Sisserändajate lapsed, väljarändajate vanemad november-detsember 2014
UUS LAVASTUS
NO47 Semper
Hiljuti pidasime teatri turunduskoosolekut. Saabus hetk, kus arutasime, kui vara enne esietendust oleks õige alustada kampaaniaga. Ene-Liis hakkas kätega vehkima. “Enne esietendust ei ole mitte midagi võimalik öelda,” ütles ta. “Kunstiteost ei tehta ratsionaalse plaaniga ja proovisaal ei ole vormistamiseks,” ütles ta. “Kirjeldada lavastust kuu aega enne esietendust on absurdne.” Leppisime kokku, et edaspidi alustame lavastusest rääkimist pärast esietendust, ning läksime koosolekuga edasi. Ene-Liisi sõnad ei kehti igasuguse teatri ja kõigi lavastuste puhul. On lavastusi, mis rajanevad mainekal ja auhindu võitnud tekstil ning siis on võimalik rääkida auhindadest. Võimalik on viia jutt ka kõrvalisematele teemadele nagu tuntud külalisstaar, lavastuse südamelähedane kodumaast kõnelev teema või oluline sotsiaalne valupunkt. Kuid me teame juba praegu, et sääraseid lavastusi Ene-Liis ei tee. Pärast Teater NO99 asutamist on ta olnud kümnete lavastuste kaaslavastaja. Seekord lavastab ta üksi. Tal on idee. Tal on näitlejad. Tal on proovisaal. Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper Laval Marika Vaarik, Eva Klemets, Rea Lest, Jörgen Liik ja Raivo E. Tamm (külalisena) Esietendus 13. novembril. Etendused 14/19/21/22/24/25 novembril ja 5/6/8/29/30 detsembril. Enne 24. novembri ja 8. detsembri etendusi on dramaturgi sissejuhatus lavastusse meie kohvikus
NO46 Savisaar Semper/Ojasoo Ainult loetud korrad. Muusikal “Savisaar”. Veebruaris Nordea Kontserdimajas. Kohtade arv piiratud. Piletid juba müügil! Hittmuusikal “Savisaar” esietendub Eestis esimest korda. Lavastuse autorite sõnul on tegemist eepilise suurvormiga, mis käsitleb kõiki ajastu aktuaalseid probleeme. Traagiliselt lahtirulluvate sündmuste keskmeks on kirglik konflikt üksikisiku ja ühiskonna vahel. Teater NO99 järjekordne suurvorm pärast auhinnatud “Ühtset Eestit” ja “The Rise and Fall of Estoniat” põimib kokku kirevate karakteritega galerii. Laval Teater NO99 trupp ning Noorte Segakoor Vox Populi (dirigent Janne Fridolin). Lavastajad Ene-Liis Semper ning Tiit Ojasoo. Esietendus 6. veebruaril 2015 Nordea Kontserdimajas. NB! Teater NO99 restoranis müügil S-kohuke! Piletid: Piletilevi, Piletimaailm, Ticketpro
NO51 Mu naine vihastas Semper/Ojasoo Nagu enamik lavastusi, saab ka “Mu naine vihastas” alguse ühes toas. Tuba on alguses tühi. Muidugi on seal mööbel ja muu praktiline fundus, kuid kõige olulisem - inimestevaheline side, ühised mälestused, koosolemise mõnusus - on puudu. See tuleb üles leida, leiutada või taastada. Selleks pole palju antud. Ühine tahe. Mõned tehnilised abivahendid. Ja kõik. Kuid rohkem pole ka vaja. Oleme nimetanud selle lavastuse komöödiaks üksindusest. Ta on tõesti komöödia. Komöödia aga sünnib teatavasti siis, kui näiliselt kokkusobimatud asjad pannakse kokku. Paks mees maadleb kõhna mehega. Lühike mees tantsib pika naisega. Meid huvitasid kaks kokkusobimatust veel. Mis juhtub, kui meie soov enda olemasolu ruumis ja ajas pikendada, on ootamatult kõigi käeulatuses? Turism sai alguse siis, kui aadlivõsud tegid mitmeaastaseid retki Lõuna-Euroopasse kultuurivarade lätetele. Need reisid olid kallid ja nooblid. Täna enam mitte. Üle Riia lennates on Egiptus, Rooma või Berliin kõigile kättesaadav. See on meie pikenemine ruumis. Enese jäädvustamine portee maalimise, pildistamise, filmimise või hääle lindistamisega oli varem vaid vähestele jõukohane. Täna enam mitte. Meist igaühe taskus on seade, mille abil seda kõike teha. See on meie pikenemine ajas. Kuid miks me seda teeme? Vastus on naljakas. Ja kurb. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Laval Eva Klemets, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Simeoni Sundja ja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) ning Linda Vaher (külalisena) Etenduse pikkus üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata Etendused 2/3/19/20/22 detsembril NO99s ja 10/11 detsembril Prantsusmaal Nantes’is. Enne 2. detsembri etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse meie kohvikus
NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud Traat/Nastavševs Inimese eluloo kirjutamiseks on erinevad võimalused. Mõni vaatab oma passi ja mõtleb, et see nüüd oligi. Kuid vahel piisab terve elu iseloomustamiseks vaid ühest lühikesest luuletusest. Kellelgi läksid matuste ajal juuksed põlema. Keegi ehitas lapsena lumememme. Keegi nägi liputajat. Rohkem polegi vaja. Rohkem ei mäletatagi. Need Mats Traadi lood tema jõgiteosest “Harala elulood” ei võta kokku ainult väljamõeldud inimeste elusid. Koos suudavad need lühikesed lood aga kirjeldada tervet ajastut - 20. sajandi Eestit läbi tavalist elu elavate inimeste silmade. Kuid kuigi elu võib olla normaalne, sünnib ikka ja jälle midagi veidrat, naljakat, sooja või üllatavat. Vladislavs Nastavševsi lavastus annab Traadi lugudele juurde mängulise mõõtme ning laseb lugudes ridade vahele peidetud impulsid lavale. See on lavastus ühiskonnast, kus Suure Ajaloo varjus on kogu aeg edasi tiksunud hulgaliselt väikeseid ajalugusid. Me kuulame neid, me näeme neid, ja me kuuleme ning näeme oma vanavanemaid, oma vanemaid, iseennast. Lavastaja-kunstnik Vladislavs Nastavševs Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, ja Juhan Ulfsak (külalisena) Etendused 16/17 novembril ja 16/17 detsembril. Enne 17. novembri etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse meie kohvikus
NO48 poh, YOLO Ojasoo YOLO - You Only Live Once. Kui sa kuuled seda lauset 13-aastaselt, mida sa teed? Sa oled veel koolis. Sa oled alles leidnud endale sõpruskonna, kuid ikkagi on kõik nii ebakindel. Sa ei ole enam laps, aga sa pole ka täiskasvanu. “Sa elad vaid üks kord.” Selge. Sa lähed õhtul välja ja jood ennast täis. Eesti noorte alkoholitarbimine on tõusuteel. Joovad järjest nooremad. Ei joo ainult poisid, vaid ka tüdrukud. Alustatakse varem, alustatakse suuremate kogustega. Vanemad ei näe või pole neil aega tegeleda. Õpetajatel on niigi palju tegemist. Sõbrad? Sõbrad annavad takka. Joo. Joo. Joo. Kärsata oma aju läbi juba nüüd. Lähme. Mis täna õhtul teed? Davai. Davai. Lavastust “poh-YOLO” mängitakse klassiruumides üle kogu Eesti 7. klassidele. Me läheme noorte juurde, mitte ei kutsu neid õhtul teatrisse pöidlaid keerutama. Sotsiaalteadlased ütlevad lihtsa, kuid karmi tõe: tänases Eestis on lapsed üksi jäetud. Nad on ära unustatud. Oodatakse, kuni nad jõuavad tootlikkuse ikka, siis saab paisata nad tööturule ning muuta objektiks. Kuid nad on olemas juba praegu. Nad langetavad otsuseid juba praegu. Ja mõni neist on oma võimalused maha mänginud juba praegu. Lavastaja Tiit Ojasoo Mängivad Helena Pruuli, Jarmo Reha, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal
NO58 Ilona. Rosetta. Sue Kaurismäki/Dardenne/Kollek/Nübling/Semper “Ilona. Rosetta. Sue” põhineb kolmel filmil, mis räägivad 90ndatest aastatest. Nende keskmes on töötud naised, kelle jaoks töö kaotus ei tähenda mitte ainult töö, vaid ka staatuse, rolli ja enesekindluse kaotamist. Nagu meile kõigile. Mõned asjad on alates 90ndatest muutunud. Kuid mitte see. Sa ei peagi olema töötu, aga sa võid olla palgavaene. Su palgast lihtsalt ei piisa. Su elu on Untergang. Ja sul ei ole enam jõudu, et ronida tagasi ülesse. “Ilona. Rosetta. Sue” on Teater NO99 ja Sebastian Nüblingi teine koostöö pärast “Three Kingdomsit”. Säärane ajas korduv ja kunstnike, mitte institutsioonidevaheline rahvusvaheline koostöö on teatrimaailmas haruldane. Nüblingi lavastused NO99 ja Saksa näitlejatega on äratanud seetõttu palju tähelepanu ning publiku nõudmisel toimuvad sel sügisel veel kaks etendust Münchenis. Lavastaja Sebastian Nübling Kunstnik Ene-Liis Semper Laval Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv ja Steven Scharf, Wiebke Puls, Jochen Noch, Sylvana Krappatsch (Münchner Kammerspiele) ning Starlette Mathata Etendused 28/29 novembril Münchenis.
Pelgulinna GĂźmnaasiumi 7. AK klassi Ăľpilased
See lihtsalt ei toimi Eero Epner Astun tuppa. Panen ukse kinni ja libistan hotellikaardi pilusse. Vannitoas süttivad tuled, need peegelduvad hiigelsuurtest peeglitest ka esikusse, ning hakkab kostma vaikne, kuid kangekaelselt õnnelik klassikaline muusika. Viiulid ja klaver voogavad ühtlase voona, ilma et neid katkestaksid löökpillide või puhkpillide ehmatavad pursked. Telekas läheb tööle, seal on minu nimi. Voodi on nii suur, et seda peaksid tõstma kaheksa meest, aga kuhu seda tõsta, ma ei tea, sest keskmise kesklassi kodu juurde kuuluvasse garaaži see ei mahuks. Heidan riietega voodisse. Linad lõhnavad värskelt. Aken ulatub maast laeni. Selle taga liiguvad tuule käes aeglaselt suured kastanipuud. Olen just kohtunud väikese, kuid ühtehoidva rahvusvahelise teatriuurijate seltskonnaga. Minu ettekanne oli teemal, kuidas rahvusvaheline koostöö Euroopa teatrite vahel ei toimi. Rahastamistingimused on säärased, et esikohal on kas publik või institutsioonid, aga mitte kunstnikud, ning tulemuseks on kunst, mis on ilma konfliktideta keskpärane asi. Teatruurijad olid nutikad, kiire mõtlemisega, laia silmaringiga, kuid teatri suhtes mitte eriti kriitilised, vaid seda üksmeelselt välise maailma rünnakute eest kaitsvad. Pärast ettekannet astub minu juurde mees Nigeeriast, prillide ja tossudega professor, kes kurguhäälel ütleb: mis teil viga rääkida, teie riigis vähemalt on teater. Nigeerias teatrit pole. Vähemalt mitte sellisel kujul. Need uurijad on kõik läbinägelikud ja ühiskonnateadlikud ja mõned neist on võib-olla kõige selgema pilguga inimesed, kellega viimastel aastatel olen rääkinud. Üks nende seast, oma ala legend, räägib mulle, kuidas teda kummastas 90ndate alguses Baltikumis tajutav natsionalism. See juhtus viie minutiga. Viie minutiga liikus jutt teatrilt sõja peale, kuid nende jaoks ei ole see üleminek. Nad tajuvad, et toimumas on mingi lahing, mingi teistmoodi lahing. Neile tundub, et kapitalistlikud, kolonialistlikud ja korporatiivsed väärtused tungivad peale, langenuid on üha enam ja võitlejaid jääb järjest vähemaks, kuid teater seisab selle võitluse eesliinil. Isegi kui ta ei võitle, on tema olemasolu juba võitlus. Nii nad usuvad.
Pärast seminari kutsutakse meid üles. Me sööme vorstisuppi ja seejärel väikestest klaasidest serveeritavat magustoitu, puuviljakreemi mingi eksootilise kastmega. Lähen alla ja allkirjastan lepingu. Tunniajalise ettekande eest saan ma kahekordse Eesti miinimumpalga. On vaikne. On sügis. Akna taga langeb keereldes kollaseks tõmmanud kastanileht. Tasapisi voogab südamesse rahu. Tean, et mu tuba on juba makstud. Mu silmad vajuvad kinni. Jään magama. Enne mind kõneles pikka kasvu, ruudulise vesti ja laia naeratusega marokolane, kes rääkis teatrist islamimaades pärast Araabia kevadet. Tema hääl on nii vaikne, et isegi tema kõrval istudes on raskusi kuulda, mida ta ütleb. Ta kõneleb naistest, kes lava peal panevad pommivöö ümber ning kõnnivad siis läbi publiku. Näitab katkendeid lavastusest, kus algeliste tehniliste vahenditega ja liialdatud ekspressiivsusega püütakse kujutada inimese hullumeelsust. Ta räägib video tungimisest teatrisse. See kõik näeb välja üpris lapsik, kuid tema jutust tuleb välja, et Marokos on see kõik uus, ja seega ka poliitiline. Naised laval on juba midagi uut. Tänapäevaste teemadega tegelemine on midagi uut, isegi hirmutavat. Ja mitte ainult Marokos, vaid kogu Lähis-Idas. Konservatiivide rünnakud on ägedad, sest nagu ikka, muutuvad agressiivseks mitte avangardistid (keda selles süüdistatakse), vaid konservatiivid (kes enda sõnul ei ründa, vaid hoopis kaitsevad). Liibanoni 60ndate aastate teatriuuenduse juht ja praegune rahvusteatri direktor oli just teatanud, et mõned tõesti ägedad Liibanoni teatritegijad - näiteks Rabih Mroue, kes mõned aastad tagasi mängis Riias oma hingestatud, kriitilist ja soojast huumorist kantud loengetendust Liibanoni kodusõjast - ei ole teater. Nad on midagi muud. Kujutav kunst võib-olla - te olete niigi segased, võtke ka see, mitteteater enda rüppe. Teatriuurijad naeravad. Vaikse häälega mees naerab. Jah, teater ja poliitika. Järgmisel hommikul tuleb ta mind hommikusöögilauas tervitama. Tal on seljas sama vest, kuid tema hääl on öö jooksul veidi toonust juurde saanud. “Mulle meeldib see hotell väga,” ütleb ta täiuslikus inglise keeles. “Hommikusöök on neil suurepärane. Ma olen siin alati, kui meil on Berliinis koosolek. Nüüd juba vist seitsmendat või kaheksandat korda.”
Ajalehes on intervjuu Frank Castorfiga. Castorf on viimased 25 aastat juhtinud Berliinis Volksbühne teatrit ja on viimaste kümnendite vist mõjukaim lavastaja, kelle esteetika ja lähenemine teatrile kui säärasele muutis ühel hetkel otsustavalt seda, kuidas teatrist kõneleti. Ta ei hakanud midagi muutma, kohandama, edasi arendama või traditsiooni jätkama, vaid alustas lihtsalt midagi täiesti teistsugust. Ta on iginoor punkar, kõrvulukustavalt ülbe ja otsekohene, tohutu lugemusega ja silmapaistva intellektiga, mis lubab tal teravdatud kriitilisusega reageerida ühiskonna ning teatri arengutele. Ta ei häbene ütlemast, kui kolleegid puusse panevad, aga ta ei häbene neid ka kiitmast, kui midagi õnnestub. “Kunagi elasin ma Berliinis, mis kunagi ei maganud,” ütleb ta. “Aga need, kes toona elasid erakordse kirega, võib-olla Iggy Popi mäletades, on surnud või vanaks saanud. Nüüd elavad siin teistsugused inimesed.” Ja ta jätkab: “Ma mõtlen Dostojevski peale, kes kirjutas: “Oleksid sa siis kuum või külm, aga sa oled lihtsalt leige”. Leige - see tähendab tänapäeval cool olla. Nii mugav on olla tänapäeval anarhist. Sellepärast ma lavastangi Céline’i - sest ta ei olnud demokraat.” Castorf räägib rahulikult, kuid napilt, mis näitab, et ta on kindel selles, mida ta räägib. Demokraatia ei toimi. Euroopa ei toimi. Teater ei toimi. Harmooniliselt koos elada? Ei, ta ei usu sellesse. See ei ole võimalik. Ei ole võimalik kõneleda laval harmooniast, kui sinu kõrval inimesed nälja tõttu varastavad. Nagu juhtus Castorfi endaga, kes istus kohvikus oma sõbrannaga, ja siis pani keegi tema uue iPhone’i tuuri. Castorf arvab, et bulgaarlased või rumeenlased. Ta on vihane. iPhone on hea telefon. Castorf võiks endale uue osta - mõned aastad tagasi anti teada, et ühe festivali külaliskuraatoriks olemise eest anti talle 200 000 eurot -, aga ta tahab oma vana. Mõned päevad varem istusin õhtul Münchenis Kammerspiele suures saalis. Valgus kustus ja süttis siis järsku saalis taas. Esireast kargas üles keegi kodanik, keegi näitleja, kes elavalt žestikuleerides ja igale sõnale jõudu andes süüdistas kedagi kusagil, et nad pole asjadest õigesti aru saanud. Tema suust lendasid sõnad välja kiirelt, see oli nagu kuulipildujavalang, ainult et kuulipilduja oleks selle kiiruse kõrval aeglane nagu nelja-aastane uue Bugatti kõrval. Kiirusest hoolimata ei eksinud
ta kordagi, iga sõna joonistus puhtalt välja, sai õiged rõhud ja kuju. Iga sõna vormiti nagu vormib skulptor oma kuju: hoolikalt, tähelepanelikult, eksimatult, plastiliselt. Ma ei saanud aru, mida ta räägib, aga see viis, kuidas sakslased suudavad sõnale anda tähenduse, mis pole mitte ainult illustratiivne, kommunikatiivne või informatiivne, vaid sünge ja tume, kaevates sõnade seest välja kõik sinna peidetud maailmad, on mind alati võlunud. Nagu kuuleksid ja näeksid, kuidas vaid hingeõhu ja suuõõne õige liikumisega luuakse sinu ees mittemillestki miski, mis aga kohe jälle olematusse kaob. Siis tulevad lavale näitlejad. Nad istuvad noodipultide taha ning räägivad. Kaks tundi. See on Elfriede Jelineki uus tekst, mille 220st leheküljest jäi pärast kärpimist järele 43. See on nagu Jelinek ikka - ilma tegevuseta, ilma tegelasteta, ilma narratiivita. See on kaks tundi vihakõnet, kaks tundi kosena voolavat meeleheidet ja raevu, lõputuna näiv õel nali tänase ühiskonna ja maailma, selle silmakirjalikkuse ja valskuse, kurjuse ja näivuse vastu. “Kõik kaob,” ütleb üks näitleja oma suuõõne õige liikumisega. “Alles verschwindet.” Sel õhtul on õhus palju “s”e, “š”-e ja “ž”-e. Viimasena kõneleb Risto Kübara tegelaskuju. “Suurus on see, mis ei jää igavesti, seetõttu peab tema kallal tööd tegema, et teda alles hoida, alles hoida sellisena, nagu ta oli, nii kaua kui võimalik.” See tekst on pärissündmustest. Mõned aastad tagasi tungis Saksa politsei ühte järelhaagisesse. Nad leidsid eest kahe põlenud mehe surnukehad. Varsti arreteeriti ka üks naine. Ta oli surnud meeste sõber, kompanjon ja kaasosaline, kui nad aastate jooksul Saksamaa eri paikades võõrtöölisi maha nottisid. Nad olid sarimõrvarid ja neonatsid. Naine viidi kohtu ette, kuid ta ei rääkinud midagi. Ta vaikis. See oligi Jelineki teksti pealkiri - “Vaikiv tüdruk”. See teema pole sakslaste jaoks mugav. Jälle! Jälle tuuakse nende silme ette fašism. Kas me ei saanud sellest siis lahti? Kas me ei juurinud seda siis ühiskonnast välja? Ei, ei juurinud, ütleb Jelinek neile. Ei juurinud, fašism on endiselt siin, ootevalmis, et panna käpp peale mõnele rohutaimele, mis proovib ennast ühesuguse kujuga sillutisekivide vahelt läbi suruda. Kuid publik kuulab rahulikult. Keegi ei lahku. Minu ees üks kiilaspea küll korraks nõksatab ja ma arvan, et ta uinub, kuid ei - ta lihtsalt ei jaksa
oma pead kogu aeg kõrgel hoida. Ta on vana. Enamik inimesi siin on vanad. Kui vaadata saalist lava poole, lainetab sinu silme ees hõbedane meri - hõbedased juuksed moodustavad rahuliku joonega ühtlase laine, sekka mõni läikiv kiilaspeasaar. Kuid nad on nutikad, palju teatrit näinud ja nad ei karda, kui teater kõneleb nendega kriitiliselt. Lõpus aplodeerivad nad pikalt, vanadest kurkudest kostab veidi kähisevaid vaimustusehüüdeid ja näitlejaid palutakse lavale tagasi viis, kuus, kaheksa, kümme korda. Keegi on küpsetanud koogi ja saadab selle lavale ühele belgia päritolu näitlejale. Veel mõned aastad tagasi helistasid mõned pahased külastajad teatri direktorile ja kurtsid, miks nad peavad kuulama, kuidas mingi belgia tüüp räägib laval saksa keelt aktsendiga. Rahvas plaksutab ja ma jõuan mõelda, kuidas Eestis puhkes kõhukramp juba siis, kui püüti veidi kriitiliselt vaadata meie seniseid ettekujutusi keskajast, kuid siis lehvitavad näitlejad veel viimast korda ja lahkuvad. Publik tõuseb ning väärika rahuga loksub hall laine garderoobi. Seal ei ripu ühtegi nahktagi, ühtegi väljaveninud kampsunit, isegi mitte ühtegi slim-fit pintsakut, ainult kasukad ja mantlid. Publik lahkub mööda peatänavat, voolates mööda vaateakendest ning suubub öhe. Lennukis Marina Abramovici biograafiaga. Seal on lugu tema isast, kes viskas meelsuse märgiks avalikult linnaväljakul minema oma parteipileti. Järgmisel päeval tõid sõbrad talle selle tagasi. Pole piletit, ei saa ka pensionit. Ärkan. On hommik. Akna taga on paks udu.
Teater NO99 Internetis - www.no99.ee
Piletite ostmine Teater NO99 pileteid on võimalik osta Internetis aadressilt www.piletimaailm.com Piletimaailma lehele saab ka teatri kodulehe alajaotustest “Kava” ja “Piletid”. Ikka tekib olukordi, mil tahame kiiresti midagi öelda või jagada. Nii edastame infot lisaks kodulehele veel kolme kanali kaudu.
E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”
Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite ja kavalehtede linke. Edastame materjali, mis netis Teater NO99 kohta silma jääb.
Facebook – grupp “Teater NO99” Facebookis jagame uudiseid ja korraldame vahel ka piletimänge.
Resto, baar ja jazzklubi Meil on baar, mis on šikk nagu restoran. Meil on restoran, mis on hubane nagu kohvik. Meil on, kohvik, mis sumiseb nagu baar. Nad kõik on ühes kohas ja õigupoolest nad ongi üks. Kohvik-baar-restoran. Meil on siin kontserte ja muid üritusi, tantsulaager ja muid pidusid. Ja meil on jazzklubi, reedeti, muutusteta. Miks muuta midagi, mis toimib nii hästi. Samal õhtul teatrit külastanud inimesed saavad teatripileti ettenäitamisel pileti hinnaga 3 €, teistele on hind 7 €, sooduspilet 5 €. Eesti Jazzliidu liikmetele 2 €.
November R 07/11 22:00 Ara Yaralyan Trio feat. Holger Marjamaa R 14/11 22:00 Kullerkupp-Sooäär kvartett & Helin-Maria Arder R 21/11 22:00 TereMoi 4 (Soome-Eesti) R 28/11 22:00 Rauno Pella Project
Detsember R 05/12 22:00 Tesla (Rootsi) R 12/12 22:00 New Nordic Sounds
Piletiinfo Kassa 6605051 E-N 12-23, R-L 12-01 Piletid on müügil ka Piletimaailma müügipunktides ja internetis www.piletimaailm.com Pileti hind 17 €, sooduspilet 13 €. Müügil ka kinkekaardid 34 €. Sooduspilet kehtib õpilastele, üliõpilastele, õpetajatele ja pensionäridele. Broneeritud üksikpiletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust. Pileteid tagasi ei osteta. Meie restoran ja baar on avatud E-N 12-23 ning R-L 12-01. Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051. Autoparkla on avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni ning laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Autot parkida meie maja ette või Kaitseministeeriumi poolele ei ole lubatud. Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis. Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Ärajäänud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber kahe nädala jooksul teatri kassas (Sakala 3). Theatre NO99 Sakala 3 10141 Tallinn The ticket office and cafe are open from Monday to Thursday 12 am to 11 pm, from Friday to Saturday 12 am to 1am. You can always book a table in a cafe kohvik@no99.ee or 660 5051 Tickets are also available at the ticket offices of Piletimaailm. Ticket prices are 17 € and 13 €. Our phone in ticket office is 660 5051. Mängukava pani kokku Eero Epner
November N 13/11 19:00 R 14/11 19:00 P 16/11 14:00 E 17/11 19:00 K 19/11 19:00 R 21/11 19:00 L 22/11 19:00 E 24/11 19:00 T 25/11 19:00 R 28/11 19:30 L 29/11 19:30 L 29/11 22:00
NO47 Esietendus! NO47 NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud NO47 NO47 NO47 NO47 NO47 NO58 Ilona. Rosetta. Sue Münchner Kammerspieles NO58 Ilona. Rosetta. Sue Münchner Kammerspieles NO99 Tantsulaager: Best-of!
Detsember T 02/12 19:00 K 03/12 19:00 R 05/12 19:00 L 06/12 19:00 E 08/12 19:00 K 10/12 19:00 N 11/12 19:00 L 13/12 22:00 T 16/12 19:00 K 17/12 19:00 R 19/12 19:00 L 20/12 19:00 E 22/12 19:00 E 29/12 19:00 T 30/12 19:00
NO51 Mu naine vihastas NO51 Mu naine vihastas NO47 NO47 NO47 NO51 Mu naine vihastas Festivalil Nantes`is (Prantsusmaa) NO51 Mu naine vihastas Festivalil Nantes`is (Prantsusmaa) NO99 Tantsulaager NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud NO51 Mu naine vihastas NO51 Mu naine vihastas NO51 Mu naine vihastas NO47 NO47