NO99 kavavoldik märts-aprill 2017

Avanti! märts-aprill 2017

ESIETENDUS!

NO37

NOДвенадцать Blok/Pepelyayev/Illarionov

Sasha Pepelyayev on rahvusvaheliselt tuntud kineetilise teatri lavastaja. Kineetiline teater - see on teater, kus kõik liigub.

Inimesed ja fantaasia, pildid ja helid, kõik on pidurdamatus dünaamikas. Pepelyayevi lavastused on seetõttu mängulised ja visuaalsed, kujutluste tsentrifuug lükatakse käima esimesest sekundist ning see ei lõpe. See ei lõpe kunagi.

“NOДвенадцать” on alguse saanud Aleksandr Bloki poeemist “Kaksteist”. Ta kirjutas selle sada aastat tagasi Oktoobrirevolutsiooni ajal, olles vaimustunud revolutsioonilisest stiihiast, kõige muutumisest ja uue elu tõotusest. Kus on see vaim nüüd? On see tänavatel? Parlamendis? Peades? Või on see noore inimese hinges? Sasha Pepelyayevile on see juba mitmes lavastus lavakunstikooli tudengitega. Tal on nendega hea klapp. Vitamiin ja dünamiit, need huvitavad neid mõlemaid.

Lavastaja ja kunstnik Sasha Pepelyayev Kostüümid Sergei Illarionov Tekst Aleksandr Blok Tõlge Johannes Semper Dramaturg Laur Kaunissaare Laval Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus (kõik EMTA Lavakunstikooli 28. lend) Esietendus 11. märtsil Etendused 13/14/16/17 märtsil ja 17/18 aprillil Enne 13/14/16/17 märtsi ja 18. aprilli etendusi dramaturgi sissejuhatus lavastusse

NO36 Juhan Ulfsaki uus lavastus Ulfsak

ESIETENDUS!

Unistused ja pimedus, idealism ja kurgukarje, iroonia ja autentsus. Teemad, millega Juhan Ulfsak ja tema lavastuse trupp tegelevad, ei ole välja mõeldud kellegi teise poolt.

See on tänase inimese hääl, mis kostub korinal meie kammersaalist, saadetuna basskitarri deemonliku tumeduse ja trummide vääramatu rütmi poolt. Kaitseministeerium on korduvalt sel prooviperioodil meile helistanud ja palunud olla vaiksemalt. Aga see ei ole võimalik. See ei ole kuidagi võimalik.

Juhan Ulfsaki uus lavastus toob lavale inimesed, kelle ainus suu on pragu nende hinges, kust kostuvad poeesia ja petitsioonid. Toetudes õrnalt Bernaldo Bertolucci filmile “The Dreamers” ja tumedate bändide energeetikale on see Gesamtkunstwerk, kus liituvad ruumilüürika ja laulusõnad, nali ja mäng, nahast rihmad ja valged linad, surm ja seks, tolm ja parkett, unistamine ja pagemine. Jah. Te arvasite õigesti.

Laval on staarid.

Lavastaja Juhan Ulfsak Valgus- ja videokunstnik Petri Tuhkanen Muusika Jakob Juhkam ning Rea Lest, Simeoni Sundja, Jörgen Liik Kostüümikunstnik Kärt Hammer Dramaturg Eero Epner Laval Rea Lest, Jörgen Liik, Simeoni Sundja, Jakob Juhkam Esietendus 8. aprillil Etendused 11/12/13/20/21/22 aprillil Enne 12/20 aprilli etendusi dramaturgi sissejuhatus lavastusse

NO44 FANTASTIKA Kangro/Ilison

VIIMASED ETENDUSED

NB! Kaks viimast etendust!

“NO44 FANTASTIKA” on lavastus inimlikust lähedalolekust ja sellest, mis kaasneb: kas ta valetab? Kas ta on siiras? Mis üleüldse on siirus? Mis on tähtis? Kas see, millest tema kõneleb, on oluline ka minule? Kus on inimliku läheduse juur? Keda usaldada? Keda usaldada siis, kui sa istud 200 võõra inimese ees? Mida tähendab “avalik üksiolek”?

Katkend intervjuust.

Küsimus: Aga mis teeb õnnelikuks ja rõõmsaks?

Mart Kangro: Inimesed. Ikkagi inimesed. See, et sa näed, mis nad korda saadavad. Sama moodi teevad nad muidugi ka õnnetuks… Aga laias laastus ikkagi inimesed. Kui sa näed mingit inimlikku triumfi lihtsalt mingi hea tahte, idee või armastuse näol — see teebki õnnelikuks.

Lavastaja Mart Kangro Kunstnik Marit Ilison Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Jarmo Reha, Simeoni Sundja ja Tiina Tauraite (Von Krahli Teater) Kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 23/24 märtsil

NO45 Kodumaa karjed Prints

VIIMASEID KORDI

Daniel Vaarik: Inimesele, kelle tööks on pidevalt ise kõnesid kuulata ja neid pidada võib tunduda idee ka peale tööd teatris kõnesid kuulata pisut ootamatuna, kuid “Kodumaa karjed” paneb mõtlema selle üle, mida meie tänased kõned räägivad ajaloole, mis neist järele jääb, mis meist järele jääb. Sel moel annab etendus ka väärtusliku pilgu kõnedele, mida peame ja kuulame täna.

Kristi Liiva: Augustikuine hämarus Paide Vallimäel.

Arvamusfestivali 2014. a esimene päev hakkab otsa saama.

Kell on saamas kaheksa ja inimeste vool kulgeb Orulavale, kus programmis kirjas napp info “24 aastat ühe tunniga”.

Järgmine tund näeb väikelinna vallinõlv kõige suuremat inimeste hulka seni ja kuulab vaheldumisi hinge kinni pidades, rõkkavalt naerdes või klomp kurgus. Kuulab Jaak Printsi nii eesti- kui venekeelses ettekandes tekste, mis on meid kujundanud, vorminud siinsete inimeste eneseusku ja sisemist kindlust. Aplaus on elamuse vääriline ega teha lõppeda.

Olen etendust näinud neli korda ja valmis alati ka viiendat vaatama. Võtke see kutse vastu ja vaadake. See on väga väärtuslik aeg.

Laval Jaak Prints Töörühm Eero Epner, Kaarel Oja, Hendrik Kaljujärv Kestab üks tund ja 25 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 20/25 märtsil ning 5/10/19 aprillil; ning 15/16 märtsil Tartus ERMis ja 5. aprillil Pärnus Endla teatris.

Enne 15. märtsi ja 10/19 aprilli etendusi dramaturgi sissejuhatus lavastusse ning pärast 15. märtsi etendust on kohtumine näitlejaga.

NO38 Punane õhupall Kampus/Keevallik

VÄRSKE

“Vääna Mõisakooli õpilastele meeldis etendus tohutult. Poisid jälgisid laval toimuvat hinge kinni pidades. Mis oli, minule kui õpetajale, väga üllatav. Saime suurepärase teatrikogemuse ja loomulikult Erki seletused ja mõtted olid nutikad ning lastele arusaadavad.”

“Meile kõigile meeldis väga, oli psühhedeelne trip ja minu arust on see on rohkem lasteetendus täiskasvanutele kui lastele. Ja lastele meeldis väga (7.- ja 13. aastased)! Üks neist pole kunagi tahtnud teatrisse tulla, eile tuli ja lahkus naeratusega. Laste teadmine, et lasteetendused on kas igavad või lapsikud, on murtud. Aitäh selle eest!”

Lavastus nii täiskasvanutele kui lastele. Nägemuslik, ilma sõnadeta ja pilte täis retk läbi kaasaegse linnamaastiku, mida me oleme justkui kõik näinud - ja ometi pole me veel midagi näinud. Erki Lauri ja Mari Abeli (Von Krahli Teater) rännak kuhugi, kus me oleme olnud ja kus me sellest hoolimata oleme nüüd esimest korda.

NB! Pärast iga etendust kohtumine näitlejatega Lavastaja Mart Kampus Kunstnik Liina Keevallik Helilooja Jakob Juhkam Stsenaarium Eero Epner Laval Erki Laur ja Mari Abel (Von Krahli Teater) Kestab üks tund, ilma vaheajata.

Etendused algusega kell 12.00: 29/30 märtsil ja 12/13 aprillil Etendus algusega kell 18.00: 28. märtsil

“Ja loetakse kord mitte meie päevil…”

A. Bloki sajandaks sünniaastapäevaks Zara Mints Võib-olla tuleviku noorus andeks andes räägib minust: kas võis süngus olla tema tõukejõud ja salapüüe?

Valgus ise oli tema, vabaduse võiduhüüe.

(A. Blok) Aleksandr Bloki loomingul on vene ja maailma XX sajandi luuleloos eriline koht. Vene sümbolismi silmapaistev lüürik läks eriti oma küpsemas loomingus kaugele nimetatud voolu raamidest. Blok viis lõpule puškinliku kirjandusperioodi ning rajas nõukogude luule, mis sai alguse ta heroilisrevolutsioonilisest poeemist “Kaksteist”.

Blok sündis 28. novembril 1880. а. Ta esimesed muljed on seotud vanaisa, Peterburi ülikooli rektori, tuntud botaaniku A. Beketovi koduga, kus luuletaja üles kasvas. Beketovide majas valitses aadliintelligentsi liberaalne ja humanistlik vaim, seal jälgiti kaasatundvalt demokraatlikke liikumisi 1860-1880ndail aastail ning kuuluti ise selle legaalsesse, kuid sotsiaalselt aktiivsesse tiiba. Selle maailma võlu nägi Blok hiljem ta “õilsuses”, inimlikus soojuses, mis ühiskondlikus sfääris võttis narodnikliku rahvaarmastuse, kannatava ohvri kuju. Seejuures iseloomustas Beketovide perekonnaelu vaimsete otsingute intensiivsus ja kõrge kultuur. Õpetlasest ja ühiskonnategelasest vanaisa, vanaema, kes tõlkis enamikust euroopa keeltest, tõlkijaist ja kirjanikest ema ning tädid – kõik nad olid andekad ja haritud inimesed, kes armastasid ja hindasid kirjasõna.

Maja ainsa lapse ja üldise lemmiku Sašura kasvatamine oli lahutamatu Bloki enda poolt hiljem rõhutatud aadellikust

hellitamisest, mis tingis kauase elukogemuste puudumise, naiivsuse olmealal ja poliitikas. Kuid just samale sentimentaalsele kasvatusele võlgnes luuletaja kogu eluks jäänud helge mälestuse lapsepõlvest kui õnneriigist, “sinisest taevarannast” ja esimeste kultuurimuljete ereduse. Eriti tähtsaks mõjuks pidas ta lüürilisi laineid, mis vene XIX saj. luulest uhtusid teda lapsepõlvest peale: Žukovski, Puškin, Lermontov, Tjuttšev, Fet… Tänuliku mälestuse elust Beketovide juures (eriti nende Moskva-lähises mõisas Sahmatovos) säilitas luuletaja alatiseks. Seepärast saabki Beketovide “pesa” Blokile eeskujuks oma loomingu ühe põhilise sümboli kujundamisel: künkal asub “maailma ainus” “valge maja”, mille ta peab siiski hülgama piinarikka, kuid üllaid sihte järgiva maise rännaku, inimeste nimel.

Seepärast avaldas “maja” Bloki loomingule kahesugust mõju: ühtpidi oli see ta loomingu tähtsaimaks ergutajaks (esimesed, beketovlikus vaimus luuletused ja jutud kirjutas Blok 3-4-aastaselt), kuid ühtlasi takistas “tubasus” kunstniku kasvu piirates tema elulise silmaringi avardumist. Polnud juhus, et tõelise tõuke luuletajaks saada ei andnud talle kodused muljed, vaid esimene ja kummaline, omakseid kohutanud armastus: Saksamaal kuurordis olles armus 17-aastane Blok K. M. Sadovskajasse, 35-aastasesse naisesse, “К.

M. S-le” on pühendatud paljud 1897.–1899. a. luuletused ning suurepärane tsükkel “Kaksteistkümmend aastat hiljem” (1909–1910), kus mälestus noorusest kuulutatakse tähtsaimaks väärtuseks: Põlenud on elu, ära räägitud, ainult nooreea armastus unenäos ilmub.

Siiski on Bloki 1898.-1899. a. lüürika üksnes ta loomingu sissejuhatus. Luuletused “Ante lucem” (1898-1900), rääkimata 1897. a. katsetustest, on veel paljuski jäljenduslikud, kuigi neis ilmneb nii Bloki andekus kui ka ta edasisele käekäigule tähtis orientatsioon romantilisele traditsioonile ja paljud ta hilisema loomingu maailmavaatelised jooned (näiteks veendumus, et

kunst on väärt vaid siis, kui ta sihid on avaralt isikuvälised).

Bloki kujunemise järgmine etapp on aastad 1901–1902.

Luuletaja elumuljete ring laieneb järsult. Kodused ja kirjanduslikud mõjud täienevad veel mitte küll selgete, kuid jõuliste impulssidega, mis lähtuvad tegelikkusest enesest.

Uue revolutsioonilise tõusu algus (1895) viib selleni, et sajandivahetusel maa vaimne atmosfäär kuumeneb eriliselt.

Seda tunnevad isegi poliitiliselt naiivsed inimesed. Teades vähe reaalsest poliitilisest situatsioonist, tunneb Blok siiski kogu oma luuletajaloomusega, et uus ajajärk toob Ennekuulmatud muudatused ja mässud ennenägematud.

Nagu ta tulevane sõber ja vaenlane Andrei Belõi, otsib ka Blok kõikjal lähenevate muutuste märke: isegi 1901. a. suve loojangud näivad talle hoopis teistsugused kui eelnevail aastail. Too uus “tuleb peale” – selles on noor Blok kindel, ja just see kindlus teeb ta luuletajaks. /…/ Bloki revolutsioonilised värsid aastatest 1904 ja eriti 1905 olid ta loomingus märgatav samm edasi. Luuletaja justkui laskub müstikataevast lihtsasse tegelikkusesse selle konkreetselt ajalooliste, tänase päeva nõudmistega. Lüüriline kangelane pole nüüd enam üksi oma kallimaga sinisel taevarannal. Maa peal elab teisigi inimesi oma argimuredega: On häid ja halvemaid minust, lihtrahvast ja jumalaid.

“Teiste” teema viib Bloki uute lüüriliste žanride, poliitilise luule ja sotsiaalse paatose juurde. Kõlavad vabaduse ja “surnud” isevalitsusega võitlemise motiivid (“Kõik-ilmse linna kohal lennul…”), kodanluse- ja väikekodanlusevastased meeleolud (“Täissöönud”). Siinsamas sünnib ka Blokile hiljem nii tähtis kuju – inimene rahva hulgast, ere, kirglik ja harmooniline

isiksus, kes armastab elu ning omab jõudu seda muuta: Elupraam jäi kinni leetjal koolmesuul. …

Kostab avaveele lauluhääl ja riid.

Kerkib teiste hulgast hallis vatis hiid. …

Raskelt pöördub ahter, praam end lahti veab, libisevad mööda hurtsikute read.

Juba on nad kaugel, silmis rännuind.

Kuid nad vist ei võta kaasa sind ja mind!

Kaks viimast rida sisaldavad esmakordselt Blokile tähtsa antiteesi rõõmsast rahvast ja lõdvast ning loiust intelligentsist, kes pole väärt tulevikku “rõõmsalt kanduma” (ülal tõlkes: “silmis rännuind”). Seni seostus intelligentsiteema Blokil kahetsevate meeleoludega (ta ise arvab, nagu V. Brjussov “Hunnides”, end nende kilda, kellele revolutsioon toob kaasa teenitud huku: “Tõusid üles seest sünkmusta maa…”). Kuid hiljem püstindub see küsimus Blokile kui intelligentsi minek rahva hulka.

Teosed, kus valitsevad sotsiaalsed motiivid, kujutavad rahvast teistsugustest külgedest: kaasaegsed väikesed inimesed on sotsiaalse ülekohtu ohvrid, “õnnetud, leiba paluvad”, kellest “kellelgi pole kahju”. Esimestes sotsiaalsetes luuletustes (alates “Vabrikust”, 1903) leidub omapärast müstitsismi – mitte ülevat solovjovlikku utopismi, vaid argipäevaseid

kujutelmi sellest, et maisel kurjusel on saatanlik, internaalne loomus (“Pettus”, “Legend” jt.). Järk-järgult tõuseb siiski esiplaanile küpse Bloki jaoks põhiline inimese ja inimlike kannatuste teema (“Kannatussõrmus”, 1906, jms.). Nn. pööningutsüklis (1906. a.) Blok jutustab (Dostojevski “Vaeste inimeste” ilmse mõju all) lihtsa, kuid kohutava loo kerjusest, kelle armastatu sureb nälja ja külma kätte.

Revolutsiooniaastad andsid Blokile võimsa tõuke. 1907.–1908. a., kui maal möllas reaktsioon, on tema looming veel tulvil revolutsioonipaatost. Blok on nii neil aegadel kui hiljem veendunud, et “Venemaa vallutasid veri, tapper ja punane kukk /…/ ja et pärast võtavad jälle maad veri, tapper ja punane kukk /…/ See on Venemaa, mis pääsenud ühest revolutsioonist, vaatab ahnelt näkku teisele, võib-olla veel hirmsamale.” Tsüklis “Uitmõtted” (1907) kuulutab Blok looduse ja rahva kõrgeimateks väärtusteks. Loodus ja rahvas on kaunid, tugevad ja kirglikud (“Põhjamerel”, “Luitel”). Luuletaja tunneb end lähedase sellele maailmale, millele vastanduvad tsivilisatsiooni inimesed: suvitajad (“Seal järve peal”), pidutsevad moedaamid ja keigarid, need lõtvade lihaste ja närbunud, süngete mõtetega inimesed. /…/ Blokki huvitavad veel vähe rahva ja intelligentsi teema teravad poliitilised kontuurid – tema jaoks on need üldistavad poeetilised sümbolid. Ent peamise teda 1907.–1908. a. painanud mõttega, et nüüdne tsivilisatsioon, intelligentsi maailm on määratud peatsele hukkumisele, mille põhjustab rahva stiihia, teenis ta ära sümbolistide terava kriitika ning peaaegu katkestas suhted “uue kunsti” juhtivate esindajatega (ka hiljutise sõbra Andrei Belõiga). See juurtega sümbolistlikku eshatoloogiasse ulatuv kujutlusmall võtab Blokil tõepoolest konkreetse ajaloolise sisu, täitub säärase äreva ja piduliku traagikaga, et tervikuna iseloomustavad need meeleolud pigem Blokki “Kaheteistkümne” ja “Sküütide” loomise aegu kui 1907. a. sümbolismi.

/…/ Venemaa on nii see “lüüriline hiiglane”, mis elab igavesti luuletaja südames, kui ka too, mis alles tulevikus peab maa peal kerkima (“Uus Ameerika”). Kuid Bloki hämmastavalt avala pihtimuslikkuse eripära seisneb selles, et igavene kodumaa kangastub talle ka tollase kerjusvaese Venemaa kujus, kes oma “röövelliku ilu” andnud Kurja vaimu kätte.

Jah, ka nii, mu Venemaa, oled tervest ilmast kallim.

Niisuguses vaates pole mingit tegelikkusega leppimist, vaid üksnes usk, et elu muutub kauniks. Seepärast kuulubki tsüklis “Kodumaa” nõnda tähtis koht tulevasele lahingule maa tuleviku eest (alatsükkel “Kulikovo väljal”). Lüüriliseks kangelaseks on siin rüütel, kes on valmis kodumaa vabaduse eest surma minema. Reaktsiooni petlikus vaikuses tunneb ta iga oma veretilgaga, et suur lahing läheneb.

Surmavaikusest läbi, hauaküngaste taha sõja kõmin ei pääse läbi, ta välgud kukuvad maha.

Tunnen tõesti sind ära, suur mässupäevade algus! …

Rahu ei kannata süda, pilv läheneb ummisjalu.

Piik on raske kui enne sõda.

Sinu tund on tulnud. — Palu!

Seepärast Blok otsibki 1910ndatel aastatel nii väsimatult tulevaste lahingute kangelast, kes ihuks oda, leides tolle loomuse pudemeid kord rüütlis, kes ohverdab oma elu, et

nautida hetkelist õnne kallimaga; kord inimeses, kes hülgab isikliku õnne, et asuda tööle, täitmaks rasket kohust, kord vene aadliku ja poola talunaise pojas, “viimses oma soost”, kes unustatuna sirgub avarate väljade vahel.

Blok ootas pingeliselt maailma ja vene elu ennekuulmatut muutust. Ja on täiesti loomulik, et ta pidas Oktoobrirevolutsiooni selle alguseks. Revolutsiooni ülesanded formuleeris ta artiklis “Intelligents ja revolutsioon” (1918) äärmiselt maksimalistlikult: “Mis on siis sihiks? Kõik ümber teha.” Trotsides väsimust ja haigusi, eluraskusi kütteta ja toiduta Petrogradis, samuti valu, mida põhjustasid uneta öödel mälestused “künkal asuvast valgest majast”, mis 1918. a. purustati, sukeldub Blok ennastunustavalt uue elu stiihiasse.

1918. a. jaanuaris loob ta kuulsa poeemi “Kaksteist”, hümni “ülemaailmsele tulekahjule”, mis tuli purustama vana Venemaad (“Venemaad pole enam,” kuulutab ta vaimustunult revolutsioonilisest paatosest tulvil kirjas Z. Gippiusele 31. (18.) mail 1918; VII, 336).

Revolutsioonilist käigem sammu!

Veel pole murtud vaenlase rammu!

Kui püssi sa, seltsimees, hoida saad, siis kõmmuta Püha Venemaad — seda vanaverelist. seda tarelist, seda paksukerelist!

Bloki meelest on revolutsioon hiiglaslik vabastav stiihia.

Luuletaja on kaugel selle sirgjoonelisest idealiseerimisest: ta näeb ka revolutsiooni “grimasse”, tema ebaidüllilist külge, mis “petab paljusid julmalt /…/, murib kergelt oma keerises väärikaid /…/, väärituid kannab tihti tervena kaldale”.

Selline on “Kaheteistkümne” keskel lugu punakaartlaste kättemaksust reetur Vanjuhhale: Vanka püüab hukust pääseda, aga talle määratud kuulist saab surma noor ja

rõõmus Katja.

Ja siiski tervitab luuletaja revolutsiooni just sellisena. Ta on loomulik nagu kõik looduse kataklüsmid (“Tuul on, tuul on / kogu me ilmas”), ja nagu kõik loomulik, on ta ka kaunis.

Revolutsioonis näeb luuletaja nii uue inimese sünnivaevu kui ka vabastuse lõbusat pilgarit: Ei kuskil ühtki lärmi lahti, ka Nevski tukub tasemalt.

Ei nähta enam linnavahti, nüüd, poisid, laskem julgemalt!

Võitluse lõppeesmärgi pühadust sümboliseerib poeemi kollektiivne kangelane, kaksteist punakaartlast, kellest kumavad läbi kord “kaksteist röövlit” Nekrassovi poeemist “Kellel on Venemaal hea elada”, kord kaksteist apostlit.

Revolutsiooni säärase mõistmisega on seotud ka paljudele ootamatuna tundunud Kristuse kuju poeemi lõpus. Talviste iilide möllust, Puškini “Sortse” (ja Dostojevskit) meenutavates trohheustes kerkib poeemi lõpetav kuju, “röövlite” ohvrimeelse pühaduse sümbol: kõnnib valges roosikees Jeesus Kristus kõige ees.

Võitluspaatost õhkub ka poeemist “Sküüdid” ning esimeste revolutsioonijärgsete aastate poeetilisest publitsistikast.

Bloki viimased aastad kulgesid tükati traagiliselt. Loomingut segavad olmeraskused ja keerukad perekondlikud olud (“Mul on kodus põrgu” – nii iseloomustas Blok ühes päevikumärkmes oma naise suhteid närvilise ja haige emaga).

Hirmsad olid ka revolutsiooni võidus kahtlemise minutid (eriti kui algas nep, mis Blokile nagu paljudele teistelegi 1920ndate aastate luuletajatele tundus pursuide ees kapituleerumisena).

Ja lõpuks piinav surmatõbi: nagu mitmed arstid nüüd tagantjärele arvavad, oli Blokil 1921. a. kevadel infarkt (mida meedikud siis veel ei osanud diagnoosida). Südamehäiretele lisandus vaimuhaigus. Blok suri 7. augustil.

Ja ikkagi, võites üha tugevnevad valud ja depressioonihood, jäi suur kunstnik endale truuks. 27. sept. 1919. a., mõtiskledes stiihia nõrgenemisest, ta kirjutas: “Uus revolutsioonistiihia ilmub taas, otsekui kuues meel.”

Selle veendumusega kaasnes teine: üha kasvav usk kultuuri, harmoonia jõududesse. Ta viimased artiklid on pühendatud kultuuri, kunsti ja luule tähtsusele uut tüüpi inimeste kujundamisel. Bloki viimane luuletus (11. veebr. 1921. a.) on pühendatud Puškini helgele geeniusele.

Puškin! Nagu sul, nii meilgi kajas

läbi laulu vabadus!

Anna käsi halval ajal,

aita tummas lahingus! …

Näe, miks vastu loojakut,

öösse lahkumise eel, Senati kuldväljakult

talle kummarduse teen!

Niiviisi, Puškiniga sümboolselt jumalaga jättes, “öösse lahkumise eel”, jõuabki lõpule “Kaheteistkümne” lauliku 25 aastat kestnud töö.

Ilmunud ajakirjas Looming nr 12/1980 Siin avaldatud lühendatud kujul ja Mihhail Lotmani loal.

Piletite ostmine Teater NO99 pileteid on võimalik osta meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee.

Otse piletiostule viivad alalehed “Kava” ja “Piletid” ja iga lavastuse leht. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!

E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”.

Facebook - www.facebook.com/TeaterNO99/ Facebookis jagame kõige kiiremaid uudiseid ja levitame muidu head.

Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite linke ja edastame muud huvitavat NO99 kohta ja mis netis silma jääb.

Instagram - teaterno99 Instagramis jagame oma hetki ja uudiseid piltidena.

Need räägivad ehk veel rohkem.

Teater NO99 internetis - www.no99.ee

Mängukava pani kokku Eero Epner.

Fotod lavastusest “NO37 NOДвенадцать”. Fotode autor Jekaterina Abramova

Jazz NO99 Jazzklubi tegutseb juba üle kümne aasta. Igal reede õhtul kell 21.00 esinevad meie jazzklubi laval erinevad muusikud, nii noored kui vanemad esinejad Eestist ja välismaalt.

Eelmüügist maksab täispilet 7€, sooduspilet 5€. Kohapeal on täispilet 10€, sooduspilet 7€. Eelmüük lõpeb kontserdi päeval kell 15.00. Sooduspiletid kehtivad (üli)õpilastele, õpetajatele, pensionäridele, Jazz Pesulad kliendikaardi omanikele, Eesti Jazzliidu liikmetele ning samal õhtul NO99 Teatrit külastanutele.

Meie restoran ja baar on avatud E-N 12-23 ja R-L 12-24. Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051.

Märts R 03/03 21:00 Alvistar Funk Assotsiatsioon R 10/03 21:00 Erki Pärnoja & Anna Põldvee R 17/03 21:00 Anett Kulbin R 24/03 21:00 Bad Habits Trio

Aprill R 07/04 21:00 Rebecca Kontus R 14/04 21:00 Hedvig Hanson „Vaikse aja ilu”

Piletiinfo Kassa 6605051 E-N 12-23 ja R-L 12-24 Pileteid saab osta kassast ja kodulehelt www.no99.ee.

Pileti hind 19 €, sooduspilet 15 € (õpilased, üliõpilased, õpetajad, pensionärid), toetajapilet 25 €. Kodulehel kasutajaks registreerides piletitele soodushinnad!

NB! Tund enne etenduse algust vabade kohtade olemasolul tudengitele, õpilastele, õpetajatele, päästetöötajatele, pensionäridele pilet 5€!

Müügil hooajapassid. Soodushinnad terve hooaja etendustele!

Täpsemalt loe kodulehelt.

NO99 kassas on müügil kinkekaardid (38 €).

Broneeritud piletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust. Pileteid tagasi ei osteta.

Parkla (maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni, laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Auto parkimine maja ees on tasuline (südalinna tsoon).

Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis.

NB! Kollektiividele − uus!

Kollektiividel on võimalik lisaks ühiskülastusele tellida eraldi sissejuhatus etendusse teatri dramaturgilt. Samuti on võimalik tellida loeng kaasaegsest teatrist ja kultuurist.

Sissejuhatused ja loengud on ühiskülastuse korral tasuta.

Teater ja restoran Teatri restoran on avatud enne ja pärast etendust. Võimalik broneerida kohad ning kohtuda sõprade-tuttavatega, vestelda teatrist ja elust, vaielda ja debateerida, ning süüa väga head toitu. Menüü teatri kodulehel.

“See on maagiline koht. Seal on alati tunne, et kohe hakkab konfette laest alla sadama.” (Meelis Oidsalu)

NB! English visitors Dear guests. If you are interested in our shows please contact piletid@no99.ee. We can usually offer translation (in various languages) for our shows. Also our dramaturges are ready to make you a short introduction to the theatre and to the performance (in English, German, French, Russian and Polish).

Please note that several our shows are with almost no words − “Filth” (Kõnts), “El Dorado: The Clowns` Raid of Destruction” (El Dorado: klounide hävitusretk) and “The Red Balloon” (Punane õhupall).

Please visit our English web site www.no99.ee/en for more information.

The ticket office and restaurant are open from Monday to Thursday 12am to 11pm and from Friday to Saturday 12am to 12pm. You can always book a table at our restaurant by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051.

Tickets are also available on our website www.no99.ee. Ticket prices are 19 € and 15 €.

The phone number of our ticket office is 660 5051.

Märts L 11/03 19:00 NO37 NOДвенадцать Esietendus!

E 13/03 19:00 NO37 NOДвенадцать T 14/03 19:00 NO37 NOДвенадцать K 15/03 19:00 NO45 Kodumaa karjed Külalisetendus ERMis (Tartu) N 16/03 19:00 NO37 NOДвенадцать N 16/03 19:00 NO45 Kodumaa karjed Külalisetendus ERMis (Tartu) R 17/03 19:00 NO37 NOДвенадцать E 20/03 19:00 NO45 Kodumaa karjed T 21/03 19:00 Vaiko Epliku ja Jarek Kasari kontsert N 23/03 19:00 NO44 FANTASTIKA Eelviimane etendus!

R 24/03 19:00 NO44 FANTASTIKA Viimane etendus!

L 25/03 19:00 NO45 Kodumaa karjed L 25/03 22:00 NO99 Tantsulaager Vahemere vaibis T 28/03 18:00! NO38 Punane õhupall K 29/03 12:00! NO38 Punane õhupall N 30/03 12:00! NO38 Punane õhupall

Aprill K 05/04 19:00 NO45 Kodumaa karjed Külalisetendus Endla teatris (Pärnu) L 08/04 19:00 NO36 Juhan Ulfsaki uus lavastus Esietendus!

E 10/04 19:00 NO45 Kodumaa karjed T 11/04 19:00 NO36 Juhan Ulfsaki uus lavastus K 12/04 12:00! NO38 Punane õhupall K 12/04 19:00 NO36 Juhan Ulfsaki uus lavastus N 13/04 12:00! NO38 Punane õhupall N 13/04 19:00 NO36 Juhan Ulfsaki uus lavastus E 17/04 19:00 NO37 NOДвенадцать T 18/04 19:00 NO37 NOДвенадцать K 19/04 19:00 NO45 Kodumaa karjed N 20/04 19:00 NO36 Juhan Ulfsaki uus lavastus R 21/04 19:00 NO36 Juhan Ulfsaki uus lavastus L 22/04 19:00 NO36 Juhan Ulfsaki uus lavastus