KĂźtteperiood november-detsember 2016
NO39 Ema Courage Brecht/Õunpuu/Deassau/Mändla
VÄRSKE!
1939. aastal oli saksa näitekirjanik Bertolt Brecht eksiilis viibiv pagulane, kes tundis õhust: varsti on tulemas sõda. Brecht oli ühiskonna suhtes tundlik inimene, tema näidendid ja luule tajusid inimsuhete muutumist järjest hapramaks, maailma pihustumist tuhandeks kurjaks meheks, kes juba ootavad, odad käes. Mitte idee, mitte unistuse, mitte isegi pekiviilu pärast ei seisa nad − vaid soovi pärast anda järele oma instinktidele ning astuda üle inimlikkuse piiri tagasi tumedasse koopasse. Brechti üks olulisemaid näidendeid “Ema Courage” näitab meile lugu kauplejast-emast ning tema kolmest täiseale lähenevast lapsest, kes satuvad imaginaarsel 17. sajandil sõjakeerisesse. Ema peab tegema valikuid. Ta soovib valida alati ellujäämise, kuid lõpetab iga kord surmaga. Käimas on sõda, reeglid ja maailm on pahupidi, tema ümber kerkivad karakterid, kes on segu hullumeelsusest, koomikast, brutaalsusest ja elunautimisest. Sõjavanker veereb edasi, kütuseks Ema Courage’i raugematu ärivaim ning saatjaks Courage’i ning tema kaaskonna laulud ja tantsud, vaatamas koos sinnapoole, kus meie päike viimast korda loojub. Tekst Bertolt Brecht Lavastaja Veiko Õunpuu Kunstnik Kairi Mändla Muusika Paul Dessau, seaded Ülo Krigul ja trupp Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Jarmo Reha, Rea Lest, Simeoni Sundja, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Helena Pruuli ja Jörgen Liik Etendus kestab kolm tundi ja 45 minutit, ühe vaheajaga. Etendused 1/2/12/14 novembril ja 19/20/21 detsembril.
NO38 Lastelavastus Kampus/Keevallik
ESIETENDUS!
Ühel hommikul ärkab Konrad ja avastab, et ta on oma linnakorterisse üksinda jäänud. Ta pole sealt juba mitu aastat väljunud. Milleks väljuda? Parem istuda nelja seina vahel, kui minna nelja tuule poole. Kuid nüüd peab Konrad linna minema. Ettevaatlikult avab ta ukse ning astub tundmatusse. Mart Kampuse lastelavastus on ühe mehe teekond mööda linna. Oma retkel avastab Konrad meie tänapäevast linna nii, nagu ta seda kunagi varem ei ole kogenud. Linn on salapärane ja müstiline, täis kummalisi kohtumisi, hämaraid hääli ning öösse kihutavaid valgustatud tramme. Koos kunstnik Liina Keevallikuga luuakse keskkond, kus Konrad ja tema kaaslased tajuvad linna täiesti uuena. Kuid iga retke lõpus on alati ka päralejõudmine kuhugi. Lavastus on ilma sõnadeta ning sobib lastele alates 5. eluaastast. Lavastus on inspireeritud Albert Lamorisse’i filmist “Punane õhupall” (1956) Lavastaja Mart Kampus Kunstnik Liina Keevallik Laval Erki Laur ja Mari Abel (mõlemad Von Krahli Teater) Esietendus 3. detsembril Teater NO99 suures saalis Etendused 5/6/8/12/13/14/17 detsembril.
NO51 Mu naine vihastas Ojasoo/Semper
VIIMASED ETENDUSED
Ükskõik kus maailmas asuda võivasse standardsesse hotellituppa astub mees. Lõõmaku või maailma lõpp – siin on kõik kontrolli all. Kuid mehe jalge all on avanenud kuristik. Tal oli palju pilte. Perekondlikust puhkusereisist paradiisisaarele. Viimaks polegi tähtis, mis täpselt piltidel oli – need olid ta elu hindamatud pisiasjad. Nüüd on pildid kadunud, kustutatud. Tal on vaid ähmane mälestus emotsioonidest, mis panid ta tundma, et ta on tõeliselt elus. Selle põletava tundega seisab ta keset hotellituba, keset seda globaliseerunud maailma mudelkeskkonda. Äkitselt ilmub seltskond inimesi, kes aitab tal teha võimatut – püüda kadunud pilte taastada. Ehkki lavastuste vormid on olnud vägagi erinevad, on Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo töid aastaid läbinud emotsiooni ja kujutise, tunnete ja fassaadi paradoksaalse suhte temaatika. „NO51 Mu naine vihastas” on lavastus, mille žanr etenduse jooksul muutub. Ta algab farsist, isegi pseudo-farsist, tõuseb siis üksinduse komöödiaks, lavaliseks esseeks fotograafia olemusest ning viimaks üldistuseks inimese silmitsiseismisest elu olemusliku kaduvusega. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Dramaturg Eero Epner Laval Eva Koldits, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Simeoni Sundja ja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata. NB! Etenduses kõlab vali muusika Etendused 4/5 novembril Teater NO99s, 24/25 novembril Charlerois Palais des Beux-Arts’is (Belgia), 28/29 novembril Next Festivalil Villeneuve d’Ascq’i teatris La Rose des Vents (Prantsusmaa) ning 2/3/4/5/6 detsembril Pariisi teatris Nanterre Amandiers (Prantsusmaa).
NO42 El Dorado: klounide hävitusretk Semper Argisuse laviinist pääsemiseks on vaja abstraktsiooni. Inimkäitumise kaleidoskoopiliste detailide taga on muster, millele otsa vaatamine nõuab läbinägemisvõimet, aga ka julgust. Ja enim paistab pisiasjade tagant inimese vaibumatu püüd ihade vaigistamisele. Aina edasi, aina edasi, üle piiride, üle keeldude, rohkem, rohkem! Just sellele tungile annab kunstilise vormi Ene-Liis Semperi lavastus, mis ühendab endas etenduskunstide energeetilise intensiivsuse kujutava kunsti üldistusvõimega. „NO42 El Dorados” abstrahheerub inimene klouniks. Kuid see kloun pole meelelahutuslikult lõbus. Talle pole võõras miski inimlik, ka tumetungid. Klouni-esteetika võimaldab Semperi lavastusel minna sügavamale inimese olemuse paradoksidesse, kui tänapäeva argitasandit võimendav maailm iial julgeks. Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper Töö kehaga Jüri Nael Muusikaline kujundus Lauri Kaldoja Dramaturg Laur Kaunissaare Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Jarmo Reha, Simeoni Sundja, Jörgen Liik Etendus kestab üks tund ja 55 minutit, ilma vaheajata. Etendused 8/10 novembril.
NO43 Kõnts Ojasoo/Semper/trupp Üksi keset vaikust ja mindfulness’i on nirvaanasse jõudmine ehk käeulatuseski, kuid gruppidesse kogunedes vallanduvad inimeste vahel emotsioonid, mis väga kergesti tasastena ei püsi. Ekstaas ja vimm, ärevus ja tülpimus, sapp ja võidurõõm kulgevad lainetena ja jäävad enamasti fassaadi taha. „NO43 Kõnts” sündis tekstidest: Fjodor Sologubi romaanist „Saadanasigidik”, Michel Houellebecqi romaanist „Saare võimalikkus” ja ühest Harold Pinteri luuletusest, mille ta kirjutas pärast USA ülekaalukat võitu Külmas sõjas, pärast mida pidi ajalugu lõppema, sest tugevad on automaatselt ka head. Ometi on „Kõnts” teosena peaaegu sõnatu. Algsed tekstilised impulsid on kondenseeritud sellise tundepuhtuse ja abstraktsioonini, et jääb vaid keskne kujund: inimene kõntsas. See kujund on ühtaegu raske ja ilus, aus ja mitmekihiline. Näitlejate erakordne intensiivus ja lavastajate kompromissitus toob välja selle kujundi kõik võimalikud varjundid: atmosfäärilised, poeetilised, ühiskondlikud. „NO43 Kõnts” on kontsentraat. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Töö kehaga Jüri Nael Valguskunstnik Petri Tuhkanen Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha. Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata. Etendused 16/17 novembril Teater NO99s ja 9/10/11 detsembril Pariisi teatris Nanterre Amandiers (Prantsusmaa).
NO45 Kodumaa karjed Prints Mõne aja eest käis ühte meie lavastust vaatamas üks prantsuse ajakirjanik. Etendusejärgses vestluses meie kohvikunurgas, kui mõnda aega oli juteldud tühjast-tähjast, nagu ikka, ütles ta äkitselt midagi ootamatut: „Teate, kuidas ma teid kadestan. On teie õnn, et te olete elanud läbi ja üle nii põhjapanevaid ühiskondlikke muutusi. Millised emotsioonid, millised detailid! Vahel mul on tunne, et kogu minu eluaja jooksul pole Prantsusmaal muutunud mitte midagi.” Eesti lähiajalugu võib vahel tunduda kaugemal, kui muistne vabadusvõitlus. Kaasaega eraldavad lähiajaloost viimase 25 aasta möödumise peadpööritav kiirus, aga ka nii mõnigi ühiskondlik tabu. Kuid kõik kuhjunud uskumatud detailid on argielu settekihi all olemas, nad on kõigil meeles. Need tuleb vaid arheoloogi filigraansusega kollektiivsest alateadvusest välja puhastada. „NO45 Kodumaa karjed” on Jaak Printsi juhitud spiritismiseanss, vaade peeglisse, pilguheit sellele, kuidas saadakse ühiskonnana selleks, kes ollakse. Laval Jaak Prints Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja Etendus kestab üks tund ja 20 minutit, ilma vaheajata. Etendused 21. novembril ja 6/7/15/16 detsembril.
NO99 Kino: Crumbs 2015 Hispaania/Etioopia Hispaania kino esimesed kuldajad oli Luis Buñuel ning hiljem Pedro Almodóvari ja Julio Medemi varased tööd. Pärast seda on Hispaania kino tervikuna pigem olnud ebaühtlane. Kuid viimasel ajal on täheldatav uus laine ja me näitame selle laine kahte värvikamat lavastajat. Esiteks - Miguel Llansó. Mis huumor, mis žongleerimine banaalse ja jabura fantaasia piiril! Üks tema film on näiteks Hitleri kloonist, kes püüab maailma uueks luua ja teeb seda .... Etioopias. Õieti on paljud Llansó filmid seotud Aafrikaga, sest juba aastaid on ta elanud osa ajast just seal. Llansó on teinud veel üsna vähe filme, aga tõelised gurmaanid korjavadki oma lemmikuid üles nende varajasel loominguperioodil. “Crumbs” on Llansó esimene täispikk mängufilm. Post-apokalüptiline ulmeromantika. Kääbusest supermees püsib pärast maailma lõppu hinges vaid tulnukate laevalt visatud almustest ja teda ei suuda aidata isegi jõuluvana. Umbes nii. Kolkakülas Michael Jordanile püstitatud altar, uskumatult Etioopia maastikud, naise öised sonimised Justin Bieberist - “Crumbs” on raskesti väljendatav kombinatsioon kõigest. Nagu globaliseerunud kapitalismi ajastu Alejandro Jodorowsky. Enne “Crumbsi” näitame Chema García Ibarra lühifilmi “Müsteerium”. Pereorjuses õmblejanna usuhulluvas ja konservatiivses Hispaanias unistab kosmosesse pääsemisest ning hüppab end kivi otsast surnuks. Väike pärl ja 2013. aasta Berlinale parima lühifilmi nominatsioon. NO99 Kino 3. novembril näitab Hispaania uue laine filme “Crumbs” ja enne seda boonusena lühifilmi “Müsteerium”.
Juba üle aasta on Saksamaa teatriskeene arutanud Volksbühne tuleviku küsimust. Või siis Volksbühne mineviku küsimust ja seda, kuidas tulevik on või ei ole minevikuga seotud. Pärast 25 aastat teatri juhtimist saab Frank Castorfi ajastu 2017. aastal läbi. Uueks juhiks saab Chris Dercon, pikaajaline Londoni kunstikeskuse Tate Modern juht. On koostatud raevukaid protestinoote, kirjutatud toetavaid arvamusartikleid, antud rahustavaid intervjuusid, aga emotsioonid leegitsevad endiselt. Kardetakse neoliberalistliku kultuurikorraldusliku mudeli lõplikku võitu, Ida-Saksa pärandi hülgamist, ja lihtsalt munadeta teatri pealetungi. Kuid see kõik poleks mingi teema, kui Volksbühne intendaadi küsimuse puhul oleks tegu lihtsalt ühe ilmselgelt hiljaksjäänud, kuid paramatatult regulaarse juhtkonnavahetusega (mida see kindlasti ka on - Saksamaal vahetuvad kunstilised juhid reeglina 4 aasta tagant) ühes Euroopa teatris. Siin on küsimus laiem, isegi sümboolne. Konteksti avab Christoph Marthaleri lavastuste (ka Volksbühnes loodute) dramaturg, endine Viini Festwocheni ja tulevane Ruhrtriennale kunstiline juht. All That: Volksbühne kui Gesamtkunstwerk Stefanie Carp Tõlkinud Laur Kaunissaare „What should I see in May at the Volksbühne, before all that comes to an end?“ küsib mult üks lavastaja New Yorgist. Sõnapaariga „all that” on mõeldud Gesamtkunstwerki nimega Volksbühne. Mida ta kunagi tähendas ja mida ta tähendab veel tänapäevalgi? Mille mõjul ta tekkis? Miks kujunes just Volksbühnest paik, millega identifitseerisid end kunstnikud ja loomeinimesed kõikjal maailmas? Mis on see, millest New Yorgiski kardetakse tulevikus ilma jääda? Volksbühnest on kuulnud isegi teatriinimesed Beninis asuvas Cotonou’s, isegi siis, kui nad ei ole kunagi ise Berliinis käinud. Berliini linna kunstipreemia üleandmisel Frank Castorfile tsiteerib (näitleja) Ulrich Matthes laureaati sisse juhatades
kirja, milles (Saksa teatri legendaarne ja mitte kuigi hall kardinal) Ivan Nagel soovitab Berliini kultuuripoliitika kujundatel valida pärast Pööret (demokraatiale suunatud muutused Ida-Saksamaa sisepoliitikas, mis viisid Berliini müüri langemiseni) Volksbühne uuteks juhtideks just DDR-i taustaga noored avangardkunstnikud Frank Castorf ja Bert Neumann. „Kolmanda hooaja alguseks on nad kas kuulsad või surnud.” „Minu jaoks olid alati olulised (...) kunstilised vormid, mille piires inimene saab olla vastutav iseenda vabaduse eest,” ütleb samal üritusel laureaat Frank Castorf ise. „(...) meie töö oli kollektiivides toimiv individuaalsus. (...) Meie ühiskonnas jäävad paljud inimesed haigeks sellepärast, et neil on hirm öelda välja seda (...), mis on nende jaoks tõde. Minul seda hirmu ei ole ja selles mõttes olen ma õnnelik inimene.” Ja vaadates tagasi ajale, mil ta selle teatri juhiks valiti: „Ma valisin Volksbühne täiesti egoistlikel kaalutlustel: ma tahtsin ta päästa ...” „Aga praegu on nädalavahetus.” – „Mul on Carl Hegemanniga tema kontoris kohtumine kokku lepitud.” – „Sellist juttu võib igaüks ajada,” ütleb valvuriproua ja pöörab ära. – „Aga te olete mind siin ju kindlasti varem ka näinud.” – „ Ei tule küll ette. Ma ei tohi võõraid sisse lasta.” Siia igaüks ei pääse Volksbühne võib olla ka selline. Temast õhkub midagi ähvardavat ja seda mitte ainult valvuriukse juures. Ta võib sind ka eemale tõrjuda. Aga teisalt teeb just see ta ka atraktiivseks. Inimene tahab kuuluda just sinna, kuhu igaüks sisse ei pääse. Tõrjuvalt mõjub väljastpoolt ka Volksbühne lahmakas arhitektuur, mida Bert Neumann on võrrelnud soomusristlejaga. Teatri katusel seisab kiri OST. Lääne-sakslaste jaoks oli see 90ndate alguses päris ehmatav. Kas ma üldse tohingi siia sisse astuda? Trotslikult tõrkus Volksbühne Saksamaa
ühinemistuljakut omaks kuulutamast. Ta tegi seda IdaSaksamaa Pöörde-perspektiivist vastukaaluks Lääne-Saksa kolonialismile, aga ka vastukaaluks nostalgilisele põlgusele ning püüdis luua hoopis teistsugust tegelikkust, mis kujunes tohutult atraktiivseks nii ida- kui ka lääne-sakslastele. See improviseerituse, käesolevat hetke väärtustava vastuolulisuse, ellujäämiskunsti, seiklejaliku poleemilisuse ja anarhismi kogemus, mille Volksbühne endise riigikorra ja kogu riigi kui sellise kadumisest kaasa sai, muundus kaasatõmbavalt uimastavaks eluviisiks, mis väljendus kõiges, kuni moe ja disainini välja. Ja kui siis praegune Berliini Mitte ja Prenzlauer-Berg investorite raudses haardes edu nautima hakkas, kõige oma neoliberaalse ideoloogia ja uuskodanlusega, muutus Volksbühne üksikumaks – temast sai kaasatõmbava vastuseisu-uima saareke. Kultuse-seisund aga jäi ning see oli juba muutunud globaalseks. Juudi elanikkonna poolt asustatud Scheunenvierteli ning proletaar-väikekodanliku Prenzlauerbergi linnaosade vahel 1914. aastal meelelahutusteatrina asutatud Volksbühne am Rosa-Luxemburger-Platz’ist sai DDR-is koht, kus toimusid eksperimendid. Volksbühnes võis näha Heiner Mülleri ja Ginka Tšolakova „Macbethi” või Frank Castorfi versiooni „Uppunud laevast” ja kui sa olid lääne-berliinlane, siis sa tegid endale nende nägemiseks viisa ja sõitsid poolitatud linna teise otsa. Lavastused, mida mängitakse mitme päeva jooksul terves majas, mõtles välja juba Benno Besson. Volksbühne arhiivis, kus on tallel palju varandust, on Benno Bessoni ajastust ka filmimaterjale: nii lavastustest endist kui kõigist teistest tegemistest selles teatris, mis juba tollal toimis noorte loojate kogunemiskohana. Seal on näha Benno Bessoni avatud proovides, noort Dimiter Gotscheffi vestlemas tudengitega ja palju muud elevust. Üht-teist võtsid Volksbühne uued rajajad Benno Bessoni ajast ka üle. Maja ja publikut ülekoormav strateegia, mis seisnes
kogu peahoone ja paar aastat hiljem ka Prateri katkematus paralleellavastustega täitmises, kuulus Volksbühne esteetilispoliitilisse põhivarustusse: üleküllus, meelelisus, poleemilisus. Prateri kuulsad mitmevormilised spektaaklid, mille hulka kuulus x hulk lavastusi, installatsioone, kontserte, pikki 20-tunniste lavastustega öid nagu „Niebelungide öö”, teema-nädalavahetusi, poliitilisi arutelusid ja kontserte Roter Salon’is, fuajees ja kõrvalruumides mängimisi; teatri avamine tantsule, muusikateatrile, popkontsertidele, loengutele, filmidele, kujutavale kunstile, performance’itele ja seda mitte ainult kõrvalruumides, vaid suurel laval; märgilised fraasid teatri katusel; veel tänagi ainukordselt mõjuv subversiivne grassroot-reklaam, mis ühendas vanad šriftid uute sõnadega ja levis viirusena üleöö terves linnas. 1992. aastal oli see kõik uus, seda ei olnud varem olnud ja võttis vaid hingetõmbe, kuni kõik teised hakkasid seda lõputult kopeerima. Kuid et kõike Volksbühnes toimuvat läbis seesama poleemiline hõõrdumine oma poliitilise kaasajaga, püsis nende väljenduslaad ja kommunikatsioon pikka aega unikaalsena. Täna ei tähista Volksbühne katusel olev silt OST enam geograafilist ja ideoloogilist Ida või vähemasti mitte enam ainult seda. Ta tähistab kõiki neid, kes seisavad vastu uuele Mitte-Berliinile, kes ei ole kambas, keda ei tohiks ollagi ja kes ei taha osaleda: kõrvalejääjad, ekstsentrikud, mittekonformistid, väljajäetud, alandatud ja mässajad. See OST on endiselt eristumismärgiks ja ta tähistab seda, mis pole hõlmatud, mis on teine. Jõuliselt mitte-kodanlik Volksbühne peab end kogu aeg uuesti tõestama. Paljud hindavad senini selle teatri jõulist mitte-kodanlikkust ja mitte-esinduslikkust, samas kui teised just seda tema juures vihkavad. Üheksakümnendatel andis Volksbühne uuele Ida ja Läänt ühendavale boheemlaskonnale põhitooni ja koha,
kus koguneda. Volksbühne kunstnikud kujundasid poliitilisest retro-tulevikust, understatement’ist ja suurushullustusest koosneva aupakmatu underground-esteetika, mis valitseb selles linnas moeks muutununa tänapäevani. Volksbühne oli kogunemiskoht kõigile, kes tahtsid subversiivselt tegeleda iseenda ajalooga. Nad tahtsid teatrina olla paik, mis annab näiliselt alandlikule Idale tagasi tema identiteedi, mis tegeleb nüüd uudses olukorras omandatavate kogemuste läbitöötamisega, ja mis pole aupaklik mitte millegi ees. Nad tahtsid olla teater, mis ütleb: ärge olge nii totralt alandlikud, ärge halage, olge vitaalsed, meie oleme paremad, kõik uus algab meist. Ja see vastas ka tõele: DDR-i viimastel aastatel esindasid just Frank Castorf ja Bert Neumann Ida avangardi ning pärast Pööret nad lihtsalt jätkasid. Kunstiline uuendus tuli just neilt, Idast. Lääne kunstnikud ja nende tegutsemiskeskused olid üleöö muutunud vanaks. Volksbühne oli elus ja ergas koht, kus vahetati omavahel uusi kogemusi ja kus sündis kunstiline innovatsioon. Volksbühnes sündinud lavastused ning nende tunnusmärk jooksvate jalgadega ratas, mis vallutas värskelt ühinenud linna nagu viiruseatakk, said kuulsaks kogu maailmas. Lavastused kestsid neli tundi. Inimesed käisid sisse-välja, õlleklaasiga või ilma. Esimestel, kõige ilusamatel aastatel, maksis pilet viis marka, kodutud võisid fuajees ööbida ja nad moodustasid Volksbühnes oma teatritrupi. Teatrilaval mängiti läbi terve öö mitmeosalist näidendit ja hommikul söödi üheskoos hommikust. Endiselt täis trotsi Erinevalt 70ndate ja 80ndate Lääne-Berliini Schaubühnest, ei ole see maja kunagi olnud kunstitempel. Volksbühne hoiak on järsk, mitte lihvitud. Volksbühnel on vaid talle omane elitaarne gestus, vaid talle omane dekadents, mis võib ühtaegu olla nii anarhia kui diktatuur. Tema pinnal polariseerus 90ndate noorus. Milleks muuks ta võinukski selles üha enam edu
nautivas Mitte-Berliinis muutuda, tema, kes ei olnud enam noor ega edunautiv, isegi siis, kui ta seda kõigi käesolevate vahenditega eitas? Seal ta siis oma mineviku uhke fassaadina seisis: ikka veel täis trotsi, keset kõrbe nimega Rosa-Luxemburger-Platz, mis oli täis kuivanud muru, ja ütles selgelt välja, mida ta ei taha. Ta ütles: meie oleme asotsiaalid, meie oleme kurjategijad, meie oleme korrumpeerunumad kui kõik teised, meie oleme reeturid, meie oleme üksikud ja erilised. Tema ümber – moepoed ja joomaturismi urkad. Kuid ta ei lasknud end kaasata üldisesse kaasamislainesse ning läks nullindate keskel pigem veelgi kaugemale sellest üksmeele rõõmupeost, mida tollal nii agressiivselt tähistati. Isolatsioonikriisi ja ka kunstilisi kriise, mille see puhas keeldumine endaga tollal kaasa tõi, elas Volksbühne üle päris kenasti ning jätkas ikkaikka-veel-trotslikuna juba uutes, üksmeeleks võimetutes tsoonides. Paigaks, mis on otsustavalt Teistsugune, on ta jäänud senini. Ehkki Volksbühne on linnateater, on ta linnateatri funktsioone 25 aastat nii esteetiliselt kui sotsiaalselt eitanud ning just seeläbi kogenud oma suurimat edu. Frank Castorfi, Christoph Schlingensiefi, René Polleschi, Christoph Marthaleri ja viimastel aastatel Herbert Fritschi lavastused Volksbühnes on muutnud teatrit kui kunstivormi, selle mängulaadi, dramaturgiat, suhet tekstiga, arusaama teatraalsest energiast ning avalikkuse huvi teatri vastu. Siin avati ja avatakse senini kunstis uksi uutesse ruumidesse. Just Frank Castorfi tööd vallandasid üheksakümnendate lõpul tüütult tülitseva debati niinimetatud lavastajateatri üle, mis sai hiljem lõplikult otsustatud „kunst linnateatritest välja” laadi koosmeelekultuuri esiletõusuga. Seestpoolt väljaspoole Suhtumises Volksbühnesse peegeldub uue Berliini lühiajalugu. Kangekaelsus ja enese nii ahvatlematult isepäiselt liiga heast maitsest ja disainist, liiga üksmeelevalmitest
hinnangutest ära lõikamine muutis ta ühtlasi ka kriisidele vastuvõtlikuks ja haavatavaks. Kõik Volksbühne leiutatu, alates lavastustest ja lendlehtedest kuni piletihindade ja suhtluslaadini, sündisid nagu näitlejate mänguviiski seestpoolt väljapoole: sellele teatrile oma näo andnud kunstnikelt, peamiselt Frank Castorfilt ja Bert Neumannilt, pluss dramaturgidelt Matthias Lilienthalilt ja Carl Hegemannilt, pluss Jürgen Kuttnerilt ning veel ühel teisel tasandil – näitlejatelt endilt: Henry Hübchenilt, Sophie Roisilt, Kathrin Angererilt, Silvia Riegerilt, Herbert Fritschilt, Milan Peschelilt, Martin Wuttkelt, Bernhard Schützilt. Neoliberaalsuse pealetungi ajastul, mil teatrid hakkasid end nägema firmadena, kes lasid oma identiteedi, corporate identity, luua graafilise disaini büroodel ja outsource’isid kõik, mida vähegi outsource’ida andis, avastas ja esitas Volksbühne end kunstnikuteatrina. Ilmselt just seepärast oli Volksbühne nii esteetiliselt kui poliitiliselt teatrite avangard: tema mõtles välja uusi formaate, meie tegime neid järgi. Ilmselt just seepärast on Volksbühne ainuke linnateater Saksamaal, mis on suutnud mitte olla linnateater, ei oma kunstis ega suhtlusviisis. Volksbühnesse minnes ei lähe sa kunagi institutsiooni ega haridusasutusse, vaid üllatavasse kunstikeskkonda. Autentsus ja anarhia Autentsus ja anarhia võimaldavad institutsiooni sootuks unustada. Volksbühne keeldus alati olemast esindusteater, veel ammu enne seda, kui esinduslikkus sai osaks valdavast diskursusest. Ta loobus kõigest kultuurikorralduslikust: ei mingeid abonemente, ei mingit abonemendiosakonda, low service ning ei mingit pedagoogikat: ei mingeid sissejuhatusi lavastustesse, ei mingeid hooajaesitlusi, aga see-eest Carl Hegemanni, Boris Groysi ja Eduard Limonovi tekstid, mis tõmbasid sisu poolest avaraid ja ebakorrektseid mõttekaari eemale esmastest seostest. Need trükiti mängukava-voldikute
tagaküljele või anti välja väikeste raamatutena, mis vormistati Bert Neumanni omaenda kaasaja suhtes uudishimulikus esteetikas, mis on saanud sama kuulsaks kui Volksbühne ratas t-särkidel ja tikutoosidel. Esimestel aastatel olid hoone kõik ruumid igaühele avatud, nagu kuuluks Volksbühne kõigile külastajatele. Roter Salonis oli etenduse ajal ja järel alati programm: kontserdid, loengud ja tangoõhtud, ja külastajad võisid float’ida eri sündmuspaikade vahel. Fuajeesid ei pandud pärast etendust kinni. Inimesed jäid pikalt teatrimajja, sest Volksbühne oli hea location. Volksbühne pakkus oma fuajeesid ja bürooruume kodututele ööbimiseks ja midagi sellist ei julgenud tollal kopeerida ükski teine linnateater Saksamaal. Kolleegina Volksbühnet külastades võis pärast omaenda töökohale tagasi jõudes seal kõik vaid väikekodanlikuna paista. Muidugi jõudis bürokraatia ja kommerts viimaks ka Volksbühnesse ja kultuspaigale heidetakse seda ka rohkem ette. Kuid Volksbühnesse jõudsid – ja see on hoopis suurem häda – ka kunstilised kriisid ja lõputud otsinguprotsessid. Kui innovatsioon ja ajakohasus ei võta enam kunstilist vormi, puhkeb otsekohe identiteedikriis, sest kogu seni iseenda najal mõõdetud enesetaju näib äkitselt õõnsana. Lavastatud vastuseis Volksbühne püüe on alati olnud ja on ka täna luua vastuseisuolukord. See avaldub näiteks Frank Castorfi lavastustes, mis ei anna vaatajale iialgi rahulikku kindlust, vaid viivad ta alati lahendamatutesse situatsioonidesse. Volksbühnes töötavad kunstnikud peavad olema nii vähe teatrilavastajad kui võimalik, kuid samas peavad nad suutma luua selle teatri kilomeetrilaiusel laval teoseid, mis oleks võimalikult teatraalsed. Nad peavad käima täiesti avastamata radu – mängima kogu majas nagu Christoph Marthaleri „Straße der Besten“ („Autahvel”) või avalikus ruumis nagu Christoph
Schlingensiefi aktsioon „Tötet Helmut Kohl“ („Tapke Helmut Kohl”). Originaalsusepüüdlust on Volksbühne suutnud kompromissitult hoida enam-vähem tänapäevani. Sellel mitte just kergel teel on nad viimase 25 aasta jooksul toonud esile mitmeid olulisi lavastajaid ja uusi formaate: Christoph Marthaler’i esimene lavastus väljaspool Šveitsi, legendaarne „Murx“; René Polleschi mõttevooluteater; senini asendamatu ja jäljendamatu kunstnik Christoph Schlingensief, kes leiutas poliitilist sekkumist, reaalsuse ümberlavastamist ja väljamõeldud dokumentatsiooni site-specific ja publikut kaasavates vormides kasutava teatri juba 1990ndatel; norralastest ekstreem-kunstnikud Vegard Vinge ja Ida Müller; uut laadi muusikateatriga tegelev noor lavastaja David Marton; ja Volksbühne enda trupist mängumaniakk Herbert Fritsch. Lisaks kõigele on ka Frank Castorfi ja Bert Neumanni endi kunstiline käekiri teinud läbi mitmeid uuestisünde, kõige mõjuvamalt kinnistes kastides mängimise ja oskusliku teatrikontekstis video kasutamise näol. Volksbühne trupp leiutas võrreldamatu, rünnakumõnust tõukuva, füüsist kurnava, virtuoosse ja performatiivse mitte-näitleva mängustiili. Bert Neumanni universum Bert Neumanni universumisse kuulub lisaks lavalisele esteetikale ka kogu Volksbühne ruum kui selline, millesse kuulusid alatasa vahetuvad Prateri kogulavastused, kõigi trükitoodete graafika, mis loob odavalt ja glamuurselt postsovjetlikest, futuristlikest ja pop-kultuurilistest tsitaatidest uue tänapäeva, põnevalt kaasaegse tänapäeva, mis pole iial nostalgiline, kuid on alati ajalooliselt teadlik. Volksbühne kui Gesamtkunstwerk’i rahvusvahelise kuulsuse sünnis on suur roll Bert Neumanni visuaalsel mõjul. Püüdes defineerida ja kirjeldada, mida kätkeb endas algul nimetatud „all that”, tekib küsimus, miks on kriisidele vastuvõtlik just sedavõrd kunstiline keskkond.
Erinevalt enamusest, võib-olla kõigist teistest teatritest, on Volksbühne kunstnikuteater. Ta loodi ja teda luuakse aina uuesti kunstnike poolt, kes ei juhi teda nagu tootmisettevõtet või firmat, vaid mõistavad teda kui Gesamtkunstwerk’i. See tegi Volksbühne ainukordseks, aga ka haavatavaks. Volksbühne keskmeks on isiklik aura: Frank Castorf. Niipea kui see aura näitab välja nõrkust, tiirlevad mitte vaid Volksbühnes tegutsevad inimesed, vaid ka poliitikud ja kriitikud häiritult ümber puuduva keskme. Teatriasutused, mis on Volksbühne pikkade Frank Castorfi aastate jooksul edasi arenenud, suudavad Volksbühne tehtut väga kergesti ja organiseeritult kopeerida. Ja kuna selle teatri sünni ajahetk ja ajalooline aura eksisteerib tänapäeval parimal juhul vaid mälestusena, saab kõiki teisi kunstilisi detaile integreerida ka teistesse kooslustesse. Nii teevad muutunud Berliinis Volksbühnele silmad ette teemad ja formaadid, mille ta on ise leiutanud ja vallandanud. Võib-olla muutub tugev müüt alati – kui ta püsib kaua – iseenda hävitajaks. Talle heidetakse puudujääkide pähe ette nähtusi, mis on tema enda koopiad. Kuna ajalugu on täis paradokse ja teatriinimeste mälu on nõrk, saab just sellest, mille Volksbühne kunagi ise leiutas, kang, mis ta lahti kangutab. Ilmunud Saksamaa teatriajakirja Theater der Zeit erinumbris Arbeitsbuch Castorf (2016).
Teater NO99 Internetis - www.no99.ee
Piletite ostmine Teater NO99 pileteid on võimalik osta meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee. Otse piletiostule viivad alalehed “Kava” ja “Piletid” ja iga lavastuse leht. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!
E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”.
Facebook - www.facebook.com/TeaterNO99/ Facebookis jagame kõige kiiremaid uudiseid ja levitame muidu head.
Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite ja kavalehtede linke. Edastame ka muud huvitavat NO99 kohta ja mis netis silma jääb.
Mängukava pani kokku Laur Kaunissaare. Fotod lavastusest: “NO39 Ema Courage”. Fotode autor Kulla Laas
Jazz Meil on baar, mis on šikk nagu restoran. Meil on restoran, mis on hubane nagu kohvik. Meil on kohvik, mis sumiseb nagu baar. Nad kõik on ühes kohas ja õigupoolest nad ongi üks. Kohvikbaar-restoran. Meil on siin kontserte ja muid üritusi, tantsulaager ja muid pidusid. Ja meil on jazzklubi, reedeti, muutusteta. Miks muuta midagi, mis toimib nii hästi. Samal õhtul teatrit külastanud inimesed saavad teatripileti ettenäitamisel pileti hinnaga 5 €, teistele on hind 7 €, sooduspilet (einult eelmüügis) 5 €. Eesti Jazzliidu liikmetele 3 €. Meie restoran ja baar on avatud E-N 12-23 ja R-L 12-24. Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051.
November R 04/11 21:00 Heavy Beauty R 18/11 21:00 Villu Veski JazzGroup R 25/11 21:00 Joel Remmel Trio
Detsember R 02/12 21:00 The Swingin’ Sisters & Band R 16/12 21:00 Argo Vals
Piletiinfo Kassa 6605051 E-N 12-23 ja R-L 12-24
Teater NO99 pileteid on võimalik osta meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee. Pileti hind on 19 €, sooduspilet on 15 € (õpilased, üliõpilased, õpetajad, pensionärid) ja toetajapilet 25 €. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad! VÄRSKE - müügil hooajapassid! Erinevad võimalused soodushinnaga passideks terveks hooajaks. Loe selle kohta täpsemalt meie kodulehel alalehel “Piletid”. NO99 kassas on müügil ka kinkekaardid - 38 €. Broneeritud üksikpiletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust. Pileteid tagasi ei osteta. Autoparkla (meie maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) on avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni ning laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Auto parkimine meie maja ees on tasuline - südalinna tsoon. Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis. Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Ärajäänud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber kahe nädala jooksul teatri kassas (Sakala 3). Theatre NO99 Sakala 3 10141 Tallinn The ticket office and cafe are open from open from Monday to Thursday 12am to 11pm and from Friday to Saturday 12am to 12pm. You can always book a table at our cafe by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051. Tickets are also available on our website www.no99.ee. Ticket prices are 19 € and 15 €. The phone number of our ticket office is 660 5051.
November T 01/11 19:00 NO39 Ema Courage K 02/11 19:00 NO39 Ema Courage N 03/11 20:00 NO99 Kino R 04/11 19:00 NO51 Mu naine vihastas Viimaseid kordi! L 05/11 19:00 NO51 Mu naine vihastas Viimaseid kordi! T 08/11 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk Parima naispeaosa laureaat K 09/11 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk Parima naispeaosa laureaat N 10/11 21:00! NO42 El Dorado: klounide hävitusretk Parima naispeaosa laureaat L 12/11 19:00 NO39 Ema Courage E 14/11 19:00 NO39 Ema Courage K 16/11 19:00 NO43 Kõnts N 17/11 19:00 NO43 Kõnts E 21/11 19:00 NO45 Kodumaa karjed Parima meespeaosa laureaat N 24/11 20:00 NO51 Mu naine vihastas TUURIL: Charleroi, Belgia R 25/11 20:00 NO51 Mu naine vihastas TUURIL: Charleroi, Belgia E 28/11 20:00 NO51 Mu naine vihastas TUURIL: Festival Next, Villeneuve d’Asc/Lille, Prantsusmaa T 29/11 20:00 NO51 Mu naine vihastas TUURIL: Festival Next, Villeneuve d’Asc/Lille, Prantsusmaa
Detsember R 02/12 L 03/12 L 03/12 P 04/12 E 05/12 E 05/12 T 06/12 T 06/12 T 06/12 K 07/12 N 08/12 R 09/12 L 10/12 P 11/12 E 12/12 T 13/12 K 14/12 N 15/12 R 16/12 L 17/12 E 19/12 T 20/12 K 21/12
20:30 NO51 Mu naine vihastas TUURIL: Nanterre Amandiers, Pariis, Prantsusmaa 18:00 NO38 Esietendus! 18:00 NO51 Mu naine vihastas TUURIL: Nanterre Amandiers, Pariis, Prantsusmaa 15:30 NO51 Mu naine vihastas TUURIL: Nanterre Amandiers, Pariis, Prantsusmaa 18:00 NO38 20:30 NO51 Mu naine vihastas TUURIL: Nanterre Amandiers, Pariis, Prantsusmaa 12:00 NO38 19:00 NO45 Kodumaa karjed Parima meespeaosa laureaat 20:30 NO51 Mu naine vihastas TUURIL: Nanterre Amandiers, Pariis, Prantsusmaa 19:00 NO45 Kodumaa karjed Parima meespeaosa laureaat 18:00 NO38 20:30 NO43 Kõnts TUURIL: Nanterre Amandiers, Pariis, Prantsusmaa 18:00 NO43 Kõnts TUURIL: Nanterre Amandiers, Pariis, Prantsusmaa 15:30 NO43 Kõnts TUURIL: Nanterre Amandiers, Pariis, Prantsusmaa 12:00 NO38 18:00 NO38 18:00 NO38 19:00 NO45 Kodumaa karjed Parima meespeaosa laureaat 18:00! NO45 Kodumaa karjed Parima meespeaosa laureaat 12:00 NO38 19:00 NO39 Ema Courage 19:00 NO39 Ema Courage 19:00 NO39 Ema Courage