NO99 kavavoldik märts-aprill 2016

Sulge mu silmad märts-aprill 2016

Kõik, absoluutselt kõik Teater NO99 möödunud hooaja lavastused pälvisid Eesti teatripreemiate žüriidelt nominatsioonid.

“Kõnts”

Parim lavastaja Ene-Liis Semper / Tiit Ojasoo Parim kunstnik Ene-Liis Semper

“FANTASTIKA”

Parim lavastaja Mart Kangro Parim naiskõrvalosa Tiina Tauraite

“El Dorado”

Parim naispeaosa Marika Vaarik Parim kunstnik Ene-Liis Semper Etenduskunstide ühisauhind Ene-Liis Semper

“Kodumaa karjed”

Parim meespeaosa Jaak Prints

“Meditatsioonid Tormisega” Muusikaauhind Anne Türnpu

“Savisaar”

Parim lavastaja Ene-Liis Semper / Tiit Ojasoo Parim kunstnik Ene-Liis Semper Parim naispeaosa Marika Vaarik Parim naiskõrvalosa Liina Vahtrik

NO44 FANTASTIKA “FANTASTIKA” on elav installatsioon, mille jooksul tutvub vaataja kaheksa näitleja ning nende mõttemaailmaga. Ühise kohtumise käigus rulluvad lahti tuttavad, paratamatud ja igavesed teatriküsimused: kas ja kus on neljas sein? Mida tähendab “siin ja praegu”? Kas fiktsioon võib olla reaalsem kui reaalsus, ja vastupidi? (Vastusevariante palun ärge saatke, me ei tea neid isegi.)

Mart Kangro on töötanud aastaid kontseptuaalsete lavastusega, mille keskmes on sageli etendamisolukorraga seotud küsimused. Kes kõneleb, kui kõneleb näitleja? Kellega ta kõneleb, kui ta kõneleb vaatajaga? Miks ta üleüldse peab vaatajaga rääkima? Ja millest? Kas teatrist? Elust?

Iseendast? Mida ta peaks näitama? Mida kujutama?

Lavastaja Mart Kangro Kunstnik Marit Ilison Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater) Etendus kestab üks tund ja 50 minutit.

Etendused 30/31 märtsil.

NO51 Mu naine vihastas “Mu naine vihastas” on tšehhovlik komöödia üksindusest.

Hotellitoas kohtuvad mees, kes soovib taastada hävinud fotosid, mis ta tegi oma puhkusereisil, ning inimesed, kes on nõus teda aitama. See oleks lihtne, kui fotodel oleksid olnud ookean, džungel ja mõõtmatu tähistaevas. Kuid neil fotodel olid mehe perekond ja tema suhted teiste inimestega. Olid tülid ja armastus, koosolemine ja kriisid. Olid hetked, mil see mees tundis, et ta elab. Nüüd ei piisa fotode taastamiseks enam pingutamisest. Nüüd peavad kõik välja panema maksimumi.

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus “Mu naine vihastas” näitab meile lõppematut igatsust lõppenud hetke järele.

Moodne inimene on suunanud kõik oma tehnoloogilised jõupingutused selleks, et kirglikud hetked meid kunagi maha ei jätaks. Me suudame neid lindistada, salvestada, pildistada ja filmida. Me saame neid uuesti kuulata, lehitseda ja vaadata.

Me suudame neid peaaegu et uuesti läbi elada. Jah − peaaegu.

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Dramaturg Eero Epner Laval Helena Pruuli, Rea Lest, Jörgen Liik, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja ja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Etendus kestab üks tund ja 40 minutit.

Etendused 12/13/14/16 aprillil.

NO43 Kõnts Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus “Kõnts” kaevub inimese tumeainesse. Laval on Teater NO99 trupp, kes loob kujundeid inimeseks olemise kohta. Meie ihad ja tungid, rituaalid ja kriisid, tüdimus inimestest ja võimetus sotsialiseeruda. Meie seksuaalsus ja poliitika, meie võimuiha ja surmatung, meie kired ja frustratsioon. See lavastus ei kommenteeri ega illustreeri. See lavastus ei anna hinnanguid.

See lavastus isegi peaaegu et ei räägi. Sest see lavastus näitab.

“Kõnts” toimub suletud ruumis, kus kohtuvad üheksa näitlejat − inimkond. Selleks, et jääda ruumis ellu, peavad nad võitlema. Pilkude, kehade, olukordadega. Pinge kasvab.

Väärtused enam ei loe, loeb ainult ellujäämine. Katastroof on vältimatu. Pinge kasvab veelgi. Ja siis plahvatab. Siis see plahvatab.

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Töö kehaga Jüri Nael Valguskujundaja Petri Tuhkanen Muusikalised kujundajad Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik ja Jarmo Reha Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 14/15 märtsil ja 7/8/9 aprillil Enne 7. aprilli etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja etendus on ingliskeelsete subtiitritega.

NO42 El Dorado: klounide hävitusretk

VÄRSKE!

”El Dorado: klounide hävitusretk” on performatiivne akt, kus seitse näitlejat loovad pilte inimolemuse paradoksidest.

Võtnud endale veidrad kostüümid, punased ninad ja nihestatud füsioloogia, loovad nad piltide mängimiseks kunstilise kujundi − klouni. Ahasveerustena lõputus ringkäigus edasi tungides ei tea need klounid enam ammu, miks ja mille poole tung neid viib. Oli see rikkus? Oli see võim? Oli see nauding? Kuid seisma ei saa ka jääda.

Ene-Liis Semperi lavastus on visuaalselt mitmekihiline rännak inimese alateadvusesse: sinna, kus on ladestunud meie inimeseks olemise DNA. Kuid ta on ladestunud ainult selleks, et sealt välja tungida. Ja ta tungibki. Unenägudesse, hirmudesse, teatrilavale. Nagu iga katastroof, on ka see inimese algosakesteks lagunemine ülev ja vaatemänguline, ligitõmbav ja paeluv, kohutav ja ilus.

Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper Töö kehaga Jüri Nael Dramaturg Laur Kaunissaare Laval Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Helena Pruuli, Rea Lest, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal ja Jörgen Liik Etendus kestab üks tund ja 55 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 18/19 märtsil ka 28/29/30 aprillil Enne 28. aprilli etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

NO45 Kodumaa karjed

VIIMASED KORRAD!

“Kodumaa karjed” algab siis, kui Eesti inimene heidab psühhiaatri juures minimalistliku disainiga nahkdiivanile, sulgeb silmad, justkui uinub, ning siis hakkab ühtäkki doktorile rääkima. Ta räägib kõik ära. Ta räägib, mis on juhtunud tema elus viimase 25 aasta jooksul. Mille üle ta on tundnud rõõmu.

Mida ta on kartnud. Kes on esitanud väiteid, millega ta on olnud nõus, ja kes on öelnud midagi, mis on pannud teda sügavalt ohkama. See inimene räägib ja räägib. Hääled tema peas ei vakata. Kodumaa karjub.

Jaak Prints esitab poolteise tunni jooksul kümneid tekste, mida on viimaste aastakümnete jooksul öeldud, hüütud, kirjutatud. Siin on intervjuud, lugejakirjad ja kuulutused, kõned, esseed ja laulud, sõnavõtud, telesaated ja kommentaarid. Siin on nad kõik. Ja ainult üks mees, kelle sisse nad ära mahtuma peavad. Nad ei mahugi. Nad tungivad välja. Jaak Prints heidab diivanile. Ja hakkab rääkima.

Laval Jaak Prints Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja Etendus kestab üks tund ja 20 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 9. märtsil ja 2/4/5 aprillil Enne 4. aprilli etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi

VIIMASED KORRAD!

Ma pole kunagi näinud sellist näitlejapoolset intensiivset kontsentratsiooni väga täpse lavastajapoolse ülesande täitmisel kui seekord. Võtan tavaliselt teatrit vastu mõistusega, muidu on mul igav. Seekord polnud mul hetkegi igav, kuigi mõistusega seda lavastust vastu võtta ei saa. Hiilgav! Kui juba sellist teatrit teha, siis tuleb seda teha niivõrd lõppandekalt, nagu Ene-Liis on seekord suutnud. Ma sain laksu, kui see kellelegi midagi ütleb.

Jaak Allik Ene-Liis Semperi “Tüdruk kes otsis oma vendi” on mitte dramaturgi või kirjaniku, vaid kunstniku tükk. Kunstnik otsib alati tugevat kujundit, Ene-Liis on selle leidnud. Habras ja esteetiline, järjestikused kohtumised iseendaga, purunevad nii tegelased laval kui piinlikkust-kohmetust tundev publik. Minge vaadake kindlasti, kohtute seal iseendaga.

Herkki-Erich Merila Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Eva Koldits, Jörgen Liik ja külalisena Raivo E. Tamm Etendus kestab üks tund ja 35 minutit, ilma vaheajata.

Etendused 20/21 aprillil.

Enne 20. aprilli etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja etendus on ingliskeelsete subtiitritega.

NO53 Kadunud sõbra juhtum “Kadunud sõbra juhtum” on dadaistlik lavastus. Dada ei taha olla ratsionaalne, korralik ja maitsekas. Dada ei taha olla diip. Dada tahab tekitada lühiühendusi. “Da-da” − mis sügavmõttelisust siit keeleühendist otsida? Dada tahab lasta kujutlusvõimel lennata ilma piirideta. Dadaism tähendab fantaseerimise lõbu.

“Kadunud sõbra juhtum” on fantaasia ühes vaatuses sellest, mis juhtub, kui kaduma läheb parim sõber. Ja mis siis juhtub?

Koerad ja kaevurid hakkavad kõnelema inimkeeli, detektiivid otsivad lõnganiite tähistaevast, sündmuste kulgu sekkuvad piraadid, telekasse ilmub inimese nägu ning poeesia vallutab ka kõige salapärasema kangelase südame. Seoste hullus selles mängutasandite ja -žanrite džunglis tõmbab sind kaasa kujutluste tsentrifuugi dadaistlikus pesumasinas.

Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Teksti autor Taavi Eelmaa (Von Krahli Teater) Kunstnik Kairi Mändla Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Laval Marika Vaarik, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv ning Mirtel Pohla ja Lauri Lagle (külalistena) Etendus kestab kaks tundi.

Etendused 23/25 aprillil.

Enne 25. aprilli etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse.

NO40 Pööriöö uni

TULEKUL

„Pööriöö uni“ toob lavale kokku Teater NO99 näitlejad, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja tütarlastekoori „Ellerhein“. Ta toob kokku ka Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja Olari Eltsi. Ja muidugi toob ta kokku William Shakespeare‘i samanimelise näidendi ja Felix Mendelssohni spetsiaalselt selle näidendi esitamise jaoks loodud muusika. Kuid neid on harva koos esitatud. Me oleme uurinud, aga pole eriti midagi leidnud.

Sest see on liiga hullumeelne. Liiga suur. Liiga mahukas. Liiga kompleksne. Kuid seekord saavad nad kõik ometi kokku.

“Pööriöö uni” on tekst, mida siiani on tuntud kui “Suveöö unenägu”. Me muutsime pealkirja täpsemaks − “A Midsummer’s Night Dream” ei viita lihtsalt ühele suveööle ja lihtsalt mingile unenäole. See viitab pööriööle − sellele hetkele aastas, mil terve öö on nagu üks suur hallutsinatsioon.

Ja ei, see pole “unenägu”. See on uni. Unenägu on pilt, millest võid ärgates välja vupsata. Kuid uni ei lase sind lahti. Kuni sa ei saa enam aru, kas sa oled üldse kunagi ärkvel olnud.

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Dirigent Olari Elts Tõlge Anu Lamp Laval Teater NO99 näitlejad, ERSO ja tütarlastekoor Ellerhein Dramaturg Laur Kaunissaare Esietendus 1. juunil Estonia kontserdisaalis.

Ainult viis etendust - 2/3/5/6 juunil Estonia kontserdisaalis.

NO99 Tantsulaager “NO99 Tantsulaager” on Teater NO99 tantsupidude sari, mis jookseb juba kolmandat hooaega. Kord kuu või paari tagant kogunevad sajad inimesed meie teise korruse fuajeesse või teatrisaali ja tantsivad sellise energia ning laenguga, et Auvere elektrijaama ei olegi enam vabariigile nagu eriti vaja. Mis ajab need sajad inimesed sedavõrd pöördesse? Muidugi meie eestantsijad. Legendaarsed Maiken Schmidt, Oliver Soomets ja Märt Agu, aga märtsis Märdi asemel Argo Liik. Neid juba ei peata. Mitte kedagi ei peatata sel ööl. Null rääkimist.

Ainult tants.

NO99 Tantsulaager: prantsuse kino, muusika, suudlused 19. märtsil

Avalikkuse hävitamine Eero Epner “Avalikkust” saab defineerida väga mitmel moel. Valime hetkel välja meile sobivaima: avalikkus on ühine ühiskondlik mõtteruum, mida konstrueerivad erinevad avalikkuse agendid − ajakirjandus, kunstnikud, poliitikud, eksperdid, teadlased, kodanikeühendused ja teised. Neil kõigil on erinevad eesmärgid ja ihad, kuid nende tegevuse eesmärgil tekib see, mida me nimetame “avalikkuseks”: mõtted, ideed, väärtused ja unistused, mis kujundavad meist igaühe mõttemaailma. Ja kui nii arvata, siis esimene mõte, mis tabab, kui lugeda riigi suurimast päevalehest pealkirja “Uus esileedi andis aru. Kas piisavalt?”, on lühidalt öeldes − ”Mida kuradit?”

Kuu aega varem oli sama ajakirjanik, tuntud velospets ja terve mõistuse ning Lycra esindaja Priit Pullerits avaldanud mureliku loo pealkirjaga “Meie tundmatu”. Ka see lugu käis uue presidendiproua kohta. Oma artiklis mainib autor kolm korda sõna “avalikkus” ning selle esindajana nõuab rohkem infot, sest see, mida tema, Pullerits teab − ja ta teab juba ühtteist naisterahva võlgade, autode ja laste kohta − lihtsalt ei ole piisav. Lihtsalt ei ole! Ja nagu Pullerits juba kolmanda lausena oma artiklis ütleb: “Kui sa ei paku uusi teri, mida veskikivide vahele puistata, pead olema valmis selleks, et satud ise kivide vahele”. Asi ei ole muidugi uues presidendiprouas.

(Kuigi ajakirjanduse womanhunt võiks feministidele huvi pakkuda, kuna ma ei mäleta, et mõne naispoliitiku uuele peikale oleks sellist pruudikatsumist tehtud nagu nüüd.) Asi ei ole isegi Pulleritsus, kes võrdse kirega nuiab infi nii ajalehes ühe naisterahva kohta kui haiglavoodi serval ühe koomas linnapea tervise kohta. Asi on selles, kuidas ühed avalikkust moodustavad agendid − ajakirjanikud − on asunud avalikkust mitte ehitama, vaid seda lammutama.

See, kellega, miks ja kuidas riigiametnik abiellub, ei ole avalikkuse asi. See ei mõjuta riigiametniku tööd ning otsuseid − seda, mis tõepoolest on avalikkuse asi. (Või kui mõjutab, siis

positiivse emotsionaalse fooni loomisena, mille üle võiks ju vaikset rõõmu tunda, kui üldse peab midagi tundma endale võõra inimese eraelu kohta.) Kui ajakirjandus aga käsitleb eraelu avaliku asjana, defineerib ta ka ümber avalikkuse.

“Avalikkus” ei tähenda enam ühiskondlikke väärtuseid ja unistusi, vaid tuntud inimesi ja nende eraelu. Avalikkus ei ole enam debatt Eesti tuleviku kohta, vaid spiikri kass. Ja see pole lihtsalt väike kõrvalepõige, tähtsusetu lisanüanss, klimp ajakirjanduse mannapudru sees, vaid see ongi see, misasi ajakirjandus on. Jampsimised kellegi abielude, magamistubade arvu või eksootiliste haiguste teemadel ei moodusta enam ajakirjanduse ääreala, vaid peapõldu, mille serva on vanade aegade mälestuseks tõmmatud ka mõned madalamad vaod, kuhu külvata üheaastased sordid nimedega “Debatt”, “Põhimõtted” ja “Empaatia”.

Tõsi, halin selle üle, et ajakirjandus kollastub, on muutumas juba veidi tüütuks refrääniks. Kui kellelgi midagi mõistlikku öelda ei ole, saab alati võtta ette värske päevalehe ja hakata seda ohkides kottima. See on intelligentsi küür, mis annab paaritunnise kaifi ja moraalse üledoosi. Ent selles kottimises on siiski ka üksjagu tõtt. Ajakirjandus on tõesti üha enam loobumas avalikkuse konstrueerimisest ning eelistab sellele halvemal juhul sensitiivi soovitusi gripipuhangu ärahoidmiseks ja paremal juhul lühiajalisi dramaatilisi lahinguid, mille tulemuseks on näiteks mõne poliitiku ebatraditsioonilise seksuaalse sättumuse paljastamine. Jah, muidugi on ka ajakirjandust, mis tajub väga selgelt enda rolli avalikkuse loomisel ning et kui nemad millegi kohta ütlevad, et see on nüüd küll avalikkus, siis lugeja seda ka avalikuks (ja põhimõtteliselt ka oluliseks) peab. Bonnieri preemia nominendid kirjutasid möödunud aastal poliitika ja musta raha segastest suhetest, kütuseärimeeste manipulatsioonidest ning inimestest, kes propageerivad oma laste tervise nimel neile torupuhastusvahendi jootmist. Need on olulised teemad.

Need mõjutavad meid. Need räägivad väärtustest ja sellest, mis väärtustega on valesti läinud. Nad toovad meie silme ette asju, mis muidu meie silme ees ei oleks, ning meil on võimalik nende suhtes oma seisukoht kujundada. Aga need on

erandid, mis kinnitavad reeglit. Ma teen praegu lahti delfi.ee ja olen kindel, et ma leian sealt midagi. Üks hetk, palun oodake.

Juba olengi tagasi. Delfi esiuudiste seas on hetkel aktuaalne teema “Kaheksa kindlat märki, et kassile meeldib sinuga koos elada”. Päris oluline on ka eaka prokuröri lobisemine Marilyn Monroe seksisaladustest. Käin nüüd korraks ka postimees.ee.

Moment, palun.

Ja olengi tagasi. Võtsin aega: 20 sekundit. Portaal, mis nimetas ennast just Eesti suurimaks uudistekanaliks, toob meieni põletavad küsimused nagu “Miks on lennuki aken ümmargune?” ning breaking rubriigist selgub, et vastlakuklid on läinud aastaga 10 senti kallimaks. Ja see ei ole enam Priit Pullerits. See on ajakirjandus, mis ei defineeri ennast avalikkuse kujundajana. See on ajakirjandus, mis defineerib ennast kui avalikkusele kuuletuja.

Kohtusin umbes aasta tagasi ühe suure ajalehe peatoimetajaga, kes ütles, et klikkide arvu järgi otsustades tunnevad siinsed inimesed kõrgendatud huvi kolme teema vastu: Evelin Ilves, Assar Pauluse jõuk ja horoskoobid. See lühike lause lahendas hoobilt viimased kuud peas tiksunud kolm küsimust. Need küsimused olid. “Miks nad kirjutavad kogu aeg Evelin Ilvesest? Miks nad kirjutavad kogu aeg Assar Paulusest? Miks jälle horoskoop?” Suuremates uudisportaalides pidid aga juba ammu olema kasutusel logaritmid, mis arvutavad välja mõne uudise külastatavuse ja organiseerivad sellele vastavalt ka uudiste kuvamise sageduse, suuruse ja olulisuse. Ehk teisisõnu: see, mida loetakse rohkem, on ka rohkem loetav. Kui seksinjuus saab palju hitte, siis ta ongi olulisem kui mingi soig haldusreformi teemal. Kui sa tunned siirast huvi, miks kass just sinuga elada tahab, siis ei pea sa seda kaugelt otsima, sest sama küsimus on veel paljudel ja järelikult on varem või hiljem see uudis sul silme ees. Mida rohkem inimesi millestki huvitub, seda rohkem neile seda huvi täitumist ajakirjanduse poolt pakutakse.

Okei. Aga miks see halb on? Miks on suurte rahvahulkade

soovide täitmine järsku kuidagi halb? Kas rahvahulgad ei moodustagi siis avalikkust? Jah, moodustavad. Kuid väide, et selle, misasi moodustab avalikkuse, otsustab enamus, ei pea siiski paika. See ei ole nii. Nagu ei tohi enamus otsustada vähemuste õiguste üle, nii ei saa enamus ka otsustada, kuidas konstrueerida ühist mõtteruumi. Kodanikuühiskond ja otsedemokraatia ei ole samuti selleks, et legaliseerida enamuse musklit ning suruda läbi enamusele meeldivaid otsuseid, vaid vastupidi: nad on selleks, et kodanikud võtaksid suurema vastutuse oma tegude eest. Sest ideaalses maailmas ei ole poliitikud selleks, et lihtsalt vormistada enamuse poolt antud juhiseid. Kunstnikud ei ole need, kes annavad pandava vormi enamuse kunstilisele maitsele. Ja ajakirjanikud ei ole need, kes panevad enamuse huvidele õigesse kohta komad. Avalikkuse agendid, kes moodustavad avalikkust, ongi sellepärast need agendid, et nende õlul on kohustus moodustada avalikkust. Aga see õigus pole neile antud aristokraatlikul printsiibil: teil on see õigus, sest see on antud teile sünnipäraselt või seoses ajakirjanduskateedri või lavakunstikooli lõpetamisega. Ei. See tähendab, et agendid peavad lugema, uurima ja analüüsima. Nad peavad teadma, debateerima ja kuulama ka enamuse arvamust. Nad peavad tajuma oma vastutuse suurust ja käituma vastavalt sellele, mitte korraldama üksteise pühitsemiseks arvamusliidrite lõunaid või eliidi suvepäevi. Aga kui nad seda kõike on teinud, siis on tõesti just nemad need, kes avalikkust konstrueerivad.

Mitte enamus.

Samavõrra on muidugi tõsi ka see, et avalikkuse agendid on ära teeninud kriitika. See on neil niiütelda palga sees.

Ajakirjanduse kirumise kõrval võiks kiruda ka poliitikuid, kunstnikke ning teadlaseid. Pealegi on ajakirjandusel lõppkokkuvõttes täiesti vaba voli otsustada, mida nad teevad või ei tee. Ajakirjanikud on oma otsustes sama vabad ja sõltumatud kui kunstnikud või teadlased. Kui kass on ajakirjaniku südamel, siis ta seal ka on. (Terve pika perioodi algasid näiteks üle päeva “Postimehe” juhtkirjad ajakirjaniku isikliku läbielamisega seoses halva teeninduse või untsus ilmaga, millest tuletati siis üldistusi kogu ühiskonna kohta.)

Anonüümsete netikommentaaride kinnikeeramine, mida paljud tõlgendasid rünnakuna sõnavabaduse aadressil (kuigi just need tõlgendajad olid esimesed, kes sõnavabaduse suunas anonüümseid kive viskasid), oli ajakirjanduse loomuomane õigus. Ta võis seda teha. Ja õigupoolest polekski lõppkokkuvõttes nagu midagi öelda. Kui ajakirjandus tahab kõneleda ümmargustest lennukiakendest ja presidendi abikaasast ning seeläbi sõnastada seda, mis ühiskonnas on oluline ja millest kõik peaksid mõtlema, siis so be it. Me võime neid selle eest kritiseerida, aga me ei saa öelda, et neil pole selleks õigust. Kui ainult poleks olnud ühte fotot.

See foto ilmus pea poolteist aastat tagasi üle kahe lehe ajalehes “Postimees” ja võib-olla ka mujal. Sellele fotole oli kogunenud pea kogu “Postimehe” toimetus ja selle foto pealkiri ütles: “Je suis Charlie”. Ma olen Charlie. See oli solidaarsusavaldus hukkunud ajakirjanikele Pariisis.

Aga see foto oli midagi veel. See foto ütles, et on olemas mingi üldisem ajakirjanduse vastutus. Mitte ajakirjanike, vaid ajakirjanduse. Institutsiooni nimega “ajakirjandus” vastutus. “Charlie Hebdo” tajus seda vastutust selgelt.

Nende tööriistadeks olid ja on satiir, huumor ning iroonia, millega nad lammutasid kõikvõimalikke vägivaldseid normatiive ja ahistavaid ideoloogiaid (mis ei tähenda, nagu oleksid kõik normatiivid vägivaldsed). Kui Eesti ajakirjandus ütles ühiselt, et ka nemad seisavad säärase moraalse institutsiooni nagu «ajakirjandus» kaitsel, et ka nemad seavad oma eesmärgiks absoluutse sõnavabaduse kaitse, et ka nemad tahavad olla empaatilised avalikkuse agendid, siis nad võtsid endale ühtlasi ka kohustuse lisaks fotodele avaldada ka vastavaid artikleid. Mitte artikleid kassidest, lennukiakendest ja presidendiprouast. Kui nad tahavad olla osake samast universumist, samas institutsioonist, millest “Charlie Hebdo”, siis ei piisa foto avaldamisest. Siis ei piisa madalaima võimaliku ühisnimetaja otsimisest. Sest vastasel korral antakse meile kõigile õigus küsida: kas Priit Pulleritsu abikaasa ikka räägib meile piisavalt? Sest mul on tunne, et ei − ta ei räägi.

Teater NO99 Internetis - www.no99.ee

Piletite ostmine - VÄRSKE! Teater NO99 pileteid on võimalik osta ainult meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee.

Otse piletiostule viivad alalehed “Kava” ja “Piletid” ja iga lavastuse leht. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!

E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks.

Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”

Facebook – grupp “Teater NO99” Facebookis jagame kõige kiiremaid uudiseid ja levitame muidu head

Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite ja kavalehtede linke. Edastame materjali, mis netis Teater NO99 kohta silma jääb.

Mängukava pani kokku Eero Epner.

Fotod lavastusest: NO43 “Kõnts”. Fotode autor Tiit Ojasoo NO42 “El Dorado: klounide hävitusretk”. Fotode autor Tiit Ojasoo NO46 “Savisaar”. Fotode autor Ene-Liis Semper NO44 “FANTASTIKA”. Fotode autor Veiko Tubin

Resto, baar ja jazzklubi Meil on baar, mis on šikk nagu restoran. Meil on restoran, mis on hubane nagu kohvik. Meil on kohvik, mis sumiseb nagu baar. Nad kõik on ühes kohas ja õigupoolest nad ongi üks.

Kohvik-baar-restoran. Meil on siin kontserte ja muid üritusi, tantsulaager ja muid pidusid. Ja meil on jazzklubi, reedeti, muutusteta. Miks muuta midagi, mis toimib nii hästi.

NB! Sel hooajal on NO99 Jazzklubi algusaeg kell 21!

Samal õhtul teatrit külastanud inimesed saavad teatripileti ettenäitamisel pileti hinnaga 3 €, teistele on hind 7 €, sooduspilet 5 €. Eesti Jazzliidu liikmetele 2 €.

Meie restoran ja baar on avatud E-N 12-23 ja R-L 12-24. Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051.

Märts R 04/03 21:00 Linda Kanter Quartet R 11/03 21:00 Jorma Tapio & Kaski &

Pauli Lyytinen Machinery (Soome) R 18/03 21:00 TRADING FIVES (Paal, Eespere, Hunter, Usin, Nikolajevski) R 25/03 21:00 Sofia Rubina Band

Aprill R 08/04 21:00 Yaralyan-Ounaskari- Sooäär (Eesti-Soome) R 15/04 21:00 Jana Kütt Group R 22/04 21:00 Vibes (Läti-Eesti) R 29/04 21:00 Henri Peipman trio (Austraalia-Eesti)

Piletiinfo Kassa 6605051 E-N 12-23 ja R-L 12-24

Teater NO99 pileteid on võimalik osta ainult meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee.

Pileti hind on 17 €, sooduspilet on 13 € (õpilased, üliõpilased, õpetajad, pensionärid) ja toetajapilet 25 €. UUDIS - müügil hooajapassid! Erinevad võimalused soodushinnaga passideks terveks hooajaks. Loe selle kohta täpsemalt meie kodulehel alalehel “Piletid”. NO99 kassas on müügil ka kinkekaardid - 34 €.

Broneeritud üksikpiletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust.

Pileteid tagasi ei osteta.

Autoparkla (meie maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) on avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni ning laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Auto parkimine meie maja ees on tasuline - südalinna tsoon. Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis.

Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Ärajäänud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber kahe nädala jooksul teatri kassas (Sakala 3).

Theatre NO99 Sakala 3 10141 Tallinn The ticket office and cafe are open from open from Monday to Thursday 12am to 11pm and from Friday to Saturday 12am to 12pm. You can always book a table at our cafe by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051.

Tickets are also available on our website www.no99.ee.

Ticket prices are 17 € and 13 €.

The phone number of our ticket office is 660 5051.

Märts T 08/03 19:00 NO46 Savisaar: ERRi salvestuse ühisvaatamine NOMINENDI ERI! K 09/03 19:00 NO45 Kodumaa karjed NOMINENDI ERI! R 11/03 19:00 NO41,5 Aktsioon. Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval L 12/03 19:00 NO41,5 Aktsioon. Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval Viimane kord!

E 14/03 19:00 NO43 Kõnts NOMINENDI ERI! T 15/03 19:00 NO43 Kõnts NOMINENDI ERI! R 18/03 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk NOMINENDI ERI! L 19/03 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk NOMINENDI ERI! L 19/03 19:00 NO99 Tantsulaager: prantsuse kino, muusika, suudlused K 30/03 19:00 NO44 FANTASTIKA NOMINENDI ERI! N 31/03 19:00 NO44 FANTASTIKA NOMINENDI ERI!

Aprill L 02/04 19:00 NO45 Kodumaa karjed E 04/04 19:00 NO45 Kodumaa karjed T 05/04 19:00 NO45 Kodumaa karjed Viimaseid kordi!

N 07/04 19:00 NO43 Kõnts R 08/04 19:00 NO43 Kõnts L 09/04 19:00 NO43 Kõnts T 12/04 19:00 NO51 Mu naine vihastas K 13/04 19:00 NO51 Mu naine vihastas T 14/04 19:00 NO51 Mu naine vihastas K 16/04 19:00 NO51 Mu naine vihastas K 20/04 19:00 NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi Viimaseid kordi!

N 21/04 19:00 NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi Viimaseid kordi!

L 23/04 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimaseid kordi!

E 25/04 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimaseid kordi!

N 28/04 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk R 29/04 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk L 30/04 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk

Juuni K 01/06 19:00 NO40 Pööriöö uni N 02/06 19:00 NO40 Pööriöö uni R 03/06 19:00 NO40 Pööriöö uni P 05/06 19:00 NO40 Pööriöö uni E 06/06 19:00 NO40 Pööriöö uni

Estonia kontserdisaalis Estonia kontserdisaalis Estonia kontserdisaalis Estonia kontserdisaalis Estonia kontserdisaalis

Esietendus!