aitasid meil jõuda nii kaugele, kui me täna oleme.

See tähendab ka, et me peame oma lapsi tagant utsitama, et nad seaksid oma eesmärgid kõrgemale. Nad võivad mõelda, et neil on päris hea hüppelt vise või päris hea sõnavool, aga meie lapsed ei saa unistada sellest, et olla järgmine LeBron või Lil Wayne92. Ma tahan, et nad unistaksid sellest, et olla kunagi teadlased ja insenerid, arstid ja õpetajad, mitte ainult korvpallurid ja räpparid. Ma tahan, et nad unistaksid Ülemkohtu kohtunikuks saamisest. Ma tahan, et nad unistaksid Ühendriikide presidendiks saamisest.

92 LeBron James, korvpallur. Lil Wayne, räppar.

Seega – jah, valitsus peab olema jõud, mis loob võimalusi. Jah, valitsus peab olema jõud, mis loob võrdsust. Aga lõppkokkuvõttes: kui me oleme truud oma minevikule, siis me peame võtma oma saatuse eneste kätte, iga päev.

See on ka NAACP mõte. NAACP loodi mitte juhendite otsimiseks.

NAACP loodi mitte eeliste otsimiseks. NAACP loodi kindlale arusaamisele õiglusest: sisse kasseerida tšekk, mis ütleb, et kõigil meie lastel, kõigil Jumala lastel, on õigus ausale võimalusele siin elu võidujooksus.

See on lihtne unistus ja ometi on see keelatud – on see ikka veel keelatud – nii paljudele ameeriklastele. See on valus – näha, kuidas see unistus on keelatud. Ma mäletan, kuidas kogukonna vabatahtlikuna külastasin ma karmis piirkonnas asuvat kooli Chicagos ja mõtlesin, kui imetlusväärne on, kuivõrd lootusrikkad need lapsed näisid, hoolimata sellest, et nad olid sündinud vaesusesse, hoolimata sellest, et nad sattusid sõltuvustesse, hoolimata kõigist takistustest, millega neil tuli juba toime tulla.

Ja ma mäletan, kuidas kooli direktor ütles mulle, et varsti hakkab see kõik muutuma: et varsti hakkab naer nende silmist kaduma, et varsti miski nende sees sulgub, justkui saaksid nad aru, et nende lootused ei täitu – mitte seetõttu, et nad pole piisavalt nutikad, mitte seetõttu, et nad pole piisavalt andekad, vaid seetõttu, et nad juhtusid sündima nii, et neile pole elus antud õiglast võimalust.

Ma tean, mis võib juhtuda lapsega, kellel pole seda võimalust. Aga ma tean ka, mis võib juhtuda lapsega, kellel on. Mind kasvatas üksikema. Ma ei tule rikkuse keskelt. Minuga oli piisavalt muresid.

Mu elu oleks võinud kergesti võtta pöörde halvemuse poole. Aga mu ema kinkis mulle armastust, ta utsitas mind ja hoolis minu haridusest, ta õpetas mulle õiget valest eristama. Tema tõttu oli mul võimalus võtta oma võimetest maksimum. Mul oli võimalust võtta oma võimalustest maksimum. Mul oli võimalus võtta oma elust maksimum.

Sama lugu on ka Michelle’iga. Sama lugu nii paljudega teie seast. Ja ma tahan, et kõikidel barackobamadel ja kõikidel michelleobamadel oleks sama võimalus – võimalus, mille mulle andis mu ema, mille andis mulle mu haridus, mille andsid mulle Ameerika Ühendriigid. Nii muutub meie riik täiuslikumaks ja nii ehitatakse taas üles meie majandus. Nii liigub Ameerika järgmisel sajal aastal edasi.

Ja me liigume edasi. Ma tean seda – sest ma tean, kui kaugele me oleme jõudnud. Möödunud nädalal Ghanas olles viisime Michelle’iga Malia ja Sasha Cape Coast Castle’i juurde, kus kunagi ammu hoiti

kinnipüütuid enne, kui nad oksjonile pandi; kus algas niivõrd paljude afroameeriklaste kogemus. Seal, kindluskiriku kongides, tuletati mulle meelde kogu valu ja kõik raskused, kogu ebaõiglus ja kogu häbistus, mis olid teel orjusest vabadusse.

Aga mulle tuletati ka midagi muud meelde. Mulle tuletati meelde, et ükskõik kui kibe on olnud kaigas ja kui kivine on olnud tee, me oleme alles jäänud. Me pole vankuma löönud ega väsinud. Ameeriklastena oleme me nõudnud, püüdnud ja kujundanud paremat saatust.

Seda peame me taas kord tegema. See ei saa olema lihtne. See võtab aega. Kahtlused kerkivad ja lootused hajuvad.

Aga kui John Lewis suutis julgelt vastu astuda kumminuiadele, kui ta üle silla läks93, siis ma tean, et tänased noored suudavad anda oma panuse meie ühiskonna parandamisse.

Kui Emmet Tilli onu Mose Wright suutis leida endas julguse, et anda tunnistusi meeste vastu, kes tapsid ta õepoja94, siis ma tean, et me 93 John Lewis, praegune senaator, oli üks 1960ndate erinevate aktsioonide eestvedajaid. Sillaületamine, millele Obama viitab, oli nn Selma-Montgomery marss (õigemini marsid) (1965). Selma asub Alabamas Dallase maakonnas, kus 1961. aastal oli mustanahalisi 57%, neist 15 000 olid valimisõigusega, kuid vaid 130 neist olid ka registreeritud kui valijad. Erinevad püüded neid juurde registreerida põrkusid ametnikkonna ja Ku Klux Klani vastutegevusele. Ka muidu oli üldine õhkkond mustade suhtes väga vaenulik, seda ka pärast Kodanikuõiguste akti vastuvõtmist. Peksa võis saada ka selle eest, kui mindi kinno või söödi avalikus kohas burgerit. Katsed siiski registreerida mustanahalised valijad kogusid hoogu 1964-1965, kuid lõplikuks ajendiks sillamarsi korraldamisel sai ühe nooruki tapmine, kes püüdis kaitsta oma ema ja vanaisa peksmist. 7. märtsil 1965 marssisid kuni 600 aktivisti üle Edmund Pettuse silla eesmärgiga jõuda Montgomerysse, kus sooviti kubernerilt vastuseid nooruki tapmise asjaolude kohta. John Lewis oli üks marsi juhte. Nad olid jõudnud vaevalt sillale, kui neid ründasid politseinikud kumminuiade ja pisargaasiga. 17 marssijat viidi haiglaravile, paljud said vigastada ja seda päeva hakati nimetama “Veriseks pühapäevaks”. Martin Luther King juhatas teist marssi kaks päeva hiljem, mis piirdus lühikese palvusega sillal ning pärast mida tapeti üks valge jutlustaja, kes oli tulnud marssi toetama. 21. märtsil õnnestus marss Montgomerysse. Vastavalt kohtuniku otsusele tohtis marssijaid olla vaid 300, kuid kui 87-kilomeetrine rännak oli lõppenud, oli Montgomerysse kogunenud 25 000 inimest, kellele King pidas kõne. Arvatakse, et need marsid olid otsustava tähtsusega avaliku arvamuse muutumisel. Politsei vägivald ning meeleavaldajate rahumeelsus mõjusid teleekraanidel ja fotodena ajalehtedes sedavõrd, et president Johnson esitas veel enne kolmandat marssi oma Valimisõiguste akti seaduseelnõu. Seda loetakse üheks suuremaks läbimurdeks kodanikuõiguste liikumise ajaloos USAs. 94 Emmett Till (1941-1955) oli mustanahaline poiss, kes valgele naisele vilistamise eest erakordselt jõhkralt tapeti. Tema mõrvarid pääsesid vabadusse, kuigi nad tunnistasid hiljem kuritöö üles. Sündmust on peetud kodanikuõiguste liikumise üheks lähtekohaks. Moses Wright oli poisi onu, kelle juures Till toimunu ajal elas. Toni Morrison on kirjutanud loost inspireerituna ka näidendi “Dreaming Emmett”.

suudame oma peredes olla paremad isad ja vennad, emad ja õed.

Kui kodanikuõiguste eest seisjad Mississippis – mustad ja valged, kristlased ja juudid, linlased ja maainimesed – suutsid oma elu pühendada vabadusele, siis ma tean, et me suudame kokku tulla ja vastamisi seista meie aja väljakutsetega. Me suudame parandada koole, tervendada haigeid ja päästa meie noored vägivalla ning meeleheite küüsist.

Olgu saja aasta pärast, NAACPi 200. juubelil, öeldud, et see põlvkond tegi oma osa: et ka meie jooksime seda võidujooksu; et täis lootust, et meie sünge minevik on meid õpetanud, täis lootust, et olevik on meie kätes, nägime me uue päeva tõusvat päikest. Tänan teid, jumal õnnistagu teid ja õnnistagu jumal Ameerika Ühendriike.

1

Raivo oli kolhoosies imees Lõuna-Eestis .

3 2

tegi kõvasti tööd...

Ta elas täisverelist elu,

.

ata

puh s ka a k s ja o

4 5

ja ste armastust ...ja täis läheda . i.. st hä i ol ik tähelepanu. Kõ

Ka Raivo pension ipõlv oli tegus...

7

...ja siis tuli

6

Obama 20. jaanuar 2009, Barack inauguratsioon.

8

10 11 9

Midagi Raivos murdus Raivo ei hoolitsenud enda eest Raivo kaotas isu

rva ütles...

Ainult vahel ha

13

Nüüd, kus neeger valitseb maailma ei ole enam millegil mõtet.

Rein Pakk

12

am Raivo ei rääkinud en gi. da mi tte mi u peaaeg

Kust tuli selline mure?...miks? ...Ta oli oma elus ainult korra ühes pulmas Dave Bentonit näinud... ja korra tänaval Monica Tuvi.

Orjus

Orjus sai Ameerika Ühendriikides alguse juba 17. sajandi alguses.

Esmalt oli tegu teatud sorti võlaorjusega: selle eest, et keegi oli toodud kolooniasse, kohustus viimane töötama nii kaua, kuni oli tasa teeninud tema transpordile kulunud summa. Säärane süsteem kehtis võrdselt mustadele ja valgetele ning mitmel mustanahalisel õnnestus seeläbi pärast omapoolsete kohustuste täitmist vabaks saada ning isegi maad omada. Samas olid paremad maad juba võetud ning seeläbi kujunes ka vabanenud neegritest ühiskonna alamklass. Kuna Inglismaal paranes majanduslik olukord, kahanes sealne tulijate ring, mistõttu oli Ühendriikides hädasti vaja tööjõudu. Samm-sammult liiguti nüüd ajutise võlaorjuse juurest pärisorjuseni, mis põhines rassilisel jaotusel. Üldise seadusandliku regulatsiooni puudumisel määratlesid järgnenud süsteemi suuresti ära mitmed kohtuotsused. Nende tulemusel sai selgeks, et kuna Aafrikas sündinuid ei kaitsenud seadused, mis kehtisid Inglise kodakondsusega inimestele, siis oli neid ka kõige kergem orjaks muuta. Peagi määras üks kohtuotsus, et laps, kes sünnib orjast emale, on samuti ori, ükskõik, kas tema isa on või ei ole Inglise kodakondsusega. Hilisem Virginia orjaseadus nägi ka ette, et ori on see, kes pole kristlane.

Nii oli 18. sajandiks loodud kogu toonase Ühendriikide piirides seaduslik baas orjade pidamiseks ning enne Iseseisvussõda olid orjad kõigis osariikides. Põhjas töötasid nad peamiselt majapidajate ja käsitöölistena, Lõunas aga põllumajanduses, täpsemalt suurtes istandustes, kus kasvatati tubakat, riisi ja alates sajandi lõpust puuvilla. Orjade arv kasvas tohutu kiirusega ning mõnes osariigis moodustasid orjad elanike arvust juba enamuse. See tõi kaasa ka püüded keelustada edasine orjakaubandus ning orjade toomine Aafrikast, mis oli olnud suur äri arvukate inimohvritega. 18. sajandi lõpuks oligi orjakaubandus laias laastus keelatud ning edaspidi väljastpoolt Ameerika Ühendriike uusi orje enam ei lisandunud. Üha enam nihkus orjanduse kese Lõunasse, kuna töömahukad istandused asusid seal. (Põhjas ei olnud klimaatilistel põhjustel võimalik tubakat ja puuvilla kasvatada.) Enne Kodusõda elas 95

protsenti Ühendriikide mustadest Lõunas, kuid see ei olnud enam see Lõuna, mis sada aastat varem. 19. sajandi esimesel poolel liikusid umbes miljon orja koos oma peremeestega läände, kui järjest intensiivsemalt koloniseeriti uusi alasid ning asutati uusi istandusi.

See tähendas ka ühtlasi seda, et orjad lahutati oma peredest, suguvõsadest ja kodust ning toimus üks suurimaid sisemigratsioone maailma ajaloos. Samas määrasid orjade liikumist mitte peremehed, vaid orjakaubitsejad, kuna orjad liikusid harva koos oma seniste isandatega. Lõunas kujunes orjakaubandusest üks suuremaid ärisid puuvillakasvatuse kõrval.

Orjade ühiskondlik staatus oli muidugi äärmiselt nõrk. Neid käsitleti peremehe omandina, mis tähendas, et neid võis suvalisel hetkel müüa ja osta, neid piitsutada, ebamõistlikke tööülesandeid anda, lahutada lapsed vanematest ja naised meestest jne. Sage oli ka neegrinaiste vägistamine valgete poolt, kusjuures nende lapsed jäid reeglina orjadeks. Orjade põgenemist karistati ning põgenemisele kaasaaitajaid võis oodata isegi surmanuhtlus. Pageti muidugi Põhja, eriti aga püüeldi Kanadasse, kus orjus oli keelustatud.

Ka Ühendriikides hakkasid alates 18. sajandi keskelt liikuma üha enam ideed, mille kohaselt orjus on riigile ohtlik. 1780-1804 tühistati orjus kõigis põhjaosariikides. Pinged Lõuna ja Põhja vahel kasvasid, kuigi orjanduse vastased püüdsid probleemile leida seaduslikke lahendusi ning ei kutsunud üles relvastatud ülestõusule. Viimaseid toimuski kogu orjandusperioodi vältel suhteliselt vähe.

Kuigi orjus oli Põhjas keelatud, ei tähendanud see, et kõik orjad oleksid automaatselt vabastatud. Küll aga oli keelatud osariikidesisene orjade müümine-ostmine. See ei takistanud aga Ühendriikidesisest orjakaubandust, kuna 19. sajandil viidi orje massiliselt Lõunasse, kus suurenenud farmid vajasid hädasti tööjõudu. See tähendas taaskord orjade perekondade purunemist jms. New Orleans, orjakaubanduse keskus, muutus aga kogu riigi kõige rikkamaks linnaks.

Nüüd said selgemaks ka Põhja ja Lõuna piir, kuna nn MasonDixoni piir, mis jooksis orjandusliku Marylandi ja mitteorjandusliku Pennsylvania vahel, märkis ära emantsipeerunud Põhja ja sügavalt orjandusliku Lõuna erisuse. Pärast 1831. aastal toimunud Nat Turneri ülestõusu karmistusid Lõunas orjadele seatud tingimused veelgi.

Kui 1860. aastal valiti presidendiks Abraham Lincoln, teatasid Lõuna osariigid Unioonist väljaastumisest, kuna nad kartsid orjanduse

järsku lõpetamist ning Põhja majandusliku domineerimise võimalikku algust. Seetõttu algas ka 1861. aastal Kodusõda. Uniooni eest võidelnud kindral Benjamin Butler kuulutas kõik orjad „sõjasaagiks“, keda ei tagastata omanikele. Muidugi tõi see kaasa orjade massilise põgenemise Põhja ning ka liitumise Uniooni vägedega. 1. jaanuaril 1863 teatas Lincoln, et kõik orjad vabastatakse niipea, kui Uniooni armee nendeni jõuab. Kui kevadel 1865 Kodusõda lõppes, nii ka läks.

Onu Tomi lapsed95 Stephen Metcalf

Harriet Beecher-Stowe oli väike, kuid äge naine, kes kerkis esile õiglaste melioristide96 perekonnast. Pärast tema õe poolt asutatud naisseminari lõpetamist kolis 21-aastane Harriet 1832. aastal koos perega Cincinnatisse. Kuna Ohio oli toona vaba osariik ning üle jõe asunud Kentucky orjanduslik, siis Stowe’il – kes selleks hetkeks oli abiellunud teoloog Calvin Stowe’iga ning panustas pere sissetulekutesse lühijuttude kirjutamisega – oli otseseid kogemusi nii vabaks saanud kui ärajooksnud orjadega. 1850. aastal kolis paar Brunswicki, kus Calvin õpetas kolledžis teoloogiat ja Harriet, kes oli saanud inspiratsiooni Ärajooksnud Orjade Aktist, kirjutas Ameerika ajaloo kõige tähtsama romaani. “Onu Tomi onnike” (1852) oli 19. sajandi enimmüüdud bestseller. Erinevalt “Da Vinci koodist” muutis ta maailma. Kui Lincoln lõpuks Stowe’iga Valges Majas kohtus, olevat ta hüüatanud: “Nii et see on see väike naine, kelle raamat alustas Kodusõda.”97 “Onu Tomi onnikese” peategelased – Simon Legree, Sambo, Väike Eva ja muidugi Onu Tom ise – moodustavad Ameerikale niivõrd iseloomulike tüüpide galerii, et on kerge arvata, justkui oleksid sa romaani lugenud, isegi kui sa ei ole. Mina ei olnud, kuid “Slate’i” ajaloonädala jaoks ma seda lõpuks tegin – ning vaatasin üle ka mõned olulisemad kriitilised esseed. “Onu Tomi onnike” on koos “Huckleberry Finni seiklustega” raamat, mille üle on Ameerika kirjanduses peetud kõige tulisemaid lahinguid. Selle romaani tegelased kasutavad “n”sõna pikema järelemõtlemiseta, et mitte öelda enamat, ning mõned autori vaated rassile on selgelt iganenud. Ühelt hetkel informeerib Stowe meid, et aafriklane on “loomu poolest kannatlik, kartlik ja mitte eriti hakkaja”. See on sentiment, mida ta loo arenedes ikka ja jälle kordab. Sellest hoolimata teenis Stowe ära Frederick Douglassi98 ja 95 “Uncle Tom’s Children”. Artikkel ilmus ajakirjas “Slate” 20. mail 2005.

96 Melioristid usuvad, et põhimõtteliselt suudavad inimesed maailma paremaks teha.

97 Lincolni on ka tsiteeritud ütlemas: “See on siis see väike naine, kes alustas seda suurt sõda”.

98 Frederick Douglass (1818-1895), üks olulisemaid 19. sajandi kodanikuõiguste

W.E.B. Du Bois’ (ning Tolstoi ja Dickensi) lugupidamisega, sest tema eesmärk oli sama lihtne kui õiglane: kujutada orjust kui erakordselt kõlvatut – “neetud”, nagu ta sageli ütles – institutsiooni, mis ei säästa kedagi, sh ka inimesi Põhjas, ning millega kompromissi tegemine ei saa kunagi võimalik olla. Puritaanlik põrgutule kujund kajab vastu raamatu lõpupeatükiski: “Hiilguse päev on meist veel kaugel. Nii Põhi kui Lõuna on Jumala ees süüdi ning kristlik kirik peab vastama rasketele küsimustele.

Seda Uniooni ei päästeta, kui liitutakse selleks, et kaitsta ebaõiglust ja julmust ning kui patust tehakse ühine varaauk – Unioon päästetakse kahetsuse, õigluse ja halastusega. Sest miski pole igavesem seadus, millega veskikivi ookeani vajub, kui see kõige tugevam seadus, mis ebaõiglasele rahvale Kõigevägevama Jumala viha toob.”99 “Onu Tomi onnike” on sageli kui kõige nürim dokument ja Stowe suudab samas kirjutada nagu kõige kehvem sentimentalist, keda Hawthorne “kuradi kritseldavate naiste kambaks” pilkas. Sellest hoolimata peegeldab “Onu Tomi onnike” sügavat, kuigi sageli täiesti vastuseta jäävat juurdlemist inimese identiteedi ja vastutuse olemuse üle. Kust täpselt on pärit meie kalduvus olla hea või kuri? Kui me ei tea seda vastust, siis kuidas me otsustame süü üle? Need spekulatsioonid ei olnud salongilikud. Stowe teadis, et sedavõrd sügavale juurdunud institutsiooni nagu orjus võitmiseks peab ta hävitama kõige olulisemad seda legitimiseerivad põhimõtted. Esimene neist võetakse salvavalt kokku nimetu naise poolt, kes laeval, mis veab Onu Tomi, viiakse armastava perekonna juurest eemale. “See oli saatuse tahe juba ammu,” ütleb ta, et “neegrirass ahelatesse hukatusse mõistetakse; ja ärgu võtku me selle vastu sõna.” Teine oli jõhker süllogism, et kui ori on omand ning kui pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni tekkinud ühiskondlik leping – mis kasvas välja Locke’i kirglikust lugemisest – sätestab, et õigus omandile on loomulik õigus, siis järelikult oli ka teise inimolendi omamine loomulik õigus ning seega rikkumatu.

Orjuse õrritamine oli seega esiteks Jumala solvamine ja teiseks vaba ühiskonna alustalade solvamine.

Nende suurte probleemide jäädavaks lahendamiseks ehitas Stowe oma loo kahe peategelase ümber: George Harris, kes põgeneb Kanadasse ja on seega ilmselt peagi vaba, ning Onu Tom, vangistatu, kes viiakse järjest enam Lõunasse ning kes on seega ilmselt eest võitlejaid, kes lisaks mustanahalistele seisis ka naiste võrdsuse eest. Oli nooruses ori, kuid tal õnnestus põgeneda.

99 Seda lõiku romaani eestikeelses lühendatud tõlkes ei ole.

üha enam aheldatud. Harris on uhke ja mehine, kuid ennekõike on ta vaimselt andekas, olles tõestanud oma juhioskuseid kohalikus tehases. (Tema peremees oli ta kasumlikult välja rentinud.) Ikka ja jälle küsib Stowe: kui Jumal lõi George Harrise, siis tegi ta Harrise ka targaks. Kuidas siis pole Harrise eneseteostuse nõue loomulik õigus, miski, mida ükski ühiskond ei tohiks rikkuda? “Me oleme siin Jumala taeva all sama vabad kui teie,” kuulutas Harris pearahaküttidele, kes olid tal sabas, “ja suure Jumala nimel, kes meid lõi, me võitleme oma vabaduse nimel, kuni me sureme.” Stowe nimetab seda Harrise isiklikuks “iseseisvusdeklaratsiooniks”.

Harrise uhkus, tema arusaam peaaegu ürgsest õigusest enda poolt suunatavale väärikale elule, kõlab kaasaegses lugejas vastu. Onu Tomiga on teine lugu. See, et Stowe’i jaoks oli Tom tema raamatu moraalse jõu võtmeks, on ilmselge: “Onu Tomi onnikese” idee tuli talle esimest korda nägemusena mustast orjast, kes piitsutatakse surnuks – hilisem romaani kulminatsioon. Stowe’i jaoks – ja 19. sajandi publiku jaoks, kes käis teatris vaatamas tuhandeid ja tuhandeid “Onu Tomi” lavastusi – seisis Tom “rikkumatu rahu nimel, mis ümbritseb rõhutu surutud südant,” nagu Stowe seda nimetab, teatud kristlik transtsendentaalsus tohutu ebaõigluse palge ees. Aga 20. sajandi jaoks viitas “Onu Tom” üha enam lömitavale nõustumisele või veelgi hullem: omade avalikule reetmisele.

Stowe tundis, et Harrise ja Onu Tomiga on ta teinud ninanipsu vastu orjapidajate argumentide otsaesist. Ükski põhjendus, ükskõik kui käänuline, ei saaks kaitsta Harriselt tema loomulike annete äravõtmist, kuna need on Jumalalt antud õigus, ega kujutada Tomi surnukspiitsutamist Legree käe läbi kui valitseva korra kiitmist. Nagu kõik, kes on “Onu Tomi onnikest” lugenud, mõistavad, oli Tomi lunastumine lõppkokkuvõttes Stowe’i jaoks olulisem kui Harrise emantsipatsioon. Harris tahtis õigust oma töö lisaväärtuse eest õiglast tasu saada. (Ta ei taha 40 aakrit ja muula100, ta tahtis edasi töötada tehases, kus ta “leiutas kanepi puhastamise masina” – leiutise, mis aitas kotte efektiivsemalt toota.) Tomi hindamine on aga mitteutilitaarne: inimese kui Jumala näo järgi loodud olendi väärtus on igavene ja selle kaubaks vahetamine on ränk patt. Kõik argumendid, mis kõnelesid Harrise õigusest omada majanduslikku vabadust, mille kohaselt oleks tema inimkapital saanud rahalise väärtuse, oli Stowe’i jaoks 100 40 aakrit ja muul lubati anda pärast orjuse kaotamist kõigile endistele orjadele.

10 000 orja jõudsid oma maa kätte saada, kui otsus tühistati ning maa anti tagasi valgetele.

ikka veel liiga lähedal kogu kasumi ja kahjumi süsteemile, mis andis orjapidamisele tema näo.

James Baldwin nägi 1949. aastal “The Partisan Review’s” ilmunud kuulsas essees Tomi eelistamist Harrisele kõige muu kui süütu ja vagana. Baldwin väitis, et Harris on “teisest rassist” võrreldes romaani ülejäänud mustade tegelastega – väikese tüdruku Topsy ja Tomiga.

Harrise väärikus on seetõttu seotud – nagu Baldwin väljendab – sellega, et ta on “piisavalt mitteneeger, et jalutada peremehe eest põgenuna läbi linna, olles maskeeritud Hispaania džentelmeniks, tõmbamata muud tähelepanu peale imetluse”. Tema väärikus on seega seotud tema valgeks olemisega. Tom on seetõttu Stowe’i “ainus must mees”, kellelt ta on “röövinud tema inimlikkuse ja ära võtnud tema soo”. Baldwin põlastas romaani, kuna ta tundis, et mustaks olemine tähendas siin äraneetust ning Tom “päästeti” seeläbi, et temast tehti intellektuaalne ja seksuaalne eunuhh, kes taandab end täienisti märtriks. Baldwin lõpetab tuliselt: “”Onu Tomi onnikest” läbib seega miski, mida võiks nimetada teoloogiliseks hirmuks, äraneetuse hirmuks.

Vaim, mis siin raamatus lehvib, kuum, ennast õigustav, kole, ei ole erinev hirmust, mis käivitab lintšiva pööbli.”

Meil on huvitav mõistatus. Kuidas on “Onu Tomi onnike” vastu pidanud, kui ta on osutunud sedavõrd solvavaks 20. sajandi afroameeriklaste unistuste jaoks, keda ta aitas 19. sajandil vabastada? Miks ei ole “Onu Tomi onnike” nagu Wittgensteini redel: niipea, kui sa oled tema otsa roninud, muutub ta iganenuks ja me peaksime ta minema viskama? Ma usun, et vastuse annab 1978. aasta essee Jane Tompkinsilt, nimekalt feministlikult kirjanduskriitikult, kes kirjutas: “Minu mure peamine sihtmärk on meeste poolt domineeritud õpetlaste traditsioon, mis kontrollib Ameerika kirjanduse kaanonit. See traditsioon on välistanud isegi kõige pühendunumate feministide tunnustamise ning jõulise ja spetsiifiliselt feministliku romaanitraditsiooni väärtuse tõendamise.”

Tõrjumaks eemale seda, kuivõrd oluline on 20. sajandi Ameerika mustade jaoks olnud romaani eitamine (Richard Wrighti varane uurimus rassismist kandis ju nime “Onu Tomi lapsed”), keskendus feministlik kirjanduskriitika mitte Tomile ega ka mitte Harrisele, vaid Väikesele Evale. Väike Eva, New Orleans’i orjapidaja ingellik tütar, sureb tuberkuloosi, mille on ilmselgelt esile kutsunud tema sügav kaasatundmine orjade ebaõiglasele kohtlemisele. Stowe’i romaan annab feministidest kriitikutele palju, mille kallal närida, arvestades, et selle peamine vahend lugejas raevu tekitamiseks on emaliku kiin-

dumuse rikkumine. Isegi metsikult uhke George Harris taltsutatakse lõpuks naiseliku sümpaatia keele abil: “Ma olin väike sell ja ma olin öö otsa üleval ning nutsin, ja see polnud nälg, see polnud piitsutamine, mille pärast ma nutsin. Ei, sir, see oli mu ema ja mu õdede pärast...” Aga siin on minu arvates õige hetk hakata lähemalt vaatama, kuivõrd ohtlikuks osutub see, kui me vaatame mööda, kui ülekeeratult julm ja jõhker on “Onu Tomi onnike” võrreldes näiteks Jane Austeni või Brontëga.

Kui hea ka “Onu Tomi onnikese” feministliku kriitika esimene laine ei olnud, üritas ta kokku sobitada sobitamatut, alustades pelgalt ajalooliste tähelepanekutega – et Stowe aitas teha “hiiglaslikku pingutust kultuuri reorganiseerimisel naise silmade läbi”, libisedes siis tagasi vanamoodsate hinnanguliste moesõnade juurde nagu “briljantne” ja “pimestav”. Ei ole juhus, et akadeemiline kriitika hakkas hetkel, mil “Onu Tomi onnike” oli tagasi programmi võetud, huvi tundma “identiteedil” põhinevate poliitikate vastu, ja et nende arvukate professorite ja tudengite identiteediks, kes tegid ja kuulasid Stowe’i kui feministliku ikooni taassündi, oli ilmselt “valge keskklassi naine”. 1996. aastal avaldas Jane Smiley, suurepärane kirjanik, kuid antud juhul nõutuks tegev kriitik, essee “Harperi” jaoks, kus teatas, et “Onu Tomi onnike” on väärt, et ta asendaks Ameerika kirjanduse keskse dokumendina “Huckleberry Finni seikluseid”, kuna on tema enda lastele moraalselt sobivam – mis on nii iseäralik seisukoht, kui veel olla saab. Sellest hoolimata on Smiley väitnud, et “Stowe’i kirg, kaasaelamine ja kirjanduslik talent” muudavad “Onu Tomi onnikese” “suureks panoraamseks vaateks Ameerikale “.

Ma olen nüüd seda raamatut lugenud ja mul on veidi teistsugune hinnang “Onu Tomi onnikesele”. Tema võime mobiliseerida avalik arvamus orjanduse vastu oli muidugi triumf. Ja teatud mõttes jääb romaan alusdokumendiks omapärasele Ameerika teoloogiale, mis põhineb meie nartsissismile. Kuid 150 aastat hiljem suudame me ehk visandada tema kangelaslikkuse piirid ja tunnistada, et tema kirjanduslikkuseks on jõhkruse manifesteerimine. Propaganda ja kirjanduse lahushoidmine on aga lõppude lõpuks vabade inimeste privileeg.

Ameerika orja William W. Browni lugu101 William Wells Brown

Ma sündisin Lexingtonis, Kentuckys. Mees, kes mu kohe pärast sündi varastas, märkis üles kõik tited, kuna ta pidas neid enda omandiks, raamatusse, mida ta sel eesmärgil pidas. Minu ema nimi oli Elizabeth. Tal oli seitse last. Ühelgi lapsel polnud teistega sama isa.

Minu isa nimi oli – nagu ütles mu ema – George Higgins. Ta oli valge mees, mu isanda sugulane, ja seotud esimeste Kentuckysse tulnud perekondadega. /.../ Üht naist peeti samuti härrastemajas, kus ta pidi põllutöölistele süüa tegema. Viimased koguti igal hommikul kell neli kellahelistamisega kokku ja viidi tööle. Kell rippus järelevaataja maja lähedal posti otsas.

Neile lubati pool tundi hommikusöögi jaoks ja siis mindi põllule. Pool viis puhus järelevaataja sarve, mis oli märguandeks töö alustamise kohta, ja kõik, kes polnud selleks hetkeks kohale jõudnud, said kümme hoopi neegripiitsaga, millega järelevaataja oli alati relvastatud.

See oli umbes kolm jalga pikk, jämedam ots täidetud seatinaga, samas kui piits ise oli kuus või seitse jalga pikk, tehtud lehmanahast ning tema tipus oli metalltraat. Seda piitsa kasutati väga tihti ja pikemalt mõtlemata, kuna isegi väike süütegu orja poolt võis olla põhjuseks, miks seda kasutada. Sel ajal oli järelevaatajaks mr Cook, mina olin majateener – see oli parem, kui olla põllutööline, kuna ma sain paremini süüa, olin paremini riides ja ei pidanud tõusma kellahelistamise peale, vaid umbes pool tundi hiljem. Ma lebasin sageli voodis ja kuulsin piitsa raksatust ning orja karjatusi. Mu ema oli põllutööline ning ühel hommikul hilines ta kümme või viisteist minutit. Niipea kui ta kohale jõudis, hakkas järelevaataja teda piitsutama. Ta karjus: “Oh! palun – Oh! palun – Oh! palun” – need on tavaliselt orjade sõnad, millega nad paluvad oma rõhujatelt halastust. Ma kuulsin tema häält, tundsin selle ära, hüppasin oma koikult ja läksin ukse juurde.

101 “Narrative of William W. Brown, An American Slave. Written By Himself” avaldati Londonis 1849. aastal. Tegemist on endise orja poolt kirja pandud jutustusega oma elust. William Wells Brown (1816-1884) oli nimekas abolitsionist, ajaloolane, romaanija draamakirjanik. Siinkohal on teosest tõlgitud katkendid.

Kuigi põllud olid majast suhteliselt kaugel, kuulsin ma piitsa iga hoopi ja mu vaese ema iga oiet ja karjet. Ma jäin ukse juurde, julgemata kaugemale minna. Külmajudinad jooksid minust üle ja ma nutsin valjusti. Pärast kümmet hoopis piitsa hääl vaibus ja ma läksin tagasi voodisse, kus ma leidsin ainsa lohutuse pisaratest. Kogemus oli mulle õpetanud, et miski muu ei murra su südant rohkem, kui sa näed, kuidas su kallist ema või õde piinatakse ja kuuled nende karjeid ja kui sa ei saa midagi nende heaks teha. Kuid säärane on Ameerika orja olukord.

Minu isand, kes oli poliitik, leidis peagi need, kes tema tulevaste vastuteenete eest olid valmis ta ametisse panema, ning mõni aasta pärast Missourisse jõudmist valiti ta seadusandlikkusse koguse. Tema kodust äraolekul vastutas asjade eest mr Cook, järelevaataja, kes peagi muutus veelgi türanlikumaks ja julmemaks. Istanduse orjade seas oli ori nimega Randall. Ta oli umbes kuus jalga pikk, hea kehaehitusega, ning tuntud kui suure jõu ja visadusega mees. Teda peeti istanduse kõige väärtuslikumaks ja osavamaks kehaks, ent ükskõik kui hea või kasulik mõni ori ka pole, pääseb ta harva piitsalaksust.

Ent Randalli puhul see ei kehtinud. Ta oli istanduses olnud nii kaua, kui ma mäletasin, ja ma ei tea, et teda oleks kunagi pekstud. Seda mitte tänu isandale või järelevaatajale. Ma kuulsin teda sageli ütlemas, et ükski valge mees ei saa teda kunagi piitsutama – et ta pigem sureb.

Cook kuulutas alates istandusse saabumisest sageli, et ta võib ja saab piitsutada iga neegrit, kes tema käe all põllul töötab. Mu isand oli talle korduvalt öelnud, et Randalli ei saa piitsutada, kuid ta oli selle oma eesmärgiks võtnud. Niipea kui ta jäeti üksinda valitsema, arvas ta, et on tulnud aeg oma ähvardused teoks teha. Ta hakkas peatselt Randalli juures vigu leidma ning ähvardas teda piitsutada, kui ta paremini tööle ei hakka. Ühel päeval andis ta talle väga raske ülesande – rohkem, kui ta suutnuks teha; ja öösel, kui ülesanne polnud täidetud, ütles ta Randallile, et järgmisel hommikul jääb ta talle meelde.

Järgmisel hommikul, kui käed102 olid hommikusöögi ära võtnud, kutsus Cook Randalli enda juurde ja ütles talle, et kavatseb teda piitsutada ning tema käed tuleb risti panna ja kokku siduda. Randall küsis, miks ta teda piitsutada soovib. Ta vastas: seetõttu, et sa ei täitnud eelmisel päeval oma ülesannet. Randall ütles, et see oli liiga suur või ta poleks ise pidanud seda tegema. Cook ütles, et vahet pole – ta piitsutab teda. Randall seisis hetke vaikides ja ütles siis: “Mr Cook, 102 Brown kasutab sõna “hands” orjade sünonüümina.

ma olen püüdnud teile alati meele järele olla sellest ajast peale, kui te istandusse saabusite, ja ma arvan, et olete otsustanud minu tööga mitte kunagi rahule jääda, ükskõik, kui hästi ma seda ei teeks. Ükski mees pole viimased kümme aastat mulle kätt külge pannud ega mind piitsutanud, ja ma olen sellest saadik alates otsusel, et ükski mees ei hakka mind kunagi piitsutama.” Cook, nähes Randalli otsustavas ilmes ja tema žestides, et ta hakkab vastu, kutsus kolm orja nende töö juurest ära ja käskis neil Randall kinni võtta ja kinni siduda. Käed ei liikunud, nad teadsid Randalli ja nad teadsid, et ta on tugev mees ning nad kartsid temaga maadlema hakata. Kohe, kui Cook käskis meestel ta kinni võtta, pöördus Randall nende poole ja ütles: “Poisid, te kõik teate mind. Te teate, et ma tulen igaühega teist kolmest toime ja mees, kes peaks käe minu vastu tõstma, sureb. See valge mees ei suuda mind üksinda piitsutada ja siis ta on kutsunud teid endale appi.” Järelevaataja ei olnud võimeline neid panema Randalli kinni võtma ja taltsutama ning lõpuks käskis ta neil tagasi töö juurde minna.

Randallile ei öelnud järelevaataja rohkem kui nädal aega sõnakestki.

Kuid ühel hommikul, kui käed olid põllul töötamas, tuli ta koos kolme sõbra Thompsoni, Woodbridge’i ja Jonesiga tema juurde. Nad tulid sinna, kus Randall töötas, ning Cook käskis tal töö jätta ja koos nendega lauta minna. Ta keeldus, mispeale järelevaataja ja tema kompanjonid teda ründasid, ja ta pöördus nende poole ning pani nad üksteise järel maha. Woodbridge võttis välja püstoli ja tulistas teda ning püstolikuul niitis ta maha. Teised tormasid oma kaigastega tema juurde ja peksid teda pähe ja näkku, kuni neil õnnestus ta kinni siduda. Siis viidi ta lauta ja seoti palgi külge. Cook andis talle raske lehmanahast piitsaga sada hoopi, lasi teda pesta soola ja veega ning jättis ta niiviisi kinniseotuna terveks päevaks. Järgmisel päeval seoti ta lahti ning viidi sepa juurde, kus talle kinnitati kuul ja kett jala külge.

Teda sunniti põllul töötama ning sama palju tööd tegema kui teised käed. Kui ta isand koju tagasi pöördus, oli ta väga rahul, nähes, et Randall on tema äraolekul kuuletuma pandud. /..../ Seejärel103 palgati mind mr John Colburni poolt, kes pidas Missouris hotelli. Missouri oli üks vabadest osariikidest, kuid parandamatumat neegrivihkajat pole vist kunagi Jumala rohelisel maapinnal kõndinud.

103 Brown oli vahepeal müüdud edasi.

See hotell oli tol ajal üks suuremaid linnas ning seal töötas kakskümmend või kolmkümmend teenrit, kes olid peamiselt orjad.

Mr Colburn oli väga agressiivne mitte ainult teenrite suhtes, vaid ka oma naise vastu, kes oli suurepärane naine, kes ei öelnud teenritele kunagi ühtegi halba sõna, samas kui tema mees ei öelnud ühtegi head sõna. Hotellis töötanud orjade seas oli ka keegi Aaron, kes kuulus mr John F. Darbyle, advokaadile. Aaron oli noapuhastaja. Ühel päeval pandi lauale üks nuga, mis polnud nii puhas, kui ta oleks võinud olla. Mr Colburn sidus Aaroni selle solvangu eest kinni ja andis talle lehmapiitsaga viiskümmend hoopi vastu paljast selga ning lasi mul pärast teda rummiga pesta. See näis talle suuremat valu tegevat kui piitsutamine. Pärast seda, kui ta lahti seoti, läks ta koju oma isanda juurde ning kurtis kohtlemise üle, mis talle oli osaks saanud.

Mr Darby ei pööranud ühelegi ta sõnale tähelepanu, vaid saatis ta otsejoones tagasi. Colburn, kes oli teada saanud, et ta oli oma isanda juures kurtmas käinud, sidus ta taas kinni ja piitsutas veelgi karmimalt kui varem. Vaese mehe selg oli sõna otseses mõttes ribadeks, nii et ta polnud kümme või kaksteist päeva võimeline tööd tegema.

Teenrite seas oli ka tüdruk, kelle isand oli maal. Tema nimi oli Patsey.

Mr Colburn sidus ta ühel õhtul kinni ja piitsutas teda, kuni mitmed teenijad tulid ja palusid tal lõpetada. Piitsutamise põhjus oli järgmine.

Tüdruk pidi abielluma mehega, kes kuulus major William Christyle, kelle elupaik oli neli või viis miili linnast põhja pool. Mr Colburn keelas tal John Christy104 nägemise. Põhjuseks arvati olevat tema enda kiindumus Patseysse. Tüdruk läks tol õhtul kohtumisele ja tuli koju tagasi koos Johniga. Mr Colburn oli lubanud Johni piitsutada, kui viimane tema lähedusse satub, aga John teadis oma võistleja iseloomu liigagi hästi ning jäi turvalisse kaugusesse. Nii valas mr Colburn oma kättemaksu vaese tüdruku peale välja. Kui kõik orjapidajad kokku kutsuda, siis ma ei usu, et nende seast oleks olnud võimalik leida julmemat meest kui John Colburn – ja ta oli veel Põhja mees105.

Missouri hotellis elades juhtus midagi, mis tegi mind väga õnnetuks.

Mu isand müüs mu ema ja kõik tema lapsed, välja arvatud mind. Nad müüdi erinevatele inimestele St Louis’ linnas.

104 Kuigi Patsey armastatu kannab oma isanda perekonnanime, polnud ta viimase sugulane. Peremehed andsid sageli orjadele oma perekonnanime. Vt ka Malcolm Xi dialoogi Paksude Valgete Meestega siitsamast kavalehelt.

105 Brown viitab siin sellele, et Colby oli põhjapoolsest osariigist, kus orjandus oli keelatud või vähemalt taunitud.

/.../ Kuigi mõnede arvates on orjandus Missouris leebem võrreldes puuvilla, suhkrut ja riisi kasvatavate osariikidega, ei ole ükski teine paik oma elanike metsikuse poolest nii tuntud kui St Louis. Just siin piitsutas kolonel Harney, Ühendriikide ohvitser, orjanaise surnuks. Just siin viidi Francis McIntosh, vaba värviline mees Pittsburghist, aurulaevalt Flora minema ning põletati tuleriidal. Kaheksa aasta jooksul, mil ma selles linnas elasin, nägin loendamatul hulgal äärmist julmust. Nende kõigi ülestähendamine võtaks rohkem ruumi, kui see väike trükis lubab. Seetõttu lisan ma vaid mõned näited juba mainituile.

Kapten J.B.Brantil, kes elas mu isanda lähedal, oli ori nimega John.

John oli tema ihuteener, kaarikujuht jne. Kord, kui ta oma isandat läbi linna sõidutas – tänavad olid väga mudased ning hobused tormasid kiiresti –, lendas veidi muda vastu džentelmeni nimega Robert More.

More ihkas kätte maksta. Kolm või neli kuud pärast juhtunut ostis ta Johni, eesmärgiga – nagu ta ütles – “värdjas neeger taltsutada”.

Pärast ostu viis ta Johni sepa juurde, lasi kuuli ja keti tema jala külge kinnitada, ning pani ta siis künnihärgade paari juhtima, andes talle väga raskeid töid, kuni raud tema jala ümber oli nii lihasse lõiganud, et tekkis gangreenioht. Lisaks sellele oli isand Johni sõnul teda esimese kahe jooksul regulaarselt kolm korda nädalas piitsutanud – ja seda kõike selleks, et “teda taltsutada”. Johnist õilsama väljanägemisega meest polnud enne tema More’i kätte sattumist St Louis’st võimalik leida, ja allakäinumat ning purustatuma vaimuga olendit ei nähtud isegi lõunaosariikide istandustes pärast seda, kui teda oli kolm kuud “taltsutatud”. Viimane kord, kui ma teda nägin, ei suutnud ta peaaegu üldse enam oma jäsemeid liigutada. /.../ Mu peremees, kes elas linnas, kolis varsti pärast seda, kui ma olin põllult majja ettekandjaks viidud, maale tagasi. Kuigi tema naine oli väga pirtsakas ja talle oli raske meele järele olla, olin ma pigem tema kui järelevaataja käsualune. Nad tõid endaga linnast kaasa mr Sloane’i, presbüteri kirikuõpetaja106. /.../ 106 Juba 18. sajandi lõpul, sada aastat enne USA Kodusõda, olid presbüterlased kutsunud üles orjandust kaotama. Samas on aga teada, et mitmed presbüterlased, eriti lõunas, pidasid orjanduse probleeme majanduslikeks ja poliitilisteks, nägemata orjuses moraalseid küsimusi. Mitmed presbüterlased pidasid kõige õigemaks orjade tagasisaatmist Aafrikasse, et seeläbi paremini ristiusustada ka Aafrika. Kiriku üldkogu hoidus aga 19. sajandi alguses kindlate seisukohtade võtmisest, mis oli

Mr Sloane oli noor kirikuõpetaja, kes oli Lõunas olnud alles lühikest aega ja tundus, et tema ainus eesmärk oli orjapidajaid rõõmustada, eriti aga minu peremeest ja perenaist. See ei jäänud pelgalt tema eesmärgiks, vaid ta ka saavutas selle. Kui pererahvas tahtis laulda, siis ta laulis; kui nad tahtsid palvetada, ta palvetas; kui nad tahtsid, et neile räägitaks üks lugu, rääkis ta ühe loo. Selle asemel, et mu peremehele teoloogiat õpetada, õpetas mu peremees teoloogiat talle.

Kui ma olin kapten Reynoldsi juures107, viidi istanduses sisse uued reeglid. Varem oli meil pühapäeviti olnud õigus jahti pidada, kala püüda, meisterdada luudasid, korve jne, kuid nüüd see kõik lõppes.

Igal pühapäeval sunniti meid minema kogunemisele. Peremees oli sedavõrd usklik, et ta keelitas ka mõningaid teisi ning koos palgati jutlustaja, kes jutlustas orjadele. /.../ Varsti pärast seda anti mind rendile mr Walkerile, samale mehele, keda ma mainisin varem ja kes vedas hunnikute viisi orje mööda jõge oma aurulaeval “Enterprise”. Nähes, et ma suudaksin olla stjuuard, ja mõeldes, et ma oleksin orjade eest hoolitsemisel osav, oli ta otsustanud mind neil eesmärkidel endale saada. Saades teada, et mu isand ei müü mind, võttis ta mind aastaks rendile.

Kui ma sain teada, et mind on rentinud neegrikaubitseja või “hingede vedaja”, nagu neid tavaliselt orjade seas hüüti, tundsin ma midagi, mida keegi ei suuda kirjeldada. Mr Walker oli pakkunud minu eest kõrget hinda, nagu ma hiljem teada sain, aga mu peremees keeldus mind müümast ilmselt põhjusel, et ma olin tema lähisugulane. Mr Walkeri teenistusse astudes sain aru, et minu võimalus põgeneda vabadusse on läinud, vähemalt selleks ajaks. Tal oli kokku kogutud posu orje, kes tuli viia New Orleans’i ja mõne päeva pärast asusime teele. Mul pole sõnu, et oma toonaseid tundeid kirjeldada. Kuigi mu peremees oli mulle öelnud, et ta polnud mind müünud ja mr Walker oli mulle öelnud, et ta polnud mind ostnud, ei uskunud ma neid. Ja alles siis, kui ma olin olnud New Orleans’is ja asusin tagasiteele, uskusin ma, et mind ei oldud maha müüdud. üheks peamiseks põhjuseks presbüterlaste lõhenemisel 1837-1838. Samasugune ja samadel põhjustel tekkinud lõhe poolitas 1840ndatel ka baptistid ja metodistid. Olles peamine protestantlik kirik USAs, tähendas presbüterlaste suutmatus leida ühist eitavat seisukohta orjuse suhtes paljude meelest saatuslikku viga kogu riigi jaoks.

107 Vahepeal oli Brown teeninud ka ühel aurulaeval kapten Reynoldsi all.

Laeval oli madalamal tekil suur ruum, kus hoiti orje, mehi ja naisi läbisegi – kõik kahekaupa kokku aheldatud ning range valve all, et nad lahti ei pääseks, sest oli juhtumeid, kus orjad olid ahelatest pääsenud ning maabumispaikades, kui laevad laadisid puid peale, minema põgenenud. Ja hoolimata meie jõupingutustest, kaotasime ka meie naise, kes oli oma mehest ja lastest lahutatud ning kuna tal polnud isu ilma nendeta edasi elada, hüppas ta oma hingeahastuses üle parda ja uputas enda. Teda ei olnud aheldatud. /.../ Kaheksa või üheksa nädala jooksul oli mr Walker oma inimliha koorma maha müünud. Selles partiis oli palju vanu mehi ja naisi, mõnedel neist hallid lokid. Ühe vahepeatuse ajal pidin ma vanad orjad turu jaoks ette valmistama. Mul kästi vanade meeste põskhabemed maha ajada ja kui halle juuksekarvu polnud liiga palju, siis need välja kitkuda. Kui neid oli palju, siis värvisime me need kingaviksiga mustaks.

See oli minu jaoks midagi uut ning seda tehti ruumis, kus reisijad meid ei näinud. Mr Walker õpetas neid orje ütlema, kui vanad nad on, ning pärast kingaviksi-protseduure nägid nad kümme-viisteist aastat nooremad välja. Ma olen kindel, et mõned kliendid, kes ostsid mr Walkeri orje, said hirmsasti petta, eriti ostetud orjade vanuse osas. /.../ Järgmisel päeval reisisime me edasi New Orleans’i poole ja panime kogu kamba samasse neegritarandikusse kinni, kus nad varemgi olid. Lühikese aja pärast tulid istanduste omanikud, et orje osta. Kui orje enne müümist demonstreeriti, pandi nad riidesse ja aeti välja õue. Mõnel kästi tantsida, mõnel hüpata, mõnel laulda ja mõnel kaarte mängida. Seda selleks, et nad tunduksid rõõmsad ja õnnelikud. Minu ülesandeks oli jälgida, et nad enne ostjate saabumist seda kõike teeksid, ning sageli panin ma nad tantsima, kuigi nende põsed olid pisaratest märjad. Kuna orjade järele oli sel ajal suur nõudlus, siis olid nad kõik varsti maha müüdud ja me sõitsime taas St Louis’ poole.

Pärast meie saabumist ostis mr Walker viis või kuus miili linnast eemal ühe farmi. Tal polnud perekonda, kuid ta tegi ühest oma naisorjast majateenija. Vaene Cynthia! Ma tundsin teda hästi. Ta oli kvar-

teroon, üks kõige ilusamaid naisi, keda ma kunagi näinud olen. Ta oli väga vooruslik ja õilsa iseloomuga. Mr Walker ostis ta New Orleans’i turult ning võttis ta ühele reisile, mille ma koos temaga tegin, kaasa.

Ma ei unusta seda reisi kunagi! Esimesel ööl, mil me olime aurulaeval, käskis mr Walker panna tüdruku teistest orjadest eraldi ühte tuppa, mille ta oli tema jaoks ette valmistanud. Ma olin näinud liiga palju orjade töötlemisi, et mitte teada, mida see tähendas. Ma nägin, kuidas mr Walker sinna tuppa läks, ja kuulasin, mis nende vahel juhtus. Ma kuulsin, kuidas mr Walker tegi tüdrukule pakkumise ja kuidas sellest keelduti. Mr Walker ütles, et kui tüdruk võtab tema nurjatud ettepanekud vastu, siis viib ta tagasi St Louis’sse ning paneb ta oma farmis majateenijaks. Ent kui tüdruk jätkuvalt keeldub, siis müüb ta tema kõige hullema istanduse omaniku kätte põllutööliseks. Ähvardused ega meelitused ei mõjunud ning mr Walker loobus, olles oma ohvris pettunud.

Järgmisel hommikul rääkis vaene Cynthia mulle, mis oli juhtunud, ning leinas oma kurba saatust pisarate jõega. Ma lohutasin ja julgustasin teda nii palju, kui sain, aga ma aimasin tulevikku liiga hästi ja teadsin, mis tuleb. Laskumata edasistesse pisiasjadesse piirdun ma tõdemusega, et mr Walker viis endapoolse lepingu osa täide. Ta viis ta tagasi St Louis’sse, tegi farmis temast oma armukese ja majateenija ning enne, kui ma lahkusin, oli saanud temaga kaks last. Ent pange tähele loo lõppu! Kui ma olin juba Põhjas, anti mulle teada, et Walker abiellus ja vanade asjade unustamiseks müüs vaese Cynthia ja tema neli last (ta oli saanud pärast minu lahkumist veel kaks juurde) lootusetusse orjusesse! /.../

Varsti pärast seda, kui me lahkusime St Charles’ist, muutus väike laps väga rahutuks ja nuttis enamuse aja päevast. Mr Walker nurises tema karjumise üle mitu korda ja käskis emal lapse nutt lõpetada, või muidu. Naine püüdis last nutmast hoida, kuid ei suutnud. Me ööbisime mr Walkeri tuttava juures ja hommikul, just siis, kui me asutasime minekule, hakkas laps taas nutma. Walker astus naise juurde ja käskis naisel lapse endale anda. Naine kuuletus värisedes. Mr Walker hoidis last ühest käest, nagu hoidnuks ta kassi jalgupidi kinni, kõndis majja ja ütles perenaisele: “Proua, ma kingin teile selle väikese neegri; ta lärmab nii, et ma ei suuda seda taluda.”

“Aitäh, sir,” ütles proua.

Kui ema nägi, et tema laps jäetakse maha, jooksis ta mr Walkeri juurde ja tema põlvede juurde langedes palus teda laps tagasi anda.

Ta klammerdus tema jalgade külge ja nuttis: “Oh, mu laps! mu laps! isand, jätke mulle mu laps! oh, jätke, jätke, jätke! Ma lõpetan tema nutmise, kui te ainult lubate ta mul endale jätta.” Kui ma nägin naist oma lapse pärast niiviisi nutmas, käis värin – midagi õuduselaadset – minust läbi. Sellest ajast peale meenub mulle tema nutmine oma lapse pärast sageli.

Mitte keegi teine kui need, kes on orjanduslikes osariikides olnud ja kes on näinud Ameerika orjakaubitsejat tema põlastusväärses kauplemises, ei suuda hinnata ohvrite kannatusi. Kui nimetada üks asi, mis Ameerika orjuse juures on teistest jälgim, siis on selleks põhjendused, mis lubavad inimolendite ostmise ja müümise. Aafrika orjakaubandus keelati Ameerika Kongressi poolt umbes kakskümmend aastat tagasi ja vastavalt selle riigi seadustele peetakse nüüd ameeriklast, kes tabatakse Aafrika orjakaubanduselt, piraadiks, ning tema üle mõistetakse kohut kui piraadi üle, kelle karistuseks on hukkamine.

Kuigi Aafrika orjakaubitseja on võrdsustatud piraadiga, on siin riigis orjakaubandusega seotud ühiskonnas kõrgel kohal olevad mehed, kes hoiavad enda käes aukohti rahva nõukogudes; ja mitte vähesed pole selle äriga kokku ajanud oma varanduse.

Pärast seda, kui naise laps oli ära antud, käskis mr Walker tal teiste orjade juurde tagasi minna. Naisi, kellel olid lapsed, ei aheldatud, aga need, kellel polnud, aheldati. Niipea, kui tema laps oli ära võetud, pandi ta koos teistega ahelatesse.

Järgnevat laulu olen ma sageli kuulnud orje laulmas, kui neid viidi kaugele lõunasse. Räägitakse, et selle on loonud üks ori.

Vaata neid vaeseid hingi Aafrikast, toodud Ameerikasse.

Meid varastati ja müüdi Georgiasse – kas tuled sa koos minuga?

Meid varastati ja müüdi Georgiasse – oh kõlagu kiidulaul!

Näe, kuidas naised ja mehed müüakse eraldi, nende laste karjed murravad mu südame.

Parem päev on tulemas –

kas tuled sa koos minuga?

Parem päev on tulemas – oh kõlagu kiidulaul!

Oh, armuline jumal! millal saab nii, et me vaesed hinged saame kõik vabaks?

Jumal, murra orjuse võim – kas tuled sa koos minuga?

Jumal, murra orjuse võim – oh kõlagu kiidulaul!

Armas jumal, armas jumal, kui orjus kaob, siis me vaesed hinged leiavad rahu.

Parem päev on tulemas kas tuled sa koos minuga?

Parem päev on tulemas oh kõlagu kiidulaul!

/.../ Olles andnud ülevaate nii minu enda kui teiste kannatustest orjuses108, millega ma olin tuttav või mis toimusid minu vahetus läheduses, olen ma rääkinud karmilt orjapidajatest, kirikust ja riigist.

Ma ei kavatse vabandust paluda millegi eest, mida ma olen öelnud.

Orjapidajate seas nagu kõigi patustajate seas on erandeid, kuid kui mõni orjapidaja toidab oma orje paremini, paneb nad riidesse paremini kui teine, siis ei muuda see peamist: ta on orjapidaja. Ma ei palu orjapidajal toita, riidesse panna või kohelda oma ohvrit paremini. Ma ei kutsu üles sõjakäigule orjuse kurjema palge vastu. Ma kutsun üles sõjale orjuse kui säärase vastu, sest see viib mehe alla sellest kohast, mille Jumal on talle määranud ning paneb ta samale tasemele põlluloomadega.

Riided ja toit ei ole midagi võrreldes vabadusega. Miks peaksid mulle korda minema riided või toit, kui ma olen teise ori? Te võite mind võtta ja panna mind kurguni riidesse, saapad jalga otsa, kaabu pähe ja biifsteek minu kurgust alla, ja kõik see ei lepita mind, kuni ma tean, et teil võim mind minu kõige lähedasematest sugulastest eemale kiskuda.

108 William Wells Brownil õnnestus pageda Kanadasse, kus endisest orjast sai tunnustatud kirjanik.

Ainus, mida ma orjapidajatelt palun, on anda orjale tema vabadus.

See on vabadus, mida ma orjale palun. Ja et Ameerika ori saab lõpuks oma vabaduse, selles ei saa keegi kahelda. Sa ei saa inimest hoida igavesti pimeduses. Valguskiir, vabaduse säde, sünnijärgse õiguse idee, kõik need jäävad tema hinge ja hetkel, kui “tema jäsemed paisuvad nii, et ahelad neid enam kinni hoida ei suuda,” on ta vaba. Ori sureb, et olla vaba – siis ta tunneb, et üks tund vabadust kaalub üles igavese aheldatuse. Siis karjub tema vere hulluses ja vihas tema erutunud hing: Ilma vabaduseta elust, oh! kes ei pageks; ühe vabaduse päeva eest, oh! kes ei sureks?109 /.../ Aga ma peatun nüüd ja lasen orjapidajatel rääkida enese eest. Ma esitan siinkohal mõned tõendid orjade kohtlemise kohta nende peremeeste poolt. Ameerika orjana – Lõuna orjana, kelleks mu teevad armid minu seljal, kelleks mu teevad kõige õrnemad sidemed Lõuna orjadega, kellegina, kelle suurimaks ihaks on teenida tõde ja vabadust – palun ma lugejat raamatut mitte enne käest panna, kuni ta on lugenud iga lehekülge siin. Ma ei palu seda enda pärast, vaid kolme miljoni pärast, kes ei saa enda eest rääkida.

NEEGRI KOERAD. Allakirjutanu on ostnud terve posu neegripenisid (Hays&Alleni turult) ja ta paneb nüüd ette kinni püüda ärajooksnud neegrid. Tasu on kolm dollarit ühe jahipäeva eest ja viisteist dollarit ärajooksiku eest.

Telegramm, 1845 Ärajooksnud mu neegermees Richard. Autasu 25 dollarit makstakse tema kinnivõtmise eest, SURNULT või ELUSANA. Kui ta tapetakse, siis on nõutav piisav tõestus. Tõenäoliselt on koos temaga tema naine Eliza, kes jooksis ära kolonel Thompsoni juurest Alabamas umbes samal ajal, kui mees hakkas sinnapoole minema.

Ajalehekuulutus, 1838 Ühel meie linnakese rikkal mehel oli poiss nimega Reuben, peaaegu valge, kellele ta lasi näkku põletada sõnad “Ori kogu elu”.

Ajaleheteade, 1838 109 Thomas More’i luuletusest “Elust ilma vabaduseta”.

Kakskümmend dollarit autasu. Ärajooksnud allakirjutanu käest, neegrinaine ja kaks last. Naine on pikk ja must ja mõned päevad enne, kui ta läks, põletasin ma tema näo vasakut poolt: ma tahtsin teha tähte “M”, ja ta pani pähe ja näo peale riidelapi, et põletust varjata. Tema lapsed on mõlemad poisid: vanem on seitsmeaastane, ta on mulatt ja tal on sinised silmad. Noorem on must ja tema on viiene.

Leheteade orjapidajalt, kelle nimi algab tähega “M” Üks mu naaber müüs spekulandile neegripoisi, umbes 14-aastase.

Seda oli rohkem, kui tema vaene ema suutis taluda. Tema mõistus kadus ja ta muutus maniakiks ning teda pidi luku taga hoidma. Aegajalt sai ta välja ning jooksis naabrite juurde. Ükskord tuli ta minu majja. Pisarad voolasid üle tema põskede ja tema keha värises agoonias, kui ta karjus: “Kas te ei kuule teda – nad piitsutavad teda ja ta kutsub mind!” See minu naaber, kes kiskus poisi tema vaese ema käte vahelt ja niiviisi ema südame murdis, oli presbüterlane.

Francis Hawley, baptist Meie maa ajakirjades tuleb öelda, et orjuse küsimus ei ole ega saa olla vaidluse küsimus: et see süsteem on liiga sügavalt meisse juurdunud ja see peab alles jääma igavesti. Ja hetkel, kui keegi kavatseb meile õpetada selle kurjust ja ebamoraalsust ning räägib vajadusest võtta kasutusele vahendid, mis meid neist säästavad, samal hetkel lõigatagu keel tema suust ja visatagu prügimäele.

Columbia (S. C.) Telescope Härjavõitlus metsiku härja ja mitme koera vahel toimub järgmisel pühapäeval kell 4.15 jõe teisel kaldal. Pärast härjavõitlust toimub võitlus karu ja koerte vahel. Kõik lõpeb võitlusega mitme koera ja neegri perse vahel.

Reklaam ajalehes New Orleans Bee

Neeger tuleb rannas veest välja, munn põlvini. Naised vahivad.

“Mis on?” küsib neeger. “Vees tõmbuvadki asjad kokku.”

Miks me maailma valitsesime110 Niall Ferguson

1897. aastal, oma 60. troonijuubelil, valitses kuninganna Victoria maailmaajaloo kõige suuremat impeeriumit tema haripunktil. Numbrid on jahmatamapanevad. 1860. aastal oli Briti Impeeriumi territoriaalne ulatus 9,5 miljonit ruutmiili111, 1909. aastaks oli see tõusnud 12,7 miljonini. Briti Impeerium kattis nüüd umbes 25 protsenti maakera maismaapinnast – olles kolm korda suurem Prantsuse Impeeriumist ja kümme korda Saksa omast – ning ta kontrollis laias laastus sama suurt osa maailma rahvastikust: umbes 444 miljonit inimest elas Briti valitsuse kontrolli all.

Britannia ei vedanud ainult rüselust Aafrika pärast, ta oli esirinnas ka Kaug-Ida pärast käivates kähmlustes, neelates aplalt Borneo põhjaosa, Malaya ja kamaka Uus-Guineast, rääkimata saartevööst Vaikses ookeanis. Vastavalt “St James Gazette’ile” juhtis impeeriumi kuninganna “ühte kontinenti, sadat poolsaart, viitsadat kaljuneeme, tuhandet järve, kahte tuhandet jõge, kümmet tuhandet saart”. Kõigis koolides üle kogu maa rippusid silmatorkavalt punased maakaardid, mis näitasid valduste territooriume.

Briti Impeeriumi ulatuslikkus ei olnud nähtav vaid atlastes ja rahvaloendustel. Britannia oli ka maailmapankur, investeerides üle kogu maailma tohutuid summasid. 1914. aastal oli brittide poolt piiri taga investeeritud kapitali koguväärtus 3,8 miljardit naela, see tähendab umbes kaks viiendikku kuni pool kogu välismaalastele kuuluvast omandist. See oli rohkem kui kaks korda nii palju, kui olid Prantsuse ülemere-investeeringud, ja rohkem kui kolm korda Saksamaa numbrist enam. Ükski teine suur majandus pole mitte kunagi hoidnud säärast suurt osakaalu oma omandist piiri taga. Aastatel 1865 kuni 1914 investeeriti briti kapitali Ameerikasse rohkem kui Britanniasse endasse. Pole siis imestada, et britid hakkasid arvama, nagu neil oleks jumalalt antud õigus maailma valitseda.

Mitte kogu Briti Impeerium ei olnud formaalselt briti valitsuse all: kaardid alahindavad imperiaalse haarde ulatust. Üüratud summad, mis 110 “Why we ruled the world.” Ilmunud 2003.

111 Üks miil on 1,61 kilomeetrit.

maeti näiteks Ladina-Ameerikasse, andis Britanniale sedavõrd palju mõjuvõimu – eriti Argentiinas ja Brasiilias –, et neis riikides tundub kohane rääkida “mitteformaalsest imperialismist”.

Britid ei laiendanud oma mitteformaalset Impeeriumi mitte ainult läbi investeeringute. Ka kaubandusläbirääkimised sundisid maailmamajanduse suuri sektoreid vabakaubandust aktsepteerima: võtkem kasvõi kaubanduslepped Ladina-Ameerika riikidega, Türgi, Maroko, Siiami, Jaapani ja Lõunamere saartega. 19. sajandi lõpuks moodustas Briti kaubandusest 60 protsenti kaubavahetus väljaspool Euroopat asuvate partneritega. Britanniale sobis vabakaubandus arenguriikidega. Tänu oma ülemere investeeringute tohutule tootlikkusele (unustamata ka “nähtamatuid” tulusid kindlustuse ja laevanduse näol) võis ta lubada seda, et importis tohutu palju rohkem, kui eksportis. Enamgi veel, kaubanduse tingimused – ekspordi ja impordi hindade suhe – liikus 1870. ja 1914. aasta vahel umbes 10 protsendi võrra Britannia kasuks.

Britannia lõi ka rahvusvahelise rahandussüsteemi standardid. 1868. aastal põhines vaid nende endi ja mõnede neist sõltuvate majanduste – Portugali, Egiptuse, Kanada, Tšiili ja Austraalia – rahandus kullale (mis fikseeris riikide paberraha väärtuse kullas ning kohustas keskpanku vahetama nõudmisel paberrahad kulla vastu). Prantsusmaa ja teised Romaani Rahandusliidu112 liikmed nagu ka Venemaa, Pärsia ja mõned Ladina-Ameerika riigid olid kahe metalli süsteemi peal113, samas kui ülejäänud maailm tugines hõbedastandardile.

1908. aastal olid aga vaid Hiina, Pärsia ja käputäis Kesk-Ameerika riike veel hõbeda peal. Kullastandard oli muutunud sisuliselt globaalseks rahandussüsteemiks. Ja see oli stabiilne standard.

Muidugi võib Briti Impeeriumit mitmes asjas süüdistada. Ma ei väida Lord Curzoni114 moodi, et “Briti Impeerium on jumala tahtel kõige suurem headuse tööriist, mida maailm on näinud”; ja ma ei väida ka, nagu ütles kindral Smuts115, et see oli “organiseeritud inimliku vabaduse ulatuslikuim süsteem, mis on inimkonna ajaloos kunagi olnud”.

Impeerium ei olnud kunagi sedavõrd altruistlik. 18. sajandil olid bri112 Latin Monetary Union oli katse ühendada erinevad Euroopa valuutad üheks. Liit loodi 1865 ja see lagunes 1927.

113 Kuld ja hõbe.

114 Lord Curzon (1859-1925) oli India kuberner.

115 Jan Christiaan Smuts (1870-1950), riigimees, sõdur ja filosoof. Mh oli mõnda aega Lõuna-Aafrika Liidu peaminister. Ta oli seal valgete järeltulijana sündinud ning pooldas segregatsiooni, kuigi pärast Teist maailmasõda võttis tema juhitud valitsus vastu segregatsiooni taunivad avaldused.

tid orjade omandamisel ja ekspluateerimisel samavõrd innukad kui hiljem oma soovis orjus kaotada; ja nad praktiseerisid rassilist diskrimineerimist ja segregatsiooni, mis täna tunduvad jälgid, väga kaua.

Kui imperiaalsele võimule esitati väljakutse – Indias 1857, Jamaikas 1831 või 1865, Lõuna-Aafrikas 1899 –, siis oli brittide reageering brutaalne. Kui tabas näljahäda (Iirimaad 1840ndatel, Indiat 1870ndatel), siis oli nende reageering aga hooletu.

Ometi jääb faktiks, et ükski teine organisatsioon ajaloos ei ole teinud sedavõrd palju, et edendada kaupade, kapitali ja töö vaba liikumist kui Briti Impeerium 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Ja ükski organisatsioon ei ole teinud rohkem selle nimel, et Lääne seaduste, korra ja valitsemise normid hakkaksid kehtima kogu maailmas. Suure osa (kuigi kindlasti mitte alati) oma ajaloost toimis Briti Impeerium suhteliselt mittekorruptiivse valitsuse all. Esmapilgul tundub seetõttu usutav, et impeerium seisis ülemaailmse heaolu eest – teiste sõnadega, oli Hea Asi. Ja ometi hargnes Impeerium üles kõigest ühe inimelu jooksul. Viktoriaanliku ajastu viimasel kümnendil tegi tundmatu koolipoiss ennustuse Briti Impeeriumi saatuse kohta algaval sajandil: “Ma näen, et praegust rahumeelset maailma tabavad suured muudatused; suured ülestõusud, hirmsad lahingud, sõjad, mida keegi pole ette kujutanud; ja ma ütlen teile, et London satub ohtu – Londonit rünnatakse ja minu roll Londoni kaitsmisel saab olema väga otsustav... Ma näen kaugemale ette kui teie. Ma näen tulevikku. Riiki tabab mingil moel hiiglaslik invasioon... aga ma ütlen teile, et ma käsutan Londoni kaitsmist ja ma päästan Londoni ning Impeeriumi hävingust.”

Winston Churchill oli vaid 16, kui ta rääkis neid sõnu oma kaasõpilasele Harrow’ koolis116 Murland Evansile. Need olid rabavalt prohvetlikud. Churchill päästis Londoni ja tegelikult ka Britannia. Aga isegi tema ei suutnud päästa Briti Impeeriumit.

Kui Churchill 1965. aastal suri, siis olid kõik impeeriumi tähtsamad osad läinud. Miks? Tavapärased jutud “dekoloniseerimisest” annavad au (või süü) rahvuslikele liikumistele kolooniates alates Sinn Feinist Iirimaal ja lõpetades India Kongressiga. Impeeriumi lõppu kujutatakse kui “vabadusvõitlejate” võitu, kes tõstsid Dublinist Delhini käed üles, et inimesed koloniaalikkest vabastada. See on eksitav. Kogu 20. sajandi jooksul olid Briti valitsemise kõige põhimõttelisemad ohud 116 Harrow School – 1243. aastal tegevust alustanud sõltumatu poistekool, kus on õppinud hulgaliselt väga nimekaid britte ja ka Briti kolooniates sündinud inimesi (sh nt ka Jawaharlal Nehru, India esimene peaminister).

– ja kõige tõenäolisemad alternatiivid – mitte rahvuslikud iseseisvusliikumised, vaid teised impeeriumid.

Need alternatiivsed impeeriumid olid märkimisväärselt karmimad oma alamate kohtlemisel kui Britannia. Isegi enne Esimest maailmasõda oli Belgia valitsemine nime poolest “sõltumatus” Kongos muutunud inimõiguste rikkumise sünonüümiks. Kautšukiistandused ja raudteed ehitati ning hoiti käigus orjatöö abil ning kasum voolas otse kuningas Leopold II taskusse. Tema režiimi ahnus oli säärane, et inimelusid kaotati mõrvade, nälgimiste, haiguste ja kahanenud sündivuse tõttu hinnanguliselt kümme miljonit: pool kogu elanikkonnast.

Prantslased ei käitunud võrreldes belglastega nendele kuuluvas Kongo osas palju paremini: rahvastikukaotused olid sama suured. Ka Alžeerias, Uus-Kaledoonias ja Vietnamis toimus süstemaatiline maa võõrandamine, mis muutis gallia “universaalse kodaniku” retoorika naljanumbriks. Sakslaste ülemere administreerimine ei olnud sugugi liberaalsem. Samuti ei peaks võrdlused piirduma Lääne-Euroopa jõududega. Jaapani koloniaalvalitsus Koreas – alates 1905. aastast protektoraat ja alates 1910. aastast koloonia, mida valitseti otse Tokyost – oli silmatorkavalt karm.

Me peaksime meenutama ka Venemaa valitsemist Poolas, Kaukaasias, Kesk-Aasia provintsides Turkestanis ja Turkmeenias, ning Kaug-Idas, kus uus Trans-Siberi Raudtee viis tsaari käsud Sahhalinini ja Vladivostokini ning lõpuks Mandžuuriasse. Oma Euroopa kolooniates viljeles Venemaa “venestamise” agressiivset poliitikat. KeskAasias koheldi Vene kolonisatsioonile vastuseisjaid kompromissitult: 1916. aasta muslimite revolutsioon Samarkandis suruti veriselt maha ja mässajaid võidi hukati sadu tuhandeid. Ent see kõik kahvatub Venemaa, Jaapani, Saksamaa ja Itaalia impeeriumite kuritegude kõrval, mis nad sooritasid 1930ndatel ja 1940ndatel. Ajaks, mil Churchill sai 1940. aastal peaministriks, olid Briti Impeeriumi kõige tõenäolisemad alternatiivid Hirohito Suur Ida-Aasia Õitsengusfäär, Hitleri Tuhandeaastane Riik ja Mussolini Uus Rooma. Samuti ei saanud alahinnata Stalini Nõukogude Liidu ohtu, kuigi pärast Teist maailmasõda läks viimase energia peamiselt oma alamate terroriseerimisele.

Briti Impeeriumi hävitasid imperiaalsete rivaalidega võitlemisele kulunud kohutavad summad. Teiste sõnadega ei lagunenud Impeerium mitte seetõttu, et ta oli sajandeid oma kolooniate elanikke rõhunud, vaid seetõttu, et ta võitles kõigest mõned aastad mõnede palju rõhuvamate impeeriumite vastu. Lõppjäreldusena võib öelda, et britid ohverdasid impeeriumi selleks, et ära hoida sakslaste, jaapanlaste

ja itaallaste impeeriumite säilimise. Kas see ohverdus hüvitab kõik Impeeriumi patud? Impeerium ajas õiget asja, ükskõik, kui palju see maksma läks. Ja just seetõttu oli Britannia globaalse valitsemise kõige võimsam (kuigi ka kõige tõrksam) pärija mitte mõni Ida kuri impeerium, vaid Britannia kõige edukam endine koloonia.

Postkolonialism ja Eesti Tiit Hennoste

Mõned aastad tagasi kirjutasite mõjuka artikli “Postkolonialism ja Eesti”. Seal toote Te esile mitmed postkolonialismi võtmetähendusega märksõnad ja asetate need Eesti konteksti, leides palju kokkupuutepunkte: hübriidkultuur, kreoolsus, mimikri ning mitmed teised mõisted sobituvad Teie analüüsis hästi eesti kultuuri iseloomustama. Kas Teie arvates käitub tänane Eesti (või kitsamalt: eesti kultuur) nii, nagu käitub tüüpiline kolonialismijärgne riik (kultuur)?

Tüüpilist kolonialismi-järgset kultuuri ei ole olemas. Selleks on kolooniate kultuurid olnud liiga erinevad. Aga küsimus eeldab seda, et nõukogude võim oli koloniaalvõim. See on aga segane asi.

Koloniaalsuhte põhjaks on arusaam, et koloniseeritu on kolonisaatorist alam ja seda oma loomu poolest. Ja see arusaam on omaks võetud mõlemalt poolt. Venelase ja eestlase vahel sellist suhet ei ole olnud. Aga tõlgendada ennast endise koloniseerituna ja koloniseerimisest vabanenuna võib ka see riik, ühiskond, kultuur, keda teaduslikult mõõtes pole koloniseeritud. Ja siin on vastus üsna selge. Käitub küll. Natsionalism, mustvalge maailmapilt, milles endine ülemkiht on vaenlane, keda tuleb alla suruda. Koloniaalaja sümbolite hävitamine ja endise kolonisaatori pidev halvustamine. Oma ühiskonnas teisiti mõtlevate inimeste häbimärgistamine endiste kaasajooksikute poolt, kes on endale külge riputatud liberalismi sildid. Katsed hävitada mälu seda osa, mis on seotud kolonisaatoritega ja sellesama kaudu selle mälu pidev esilolemine. Jne jne. Ühed olulisemad postkolonialismi mõisted on hübriidsus ja mimikri, mille puhul te rõhutate, et just need iseloomustavad ka eesti kultuuri väga hästi. Ühtlasi lükkavad need paljude unistuse eestlaste “autentsest” kultuurist parimal juhul 13. sajandisse, aega enne avalikku kolonialismi. Mimikri toob vastavalt postkolonialismi teooriale sisse teatud ebakindluse: kolonisaator ei suuda koloniseeritavat täienisti kontrollida. Mis on Teie arvates

need põhjused, miks Eestis on üldse olnud võimalused – kuni viimase ajani välja – mimikri tekkeks, miks neid võimalusi ära ei lõigatud?

Ja kui ei ole olemas autentset eesti kultuuri, siis kas ei võiks autentseks lugeda ka seda spetsiifilist hübriidsust, mis just ja ainult siin ruumis ning teatud ajal tekkis?

Hakkasin mõtlema, et kas see ei ole ikkagi küsimus, miks on üldse loodud koopiakultuuri, miks pole selle juurde teed ära lõigatud? Miks ei valitud autentsuse teed? Sest küsimus sellest, miks pole ära lõigatud mimikri teed, tundub mulle imelik. See tähendab nagu, et miks pole lastud ennast täielikult kontrollida? Või mida ikkagi?

Hübriid tähendab kultuurivorme koloniaalkultuuri ja omakultuuri piiril.

Mimikri tulemuseks on kolonisaatori määrdunud koopia, mis ei tähenda pesemata, vaid ebaselget, ebatäpset koopiat, mis on sarnane ja ei ole ka. Mõlemad tähendavad midagi, mis on piiril, pole puhas.

Mimikri on looduses selleks, et ennast varjata, kaitsta, ja samas jääb varjaja seesmiselt iseendaks. Inimene aga muutub kergesti nii, et välisest mimikrist saab seesmine mimikri. Mimikri kui olemus. Pole midagi ebatavalist selles, kui hullumajas hullu mängivast inimesest saab hull.

Aga kaudselt paistab selle küsimuse tagant küsimus autentsest eesti kultuurist. Mis on autentsus? Ühes tähenduses on see lihtsalt originaalsus vastandina koopiale, laenule, plagiaadile. Aga sellelgi võib leida kaks varianti. Modernsuse ideoloogia järgi on ainutähtis mingi kultuuri elementaarosakese originaalsus, kuigi keegi ei tea, mis see osake on. Postmodernsuse ideoloogia järgi on kõigis kultuurides sarnaseid ja erinevaid osi, aga nende kombinatsioon on paratamatult originaalne. Nii ka iga hübriid ja mimikri. Ja teistpidi, selliselt on ka kõik koloniaalkultuurid hübriidid ja kellegi koopiad. Seega ei erine me sellistest kultuuridest põhimõtteliselt. Samas tunneme selgelt, et me pole ikkagi päris võrdsed võrdsete seas...

Aga autentsus on ka rahvuse või kultuuri kogemuse ainulaadsus.

Seda võib luua teadlikult või otsida tagantjärele. Eestlane on mu arust pidevalt pakkunud oma ainulaadse kogemuse pähe asju, mis on paljudele ühised. Ja me oleme kuulutanud oma ideoloogia tuumaks kohanemise, mis olevat taganud meile püsimise. Võib-olla. Aga tõestada seda ei saa. Sest ellu on jäädud ka hoopis teistsugustele mõtteviisidele toetudes. Ühesõnaga, me oleme ihalenud originaal-

sust ja samas idealiseerinud kohanemist. See on järelekihutaja ideoloogia, kes kunagi ette ei jõua.

Aga autentsus on ka rahvuse või kultuuri sisemine mina, midagi, mis on meie ise. Selle ümber on rollid, maskid, õpitud, väljast peale pandud omadused. Sellist autentsust ei saa luua. Ta on. Ja tuleb enda seest üles leida. Selle otsimiseks on hoopis teine tee kui pidev jooksmine. See on järeleandmatus välise võimu, ideoloogia või raha survele. Samas ei pea selline autentsus üldse olema ainulaadne.

Modernism ei küsinud sellise autentsuse järele. Ta küsis uue loomise järele. Selline autentsus pole uudsus, vaid midagi, mis on ja tuleb üles leida. Just hübriidsus, teadmine kõige juba-selles-ilmas-olemisest, sünnitab igatsuse sellise autentsuse järele. Just selles võib näha meie võimalust. Kuigi see pole kerge, sest kultuur pole ainult laenaja kõrvalt, ta laenab ka omaenda minevikult. Ta on ka iseenda mineviku määrdunud koopia. Kultuuri ajalugu on protsess, mis toodab pidevalt iseendaga mitteidentsust. Sellega koos ka mitteautentsust.

Miks moderniseerumise mõtteviisile vastu ei astutud? Alati on astutud. August Annist, Oskar Loorits, Uku Masing, Jaan Kaplinski, taarausu loojad, eesti kultuuris ikka mõjuka budismi järgijad. Aga väikeses ühiskonnas on konkreetse ideoloogi mõju kvalitatiivselt suurem kui suures ühiskonnas. Ja eesti ühiskonna suured ideoloogid ja juhid valisid selle tee, pannes selle heaks tööle kogu võimu ja vaimu aparaadi. Vahed olid vaid ideaaliks valitud moderniseerumise ja koloniaalsete mudelite vahel.

Teistpidi, kas üldse oli sajand tagasi teistsugust teed? Ma tuletan meelde, et eesti rahvus ja kultuur on loodud kolonialismi hiilgeajal, kui selle väärtusi ei seatud kahtluse alla. Ja see on loodud moderniseerumise hiilgeajal, mil keskne oli edasiliikumise, arengu idee ja europotsentrism, euroopa kultuuri ja ühiskonnamudeli pidamine kõrgeimaks ja universaalseks. Ilma erilise kriitikata. Eestlase teistsugune tee oleks eeldanud siis mingit väga originaalset mõtlemist.

Eesti rahvus, kultuur ja ühiskond on moderniseerumisaja produkt.

Moderniseerumise idee tuumaks on areng, originaalsus, universaalsus. Mahajäänu jaoks on sel mõtteviisil ainult üks põhi: me tahame jõuda järele ja saada selliseks, nagu teised on juba saanud.

Teisiti mõeldes ei saa üldse järele võtta. Sellest ei saanud kõrvale jääda. Veel enam, nii Saksamaa kui Venemaa olid samasuguse järelevõtmise ideoloogia lummuses. Vene slavofiilide ja läänlaste võitlust võib vaadata üsna lihtsalt postkolonialistlikes ja enesekoloniseerimi-

se terminites. Saksamaa tundis end pidevalt mahajäänud maana.

Stalinism ja fašism olid suured modernsed järelejõudmise ja etteminemise projektid.

Aga see ideoloogia pole igavene. Ta sündis ja suri. Tuli postmodernism, tuumaks laenamise, ringkäigu, tükkidest kokkupanemise idee.

Ja koos sellega tuli taas maailm kui maagiline teater, mida juhivad igavesti ringi liikuv aeg, pidev kordumine, metamorfoosid, iidsete ühiskonnamudelite, uskumuste ja pärimuste kasutamine. See tähendab ka nimelt hübriidsuse idee originaalsuse asemel.

Eesti ühiskond püüdis hambad ristis teistele järele jõuda. Paradoks on selles, et need, kes läksid ees, jõudsid ringiga samasse kohta, kuhu meie olime jõudnud oma järelevõtmise ideoloogiaga. Ja nüüd oleme sealmaal, et meie hübriidsus sulab kokku maailma hübriidsusega.

Aga keskne on mu jaoks see, et end koloniseerituks mõtlev inimene hakkab vaatama kolonisaatorile alt üles. Ja näeb oma kultuuri metsikust, madalust, olematust koloniseeriva kultuuri kõrval. Ta asetab iseenda sügavikku. Laenamine võrdsete vahel ei ole koloniaalsuhe.

Mitmete välisuurijate jaoks on “eestlase” ja “eesti rahvuse” tekkimine 19. sajandil olnud üllatuslik: nad ei näe ühtegi eelmistesse sajanditesse ulatuvat loogilist arenguteed, mis oleks viidanud, et need mõisted võivad kunagi tekkida. Kas postkolonialismi valguses võib öelda, et tegelikult neid mõisteid ei tekkinudki – või täpsemalt, et need mõisted ei täitunud sisuga?

Kes on eestlane? Rahvuse puhul kehtib oma sügavamas tuumas lihtne tõde: tunnen ennast x rahvuse liikmena, järelikult olen olemas.

Ja kui neid tundjaid on palju, siis on ka rahvus olemas. Nii pole rahvuseks saamine loogika küsimus ülepea. Ma arvan ka, et eesti rahvuse tekkimise loogikat oli väga raske näha nende mõtlemisviiside valguses, mis valitsesid ja valitsevad maailmas ja mida määravad suurriikide teadlased. Seal on paar lihtsat, kuid implitsiitset alust.

Vaid suur rahvas suudab midagi luua. Kultuur on ülemkihtide asi, talurahval ei ole kultuuri. Väike talupojarahvas ei saa selle alusel midagi luua.

Eesti rahvus kui mõiste tekkis kindlasti. Me kasutame seda iga päev.

Kas need mõisted on täitunud sisuga? Kindlasti on. Ka postkolonialismi valguses. Küsimus on selles, mida me sisu all mõtleme. Siin jõuame autentsuse küsimuse juurde tagasi.

Kolonisatsiooni mõiste näib sisaldavat endas vaikimisi negatiivset. Kuid kas eestlaste kui väikerahva jaoks võiks kolonisatsioon olla – paradoksaalselt – hoopis positiivne projekt? Kas ilma kolonisaatorite positiivse panuseta (nt baltisaksa estofiilid) või ka negatiivse panuseta (erinevad võõrvõimud, mille all oli identiteedi väljakujunemine selgem ning intensiivsem) oleks eesti kultuur üldse võimalik olnud?

Sellele küsimusele ei ole mu arust vastust. Me ei saa ajalugu uuesti läbi mängida, võime ainult midagi arvata analoogiate põhjal. Näiteks öelda, et samasugused abistajad olid ka soomlastel ja lätlastel ja see sugereerib, et ei oleks olnud võimalik. Aga see on vaid analoogia.

Tähtis on mu jaoks hoopis see, et meie rahvusluse põhjaks on olnud tugev vastandumine baltlastele ja venelastele. Ma usun, et ilma selle vastanduseta oleks see identiteet palju vähem intensiivne. Samas aga on seesama identiteet tugevasti teistele toetuv, negatiivne identiteet. Psühholoogid ütlevad, et meie enesepilt on tugevalt venelastest lähtuv: meie oleme sellised, nagu venelased ei ole. Ja see on mu arvates enesepilt, mille aluseks on koloniseeritu mõtteviis ja milles on liiga vähe jõudu.

Kas kolonialistliku kultuurisuhte tekkimiseks on hädavajalik eelnev negatiivne akt – füüsiline ruumi hõivamine, kolonisatsioon?

Või on võimalik käsitleda ka praegust Eestit mitte postkolonialistlikuna, vaid pidevalt kestva kolonialismi võtmes?

Veel poolteist sajandit tagasi polnud vaimne kohaolu ilma füüsilise kohaloluta mõeldav. Aga see muutus 20. sajandil koos telegraafi, lennukite, internetiga, mis muutsid füüsilise kohalolu teisejärguliseks.

Ja see muutis ka küsimuse kolonialismist eeskätt vaimseks probleemiks. Kes on sellises maailmas kolonisaator? Kas pole peaaegu kogu netikultuur üks suur vaimse koloniseerimise ja enesekoloniseerimise akt? Asi on mu arust selles, et koloniaalkultuur lähtub millestki, mis on enne olemas. Valmis. Omaks, universaalseks ja väärtuslikuks kuulutatud. Ja siis viiakse see mustade maale. Praegu käivad protsessid kõikjal paralleelselt. Eesti ühiskond vähemalt sellest seisukohast ei ole koloniseeritud maa.

Kas on võimalik vaadata siinset venelaste diasporaad ja sealseid protsesse postkolonialismi võtmes? Või kolonialismi?

Kui tõlgendame Nõukogude Eestit kui koloniaalmaad ja ennast kui kolonialismist vabanenuid, siis peame vaatama paratamatult ka siia jäänud nõukogude diasporaad kui kolonialismi järelposti. Ja siis võime siinseid protsesse vaadata ka postkolonialismi või antikolonialismi võtmes. Aga mitte unustades, et meie oleme aafriklaste rollis. Aga nagu ütlesin, ma pole kindel, et see nii on. Samas, on näha, et suur osa venelasi tõlgendab ennast siin analoogiana valgetele, kes jäid Aafrikasse peale koloniaalsuhte lõppu.

Olaf Mertelsmann on viidanud, et klassikalise kolonialismiga ei olnud näiteks ENSV puhul tegu, kuna siin ei olnud kolonisaatori kultuuritase kõrgem. Ta eelistab pigem väljendit “cultural transfer”, kuna postkolonialism kõlab pealegi negatiivselt. Miks Teie arvates on õigem rääkida just kolonialismist, mis on ilmselt ideoloogilisem mõiste kui “cultural transfer”?

Ma arvan ka, et tegu polnud klassikalise kolonialismiga. Aga ma ei arva kindlasti, et kolonialismi vältimatu tunnus on kolonisaatori kõrgem kultuuritase. Kes mõõdab kelle kultuuritaset ja millised on mõõdikud? Kas Indias oli madalam kultuuritase kui Inglismaal? Ma ei ole üldse kindel, et tüüpilise Aafrikasse elama läinud inglise mehe kultuuritase oli kõrge. Me kõneleme automaatselt siia tulnud konkreetsete venelaste kultuuritasemest, mitte vene kultuuri või vene aristokraatia tasemest. Ja me segame kogu aeg ära vene ja nõukogude.

Ja kogu see kultuuritaseme mõõtmise ideoloogia lähtub kultuuri ja ühiskonna universaalsuse ideest. Universaalsena aga tõlgendas kolonialism Euroopa kultuuri väärtusi.

Postkolonialism on avalikult ideoloogiast ja võimusuhetest kõnelev teooriate kogum. Kulturtransferi eesmärk on mu arust nimelt vabaneda ideologiseeritusest ja võimusuhete kaasamisest. See on 21. sajandi võrdlev-ajalooline positivism, mis tahab peita pead ideoloogia eest liiva alla. Minu arvates on see põhimõtteliselt ohtlik.

Enese eest peidetud ideoloogia on midagi, mis veab kasutajaid alati oma lõa otsas. Ja teisalt, eesti kultuurile on alati olnud oluline oma ja võõra suhe, meeldib see meile või mitte. Transfer püüab seda suhet udustada.

Kas kolonialism ja postkolonialism on vaid rahvuslik-kultuuriline mõiste või võib teda rakendada ka sotsiaalmajanduslike klassierinevuste peale? Kas töölisklassi võiks vaadata kui koloniseeritut, kes võtab üle teatud valitseva klassi kombed, tavad, eluviisid?

See on teoreetiline küsimus mõiste piiridest. Kolonialism on igal juhul hierarhiline suhe, kihisuhe, klassisuhe. Aga kas nimetada kõiki selliseid suhteid koloniaalsuheteks? Kas nimetame analoogilisi nähtusi nö sisemaal ja välismaal erinevalt või sarnaselt? Liigse laiuse juures muutub mõiste nii laiaks, et lammutab iseenda.

Ma olen kirjutanud sellest, et kolonialism on impeeriumi suhe perifeeriasse, provintsi, marginaalsesse ja barbaarsesse. Ja et keskaja ja vararenessansiaegses Euroopas on olemas selge koloniaalsuhe aadli ja talupoegade kui teise vahel. Aga mu arust tõlgendati neid kahte kui erinevaid maid. Ümber losside laiub metsik maa, mida tuleb koloniseerida ja mille vastu end kaitsta. Aga see suhe muutus aja jooksul. Ja nüüdseid suhteid ma kolonialismi terminites ei käsitleks.

Siin pole enam tegemist olemusliku erinevusega.

Homi K. Bhabha ütleb ühes intervjuus, et nii kolonialismi kui ka näiteks orjuse, soolise rõhumise ja klassierinevuste ajalood ei räägi ainult klassidest, inimestest ja piirkondadest, vaid sotsiaalsetest erinevustest, mis moodustavad modernsuse (modernity) argipäeva. Need erinevad diskursused aitavad meil mõelda selle peale, kuidas hierarhiad on modernsuse sees oma asju ajanud. Kas see võiks kehtida ka Eesti kohta – kas me saame postkolonialismi kaudu teada midagi meie modernsuse kohta? Mida?

Jah. Mu arvates just postkolonialistlik lähenemine lubab meil näha uutmoodi kogu oma moderniseerumise protsessi. Ma arvan, et eespool olid selle kohta mõned vastused.

Kolonisaator ei tunne, et tal on midagi puudu. Vastupidi, ta esindab universaalset. Koloniseeritavasse istutatakse aga idee, et ta ei kuulu universaalsesse, et tal on midagi puudu. Ta viiakse ebakindlusse, et ta hakkaks tajuma ennast teisena, inimesena, kelle ette käib prefiks eba- või mitte-. Olulisim vedru on see, kui keegi tajub ehmatusega seda lõhet nii suurena, et selle tulemus on kultuuriline trauma. Ja hakkab selle ajel ennast koloniseerima.

Moderniseerumine on eesti ühiskonna jaoks olnud ühtaegu kolonialismist väljarabelemine. Ja seda on tehtud suuresti enesekoloniseerimise kaudu, mis on samal ajal ka enese vabastamine kolonialismist. See on katse võtta oma saatus iseenda kätte. Ja teisalt on moderniseerumine olnud ka koloniseerimine. Baltlased ja venelased tõid Eestisse raudteed, telegraafi, tehnika, mis on modernsuse põhi.

Nõukogude võim ehitas suured tehased. Need olid koloniseerimise atribuudid ja samas olid nad ka moderniseerimise atribuudid. Meil käsitatakse nõukogude tööstust kolonialismi atribuudina. Aga tsaariaegset raudteed ja tööstust moderniseerumise atribuudina. Muide, eestlased ei tahtnud just eriti vabrikusse minna. Tööline oli mõnes mõttes eestlase jaoks venelane ja sellisena osa kolonisaatorite kihist.

Siit tuleme klassi ja kolonisaatori suhte juurde hoopis uuel moel.

Kõne Kongo iseseisvuse väljakuulutamistseremoonial Patrice Lumumba

Kongo mehed ja naised, Võidukad iseseisvusvõitlejad, Ma annan teile Kongo valitsuse nimel au.

Ma palun teil kõigil, mu sõbrad, kes te väsimatult meie ridades võitlesite, jätta see 30. juuni 1960 hiilgavaks kuupäevaks, mis on igavesti teie südametesse lõigatud, kuupäevaks, mille tähendust te uhkusega oma lastele selgitate, nii et nemad omakorda räägivad oma lastelastele ja lastelastelastele meie vabaduspüüete säravast ajaloost.

Kuigi Kongo iseseisvus kuulutatakse täna välja Belgiaga, sõbraliku riigiga sõlmitud lepinguga, kellega me oleme võrdsed, siis ometi ei unusta ükski kongolane, et iseseisvus võideti võitlusega, püsiva ja innustava võitlusega, mida peeti päev päeva järel, võitlusega, milles meid ei kohutanud puudused ja kannatused ning kus ei olnud puudu jõudu ega verd.

See oli täis pisaraid, tuld ja verd. Me oleme sügavalt uhked oma võitluse üle, sest see oli õiglane ja üllas ja hädavajalik selleks, et lõpetada alandav orjus, mis meile peale oli sunnitud. 80 aastat koloniaalvalitsust oli meie saatus ning meie haavad on liiga värsked ja liiga valurikkad, et neid unustada.

Me kogesime orjatööd palga eest, mis ei lubanud meil meie nälga kustutada, meid riidesse panna, korralikku eluaset soetada ega meie lapsi üles kasvatada nii, et nad oleksid end tundnud, et neid armastatakse.

Meid mõnitati, solvati ja peksti hommikul, lõunal ja öösel, sest me olime “neegrid”. Kes suudab kunagi unustada, et mustale öeldi sina, aga mitte sellepärast, et ta oli sõber, vaid sellepärast, et viisakas teie öeldi ainult valgetele?

Me oleme näinud, kuidas meie maad võetakse ära näiliselt õiglaste seaduste nimel, mis tunnistasid ainult jõu õigust.

Me ei ole unustanud, et seadus ei olnud kunagi valge ja musta jaoks

sama, et see oli heatahtlik esimeste suhtes ning jõhker ja ebainimlik teiste suhtes.

Me oleme kogenud julmi kannatusi, olles tagakiusatud poliitiliste veendumuste ja religioossete uskumuste pärast ning olles oma sünnimaalt välja aetud: meie saatus oli hullem kui surm.

Me ei ole unustanud, et linnades olid lossid valgetele ja lagunenud hütid mustadele; et musti ei lubatud kinno, restorani ja poodidesse, mis olid mõeldud “eurooplastele”; et mustad reisisid valgete jalge all nende luksuskabiinides.

Kes suudab kunagi unustada tulistamisi, mis tapsid nii palju meie vendi, või vangikonge, kuhu armutult visati need, kes ei tahtnud enam ebaõigluse, rõhumise ja kurnamise režiimile alluda, mida kolonialistid kasutasid oma valitsemiseks?

Kõik see, mu vennad, tõi meile loendamatuid kannatusi.

Aga meie, kes me oleme valitud teie esindajate häältega, rahva esindajate häältega, et meie sünnimaad juhtida, meie, kes me oleme ihu ja hingega kannatanud koloniaaliket, me ütleme teile, et nüüdsest peale on selle kõigega lõpp.

Kongo vabariik on välja kuulutatud ja meie armastatud maa tulevik on nüüd tema enda rahva kätes.

Vennad, alustame koos uut võitlust, ülevat võitlust, mis viib meie maa rahu, õitsengu ja suuruseni.

Koos paneme me maksma sotsiaalse õigluse ja kindlustame igaühele tema töö eest õiglase tasu.

Me näitame maailma, mida must mees suudab teha, kui ta töötab vabaduses, ja me teeme Kongost Aafrika uhkuse.

Me hoolitseme selle eest, et meie sünnimaa toob tema lastele tõelist kasu.

Me vaatame kõik vanad seadused üle ja me teeme nad uueks, mis on õiglased ja üllad.

Me lõpetame vaba mõtte tagakiusamise. Me hoolitseme selle eest, et kõik kodanikud saavad rõõmu tunda kõigist põhivabadustest, mida nimetab inimõiguste deklaratsioon.

Me juurime välja diskrimineerimise, ükskõik mis allikast ta tuleb, ja me kindlustame igaühele koha siin elus, mis sobib tema inimväärikusega ja tema töö väärtusega ja tema lojaalsusega riigile.

Me rajame riigis rahu, mis ei tugine relvadele ja tääkidele, vaid üksmeelele ja heale tahtele.

Ja selle kõige jaoks, mu head kaasmaalased, ei saa me loota ainult meie endi tohutule jõule ja mõõtmatule rikkusele, vaid ka arvukate välisriikide abile, kelle koostöö me võtame vastu, kui see ei ole

mõeldud võõra poliitika pealesurumisena, vaid on kantud sõpruse vaimust.

Isegi Belgia, mis on lõpuks ajaloost õppust võtnud ja ei pea enam meie iseseisvusele vastu olema, on valmis pakkuma meile abi ja sõprust; selle eesmärgi nimel kirjutasid just kaks võrdset ja iseseisvat riiki alla lepingu. Ma olen kindel, et see koostöö toob kasu mõlemale riigile. Mis puutub meid, siis me jälgime hoolikalt neid lubadusi, mille me vabatahtlikult andsime.

Seega nii sisemiselt kui ka väliselt saab uus Kongo, mille on loonud minu valitsus, olema rikas, vaba ja õitsev. Aga saavutamaks meie eesmärki ilma viivitamata, palun ma teid kõiki, Kongo seaduseandjad ja kodanikud, aidata meid nii palju, kui te suudate.

Ma palun teil kõigil hõimutülid lõpetada: need nõrgestavad meid ja võivad põhjustada meie põlgamise piiri taga.

Ma palun teil kõigil mitte tagasi kohkuda ükskõik mis ohvri eest, mis on vaja tuua meie suure ettevõtmise õnnestumise kindlustamiseks.

Lõpetuseks palun ma teil ilma tingimusteta austada kaaskodanike ning välismaalaste, kes on meie riiki elama tulnud, elu ja omandit; kui nende välismaalaste käitumine jätab soovida, siis sunnib meie Õigus nad koheselt vabariigi territooriumilt lahkuma; kui, vastupidi, nende käitumine on hea, siis jäetagu nad rahule, sest ka nemad töötavad meie riigi õitsengu heaks.

Kongo iseseisvus on otsustav samm kogu Aafrika kontinendi vabastamise poole.

Meie valitsus, rahvusliku ja rahvaliku ühtsuse valitsus, teenib oma riiki.

Ma kutsun üles kõiki Kongo elanikke, mehi, naisi ja lapsi, võtma endale otsustavalt ülesanne luua rahvuslik majandus ja kindlustada meie majanduslik sõltumatus.

Igavene sära rahvuse vabaduse eest võitlejatele!

Elagu kaua iseseisvus ja Aafrika ühtsus!

Elagu kaua iseseisev ja suveräänne Kongo!

Koit

Tõnis Mägi

On jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü, et loomishoos kõik loodu koos võiks sündida uuesti.

On koit, kuninglik loit, valguse võit äratab maa.

Prii on taevapiir, esimene kiir langemas on maale.

Hõik - murrame kõik, et vabana saaks hingata taas.

Näe - on murdunud jää ulatagem käed, ühendagem väed.

Nõul, ühisel nõul, ühisel jõul, me suudame kõik.

Ees on ainus tee, vabaduse tee teist ei olla saagi.

Võim, valguse võim priiuse hõim, läheme koos huulil rõõmuhüüd Näe, on kaljust käe kätte saanud hiid.

Usk edasi viib, taevane kiir saatmas on meid Nii - on võiduni jäänud veel üks samm lühike samm, samm Maa, isade maa, on püha see maa, mis vabaks nüüd saab Laul, me võidulaul, kõlama see jääb peagi vaba Eestit näed!

Maardu-foobia Andres Kurg

Kas inimese asukoht on osa tema identiteedist? Kas see, kus ma olen, seab raamid sellele, kes ma saan olla? Ja kas mul on siis ühisosa nendega, kes jagavad minuga sama ruumi? Viimasel paaril kümnendil sotsiaal- ja humanitaarteadusi oluliselt mõjutanud “ruumiline pööre” annaks neile küsimustele jaatava vastuse. Ruum on vahetult seotud sotsiaalsete protsesside ja igapäevaste praktikatega – just protsessid ja praktikad loovadki ruumi. Teiselt poolt on ruum see, mis annab ühiskondlikele praktikatele nende iseloomu: ruum piirab, lubab ja muudab. See tähendab, et protsessid kukuvad välja just nii ja mitte teisiti.

1974. aastal ilmunud Henri Lefebvre’i “Ruumi tootmine” kinnistas käsitluse ruumist kui sotsiaalsest produktist. Filosoofias levinud “absoluutse ruumi” asemel tuli käibele “sotsiaalse ruumi” mõiste, mis ei tähistanud enam ruumi kui lihtsalt tausta või mahutit, milles inimühiskond paikneb, vaid nägi seda teatud tootmisviisi looduna.

Siit edasi muutus illusoorseks ka ruumi neutraalsus, vastupidi, ruumi nähti poliitilise ja ideoloogilisena, mis sellisena mõjutab (taastoodab) omakorda ühiskonda. Lefebvre visandas ka teoreetilise raamistuse ühiskonna ruumiliseks analüüsiks, näidates, kuidas ruumi toodetakse kolmel omavahel tihedalt seotud tasandil: ruumiliste praktikate, ruumi kujutiste ja diskursuste ja igapäevaelu kogemuse kaudu. Nii on linn ja ehitatud keskkond samaaegselt nii majanduse ja kapitalivoogude huvisfääris kui sümbolite ja kujutiste kaudu identiteediloome teenistuses; ametlikele kujutistele ja linnalugudele lisaks eksisteerivad aga kasutajate ja kasutajagruppide isiklikud lood, kogemused ja mälestused. Linna ruum on keerulistes seostes tootlikkuse, taastootmise ja sellest väljaspool asuvate kaubavõrgustikega, aga ka riiklike sümbolsüsteemide, ideoloogiliste struktuuride või autobiograafiliste mikromaailmadega. Kaubanduskeskus tähendab ühele kasumit, teisele tähistab see oma ostukärude, eskalaatorite ja kaupadeküllusega mugavalt organiseeritud tarbimis- ja valikuvabadust, kolmandad on selle kohandanud aga omamoodi avalikuks ruumiks, kus inimesi jälgida ja

sõpradega kohtuda. Ameerika linnauurija Sharon Zukin on tõdenud, et linna füüsilise keskkonna mitmemõttelisus, see, et ta paikneb samaaegselt nii igapäevaelu kui sümboolsel väljal, ongi linna pingete ja tähistamise üle käivate võitluste allikas. Küsimus ei ole siis ainult näiteks arendajate ja elanike vastandlikes huvides, vaid ka sellel, kellel on õigus identifitseerida end linna domineeriva kuvandiga: linna ruum ei ole eristav ainult piirkondade või elamutüüpide osas, vaid ka selles osas, kuidas selle erinevad elanikegrupid on linnas nähtavad.117 Võimu seisukohalt ebasoovitavat seltskonda saab marginaliseerida sümboolsel tasandil, samamoodi saab tõrjuda kollektiivsest mälust ruumiliste märkide kaudu ebameeldivat ajalugu. Siinkohal võib mõelda monumentide ümberpaigutamiste ja püstitamiste saagale viimaste aastate Tallinnas, mis näitlikustas kesklinna rolli poliitilise tähistamise ja huvigruppide sümboolse esindatuse võitlustandrina (kes on kesklinna lubatud? millist meelsust seal tohib näidata?), aga ka laiemalt, milline on erinevate rahvusrühmade ja huvigruppide sümboolne positsioon linnas.

Viimase paarikümne aasta jooksul Tallinnas toimunud muutusi saab tõlgendada laiemas globaalse majanduse restruktureerimise kontekstis. Vabaturu võimuletulek 1990. aastatel ei olnud ainult reaktsioon sotsialistlikule plaanimajandusele, vaid osa laiemast neoliberaalsest muutustelainest. Mitmete tööstusettevõtete sulgemine ei olnud ainult nõukogude turu kokkukukkumise ja nende materjalivarude lõppemise tagajärg, vaid osa tööstustoomise liikumisest kolmandasse maailma. Massiline maa ja vara erastamine ja nn. ajaloolise õigluse jaluleseadmine läbi restitutsiooni ei vastandunud ainult maa riigiomandile, see oli osa juba 1970-80. aastatel alanud laiematest deregulatsiooni tendentsidest. Siiski kaldutakse selle 1970. aastate majanduskriisi järgselt esilekerkinud lääne kapitalismi mudeli puhul unustama selle ajaloolist sattumuslikkust ja nägema seda kui universaalset “lääne” turumajanduse standardit. Selline katkestus minevikuga ja üleminek ühelt majanduslikult ja politiitiliselt süsteemilt teisele lihtsustas ka laia avalikkuse jaoks radikaalseid muutusi linnaruumis ja elustiilis. 1990. aastad tõid kaasa tugeva umbusu üldplaneeringute suhtes, minimaalse tähelepanu avalikule ruumile ja infrastruktuurile, keskendatuse autodega seotud liikumisele ja elamuehituse täieliku ülemineku eraarendajatele. Nagu mitmed Ida-Euroopa uurijad on 117 Sharon Zukin, “Space and Symbols in an Age of Decline” – Malcolm Miles, Tim Hall, Iain Borden (toim.) The City Cultures Reader, Routledge 2000, lk. 81.

märkinud, lõi postsotsialism konteksti, milles üleilmastumise mõju oli teravam ja vahetum ning kandis selgemat ja dramaatilisemat vormi.

Selle kahe tendentsi koostoimel omistati teatud linnaelu vormide taandumist postsotsialismile – võttes neid seega “loomulikuna” – ja keeldudes nägemast selle laiemaid põhjuseid.118 Nii toetasid poliitikud seadusandluse kaudu laenuraha sissevoolu ja selle abil uue omanike klassi teket, mis ideoloogilises plaanis oli ju üsnagi järjepidev ja demonstreeris “kapitalismi selle kõige healoomulisemalt loovamal kujul – varatud majaostjad soovivad laenu, rahandusasutused soovivad kõrget intressi maksvaid laenuvõtjaid – ja ennäe, ilmale tuleb uus majaomanike klass!”119 Ent ühel hetkel osutusid laenude edasimüümised ja finantsspekulatsioonid fantaasiamajanduseks, kinnisvara tugevalt ülehinnatuks ja turud kukkusid kokku.

Samas on Tallinna ruumilistel muutustel ka selgelt spetsiifiline postsotsialistlik taust, kus kapitalism ei tähendanud ainult turuvabadust ja jah-sõna omandile, vaid ka poliitilist liitu rahvusriigiga. Nõukogude okupatsiooni tingimustes domineeriva võimu vastu seisnud rahvuskultuur asus nüüd ise domineeriva kultuuri positsiooni, õiguslik järjepidevus esimese Eesti Vabariigiga toitis aga kujutlust maailmasõdade vahelise elumudeli ülekandmisest 20. sajandi lõpu oludesse.

Omanike klassi loomine käis käsikäes vastava stereotüübi levitamisega rahvuskultuuri kaudu, kinnistades seost keskklassi ja eestlaste vahel, kuhu venelasi lubati erandlike “uusrikastena”. (Arhitektuurikirjutisi jälginud mäletavad hästi 1990. aastatel populaarsemates kultuurilehtedes ja kodukujundusajakirjades levinud eristust “hea maitsega” valgete funktsionalistlike villade ning “maitsetute tare-tarekeste” vahel. Pole raske mõistatada, millise rahvusega viimast tüüpi seostati.) Viimase paarikümne aasta jooksul on Tallinnast jutustatud enamasti rahvusliku poliitika võtmes: Tallinn kui Eesti Vabariigi pealinn või riiklike kultuuriinstitutsioonide asukoht, samamoodi valikuliselt on tunnistatud linna ajalugu – Tallinna kujutatakse eelkõige keskaegse linnana. See stereotüüp on hakanud ennast taastootma ja linna püütakse nii institutsionaalse võimu kui igapäevapraktikate kaudu vormida valikulise kuvandile vastavalt. Kõnekad on siiani aeg-ajalt ilmuvad kirjatööd mis arutavad Aleksander Nevski katedraali “sobivuse” üle Tallinna; sama moodi keeldusid mitmed eestlastest giidid 118 Judit Bodnar, Fin de Millenair Budapest. Metamorphoses of Urban Life, Univeristy of Minnesota Press 2001 lk. 3 119 John Lanchester, Cityfoobia – Vikerkaar 10-11/2008, lk 175.

1990. aastatel Nevski katedraali koos koos turistidega sisenemast, kuna see ei mahtunud nende mudelisse Tallinnast. Fantaasia asus määrama linnaelu ja turistidest said domineeriva linnakuvandi kehtestamise tunnistajad.

2006. aastal Pronkssõduri teisaldamist nõudnud rahvuslased ei pidanud kesklinnas kogunemisi pidavaid venelasi ja pronkssõdurit Tallinnale samuti “sobivaks”, need asusid vales “kohas”: “Ma ütlen meie praegusele valitsusele, kui te seda ära ei korista, siis me koristame ta ise.... Viige see monument – tema õige nimi on Aljoša, mitte pronkssõdur –, viige ta kalmistule, kus on tema koht,”120 sõnas üks rahvuslastest (osav on selles lauses ka kuju madaldamine ümbernimetamise abil). Aasta hiljem kuju kõrvaldamise käigus mässuks eskaleerunud sündmused Tallinna kesklinnas aga demonstreerisid ilmekalt, kuidas lisaks seda konflikti markeerinud rahvuslikele eraldusjoontele tuli ilmsiks ka meeleavaldajate sotsiaalne positsioon ning ruumiline paiknemine. See, mida ma mujal olen tinglikult nimetanud katkiste akende semiootikaks, väljendus eriti ilmekalt mässu teisel ööl, kui kuju äraviimise vastu protestijad olid valgunud üle kesklinna laiali.121 Kõndides Estonia puiesteelt Gonsiori tänava suunas, tegid mässajad eraldi kõrvalepõike, et lõhkuda Euroopa Liidu maja allkorrusel asuva Emporio Armani poe aknad. See hoone, kus skulpturaalse 12-meetrise konsoolina rippuva büroodemahu all on dramaatiliselt valgustatud väljak ning kus asuvad šiki disainiga spa, restoran ja moebutiigid, sümboliseerib lausa füüsiliselt viimaste aastate domineerivat tarbimisühiskonda ning selle loodud hierarhiaid. Soov purustada üks kesklinna tarbimisikoonidest (mis oma image’ilt omab suuremat populaarsust just venelaste hulgas, mõelgem kasvõi ühe tuntud noorpoliitiku juhtumile selle poega seoses) näitab, et toonane konflikt ei levinud ainult rahvuslikul pinnal, vaid sellega olid põimunud ka klassi ja ruumilise ebavõrdsuse teemad – oletatavasti tuli protestijate enamus just Lasnamäelt ja Maardust.

Samast vaatenurgast on kõnekas hiljutine kriitika Tallinna linnavolikogu valimissüsteemi aadressil ning sellele järgnenud poliitikute seisukohavõtud. 2008. aasta lõpul tegi õiguskantsleri büroo Riigiko120 Helga Koger, Tallinnas Tõnismäel tõestati vastasseisu. - Pärnu Postimees, 11.05. 2006 121 Vt. Andres Kurg, The Bronze Soldier Monument and its publics. – Andreas Trossek (toim.) Kristina Norman. After-War, Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus 2009, lk 49-65.

gule ettepaneku Tallinna volikugu valimissüsteemi muutmiseks, sest eri linnaosadele on kehtestatud selle kohtade erijaotus ja valijate arv ei ole proportsionaalselt vastav volikogu liikmete arvuga. Selle tulemusel saavad väiksema valijate arvuga linnaosad proportsionaalselt rohkem volikogu kohti kui suuremad linnaosad: “Praegune süsteem teeb peaaegu sama välja, kui näiteks Pirita valijal oleks neli häält ja Lasnamäe valijal üks hääl” teatas õiguskantsler Indrek Teder.122 Jättes kõrvale selle käigu reaalpoliitilised ajendid – ettepaneku valimissüüsteemi muutmiseks tegi Lasnamäe valijate hulgas edu nautiv Keskerakond –, on Tederi toodud vastandus rahvuspoliitiliselt enam kui kõnekas: Pirita elanikkonnast on üle 80 % eestlased, Lasnamäel on see protsent aga alla 30. Nii astusid ettepanekule vastu rahvuskonservatiive esindavad poliitikud: Urmas Reinsalu arvates peaks valimisseadus kaitsma eelkõige “põliste asumite ja põlislinnaosade huve”, mille all ta mõistis “näiteks Piritat, Nõmmet ja Kristiinet”123, Justiitsministeerium aga pööras selle ettepaneku rahvusliku allteksti küüniliselt ümber, teatades, et “demokraatia põhimõtte üheks eesmärgiks on tagada ka väiksema arvuliste huvigruppide (linnaosade) kaitse.”124 Tähelepanuväärsem kui mõlema avalduse halvasti varjatud venelastevastasus ning selle äraspidine rüütamine multikultuurse vähemuste kaitse retoorikaga on antud kontekstis see, kuidas huvigruppidest saavad linnaosad ja linna elanike asemel kaitstakse “asumite” huve.

Kuidas eelnevalt toodud ruumilise pöörde valguses mõista sellist esemestamist, kus sotsiaalse ruumi asemel tahetakse seadustega kaitsta ruumi kui tausta või mahutit? Millise klassifikatsiooni alusel on üldse mõned linnaosad “põlislinnaosad”? Kas see on linnaosade vanus, mis paneb Kristiinet eelistama Mustamäele? Ja miks sellisel juhul ei mainita Kalamaja või Koplit? Justiitsministeerium kirjutab, et “Tallinna linnaosad on kujunenud välja ajalooliselt, geograafiliselt ... ning linnaosadel on kujunenud autonoomne identiteet.”125 Oletades, et selline identiteet on tõepoolest olemas, siis kas see on midagi muutumatut või on sellel lubatud “kujuneda” ka tulevikus? Ja kas see 122 Õiguskantsler: Tallinna Linnavolikogu valimise korda sätestav seadus on vastuolus põhiseadusega. Pressiteade, Õiguskantsleri kantselei, 3. november 2008. www.oiguskantsler.ee/index.php?newsID=246&menuID=39 123 Urmas Seaver, Reinsalu muretseb põliste linnaosade pärast – Tallinna Postimees, 3. november 2008 www.tallinnapostimees.ee/?id=45866 124 Justiitsministeerium ei toeta Tallinna valimiskorra muutmist – Tallinna Postimees, 3. detsember 2008 www.tallinnapostimees.ee/?id=54422 125 Samas

identiteet ikka on autonoomne, või on see kujunenud just nimelt suhetes teiste linnaosadega, elanikega ja nende praktikatega?

2009. aasta alguses, kui valimissüsteemi muutmise ettepanek oli teisenenud linnavalitsuse initsieeritud haldusreformiks – kaotada Tallinna linnaosad, liita linnaga ka naabervallad ja muuta see üheks valimispiirkonnaks –, vahendasid mitmed päevalehed Mart Laari blogi, mis manas pildi Suur-Maardust, Tallinna alla neelanud seni tõrjutud äärelinnast: “Kui 1988. aastal laulva revolutsiooni ajal laulis kogu Eesti “Peatage Lasnamäe”, siis vaevalt et suudeti ette kujutada, et vaid veidi rohkem kui 20 aastat hiljem tekib kellegi peas kava SuurMaardu moodustamiseks ... .”126 Kui esimene seos Suur-Maarduga on sarnane pronksiöö käigus kinnistunud rahvuse ja ruumi vaheliste ühendustega – metsistunud äärelinna venelased võtmas enda alla kesklinna –, siis sealt edasi on sellel metafooril veelgi kaugeleulatuvamad konnotatsioonid. Suur-Maardu on ilmselgelt Suur-Tallinna düstoopiline teine, nurjunud utoopia, mis võib teoks saada, kui Keskerakond kindlustab hiiglasliku haldusüksuse kaudu enda ainuvõimu Tallinnas (ma ei püüagi siinkohal eitada, et haldusreformi kava just sellist ainuvõimu eesmärki teenis). Idee Suur-Tallinnast, veel enne kui Jüri Mõis linnapeana sellest administratiivses mõttes kõneles, oli 1912. aasta Tallinna planeerimiskonkursi tulemusel loodud Eliel Saarineni suurejooneline üldplaan, pikkade puiesteede ja avarate väljakutega harmooniline tulevikulinn, kus keskosa oli hoonestatud kuuekorruseliste regulaarsete linnamajadega ning äärelinnades paiknesid tööliste aedlinlikud ridamajad; kus ruum ei lepitanud mitte erinevate rahvuste vastuolusid, vaid erinevaid sotsiaalseid klasse.

Mis siis, kui selle harmoonia pöördpoolel kummitav Suur-Maardu tähistab rahvusliku võõrastuse kõrval ka võõrastust klassikuuluvuse suhtes ja laiemalt klassiidentiteedi suhtes üleüldse, mis selliselt on tõrjutud ühiskondlikest diskussioonidest (ilmutades end aeg-ajalt ehk ainult “asukohana sotsiaalsel väljal”)? Maardu-foobia on sellest perspektiivist hirm äärelinnadesse surutud proletaarse ja venekeelse elanikkonna pealetungi ees, kelle klassikuuluvus on seni varjunud “kultuurilise” erinevuse taha; jutt põlislinnaosadest mainitud koosseisus – Pirita, Nõmme, Kristiine – aga kõneleb peamiselt ühepereelamutega hoonestatud eralinnast, ruumist kui omandist, ning soovist anda selle esindajatele tugevam otsustusõigus.

126 Laar: Eesti ei vaja Suur-Maardut – www.delfi.ee, 21. veebruar 2009 www.delfi.ee/archive/article.php?id=21355869&categoryID=120&ndate=1235247223

Linnaliste eristuste puhul – millised huvigrupid paiknevad millises piirkonnas ning milline on nende koht linna kuvandis – on siis tegu arvukamate trajektooride ristumisega kui pelgalt rahvus ja ruum.

Suhe omandisse on sama oluline kriteerium sotsiaalsel koordinaadistikul ning piir erinevate sotsiaalsete klasside vahel ei lange kokku rahvusi eraldavate piiridega (rääkimata sellest, et mõlema eristuse piirid ise on enam kui hägused ning identiteetidest rääkides eelistatakse neid vaadelda hübriidsetena). Nende sotsiaalsete ja ruumiliste identiteetide lahtiharutamine lubab aga mõista, kuidas institutsionaalses poliitikas domineeriv rahvustevahelise konflikti ja kultuurilise erinevuse retoorika, aitab juhtida tähelepanu eemale erinevatelt sotsiaalsetelt hierarhiatelt ja õigustada nii status quo säilimist. Seda eriti ajal, kui deregulatsiooni ja vabaturu maine langeb peadpööritava kiirusega.

Kes on neeger tänases Euroopas?

Ahto Lobjakas

Sõnale “neeger” tuleks lavastuse “Onu Tomi onnike” kontekstis läheneda kaheti. Ühelt poolt on ta endiselt rassiline mõiste: neeger kui keegi, kes pole nn valitsevast rassist ehk kes pole valge ja keda seetõttu mõnitatakse. Ja teiselt poolt on see ka sotsiaalmajanduslik mõiste, kuna slängis tähistab “neeger” kedagi, kes on marginaal, töötab kehvadel töökohtadel, on vähese haridusega, nigelate elutingimustega ja keda on kerge alandada.

Kas ma oletan õigesti, et üks “euroopaliku” mõtte alustalasid on humanism, mis omakorda püüab kõiki sääraseid erisusi taandada ehk teisisõnu: üks Euroopa mõtteid on see, et ei oleks “neegreid”?

Võtmeküsimus, nagu te osutate, on inimese määratluses. Kes loeb inimesena jumala palge ees? Kristlus lubas praktikas sellele küsimusele anda hierarhilise vastuse, ja Noa noorima poja Ham’i nime kandva mõttelise hõimu liikmeid on vähem kui inimestena kohelnud nn aabramiuskudest nii kristlus kui islam.

Muidugi, jumalal on palju palgeid inimese jaoks ja inimest on Euroopas mitteinimesena koheldud ka palju vähema kui nahavärvi erinevuse pärast. Siin lisandub samale ideele teine, geograafiliselt “Euroopa” dimensioon. Ususõjad ja muu vennatapmine on Vana kontinendi ära väsitanud ja sundinud pealesunnitust vooruse tegema – siit ka ELi deviis: “ühtsed erinevustes.”

Protestantism asetas ristiusu individuaalsemale alusele. “Kui torkate meid, kas meist ei voola veri?”, osundades Shakespeare’i. Kõik me oleme loodud jumala näo järgi. Järgnenud valgustusajastu lubas “neegritele” juba ratsionaalsetel jalgadel seisva inimeseks olemise tõestuse, lisades progressimõõtme. Kuigi näolt ja teolt erinevad, võib mitte-eurooplasest õige parandustööga saada eurooplane, temast võib saada mina. Mingis mõttes on see sügavalt kolonialistlik idee – “neegrit” pole mitte ainult vaja vabastada, vaid ka muuta. Aga positiivselt sõnastatuna ütleb sama mõte, et inimsusel on ühisosa, mille keelamine vähendab ka keelaja inimsust. Ja see ongi ehkki Teie

poolt sõnastatud “Euroopa mõtte” tuum. “Eurooplus” on võime olla pime kõrvalseisja väljanägemise suhtes, oodates, kuni ta suu avab.

Aga, olgem ausad, Euroopa saab väljaspool asuvate “neegritega” elada küll. Mitte-eurooplased võivad endiselt olla majandusliku, sotsiaalse, poliitilise, sõjalise jm ekspluatatsiooni objektiks, ilma, et Euroopa moraalne enesekaemus sellepärast endaga elada ei saaks.

Aristoteles, skolastika ja valgustusajastu filosoofid on loonud tüki tühja maad moraalse kohuse ja moraalse pareminiteadmise vahele. Aafrika sõjad ja katastroofid, ükskõik kui tohutud ja ebainimlikud nende poolt tekitatud kannatused poleks, ei kohusta formaalselt kedagi oma elu ja sissetulekut sealse ligimese inimsuse päästmiseks ohverdama.

Millises valguses vaadelda hiljutisi Europarlamendi valimisi, kus võrdlemisi suurt edu saavutasid mitmed peaaegu äärmusliikumised, mis on tuntust kogunud oma võõravihaga? Pealegi pole ju see edu ka väga ootamatu, eriti kui me mõtleme näiteks Austria peale, mis hoolimata oma multikultuursest minevikust on vist viimased kümmekond aastat toetanud tugevalt sääraseid parteisid. Kas need nihked Euroopa valijate eelistustes on teie arvates olulised või marginaalsed? Ja kui need on olulised, siis kas võib seda tõlgendada löögina “euroopalikkusele”?

Siin on ehk tegemist enam kui ühe nähtusega. Ida-Euroopas, mis tunneb end tõrjutuna ja tajub teravalt oma eluviisi mahajäämust, on “neegriksolek” ülekantav, edasiantav staatus. Nõrgema peksmine ei tee tingimata tugevamaks, aga lubab kasvõi korraks unustada tugevamate olemasolu.

Lääne pool on enam tegemist kultuurikokkupõrkega. Üks kultuur (või mingi osa end selle kultuuri kandjaiks pidavaist inimestest) kardab teise pealetungi, oma eluruumi ahenemist. Ideaalis lahendab küsimuse integratsioon, aga probleem on ajaraamistike sobimatuses.

Integratsioon nõuab aega, mida suurema sisesurve all kannatavail ühiskondadel ei ole.

Ja nii keelatakse “teistele” kohati inimlikku samasust. Aga tuleb ka aru saada, et tolerants ja muud vabadused on sügavalt kontingentsed mõisted – nende olemasolu on saanud võimalikuks teatud konkreetsetes ajaloolistes, poliitilistes jm tingimustes. See konservatiivliberaalne argument hoiatab, et need võimestavad tingimused võivad muutuda, kärbuda, kaduda. Tsivilisatsioon ei ole kunagi ühesuunaline tee, piisava pinge korral on de-emantsipatsioon alati

võimalik – vaadakem ususõdu uusaja künnisel olnud Euroopas või rahvuskonflikte endises Jugoslaavias.

“Euroopalikkus” on sellest vaatepunktist habras joon Euroopa vabaduse alustingimuste säilitamise ja nende poolt elule kutsutud universaalsete väärtuste austamise vahel.

Mitmed on väitnud, et Euroopa suur ebaõnnestumine on olnud see, et ei ole suudetud assimileerida immigrante ning neist ei ole kujunenud eurooplasi, vaid nad on jäänud Euroopa jaoks võõrasteks. Kuidas teie sellele probleemile – kuidas on Euroopa suutnud immigrante enda osaks teha ja mida säärane tegevus üldse tähendab – vaatate?

Vastuvõetud immigrantide ees on enamusel Euroopa riikidel võlg, mida harva teadvustatakse. Asüülisaanud ja külalistöölised tulid Euroopasse teatud legitiimsetel eeldustel, heausksetena. Neid süüdlaseks teha Lääne-Euroopa valitsuste ettenägemisvõime puudumise pärast pole muud kui poliitilisest vastutusest loobumine. Teine asi on majandusmigrantidega, kuid nendegi kohal olu seadustamine teeb neist poliitilises süsteemis õigustatud subjektid. Siit järeldub, et õigustatult ja õigusega Euroopas viibivate immigrantide kogukondadele tuleb järeleandmisi teha ja ei saa eeldada, et nad tulid assimileeruma. Ajaloolistest pretsedentidest puudust ei ole. Juutide kogukonna erinevusi on talutud aastasadu, samuti mustlaste omi.

Rahvusvähemuste küsimus muutus üleüldiselt problemaatiliseks alles XIX sajandil. Ja ega Euroopa kodanikuühiskondadel muud valikut polegi – on võimatu käsu korras assimileerida kogukondi, kes seda ei soovi. Võib – ja tuleb – nõuda kodanikukohuse täitmist, aga samas peab arvestama vältimatute kultuurikonfliktidega.

Aga esmajoones kehtib põhimõte, et oma tegude eest tuleb vastutada.

Kas võib teha säärase üldistuse, et Euroopa jaoks olid neegrid paarkümmend aastat tagasi ennekõike immigrandid Aafrikast, kuid praegu on nendeks pigem võõrtöölised Poolast ja mujalt Ida-Euroopast?

Siin on üks oluline vahe. Uute liikmesriikide tööjõud vanades liikmesriikides, kuigi tihti diskrimineeritud nii tööalati kui palgatasemelt, on seal oma vabast tahtest ja juhuvõõrtöölisel on alati võimalik koju minna.

Aga süsteemselt küsimusele lähenedes on “neegri”-aspekt uute liikmesriikide staatuses olemas seni, kuni kehtivad igasugused üleminekuaja piirangud. Näiteks Saksamaale ja Austriasse ei saa eestlane vabalt tööle minna 2011. aastani ja selles mõttes oleme teise järgu eurooplased, miks mitte siis “Euroopa neegrid”, kuna meile keelatakse täielikku osalust nendes hüvedes, mida lääne-eurooplane pärisomaks peab.

Milline on Euroopa avalikus sfääris liikuv mõte Euroopa marginaalidest? Kas see teema on oluline, kuidas sellele vaadatakse, milliseid lahendusi pakutakse?

Euroopa tõelised marginaalid pole mitte niivõrd immigrandid tout court, kuivõrd interstitsiaalsed, süsteemivälised, süsteemi pragudes elavad sisserännanud, olgu siis Aafrikast, mujalt maailmast või Euroopa enda vaesematest osadest; nn sans papiers Prantsusmaal ja nende saatusekaaslased, kes elavad Euroopa igapäevaelu, aga kelle kohal ripub pidevalt väljasaatmise, mitte-euroopastamise Damoclese mõõk. Lahendusi pakutakse seinast seina, sõltuvalt valitsuse ideoloogilisest varjundist ja riigi asukohast. Lõunapoolsemates kohtades nagu Kreeka ja Itaalia on surve süsteemile nii suur, et kinnipüütud illegaalide tagasisaatmine asüülitaotluse võimalustki andmata on igapäevane asi. Rootsis sellist asja naljalt ei juhtuks ja sealne 100 000-pealine Rootsi-iraaklaste kogukond kasvab jõudsalt ilma silmanähtavate sisepingeteta. Üks olulisemaid pingeid nn neegrite (immigrandid, võõrtöölised jt) ja kohalike vahel on ilmselt küsimus põlisusest ja teisesusest. Samas ei ole pärast Teist maailmasõda enam hea toon rääkida põlisusest, Blut und Bodenist ja muust säärasest. Kas Teie arvates on tajutav mingi lõhe Euroopa avaliku retoorika ning rohujuuretasandil toimuva vahel? Kas põlisus, rahvuslus, vere puhtus ja muu säärane on tegelikult ikkagi väga aktuaalne teema?

Eesti elaniku jaoks võib asi tunduda lineaarsemana, kui ta seda mujal Euroopas tegelikult on. Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa jt Lääne-Euroopa riigid on juba mitmendat põlve kodanikupõhised ühiskonnad, kus osaluskriteeriumiks on kodakondsus, mitte nahavärv, emakeel või mõni muu isiklik idiosünkraasia. Eesti ja mõni muu

lahendamata rahvusküsimusega Ida-Euroopa riik leiavad end ses mõttes XIX sajandis ja nii defineerime me riiki esmajoones läbi rahvuse – nagu kirjas Põhiseaduses.

Mis muidugi ei tähenda, et põlisuse puudumine suurtes kogustes ei tekitaks probleeme – tasub vaid meenutada näiteks suvehaku rünnakuid mustlaste vastu Põhja-Iirimaal. Kuid siin põrkab sisserännanu peamiselt kolkašovinismile, riigi tasandil alaväärsuskompleksi ei ole.

India, Pakistani või Nigeeria päritolu Suurbritannia kodanik on esmajoones britt ja alles siis isikliku valiku alusel midagi muud.

Ja euroopalikus miljöös üles kasvanud ja haritud mustanahaline britt on klassikalises Euroopa mõistes enam eurooplane kui Nõukogude Liidus sotsialiseerunud eestlane, nii paradoksaalne ja võimatu, kui see ka ei tundu. Euroopa ei ole geograafiline mõiste, vaid ajaloolispoliitiline realiteet, milles me harva ja vaid lühiaegselt täie rinnaga osalenud oleme. Nurture vs Nature debatt laheneb siin empaatiliselt esimese kasuks.

Kuivõrd oluline konfliktiallikas kohalike ja neegrite vahel on majanduslikud põhjused? Töötavad ju neegrid ja võõrtöölised sageli töödel, mida kohalikud teha ei tahagi, kuid kuivõrd nähakse neis siiski ohtu “põliselanike” tööhõivele, sotsiaalsele kindlustatusele jne?

Majanduslikud põhjused konflikti allikana ei ole peamised. “Neegrid” laiemas mõistes täidavad olulist sotsiaalset funktsiooni, tehes töid, mis käivad alla eurooplase väärikuse. Selles mõttes on konkurents minimaalne, kuigi on sektoreid, kus ta on olemas – ehitusvaldkond näiteks.

Konflikti allikaks on enam nö teise astme majanduslikud faktorid, sisserännanute madalamast heaolutasemest johtuv kriminogeensus, integratsiooniprobleemid, üldine isolatsioon. Need klassikalised faktorid seletavad pea sajaprotsendiliselt näiteks Pariisi eeslinnade mässude tagamaad.

“Onu Tomi onnikeses” on üks oluline lause, kus onu Tom ütleb, et tema ei hakka vastu, tema “teenib oma isandat”. Kuivõrd alandlikud ja “oma isandaid teenivad” on tänases Euroopas immigrandid ning võõrtöölised, ja kuivõrd palju on siin plahvatusohtlikku? Pariisi rahutused on ju paljudel meeles, kuid kas see oli pigem meediasündmus või on siin taga laiaulatuslik mõttelaad ja pinge? Ja kui on, siis mida võib tulevik tuua?

Ühel tasandil – ja ehk kõige olulisemal – olid Pariisi banlieue’de127 rahutused tunnistuseks Euroopa sisemisest tupikust, Valgusutusajastu ummikussejõudmisest. Oma subjektide emantsipatsiooniga on Lääne-Euroopa heaoluühiskonnad silmapaistvalt toime tulnud, aga neile vääriliste eneseteostamisvõimaluste loomisega on kehvemini. See, mis toimus Pariisi satelliitlinnades, omab juuri esmajoones immigrantide noorema põlvkonna frustratsioonis. Toimunus praktiliselt puudus usulise äärmusluse mõõde. Keegi mässajaist ei tahtnud lahti öelda Prantsusmaa kodaniku staatusest. Mida taheti, oli selle staatusega kaasneva ootuste nivoo garanteerimine riigi poolt.

Teiste sõnadega, isanda-teenri dihhotoomiast ollakse edasi liigutud.

Pinged, mis on, on komplitseeritumad ja jõuavad otsapidi Euroopa tsivilisatsiooni ees seisvatesse põhiväljakutsetesse.

Kas meedias toimub ka mingit sorti neegrite demoniseerimine?

Peavoolumeedias on olukord pigem vastupidine. Euroopa “suur” meedia on valgusutusajastu väärtuste kindlaim, kui mitte just viimane kants ajal, mil valitsused üle kogu poliitilise spektri püüavad muganduda paremäärmusluse tõusu ekspluateerimiseks.

Olete öelnud, et suurim oht Euroopa projektile ei ole praegu mitte nn põlis-Euroopas, vaid Ida-Euroopas. On kirjutatud sellest, et praegu puudub Euroopa avalikkuse sfäär. Kas ka teie arvates säärane sfäär puudub ning Euroopa sees on praegu ikkagi mitu ja väga erinevat Euroopat?

Probleem on selles, et Euroopa piir jookseb endiselt Euroopa Liidu seest. Euroopa ei ole midagi, mida saaks laiendada poliitilise otsusega, nii nagu seda loodeti laienemise ajal. Euroopa tähendab koopteerimist ja omasugusena tunnustamist selle mõiste tegelike omanike – prantslaste, sakslaste, brittide jt – poolt. Euroopasse kuulumine tuleb välja teenida. Sellele reaalsusele silmade sulgemine, end ise Euroopaks kuulutamine ei teeni mingit ratsionaalset eesmärki. Ta on nagu parun Münchauseni katse end ise juukseidpidi soost välja tirida. Raskel hetkel, kui meil Euroopat vaja läheb, oleme me niimoodi ikka üksi.

Muidugi, mündil on kaks külge. Euroopa servade kallal näkitsemise 127 Eeslinn. Inglismaal mõistetakse selle sõna all keskklassi elupaikasid, Prantsusmaal aga eeslinnu, kus elavad madala sissetulekuga inimesed. Toim.

talumine, Euroopa ahenemise aktsepteerimine saeb ka oksa, millel istuvad Pariis, Berliin jt. Aga peame endale aru andma, et see on väga jäme oks.

Ida-Euroopas on võõraviha paljude arvates eriti suur, meenutades kasvõi ungarlasi Slovakkias, mustlasi Ungaris ja nii edasi.

Kas Ida-Euroopa võib saada “Euroopa projektile” saatuslikuks?

Võõraviha ise kui selline vaevalt, mitte tänastes oludes. EL on selleks piisavalt distsiplineeriv raamistik. Kuid ELi nõrgenedes ja välise surve kasvades – nt Venemaa suunalt – võib sellest kergesti saada ajend millekski suuremaks.

Kas teie arvates on praeguse Euroopa võtmeküsimus üldse see, kuidas tullakse toime võõrastega, nn Teisega, või ei ole see praegu olulisim?

See on kindlasti võtmeküsimus, kuid “Teise” all ei tule siin mõelda mitte “neegreid”, kuivõrd potentsiaalseid eksistentsiaalseid ohtusid islami ja Venemaa näol. Mõlemad on otseses konkurentsis Euroopa väärtustega. Euroopal tuleb kahtlemata kohaneda, aga seda ilma oma moraalsest autoriteedist loobumata.

Millisena sooviksite näha Euroopat kümne aasta pärast, kui fookusesse võtta ülalkirjeldatu?

Rohkem näha eurooplasi Euroopas – inimesi, kellele kõik kõrvalseisjad, ükskõik mis Euroopa osas, on automaatselt eurooplased.

Mina olen Euroopas reisides tundnud end sageli siiski spetsiifilise idaeurooplasena, peaaegu et neegrina. Aga teie?

Otseselt mitte. Lahkusin Eestist vara, 1991. aastal. Nõukogude ühiskond, oli, mis ta oli, oli fundamentaalselt siiski Valgustusajastu produkt ja oma kasvandikele pärandas ta äärmiselt egalitaristliku maailmavaate. Alguses ei osanud end seetõttu “neegrina” tunda ja vahepealse aja jooksul pole olnud põhjust seda vaadet revideerida.

Kadunud mees128 Mary E. O’Malley

1860. aastal kuulusid härra Jess Stevensile neegerori ja tema naine.

Jess Williams, kes elas maakonna põhjaosas, ostis vana orja, aga ei ostnud tema naist. Ühel päeval läks üks Jess Williamsi poistest Edward Stevensi juurde ja puhkes tüli, mistõttu hr. Stevens pidi tulistama teda kätte. Hiljem võttis Jess Williams vana neegri ja läks põllule, kus Edward Stevens ja poiss vilja külvasid. Nad peitsid ennast puude taha ja neegrile anti relv ja kästi tulistada, kui Stevens mööda teed nende poole tuleb.

Ta tuli aeglaselt, külvates vilja, aga neeger ei lasknud. Williams ütles: “Miks sa ei tulistanud?”, ja neeger vastas: “Massa, mul polnud lihtsalt südant.” Williams ütles: “Kui sa järgmine kord ei tulista, siis ma lasen sind.” Kui Stevens läks mööda, siis neeger tulistas ja tappis ta, purustades kõpla käepideme pilbasteks. Ühel päeval tuli Princetoni müügimees, kes sõitis toredal hobusel ja kellel oli ilus sadul, ja hiljem läks ta Williamsite koju. Mitu päeva hiljem hakkasid tema inimesed tema pärast muret tundma ja kontrollides selgus, et teda nähti viimati Williamsite juurde minemas. Mitu päeva hiljem leidsid tema inimesed tema kübara maja lähedal tiigi peal ujumas ja mõned nädalad hiljem tuli üks Williamsite poistest linna, ratsutades samal sadulal, millel müügimees oli ratsutanud mõned kuud varem.

Vana neegerori läks hr. Stevensi juurde tema naisele külla ja kui tema ning hr. Stevens olid põllul, oli põõsastesse peitu pugenud salakuulaja, kes kuulas pealt vestlust, mis käis müügimehe kohta. Kui vana ori koju tagasi tuli, siis seoti ta noore muula saba külge, kes lasti lahti, ja orja veeti, muljuti ja peaaegu tapeti. Edward Williams, Jess Williamsi poeg, leidis vana orja ja lasi ta saba küljest lahti. Tema isa ja vend said sellest teada ja hakkasid teda taga ajama, soovides teda tappa, aga tal õnnestus nende eest kõrvale põigelda.

Hr. Jess Stevens kõndis järgmisel hommikul mööda rada ja kuulis 128 Jutustus pärineb Ameerika Kongressi Raamatukogust, Orjanarratiivide kollektsioonist, kus on transkriptsioonid 1936-1938 tehtud intervjuudest ja vestlustest endiste orjadega.

kurblikku ägamist, ja natuke otsides leidis vana orja. Ussid olid söönud tema nägu ja ta oli peaaegu surnud. Inimesed tõid ta kohtumajja ja hakkasid kella helistama, andmaks inimestele teada, et ebaõiglus on sündinud. Kui üks väsis, jätkas teine. Kell helises nii päeval kui öösel, kuni enamik maakonna inimesi tuli vaatama, mis lahti on. Hulk mehi läks päevasel ajal ilma maskideta ja ennast varjamata Williamsite koju ja poosid Jess Williamsi. Nad tahtsid üles puua ka kaks poega, aga need pääsesid minema.

Minu elulugu

129

Ann Gudgel

Ma ei tea, kui vana ma olen, aga ma olin väike tüdruk, kui see mees Lincum130 meid neegreid vabastas. Meie ema ei öelnud meile kunagi, kui vanad me oleme, aga ma tean, et ma olen päris vana, sest ma tunnen end sedaviisi.

Kui ma olin väike tüdruk, siis olime me kõik härra Balli omad. Kui Lincum meid neegreid vabastas, siis me läksime ja elasime koos härra Balliga, kuni me lapsed olime üles kasvanud. Kedagi meist ei müüdud kunagi, sest me olime alati kuulunud Ballile nii kaua, kui ma mäletan.

Ema töötas suures majas, aga meie, lapsed, pidime jääma onni. Aga ma ei hoolinud sest väga, sest proual oli väike laps, kes oli täpselt minu vanune, ja me mängisime koos.

Ainus kord, kui proua mind peksis, oli siis, kui minu pärast miss Nancy nõelata sai. Ma ütlesin talle: “Miss Nancy, mesilased magavad, lähme varastame nende mett.” Kui ta neid puudutas, siis nad lendasid kohe meie ümber ringi ja mu mammal läks umbes terve päev, kuni ta nõelad meie kätest välja sai. Proua muidugi peksis mind selle asja pärast.

129 Jutustus pärineb Ameerika Kongressi Raamatukogust, Orjanarratiivide kollektsioonist, kus on transkriptsioonid 1936-1938 tehtud intervjuudest ja vestlustest endiste orjadega.

130 Mõeldud on Abraham Lincolni.

Rein Pakk

Hakuna Matata Hambaravi

Autorid

Malcolm X (1925-1965), vabadusvõitleja. Üks silmapaistvamaid mustade õiguste eest kõnelejaid 1950ndate teisest poolest alates kuni oma surmani.

Tõnis Arro (1960) on Teater NO99 loomenõukogu liige. Ta on õppinud psühholoogiat Tartu Ülikoolis, psühhoteraapiat Helsingi ülikoolis ja juhtimist London Business Schoolis.

Asutanud ja juhtinud mitmeid ettevõtteid (konsultatsioonifirma Fontes, Balti juhtimiskonverentsid), korraldanud Pärnu juhtimiskonverentse, tõlkinud ja kirjastanud raamatuid (kirjastus Hermes). Tegutseb konsultatsioonide ja koolituse alal (vt www.executivelab.eu) Andres Kurg (1975), kunstiteadlane ja –ajaloolane, rõhuasetusega arhitektuuril. Eesti Kunstiakadeemia teadur. Uurinud mh ka sotsiaalset ruumi, kunstnike ja privaatsfääri vahekordi jne.

Viktoria Ladõnskaja (1981), ajakirjanik, töötanud erinevate ajakirjandusväljaannete juures.

Ahto Lobjakas (1970), Raadio Vaba Euroopa Brüsseli korrespondent ja kolumnist. Lõpetanud Lundi ülikooli ning kirjutanud Oxfordi ülikooli juures lõpetamata jäänud doktoritööd poliitilises filosoofias.

Armin Kõomägi (1969), ärimees ja kirjanik. Võtnud osa firmade Smarten Logistics, Säästumarket, Eesti Raudtee, Bauhof, Klick jt tegevusest. Avaldanud kolm raamatut ning novelle perioodikas.

Edd Shirley, ori Jüri Allik (1949), psühholoog, Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor. Uurinud nägemispsühholoogiat, sotsiaalset kapitali, geenide ja isiksuse vahelisi seoseid jne.

Mary E. O’Malley, ori

Paul Krugman (1953), majandusteadlane ja kolumnist, Princetoni ülikooli professor. 2008. aastal pälvis Nobeli majanduspreemia. Huvitunud majandusgeograafiast, rahvusvahelisest finantssüsteemist, kaubandussuhetest jne.

Ene-Liis Semper (1969), teatri- ja videokunstnik, Teater NO99 asutaja ja juht Tiit Ojasoo (1977), lavastaja, Teater NO99 asutaja ja juht Stephen Metcalf, kriitik ja kultuuriuurija, uurinud 1980ndaid. Töötab ajakirja “Slate” juures.

Karl Marx (1818-1883), filosoof ja majandusteadlane. Kapitalismi kriitik, klassivõitluse teooria arendaja.

Friedrich Engels (1820-1895), filosoof. Kapitalismi kriitik.

Toni Morrison (1931), kirjanik. Pälvis 1993. aastal Nobeli kirjanduspreemia.

Barack Obama (1961), USA president. Esimene afroameeriklasest president USA ajaloos. Õppinud õigusteadust, töötanud aastaid Chicagos, mh ka vaeste kogukonna abistajana sealsetes slummides.

Tõnis Mägi (1948), laulja, helilooja, näitleja.

Iain Ferguson, Stirlingi ülikooli lektor sotsiaaltöö alal. Enne seda töötas aastaid sotsiaaltöötajana.

Niall Ferguson (1964), Briti ajaloolane, süvendatult uurib rahandusja majandusajalugu ning impeeriumite minevikku. Harvardi ülikooli professor, mitmete raamatute autor.

Tõnis Kahu (1962), popmuusika kriitik.

Tiit Hennoste (1953), keele- ja kirjandusteadlane. Praegu Tartu ülikooli arvutilingvistika teadur.

Ol’ Dirty Bastard (1968-2004), muusik. Räpigrupi Wu Tang Clan üks asutajaid ja liikmeid, alustas hiljem soolokarjääri. Suri narkootikumide üledoosi.

George Henderson, ori Tyler Durden, kangelane filmist “Fight Club” Patrice Lumumba (1925-1961), vabadusvõitleja, Kongo Demokraatliku Vabariigi esimene peaminister. Hukati pool aastat pärast Kongo iseseisvumist. Hukkamises on oma osalist süüd tunnistanud Belgia, tõendid viitavad ka USAle. Ann Gudgel, ori Jeremy Rifkin (1945), USA majandusteadlane William Wells Brown, põgenenud ori Rein Pakk (1968), filmiajaloo õppejõud, teinud režissöörina lühifilme, mitmete restoranide asutaja, popkultuuri kriitik, stsenarist, karikaturist, näitleja jne.

Harriet Beecher-Stowe (1811-1896), kirjanik. Tema romaan “Onu Tomi onnike” oli populaarseim ilukirjanduslik raamat tervel 19. sajandil. See muutis maailma.

ISBN 978-9949-18-610-5 Väljaandja Teater NO99 Trükk Major Trükiagentuur

Teater NO80, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee