Parim tee välja on alati minna läbi november-detsember 2015
VIIMASED ETENDUSED
NO65 Suur õgimine Lagle/Kõiv
Hukku on Euroopale kuulutatud juba nii palju kordi, et peamine ei näigi olevat enam lõpu võimalikkus ise, vaid selle pidev ihalus. Grandioosne lõpuspurt kui fenomen ongi Lauri Lagle paljude jaoks legendaarseks muutunud lavastuse keskmes. Lagle kujundlik ja absoluutse rütmitajuga õnnistatud lavastajakeel loob Vaariku, Klemetsi, Prangeli ja Võigemasti psühhofüüsika abil olukorra, kus Ferreri kunagise kultusfilmi põhisituatsioon – elegantne seltskond saabub end suurejooneliselt surnuks sööma – muutub meeldivalt mitmetähenduslikuks. Selles võib näha eleegiat inimlike impulsside pidurdamatusele, kriitikat paljukannatanud väikerahva tarbimishullusele, lausa globaalsele kapitalismile endale või hoopis midagi sootuks isiklikku. See on nelja näitleja hästitempereeritud kokkumäng. „Suur õgimine“ on laval harva, aga iga kord, kui on taas see päev, kohtab nii etenduse-eelses koridorihämaruses näitlejate kui ka fuajees vaatajate silmis olematusesse sööstmise kergelt hullunud, kuid siiski šarmantset sädet. Nüüd on käes viimased korrad. Lavastaja Lauri Lagle Kunstnik Laura Kõiv Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Dramaturg Eero Epner Osades Marika Vaarik, Eva Koldits ning külalistena Margus Prangel ja Priit Võigemast Etenduse pikkus üks tund 50 minutit, ilma vaheajata. Laval suitsetatakse ja süüakse! Viimased kaks etendust 2/3 novembril! Enne 3. novembri ehk viimast etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse.
VÄRSKE!
NO43 Kõnts Ojasoo/Semper/trupp Maailm ei ole enamasti siidsile, nagu mõnekümnesekundilised turundusklipid ülemaailmsetes telekanalites püüavad näidata. Tunnistust sellest ebakõlast reaalsusega annavad hoopis ehmatavamad kaadrid reklaamidele järgnevates uudislõikudes, aga ka unetul ööl sõnatult lakke ja enda sisse vaatamine või inimeste grupikäitumise jälgimine loomahuvilise seisukohast. Tsiviliseerituse fassaadi all sügavas pulbitseb väsimatult nimetu magma. Ta ei purska ilmavalgele kõigi inimeste seest kogu aeg – meil on veel lootust –, aga ta on kuskil olemas igaühes, tema süvavibratsioon on igitajutav ja nagu ütleb luuletaja Robert Frost, parim tee välja, on alati minna läbi. Semperi ja Ojasoo uue lavastuse tugevus on ühe metafoori sisse minek nii totaalselt, et selle variatsioonid ammendatakse peaaegu täielikult. See on Teater NO99 trupi filigraansusproov ja jõudemonstratsioon. „Kõnts“ on küll käsitletav peegeldusena Eesti ühiskonnas viimasel ajal lahvatanud frustratsioonitsunaamist, ometi tegu millegi palju laiema, paratamatuma, inimolemuslikumaga, mida sotsioloogidki ei suuda lahti seletada ja lahendus millele peitub endiselt julges pilgus iseenda sisse. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Töö kehaga Jüri Nael Valguskunstnik Petri Tuhkanen Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha. Etendused 5/6 (NB! 6. 11 kell 17:00) ja 25/26/27 novembril. Enne 6. ja 25. novembri etendusi on dramaturgi sissejuhatused lavastusse. NB! 6. novembri etendus on ingliskeelsete subtiitritega.
NO44 FANTASTIKA Kangro/Ilison Mart Kangrol on erakordne oskus luua kunstiteoseid, mis on ühtaegu kerged, aga keerulised. Nende erikaal on õhkõrn nagu seebivaht ja ometi suudavad tema tööd hämmastava mõtteselgusega käsitleda teemasid, mis tunduvad harutamatu sasipuntrana. Aastaid on Kangro tegelenud sellega, mis etendamise teatraalses olukorras õigupoolest toimub. See on saanud tema loomingu põhiteemaks, millele ta leiab aina uusi ja avaramaid variatsioone. Oma teises lavastuses Teater NO99 näitlejatega sukeldub Kangro koos kunstnik Marit Ilisoniga nähtusesse, mis on igasuguse etendamise tuum: kommunikatsioon, õigemini selle võimalikkuse ime. Sidevahendite võimu ajastul on kommunikatsioonist enamuses ühiskondades saanud kõige kese. Siin me oleme, uskumatuseni erinevad ja ometi suudame me kuidagi üksteist mõista, vähemalt tundub nii. Kuidagi pääseb signaal elamise vahust siiski läbi: fantastika. Kangro loob neist teemadest hõrgu ja mõttetiheda kunstiteose, mille žanriks on elav installatsioon. Lavastaja Mart Kangro Kunstnik Marit Ilison Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal ja külalisena Tiina Tauraite Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata. Etendused 8. (NB! kell 14:00) ning 20/21 novembril. NB! 8. novembri etendus on ingliskeelse tõlkega.
NO51 Mu naine vihastas Ojasoo/Semper Väike poiss koolimaja trepil, tüdruk lasteaia saalis, kummipall süles, naeratav vanaema veel toorete marjadega kirsipuu ees, teksajopes habetunud Heinz Valk, rusikas pea kohal. Pildid. Igaühel isesugused, isiklikud, kuid siiski hämmastavalt sarnased. Kuskil mälukaartidel ja kõvaketastel on kümneid tuhandeid pilte, mida keegi enam kunagi ei vaata ja ometi püüab elu tänapäeval nii väga olla piltide moodi, olla nende vääriline. Alates fotograafia leiutamisest ja tehniliste vahendite massilisest kättesaadavusest, on toimunud arengud, mille sisu ja mõju inimesele alles hakkab selguma. Hotellituppa astub mees, kes taipab, et kõik ta pildid on kadunud. Fotod perepuhkusest paradiisisaarel, banaalsest eraelust, mis ometi on hindamatud tõendid emotsioonide tõelisusest. Nad on kustunud, õigemini kustutatud. Alles piltide kadumine toob välja nende tõelise väärtuse ja käivitab meeleheitliku katse neid taastada. Ojasoo ja Semperi lavastus on kaasaegne mõistulugu, mis algab koomilisest farsist ja tõuseb suureoonelise üldistuseni piltide võimust tänapäeva inimese üle. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Dramaturg Eero Epner Laval Eva Koldits, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik ning külalistena Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) ja Linda Vaher Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata. NB! Etenduses kõlab vali muusika. Etendused 10/11/12 novembril ja 3/4/5 detsembril. Enne 11. novembri ja 4. detsembri etendusi on dramaturgi sissejuhatused lavastusse.
NO45 Kodumaa karjed Prints Vahel on avalikke arutelusid jälgides endiselt tunne, et Eesti ajalugu lõppes 1944. Ometi ei ole see nii ega saagi olla. Mida lähemal on minevik, seda plahvatuslikum ta on ning seda raskemini sõnastatav on olemise udus mineviku erinevus tänapäevaga ning see, nagu ajalooteoreetikud ütlevad, kuidas kõik tegelikult oli. Tuum on detailides, mis aina peale uhtuva igapäeva tuules kergesti ununevad. Just nüüdseks üsna uskumatuna mõjuvad detailid moodustasid tilkhaaval need monumentaalsed muutused, mis viimase 25 aasta jooksul Eestis on toimunud. Jaak Printsi soololavastus on spiritismiseanss lähiminevikku. Ta toob piinliku täpsusega publiku ette intervjuukatked, spordireportaažid, lugejakirjad, reklaamilõigud, kõned, sosinad ja karjatused, mis moodustavad Eesti kollektiivse mälu. Kuigi Printsi filigraanselt esitatud meediumi-roll äsjakadunu väljaarbumisel on lavastuse tuum, on see teos, mis ärkab ellu ainult koos vaatajaga, sest liigutavad, absurdsed ja ehmatavad detailid meenuvad kõigile saalisolijaile ja mälu on ühine. Laval Jaak Prints Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja Etendus kestab üks tund ja 20 minutit, ilma vaheajata. Etendused 13/23 novembril ja 8/9/10/11/17/18/19 detsembril. Enne 23. novembri ja 8. detsembri etendusi on dramaturgi sissejuhatused lavastusse.
VIIMASED ETENDUSED
NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud Traat/Nastavševs Kõigil on õigus oma eluloole, milline see ka poleks, kui kirgas või tülgastav, naerupisarateni totter või tuimuseni tavaline. Selles lepitavas inimlikus võrdsuses on midagi sügavalt ja vabastavalt poeetilist. „Põrm on ühesugune, igavene,“ ütleb Mats Traat oma „Harala elulugudes“, proosaluuletuste vormis järelhüüetes väljamõeldud inimestele väljamõeldud Eesti külas. Need autoepitaafid on oma lakoonilisuses elusamad, kui sajad biograafiad raamatupoodide riiulitel. Mõnekümnesse sekundisse kondenseerunud elulood peegelduvad ja põimuvad, võtavad kokku ajastuid ja saatusi ning moodustavad kokku ajaloo musikaalse ilu lavastuses, mis on üheaegselt irooniline ja traagiline. Läti uue põlvkonna ilmselt märkimisväärseim lavastaja Vladislavs Nastavševs on õppinud Peterburis ja Londonis ning töötanud Lätis, Venemaal, Suurbritannias ja Austraalias. Enim tähelepanu on pälvinud tema tööd Riias ja Moskvas, kus ta on lavastanud Buninit, Euripidest, Dostojevskit ja Fassbinderit. Lavastaja-kunstnik Vladislavs Nastavševs Dramaturg Laur Kaunissaare Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Juhan Ulfsak Etendus kestab üks tund ja 30 minutit, ilma vaheajata. NB! Laval suitsetatakse, on sügislehti ja lehetolmu ning kostuvad valjud helid. Kaks viimast etendust 16/17 novembril. Enne 16. novembri etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja etendus on ingliskeelsete subtiitritega.
NO42,9 Ood Reha
ESIETENDUS
Milline ka poleks ajastu, on alati inimesi, kellele on vähe päevade rahulikust voolust. Nad tahavad olla keerubite sarnased, puutuda taevatähti, otsida nahata elatud elu intensiivuse vaibumatust, kunsti raputust. Nendel inimestel on küll konkreetsed nimed, aga vahel tundub, nagu taassünniks eri isikutes eri sajanditel alatasa seesama loomus. Loomus, mis väärib oodi. Eelmisel aastal liitus Teater NO99-ga Jarmo Reha, näitleja, kelle kohta on öeldud, et sellist eripärast kehataju ei ole kellelgi. Sel hooajal tuleb ta välja oma esimese aktsioonide seeriaga. Esimest oodi on oodata novembri lõpupäevil. Jälgige teadaandeid. Idee, esitus ja lavastus Jarmo Reha Helimaailm Lauri Kaldoja Dramaturg Laur Kaunissaare
ESIETENDUS
NO42 Ene-Liis Semperi lavastus Semper
Oh et ma iial ei sureks! Oh et ma iial ei hävineks! Sinna, kus ei ole surma, sinna kus peetakse võitjate pidu, sinna lähen. Oh et ma iial ei sureks! Oh et ma iial ei hävineks! Ainult, et magada, sündisime, ainult et und näha, sündisime; pole tõsi, pole tõsi et elama sündisime Maa peale. Kevade roheluseks et muutuda, sündisime. Oh, et laulust ärkaksid me surnud kaaslaste hinged. luuletaja kuningas Netzahualcoyotl (1. conejo (1402) – 6. pedernal (1492)) Eelmisel sügisel esietendunud „NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi“ järel sukeldub Ene-Liis Semper oma uue tööga taas inimeksistentsi alusparadoksidesse. Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha Esietendus 22. detsembril. Etendused 28/29/30 detsembril.
Mõni ääremärkus postdramaatilise teatri kohta Eero Epner Sügise hakul, loetud päevad enne luurajate vahetamist piiriäärsel sillal, kirjutas tunnustatud teatrikriitik peamiselt maarahvale suunatud nädalalehes, et “postdramaatiline teater taandab autori teksti” ning sõna asemel on laval “heli ja valgus, tants ja trall”. Siinkohal väike täpsustus − see ei ole nii. Esiteks kõrvalisemast. Uuem teatriavangard, aga ka avangard laiemalt ei suhestu eelnevasse läbi eituse. Nn isatapmiseloogika on kultuurilise mehhanismina juba aastakümneid tagasi kaotanud oma aktuaalsuse ning eituste asemel sõnastavad uuemad autorid oma loomingulisi eesmärke hoopis sääraste märksõnadega nagu “sümbioos”, “sünergia”, “ümberpaigutamine”, “suhestamine” või ka argisemalt kui “uute lahenduste otsimine”. Jah, 20. sajandi algul käivitus avangardimasin ennekõike läbi hädavajaliku lammutamistöö: eitati seniseid mehhanisme, mis olid kivistunud elututeks kaanoniteks. Avangardne maalikunst ei pidanud enam tingimata kujutama reaalselt äratuntavaid objekte, muusika ei pidanud enam lähtuma senistest harmooniasüsteemidest − ja nii edasi. Avangard otsis, mis on ühele kunstiliigile ainuomane ning milliseid sisemisi loogikaid oleks võimalik kuhu arendada, et seeläbi pakkuda avaramat pilku inimesele, maailmale, ühiskondlikele suhetele ja miks mitte ka armastusele. See oli üllas ning vapper võitlus, mida pidasid Duchamp ja Stockhausen, Schönberg ja Joyce, ning võitlus kivistunud arusaamade, klišeede ja naiivsuse vastu pole siiani kaotanud oma tähendust. Kuid võitluse sisemine loogika on muutunud. Enam ei pea uuem avangard keskenduma millegi eitamisele − sest kõik on juba eitatud −, vaid tema funktsiooniks kultuuris on nüüd pigem erinevate seniste väljendusvahendite kombineerimine. Seeläbi sünnib midagi uut ja paratamatult juhtub ka vana kõrvaleheitmist, kuid ei ole õige oletada, et uuem avangard oleks rajanud oma hoiakud negatsioonile, eitusele. See kultuuriline stereotüüp avangardi kohta ei kehti
enam ammu. “Maha sõna!” hüüti 60ndatel “Vanemuises”. Ja väga õigesti hüüti. Kuid tänapäeval pole see enam vajalik. Keegi ei taanda midagi kuhugi. Teiseks ei vasta tõele, et postdramaatiline teater eitab sõna. Ei eita. Nii postdramaatilise teooria väljatöötajad kui ka teooriale aluseks olnud praktikate autorid ei ole maininud vajadust vabaneda sõna ikkest. Isegi vastupidi: kui vaadata näiteks postdramaatilise teatri lemmiklapse René Polleschi lavastusi, siis need mööduvad vohava sõnaduši all. Ka teine postdraamatilise teatri Wikipedia-näide Forced Entertainment, geniaalne trupp Suurbritanniast, ei tee oma lavastustes suurt midagi muud kui räägib erinevaid lugusid erineval moel ning seda tundide, vahel isegi ööpäevade ja nädalate kaupa. Ka meie kodumaised näited postdramaatilisest teatrist, olgu nendeks Teater NO99, Von Krahli Teatri või teiste autorite lavastused, ei ole seadnud oma programmiliseks eesmärgiks sõnast vabanemist. Kui me etendasime lavastust “GEP” erinevates Euroopa riikides, palkasime sünkroontõlgi, sest sõnu oli lihtsalt nii kohutavalt palju, et nende kuvamine sünkroontõlkega kuhugi tabloole oleks olnud sama hea kui 600-leheküljelise raamatuga lavaruumi tapetseerimine. Või mõelge näiteks Taavi Eelmaa poeetilisele kõrgkeelele, mida oleme harjunud nautima Rataskaevu tänava postdramaatilisel pööningul. Seega: “sõna” ei ole teema. Ennast ei defineerita läbi sõna kohalolu ega selle puudumise. Tõsi, nimetus “postdraamatiline” võib viia eksiarvamuseni, et säärane teater eitab kui mitte sõna, siis draamat, olles “teater, mis algab siis, kui draama lõpeb”. Kuid antud juhul nomen ei ole omen. Draamat ei eitata. Kristian Smeds on lavastanud nii “Kirsiaia”, “Kolm õde” kui ka “Onu Vanja”. Alvis Hermanis saavutas rahvusvahelise läbimurde Gogoliga ning jätkas Tšehhovi, Griškovetsi, McDonaghi, Ibseni, Gorki ja Puškiniga. Draamat ei eita keegi ning iga soovija võib kohtuda nii sõna kui ka draamaga postdramaatilise teatri vestibüülis, garderoobis ning laval.
Olulised küsimused postdramaatilises teatris on hoopis: mismoodi ja mille jaoks sõna ning draamat kasutatakse? See kasutusviis ei ole pelgalt sõna/draama ettekandmine võimalikult huvitaval või hingestatud moel (ütlen seda ilma igasuguse irooniata), vaid ka näiteks kontekstuaalselt ja kriitiliselt. Postdramaatilises teatris on täiesti mõeldav, et mängitakse Henrik Ibseni “Ehitusmeister Solnessi”, kuid tegevus pole toodud mitte ainult kaasaega, vaid sinna on lisatud tekste, mis kõnelevad nüüdisaja sotsiaalsetest hierarhiatest tellijate ja ehitajate vahel või räägitakse kogu lavastuse finaal kiretult raamatust maha lugedes (näidates seeläbi teatud inimestevaheliste suhete muutumist ajas ja võõrandumist mingitest hoiakutest, mis olid olulised Ibseni ajal, kuid pole enam (kahjuks või õnneks) tänapäeval). Samuti maksab rõhutada, et draama on postdramaatilise teatri autorite jaoks oluline mitte loo, vaid teema jaoks. Laval ei jutustata lugusid, vaid käsitletakse teemasid. Kui aga käsitleda mõnda teemat kontseptuaalselt (mitte narratiivselt), siis võib Shakespeare’i etendada ka nii, nagu tegi Forced Entertainment hiljuti oma videoloengute sarjas: kuningas Leari osas on ketšupipudel, tema tütardeks on soolatops ja pipraveski ning narriks mikser ning nende abil jutustatakse kaamera ees kogu “Kuningas Leari” teema vaid kümne minutiga, jättes kõrvale igasugused kõrvalliinid, mis põhifookuse seisukohast on tarbetud. Lugu reetmisest ja vanadusest sünnib sellest hoolimata. Jah, postdramaatilises teatris on võimalik kaasa elada ketšupi kannatustele, ja see on väga ilus, ning märgata samas kannatusloo konstrueerimismehhanisme, ja see on väga mõtlemapanev. Kaasaelamise vältimatuks eelduseks on aga see, et vaataja on üks lavastuse autoreid. Postdramaatilisele teatrile meeldib jätta otsi lahtiseks, olla ambivalentne, tsiteerida ja vihjata, pakkuda vastuolusid, põgeneda hinnangute eest, esitada küsimusi ja mitte anda vastuseid. Seda kõike tehakse siiras usus, et vaataja on sedavõrd intelligentne, et ta ei taha lihtsalt osavõtmatult plüüstoolis istuda ja natuke nutta, vaid et ta paneb tööle kogu oma kujutlusvõime. Lavastuse tõeline tähenduste võrgustik tekib säärases teatris mitte laval,
vaid vaataja piiritu fantaasia ning lavalolijate omavaheliste kokkulepete koostööna. Muide, postdramaatiline teater ei näe ainult vaatajas autorit − olgu vahemärkusena öeldud, et see on väga inimlik ning publikut kõrgelt hindav suhtumine, mis ongi iseloomulik nüüdisaegsele kunstile, mis pole enam ettehooldav, vaid vaatajat kaasa kutsuv. Postdramaatiline teater näeb ka näitlejas autorit. Olen kuulnud jutte, kuidas mõned nädalad enne esietendust satutakse teatris paanikasse kui “roll pole valmis”. Postdramaatilises teatris jooksevad näitlejad paanikas ringi siis, kui nad avastavad, et “olen rollis”. Muidugi ei tule postdramaatilises teatris ükski näitleja lavale päris iseendana, temagi on rollis, kuid teatraalne roll, millel puudub igasugune side esitaja isikuga, on postdramaatilise teatri näitlejale nagu aevastus keset suudlust − tõmme kaob. Ka postdramaatilise teatri proovisaalis kõlab lause “See oli nüüd praegu teater” süüdistuse, mitte kiitusena. Teatud kunstiline tõstetus, kunstiline tihendatus on säärases teatris okei ja vajalik. “Teatri tegemine” on aga juba liiast. Miks? Sest siis täidab näitleja välist joonist ning kaob tema isiklik suhe lavalolemisse. Jah, seetõttu juhtub vahel säärases teatris, et näitlejad räägivad laval oma tekste. Paljud tekstid valmivadki proovisaalis ning nad on sageli kõnekeelsed, napaka dramaturgiaga või ka üleüldse tummad. (Muide, ka vaikuses on oma nüansirohke dramaturgia, omad väited, veendumused ja tunded, mida on kenasti tõestanud Alvis Hermanis oma mitmete lavastustega.) Miks see vajalik on? Siin tuleks korraks teatrimikroskoop nurka panna ning vaadata laiemat vaatenurka. Paljud uuema avangardi autorid on väljendanud mõtet, et kunsti laiemaks ülesandeks peaks olema inimeselähedus. Esmalt tähendas see kunsti väljakolimist lossidest ja eliidi suvekodudest ning jõudmist avalikkusele avatud näitusesaalidesse, uuemal ajal ka tänavatele, meediasse ja muudesse ruumidesse. Kuid teiselt poolt tähendab see ka kunsti teemade ja retoorika muutumist. Juba ammu on jõudnud kunsti tegemata voodid ja tehaserutiin, disko ja burgerid, jalgpall ja Ford Sierra, kommunaalkulud ja porno, Coca-Cola ja pesupulgad. See on hea. See tähendab, et kunstnikud ei jaga enam erinevaid inimese elu tahkusid
“kõrgeteks” ja “madalateks”, vaid nad vaatavad seda mikrokosmost, mida nimetatakse “inimeseks”, läbi kogu tema antuse: läbi selle, mis moodustab tema maailma ja tema enese. Samasugune nihe toimus juba pea sada aastat tagasi ka ajaloouurimises, kus ajalugu ei käsitletud enam ainult läbi “tähtsate” sündmuste nagu sõjad, revolutsioonid ja atendaadid, vaid ka argiste sündmuste nagu saunategu, matused või kohtuskäik või ka läbi mittesündmuste nagu mentaliteet või väärtused. See on postdramaatiline ajaloouurimine − ajalugu ei moodusta enam dramaatilised konfliktid ja suured sündmused, vaid tavalised, isegi igavad hetked, mis õige nurga alt vaadates löövad ometi särama ning näivad ammendamatu inspiratsiooniallikana. See lähenemine on tulvanud läbi 20. sajandi kunsti ning ajaloo. Lõpuks jõudis see ka teatrisse. Seda nimetataksegi postdramaatiliseks. Sellepärast lihtlaused ja elulised stseenid. Poeesia ei ole kadunud ka postdramaatilisest teatrist − ta on lihtsalt teistsugune poeesia. Ja muidugi on postdramaatilises teatris ka “tants ja trall”. Paljude trallielementide seast võiks välja joonistada keha kontuurid. Näitleja ei kohtu postdramaatilises teatris mitte ainult sõnaga, vaid ta kohtub ka oma kehaga. See ei tähenda mitte mööda lava aelemist, palja noksiga aksidesse jooksmist või kätekõverduste tegemist, vaid see tähendab, et näitleja ei kasuta reageerimiseks, impulsside andmiseks, kujundite loomiseks ja vaatajatega kohtumiseks mitte ainult sõna ega pea maksimaalset liikumistrajektoori kahe õla vahel, vaid kogu oma keha. Postdramaatilised lavastused on seetõttu harva staatilised, vaid väga dünaamilised. Muide, see on üks põhjuseid, miks paljude postdramaatiliste lavastuste loojad on tantsuteatri taustaga, kuna üks olulisemaid sümbioose uuemas teatriavangardis ongi sõna ja keha, tantsu ja draama ühtesulamine. Žanripiirid tantsu- ja draamateatri vahel pole enam hägustunud, vaid nad on olematud. Keha on jõudnud draamanäitlejate juurde ja sõna on läinud liikvele tantsijate seas (seda juba pea 20 aastat tagasi). Ja kui staatika vs dünaamika on veel maitseasi, siis soov kehaga haarata inimest, ühiskondlikke suhteid või muid nähtusid panoraamselt, mitte
sõna välistades, vaid lisades sõnadele ka keha, on juba ilma eriliste küsimusteta õige. Sest kunsti suurim patt ei ole olla halb kunst. Kunsti suurim patt on maailma taandamine. Teatris on keha kaasamisel muidugi ka üks teatritehniline funktsioon. Keha aitab teatris vältida teatri lõksu. Kui sõnadega on võimalik tekitada realismi (“mängime, nagu me oleksime Versaille’i lossis ja sina oled Louis”), siis kehalisus aitab lähemale reaalsusele (“me oleme siin”). Ajaloolised kostüümidraamad on postdramaatilises teatris põhjusega vähelevinud: nende mängimine eeldaks niivõrd paljude konventsionaalsete kokkulepete sõlmimist, et nende hunniku alla mattudes kaob reaalsus ja algab teatrimäng. Säärane tõrge on postdramaatilisel teatril mitte ainult kostüümide, vaid ka näiteks dekoratsioonide vastu. “Dekoratsioon” kui illustratiivne kaunistus ning visuaalne element lavaruumis on postdramaatilise teatri jaoks liigvähe. Siin eelistatakse kõneleda mitte dekoratsioonist, vaid ruumist. Paljud lavastused saavadki oma algtõuke mitte näidendist või lavastaja soovist kõneleda ajatutest väärtustest, vaid ruumist. Nii etendatakse postdramaatilise teatri lavastusi angaarides ja soodes, basseinides ja tehasehoonetes, konteinerites ja rekkades. Või kui lavastus etendub klassikalises blackboxis, siis ei ole sinna püstitatud “dekoratsiooni”, vaid on loodud teistmoodi “ruum”, millest näitlejad on väga teadlikud, mis on harva dekoratiivne, vaid pigem funktsionaalne, ning mis on detailideni haaratud lavastuse üldkoesse. Säärases rollis on ka näitleja keha: näitleja on oma kehast teadlik, ta kasutab seda, ta ei ilusta oma keha, vaid paljastab selle ka siis, kui see on ülekaaluline, lontis või armidega. Miks? Sest seegi on inimlik, päris ja võltsimatu, ning ülekaalulised, lontis ja armidega vaatajad näevad, et nende kehad ja nende olemine ei ole “madal” või “vääritu”, vaid kui juba säärases elitaarses kunstiliigis nagu teatris neid julgelt näidatakse ja kasutatakse, siis järelikult on ka lontis kehal mingi võlu, mingi väärtus, mingi õigustus, mingi ilu. See kõik ei tähenda muidugi hinnangut. Ülalpool on kirjeldatud üht võimalikku teatritegemise viisi − postdramaatilist −, kuid kogu oma ilu juures on seegi vaid üks võimalikest
lähenemisnurkadest teatrile. Nagu öeldud, on säärane teater väga koostööaldis ning otsib sünergiat ka traditsiooniliste teatrilaadidega − Alvis Hermanis ja Ene-Liis Semper töötavad näiteks viimastel aastatel intensiivselt ooperiteatrites. Ja sünergia otsimisel ei ole mõtet ühtegi kunstile lähenemise viisi pidada juba ette niruks. Näiteks arvata, nagu kusagil keskendutaks võitlusele mingite lavastuselementide vastu (nagu sõna, helipult või peeretamine) või tegeletaks seal “tantsu ja tralliga”.
Teater NO99 Internetis - www.no99.ee
Piletite ostmine - VÄRSKE! Teater NO99 pileteid on võimalik osta ainult meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee. Otse piletiostule viivad alalehed “Kava” ja “Piletid” ja iga lavastuse leht. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!
E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”
Facebook – grupp “Teater NO99” Facebookis jagame kõige kiiremaid uudiseid ja levitame muidu head
Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite ja kavalehtede linke. Edastame materjali, mis netis Teater NO99 kohta silma jääb.
Mängukava pani kokku Laur Kaunissaare Fotod lavastusest NO43 “Kõnts”. Fotode autor Tiit Ojasoo
Resto, baar ja jazzklubi Meil on baar, mis on šikk nagu restoran. Meil on restoran, mis on hubane nagu kohvik. Meil on kohvik, mis sumiseb nagu baar. Nad kõik on ühes kohas ja õigupoolest nad ongi üks. Kohvik-baar-restoran. Meil on siin kontserte ja muid üritusi, tantsulaager ja muid pidusid. Ja meil on jazzklubi, reedeti, muutusteta. Miks muuta midagi, mis toimib nii hästi. NB! Sel hooajal on NO99 Jazzklubi algusaeg kell 21! Samal õhtul teatrit külastanud inimesed saavad teatripileti ettenäitamisel pileti hinnaga 3 €, teistele on hind 7 €, sooduspilet 5 €. Eesti Jazzliidu liikmetele 2 €. Jazzkaare kontsertidel on hind 12 € ja sooduspilet 10 €. Meie restoran ja baar on avatud E-N 12-23 ja R-L 12-24. Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051.
November R 06/11 21:00 Jürmo Eespere kvartett R 13/11 21:00 Martin Matti mälestuskontsert Bona Fide R 20/11 21:00 Teet Vellingu esikalbumi „Vend August“ esitlus R 27/11 21:00 GHOST TOWN / Music of Bill Fraser
Detsember R 04/12 21:00 Jazzkaar ja Jazzliit esitlevad „Jõulujazz 2015“: Miguel Cruz Latin Workshop (Mehhiko-Eesti) R 11/12 21:00 Jazzkaar esitleb „Jõulujazz 2015“: Donkey- Monkey (Prantsusmaa)
Piletiinfo Kassa 6605051 E-N 12-23 ja R-L 12-24
Teater NO99 pileteid on võimalik osta ainult meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee. NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad! Pileti hind on 17 €, sooduspilet on 13 € (õpilased, üliõpilased, õpetajad, pensionärid) ja toetajapilet 25 €. UUDIS - müügil hooajapassid! Erinevad võimalused soodushinnaga passideks terveks hooajaks. Loe selle kohta täpsemalt meie kodulehel alalehel “Piletid”. NO99 kassas on müügil ka kinkekaardid - 34 €. Broneeritud üksikpiletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust. Pileteid tagasi ei osteta. Autoparkla (meie maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) on avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni ning laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Auto parkimine meie maja ees on tasuline - südalinna tsoon. Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis. Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Ärajäänud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber kahe nädala jooksul teatri kassas (Sakala 3). Theatre NO99 Sakala 3 10141 Tallinn The ticket office and cafe are open from open from Monday to Thursday 12am to 11pm and from Friday to Saturday 12am to 12pm. You can always book a table at our cafe by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051. Tickets are also available on our website www.no99.ee. Ticket prices are 17 € and 13 €. The phone number of our ticket office is 660 5051.
November E 02/11 19:00 NO65 Suur õgimine Eelviimane etendus! T 03/11 19:00 NO65 Suur õgimine Viimane etendus! N 05/11 19:00 NO43 Kõnts R 06/11 17:00 NO43 Kõnts R 06/11 23:00 NO99 Tantsulaager: Countryshhh P 08/11 14:00 NO44 FANTASTIKA T 10/11 19:00 NO51 Mu naine vihastas K 11/11 19:00 NO51 Mu naine vihastas N 12/11 19:00 NO51 Mu naine vihastas R 13/11 19:00 NO45 Kodumaa karjed E 16/11 19:00 NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud T 17/11 19:00 NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud R 20/11 19:00 NO44 FANTASTIKA L 21/11 19:00 NO44 FANTASTIKA E 23/11 19:00 NO45 Kodumaa karjed K 25/11 19:00 NO43 Kõnts N 26/11 19:00 NO43 Kõnts R 27/11 19:00 NO43 Kõnts
Eelviimane etendus! Viimane etendus!
Detsember T 01/12 19:00 NO45 Kodumaa karjed K 02/12 19:00 NO45 Kodumaa karjed N 03/12 19:00 NO51 Mu naine vihastas R 04/12 19:00 NO51 Mu naine vihastas L 05/12 19:00 NO51 Mu naine vihastas T 08/12 19:00 NO45 Kodumaa karjed K 09/12 19:00 NO45 Kodumaa karjed N 10/12 19:00 NO45 Kodumaa karjed R 11/12 19:00 NO45 Kodumaa karjed N 17/12 19:00 NO45 Kodumaa karjed R 18/12 19:00 NO45 Kodumaa karjed L 19/12 19:00 NO45 Kodumaa karjed T 22/12 19:00 NO42 Ene-Liis Semperi uus lavastus E 28/12 19:00 NO42 Ene-Liis Semperi uus lavastus T 29/12 19:00 NO42 Ene-Liis Semperi uus lavastus K 30/12 19:00 NO42 Ene-Liis Semperi uus lavastus
Esietendus!