Nagu iseennast september-oktoober 2015
NO51 Mu naine vihastas Ojasoo/Semper Pildid on muutunud tänapäeva elu lahutamatuks osaks, kuid igapäevasusele vaatamata on neis midagi olemuslikult mõistatuslikku. Nad jäljendavad reaalsust ja samas tahavad inimesed olla piltide moodi. Pildistatakse, et kuidagigi talletada oma elu õnnehetki ja ometi voolavad need ka kahekümne esimesel sajandil sekund-sekundilt pöördumatult mööda. Meile jäävad vaid fotod. Tuhanded, kümned tuhanded kuskil mälukaardil, mida enamasti keegi enam ei vaata. Mees astub anonüümsesse hotellituppa, mis võiks asuda ükskõik kus maailmas. Kõik tema pildid on kadunud. Alles kadumisega selgub kaotatu hindamatu väärtus. Mõistatuslikult kuskilt ilmunud inimeste abiga asub mees siinsamas hotellitoas püüdma võimatut ja asub oma pilte taastama. Farsilikult alanud olukord areneb kaasaegseks mõistulooks ning tõuseb võimsaks üldistuseks. Pärast etendusi Avignoni festivalil kirjutas Prantsuse ajaleht Les Echos: „See on vaimustav käsitlus kaasaegse inimese suhtest piltidega. Nende üliandekate eestlaste teos viib meid sinna, kus virtuaalsuse ja reaalsuse vahel sünnib meie ühiskonda halvav kokkupõrge.“ Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Laval Eva Klemets, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik ning Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) ja Linda Vaher Lavastus valiti esimese Eesti teatri lavastusena läbi ajaloo maineka Avignoni teatrifestivali põhipogrammi. Etendused 1/7/8 septembril ja 22/23/24 oktoobril. Enne 24. oktoobri etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja etendus on ingliskeelsete subtiitritega.
VIIMASEID KORDI
NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud Traat/Nastavševs
Kujutlege kõiki seitset miljardit inimest. Kujutlege neid üheaegselt elamas. Kujutlege nende, nende esivanemate ja nende esivanemate esivanemate elulugusid, igaüks mahtumas mõnekümnerealisse luuletusse. Kujutage neid elulugusid põimumas, üksteisega kõnelemas, muutumas generatsioonide vaheldumise muusikaks ja ajaloo iluks. Ei tea, kas muiata või nutta, kui aja voolamises seguneb olmeline ja igavene, absurd ja traagika. Just sellise maailma loob Mats Traat oma suurteoses „Harala elulood“, kus kõlavad kujuteldava Eesti küla kujuteldavate asukate kujuteldavad epigrammid oma uskumatuid detaile täis eludele. Ja see järelhüüete olemuslik poeetilisus moodustab Nastavševsi leidliku lavastuse tuuma. Läti uue põlvkonna ilmselt märkimisväärseim lavastaja Vladislavs Nastavševs (1978) on lavastanud Lätis, Venemaal, Suurbritannias ja Austraalias. Ta on õppinud Peterburi Teatriakadeemias (SpbGATI) ning Londoni Kunstiülikoolis Central Saint Martins. Enim tähelepanu on pälvinud tema tööd Riia Uues Teatris ja Moskvas Gogoli Keskuses, kus ta on lavastanud Buninit, Euripidest ja Fassbinderit. Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater). Etendus kestab üks tund ja 30 minutit, ilma vaheajata. NB! Laval suitsetatakse, on sügislehti ja lehetolmu ning kostuvad valjud helid. Etendused 3/10 septembril. Enne 3. septembri etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse ning 10. septembri etendus on ingliskeelsete subtiitritega.
VIIMASEID KORDI
NO45 Kodumaa karjed Prints
Viimased kakskümmend viis aastat on muutused Eestis olnud pöörased. Nii pöörased, et kiirelt pealevoolav argipäev on laviinina kustutanud palju ajastut kokku võtvaid detaile. Detaile, mis on liiga uskumatud ja vastuolulised, et keegi suudaks neid välja mõelda. Ometi on need detailid kuhugi aju settekihtidesse talletunud, nad on endiselt plahvatavalt poeetilised ja ootavad vaid arheoloogi pintslit, täpset väljapuhastamist. Nad avalduvad katketes kunagistest kõnedest, reklaamidest, kuulutustest, laulusõnadest ja intervjuudest. Kollektiivne mälu, mis sosistab, oigab, itsitab, lõkerdab ja karjub. See on spiritismiseanss lähiajalukku ja Jaak Prints on selle meedium. Ta on lakoonilises ja mõttepuhtas teoses laval üksi aja vaimuga ja toob kunagised sõnad piinliku täpsusega, täht-tähelt, sõna-sõnalt, eesti ja vene keeles publiku ette. Nii sünnib avar ja aus panoraamvaade kogu ühiskonnale ja ajastule, meile endile, nii nagu me siin oleme, sest teisiti me ei saa, pärit iseenda minevikust. Laval Jaak Prints Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja Etendus kestab üks tund ja 20 minutit, ilma vaheajata. Etendused 8. septembril Viljandi Pärimusmuusika Aidas 14. septembril Põlva Kultuurikeskuses 19. septembril Teater NO99s 22. septembril Narva kultuurimajas Rugodiv 23. septembril Türi Kultuurikeskuses 24. ja 27. septembril Tartu Uues Teatris 29. septembril Haapsalu Kultuurikeskuses 3/4 oktoobril Brüsselis Audergemi Kultuurikeskuses
VIIMASEID KORDI
NO53 Kadunud sõbra juhtum Eelmaa/Ulfsak
Enamasti ei ole tekst teatris peamine. Kuid on erandeid – siis, kui tekst on ülevam kui pelk mõistuslikkus. Kui tekst on kujutlusvõime triumf ja selle plahvatuslik energia viib sind paikadesse, kus väljaspool helikindlaid teatrisaale käiakse vaid unenäos. Vastukaaluks globaalsele esteetilisele aneemiale suundub Juhan Ulfsaki lavastus „Kadunud sõbra juhtum“ julgelt post-iroonilise teatraalsuse labürinti, kasutades Taavi Eelmaa tänapäeva standardite järgi üsna uskumatuna tunduva poeetilise oktaanarvuga teksti tõlgendamisel kõiki võimalikke ja võimatuid näitlejamängu vahendeid. See on suurejooneline müsteerium, see on üleküllus, see on minimalismi hukk. Sõber on kadunud ja neli tegelast suunduvad teda otsima. Sõprus pole armastus: kord loodud, on ta igavene ja sestap peab ka sõber viimaks kuskil siiski leiduma. Kuid mida rohkem otsitakse, olgu maa pealt või alt, seda fantasmagoorilisemaid pöördeid võtavad sündmused ja seda ambivalentsemaks muutuvad tähendused selles unenäolises maailmas, milleks on Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsaki esimene ühine lavastus. Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Autor Taavi Eelmaa (Von Krahli Teater) Kunstnik Kairi Mändla Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Laval Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv ja Lauri Lagle Etendus kestab kaks tundi, ilma vaheajata. Etendused 15/16 septembril. Enne 15. septembri etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse.
NO44 FANTASTIKA Kangro/Ilison Mart Kangrol on rahvusvaheliselgi kunstiskeenel harvaesinev anne suuta väljendada väga abstraktseid nähtusi. Ta suudab seda teha väga nüansitäpselt ja poeetiliselt. Tema lavastused on keerulised, aga kerged nagu vannivaht. Läbiv liin Kangro teostes on etendamissituatsiooni kätketud jõujoonte avamine ja nähtavaks tegemine. Talle omase emotsionaalse, kuid lakoonilise poeetika saavutamiseks loob ta oma lavastustele ülirafineeritud ja keerukad kaadritaguseid partituurid. Need jäävad nähtamatuks ja peavadki jääma. Aga teose ülesehituse mõtteselgus muundub etendusel vaataja vastuvõtu rafineeritud naudinguks. Oma teises lavastuses Teatris NO99 käsitleb Kangro kommunikatsiooni, selle võimalikkust ja võimatust. Seda nähtust peetakse tänapäeva ühiskondade toimimise alustalaks ja mudeliks. Poliitika kui kommunikatsioon, äri kui kommunikatsioon, kunst kui kommunikatsioon. Signaalide edastamine ja vastuvõtmine, sõnumid, koodid, tähendused. Mingi uskumatu ime läbi me siiski mõistame üksteist või vähemalt nii see näib. Fantastika. Mart Kangro koos kunstnik Marit Ilisoniga loodud elav installatsioon teeb selle kurioosumi nähtavaks. Lavastaja Mart Kangro Kunstnik Marit Ilison Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal ja Tiina Tauraite (Von Krahli Teater) Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata. Etendused 22/23/24 septembril. Enne 22. ja 24. septembri etendusi on dramaturgi sissejuhatused lavastusse.
ESIETENDUS
NO43 Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus
“Kultuurilise järjepidevuse puudumisel oli kollaps toimunud lausa pöörase kiirusega. See oli aset leidnud mängleva kergusega, konfliktideta, igasuguse vägivalla ja protestita, polnud toimunud isegi tõelisi diskussioone.” (Michael Houellebecq) Fjodor Sologubi romaan “Saadanasigidik” on 20. sajandi Vene kirjanduse pärl. See on üks kõige naljakamaid ja kurjemaid tekste, mille inimene on suutnud ühiskonda kommenteerides kirja panna. N. linnas elavad õpetaja Peredonov ning tema sõbrad, kogenud pohhuistid. Nad ei taha elult palju: head karjääri, lugupidamist ja naudinguid. Seda piskut on aga järjest raskem saavutada. Puhkeb pidu, kus nüristunud meeled lõbutsevad, märatsevad, tantsivad ja kiimlevad. Teater NO99 lavastuste üks eripära on olnud nende füüsilisus. Läbi keha sündiv intensiivsus ja reaktsioonide mitmekülgsus loovad lavale uue reaalsuse. Selles kooruvad maha kõik meie inimlikud kaitsekihid. Vahel muutume me seeläbi õrnaks ja haavatavaks, vahel brutaalseks ja pidurdamatuks. Pritsib higi, pori ja kõnts. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Töö kehaga Jüri Nael Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha ja külalisena Raivo E. Tamm. Esietendus 17. oktoobril! Etendused 19/20/27/28/29 oktoobril Enne 20. ja 29. oktoobri etendusi on dramaturgi sissejuhatused lavastusse.
Ilmutus. Muljeid Avignoni festivalilt. Eero Epner “Ühesõnaga - vaikus,” alustas Boriss Mihhailõtš. “Kujuta ette: kolm tuhat inimest, aga kõik on vagusi. Või mis kolm tuhat - viis tuhat! Aga kõik vagusi. Istuvad niiviisi pinkide peal, ja mina kõige keskel. Ümberringi härrad pintsakutes, daamid maitsekates kostüümides, noored tüdrukud niiviisi lõhkistes sukkpükstes - vaat oskab mõni vaimukas olla, poisikesed aga mängivad pingi all veeremängu - ühesõnaga, ma ütlen sulle: kogu linn oli kohal. Olid vanad, olid noored, esiridades kodanlased, keskel sellised minusugused, tagaridades aga küünitavad - ole lahke - üliõpilased päid, üritavad midagi näha, kuigi veel midagi näha ei ole, sest Tema pole veel tulnud. Lava oli tühi, ma ütlen sulle. Just. Täiesti tühi, aga kõik on juba vagusi.” Boriss Mihhailõtš tõmbas hinge, läitis sigareti ja urgitses lusikaga teeklaasi põhjast väheke suhkrut. Lusikat imedes jätkas ta. “Aga vaat mis saal see veel oli! Või ptüi, mis saal. Koloss! Isake paavst pandi sinna kunagi vangi, eks ole, aga tema oli ikkagi paavst, ega sa paavsti ei pane kuuri kinni nagu naabri-Mihhalka. Ei, paavstile ehitad ikka kolossi. Tõsi, koleda ehitasid isakesele. Sümmeetriat ei ole. Aga mina ilma sümmeetriata ei oska. Aken siin, teine seal - eri suuruses, eri lõikega. Üks uks, ole lahke, avanes otse seinast suurde tühjusesse. Astud hommikul, palun vabandust väljenduse eest, unise peaga uksest välja kusele, aga kukud nagu küps käbi soojal sügisel alla kivist sillutisele. Aga siiski, ma ütlen niiviisi: koloss. Hallid seinad tõusevad otse kaljust - tõsijutt. Vaatad kaugelt või vaatad lähedalt, aru ei saa, kus lõpeb kalju ja kus algab sein. Selline asi, tead, tekitab aukartust. Puudutad käega kolossi - tuhat aastat. Teise käega katsud kaljut - miljon aastat. Hulluks võib minna. Seinad kõrguvad niiviisi taevasse, kõrged seinad nagu hiigelsuured püstloodis lutsukivid, kusagilt ei saa hammast vahele. Ainult vahid, pea kuklas, ja vaatad. Hirm tuleb südamesse, et inimene sellise asja tegi - tuleb välja, et surelik, aga vaat kus ikkagi kavalpea. Ja siis seal kolossi keskel, eks ole, viis tuhat inimest istub vagusi. Täiesti haudvaikselt on. Isegi poisikesed ei tee kõssugi. Ja ütleme sel hetkel, kui keegi oleks aevastanud või
nihelenud nii, et demikottonist riie oleks teinud näiteks sahina või kriuksu, jumala nimel, ta oleks ära söödud. Nii vagusi olid kõik. Ma ei julgenud isegi hingata, tõsijutt - kaks minutit jaksasin kinni hoida, siis edasi tõmbasin parema kopsuga vagusi sisse ja lasin vasema kopsuga tasakesi jälle välja. Naaber ei saanud arugi, et ma hingan, aga ta ei pannud tähele ka. Vahtis ainult ettepoole ja ootas ja oli vagusi. Aga miks oli? See ei olnud mitte niiviisi, et inimesed kõik lihtsalt juhtusid olema vagusi, ja see polnud ka niiviisi, et keegi oleks tulnud lavale ja ütlenud neile, et nüüd kõik vagusi - ma ütlen ju, lavale polnud tulnud kedagi, ei olnud tulnud Tema ega ka keegi teine -, vaid olukord ise nõudis sedasi. Ja vaat ma olen julge mees kodus ja bravuuri täis külas, aga kui olukord midagi nõuab, siis sa allud. Ja allusid ka need viis tuhat inimest. Vabatahtlikult niiviisi. Viis tuhat! Ja kõik vagusi! #Absurd!” Boriss Mihhailõtši laup oli hakanud higist leemendama. Päev oli olnud pikk. Päike oli vajunud plokkhoone antennide taha. Alt oli kuulda šašlõkimüüjate käratsemist. Majade seintelt kajas vastu kasside kräunumine. Oli teisipäev. “Igatahes nii see oli ja ma ei valeta mitte ühtegi sõna. Istub niisiis viis tuhat inimest otse keset seda kolossi. Just nimelt - keset. Vabas õhus nagu liblikad. Ja on vagusi ja ootavad. Haudvaikus! Nii vaikne, et kõrvades hakkab undama. Mul muidugi tuli jälle hirm peale. See pole, vabandage väga, lihtsalt normaalne. Viis tuhat inimest ja vabatahtlikult vagusi. Nagu massihauas oleks, tõesõna. Vaatad paremale: elav inimene, aga vait. Vaatad vasemale: kenake proua, mõte hakkab juba liikuma, aga siis näed, et tema samuti vait ja ainult vahib sinna, kust peaks tulema Tema. Ja siis, mis mul muud üle jäi, olen ju nõrk, nõrk inimene olen - vahtisin samuti. Aga seal, kuhu ma vaatan mitte midagi ei ole! On hall kivisein, igal pool ainult hall kivisein, nagu meil siin rajoonis, ainult ilma akendeta. Ja seina ees, ole lahke, pruunidest laudadest lava. Muud mitte midagi. Siis vaatan veel ja näen, keegi kavalpea on lava peale sokutanud tugitooli ja tugitooli peal väike selline noobel pintsak, aga nii väike, et minu Petroile oleks paras. Siis veel mikrofonijalg ja muidugi mikrofon, kes see paneks mikrofonijala niisama lava peale, ega see mingi avangard ei ole. Aga muud mitte midagi. Ja kujuta nüüd ette. Viis
tuhat inimest, kõik on vagusi, kõik vaatavad ühes suunas, aga selles ühes suunas - pole mitte midagi! Tugitool noh, on, aga tugitooli, eks ole, võin ma kodus vaadata palju kulub. Pintsak oli nüansiga, aga kaua sa tedagi vahid - vahid minuti, vahid kaks, aga siis juba tulebki ei-tea-kust tahtmine peale ja teed mingi lolli nalja. Aga seal, viis tuhat inimest - ja kõik vahivad, ja keegi ei ütle midagi. Ainult ootavad. Teda. Teda! Aga muidugi, üks asi oli veel.” Boriss Mihhailõtš oli tõusnud püsti ning toetus vastu nagi. Tema triibulise särgi rinnaesisele oli teinud märg laik. See meenutas miskipärast Namiibiat. Pliidi peal kees vesi, kuid Boriss Mihhailõtš ei märganud seda. “Tuul. Tohutu meeletu tuul. Ilmselt tulnud Vahemere pealt, või siis Alpidest, vaat ei teagi täpselt. Igatahes mina sellist tuult pole elus näinud. See puhus paksu mehe püsti ja mastimännid maha. Inimesed korjasid väljakutelt üles linde, kes olid maha kukkunud - no ei jaksanud vaesekesed tuulega võidelda. Linnud visati üles, need natuke lehvitasid, kukkusid jälle alla. Tõsijutt. Ja mul tuli jälle hirm peale. Istun seal koos viie tuhande vagusi inimesega keset kolossi, aga tuul marutab üle meie. Rebib kolossi, raputab kolossi, ulgudes ründab kolossi. No koloss on koloss, see seisis isakese paavsti terviseks ühes tükis, aga normaalne see polnud. Istud vagusi niiviisi ja ainult kuulad, kuidas tuul puhub ja raputab ja ründab ja ulub. Inimene nii ei saa, see ei ole normaalne.” Teevesi kees kohinaga. Boriss Mihhailõtš ei pannud seda tähele. “Ja siis miski veel.” Keegi karjatas õues. Vannitoast hakkas kostma vee tilkumist. Radiaatorid õhetasid, kuigi oli alles augusti lõpp. Seina pealt koorus tasakesi maha tapeeti. Aastatuhandete pärast on siin seinad tühjad. “Tsikaadid. Viis tuhat inimest on vagusi, tuul ulub, ja siis sa kuuled: tsikaad. Nagu hullumeelne hõõrub oma jalgadega. Läbi kogu selle vaikuse ja tuule kuuled, kuidas tsikaad kusagil üleval seal kolossi seina peal hõõrub oma jalgadega ja see oli, ma ütlen sulle ausalt, Petrohh Petrovitš, nagu tõmmataks sul saega hinge pooleks. Üks tsikaad, üks pisike tsikaad, õige mehe peopessa mahub ära, aga kui see marutama kukub,
on terve koloss teda täis. Ja viis tuhat inimest kenasti vagusi, daamidel, ma ütlesin, kenad kostüümid seljas, ja härradel, seda tuleb prantslaste auks tunnistada, sokid kõik tõmmatud pahkluust üks viisteist sentimeetrit kõrgemale, millest tunned ju härrasmeest - kõik need vahvad inimesed kuulavad, kuidas üks tsikaad sul hinge saeb. Nagu luupainaja, tõesõna. Oled seal, inimesed ümberringi, müürid nii paksud, et sinna võid müürida viiskümmend neitsit kõrvuti seisma ja üks mahub veel pikutama ka, sellised müürid, aga ikkagi - tuul ulub, tsikaad saeb. Ja meie kõik kuulame. Aga miks kuulame? Sest Tema pole veel tulnud.” Elutoas tõmbas diivani all tolm end rulli. Põrandaliistu tagant uudistas prussakas. Kaugusest oli kosta bussipidurite aeglast ja kurblikku pidurdamist, mis ei lõppenudki kunagi. Kajakad karjusid. Antenn võttis vastu signaale kaugelt pealinnast. Pistikus ootas kannatlikult elekter. “Ühesõnaga, oleme seal niiviisi, viis tuhat inimest, kõik vagusi, tuul karjub, tsikaad saeb, ja vaatame ühes suunas, aga seal suunas pole midagi, ainult tugitool kössitab, aga no sülitan sinu tugitooli peale, sülitan. Ja ootame. Keda ootame? Teda ootame! Ja tead, ma ütlen sulle…” Boriss Mihhailõtš tasandas häält. Vesi oli ära keenud. “Selline tunne tuli peale nagu kirikus. Ausõna. Kirikus ma käin juba ammu pigem moe pärast. Noh, rist ette, istun maha, mõmisen, mõtlen elukese üle, vahel kahetsen patu või teise, siis jälle rist ette ja koju kettaheidet vaatama. Aga tunnet enam ei ole. Kuhu läinud - ma ei tea. Ja üksi olen kirikus. Vanamutid ainult passivad, aga sülitan su vanamuttide peale. Täisjõus inimesi kirikus null. Ainult üksi passid, imelik isegi. Ja tunnet pole - löö või maha, kurat, ei ole. Aga seal, kujutad ette - tuli tunne peale. Viis tuhat inimest, kõik vagusi, loodus märatseb, aga kõik ootavad rahulikult Teda. Mul tuli pisar silma. Ma ei tee nalja. Pisar tuli silma. Aga miks tuli? Õudne hakkas, vaat sellepärast tuli. Hale hakkas enesest, vaat sellepärast tuli. Tunne tuli peale, vaat sellepärast tuligi pisar silma. Istud seal nagu tolguskukk, aga ikkagi inimene. Ja veel milline inimene inimene tundega. Aga miks tuli tunne peale? Sest ootasin Teda.” Sektsioonkapis koputas keegi tasakesi ukse peale. Aaloelt pudenes mulda. Torud naksusid - tähendab, alumise korruse
Pitruhkov riputab all jälle oma aluspükse torude külge. Koridoris sõitsid mööda prügišahti vastu mustavale tundmatule hunnik mädanenud õunu, ühe kummiga traksid ja kaks hapukoorepakki - viienda korruse Varvaral oli olnud kodus pidu. “Ja siis, tähendab, Ta tuligi. Minul oli juba enne tunne olemas, aga nüüd läks veel suuremaks. Tähendab, enne seda oli tunne nagu kirikus - selline, tead, kõri pitsitab, pisar tuleb silma, kätest valgub veri kurat teab kuhu, jalad on sellised nõrgukesed. Natuke nagu harras tunne, sada aastat pole tundnud. Aga siis kui Tema tuli, siis tunne kasvas, kuigi, tont seda teab, lava peale ei tulnud ju mingi ingel. Aga tuli Tema. Ja kõik need viis tuhat inimest - kus kukkusid käsi kokku lööma! Äsja on vagusi, nüüd taovad käsi kokku! Isegi tuult polnud kuulda ja tsikaad, ptüi teda võtaks, see jättis ka oma saagimise katki, jõllitas ainult, silmad vaat nii suured nagu hommikune präänik: mis toimub? Lollile ma seletada ei viitsiks, aga sulle, sõber hea, seletan, mis toimus. Toimus see, et tuli Tema ja mina kukkusin vesistama. Ja mõtlesin, et kukun kohe pikali või teen midagi muud sõgedat. Nagu ilmutus, ausõna. Ja viis tuhat inimest - kõik samamoodi. Taovad käsi kokku, aga endal kõris pitsitab - ma ju nägin, sain aru. Keegi polnud sellist tunnet enam ammu tundnud. Aga Tema tuleb, maani punane kleit seljas, see lehvib tuule käes, tuul sasib juukseid - tõsine teater. Ja siis tema, ole lahke, hakkab ette lugema teksti. Poolteist tundi loeb. Hästi loeb. Tuul rebib vahepeal lehti näppude vahelt, aga tema ikka loeb. Korraks istub tugitooli ja tahab seda nüansiga pintsakut selga panna, aga tuul, ole lahke, rebib nii kõvasti, et ei saagi selga. Noh, tühja kah. Loeb edasi ja tipp-topp loeb, ilus on kuulata, kuigi mina - Issand näeb - ühtegi sõna aru ei saa. No ei ole prantsuse keel emakeel, ei ole. Mis ma tegema pean? Ma pole prantslane. Pane konna peale suhkrut, ma ikka ei söö. Aga mis siis. Polnudki vaja aru saada. Kedagi ei huvitanud. Keegi ei olnud siia tulnud mingit teksti kuulama. Ainult vahtisime, mokad vaat niimoodi pikali, Teda - Ilmutust. Ma peaaegu oleks risti ette löönud, ma ei tee nalja. Ja kogu aeg selline tunne oli peal, tead, et võib-olla üldse elus viimane kord niimoodi tunnen. Noh, et viis tuhat inimest on koos, ja kõik on vagusi, on kümme minutit nii vagusi, et kui keegi oleks pillanud pisara, oleks see olnud
lärm. Ja koloss on meie ümber, ja taevas on pime nagu kott ja öö ja tuul ulub ning peksab ja karjub ja tsikaad, vanakurat ise, saeb hinge, ja kõik ootavad Teda, ja see ootus ise ongi juba see tunne, see tunne, kui sa ootad millegi üleloomuliku, millegi - kuidas ma sulle ütlengi - võimatu juhtumist, mingi ime puudutust, või mis ime, sülitan su ime peale. Ootad, et kohe ilmuks Tema. Aga Tema on näitleja. Ja siis mõtled, et näed siis, istud teatris ja ootad Näitlejat, aga tunne on nagu kirikus. Ei saagi sellest aru, miks ta nüüd nii läks. See koloss lihtsalt… Ja jumalast vagusi, vannun sulle oma ema nimel. Viis tuhat! Või mis viis tuhat, sülitan su viie tuhande peale - kuus tuhat! Jah. Vaat. Siiamaani mõtlen. Selgust ei saa. Jah. Teed tahad?” Magamistoas jooksis naisel sukk. Köögis ärkas külmkapp vaikse tuksatusega elule. Alumiiniumist lusikad olid kõik õigest kohast kõverad. Kaks sõpra kaelustasid köögis. Telekas mängis prantsuse film. Peaosas nagu ikka Isabelle Huppert.
Teater NO99 Internetis - www.no99.ee
Piletite ostmine - VÄRSKE! Teater NO99 pileteid on võimalik osta alates oktoobrist ainult meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee. Otse piletiostule viivad alalehed “Kava” ja “Piletid” ja iga lavastuse leht. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!
E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”
Facebook – grupp “Teater NO99” Facebookis jagame kõige kiiremaid uudiseid ja levitame muidu head
Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite ja kavalehtede linke. Edastame materjali, mis netis Teater NO99 kohta silma jääb.
Mängukava pani kokku Laur Kaunissaare Fotod lavastusest NO43. Fotode autor Tiit Ojasoo
Resto, baar ja jazzklubi Meil on baar, mis on šikk nagu restoran. Meil on restoran, mis on hubane nagu kohvik. Meil on kohvik, mis sumiseb nagu baar. Nad kõik on ühes kohas ja õigupoolest nad ongi üks. Kohvik-baar-restoran. Meil on siin kontserte ja muid üritusi, tantsulaager ja muid pidusid. Ja meil on jazzklubi, reedeti, muutusteta. Miks muuta midagi, mis toimib nii hästi. NB! Sel hooajal on NO99 Jazzklubi algusaeg kell 21! Samal õhtul teatrit külastanud inimesed saavad teatripileti ettenäitamisel pileti hinnaga 3 €, teistele on hind 7 €, sooduspilet 5 €. Eesti Jazzliidu liikmetele 2 €. Meie restoran ja baar on avatud E-L 12-23. Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051.
September R 11/09 21:00 Sofia Rubina Band - plaadiesitluskontsert R 18/09 21:00 Area 51 R 25/09 21:00 Pae Kollektiiv
Oktoober R 02/10 21:00 RiteRei Kvintett R 09/10 21:00 Allan Järve band R 16/10 21:00 Urmas Lattikas band R 23/10 21:00 Ivi Rausi Group R 30/10 21:00 MaiGroup (Eesti-Rootsi)
Piletiinfo Kassa 6605051 E-L 12-23
Teater NO99 pileteid on võimalik osta alates oktoobrist ainult meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee. NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!
Pileti hind on 17 €, sooduspilet on 13 € (õpilased, üliõpilased, õpetajad, pensionärid) ja toetajapilet 25 €. UUDIS - müügil hooajapassid! Erinevad võimalused soodushinnaga passideks terveks hooajaks. Loe selle kohta täpsemalt meie kodulehel alalehel “Piletid”. NO99 kassas on müügil ka kinkekaardid - 34 €. Broneeritud üksikpiletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust. Pileteid tagasi ei osteta. Autoparkla (meie maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) on avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni ning laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Auto parkimine meie maja ees on tasuline - südalinna tsoon. Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis. Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Ärajäänud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber kahe nädala jooksul teatri kassas (Sakala 3). Theatre NO99 Sakala 3 10141 Tallinn The ticket office and cafe are open from open from Monday to Saturday 12am to 11pm. You can always book a table at our cafe by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051. Tickets are also available on our website www.no99.ee. Ticket prices are 17 € and 13 €. The phone number of our ticket office is 660 5051.
September T 01/09 19:00 NO51 Mu naine vihastas N 03/09 19:00 NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud Viimaseid kordi! E 07/09 19:00 NO51 Mu naine vihastas Festival DRAAMA Tartus, Vanemuise teatris T 08/09 19:00 NO51 Mu naine vihastas Festival DRAAMA Tartus, Vanemuise teatris T 08/09 19:00 NO45 Kodumaa karjed Viljandi Pärimusmuusika Ait Viimaseid kordi! N 10/09 15:00 NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud Festival DRAAMA Viimaseid kordi! N 10/09 19:00 Meditatsioonid Tormisega Esietendus! R 11/09 19:00 Meditatsioonid Tormisega L 12/09 22:00 Meditatsioonid Tormisega E 14/09 19:00 NO45 Kodumaa karjed Põlva Kultuurikeskus Viimaseid kordi! T 15/09 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimaseid kordi! K 16/09 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum Viimaseid kordi! N 17/09 19:00 NO45 Kodumaa karjed Tapa Kultuurikoda Viimaseid kordi! L 19/09 19:00 NO45 Kodumaa karjed Viimaseid kordi! L 19/09 22:00 NO99 Tantsulaager T 22/09 19:00 NO45 Kodumaa karjed Narva Kultuurimaja Rugodiv Viimaseid kordi! T 22/09 19:00 NO44 FANTASTIKA K 23/09 19:00 NO44 FANTASTIKA K 23/09 19:00 NO45 Kodumaa karjed Türi Kultuurikeskus Viimaseid kordi! N 24/09 19:00 NO44 FANTASTIKA P 27/09 18:00 NO45 Kodumaa karjed Tartu Uus Teater Viimaseid kordi! P 27/09 21:00 NO45 Kodumaa karjed Tartu Uus Teater Viimaseid kordi! P 27/09 20:00 NO51 Mu naine vihastas World Theatre Festival (Zagreb, Horvaatia) T 29/09 19:00 NO45 Kodumaa karjed Haapsalu Kultuurikeskus Viimaseid kordi!
Oktoober L 03/10 19:00 NO45 Kodumaa karjed Audergemi Kultuurikeskus (Brüssel) P 04/10 19:00 NO45 Kodumaa karjed Audergemi Kultuurikeskus (Brüssel) L 17/10 19:00 NO43 Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus Esietendus! E 19/10 19:00 NO43 Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus T 20/10 19:00 NO43 Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus N 22/10 19:00 NO51 Mu naine vihastas R 23/10 19:00 NO51 Mu naine vihastas L 24/10 19:00 NO51 Mu naine vihastas T 27/10 19:00 NO43 Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus K 28/10 19:00 NO43 Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus N 29/10 19:00 NO43 Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus
November E 02/11 19:00 NO65 Suur õgimine T 03/11 19:00 NO65 Suur õgimine
Eelviimane etendus! Viimane etendus!