NO99 kavavoldik jaanuar-veebruar 2016

Ja kĂľik vaid selleks, et jĂľuda armastuse rannale, armastuse rahusse! jaanuar-veebruar 2016

VÄRSKE!

NO42 El Dorado: Klounide hävitusretk Semper Kuld, ülev kuld! Nad käisid paar kolm nädalat nagu hüpnoosis ringi, surusid jalad armsasse kullaliiva, heitsid pikali, veeretasid endid, sumasid selles.

El Dorado valitseja võttis nad vastu ükskõikselt, katkestamata rituaalseid toiminguid. Ta määris ennast igal hommikul samal kellaajal maapähki õliga kokku, puuderdas ennast peene kullatolmuga ning sukeldus kohaliku tiigi – Püha järve – keskel vette, ja tuli sealt jälle välja, et minna, nukralt ja kuldamata, hommikusöögile viljadeta maal.

- Abel Posse, “Daimon” Seitse klouni lõbutsevad inimolemuse karidel. Ene-Liis Semperi uus töö käsitleb inimest paradoksina, kelle käitumist juhib süü ja lunastuse lõputu ringkäik. „El Dorado: klounide hävitusretk“ on visuaalselt mitmekihiline ja mänguliselt ülevoolav, peegeldades maailma, milles me kõik täna elame.

Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper Töö kehaga Jüri Nael Muusikaline kujundus Lauri Kaldoja Dramaturg Laur Kaunissaare Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Simeoni Sundja, Jörgen Liik Etendus kestab kaks tundi, ilma vaheajata.

Etendused 9/11 jaanuaril ja 5/6/8 veebruaril.

Enne 8. veebruari etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

VÄRSKE!

NO43 Kõnts Ojasoo/Semper/trupp

Kusagil tsivilisatsiooni kombekuse ja väärtuste fassaadi taga sügavas kobrutab inimhingede kääriv magma. Väsimatult, vääramatult, salapäraselt. Vahel või isegi enamasti õnnestub teda vältida. Aga ta on olemas, igavene, meie ümber ja sees.

Küsimus on vaid, kas tsivilisatsioon on reegel ja kõnts erand või vastupidi: kõnts on reegel ja erandiks on tsivilisatsioon.

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo uusimas ühises lavastuses minnakse ühe metafoori sisse nii täielikult, et ammenduvad selle kõik tähendusvarjundid. Ühiskondlikud, poeetilised, metafüüsilised. See on pilk inimese loomusesse, grupikäitumise paradoksidesse, ühiskonna toimimisse tänasel ajahetkel ja igaviku palge ees. „Kõnts“ on näitlejamängu jõudemonstratsioon, see on vaataja kõiki meeli puudutav Gesamtkunstwerk.

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Töö kehaga Jüri Nael Valguskunstnik Petri Tuhkanen Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha.

Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 14/15/16 jaanuaril ja 15/16/17 veebruaril Teatris NO99 ning 24/25 jaanuaril Hamburgis festivalil Lessingtage.

Enne 15. jaanuari ja 17. veebruari etendusi on dramaturgi sissejuhatus lavastusse ning 15. jaanuari etendus on ingliskeelsete subtiitritega.

NO44 FANTASTIKA Kangro/Ilison Mart Kangro ja Marit Ilison. Kahe kunstniku ühine töö Teater NO99-s uurib kommunikatsiooni, õigemini selle võimalikkuse imet. Igaüks on ainukordne ja ometi on kõigi kordumatute olendite vahel võimalik suhtlemine ja kohati tundub, et isegi mõistmine. See on fantastika. „FANTASTIKA“ žanriks on elav installatsioon. Siin on tugevaid mõjutusi kaasaegsest kunstist (näiteks seosed Tino Sehgali töödega) ja samas on „FANTASTIKA“ keskmes näitleja ja selline etendamine, mis nõuab neurokirurgi tasemel täpsust.

See on Kangro teine lavastus Teatris NO99. Kes on näinud tema eelmist tööd „samm lähemale“, võib tunnistada, et tegu on kunstnikuga, kes suudab teha ilmvõimatut: muuta ülikeerulised teemad õhkkergeks kujundiks. Kangro loomingu suurim ilu on mõtteselgus. Harukordne anne ja vaatajale hõrk nauding.

Lavastaja Mart Kangro Kunstnik Marit Ilison Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ning Tiina Tauraite (Von Krahli Teater) Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 19/20 jaanuaril.

NO45 Kodumaa karjed Prints

VIIMASED KORRAD!

Viimase 25 aasta jooksul on Eestis toimunud nii palju pööraseid muutusi nagu mõnes vaiksema kulgemisega riigis paari sajandi jooksul. Uued muutused tulevad peale nii kiiresti, et varasemate uskumatud detailid mattuvad argielu settekihi alla ning neist jääb vaid ebamäärane monumentaalsus. Ja paljudele see monumentaalsus sobib. Aga minevikku, eriti plahvatusohtlikult emotsionaalset lähiminevikku on kohasem vaadelda mitte kui grandioosset pannood, vaid kui valitud kogumit äärmise täpsusega väljapuhastatud detaile. Nii on keerulisem, aga ausam. „Kodumaa karjed“ on kollektiivne arheoloogiline ekspeditsioon. Ühiskonna kollektiivne alateadvus koguneb mööduvana näivatest pisiasjadest: reklaamikatketest, spordiuudistest, unistustest, olmest. Jaak Prints on meediumiks spiritismi-seansil lähiminevikku. Pimedas teatrisaalis ärkavad minevikudetailid kogu oma emotsionaalsuses täpsuses uuesti ellu.

Laval Jaak Prints Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja Etendus kestab üks tund ja 20 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 21/22 jaanuaril Teater NO99s ning 13. veebruaril Rakvere Teatris.

Enne 21. jaanuari etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

NO51 Mu naine vihastas Ojasoo/Semper Mees astub hotellituppa. Tal oli palju fotosid. Nüüd on need kõik kadunud, kustutatud. Tal ei ole enam ühtegi tõendit oma tunnete tõelisusest, sellest, mis kunagi oli. On vaid see hotellituba, standardne, banaalne nagu leegita elatud elu.

Jääb vaid üks võimalus: püüda võimatut, püüda neid pilte taastada. See katse on absurdne, meeleheitlik, eepiline.

Fotograafia on muutunud nii igapäevaseks, et võimalus oma elu hetki igavikustada tundub peaaegu banaalne. Igaühel on tuhandete kaupa fotosid, mida enamasti keegi enam kunagi ei vaata. Ometi on igas fotos kuristik, kust paistab mustava tõena emotsioonide hetkelisus ja elu kaduvus. „Mu naine vihastas“ on lavastus, mille žanr etenduse ajal muundub. Ta algab farsist, muutub fotograafia olemust lahkavaks esseeks ja tõuseb siis võimsaks mõistulooks piltide väest tänapäeva inimese üle.

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Dramaturg Eero Epner Laval Eva Koldits, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Simeoni Sundja ning Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 29/30 jaanuaril ja 10/11/12 veebruaril.

Enne 29. jaanuari ja 11. veebruari etendusi dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

VIIMASED KORRAD!

NO53 Kadunud sõbra juhtum Eelmaa/Ulfsak

Kus sa oled? Sina, kes sa ajasid inimsüdame tsivilisatsiooni äärealadele, kus viha ulub iga päev läbi kõledate hingekoridoride, ning sellest ei aita välja isegi igapäevane pateetika, mis ülistab kõige illusoorsust, kuid on tegelikult vaid kurbusesse juhatav väike nöörredel...

Armastus on muutlik, aga tõeline sõprus on igavene.

Seltskond suundub otsima sõpra, kes on mõistatuslikult kadunud. Taavi Eelmaa barokses tekstilabürindis, millist isade maa kaasaegses lavakirjanduses harva kohtab, muutub otsimisretk aina fantasmagoorilisemaks ja sellele kohaselt on Juhan Ulfsaki lavastus ülekülluslik nii teatraalsetelt efektidelt kui näitlejavahendite stilistiliselt mitmekesisuselt. Oluline on sõbra puuduoleku emotsionaalne kraad.

Selgesti äratuntav küll vonkrahlilik irooniamünt, kuid see on juba irooniajärgse ajastu iroonia, täis ihalust tundetõe ja žestide dramaatilisuse järele. Midagi rafineeritud maitsega Feinschmecker-ile.

Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Tekst Taavi Eelmaa (Von Krahli Teater) Kunstnik Kairi Mändla Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Laval Marika Vaarik, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv ning külalistena Mirtel Pohla ja Lauri Lagle Etendus kestab kaks tundi, ilma vaheajata.

Etendused 2/3 veebruaril.

Enne 2. veebruari etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

VIIEL ÕHTUL JUUNIS!

NO40 Pööriöö uni Shakespeare/Mendelssohn/Semper/Ojasoo/Elts

„Pööriöö unes“ saavad kokku Shakespeare’i külluslikuim komöödia ja Mendelssohni poolt spetsiaalselt selle näidendi jaoks kirjutatud muusika, mida peetakse romantilise muusika tippteoseks. Kohtuvad Teater NO99, ERSO ja legendaarne tütarlastekoor Ellerhein. Kohtuvad lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo ning dirigent Olari Elts. Kohtuvad armastuse heitlikkus, meelelise naudingu vastupandamatus ja kaasaja virtuaalsete identiteetide voolavus.

Kohtuvad, et sulanduda kõiki meeli haaravaks lavastuseks, totaalseks installatiivseks kunstiteoseks, mida iseloomustab absoluutne ilu. Ilu, mis varjutab tugevaimagi kaamose ja päev päevalt kõikjale tungiva harjumuse väe. Meeleline nauding, milles võiks olla igavesti, millest ei tahakski lahkuda. Mõned peavad pööriööl sündinud olemuslikult ajalikku naudingut kaasaja ühiskonna püüdluste tuumaks, teised inimhinge igaveseks paradoksiks.

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Dirigent Olari Elts Tõlkija Anu Lamp Dramaturg Laur Kaunissaare Laval Teater NO99 näitlejad, ERSO, tütarlastekoor Ellerhein Korraldajad Teater NO99, ERSO, Eesti Kontsert Esietendus 1. juunil 2016 Estonia kontserdisaalis.

Etendused 2/3/5/6 juunil.

Ehkki algoritmiliselt polariseeruvad arvamused ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias näivad just seda sisendavat, ei selgita ühiskondades toimuvaid protsesse vaid ideoloogilised erimeelsused ja üksikisikute seisukohad selles või teises küsimuses. Nende protsesside kirjeldamisega tegeleb terve teadus, sotsioloogia, ja kus õigupoolest peaks selle valdkonna vajalikkus olema mõistetavam, kui Eestis, kus kunagise Tartu Ülikooli sotsioloogialabori uurimustest algas nii mõndagi.

Pikalt oli Teater NO99 Euroopas tuntud eeskätt saksakeelses teatriruumis. Eelmine suvi viis meid Prantsusmaale Avignoni teatrifestivalile ja näib, et lähitulevikus külastame me Prantsusmaad veelgi ja see suhe muutub üha isiklikumaks.

Prantsusmaa on koos Saksamaaga Euroopa süda, ometi jõuab arusaamine selle ühiskonna siseprotsessidest prantsuse kultuuri teatava insulaarsuse tõttu mujale poolikult ja märgatava hilinemisega, kui üldse. Aga me tahame, et jõuaks paremini, me võlgneme selle neile. Eriti oluline on see arusaam siseprotsessidest pärast möödunud aasta kahte terrorirünnakut, viimati novembris ja varasemalt jaanuaris, millest möödub nüüd juba aasta. Need tekitavad paljudes instinktiivset lootust lihtsate seletuste järele. Aga seletused on ühiskondlike protsesside puhul pea alati keerulised. Seda näitab sotsioloogia.

Džihhadismi seletuseks on põlvkondlik ja nihilistlik mäss Olivier Roy Prantsusmaa on sõjas! Võib-olla. Aga kelle või mille vastu?

Daeš ei saada süürlasi Prantsusmaale atentaate korraldama, et takistada Prantsuse valitsust neid pommitamast. Daešil käsutuses on piisav tagavara radikaliseerunud noortest prantslastest, kes, mis ka ei juhtuks Lähis-Idaga, on juba võtnud sisse dissidendi-positsiooni ja otsivad üritust, mille nimel mässata, silti, suurt narratiivi, et vajutada sellele oma isikliku mässu verine allkiri. Daeši hävitamine ei muuda selles mässus midagi.

Nende noorte haakumine Daeši külge on oportunistlik: eile olid nad Al Qaedaga, üleeile (1995) tegid nad allhankeid alžeerlaste GIA-le või praktiseerisid Bosniast Tšetšeenia ja Afganistaanini oma individuaalse džihhaadi nomadismi (nagu näiteks „Roubaix’ jõuk“). Ja homme võitlevad nad mõne teise lipu all, kui just surm lahingus, vanus või illusioonide purunemine nende ridasid ei harvenda, nagu see juhtus 1970ndate aastate vasakäärmuslastega.

Džihhadistide kolmandat, neljandat või n-indat põlvkonda pole olemas. Alates 1996ndast aastast seisame me silmitsi väga stabiilse fenomeniga: radikaliseeruvad noored prantslased kuuluvad kahte kategooriasse – „teise põlvkonna“ moslemid ja „kohalikud“ konvertiidid.

Peamine probleem Prantsusmaa jaoks ei ole mitte kalifaat Süüria kõrbes, mis haihtub varem või hiljem õhku nagu õudusunenäoks muutunud vana miraaž, tegelikuks probleemiks on nende noorte mäss. Ja tegelikuks küsimuseks on mõista, mida need noored tähistavad – kas nad on tulevase sõja avangard või vastupidi, Ajaloo kõhukorinast järelejäänud luuserid.

Mõned tuhanded mitmetest miljonist Teledebatte ja arvamuskülgi domineerivad ja vormivad praegu laias laastus kaks seletusviisi: kultuuripõhine ja kolmanda maailma põhine. Esimene seab esiplaanile pideva ja metsiku tsivilisatsioonidevahelise sõja: noorte moslemite mäss näitab seda, et islam ei saa ühilduda [meie ühiskonnakorraldusega] ja et ka teoloogiline reform ei eemalda Koraanist üleskutset džihaadile.

Teine seletus toob alatasa välja postkoloniaalse kannatuse, noorte identifitseerumise palestiinlaste vabaduspüüdlustega, nende vastuseisu läänlaste sekkumisele Lähis-Idas ja tõrjutuse rassistlikust ja islamofoobsest prantsuse ühiskonnas; ühesõnaga, sama vana hala: kuni ei ole lahendatud Iisraeli-Palestiina konflikti, peame me silmitsi seisma mässuga.

Kuid need kaks seletust päädivad ühes ja samas probleemis: kui radikaliseerumise põhjused on struktuursed, miks puudutavad need vaid minimaalset ja väga piiratud osa neist, kellest võib öelda, et nad on Prantsusmaa moslemid? Vaid mõnda tuhandet mitmest miljonist.

Sest need radikaalsed noored on ju identifitseeritud! Kõikide terroristide kohta, kes [hiljutises Pariisi terrorirünnakus] oma tegusid tegid, oli olemas kuulus toimik „S“. Ma ei asu siin uurima küsimust rünnaku ärahoidmise võimalikkusest, ma märgin vaid, et informatsioon nende isikute kohta oli olemas ja kättesaadav. Vaadakem siis, kes nad on ja püüdkem teha järeldusi.

Radikaalsuse islamiseerumine Peaaegu kõik prantsuse džihhadistid kuulusid kahete väga täpsesse kategooriasse: nad on kas „teine põlvkond“, sündinud Prantsusmaal või tulnud siia lapsena, või siis konvertiidid (kelle hulk ajaga aina kasvab, aga kes

moodustasid radikaalidest 25% juba 1990ndate lõpus). See tähendab, et radikaalide hulgas ei ole ei „esimest põlvkonda“ (isegi mitte hiljuti immigreerunuid) ega kindlasti mitte „kolmandat põlvkonda“.

Ometi on see viimane kategooria olemas ja ta kasvab: 1970ndate maroko immigrandid on nüüdseks vanaisad ja nende lapselapsi terroristide hulgast ei leia. Ja miks tahavad äkitselt just konvertiidid, kes pole iial ise kogenud rassismi, kätte tasuda moslemeid tabanud alanduse eest? Eriti olukorras, kus paljud konvertiidid on pärit prantsuse küladest, nagu näiteks Maxime Hauchard ning neil on vähe põhjust identifitseerida end moslemi kogukonnaga, kelle olemasolu on nende jaoks vaid virtuaalne. Lühidalt: see ei ole „islami mäss“ või „moslemite mäss“, vaid konkreetne probleem, mis puudutab kahte kategooriat noori, kes on enamuses immigratsioonitaustaga, aga ka „kohalikud“ prantslased.

Asi pole islami radikaliseerumises, vaid radikaalsuse islamiseerumises.

Mida ühist on „teisel põlvkonnal“ ja konvertiitidel? Tegu on eeskätt põlvkondliku mässuga: mõlemad katkestavad suhted oma vanematega või täpsemini sellega, mida nende vanemad kultuuri ja religiooni mõttes tähistavad. „Teise põlvkonna“ esindajad ei järgi kunagi oma vanemate islamit, nad ei tähista kunagi läänestumise vastu mässavat traditsiooni. Nad on ise läänestunud, nad räägivad prantsuse keelt paremini kui nende vanemad. Nad võtsid osa oma põlvkonna „noortekultuurist“, nad on joonud alkoholi, suitsetanud kama, ajanud ööklubis tüdrukuid taga. Paljud nende hulgast on käinud tiiru vanglas.

Ja siis ühel ilusal hommikul on nad (taas-)konverteerunud, valides salafistliku islami, st islami, mis hülgab kultuuri mõiste, valides normide islami, mis võimaldab neil end ise taasluua. Sest nad ei taha ei oma vanemate kultuuri ega ka „lääne“ kultuuri, mis mõlemad on muutunud nende eneseviha sümboliteks.

Selle mässu võtmeks on eeskätt kultuuriliselt juurdunud religiooni edasikandumise puudumine. See probleem ei puuduta ei „esimest põlvkonda“, kes kannavad endas oma päritolumaa kultuurilist islamit, kuid ei ole ole osanud seda edasi anda ega ka „kolmandat põlvkonda“, kes räägivad oma vanematega prantsuse keeles ning kellel on tänu neile arusaam islami väljendusviisidest prantsuse ühiskonnas: isegi, kui see teema võib olla konfliktne, on see „väljaöeldav“.

Radikaalsetes liikumistes leiab palju vähem türklasi kui Maghrebi päritolu inimesi ja seda kahtlemata seetõttu, et türklaste jaoks oli kultuurilise traditsiooni üleminek tagatud, sest Türgi riik võttis selle enda kanda, saates Prantsusmaale omad õpetajad ja imaamid (mis loob küll teisi probleeme, kuid väldib kaldumist salafismi ja vägivalda).

Eeslinnade probleemsed noored Noored konvertiidid omakorda järgivad juba definitsiooni poolest „puhast“ religiooni, kultuuriline kompromiss neid ei huvita (see on täiesti erinev varasematest põlvkondadest, kes konverteerusid sufismi); siin leiavad nad ühise keele „teise põlvkonnaga“, kellega neid ühendab „katkestuse islam“, põlvkondlik katkestus, kultuuriline katkestus ja viimaks poliitiline katkestus. Lühidalt: miski ei suuda neid veenda võtma omaks „mõõdukat islamit“, neid tõmbab juba definitsiooni poolest radikaalsus. Salafismi puhul ei ole küsimus pelgalt Saudi Araabia poolt rahastatud usukuulutuses – tegu on tootega, mis sobib eeslinnade probleemsetele noortele. Õigupoolest on siin suur erinevus noorte palestiinlaste olukoraga, kes sööstavad erinevates vormides ellu viima intifadat, samas kui prantsuse radikaalide moslemitest vanemad ei mõista oma järeltulijate mässu. Üha sagedamini, niisamuti nagu konvertiitide vanemad, püüavad nad takistada oma laste radikaliseerumist: nad kutsuvad politsei, nad sõidavad Türki ja üritavad neid tagasi tuua, nad kardavad (ja põhjusega), et vanemad radikaliseerunud

lapsed konverteerivad ka nooremad. Lühidalt: džihhadistid ei ole mitte kogu moslemielanikkonna radikaliseerumise sümbol, vaid nad lõhkavad juba olemasolevad praod, mis on kujunenud põlvkondade vahel ehk siis otsesõnu perekondades.

Kuna nad on katkestanud suhted omaenda perekonnaga, on džihhadistid ka moslemikogudustes äärealadel: neil ei ole pea kunagi jumalakartlikku ja palvetamisega hiilgavat minevikku, vastupidi. Ajakirjanike artiklid on üllatavalt sarnased: pärast iga rünnakut küsitletakse tapja naabreid ja kõikjal ootab ees „üllatunud reaktsioon“: „Me ei saa aru – ta oli tore poiss (teine versioon: „lihtne pisisuli“), ta ei palvetanud, jõi, suitsetas jointe, käis tüdrukute juures… Ah õige jah, paar kuud tagasi tegi ta äkitselt läbi veidra muutumise, kasvatas habeme ja hakkas meid siin religiooniga joovastama.“ Naisversiooniga tutvumiseks vaadake rikkalikku hulka artikleid Hasna Aït Boulahcen’ist, „Frivoolsest Miss Džihhaadist“.

Tulutu on siinkohal mainida taqiya’t ehk oma tegeliku olemuse varjamist, sest kui nad on juba born again, ei varja need noored end enam ja panevad oma uued veendumused Facebookis kõigile vaatamiseks välja. Nad näitavad nii ekshibitsionistlikult oma uut kõikvõimast mina, oma soovi maksta kätte taas välja ilmuva frustratsiooni eest, naudingut oma uuest supervõimust, kes annab neile vabaduse tappa, ja oma vaimustust iseenda surmast. Vägivald, mida nad järgivad, on kaasaegne vägivald, nad tapavad nagu massimõrvarid Ameerikas või Breivik Norras, külmavereliselt ja rahulikult. Nihilism ja uhkus on siin sügavalt seotud.

Sama amokijooksja individualism avaldub ka nende isoleerituses moslemikogudustest. Vähesed neist käivad mošees. Kui neil ongi imaamid, on need tihti isehakanud.

Nende radikaliseerumine koondub kangelase-, vägivalla- ja surmakuvandite, mitte šariaadiseaduste ega utoopia ümber.

Süürias olles tegelevad nad ainult sõdimisega: keegi neist ei sulandu kohalikku olustikku ega huvitu sealsest ühiskonnast.

Või kui nad omandavad seksorjasid või värbavad internetis noori naisi, et teha neist tulevaste märtrite abikaasad, siis on see sellepärast, et nad pole kuidagi sotsiaalselt integreerunud nendesse moslemikogukondadesse, keda nad väidavad end kaitsvat. Nad on rohkem nihilistid kui utopistid.

Keegi neist ei huvitu teoloogiast Ehkki mõned neist on puutunud kokku Tabligh’iga (fundamentalistliku islami usukuulutuse ühinguga), ei käi keegi neist läbi Moslemi Vennaskonnaga, ole osalenud üheski poliitilises liikumises, isegi mitte palestiinlaste püüdlusi toetavates. Keegi neist ei ole täitnud kogukondlikke tavasid: hankinud ramadani lõppu tähistavaid roogi, pidanud jutlust mošees või käies ukselt uksele. Keegi ei ole läbinud tõsiseid religiooniõpinguid. Keegi neist ei huvitu teoloogiast ega isegi mitte džihhaadi või islamiriigi olemusest.

Nad radikaliseeruvad väikeses „sõprade“ grupis, kes on tutvunud ühes kindlas kohas (kvartalis, vanglas, spordiklubis) ; nad moodustavad uue „perekonna“, vennnaskonna. Siin on üks oluline skeem, mida keegi ei ole uurinud: nende vendlus on tihti bioloogiline. Väga sageli näeb koos tegutsemas „vennastepaari“ (vennad Kouachi’d ja Abdeslam’id, Abdelhamid Abaaoud, kes võttis pantvangi oma väikevenna, üheskoos konverteerunud vennad Clain’id, rääkimata vendadest Tsarnajevitest, Bostoni atentaadi autoritest aprillis 2013). Õdede-vendade radikaliseerimine oleks justkui viis, kuidas rõhutada põlvkondlikku mõõdet ja katkestust vanematega.

Rakuke loob oma liikmete vahel afektiivseid sidemeid: tihti abiellutakse oma relvavenna õega. Džihhadistide rakukesed ei sarnane marksismist või rahvuslusest inspireerunud liikumiste omadega (alžeerlaste FLN, IRA või ETA). Nad on läbitungimatumad infiltratsioonikatsetele, sest nad rajanevad isiklikele suhetele.

Niisiis ei väljenda terroristid mitte moslemielanikkonna radikaliseerumist, vaid peegeldavad põlvkondlikku mässu, mis puudutab konkreetset kategooriat noori.

Miks islam? „Teise põlvkonna“ jaoks on asi ilmselge: nad võtavad uuesti üles identiteedi, mille nende vanemad on nende arvates ära lörtsinud: nad on „rohkem moslemid kui moslemid ise“ ja eriti rohkem kui nende vanemad. Energia, mida nad kulutavad oma vanemate pöördumisele veenmiseks (ebaõnnestunult), on märkimisväärne, kuid see näitab, mil määral nad asuvad teisel planeedil (kõik vanemad peaksid nendest vestlustest rääkima). Mis puutub konvertiitidesse, siis nemad valivad islami, sest see on praegu radikaalse mässu turul ainus pakkumisel olev toode. Liituda Daešiga, see tagab võimaluse terroriseerida.

Olivier Roy (1949) on prantsuse sotsioloog ja radikaalse islami spetsialist. Tema põhiteoseks peetakse raamatut „Poliitilise islami läbikukkumine“ (The Failure of Political Islam, 1996).

Viimasena avaldas ta prantsuse kirjastuses Seuil uurimuse „Püha lihtsameelsus: kultuurita religiooni ajastu“ (La Sainte Ignorance: Le temps de la religion sans culture, 2009).

Originaal ilmunud ajalehes Le Monde 24. novembril 2015.

Tõlkinud Laur Kaunissaare.

Teater NO99 Internetis - www.no99.ee

Piletite ostmine - VÄRSKE! Teater NO99 pileteid on võimalik osta ainult meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee.

Otse piletiostule viivad alalehed “Kava” ja “Piletid” ja iga lavastuse leht. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!

E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks.

Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”

Facebook – grupp “Teater NO99” Facebookis jagame kõige kiiremaid uudiseid ja levitame muidu head

Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite ja kavalehtede linke. Edastame materjali, mis netis Teater NO99 kohta silma jääb.

Mängukava pani kokku Laur Kaunissaare Fotod lavastusest NO42 “El Dorado: Klounide hävitusretk”.

Fotode autor Tiit Ojasoo

Resto, baar ja jazzklubi Meil on baar, mis on šikk nagu restoran. Meil on restoran, mis on hubane nagu kohvik. Meil on kohvik, mis sumiseb nagu baar. Nad kõik on ühes kohas ja õigupoolest nad ongi üks.

Kohvik-baar-restoran. Meil on siin kontserte ja muid üritusi, tantsulaager ja muid pidusid. Ja meil on jazzklubi, reedeti, muutusteta. Miks muuta midagi, mis toimib nii hästi.

NB! Sel hooajal on NO99 Jazzklubi algusaeg kell 21!

Samal õhtul teatrit külastanud inimesed saavad teatripileti ettenäitamisel pileti hinnaga 3 €, teistele on hind 7 €, sooduspilet 5 €. Eesti Jazzliidu liikmetele 2 €.

Meie restoran ja baar on avatud E-N 12-23 ja R-L 12-24.

Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051.

Jaanuar R 15/01 21:00 Carrot Lights R 22/01 21:00 “QUID NOVI?” (Eesti-Austria) R 29/01 21:00 Heavy Beauty (Eesti-Leedu)

Veebruar R 05/02 21:00 Kari Ikonen Trio (Soome-Eesti) R 12/02 21:00 Aimla-Kullerkupp Kvartett R 26/02 21:00 Andres Alaru Trio

Piletiinfo Kassa 6605051 E-N 12-23 ja R-L 12-24

Teater NO99 pileteid on võimalik osta ainult meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee.

Pileti hind on 17 €, sooduspilet on 13 € (õpilased, üliõpilased, õpetajad, pensionärid) ja toetajapilet 25 €. UUDIS - müügil hooajapassid! Erinevad võimalused soodushinnaga passideks terveks hooajaks. Loe selle kohta täpsemalt meie kodulehel alalehel “Piletid”. NO99 kassas on müügil ka kinkekaardid - 34 €.

Broneeritud üksikpiletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust.

Pileteid tagasi ei osteta.

Autoparkla (meie maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) on avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni ning laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Auto parkimine meie maja ees on tasuline - südalinna tsoon. Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis.

Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Ärajäänud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber kahe nädala jooksul teatri kassas (Sakala 3).

Theatre NO99 Sakala 3 10141 Tallinn The ticket office and cafe are open from open from Monday to Thursday 12am to 11pm and from Friday to Saturday 12am to 12pm. You can always book a table at our cafe by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051.

Tickets are also available on our website www.no99.ee.

Ticket prices are 17 € and 13 €.

The phone number of our ticket office is 660 5051; piletid@no99.ee

Jaanuar L 09/01 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk E 11/01 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk T 12/01 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk N 14/01 19:00 NO43 Kõnts R 15/01 19:00 NO43 Kõnts L 16/01 19:00 NO43 Kõnts T 19/01 19:00 NO44 FANTASTIKA K 20/01 19:00 NO44 FANTASTIKA N 21/01 19:00 NO45 Kodumaa karjed R 22/01 18:00 NO45 Kodumaa karjed Viimaseid kordi!

L 23/01 22:00 NO99 Tantsulaager P 24/01 19:00 NO43 Kõnts Festival Lessingtage (Hamburg) E 25/01 20:00 NO43 Kõnts Festival Lessingtage (Hamburg) R 29/01 19:00 NO51 Mu naine vihastas L 30/01 19:00 NO51 Mu naine vihastas

Veebruar T 02/02 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimaseid kordi!

K 03/02 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimaseid kordi!

R 05/02 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk L 06/02 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk E 08/02 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk K 10/02 19:00 NO51 Mu naine vihastas N 11/02 19:00 NO51 Mu naine vihastas R 12/02 19:00 NO51 Mu naine vihastas L 13/02 19:00 NO45 Kodumaa karjed Külalisetendus Rakvere Teatris E 15/02 19:00 NO43 Kõnts T 16/02 19:00 NO43 Kõnts K 17/02 19:00 NO43 Kõnts

Juuni K 01/06 19:00 NO40 Pööriöö uni N 02/06 19:00 NO40 Pööriöö uni R 03/06 19:00 NO40 Pööriöö uni P 05/06 19:00 NO40 Pööriöö uni E 06/06 19:00 NO40 Pööriöö uni

Estonia kontserdisaalis Estonia kontserdisaalis Estonia kontserdisaalis Estonia kontserdisaalis Estonia kontserdisaalis

Esietendus!