NO99 kavavoldik jaanuar-veebruar 2017

Head uut tõejärgset aastat jaanuar-veebruar 2017

VÄRSKE

NO39 Ema Courage

Nad on siin olnud igal õhtul tuhat aastat järjest. Musta plastikkattega põrandale on sisse kulunud nende käigurajad.

Rauast seintele on sisse vajutatud käejäljed, mis kestavad igaviku. Kitarrikeeltele on kleepunud sõrmeotste nahk ja mikrofonides kõlab möödunud tuhande aasta hääl. Nad on siin ka täna õhtul, et mängida üht lugu. Lugu Ema Courage’ist.

Saksa luuletaja Bertolt Brecht põgenes 1939. aastal natside eest pagulusse. Nii istuski poeet külmas Taanis, relvastatud vaid täpse ja halastamatu sõnaga, ning paiskas kogu maailma ette suure metafoori sõjast. Sõda, ütles Brecht, ei ole miski, mis sünniks tankitõrjekraavides ja peastaapides. Sõda sünnib meie kõigi peades ja südametes, iga päev, iga kell, iga julma ja iseka teoga. Universumi suurim lahinguväli on alati elutoas.

Veiko Õunpuu on filmirežissöör, kelle filmid kõnelevad inimeseks olemise võimalikkusest meie tänases päevas.

Olulised kaadrid, targad näitlejad, lummavad atmosfäärid, sõna ja laulu ühinemine poeesiaks ning katarsis. Nüüd teatris!

Tekst Bertolt Brecht Lavastaja Veiko Õunpuu Kunstnik Kairi Mändla Muusika Paul Dessau, seaded Ülo Krigul ja trupp Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Jarmo Reha, Rea Lest, Simeoni Sundja, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Helena Pruuli ja Jörgen Liik Etendus kestab kolm tundi ja 30 minutit, ühe vaheajaga.

Etendused 24/25/26 jaanuaril ja 7/8/9 veebruaril.

Enne 25. jaanuari ja 7. veebruari etendusi dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

NO45 Kodumaa karjed

VIIMASEID KORDI

Poliitiline teater lõppes hetkel, mil Donald Trump sõitis pilvelõhkuja ülemiselt korruselt eskalaatoriga alla ajakirjanike ette ning teatas presidendiks kandideerimisest. Sel hetkel muutus poliitika suureks teatriks ja kaaperdas kõik, mida teater oli kunagi endale kalliks pidanud: ringi sisenesid üleelusuurused kangelased, publik valati üle emotsioonidega ning tõde asendati väljamõeldistega. Mis jäi teatrile?

Teatrile jäi inimene. Jaak Printsi soolo “Kodumaa karjed” võtab kokku viimase 25 aasta jooksul Eestis kõlanud hääled.

Presidentide kõrval koduperenaised, sportlaste kõrval jorsid, poeetide ja ärimeeste kõrval televaatajad. Kõned, lugejakirjad, spordikommentaarid, ajalehepealkirjad, hüüatused, karjed ja õnneäginad on kõik kunagi kõlanud. Nad on päris. Sest vahel on tõe ainus võimalus tõena säilimiseks pagemine fiktsiooni (Aare Pilv).

Laval Jaak Prints Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja Etendus kestab poolteist tundi, ilma vaheajata.

Etendused 20/27 jaanuaril ja 10/11 veebruaril.

Enne 27. jaanuari ja 10. veebruari etendusi dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

NO44 FANTASTIKA

VIIMASEID KORDI

Lava on maagiline paik. Kohe, kui sinna satub inimene või pudeneb töörõdult nööpnõel, muutuvad nad millekski muuks.

Inimene ja nööpnõel on pärit küll siit maailmast, kuid lava peal võivad olla ükskõik mis: inimene võib olla hoopis 17. sajandi kaupmees, nööpnõel võib meie fantaasiates muutuda metsaks.

Tähendab: lava peal tekib paralleelmaailm, teistsugune maailm teistsuguste reeglitega. Nii me oleme harjunud teatrit vaatama.

Kuid kas see on ainus võimalus?

Mart Kangro on oma lavastustes sageli küsinud: misasi teater on? Mis on lava? Mis juhtub laval inimestega? Mis juhtub laval näitlejatega ja mis juhtub saalis publikuga? Mis hakkab nende vahel toimuma? Kas lava peal on võimalik luua mitte paralleelmaailm, vaid pikendada seda maailma, milles me oleme? Kas paralleelmaailm võib tekkida hoopis publikus? Või kusagil mujal? Kus? Lavastaja Mart Kangro Kunstnik Marit Ilison Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Rasmus Kaljujärv ja Tiina Tauraite (Von Krahli Teater) Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 11/12 jaanuaril ja 13/14 veebruaril.

NB! Viimased etendused Tallinnas!

VIIMAST KORDA

NO53 Kadunud sõbra juhtum

“Kadunud sõbra juhtum” on − nagu pealkirigi teatrisõbrale reedab − detektiivilugu. Hämaratel asjaoludel jääb kadunuks sõber ning teda otsima asudes satuvad jäljekütid pööraste sündmuste keerisesse, kust ei puudu politseiuurija, piraadid, inimkujuline koer, enese ja teiste elu reflekteeriv kaevur, saatanlik kruvi, poeetilised aadlikud ja taevast allasadav anarhismi must lipp. Juhan Ulfsak on sõlminud kokku Taavi Eelmaa nägemuslikud kujutlused inimtsivilisatsiooni kauneimast õiest − sõprusest.

Dadaism on kunstivorm, mis proovib katkestada selle, mida meie teadvus tavapäraselt teeb − toodab kogu aeg juurde sedasama tegelikkust, mis meie ümber on. Me näeme autot ja mõtleme, et see on auto. Me tunneme teise inimese nahka ja meie teadvus ütleb, et see on teise inimese rakke kattev membraan. Dadaism − ja “Kadunud sõbra juhtum” − näeb aga autos mereröövlite laeva ja inimnahas krokodillipeaga meest. Dadaism ei lase teadvusel tegelikkust juurde toota, vaid katkestab selle kurnava protsessi ja tekitab midagi täiesti uut: esmalt segaduse, seejärel aga kujutelmade lakkamatu laviini uuest ja teistsugusest maailmast.

See teebki elu elamisväärseks.

Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Teksti autor Taavi Eelmaa (Von Krahli Teater) Kunstnik Kairi Mändla Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv ja külalistena Mirtel Pohla ning Lauri Lagle Etendus kestab kaks tundi, ilma vaheajata.

Etendused 17/18 jaanuaril ja 22/23 veebruaril.

NB! Viimased etendused!

Enne 17. jaanuari ja 23. veebruari etendusi dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

VÄRSKE

NO38 Punane õhupall See lavastus on mõeldud täiskasvanutele ja lastele, kes rõõmustavad, kui nendega räägivad sõnade asemel pildid.

Sest mis on pilt? Pilt on sõna, milles on tuhat uut võimalust.

Pilt on fantaasia päästik ja kujutluse gaasipedaal. Lavastaja Mart Kampuse ja kunstnik Liina Keevalliku koostöö on tund aega pilte ja atmosfääre, mille keskel rajavad teed eesmärgi poole kaks inimest.

“Punane õhupall” on saanud inspiratsiooni Prantsuse samanimelisest filmist (1956), kus väike poiss avastab koos oma õhupalliga Pariisi. Kampuse lavastuses liigub Erki Lauri kujuline inimene läbi moodsa linna, mida ta seni on näinud vaid läbi aknaklaasi. Iga maja, iga tänavanurk, iga põikallee on tema jaoks avastamata üllatuste varalaegas. Linn avaneb teekäijale nii, nagu see saab avaneda ainult uitajatele − värske ja vahetuna. Sest ta ei otsi ekraanilt pokemone ega jälgi mööduvaid tänavaid nagu trenni sõitev laps läbi Volvo küljeakna. Ta on linnas kohal. Aga temaga koos on seal linnas veel keegi.

Lavastaja Mart Kampus Kunstnik Liina Keevallik Laval Erki Laur ja Mari Abel (mõlemad Von Krahli Teater) Etendus kestab üks tund ilma vaheajata.

Etendused 20/31 jaanuaril ja 28/29/30 märtsil.

Enne 1. ja 16. veebruari etendusi dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

TULEKUL

Lavakunstikooli aktsioonid: Kreeka tragöödiad ja Drag show

Eelmise aasta sügisel võttis Lavakunstikool vastu füüsilise teatri magistrikursuse, mille juhendaja Jüri Nael on teatrit õppinud üle kogu maailma. Ta on töötanud koos inimestega, kes teevad teatrit, mille sarnast Eestis ei ole kunagi tehtud ja just nende inimeste abiga proovitakse kahe aasta jooksul avastada mis on (füüsiline) teater, füüsilisus teatris, kuidas lendab mõte ja kuidas liigub keha.

28. jaanuaril on NO99 suures saalis võimalus kohtuda kuningas Oidipuse, Phaidra, Agamemnoni, Klytaimestra, Prometheuse, Kreoni, Hippolytos ja Agauega, et ära kuulata-vaadata nende lood pooletunniste mono-etendustena. Voolab higi, veri ja pisarad, sest need valikud, mis nende tegelaste ees seisavad ei ole lihtsad. Saatus. Needus. Jumalate kättemaks. Kreeka tragöödia on oluline, täpne ja nii võimas, et see lööb hinge kinni − ja siis jälle lahti. Magistrande on neil otsinguil aidanud Jüri Nael, Merle Karusoo, Anne Türnpu, Maret Mursa Tormis, Lorna Marshall (London), Eddie Martinez (Pina Bausch Wuppertal Tanztheater), Chris Evans (Gecko Theatre, London), Ivana Jozic ja Kasper Vandenberghe (Jan Fabre Company, Belgia).

Lavalaudadel lavakunstikooli füüsilise teatri magistrandid Agur Seim, Jaanika Tammaru (Teater Must Kast), Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Mait Joorits, Martin Mill (Ugala), Raho Aadla, Sergei Furmanjuk (Vene Teater), Sylvia Köster ja Tanel Saar (VAT Teater).

4. veebruaril transformeeruvad needsamad magistrandid pluss veel kümmekond lavakunstikooli 28. lennu tudengit drag’ideks.

Keset saali ulatub peenikese keelena catwalk, kõlaritest tulvab muusika, mis kisub meid põrnapidi kaasa, seinad sätendavad, valgusvihud veiklevad, ja ükshaaval kõnnivad meie ette need pöörased inimesed, kelle võimuses on muuta üheks hetkeks terve universum õnnelike olevuste kohtumispaigaks.

Lavastaja Jüri Nael Laval lavakunstikooli magistrandid ja tudengid Etendused 28. jaanuaril ja 4. veebruaril.

NO99 Tantsulaager See on Eesti populaarseim pidu. “Tallinna ööelu hitt” - nii ütles selle kohta Eesti Ekspress. “Kui ma seltskonnaga uksest sisse hakkan liikuma, näen rahvamassi, kes on vallutanud kogu teatri kohvikuosa ja ülesviivad trepid. Garderoob on täis, nii et asjad tuleb panna selleks ette nähtud toolile. Siin ei ole nii, nagu tavalises klubis, et kõik vaatavad sind ja seda, mis sul seljas on. Siin ongi rõhk tantsul ja mitte millelgi muul,” kirjutasid nad.

Meil on lava. Meil on muusika. Meil on videod. Ja meil on esitantsijad. Laval on kolm inimest, kes tantsivad videode järgi. Ja sina tantsid nende järgi. Sa tantsid, tantsid, tantsid.

Sa ei saa maha jääda. Sa ei tahagi seda. Kõik sinu ümber tantsivad. No bullshit, only dance. Sa näed sadu inimesi enda ümber, kes teevad täpselt sama. Seinad kattuvad higiga, õhk joovastusega.

4. veebruaril NO99 Tantsulaagris DRAG-ERI! Dragid! Dragid! Dragid!

PS Soojenduseks tasub vaadata YouTube’ist filmi “Paris Is Burning”.

NO99 Kino NO99 Kino toob iga kuu vaatajateni filmid, mida mujal ei näe.

Need on tundlikud ja ilusad, poeetilised ja õrnad illusioonid, mille loomiseks ei ole vaja läinud muud kui inimhinge saladusi ja emulsiooniga kaetud õhukest elastset linti. NO99 Kino asetab selle lindi taha suure prožektori ning teie ees suurel ekraanil hakkavad oma elu elama kangelased ja rajakad, armastajad ja kurjategijad, kõik erinevad, kõik kõndivad saladused. Jah, NO99 Kino on elujaatav kontseptsioon.

Teise korruse fuajee. Lamamistoolid. Vaikus. Pimedust läbib valguskiir. Teie ees on ime.

NO99 Kino 14. jaanuaril ja 11. veebruaril

Julgemalt inimese äratamine Intervjuu Helena Pruuliga, küsis Eero Epner

Kas hetkel, kui Sa sisened proovisaali, astud Sa enda jaoks “teise maailma” ja muutud mingil moel teistsuguseks, või näed enda eesmärke ja tahtmisi proovisaalis samasugustena nagu ka väljaspool proovisaali?

Tasandeid on tegelikult mitu. Astudes ühte rolli, on “teise (mõtte)maailma” sisenemine ja täielik usk selle teistsuguse inimese tõdedesse möödapääsmatu ja põnev teekond. Ja samas privileeg – pugeda välja oma sotsiaalsest seisust, oma ajaloost ja tõekspidamistest ning pugeda kellegi teise nahka, anda sellele ruumi, lasta sellel teisel tüübil enda sees püsti tõusta ja näha maailma läbi tema silmade, reageerida temana.

Ja see on üks lahedamaid asju selle töö juures. Niisiis, üks asi on roll.

Teine aga mina, kes ei kao proovisaalis ega laval tegutseja alt ära. Ma olen ikkagi mina. Proovisaali astun mina oma isiklike küsimustega maailma asjade kohta, võtan kaasa oma ideed ja väärtused. Kõiki neid x tegelasi laval ja elus, mille vahel tuleb liikuda, ühendab üks mina, mis toimetab iga päev oma kindlate väikeste või suuremate eesmärkide suunas. Lõppude lõpuks saan ma teha sellist teatrit, milline inimene ma olen ja millised eesmärgid ma endale sean, milliseid küsimusi ma endalt küsin. Kõik minu mõtted sünnivad ju minust. Ma ei saa endast mööda. Vahepeal on see muidugi rusuv.

Proovisaali kohta veel. See on ruum, kus kehtivad natuke teistsugused reeglid kui elus väljaspool. Ma muutun “teiseks” sel määral, et annan endale ja teistele rohkem vabadust.

Kaasneb hulk vabadusi (ja ka vastutusi), mida saame endale võtta seoses katsetamisega, mingite maailmade üles ehitamisega. Ma ei usu, et ükski maailm on kunagi sündinud ilma vaidlusteta, suure tööta, eksimusteta või pikka aega üldse

vales suunas jooksmiseta − seda kõike juhtub ja proovisaalis peabki juhtuma. Proovisaal võiks olla nii turvaline koht, et näitleja saab seal minna paikadesse, kus ta varem pole käinud, hirmu tundmata. Loomulikult on ka kontsentratsiooniaste proovisaalis märkimisväärselt kõrgema kraadiga, sellist kraadi ei suuda lihtsalt kogu aeg elus hoida.

Ja kuigi kõigest eelnevast võiks võib-olla ekslikult järeldada, et ma muutun “teiseks”, siis kui ma vastaks ühe sõnaga, kas ma muutun proovisaali astudes “teiseks”, siis vastaksin ma “ei”. Teatrit teen ma selle pärast, et ma tahan teha. Nii saan ma tegeleda nende küsimustega, mis huvitavad mind, mitte mingit müstilist “teist”.

Mis on see, mille eest Sa võtad näitlejana vastutuse? Mille eest Sa saad võtta ja mille eest ei saa?

Meil on võimalus kutsuda inimesed mõneks tunniks (mida keegi kunagi tagasi ei saa) saali ja ma vastutan selle eest, et see, mida me seal paari tunni jooksul ajame, oleks mulle oluline. Mul on võimalus ja vastutus suhtuda igasse töösse täie tõsidusega, mis kindlasti ei välista huumorit, vastupidi! Aga huumor saab sündida ainult pinnaselt, mis mulle isiklikult väga korda läheb.

Ma ju tahan ise ka nendest tundidest laval rõõmu tunda. Kellele kunagi kannatava näitleja vaatamine mingit päästmist oleks pakkunud?

Kui rääkida natukene üldisemalt (ja ehk isegi liiga üldiselt), siis loomulikult võtan ma vastutuse enda kui inimese eest, kes hakkab looma või tõlgendama ühte materjali. Eks ma üritan kuidagi vastutada selle eest, milline ma olen üleüldse.

Inimesena. Hoiduksin neid kahte mina liialt skisofreeniliselt eristamast, kes toimetavad teatris ja väljaspool. Samamoodi nagu seisan oma sõnade, mõtete, tegude, teadmiste või nende puudumiste taga elus, on see ka teatris. Aga laval pean ma veel eriti täpselt teadma, mida ma teen või mis asja ajan. Või kui kaduma lähen, mida tuleb ette, siis üles otsima see, mida me tahtsime teha ja tulime tegema.

Vastutan ka selle eest, et me kõik trupina enne etendust kokku saaksime, üksteisele päriselt silma vaataksime ja näeksime, kust täna stardime.

Samas ei saa ma kunagi täielikult vastutada selle eest, mis hakkab toimuma saalis olevates peades, kui käivitub inimloomuse ülim jõud – kujutlus. Aga lootus on, et publik on etendusega kaasas ja et see jõud käivitub.

Mis on teatri juures see fun-osa, mis kogu aeg meelest ära kipub minema?

Võib-olla see, et meil on võimalus teha ükskõik mida. Ja seda mitte nii, et ükstapuha, millist jama suust ja peast välja ajada, vaid vastupidi. Teemad või olukorrad, millega me tegeleda võime, ei ole piiritletud. Piiriks on ainult minu enda isiklik piiratus ja seda saab lõhkuda ja trupisiseselt üksteist julgustada ja väljakutseid esitada.

Proovisime Lauri Laglega mõned päevad tagasi kõrvutada kirugi tööd ja näitleja tööd. Fantaseerisime teemal, kui palju eksimisruumi kummalgi erialal on. Jõudsime muuhulgas rõõmsa tõdemuseni, et näitlejal on suurem liikumis- ja katsetamisvabadus, sest opereeritaval inimhingel on teistsugune matemaatika kui opereeritaval kehal. Kui sa küsid, et mis on “fun-osa”, siis see on küll üsna “fun” ja see kipub ununema, et ruum, milles katsetada ja mängida, on väga-väga suur ja lai, keegi ei saa öelda, et ma selle südame nüüd täiesti valesti kokku panin. Võib-olla kellegi jaoks mitte.

Nüüd võin jälle tõsisemaks muutuda ja endale vastu vaielda ja öelda, sellepärast ei või me suhtuda sellesse, mida teeme, kuidagi kergekäelisemalt. Patsy Rodenburg kirjeldab oma TED’i kõnes ühe näitleja poolt tehtud häälitsust, mis vallandas ühes vaatajas tugevaid tundeid, sest lavalt kuuldud karje olevat olnud samasugune, mida vaataja tegi ise, kui sai teada kohutavast õnnetusest, mis oli juhtunud tema lapsega.

Mõnikord tekitab näitleja vaatajas kujutluspilte, mida ta ise ei saa ette näha, aga milleks tuleb valmis olla.

Millised impulsid Sind teatris proovisaalis ja etenduste käigus kõige enam käivitavad?

Kõik algab huvist. Kui teema on enda jaoks oluline, siis see sütitab. Muidu võib igatpidi püherdada või tarku sõnu rääkida, aga kui endale korda ei lähe, ei juhtu midagi. Kui teater on ainult käsitöö, ei ole see minu jaoks huvitav. Mind köidavad need küsimused, millega me tegeleme. Tehniline sooritus on elementaarne. (Nii kirjutasin ma pärast nädalat, mil polnud ühtegi etendust mänginud. Eile mängisime aga “Ema Courage’i” ja sain aru, et mu vastus on mingi absurdne hämamine (mitte vale, aga liiga teoreetiline).)

Käivitab sära partneri silmades. Kui näen, et minu vastas on inimene, kes mängib endal praegu hinge välja ja püksid jalast − nii suur on see tahtmine minuga koos seda asja tänu õhtul nendele inimesele mängida. Ja ka publiku poolt tulev energia, selles pole küsimustki, ilma selleta ei teeks me ka õhtust õhtusse midagi.

Aga mingid asjad jäävad müsteeriumiks... Või on see ainult ebaprofessionaalsuse tunnus (?), aga arutasime eile kolleegiga, et olgugi, et iga lavastusega kujunevad välja rituaalid ja harjutused, mis aktiviseerivad teatavad sisemised protsessid, kuid ometi ei ole see päris tavaline matemaatika ja kogu elu ümberringi mõjutab igat nüanssi tänaõhtuses etenduses. Oleks robotlik arvata, et elu meis midagi ei muuda.

Mõnikord on mõne raamatu või luuletuse või laulu või pildi puhul tunne, et “oh, sellise asja oleks küll tahtnud ise teha.

Oleks tahtnud näha asju sama tundlikult ja selgelt ja oleks tahtnud osata seda teistega jagada”. Vahel, kui näen, millise empaatiaga kolleegid maailma suhtuvad ja kui kaunilt sellega midagi peale suudavad hakata, sütitab see ka ennast, aga sellises olukorras mitte nii, et oleks ise võinud teha, vaid: “Oh, tahan nendega koos teha”.

Mäletad Sa viimast õnneliku hetke laval?

Need hetked on sellised hetked, kus ma ei ole üksi. See on kohtumine partnerite ja mänguga. Ja jah, mäletan konkreetselt ka. See oli hetk, kui ma sain aru, et mängime partneriga päris koos. Minu meelest ei ole see üldse liiga tavaline nähtus, et kaks inimest tõesti KOOS mängivad − kui mõelda, kui keeruline on inimene, siis alustuseks hea, kui ta iseendagi kuidagi kokku saab. Aga see oli aus suhtlus, igasuguse automatismita, tagasihoidmiseta, kordamiseta. Nagu poleks olnud eilset etendust ega oleks ka homset. Kahe kohtumine, millest sündis mängurõõm, mis sütitas meid mõlemaid. Mängurõõm ei pea küll kaugeltki avalduma naerus, aga antud hetkel oli naeru nii saalis kui ka laval ja mulle tundus, et natuke tahtsime nutta ka.

Mina küll vähemalt. Aga see kõik juhtus väga kiiresti. See oli õnnelik hetk.

Sellistel hetkedel hakkab midagi laval lippama, ei tea isegi, kust selline särin tuleb, aga midagi juhtub. Püüdes mitte kalduda esoteerikasse, on tegemist sellise tundega, nagu kuskilt tuleks jõudu juurde. Mingi neljas faktor panustaks veel.

Kolmas faktor on muidugi publik. Kui nad on kaasas, on see väga suur rõõm. Publik on inimesed ja nad teavad, kuidas need inimeste asjad käivad ja seda on tunda ka lavale, kui saalis tuntakse ära, et mõni hetk laval on kuidagi eriti päris või õnnelik.

Milliseid raamatuid Sa loed, millist muusikat Sa kuulad, millist kunsti Sa vaatad ja kelle arvamus on Sulle oluline?

Kui lõpetasin põhikooli, kinkis üks õpetaja mulle pildiraamatu.

Ausalt öeldes olin üsna solvunud − teised said ikkagi loetavad raamatud. Mõtlesin, kas ta arvab, et ma ei oska lugeda? Ei mõista teksti?

Nüüd olen selle raamatu juurde üha sagedamini tagasi jõudnud ja õppinud hindama erinevaid kunsti- ja fotograafiaraamatuid.

Piltides ilmutavad end sageli jõud, mis ei läbi mõistuse vooluringi või läbivad nii, et neid pole võimalik sõnadega vahendada. Kui Tõnu Kõrvitsal paluti kunagi oma heliteosest rääkida, ütles ta, et see on sama jabur, kui see, kui kirjanikul palutaks oma romaan ette tantsida.

Kavatsen siiski ka lugema õppida ja sain isa raamaturiiulist Mihkel Muti uue romaani “Eesti ümberlõikaja”, mis tuli välja just siis, kui olime trupiga pikal tuuril. Kolmandal reisinädalal oli juba raske ära oodata, millal jõuame koju, et teada saada, mida siin vahepeal mõeldud ja tehtud on.

Prantsumaal oli aga seda, mida kodus mõnikord ei ole. Oli Maurizio Catellani ja Philippe Quesne, Peter Brook ja 70ndatel ehitatud Espaces Abraxas Pariisi äärelinnas, mille välimus kuulutab maailma lõppu nii häälekalt, et osa filmist “The Hunger Games” filmiti seal. Kõik inimesed ja nähtused on midagi sellist, mis loovad kujundeid, mis on väga ebatavalised, aga võivad ootamatult osutuda kogu psüühe kontsentratsiooniks. (Ma ei pea siin ilmselt silmas seda eelmainitud filmi, ma ei ole seda ise näinud, aga sellist sorti arhitektuuri küll.) Bachelard küsib: “Kuidas saab mõni kujund avaldada äkitselt mõju teistele hingedele, südametele, hoolimata kõigist terve mõistuse barjääridest, kõigist arukatest mõtetest, mis on nii rahulolevad oma liikumatuses?” Aga teinekord saab ja sellist kunsti hindan ma väga.

Natuke on selliste küsimuste puhul tunne, et nüüd peaks ära otsustama, milline inimene ma olen. Millist muusikat kuulan, milliseid raamatuid loen, filme vaatan, aga midagi nagu tõrgub või isegi ei oska ära nimetada. Üldiselt annan oma aja sellele, mis mulle meeldib − täna Houellebecq ja homme Heinsaar, täna ambient ja homme koorimuusika, täna Künnapu näod ja homme Mapplethorpe’i kehad.

Kelle arvamus mulle korda läheb? Mõnikord minevat elu nii, et üha väiksema ringi inimeste arvamus saab oluliseks. Mul liigub asi praegu vastupidi, ei teagi, mida see tähendab. Aga

üha huvitavam on vaadata, kuidas inimesed elavad ja mõtlevad – väga erinevalt. Seda enam on tunne, et oleks enesepettus otsustada ära, kuidas üks viis mõelda ja toimetada on ainuõige.

Pean lugu väga erinevatest arvamustest ja inimestest. Kõlab kuidagi kulunult, aga praktiliselt igalt poolt on hea tahtmise korral midagi õppida, ka sellest, kui ma kuulen või näen kas kunstis või ühiskonnas midagi, mis mulle ei meeldi. Mida see minu maailma kohta ütleb?

Lotman arvas, et üksteist ideaalselt mõistvad inimesed ei saa tegelikult suhtlust alustada. Kiidavad üksteist takka, aga asi kuskile ei arene. Ma liigun praegu selle mõtte tuules ja otsin inimesi, kellega mu arvamus ei ühti.

Ma ei tea, see on nüüd segane küsimus, aga mul on tunne, et viimastel aastatel otsitakse teatris, aga ka mujal üha enam empaatiat ja harmooniat maailmaga. On tajuda mingisugune kriisiväsimus ja ka avangarditüdimus, radikaalse leppimatuse asemel proovitakse leida lepitust sellega, mis juba on. Kas oled midagi sarnast tajunud? Ja kuidas Sa ennast sellises teljestikus näed?

Päris täpselt sõnastatud. Olen tajunud teatris ja kunstis üleüldse soovi leida üha enam empaatiat ja harmooniat maailmaga ja see tundub üsna arusaadav – üksteise mõistmist ja probleemidesse süvenemist jääb vähemaks ja see asendub kellelegi ära panemisega, demagoogia meistriklassiga, mis ei tee olemist paremaks kellelgi (kui, siis ainult kirjutajal/arvajal, kes on saanud oma toored emotsioonid vahutades avaliku ruumi kaudu meie kõigi teadvusesse paisata). Urve Eslas nimetab praegust ajajärku fakti- või tõejärgseks ajajärguks, mis on intellektuaalselt huvitav, aga üsna kurbade tagajärgedega.

Harmooniat ja rahu otsiv kunst on vajalik, kui ei kaotata võitlusvaim, mis teenib ühiseid eesmärke. Seda ei tahaks ma uskuda, et lepitakse sellega, mis on. Võib-olla otsitakse aga teisi teid, et asju muuta. Ma ei usu, et toimub vaikne leppimine olukordadega, milles me tegelikult inimestena jätkusuutlikult

õnnelikud olla ei oska. Ent kui inimene tunneb ühel hetkel, et raske on usaldada poliitilist eliiti, kultuuritegelasi, kedagigi, siis on üsna selge, et ühiskonnas vajaka olev kindlustunne ja tasakaal tuleb leida kuskilt mujalt.

AGA! Oleneb muidugi, kui pika ajatelje selle vestluse aluseks võtame. Pikas perspektiivis on inimestel kombeks näha, et asjad on muutunud ja kuidagi teistsugused, kuigi suures plaanis pole tuhande aasta jooksul palju muutunud. Võtame paar nulli ära. Veidi lühema aja jooksul on Eesti ühiskond liikunud suurte raputuste ajast stabiilsuse vajaduse poole ja selles mõttes jällegi mõistetav, et teatri funktsioon on teine, mis ta oli paarkümmend aastat tagasi. Sellist mässu nagu siis ei ole enam mõtet teha.

Tulles veel rohkem lähiminevikku − majanduskriis, üksikute riikide läbikukkumine, rändekriis, pinged riikide vahel − see kõik on viinud mingisugusesse lootusetuse olukorda. Ehk otsitakse midagi sellist, millest võib-olla ei ole otsest näpuga näidatavat kasu järgmise aasta riigieelarve koostamisel, aga mida iga hea riigieelarve ometigi sisaldab. Empaatiat ja intellektuaalsust, mida on igas heas riigis, tema eelarves ja kodanikkonnas, kuigi me ei pruugi täpselt arugi saada, kust see sinna sattunud on.

Või hoopis lootusrikast hingetõmbeaega?

Mis on Sinu jaoks “hea” teatris? Mis on “halb”?

Minu jaoks on halb teatri tegemine selline, kus tehakse lihtsalt teatrit, selleks et teha teatrit – edevusest, raha teenimise eesmärgil (absurdne ettevõtmine) või lihtsalt sellepärast, et midagi teha. Käsitlen teatrit väga võimsa vahendina. Aga palja vahendiga vehkida pole mõtet, kui midagi pole vahendada.

Mõtteid peab olema. Ene-Liis ütles vist ühes intervjuus midagi sellist, et kui ei PEA tegema, siis ära tee. Kui seda sisemist sundi või tungi pole, siis teatrit teha mõnel muul põhjusel ei ole minu meelest hea mõte.

See, et kasutasin ennist sõna “vahend” ei tähenda, et ma mõtleks teatri kuidagi lihtsamaks või väiksemaks, kui ta olla võib. Vastupidi, see vahend võimaldab meil trupina luua, ehitada üles mingisugune maailm, mis on meie jaoks mingil põhjusel tähtis ja millest me soovime, et ka teised osa võiksid saada.

Soov panna tähele, mis elus toimub ja kogu selles lõputute võimaluste ja variantide universumis tunda ära midagi, mis oma hinges või peas kellukese helisema paneb, on igatahes hea algus.

Kas teater on Eestis Sinu arvates täitmas seda funktsiooni ja rolli, mis tal peaks olema, või mitte?

Vahel on inimesel vaja kellegagi lihtsalt ühes ruumis mõelda.

Teater ei pea pretendeerima abi pakkumisele, aga teater on inimese jaoks olemas ja ei kao kuskile. Sellega teater teeb. Aga et kui hästi ta seda teeb? Suurepäraselt, keskmiselt või kahju, et üldse midagi teeb? Raske üheselt vastata. Eestis tehakse väga erinevat teatrit väga erinevalt.

Igasugust teatrit on vaja. Ei ole nii, et üks või teine žanr oleks madalam või mõttetum. Kui inimesi hästi naerutada, ei tohiks sellise õnneliku ruumi loomist alahinnata. Küsimus on tasakaalus, kas meelelahutuse roll ei ole liiga suur võrreldes teatriga, mis tegeleb inimese või ühiskonna mõtestamisega?

Meelt lahutada saab siis, kui pärast meele millegagi liidad.

Jean Lescure kirjutas (Louis Lapicque’i ühele kirjutisele, mida ma tegelikult pole lugenud, aga see oli sissejuhatuses), et “Lapicque nõuab loomeaktilt, et see pakuks talle sama palju üllatusi kui elu ise”. Bachelard arendab seda mõtet ja arvab, et “kunst on niisiis elu intensiivistamine, otsekui üllatuste rida, mis ergutab meie teadvust ega lase sel uniseks muutuda.”

Teadvuse ergutamine, inimese üllatamine tema enda mõtetest või nende puudumisest, inimese äratamine unelusest oma elus − seda võiks teater teha minu meelest julgemalt.

Piletite ostmine Teater NO99 pileteid on võimalik osta meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee.

Otse piletiostule viivad alalehed “Kava” ja “Piletid” ja iga lavastuse leht. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!

E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”.

Facebook - www.facebook.com/TeaterNO99/ Facebookis jagame kõige kiiremaid uudiseid ja levitame muidu head.

Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite linke ja edastame muud huvitavat NO99 kohta ja mis netis silma jääb.

Instagram - teaterno99 Instagramis jagame oma hetki ja uudiseid piltidena.

Need räägivad ehk veel rohkem.

Teater NO99 internetis - www.no99.ee

Mängukava pani kokku Eero Epner.

Fotod lavastusest “NO38 Punane õhupall”. Fotode autor Jekaterina Abramova

Jazz NO99 Jazzklubi tegutseb juba üle kümne aasta. Igal reede õhtul kell 21.00 esinevad meie jazzklubi laval erinevad muusikud, nii noored kui vanemad esinejad Eestist ja välismaalt.

Samal õhtul teatrit külastanud inimesed saavad teatripileti ettenäitamisel pileti hinnaga 5 €, teistele on hind 7 €, sooduspilet (ainult eelmüügis) 5 €.

Eesti Jazzliidu liikmetele 3 €.

Meie restoran ja baar on avatud E-N 12-23 ja R-L 12-24. Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051.

Jaanuar R 20/01 21:00 Aitäh, Valter Ojakäär!

R 27/01 21:00 Linda Kanter kvartett

Veebruar R 03/02 21:00 Mairo Marjamaa Kvartett R 10/02 21:00 Jazzliit ja Jazzkaar esitlevad: Equally Stupid R 17/02 21:00 Susanna Aleksandra tribüüt Nancy Wilsonile

Piletiinfo Kassa 6605051 E-N 12-23 ja R-L 12-24 Pileteid saab osta kassast ja kodulehelt www.no99.ee.

Pileti hind 19 €, sooduspilet 15 € (õpilased, üliõpilased, õpetajad, pensionärid), toetajapilet 25 €. Kodulehel kasutajaks registreerides piletitele soodushinnad!

NB! Tund enne etenduse algust vabade kohtade olemasolul tudengitele, õpilastele, õpetajatele, päästetöötajatele, pensionäridele pilet 5€!

Müügil hooajapassid. Soodushinnad terve hooaja etendustele!

Täpsemalt loe kodulehelt.

NO99 kassas on müügil kinkekaardid (38 €).

Broneeritud piletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust. Pileteid tagasi ei osteta.

Parkla (maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni, laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Auto parkimine maja ees on tasuline (südalinna tsoon).

Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis.

NB! Kollektiividele − uus!

Kollektiividel on võimalik lisaks ühiskülastusele tellida eraldi sissejuhatus etendusse teatri dramaturgilt. Samuti on võimalik tellida loeng kaasaegsest teatrist ja kultuurist.

Sissejuhatused ja loengud on ühiskülastuse korral tasuta.

Teater ja restoran Teatri restoran on avatud enne ja pärast etendust. Võimalik broneerida kohad ning kohtuda sõprade-tuttavatega, vestelda teatrist ja elust, vaielda ja debateerida, ning süüa väga head toitu. Menüü teatri kodulehel.

“See on maagiline koht. Seal on alati tunne, et kohe hakkab konfette laest alla sadama.” (Meelis Oidsalu)

NB! English visitors Dear guests. If you are interested in our shows please contact piletid@no99.ee. We can usually offer translation (in various languages) for our shows. Also our dramaturges are ready to make you a short introduction to the theatre and to the performance (in English, German, French, Russian and Polish).

Please note that several our shows are with almost no words − “Filth” (Kõnts), “El Dorado: The Clowns` Raid of Destruction” (El Dorado: klounide hävitusretk) and “The Red Balloon” (Punane õhupall).

Please visit our English web site www.no99.ee/en for more information.

The ticket office and restaurant are open from Monday to Thursday 12am to 11pm and from Friday to Saturday 12am to 12pm. You can always book a table at our restaurant by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051.

Tickets are also available on our website www.no99.ee. Ticket prices are 19 € and 15 €.

The phone number of our ticket office is 660 5051.

Jaanuar K 11/01 19:00 NO44 FANTASTIKA Viimaseid kordi!

N 12/01 19:00 NO44 FANTASTIKA Viimaseid kordi!

T 17/01 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimaseid kordi!

K 18/01 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimaseid kordi!

R 20/01 12:00! NO38 Punane õhupall R 20/01 19:00 NO45 Kodumaa karjed T 24/01 19:00 NO39 Ema Courage K 25/01 19:00 NO39 Ema Courage N 26/01 19:00 NO39 Ema Courage R 27/01 19:00 NO45 Kodumaa karjed T 31/01 12:00! NO38 Punane õhupall

Veebruar K 01/02 12:00! NO38 Punane õhupall K 01/02 18:00! NO38 Punane õhupall N 02/02 12:00! NO38 Punane õhupall T 07/02 19:00 NO39 Ema Courage K 08/02 19:00 NO39 Ema Courage N 09/02 19:00 NO39 Ema Courage R 10/02 19:00 NO45 Kodumaa karjed L 11/02 19:00 NO45 Kodumaa karjed E 13/02 19:00 NO44 FANTASTIKA Viimaseid kordi!

T 14/02 19:00 NO44 FANTASTIKA Viimaseid kordi!

N 16/02 12:00! NO38 Punane õhupall N 16/02 18:00! NO38 Punane õhupall R 17/02 12:00! NO38 Punane õhupall K 22/02 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Eelviimane etendus N 23/02 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimane etendus