Sest k천ik v채채rtuslik on kaitsetu m채rts-aprill 2015
NO45 Kodumaa karjed Prints Laval on Jaak Prints. Üksinda. Ja koos temaga umbes sada viiskümmend teksti möödunud 25 aastast. Need tekstid on tabanud meid seal, kus me pole osanud oodata. Telekat vaadates. Tänaval kõndides. Lehte lugedes. Ja nad on meid tabanud siis, kui me oleme neid oodanud. Vana aasta õhtul. Olümpiamängude finaalis. Kommentaariumis sitsides. Avalikud tekstid ei ole ainult pidukõned. Dünaamika, mis avalike tekstide kaudu ühiskonda tuleb, on õnnelik, habras, toetav, kirglik, agressiivne, juubeldav, lubav, lepitav, ründav, hoidev. Jaak Prints on sõnumiedastaja, tagurpidi oraakel, kes võtab lehtrina kokku ühe vaatenurga sellele, mis on viimase 25 aasta jooksul toimunud avalikus ruumis. Mis on toimunud meis. Mis on toimunud meiega. Puudub kliima, pinnas, elagu kõik linnas. Видишь, кушаю котлеты здесь... Erika kollasel rattal, mitmevärvilises ilusas fosforiseeruvas kostüümis. Isegi “Sakala” kirjutas, et ma viisin majoneesi omale koju külmkappi. Kuule, tähendab, ma olen Urmo Pullapäält. Laval Jaak Prints Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja Etendus kestab üks tund ja 20 minutit, ilma vaheajata. Viimased etendused 13/14/15/28 märtsil ja 4. aprillil Enne 13. märtsi etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse.
UUS LAVASTUS
NO44 Kangro lavastus Kangro/Ilison
Inimesed on alati omavahel suhelnud. Kuid teadlaste sõnul on sellest kujunenud probleem viimase saja aasta jooksul. Inimesed suhtlevad endiselt, kuid vead, mida tehakse kommunikatsioonis, on võtnud mitte ainult traagilised, vaid ka igapäevased mõõtmed. Orbiidile on kerkinud mitmed ametid, mis tegelevad kommunikatsiooni parandamisega ühiskonnas, kuid kes aitaks meid järgmisel kolmapäeval, kui külla tulevad uued sõbrad? Mart Kangro on oma lavastustes küsinud korduvalt suhtluse võimalikkuse ja iseloomu järele laval, ühiskonnas, meie vahel. Inimlik lähedus, inimlik kontakt ei ole tema jaoks ebamäärane luuleline probleem, vaid igapäevane küsimus, mis kordub ega vaibu. Üksinda võib ju ka, kuid teisteta ei saa. Sest nagu on kirjutanud Pablo Neruda: “Mu armas, mida sa kohtad / oma kinnises kaevus?” Lavastaja Mart Kangro Kunstnik Marit Ilison Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater)
Esietendus 25. aprillil 2015 Etendused 27/28/29 aprillil
NO51 Mu naine vihastas Ojaoo/Semper Tuppa astub mees. Tal oli palju pilte, aga nüüd ei ole tal enam ühtegi. Pilte enda elust, perekonna ühisest puhkusest, viimaks polegi oluline, mis pilte just, nad olid isiklikud, hindamatud. Nüüd on nad on läinud, kadunud, kustutatud. Ta on üksi. Minevikuga ühendavad teda mälestused nende piltidega seotud emotsioonidest, mida ta tollal, neid nüüdseks kustunud pilte pildistades, tundis. Need emotsioonid ei kao kuhugi, õnneks ja paraku. Pildistades püüdis ta – nagu me kõik – oma elu erilisi hetki aja voolus pisutki kinni pidada. Nüüd on ta siin toas ja vaid erksate mälestuste läbi kadunud hetkede emotsioonidest saab ta püüda võimatut, saab ta püüda pilte taastada, aja voolu tagasi pöörata. Ja ootamatult ilmuvad välja inimesed, kes teda selles aitavad. See võimatu püüd on inimlik ja naljakas, aga „Mu naine vihastas“ ongi komöödia üksindusest. See on lavastus, mis algab banaalsuseni lihtsast olukorrast ja tõuseb suurte üldistusteni aja kaduvusest, kujutiste võimust tänapäeva maailmas, näilisusest ja tõelusest. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Dramaturg Eero Epner Laval Eva Klemets, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik ning külalistena Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) ja Linda Vaher Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata. NB! Etenduses kõlab vali muusika Etendused 5/6/7/9 märtsil ja 7/8/9 aprillil. 7. aprilli etendus on ingliskeelsete subtiitritega ja enne etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse. Lavastust mängitakse Festival d’Avignon’i (Prantsusmaa) 2015 programmis 6/7/8/9 juulil.
VIIMASEID KORDI
NO65 Suur õgimine Lagle/Kõiv
Lõpp – see kõlab uhkelt. See on viimne õhtusöömaaeg ja kui juba viimane, siis kuninglikult, palun. Kõige hõrgumad road ja peenemad joogid, superlatiivide pillerkaar! Sest kõik on ju otsustatud. Nad on tulnud siia, et teha lõpp ja seepärast pole kahetsust ega traagikat – on vaid rõõm viimasest julgest teost täis sübariitlikku elaani, täis elurõõmu surma endaga silmitsi seistes. Otse edasi! Nagu ikka õnnestunud kunstiteost, võib „Suurt õgimist“ – olgu Mastroianni ja Piccoli või nüüd Võigemasti ja Klemetsi, Vaariku ja Prangeli esituses – tõlgendada mitmeti. Selles võib näha kapitalistliku maailmakorra kriitikat või hoopis oodi tahte kõikvõimsusele, võib näha pilti väikerahvast, kes pärast Egiptuse vangipõlve on avastanud enda jaoks piiramatu tarbimise või hoopis Sprengleri Õhtumaa suurejoonelist allakäiku. See on mudelsituatsioon, kuid nagu ikka hea kunstiteos, ei seleta ta end ise lõpuni lahti. Ja et lavastajaks on Lauri Lagle, on kõige keskmes näitleja. Lavastaja Lauri Lagle Kunstnik Laura Kõiv Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Dramaturg Eero Epner Osades Marika Vaarik, Eva Klemets ning külalistena Margus Prangel ja Priit Võigemast (Tallinna Linnateater) Etendus kestab 1 tund 50 minutit, ilma vaheajata NB! Laval suitsetatakse ja süüakse! Etendused 11/12 märtsil. Viimaseid kordi! Enne 12. märtsi etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja etendus on ingliskeelsete subtiitritega.
VIIMASEID KORDI
NO53 Kadunud sõbra juhtum Eelmaa/Ulfsak
Taavi Eelmaa kirjutas näidendi, mis on kord realistlik, kord fantasmagooriline, kord hämar, kord terav nagu Von Krahli žilett, aga eelkõige on ta tihe ja ülev. Ülevus on stiil, mida viimastel kümnenditel, viimasel sajandilgi teatris harva kohtab. Ja isegi kui „Kadunud sõbra juhtumi“ ülevus on ülevus pärast iroonia-ajastut, on selle teksti ja Juhan Ulfsaki lavastuse tiheduses midagi, mis tõuseb kõrgele igapäevase energiataseme kohale. Jah, teater võib panna mõtlema, aga suurimad elamused tulevad ikkagi otse nahakarvade vahendusel. Minnakse otsima kadunud sõpra. Miks sõber kadunud on, ei olegi ehk nii oluline. Kes täpselt on see kadunud sõber, ei ole samuti kõige olulisem küsimus. Peamine on sõbra kaotamise ja tema taasleidmise soovi meeleseisund ja just sellega liiguvad näitlejad mööda Juhan Ulfsaki lavastuse labürinti nagu unenäos. Pseudodokumentaalsusest šeikspiirilikku stratosfääri – see on lavastus, mis on näitlejamängu tulevärk. Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Autor Taavi Eelmaa (Von Krahli Teater) Kunstnik Kairi Mändla Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv ning külalistena Mirtel Pohla ja Lauri Lagle Etendus kestab kaks tundi, ilma vaheajata. Etendused 17/18/19 märtsil Enne 18. märtsi etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse Lavastus on nomineeritud teatri aastauhindadel parima lavastaja, meeskõrvalosatäitja ja muusikalise kujunduse kategooriates.
NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi Semper Sa ei mäletagi, millal ta su ellu tuli, aga ta on seal alati olnud: ideaal. Ta on vääramatu, seisab seal kauguses igapäeva taga ja naeratab halastamatult. Talle ei pääse ligi, ehkki sa seda katkematult püüad. Sa näed temast vaid pilte, kujutisi, mitte kunagi täielikult, ikka ositi. Ajakirjakaanel, mööduja hetkelises silmavaates. Kuid need osadki ideaalist määravad kindlalt su maitse, su soovid, su hinnangud, su unistused, su elu. Ühel päeval toimub kohtumine. Ta on äkitselt su toas, su diivanil, su köögilaua taga: su ideaal. Sa ei ole seda oodanud, sa ei ole selleks valmistunud, sa ei tea, kuidas reageerida. Keegi ei tea. Aga reageerida tuleb ja sa reageerid. Sest ta on siin. Ta muudab inimesi, ta avab neis selle, mis on olnud peidetud, olgu teadlikult või teadmata. Ene-Liis Semperi lavastus uurib etteennustamatut olukorda, uurib ühe perekonna kohtumist ilu absoluudiga. Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper Helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Laval Marika Vaarik, Eva Klemets, Rea Lest, Jörgen Liik ja Raivo E. Tamm (külalisena) Etendus kestab üks tund ja 35 minutit, ilma vaheajata. NB! Lavastus on alla 16-aastastele mittesoovitatav. Etendused 21/23/24/25 märtsil Enne 24. märtsi etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja etendus on ingliskeelsete subtiitritega.
NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud Traat/Nastavševs Elulugudes, eriti kui neid on kuhjunud palju, on midagi olemuslikult poeetilist. Sündis, elas, suri. Kirgede bilanss, tunnete äärmused, saavutuste kogumaht – kõik mõne minutiga. Statistika ilu. Ei midagi morbiidset, sest kirsipuud Haralas, selles väljamõeldud kohas kuskil Eestis ja samas mitte kuskil, kus need elud möödusid, kasvavad edasi. Mats Traat kirjutas neid epigramme väljamõeldud inimestele läbi 50 aasta. Neis voolab aeg läbi mitme põlvkonna, riigikorra. Just ootamatu ja tihti absurdnegi poeetilisus keset sõrmede vahelt läbi pahisevat argielu oli see, mis Läti lavastajat Nastavševsit „Harala elulugudes“ puudutas ja millele ta lavastuses vormi annab. Vladislavs Nastavševs on Läti uue põlvkonna olulisim lavastaja. Ta on õppinud Peterburis ja Londonis ning lavastanud Lätis, Venemaal, Suurbritannias ja Austraalias. Enim tähelepanu on pälvinud tema tööd Riia Uues Teatris ja Moskvas Gogoli Keskuses, kus ta on lavastanud Buninit, Euripidest ja Fassbinderit. Hetkel lavastab ta Läti Rahvusteatris Dostojevski „Idiooti“. Lavastaja-kunstnik Vladislavs Nastavševs Dramaturg Laur Kaunissaare Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater). Etendus kestab üks tund ja 30 minutit, ilma vaheajata. NB! Laval suitsetatakse, on sügislehti ja lehetolmu ning kostuvad valjud helid. Etendused 31. märtsil ja 1. aprillil. Enne 31. märtsi etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja etendus on ingliskeelsete subtiitritega. Lavastust mängitakse Festival Theaterformen (Hannover, Saksamaa) 2015 programmis 3/4 juulil.
Frie Leysen Tabamatut tabamas ehk üleliigse hädavajalikkusest Austraalia Teatrifoorumil 22. jaanuaril 2015 peetud kõne. I Kogu mu professionaalne elu on olnud ja on praegugi pühendatud kunstnikele ja nende töödele. Armastus lubab kriitikat. Seepärast luban ma endale esitada kunstnike suhtes, aga ka – ja seda isegi tugevamalt – neid ümbritsevate inimeste, kunstnikke ümbritsevate struktuuride ja organisatsioonide ning nende kunstiliste eesmärkide suhtes mõned küsimused ja mõned kriitilised mõtisklused. Järgnev võib tunduda pisut liiga must-valge. Aga ma ei olegi diplomaatias kuigi hea ning ma olen liiga vana, et püüda meeldida. Ma mõistan täiesti, et paljud organisatsioonid ja struktuurid teevad head tööd, aga mina tahan näidata valukohti, mitte meeldida. Milleks kunst? Miks meil teda niivõrd vaja on? Sellal kui kõik me ülejäänud jookseme ringi ja oleme oma asjadega hõivatud, on kunstnikud otsustanud seista paigal ning vaadata tähelepanelikult meid ja ühiskondi, mille me oleme üles ehitanud, vaadata seda, kuidas me oleme end organiseerinud. Nad vaatavad, analüüsivad, mõtestavad, kritiseerivad. Ja jälgides tehtud tähelepanekutest arendavad nad välja visioone selle kohta, kuidas asjad on ja kuidas nad võiks olla. Kunstnike visioonid on tihti silmiavavad, nad toimivad elektrišokina ning panevad meid iseendale karmilt otsa vaatama. Enamasti on need kogemused valulikud. Aga meil on seda vaja. Me oleme õnnega koos, et Euroopas ja siin Austraalias elame me ühiskondades, mis sellesse kõigesse investeerivad ning mis toetavad kunstnikke nende kriitikas avalikest allikatest.
Kui ma mööda maailma ringi reisin, püüan ma taibata, kuidas näevad nooremad põlvkonnad omaenda maailma ja seeläbi ka maailma üldiselt. Ja ma taban end reisides mõttelt, kui oluline on meie jaoks nende visiooni kogemine, mujal elamise kogemine, kuidas see võib meid inspireerida, panna meid omaenda maailmapilti küsimuse alla seadma ja korrigeerima või isegi radikaalselt muutma, seadma küsimuse all klišeesid, mida me selle keerulise maailma lihtsustamiseks nii väga vajame. Mind vaimustavad need visioonid ja nende kunstnike vajadus neid meie, publikuga, jagada. Aga mind vaimustab ka kunstnike julgus omaenda kunsti ja tavapäraseid väljendusvahendeid küsimuse alla seada. Leidmaks uusi vahendeid, uut kunstilist keelt, millega väljendada seda, mille väljendamist nad nii väga vajavad. Kui need kolm elementi kokku saavad – isiklik visioon, spetsiifiline kunstikeel ja üleküllus ning vajadus seda kõike publikuga jagada, siis toimub meie ees laval tulevärk! II Minu tööviisi on alati määratlenud just see austus kunstnike vastu ja vajadus kunstnike pilgu järele meie ühiskondadele 1) kõige keskmes on alati kunstnik ja tema vajadused, mitte üks konkreetne töö, mis mulle huvitav tundub. Minu tööviisi määravad kunstnikud ja nende spetsiifilised vajadused. See tähendab, et: - mul on paindlik meeskond, kes suudab kohanduda kunstniku töörütmi ja vajadustega - ma tutvustan kunstniku varasemate valitud tööde kõrval võimaluse korral ka tema uusi töid, olles nende produtsendiks või kaas-produtsendiks - ma jätan kunstike endi valida, millises kunstivaldkonnas nad end väljendada tahavad (film, näitus, installatsioon, muusika, teater)
Me kõik teame, et kaasaegses kunstis eri distsipliine eristavad sildid ei kehti enam. Nende vahelised piirid on hägustunud. 2) Ma reisin maailmas ringi, et näha kunstnikke nende endi keskkonnas. Ärge kunagi koostage festivali programmi kirjutuslaua taga (noh, see on võimalik, aga see ei ole kunagi kuigi huvitav.). See kõik maksab aega ja raha, aga see on prioriteetide küsimus (Robert Wilsoni ühe lavastuse honorari eest saab mitu aastat reisida). Tavaliselt nõuab see palju aega, välja arvatud mõned juhuslikud täistabamused. Enne kui ma otsustan mõne kunstnikuga koostööd alustada, pean ma nägema rohkem kui ühte tema tööd, temaga pikalt rääkima, et mõista tema vaatenurka, tajuda tema poliitilise, ühiskondliku ja kunstilise positsiooni selgust ja mõista, mida tähendavad tema teosed tema enda kontekstis. Kunstniku isiksus on minu jaoks olulisem, kui üksik teos. Ja siis tuleb küsimus: kas see teos jääb ellu ka pärast ümberistutamist teise konteksti. Mitte iga teos ei ole ümber istutatav. 3) Minu jaoks on väga oluline kunstnikuga koos läbitud teekond. Näiteks pärast kunstniku loomingu mõnda aega jälgimist saadan ma kutse mõnele ta juba loodud teosele, mida ma näinud olen ja see on publiku jaoks sissejuhatuseks selle kunstniku maailma. Samal ajal suhtleme me kunstnikuga omavahel juba produtsendi või kaas-produtsendi tasandil uue lavastuse osas, pakkudes vajadusel kõigitist tuge: sisus ja dramaturgias, kaas-produtsentide ja võimalike koostööst huvitatud kunstnike leidmisel, tehnilises abis ja lavastuse jaoks õige ruumi valikul. Uus teos kõigi selle loomise riskidega võib jõuda publiku ette alles aasta pärast. Ja publiku jaoks on huvitav näha kunstniku arengut ja kasvu ... 4) Me kõik teame tänapäeva suuri kunstnikke. Suured nimed ja staarid külastavad kõiki festivale. Edu on tagatud, kassa
on õnnelik, riske peaaegu ei olegi. Kuid küsimus on: kes on homsed suured kunstnikud? Teatrite ja festivalide juhtidena on meil kohustus pakkuda platvormi noortele ja alustavatele kunstnikele, et tagada uue põlvkonna areng. Kuid ettevaatust: festivalid ja teatrid muutuvad tihti tapamasinateks, otsides üha uuemaid ja kuumemaid nimesid ning luues uusi haipe. Nad tulistavad tähti taevasse särama ega anna neile aega kasvada. Edu korral seisavad festivalid ja teatrid meeleldi kunstnike kõrval, kuid heidavad nad tihti kiiresti kõrvale niipea, kui noori kunstnikke tabab ebaedu. 5) Ja siis publik: kunstniku asendamatu mängupartner. Nad ei suuda teineteiseta: kunstnikud sellepärast, et neil on vajadus jagada oma ideid ja publik sellepärast, et ta on inspiratsiooninäljas, näljas teistsuguse maailmapildi järele. See kõik on minu jaoks endiselt müsteerium. Kui ma seisan mõne teatri peaukse ees ja vaatan, kuidas kõik need inimesed tulevad teatrisse lavastust vaatama, siis mõtlen ma: miks nad tulevad? Mida nad siit otsivad? Miks nad ei ole kodus, sussid jalas ja kena veiniklaas sõrmede vahel ega vaata televiisorit. Nad teevad nii suure pingutuse, et siin olla: rahaliselt, sest nad peavad ostma pileti; organisatoorselt, sest nad tulevad töölt varem ära, võtavad lapsehoidja auto peale, peavad kontrollima, et kodus oleks nende jaoks piisavalt koolat ja kartulikrõpse, nad panevad selga teatririided, kiirustavad teatrisse ja mis peamine: nad veedavad tunni või kaks kuulates ja vaadates kunstnikke. See, et publik kulutab oma intellektuaalsest ja emotsionaalsest võimekusest ning oma ajast nii palju kunstniku heaks, see on juba midagi. Ma tahan öelda, et ma väga austan publikut ja et me enamasti alahindame teda. Mõtleme tema eest, arvates, et pärast pikka tööpäeva tahavad nad midagi, mis lahutaks meelt, midagi kerget. See on viga. See, et ma olen väsinud, ei tähenda veel, et mu aju enam ei töötaks.
Ma kuulen tihti festivalikorraldajaid ütlemas: „See tore, aga see ei ole minu publiku jaoks“. Mis publik see selline on? Monoliitne hulk inimesi? Kes oleme meie, et öelda, mida nemad näha tahavad? Alahindamine on solvang. Nõudlikkus on austuse märk. Ma ütlen alati, et meie kui festivalide programmide koostajate roll on olla sidekriips. See väike märk sõnade vahel. Väike märk, mis toob kokku kunstnikud ning huvitunud ja nõudliku publiku. Väike, kuid asendamatu märk, sest ilma selle märgita kunstnikud ja publikud teineteist üles ei leiaks. III Milline on meie seisukoht – etenduskunstide, kunstide laiemalt? Ajal, mil pead tõstab parempoolne natsionalism, ekstremism, rassism, sallimatus. Ajal, mil me laseme inimestel, kes otsivad helgemat tulevikku, täie teadmisega ookeani uppuda. Ühiskondades, mis on täielikult pühendunud tarbimisele. Ajal, mil me ei tea, mida peale hakata oma koloniaalminevikuga ja üha kasvava sõltuvusega üksteisest. Ajal, mil kõik tahavad tingimata olla võitjad. Ajal, mil lääne ülemvõim enam ei kehti. Ajal, mis me kaotame piire, et neid siis jälle üles seada. Ajal, mis poliitikud mõistavad, et hirm on meie kõigi kontrolli all hoidmiseks kõige efektiivsem vahend. Pidev hädaolukord. Ajal, mil „nemad“ teavad kõigist kõike.
Ajastul, mida valitsevad mänedžerid ja raamatupidajad. Jne jne jne Milline on meie, kunstide, seisukoht? 1) Ma olen märganud, et Euroopas on kadumas piir kunsti, kultuuri ja meelelahutuse vahel. Kuid need on kolm täiesti erinevat nähtust, neil on erinevad missioonid, erinevad vajadused ja erinevad toimeloogikad. 2) Me oleme ehitanud teatrimajad ja kunstikeskused ning me oleme loonud festivalid, et tutvustada kunsti ja võtta vastu publikut parimates võimalikes tingimustes. Kuid aastatega on enamust nendest struktuuridest ja organisatsioonidest tabanud rooste ja skleroos. Neist on saanud dinosaurused. Kuna nad on algselt mõeldud toetama kunstnikke, oli nende organisatoorne ülesehitus algul väga hea, tihti liigagi hea ning nii kaotasid nad spetsiifilistele teoste spetsiifilistele vajadustele reageerimiseks vältimatu paindlikkuse. Nüüd peavad kunstnikud järgima festivalide ja kunstikeskuste strateegiaid ja reegleid, mitte vastupidi. Me peame tingimata ümber mõtestama teatrite ja festivalide rolli instrumendina, millega kunstnike tööd kergendada ja väärtustada. Meil on vaja paindlikemaid struktuure, teatreid, mis suudavad töötada kunstnikuga nii, nagu kunstnikul endal vaja on. Samal ajal kui kodanikuühiskond otsib kõigil tasandeil viise, kuidas organiseeruda ja toimida üleminekuolukorras, kuidas hakkama saada tootmise, tarbimise, kliima soojenemise, ebatoimiva kapitalistliku süsteemi, jätkusuutlikusega ning püüab leida uusi mudeleid, oleme meie, kunstivaldkond, neist kaugele maha jäänud. Paistab, et meil ei ole julgust struktuure ja süsteeme ümber mõelda.
Muidugi ma märkan muutusi, kuid seda enamasti perifeerias, üksikute kunstnike, aga mitte piisavas mahus suurte ja stabiilsemate struktuuride puhul. Miks me ei otsi koos edasi mõtlemiseks kaaslasi kodanikuühiskonnas? Ja võib-olla võib oleks väärtuslikuks partneriks ka teadus? 3) Me oleme loonud „meeldimise“ kultuuri ja nüüd võtab see meid pantvangi. Me tahame kõigile meeldida: publikule, rahastajatele, sponsoritele, ajakirjandusele, kolleegidele ... See on suur viga! Kunst ei pea püüdma meeldida. Vastupidi. Kunst peab näitama, kus on meie ühiskondade, meie maailma valukohad. Me peame tingimata leidma endas julguse täita taas seda segaja rolli. 4) Selles meeldimise kultuuris võtame me meeleldi omaks missioone, mida meile ulatatakse, kuid mis ei ole meie missioonid. Probleemid, mida poliitika ei suuda lahendada seatakse meie õlgadele, et nendega tegeleksime meie. Rassism, sotsiaalne diskrimineerimine, ebatoimivad haridussüsteemid, sallimatus... Mõistagi peavad kunstid nende teemadega tegelema, kuid me ei suuda kunagi neid fundamentaalseid probleeme lahendada. Ja me ei peagi seda suutma. Meil peab olema julgust nendest missioonidest keelduda. 5) Selles meeldimise kultuuris kohandume me ka alati sellele, kes meie poole parajasti pöördub. Me vastame vestluspartneritele erinevates keeltes, erinevates toimeloogikates. Taas viga.
Poliitikutega räägime me poliitiliste argumentidega, rahastajate ja sponsoritega rahanduslike, majanduslike argumentidega ning me räägime neile tohututest publikunumbritest. Publikuga räägime me meelelahutuse argumentidega, pressiga räägime me ülivõrretes ja eksklusiivsuse argumentidega. Ja kolleegidega rääkides kinnitame me üksteisele üksteise tähtsust. Me peame tingimata taas leidma keele ja argumendid, mis on kunstilised. Sest kõik väärtuslik on kaitsetu. Publikunumbrid on olulised, hea juhtimine on ainuvajalik, kahtlemata on vaja head turundust ja kommunikatsiooni, finantsjuhtimisest rääkimata. Aga tegelik argument kunstide kaitseks on selles, mis toimub selle või teise teatri lavastust vaatavate inimeste peades ja südametes. Ja seda me ei saa mõõta, ei saa tõestada. Kunst on tabamatu. 6) Ka tarbimine on kunste mõjutanud. Teatripilet peab garanteerima kõrgeima kvaliteedi. Kindla peale minnes esitleme me juba kehtestunud kunstnikke, kel on kindel väärtus, kes on staarid. Ja kuidas on uue põlvkonnaga? Kuidas on tundmatute kunstnikega kaugetest maadest? Kuidas on lavastustega, mida on vaja, kuid mis on riskantsed? Kuidas me saaksime teha publikust tarbija asemel seikluskaaslase? Kuidas me saaksime kommunikeerida publikule, et teater on elus kunstivorm, mis sünnib igal õhtul uuesti ja uuesti. Kunstivorm, mis on habras. Et isegi suurimad kunstnikud loovad ka teoseid, mis ei ole fantastilised.
Me peaksime hindama teatris riski, seikluslikkust, tabamatust, kogemuse erakordsust, ajutist kogukonda, mis tekib näitlejate ja publiku vahel igal õhtul uuesti ja uuesti. 7) Rahvusvahelisus Nagu ma ütlesin, on rahvusvahelisus otseloomulik, etteantud tingimus, kohustus. Aga siiski veel mõned tähelepanekud: -
- - -
-
Me ei räägi siinkohal sellest, mis on eksootiline või folkloorne. Oluline on keskenduda kunstnikele üle kogu maailma, kellel on tugev visioon, kes suudavad muuta meie vaatenurka maailmale. Rahvusvahelisuse hulka käib ka väga kohalik mastaap. Ainult kohalik saab olla universaalne. Rahvusvaheline tähendab rohkem kui Läänt. See hõlmab ka Aasiat, Ladina-Ameerikat, Aafrikat. Ma annan endale selgelt aru, et mitte-Lääne kunsti esitlemine hõlmab endas tihti perversset armastust kannatuse, sõja, nälja, allasurumise, haiguste, ekspluateerimise vastu. Me armastame seda, vähemalt seni, kui see toimub kuskil kaugel. Ja viimaks – Lääs ei ole enam maailma kese. Lääne ülemvõim ei kehti enam. Õnneks. Ma ei näe kerkimas ühtainsat uut keset. Ma loodan maailma, kus kesesid on palju.
8) Viimaste aastakümnetega oleme me kaotanud midagi väga väärtuslikku: oma intuitsiooni. Publik tuleb etendustelt ja ütleb, et ta ei „mõista”. Kuidas me sellisesse olukorda jõudsime? Jah, kunst ja teater puudutavad meie mõistust. Aga mitte vaid seda. Me vaatame ka südame ja kõhuga: intuitsiooniga! See on üks oluline mõistmise viis, mida on viimase aastakümne jooksul eitatud ja mille olulisust on tõrjutud.
Nii näen ma praegust asjade seisu Euroopas. Belgia päritolu Frie Leysen (1950) on üks legendaarsemaid etenduskunstide kuraatoreid. 1981 asutas ta Antwerpeni produktsioonimaja deSingel, mida juhtis kuni 1991. aastani. 1994 asutas ta kakskeelse Brüsseli etenduskunstide festivali Kunstenfestivaldesarts, mida juhtis 2004. aastani. 2007. aastal juhtis ta üheksat araabia linna ühendavat kultuurifestivali Meeting Points. 2008-2010 oli ta teatrifestivali Theater der Welt kuraator, 2010-2012 Berliner Festpiele kunstiline juht, kus ta asutas festivali Foreign Affairs. 2013-2014 oli Leysen teatrifestivali Wiener Festwochen kunstiline juht.
Teater NO99 Internetis - www.no99.ee
Piletite ostmine Teater NO99 pileteid on võimalik osta Internetis aadressilt www.piletimaailm.com Piletimaailma lehele saab ka teatri kodulehe alajaotustest “Kava” ja “Piletid”. Ikka tekib olukordi, mil tahame kiiresti midagi öelda või jagada. Nii edastame infot lisaks kodulehele veel kolme kanali kaudu.
E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”
Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite ja kavalehtede linke. Edastame materjali, mis netis Teater NO99 kohta silma jääb.
Facebook – grupp “Teater NO99” Facebookis jagame uudiseid ja korraldame vahel ka piletimänge.
Mängukava pani kokku Laur Kaunissaare Fotod lavastusest “Kodumaa karjed”, autor Tiit Ojasoo
Resto, baar ja jazzklubi Meil on baar, mis on šikk nagu restoran. Meil on restoran, mis on hubane nagu kohvik. Meil on kohvik, mis sumiseb nagu baar. Nad kõik on ühes kohas ja õigupoolest nad ongi üks. Kohvik-baar-restoran. Meil on siin kontserte ja muid üritusi, tantsulaager ja muid pidusid. Ja meil on jazzklubi, reedeti, muutusteta. Miks muuta midagi, mis toimib nii hästi. Samal õhtul teatrit külastanud inimesed saavad teatripileti ettenäitamisel pileti hinnaga 3 €, teistele on hind 7 €, sooduspilet 5 €. Eesti Jazzliidu liikmetele 2 €.
Märts R 06/03 22:00 Talvejazz esitleb: Impérial Orphéon R 13/03 22:00 Emie R Roussel Trio (Kanada) R 20/03 22:00 Sofia Rubina Band – Jazz Hunters (EST-USA) R 27/03 22:00 Eesti Jazzliit ja Jazzkaar esitlevad: Tallinn Music Week 2015 jazz showcase
Aprill R 03/04 22:00 II Mondo di Karri feat Susanna Aleksandra (Eesti-Soome) R 10/04 22:00 THE VOID OF EXPANSION (Norra) R 17/04 22:00 Standard Issue feat. Kusti Lemba R 24/04 22:00 Triophonix feat. FAERSHTEIN
Piletiinfo Kassa 6605051 E-N 12-23, R-L 12-01 Piletid on müügil ka Piletimaailma ja Piletilevi müügipunktides ning internetis www.piletimaailm.com ja www.piletilevi.ee Pileti hind 17 €, sooduspilet 13 €. Müügil ka kinkekaardid 34 €. Sooduspilet kehtib õpilastele, üliõpilastele, õpetajatele ja pensionäridele. Broneeritud üksikpiletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust. Pileteid tagasi ei osteta. Meie restoran ja baar on avatud E-N 12-23 ning R-L 12-01. Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051. Autoparkla (meie maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) on avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni ning laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Autot parkida meie maja ette või Kaitseministeeriumi poolele ei ole lubatud. Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis. Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Ärajäänud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber kahe nädala jooksul teatri kassas (Sakala 3). Theatre NO99 Sakala 3 10141 Tallinn The ticket office and cafe are open from Monday to Thursday 12 am to 11 pm, from Friday to Saturday 12 am to 1am. You can always book a table at our cafe by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051. Tickets are also available at the ticket offices of Piletimaailm and Piletilevi. Ticket prices are 17 € and 13 €. Our phone in ticket office is 660 5051.
Märts P 01/03 12:00 NO46 Savisaar Nordea Kontserdimajas Lisaetendus! P 01/03 19:00 NO46 Savisaar Nordea Kontserdimajas Viimane etendus! N 05/03 19:00 NO51 Mu naine vihastas R 06/03 19:00 NO51 Mu naine vihastas L 07/03 19:00 NO51 Mu naine vihastas E 09/03 19:00 NO51 Mu naine vihastas K 11/03 19:00 NO65 Suur õgimine Viimaseid kordi N 12/03 19:00 NO65 Suur õgimine Viimaseid kordi R 13/03 19:00 NO45 Kodumaa karjed L 14/03 19:00 NO45 Kodumaa karjed P 15/03 19:00 NO45 Kodumaa karjed T 17/03 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum K 18/03 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimaseid kordi N 19/03 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimaseid kordi L 21/03 19:00 NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi E 23/03 19:00 NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi T 24/03 19:00 NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi K 25/03 19:00 NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi L 28/03 19:00 NO45 Kodumaa karjed Viimaseid kordi L 28/03 22:00 NO99 Tantsulaager T 31/03 19:00 NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud
Aprill K 01/04 19:00 L 04/04 19:00 T 07/04 19:00 K 08/04 19:00 N 09/04 19:00 L 25/04 19:00 E 27/04 19:00 T 28/04 19:00 K 29/04 19:00
NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud NO45 Kodumaa karjed Viimane etendus! NO51 Mu naine vihastas NO51 Mu naine vihastas NO51 Mu naine vihastas NO44 Kangro lavastus Esietendus! NO44 Kangro lavastus NO44 Kangro lavastus NO44 Kangro lavastus