Tsoon 7 | 2016

Teater NO99 / Kanuti Gildi SAAL / Von Krahli Teater / Kino Sõprus

Meie jaoks on teater küsimus elust ja surmast Kristian Smedsiga vestles Eero Epner

Eero Epner: Sa annad väga harva intervjuusid.

Miks? Kas sinu jaoks on keeruline teatrist rääkida, või on teater kunstivorm, mida on raske sõnadesse panna?

ma ütleks, et kunst on mind alt vedanud, tähendaks see, ma suurima põnevusega hetke, mil algab suhtlemine publikuga. et kogu idee kunstist on vale.

Kristian Smeds: On väga raske olla täpne. See on peamine põhjus. Keeruline on olla ka üleüldse täpne, aga teatrist kõneledes on see eriti raske, sest kus on teatris tasakaal subjektiivsuse ja objektiivsuse vahel?

Teiseks on minu jaoks arusaamatu, kuidas kunsti meedias defineeritakse. Kas meedia jaoks on olulisem tõesti sisuline informatsioon või hoopis kunstnik ise, kelle abil on võimalik kunsti turunduda? Varem oli kunstniku töö olulisem kui tema isik, nüüd on vastupidi.

Minu mõtted ei ole aga piisavalt täpsed, et nende abil midagi turundada, ma asun hallis tsoonis.

Ja ausalt öeldes on lihtsam tööd teha kui sellest rääkida.

Peter Brook ütles 50ndatel või 60ndatel, et teatris tõde alati liigub. Ta ei ole kunagi fikseeritud kohas. Kui ma peaksin vastama sinu küsimusele, peaksin ma hakkama esmalt defineerima, misasi on üldse kunst, sest talle on antud juba nii palju definitsioone. Ma räägiks ja räägiks ja räägiks, aga teater on tegemine, mitte rääkimine.

Tegemise käigus võid sa kogeda, et kunst just juhtus, kuid selle sõnadesse panemine ei ole kerge. Isegi nii vea kui ka õnnestumise puhul on väga raske öelda, kust viga tuli või milles peitus õnnestumine. Pigem on tegemist energeetiliste küsimustega ja siit edasi lähevad asjad juba esoteeriliseks ning pole võimalik enam olla täpne. Me lähtume teatris väga palju just sisemisest kogemusest, sest siis tõukuvad inimesed väga erinevatest kohtadest, ja muidugi on seda kõike säärasel juhul väga raske kuidagi konkreetselt sõnastada.

Ma proovisin mõned aastad tagasi sinuga intervjuud teha ja sa ütlesid, et teed teatrist pausi.

Kas sa olid väsinud ja kas sa mõtlesid, et sinu otsus on lõplik?

Ma ütleksin, et tookord lõppes üks periood − ta tõesti lõppes, ning see oli hea. Seejärel tegin ma pika üheaastase pausi. Pärast seda olen teinud kolm lavastust ning kõigis neist on mänginud kõige rohkem kaks näitlejat (nagu ka “Just Filming’us”). Nii et üldistades võib öelda, et praegu proovin ma üles leida uut sisemist sidet teatriga. See on väga isiklik protsess ning ei peegeldu eriti selgelt lavastustes, välja arvatud “Palsa”, kus ma olin ise laval.

Oled öelnud, et teatris on sinu jaoks väga oluline kogukonnana töötamine, kuid tänapäeva teatrites sääraseid kogukondi enam ei ole. Kas sinu jaoks on “kogukond” endiselt oluline mõiste?

Ma arvan, et teatri olemus ongi kogukond. Kogukond on teatri mõte. Nii kogukond teatri sees või lavastuse ümber kui ka kogukond, mille teater moodustab koos vaatajatega. See on minu jaoks teatri idee: asjad, mida tehakse koos, kuid ometi individuaalsust hoides.

Sa võid säilitada oma eraldiseisvuse, kuid olla samal ajal kogukonna liige. Iga kord, kui sa tuled vaatajana teatrisse, oled sa samuti kogukonna liige, ükskõik, mida laval parajasti tehakse.

Meil on muidugi kõigil oma suhe kogukonda. Kuna tegemist on perekonnaga, siis on see küsimus väga isiklik. Samas on see ka väga poliitiline küsimus, mis võib puudutada rassi, seksuaalsust jne. Kas ma sobitun gruppi või mitte? Kas ma olen nõus kogukonnaga või mitte?

Kui mõelda kogukonna peale, mis moodustub koos publikuga, siis see on teatris ajutine kogukond − nagu lennukis. Inimesed saavad juhuslikult kokku, veedavad ühes ruumis teatud aja koos ja lahkuvad siis eri suundades. Tänu ajutisusele ja juhuslikkusele pole aga selles kogukonnas vägivalda, keegi ei jõua hakata kehtestama oma ainutõde.

Mida sa usud, kui sa usud kunsti?

Sa oled Juhan Ulfsaki ja Annamária Lángiga varemgi koos töötanud. Miks?

Me kõik oleme olnud tõeotsijad. Me kõik oleme alustanud oma teatrialast tegevust väikestes teatrites, mis on võimaldanud defineerida teatri filosoofilist ja esteetilist poolt. Me kõik oleme pidanud võtma vastutuse selle eest, mida me teeme. Me kõik oleme olnud silmitsi paljude väljakutsetega. Me kõik oleme andnud teatrile väga palju ja saanud teatrilt väga palju. Me kõik oleme kogenud palju. Me kõik oleme jõudnud keskikka. Teater ei ole enam nii hot, ta ei ole möödapääsmatu vajadus, tung ei ole nii pakiline. Me peame vaatama tagasi, looma ja leidma perspektiive.

Meil kõigil on küsimus, kuidas töötada kodumaal. Mida ma peaks tegema − Soomes, Eestis, Ungaris? Seetõttu on hea kohtuda teise kontekstiga. Minu jaoks on oluline, et nad pole soomlased, ja ma usun, et Juhanile on tähtis, et me pole eestlased ja Annamária jaoks see, et Tavaliselt ei usuta, et tõde on sisemises kogemuses. teised pole ungarlased. Ja me kõik oleme nii palju koos töötanud, et me ei pea kogu aeg rääkima, võime ka Tõde on kusagil väljas, nagu kõlas “X-Files’ide” lihtsalt olla. moto.

Rahaga on lihtne: ta on kapital, ta on konkreetne ja täpne. 100 dollarit on 100 dollarit, ja üks meeter on 100 sentimeetrit. Sa ei pea debatti selle üle pidama. Väga lihtne on rääkida, ka minu jaoks, sest kõigega saab nõus olla. Mõõda ära ja ongi olemas.

Aga filmist rääkimine on palju raskem. Või kui kõneleda haridusest, arutleda selle üle, kuidas peaks väikeseid õpetama mõtlema ja tundma, kuidas teha asjadel vahet − see on palju keerulisem, seda enam, et arvamusi on palju.

Kui sa teed teatrit, siis peavad inimesed end kaitsetult avama ja otsima tõde, teadmata, kus see tõde on?

Jah. Kuidas sa siis ellu jääd?

Vaevu. (Naerab.) Oluline on küsida: kus on teater täna elus? Mis on kontekst, kus teatris tekib elav energia, mis loob midagi uut? Kõik teatrid ja grupid, mis on olnud olulised, on alati loonud tugeva loomingulise energia, mis on publiku saali toonud, sest nad tahavad olla osake sellest.

Kas see on endiselt võimalik?

Muidugi.

Ma küsin seetõttu, et konservatiivsus tõstab pead ning paljud kunstnikud ei taha võtta riske, minna otsima tõde, mida ei pruugigi olla seal, kust nad otsivad.

Kõige rohkem olen ma sinu lavastustes kogenud armastust. Mida teater on sulle andnud?

Ta on viimased 20 aastat olnud minu vaimne kodu.

Kodus tunned sa end turvaliselt, sa võid olla sina ise ja sind aktsepteeritakse. See loob armastava ja tervendava energia.

Witold Gombrowicz ütleb oma näidendis “Laulatus”, et jumal sünnib inimeste vahel. Mul on sinu lavastusi vaadates sama tunne: need justkui otsiksid jumalat, mis asub inimeste vahel.

See võib tõesti nii olla. Sest energia, koosolemine, avatus ja soojus, mis näitlejate vahel minu lavastustes on, on unikaalne. Väga raske on siiski defineerida täpselt, misasi see on: sinu tõlgendus on võimalik, kuid ma ei saa öelda, et see pole üldse nii või et just täpselt nii see ongi.

Sa oled lavastanud mitmeid Soome ja Vene materjale. Kas need on erinevad lähtepunktid või mingil moel sarnased?

Ma ei tea. Ma ei mõtle nii. Minu jaoks pole Dostojevski ja Tšehhov “Vene” materjalid, vaid universaalsemad inimeste käitumise vaatlused. Mis puutub Soome materjalidesse, siis mind on huvitanud küsimus, mida tähendab olla kunstnik Põhjas. Mõnede arvates on see kogemus seotud melanhooliaga.

Sinu jaoks?

Jah, meil on ju kaamos. Aga meil on ka suvi, mil kõik kasvab meeletult ja loodus läheb hulluks, sest aega on vähe. Sa tunned meeletut energiat. Ja järgmisel (Paus) Kunst ei ole kaunistamine. Sa võid teha kunsti professionaalselt, sul võib olla palju oskuseid, aga ikkagi hetkel on sügis, me sureme, tuleb lumi. Põhjas on palju ekstreemsust. ei ole tulemuseks kunst, kuna kasutad oma oskuseid Ma pole üldse nõus. Kunstilistes kogukondades on väga väga kalkuleerivalt. Me jõuame küsimuseni: mis on Miks ei ole kõik näitlejad nagu Juhan ja Annamária? palju vägivalda ja see ongi vägivalla ohtlikkuse ilu. Kui sa sinu motiiv? Miks sa teed kunsti? Need on muidugi See ei ole ju küsimus andest. avad ennast, siis on see vaimselt väga riskantne, aga kui väga isiklikud küsimused. Aga miks sina näiteks seda intervjuud teed? Tegelikult? tahad anda inimestele midagi, pead sa ennast avama, Ma pean suitsetama ühe sigareti ja mõtlema. See on ei saa teisiti. Ja kui sa oled tundlik inimene, nagu paljud Ma tahan kuulda uusi vaatenurki millelegi, mida ma väga hea küsimus. (Läheb teeb suitsu. Tuleb mõne kunstnikud on, siis on väga keeruline ennast korraga minuti pärast tagasi.) Sest kunst on olnud nende jaoks olen teinud üle kümne aasta. avada ja kaitsta. Teatris on alati vägivalda − nagu igas vajadus. Kui nad olid noored, oli neil kunsti väga vaja, suhtes. nad ei saanud ilma. Nende jaoks on küsimus kunstist Kogukonna liikmelt tuleb küsida: kas sa usud kunsti. On See on hea motiiv: sa otsid olemuslikku tõde. Antud küsimus elust ja surmast. See ühendab meid. Kõigi motiiviga on võimalik ka kunsti teha: sa pead olema kaks valikut: sa kas usud kunsti või ei usu. Minu jaoks näitlejate puhul ei ole see nii. Ei peagi olema. on väga raske töötada inimestega, kes tegelikult ei usu tundlik, tõsine, uudishimulik, pead kuulama oma kunsti. Kes ei usu võimalusse, et kunst juhtub. Ma saan aju ja südamega ning püüdma luua sidemeid sinu Sinu lavastustes on ka palju huumorit. Miks sa vajad aru, kui inimesed on oma usu kaotanud, selleks võib olla ümber toimuva vahel. Võib tekkida midagi, mis on piisavalt väärtuslik nii sinu enese jaoks kui ka teistega huumorit? palju põhjuseid: kunsti kommertsialiseerumine näiteks.

Usu leidmine on väga raske. Vahel on su usk väga tugev jagamiseks.

Sest kõik on niikuinii naeruväärne. Kui sa seda näed, ja vahel väga nõrk. pead sa naerma, sest vastasel juhul peaksid ennast ära Mis on sinu motivatsioon, kui sa homme hommikul kägistama. Huumor on nagu aur, mis tõuseb kuumast proovi lähed? [Intervjuujärgsel päeval toimus “Just Kas kunst on kunagi sind alt vedanud? mootorist. Kuid see pole iroonia. Ma ei suuda olla filming’u” proov.] irooniline kellegi suhtes, kes tõesti armastab kunsti. Ma Kunst mitte, aga inimesed küll. See on väga inimlik ja arusaadav, ilmselt olen ka mina teisi alt vedanud. Ent kui Lõpetada protsess, mis algas juba ammu. Praegu ootan võtan seda alati tõsiselt ja olen tema suhtes alandlik

Kristian Smedsi lavastus “Rodion Raskolnikovi kujuteldav Siberi tsirkus” (Münchner Kammerspiele, 2012). Foto autor Lennart Laberenz.

Kas sa taipad ainult elust järjest vähem või ka teatrist?

ning lugupidav. Nalja võib muidugi teha, sest kui midagi väga tõsiselt võtta, tekib ka naljakaid olukordi, aga tema üle naerda mitte.

Huumor annab ka teatud distantsi. Iseenese suhtes, oma töö suhtes. Huumor aitab hingata. Need on võibolla ka hetked, mil Jumal sisse lipsab. Läbi nalja!

Huumor teeb meid inimlikuks, ning midagi on selles ka lapselikku. Ma tean palju inimesi, kelle arvates on minu huumor lapsik ja väga loll ning ma olen täiesti nõus.

Täpselt nii ongi.

ja hulgaliselt kogemusi ning need tõesti kaovad. Elavat andmebaasi enam pole. Minul oli omal ajal võimalus nende meistritega koos olla, nendega vestelda ja neilt saadud informatsioon oli oluline. Nüüd ei saa ma seda enam kelleltki. Ma võin lugeda raamatuid, kuid elava inimesega kohtumist see ei asenda. Kui kohtud õpetajaga, siis toimub ka sõnadeta informatsiooni vahetus ning midagi väga sügaval muutub. Seda on teaduslikult tõestatud. Ja seda enam ei ole.

Lapselik huumor võib olla väga vägivaldne või väga kaitsetu.

Facebook on lihtsalt sõltuvust tekitav. Sinus on eksistentsiaalne auk ja sa püüad seda kuidagi täita.

Kuid ta ei täitu kunagi. (Paus) Hea küsimus: kus üldse on päriselu? Sama küsimus on ka teatris. Kas teater on Ma arvan, et tänases poliitilises ja majanduslikus päriselu? Teatris on võimalik osa saada väga sügavatest olukorras on väga hea, et on endiselt olemas riigi ja emotsionaalsetest ja hingelistest kogemustest. Aga kas linna poolt asutatud institutsioonid ning maksumaksjate see on elu? Või töö? Misasi see on? raha kasutatakse kunstilisteks tegevusteks. Muidugi on Louise Bourgeouise on öelnud, et kunst on hea rohi, kunsti institutsionaliseerumine alati ka problemaatiline. aga mitte kunagi ravim. See kehtib ka vaataja kohta. Sa Kunst ei ole institutsioon, vaid elav asi, mis pidevalt vaatad kunsti, sa koged midagi uut, kuid kunst ei ravi muutub. Institutsioon on aga miski, mis on olemas: sind. Sa võid kunsti mõjul oma elus üht-teist teistmoodi monumentaalne, fikseeritud. Probleem tekib siis, kui teha (või ka mitte), kuid igatsus jääb. Tarkovski sõnul kunstnikud arvavad, et nad peavad tegema midagi annabki kunst igatsuse vastuste järele. Vahel on igatsus institutsiooni tõttu. Väga foucaultlik mõtlemine: ma väga ilus, vahel väga häiriv, ta ei anna rahu. Vahel arvan, et keegi jälgib ja kontrollib mind, isegi kui on igatsus ilus ja hädavajalik. Kui me oleksime kõik keegi tee seda. Mina olen alati teinud seda, mida Buddhad, ei vajaks me kunsti. Sa oled valgustunud − ma olen tahtnud teha, ükskõik kas institutsioonis või milleks enam kunst? Kuid me ei ole kõik Buddhad. vabakutselisena. Konteksti tuleb muidugi arvestada, Teater on ehitamine ja lammutamine korraga. Vahel on kontekst on osa lavastusest − näiteks “Tundmatu sõdur” vaja tõesti lammutada, teater võib olla siis agressiivne ja [lavastus etendus riiklikus Soome Kansallisteatteris] sai purustav. Vahel on vaja ehitada, teater peab sellisel juhul säärasena etenduda ainult institutsioonis. olema empaatiline, koguma inimesed kokku ja tegema Tänapäeval tundub lavakunstikooli lõpetavale noorele suure kallistuse. näitlejale kolmeaastane pühendumine ühele eesmärgile liiga pikk. Minu jaoks oli kolm aastat pühendumist Kas sa oled pigem ehitaja või lammutaja? ühele asjale miinimum. Ma olen tükk aega proovinud defineerida hipsterit. Lõpuks “Palsas” see õnnestus.

Ma olen mõlemat teinud. Kuid pigem olen ma ehitaja.

Hipster on Kurt Cobain without the pain [Kurt Cobain Ma ehitan sidemeid, rühmi, koosolemist. See on ilma valuta]. Sa võtad välimuse, vormi, aga viskad viis, kuidas ma töötan. Mõni minu lavastus võib olla valu minema. Esteetika ilma ideoloogia või sisuta. Me lammutav, kuid minu tööviis on olnud sellest hoolimata eeldame, et kõik peabki olema väga lihtne, telefoni ehitav. Ja hävitavat energiat ei ole minu lavastustes operatsioonisüsteemid kergesti kasutatavad, head välja kunagi olnud. Raev või teatud muu agressiivsus võib olla nägema, kuid kunst ei ole üldse see. Kunst on vahel nii ka tervendav, aga lõpuni hävitavat lavastust ei ole ma keeruline, et isegi omanik ei oska seda kasutada. Ja teinud. Olen küll selliseid näinud ja vahel on nad mulle ometi tegin selle ise! Aga kuidas sa müüd telefoni, mida meeldinud, kuid kui energia kvaliteet on nõrk, siis mitte. sa isegi kasutada ei suuda?

Praegu dramatiseeritakse päriselu väga palju. Mis Kas sa oled õnnelik? teatril üle jääb, kui tema vahendid üldlevinud käibes on?

(Paus) Ilmselt mitte, kuna ma ei öelnud kohe, et olen.

Aga ma arvan, et ma viivitasin heal põhjusel. Praegu Võib-olla võiks teater olla igavuse maa. Ärme ole siin juhtub huvitavaid asju. Samas, mida vanemaks ma üleliia elusad. Teeme Beckettit. Ärme teeme isegi saan, seda rumalamaks muutun. Ma saan üha vähem Beckettit. Loome lihtsalt ruumi, kus midagi ei juhtu. asjadest aru ning see frustreerib. Noorena mõtlesin, et vanemaks saades taipad üha rohkem, aga kurat ei, ma Kristian Smeds on üks olulisemaid nüüdisaegseid saan aru üha vähem ja vähem. (Naerab) Vahel ajab see lavastajaid Euroopas. Ta on töötanud Helsingis, naerma, ja vahel raevu.

Tallinnas, Münchenis, Vilniuses, Brüsselis ja mujal.

Tema uusim lavastus “Just filming” etendub Kanuti Gildi SAALis 13/14/16/17 detsembril. Seal mängivad Juhan Ulfsak ja Annamária Láng.

Jah, mõlemad aspektid on olulised.

Sa ütlesid, et 20 aastat teatris on olnud sinu jaoks kodus olemine. Kas külalised sinu kodus − ehk publik − on selle aja jooksul muutunud?

Jah, muidugi. Ma ütleksin, et inimesed tulevad teatrisse üha rohkem sotsiaalsetel põhjustel, mis on erinev 60ndatest või varastest 90ndatest. See pole halb, nii lihtsalt läheb asjadega. Teater on muutunud meelelahutusasutuseks. Kunst ja disain on inimeste peades omavahel läbi põimunud, nad ei tee vahet.

Kui turule toodi uus iPhone, siis nimetati seda “kunstiteoseks” [piece of art] ja kui samal ajal toodi ka uus Nokia Lumea, siis seda nimetati “meistriteoseks” [masterpiece]. Disain on võtnud kunsti atribuudid ning kõik muutuvad justkui kunstnikeks, kõik teevad filme, kõik on ise dramaturgid, režissöörid ja näitlejad.

See esitab teatrile muidugi väljakutse, kuna publik on muutunud. Ka kontseptsioon “lavast” on teine: mis on lava, kus see asub.

Ma olen ise liiga aeglane, et uue olukorraga suhestuda.

Mind huvitab praegu kohalolu kunstis. Meie kohalolu elus on muutunud, inimesed on meediate vahendusel korraga mitmes kohas. Aristoteleslik siin ja praegu on kaduma läinud, aga teatris on see veel võimalik. Sa oled ühel kindlal ajal ühes kindlas kohas ja sa oled seal tõesti kohal. Ja seda on väga raske saavutada. Paluda inimestel tõesti kohal olla. Sa palud neil telefoni välja lülitada ja nad solvuvad, sest sa piirad nende vabadust.

Seegi on märk kollektiivsuse nõrgenemisest. Kollektiiv kehtestab alati teatud reeglid, millele kõik kuuletuvad.

Muidugi on sellel ka halbu vorme, kuid teatris on minu arvates tänu kollektiivsusele võimalik teatud pühalikkus.

Kirikus lülitad sa samuti telefoni välja ja oled kohal. Ma proovingi sääraseid kogemusi üles ehitada, kus ollakse kohal ning vaadeldakse või kogetakse midagi.

Kas me praegu teatris nende muutustega pigem võidame või kaotame? Üldiselt on teatriga hästi. On endiselt neid, kes usuvad ja võitlevad oma kuningriigi eest. Teater ei ole väljasuremise äärel. Ma ei ole pessimistlik.

Teiselt poolt on ka suuri kaotusi, sest vanad meistrid on surnud. Koos nendega on kadunud ka teatud tarkus

Sa oled juhtinud institutsiooni, siis oled asutanud oma institutsiooni ehk teatrigrupi, ja oled olnud ka vabakutseline. Mis roll on kaasaegses kultuuris institutsioonil?

Ma usun, et ma mõistan teatrit päris hästi, mul on palju oskuseid, ma ei ole muutunud rumalamaks. Aga ma olen muutunud tähelepanelikumaks tõeliste motiivide märkamisel ning mõtlen päris palju selle peale, milleks kunsti on võimalik kasutada. Mul ei ole igav.

Väga paljudel inimestel on väga igav.

Mees ja naine käivad teatris Janar Ala

Linnateater Kujuteldav vestlus mehe ja naise vahel, kellel on õnnestunud minna reede õhtul Linnateatrisse.

Mees: Me tõepoolest saime need piletid, aega läks, aga nüüd on need meil olemas. Ka see võib olla õnn.

Naine: See on tõsi. Aga mis sa selga paned?

Mees (seisab kapi ees, kontrollides samal ajal, kas piletid ikka on olemas): Ma pole veel otsustanud, ent kaldun arvama, et pintsakuga seekord ei lähe, ehk otsustan kampsuni kasuks. Kuidagi hubasem.

Linnateater ongi väga hubane koht.

Naine: Jah. Kuid kuna väljas on külm, siis mis peakatet mõtled kanda, ega ometi mitte läki-läkit?

Mees: Ei, kaugeltki mitte, kus sa nüüd, läki-läkiga ei sünni minna Linnateatrisse, eks ma seon võib-olla salli ümber pea.

Natukese aja pärast teatris Mees: Ma lähen käin WCs ära Naine: Hea küll, ma lähen vaatan nii kaua näitlejate portreesid seinal, sest sul läheb ju niikuinii kaua.

Näitlejate portreede vaatamine seinalt on ju ikka minu teatrirituaalide juurde käinud igavesest ajast alates. Ega pilt ei vanane, vaid muutub pigem ajas paremaks. Hea pilt on nagu vein, olen jõudnud arusaamale. Vaatasin, muide, et Jürgen Ligi on ka teatrisse tulnud.

Mees: Kus sa nägid?

Naine: Oli puhvetis Mees: Mis ta ka võttis?

Naine: Huvitas mindki, kuid järjekord oli pikk ja ma ei jõudnud ära oodata. Lugesin hiljuti ajakirjast, kuidas Pille-Riin Purje on vaadanud paari lavastust lausa nelikümmend korda.

Mees: Pille-Riin Purje on kohe lilledega tulnud. 40 korda ühte lavastust pole igaühele kontimööda.

Lavastus on läbi Mees: Küll oli meisterlik lavastus, aga ega seda ilmaasjata üheks parimaks ei peeta ja nüüd jällegi mängukavva ei võetud. Psühholoogilise teatri tipp, ütlen ma sulle.

Naine: Kas sa panid tähele, kuidas publik aplodeeris.

Tervelt neli korda. Ja näitlejad kummardusid. Valitses vastastikuse lugupidamise õhkkond, see oli selgemast selgem. Kui juhtub ka vahel, et tunned, et plaksutatakse nagu moe pärast, siis siin oli üks mis kindel − moe pärast ei tehtud midagi.

Mees: Nojaa. Ja kujutad sa pilti, mulle tundus, et meesterahvas mu kõrval lausa otsustas nutta vahepeal või kes teab, kui Indrek kõneles oma surnud emast.

Mulle tundus, et meesterahvas otsustas ka pisaraid varjata, kuna oli teinud kiire kalkulatsiooni oma peas, et selline pool-avalik pisar pole ehk tema jaoks. Kus tegijaid, seal nägijaid ja see pidas paika − mina olingi nägemas. Kas panid tähele, et ka mul tikkusid pisarad silma. Inimese elu ei ole kerge.

Kas sa panid tähele või oli see ehk minu omistus, et Linnateatri piletite suur nappus nagu liitis ka publikut.

Need kõik inimesed said tunda mingis mõttes nagu ainukordset tunnet. Meie oleme siin teatris ja teie olete seal väljas. Meie kogeme korrastatud kosmost, inimolemuse korralikku läbivalgustust, kogeme tähendust ja saame sellega väärtust, kuid teie seal õues, kas võite te sedasama öelda või püherdate nagu sead poris. Seda, mida pakume, polegi nii vähe − võiks kõlada teatri deviis sedakorda. Küllaltki huvitav oli aga see, et paljud teatrist lahkujad ei arutanud isegi mitte moe pärast lavastuse üle, et mingisugunegi mulje sõnastamise märk maha saada ja sellest kohast eluga edasi minna, vaid hakkasid kohe uurima, kas taksot saab.

Naine: Ehk siis arutasid nad hiljem taksos, kui tekstitruu see lavastus siis ikkagi oli. Seo aga sina nüüd ilusasti endale jälle sall ümber pea. Pead tuleb hoida. See ei tohi külma saada, siis koged alles väärtust.

Mees: Aga küll siin on hea lõhn Naine: Kohvi, soojuse ja ühistunde lõhn ning selle, et sai ära käidud.

NO99 Kõnts Mees: No kuidas läheb. Kas jälle teatritee ette võtta?

Kapist tuleb vist seekord pintsak välja otsida, sest kampsun muutus eelmisest korrast, mis oli küllaltki intensiivne, natuke ehk võidunuks. NO99. Ning “Kõnts”, nagu nimigi ütleb, seal võib ette juhtuda igasuguseid ootamatusi, kuid ega kampsunit saa nii kergelt puhtaks

kui pintsakut, olen ikka mõelnud. Venib välja ja kuhu sa siis lähed. Theatrumisse võib-olla kõlbab veninud kampsuniga minna, mujal hakatakse naerma.

Mees: Vaata, Jaanus Adamson on ka teatrisse tulnud.

Naine: Ma vist ei tea teda, ehk aitad meenutada.

Mees: Küll sa tead, ta on psühhoanalüütilise kallakuga kirjanduskriitik, suurepärane autor Naine: Jah, tegin pisut nalja, eks huumorgi ole psühhoanalüüsis oluline. Freudki ju kirjutas raamatu huumorist. Kas pole võimalik ka nii mõelda, et kui mõtled, et kui teatris istub näiteks psühhoanalüütik, hakkad nagu asju tema pilguga jälgima.

Mees: Teatav toores seksuaalsus olevat ka “Kõntsa” teemaks, arvan, et siin on psühhoanalüüsiga peale hakata küll. Nii et miks mitte kujuteldava Jaanus Adamsoni pilgu sappa haakida. Sinu mõttes on teatav tera. Mul on hea meel, et mul on nii tark naine. Õppisid ju omal ajal EHIs, kui mu mälu mind ei peta.

Naine: Võiks öelda, et NO99sse tulnud inimesed on nagu miinusmärgiga ühe korraliku teatrirituaali suhtes.

Liigne eksalteeritus, kasvõi riietusena, väljendaks siinkohal justkui liigset profaansust, aga kes ikka profaan tahab olla. Draamateatris võib-olla kõlbab profaan olla, NOs mitte, nii arvan mina. NO99 on sellisel juhul mitmekordselt kodeeritud, väljenduksin semiootikute keeles.

Naine: Kus? Mees: Näe, seal!

Naine: Ei näe ma midagi, nii pime on siin eeskojas ja tõepoolest, ekseem sul on, kuid kas siis pimeduses võidaks seda märgata.

Mees: Seal, üritab silmadega läbi pimeduse kavalehte puurida, peavad ikka kullisilmad olema. Enne vaatasin, et Taavi Rõivas käis ka baarileti juures nagu õige inimene. Kohe kummaline on vaadata nii tähtsat meest ja siis seda teist, kes müüb baarileti taga ühel ja samal tasapinnal. Selline asi tekitab heldimust. Justkui see, kui keegi kingib kellelegi väikese ja sümboolse kommikoti.

See on hea tahte märk.

Naine: Kuid ega ilma kullisilmadeta sa riiki ei valitse, kõik peab olema nagu peo peal.

Draamateater

Mees: Sepo Seemani monotükk “Eesti mees ja tema poeg”.

Naine: Inimesed vaikselt kogunevad. Ja vaata kui palju on selles kogunemises ikka sündmust võrreldes kasvõi Kanuti saali omaga. Isegi kui ruum hajutab alguses inimesi ja tekib tunne justkui kedagi polekski. Ikka on sündmust, ikka on ootust, ikka on elektrit. Pole nagu NOs või Kanutis.

Mees: Vaata kui sümpaatne vanapaar (osutab vanapaarile, kes istub kohvikus.)

Naine: Jah, milline harmoonia nende vahel valitseb.

Mõlemad on tellinud kohvi, mida mees just hetkel segab, konjaki ja mõistagi kooki. Milline haruldane sümmeetria! Mees kannab halli ülikonda, punast lipsu, kergelt kandilise raamiga prille, naisterahva puhul aga torkab silma äärmiselt väljapeetud ja maitsekas hall villane kampsun, mis näib olevat seljas väga mugav.

Mees: Kuid nende liigne lähedus aknale tekitab minus väikeseid neuroose. Kui keegi juhtub näiteks viibima akna taga ja jõllitama, tekib küsimus, kui kiiresti ja kas üldse peaks tulema politsei, kas on üldse selline voli antud, ja pilguga sissetungija vahistama. Selline küsimus ei anna mulle rahu tänasel toredal teatriõhtul.

Ja veel, praegune pimedus on muideks suurepärane kaitsekilp. Võib-olla ta just praegu hiilib Pärnu jaanuarikuises niiskes pimeduses nagu mauk, et saaks aga vaadata, kuidas teised inimesed vaikselt reede õhtut veedavad.

Naine: Kuid milleks ühe hüpoteesi peale liigselt ärrituda, kulla mees?

Mees: Naine, tead mis, mulle hakkas silma ka üks kurioosum.

Naine: Ja mis nimelt?

Mees: Siin on ju peamiselt keskealisemat või vanemat sorti publik, ütleme, et lihtsamat sorti inimene, kuid märkasin, et ka keegi noorem meesterahvas oli otsustanud oma neiu just Sepo Seemani tükki kutsuda vaatama. Nende vahel võis, aga ei pruukinud leida aset järgmine dialoog.

Noormees: Hea neiu, tahaksin teid kutsuda reede õhtul Pärnu Endla küüni vaatama Sepo Seemani monotükki.

Neiu: Vaatan märkmikust järele, kas aeg sobib, sobib küll, tulen-tulen, kuid kas ei ole see vaatamiseks pisut küpsemale inimesele parem.

Noormees: Saame hakkama, ma õpin ju mäletatavasti Tehnikaülikoolis ja osalen ka sealses väitlusklubis, küll ma vajadusel seletan ja täidan tühikud.

Mees: Näe, see on Draamateater ja juba ongi ta nurga tagant väljas ning paistmas. Väidan, et Draamateatri ukselingid on kordades ilusamad kui selle Linnateatri Põrgulava sang. Kuld on ikka kuld − isegi kui pole päris.

Naine: Ma tahaks kindlasti näitlejate pilte vaadata.

Mees: Näe, Guido Kangur Naine: Kus? Mees: Läks seal, juba kadus ära, kuid teda me kavalehelt välja ei loe, ju ta siis ei mängi tänases tükis. Las ma räägin sulle ühe loo. Eelmine kord, mil ma Draamateatris käisin, sind siis küll polnud, olid haige, nägin ma siin ka skulptor Tauno Kangrot, monumentaalsete skulptuuride meistrit. Tauno Kangrol oli seljas traditsiooniline lehmanahast mantel ja müts ning silmasin teda just hetkel, mil ta liikus nagu vürst riietehoidu. See oli suurejooneline vaatepilt. Kuid Tauno Kangroga, rõhutan, seob mind selline lugu. Juhtusin kord olema Tauno Kangro loodud monumendi Tarvas juures Rakveres. Selle juurde pääseb ju nagu läbi palveraja. Tookord veel hirmsasti tuiskas ka. Midagi ei näinud, ainult motherfuckin’ lumi. Mina liigun nagu läbi palveraja. Ja väga hästi oli see monument rajatud, ma ütleksin, selline optiline efekt tekkis, et Tarvas kasvas nagu usutõde. Ja ma ütlen, mis ma nägin. Üks naisterahvas, kes oli ka Tarva ees. Tema rääkis niiviisi: Tänan sind, Guido Kangur, selle imelise taiese eest. Hehe-he-hee, kas mõistad, milline segiajamine.

Naine (naerab nii et pisarad silmas): Ei või olla.

Mees: Ehk võtame ka väikese konjaki, ja ehk ka kommi, saab suu magusaks.

Naine: Oh sind maiasmokka, teed häbi, suu käib ringi ja pärast on ümbert pruun. Pealegi pole kommi söömine kuigi mehelik. Filosoofid teadupärast ei söö üldse magusat, see justkui vähendaks distantsi nende ja maailma vahel. Kommis on midagi kodust, aga filosoofides pole. Ka Draamateatris on midagi kodust.

Mees: Ma väidan, et õhkkond siin Draamateatris on mõnevõrra vähem formaalne kui tookord Linnateatris.

Linnateatris oli seda sündmust nagu rohkem. Ikkagi reede ja ikkagi tunnustatud klassikaline psühholoogilise teatri juhtum. Mis on teisipäev Draamateatris võrrelduna reedega Linnateatris?

Naine: Võiks ju natuke epateerivalt öelda, et see pole midagi, kuigi selline väide oleks siiski liig ülekohtune.

Tõepoolest, kuidagi palju on informaalset rahvast.

Ei märka ma mitte ühtegi tuntud inimest peale Arvo Kukumäe. Kukumäel pidada muide olema 100 paari kingi. Eks lavastuski ole juba ammu mängukavas ja kas just šedööver. Ja eks teisipäevgi ole üsna informaalne päev. Publiku ühistunnet on ka kordades vähem.

Kanuti Gildi SAAL 2341ad Mees: On küll esietendus, kuid rahvast oleks nagu vähe.

Naine: Kae, kae, eks loeb ka see, et Kanuti Gildi SAAL tähistab laupäeval suurt juubelit, kuid täna on alles neljapäev. Kuule, sa ikka seo see sall nüüd pea küljest lahti. Siseruumides pole enam nii külm.

Mees: Kui sa panid tähele, siis on mul tekkinud otsaette ekseem, võib-olla on see sellest, et viimasel ajal on tõesti palju teatris käidud. Vaata, Taavi Rõivas on ka teatrisse tulnud!

Pärast lavastust Naine: Kuidas muidu rahule jäid Mees: Tabasin end korduvalt mõtlemas, kas Taavi Rõivas ka jälgib või mõtleb riigiasjadele. Pluss muidugi need mugavad toolid. Sai silma looja lasta küll, kui selleks pidi vajadus tekkima. Ise küll ei tukastanud.

Naine: Põgeneme nüüd, muidu hakka veel kellegagi lavastust sisulisest küljest lahkama.

Pärnu Endla

Naine: Rahvale, näed tundub lavastus meeldivat, naerdakse just seal kus vaja ja kohe nii südamest.

Mõõdukas iroonia eestlaseks olemise raskuste teemadel − see on kindla peale minek. Hea on enda üle naerda ja pärast oma tegemiste juurde tagasi minna.

Mees: Ja veel sellisel moel, et pärast lavastust saalist välja astudes püütakse omavahelises suhtluses meelde tuletada, kuidas see kild siis ikkagi täpselt käis. Ot, kuidas see oligi? Seda hea hiljemgi meenutada.

Naine: Mulle Pärnu meeldib. Tulen siia kindlasti kunagi tagasi.

Mees: Nüüd aga bussi peale, sest ööpimedus tungib peale ja teeb melanhoolseks.

Janar Ala käis erinevates Eesti teatris antropoloogilistel ekspeditsioonidel 2016. aasta jaanuaris ja veebruaris.

Kunstnikud olgu suuremeelsed Frie Leyseniga vestles Laur Kaunissaare

Laur Kaunissaare: Te olete öelnud, et viimasel ajal on teil tunne, justkui publik enam ei usaldaks piisavalt iseennast ja oma vaistu.

Frie Leysen: Ma arvan, et publikut pidevalt alahinnatakse. Publikut peetakse alati kas natuke lolliks või lihtsalt väsinuks. Justkui tähendaks see, kui inimene on päev otsa töötanud, et õhtul vajab ta kindlasti midagi kerget. Justkui terve päeva töötamine teeks inimese lolliks. Aga ei ole ju nii! Sa tahad mingit teistsugust impulsi, aga su aju on täiesti töökorras, sa oled ju endiselt elus. Nii et mina ei usu eriti seda juttu, et publik ootab kergust.

Kui mõelda, mida me publikult õigupoolest eeldame, siis see on täiesti uskumatu! Me eeldame neilt rahalist panust. Siis eeldame me neilt logistilist võimekust. Nad peavad tulema varem koju, organiseerima lastehoidja, jätma lastehoidjale süüa, panema lapsed natuke varem magama, peavad ise sööma, ennast vähe korralikumalt riidesse panema ja õigeks ajaks teatrisse kohale jõudma. Ja kui nad on kohal, on nende ees kunstnik, kes ütleb: olge vait ja vaadake kaks tundi mind.

Vaatajana mõtlen ma siis: ma loodan, et tal on mulle midagi öelda. Publikuna teen ma teatri heaks kõik need sammud ja väga tihti kohtleb teater mind vastu nagu poolearulist.

Miks ja kuidas oleme me sellisesse olukorda jõudnud?

Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et kogu see kontseptuaalse kunsti ajastu on kõik ära intellektualiseerinud. Mulle tundub, et paljud inimesed tulevad teatrist välja ja ütlevad – nojah, minu meelest see on hea, aga see pole minu jaoks, ma ei saa sellest aru. See tendents teeb mind väga murelikuks. Need on inimesed, kellel on teatriharjumus. Neid on palju. Aga nende esimene mõte on: ma ei saa aru.

Me oleme intellektualiseerimisega liiale läinud. Inimene ei mõista ainult ajuga. Nii kunstis kui elus vaadatakse maailma, jah, muidugi ka mõistusega, aga ka südame ja kõhuga. Ja minu jaoks moodustavad need kolm kokku vaistu. Me oleme jätnud kõrvale südame ja kõhutunde ja oleme teinud kunstist midagi väga intellektuaalset. Selle peale tunnevad inimesed, et nad on kõrvalejäetud. Ja ärge saage must valesti aru – ma ei ole mingi populist.

Küsimus on, mida me saaksime teha, et panna publikut taas usaldama oma vaistu?

Võib-olla tekitab intellektuaalse alibi omamine kunstnikes, festivali- ja teatrijuhtides mingi turvatunde?

Ma ei tea. Igatahes on publiku ja kunstniku vahele tekkinud lõhe. Ma tahan küsida kunstnikult: miks sa lavale lähed? Sest sa tahad midagi kommunikeerida, sul on selleks sisemine sund! Sa tahad midagi öelda ja öelda seda konkreetselt kellelegi. Tähendab: sa ikkagi vajad publikut! Ma arvan, et publik tuleb teatrisse (see on õigupoolest müsteerium, ma ei saa tegelikult siiani lõpuni aru, miks inimesed teatrisse tulevad), sest nad tahavad inspireeruda. Ma arvan, et kunstnikud võiksid olla suuremeelsemad. Kunstikud peaksid oma publikuga kokku saama. Muidugi mitte mingil odaval moel. Me oleme partnerid.

Meie ühiskond on korraldatud selliselt, et me kõik nõustume andma teatrile osa oma rahast. See tähendab, et me maksame inimestele, et nad vaataksid, peegeldaksid, hindaksid ja ka tugevalt kritiseeriksid meie ühiskonda. Kunstnikud – teie olete ainukesed inimesed ühiskonnas, kellele makstakse palka just selle eest. Meie, teised, jookseme ringi ja ajame asju. Teie olete need, kes peatavad aja, peegeldavad ja mõtlevad.

Aga viimasel ajal kunstnikud pigem sulguvad endasse?

Just, ja tihti on nad ka väga pretensioonikad ning neil puudub tahtmine jagada. Jagada publikuga. Kui sa ei austa oma publikut, siis teater lakkab eksisteerimast.

Siis on see, mida sa teed, miski muu. Teater vajab kahte osapoolt. Üksi võid sa kirjutada raamatu, maalida või mida iganes – aga teatri tuum on kokkusaamine.

Te näete väga palju töid kõikjal maailmas ja kõige erinevamates kontekstides. Olete te viimasel ajal märganud publiku ja kunstiteose omavahelises suhtes tendentsiks kujunevaid muutusi?

Üks tendents, mis mulle tõeliselt ei meeldi, on kõik need kaasavad teosed. Ja teine tendents on väide, et igaüks on kunstnik. Vabandust, aga – see ei ole tõsi. See on pask. Igaüks ei ole kunstnik. Kunstnikuks olemine nõuab inimeselt väga palju – haridust, väga palju annet ja väga palju tööd.

Paljud panevad lavale tavainimesed, kes räägivad oma eluloo. Vabandust, aga enamus elulugusid on tüütud.

Ma arvan, et see jutt, et igaüks on kunstnik, on petmine.

Ma vihkan sellist juttu. Igaüks ei ole kunstnik ja väga hea, et ei ole.

Veel üks tendents, mida ma olen märganud, on: kunst tahab meeldida. Tahab meeldida ajakirjanikele, sest nemad kirjutavad. Tahab meeldida poliitikutele, sest nende käest tahetakse raha. Tahab meeldida publikule, sest tahetakse täis saale. Tahab meeldida kolleegidele, sest tahetakse kuuluda seltskonda. Aga meeldida tahtmine on just nimelt see, mida kunst ei peaks tegema. Kunst peab raputama, mitte tahtma meeldida.

See kõik teeb kunstist mingi fake mulli ja ka midagi väga kodanlikku. Ma olen seda nähes väga kurb.

Mil määral peaks kunstnik loomeprotsessis olema teadlik tulevasest publikust?

Ma tahan näha vajadust end väljendada ja visiooni ning seda, kuidas kunstnik seda visiooni arendab. Aga siis sa kutsud muidugi 500 inimest oma lavastust vaatama, nii et parem oleks, kui sa arvestad sellega. Aga mitte tahtes meeldida. Kunstnik peab tegema minuga nii (võtab intervjueerijal särgiesisest kinni). Ma tahan, et ta pöörduks minu poole. Ja kui sul pole tungivat vajadust end väljendada ja suuremeelsust seda minuga jagada, siis jää parem koju ja ma jään ka koju, võtan diivanil ühe mõnusa klaasi veini ja vaatan parem filmi.

Kui teadlikud peaksid publikust olema teatrikorraldajad ja -juhid? Kuidas te suhtute sellesse, kui teatrid suunavad teatud lavastusi teatud publiku- ja ühiskonnagruppidele?

Ma vihkan sellist mõtlemist: see on gay’dele, see on vanakestele, see on ühejalgsetele mustanahalistele. Hea teater on kõigile. Ei ole vaja kohanduda publikule, keda sa ei tunne. Sa pead veenma publikut selles, millesse sa usud kunstnikuna, teatri- või festivalijuhina. See võib nüüd kõlada ülbena, aga – see on ka meie vastutus. See on meie töö! Piir vastutuse ja võimu vahel on küll väga õhuke, aga sa pead ikkagi selle vastutuse võtma.

Millesse sa ise usud? Festivalijuhi või teatrijuhina pead sa teadma, mis on su keskne veendumus.

Kuidas te suhtute kunstiteost täiendavasse materjali – intervjuudesse, selgitustesse jne?

Mis on Teie arvates tervislik tasakaal teatrite doteerimise ja publikutulust sõltumise vahel?

Mind ajab alati vihale, kui ametnikud küsivad, kui palju käis publikut. Ja meie lihtsalt lollilt annamegi neile need numbrid. Me peaksime mõistma, et ühelt poolt on kahtlemata olemas publiku kvantiteet, aga on olemas ka publiku kvaliteet. Ja seda ei saa mõõta.

Eestis ollakse tihti väga uhked selle üle, et meil on aastas 1,3 miljoni elaniku kohta üle 1 miljoni teatrikülastuse.

Imeline.

Aga samas on ka küsimus – mis tasemel teoseid sellel miljonil teatrikülastusel ikkagi nähakse.

Täpselt. Ma arvan, et on kunstiskeene nõrkus, et me ei ole kunagi poliitikutele otsesõnu öelnud: vabandust, väga on oluline on, et oleks publikut, aga see ei ole meie esimene kriteerium. Me peaksime keelduma tunnistamast kvantiteeti esimese kriteeriumina.

Kahtlemata kvantiteet on kriteerium – ma ei tahaks lavastusi, mida keegi vaatama ei tule – aga mitte esimene. Esimene on kriteerium on tööde kvaliteet. Ja seda ei saa mõõta.

Teater on kunstivormina üsna Euroopa-keskne.

Te olete töötanud ka Aasias. Praegu ehitatakse Lõuna-Koreas ja Hiinas palju uusi hiiglaslikke teatrihooneid. Kas publiku-kunstiteose suhe on Aasias kuidagi erinev?

Aasia on pikalt vaadanud Lääne poole, seda jäljendanud ja sealt kultuuri importinud. Aga viimastel aastatel on hakatud mõistma, et Läänt jäljendades kaotavad nad suure osa omaenda kultuurilisest taustast. See, kuidas Aasia inimesed suhestuvad looduse, surma, surnute ja ajaga, on meist väga erinev. Nii kunstnikud kui ka publik on hakanud seda üha enam hindama. Seda on õhust tunda.

Ma tunnen sedasama ka Araabia maades – inimesed küsivad: kus on meie enda kunstnikud? Kui ma rääkisin kunagi Liibanonis töötades kohalike kunstnikega, siis nad kõik tsiteerisid Lääne filosoofe. Aga teie enda filosoofid, teie standardid, kuidas teie töötate? Nüüd on tunda muutust. Võib-olla ma olen liiga optimistlik, aga ma tunnen, et neid küsimusi esitatakse.

Kes on uus Belgia kunstnike põlvkond ja milline on nende situatsioon?

Mulle tundub, et kõige noorem põlvkond on väga relaxed. Nad ei pea võistlema edukate kunagiste teerajajatega. Nad tahavad lihtsalt teha oma asja ja Ma ei ole kunagi tundnud kutsumust mulle see väga meeldib. Mulle tundub, et keskmisel olla rahvavalgustaja. Aga! Siin Brüsselis põlvkonnal on praegu kõige keerulisem, sest nad ei ole KunstenFESTIVALdesArtsi tehes mõistsin ma selgesti, enam noored ja seksikad poisid ja tüdrukud ja nad ei et kui sa esitled inimest, kellest mitte keegi ei tea mitte midagi, siis sa pead publikule ütlema, miks see inimene ole veel ka täielikult tunnustatud. Nad pidid vahepealse põlvkonnana leidma oma koha ja võib-olla mõnes on sinu jaoks oluline ja miks sa ta sellele festivalile kutsusid. Ei piisa lihtsalt ütlemisest, et tule vaata, see on mõttes isa tapma. Nii et jah, neil on raske. Muide, mitte lahe. Tuleb suuta luua teatud koostoime publiku, festivali kõik kunstnikud ei oska vananeda. Võib-olla võiks mõni kunstnik vahel hetkeks peatuda ja küsida endalt, kas ja sinu enda vahel. ma ei ole mitte juba kõik ära öelnud, mida ma tahtsin Ma ei ütleks näiteks kunagi, et see või teine töö on öelda. Sa oled ju teinud imelisi asju! Mõned kunstnikud kõige-kõige parem: siin on New York Times’i arvustus, muutuvad ajaga iseenda karikatuuriks. Nad istutavad siin on selle või teise tüübi kiidusõnad. Kuidas öelda: end oma edusse ja lihtsalt kordavad ennast. See ei ole mind huvitab konkreetne kunstnik ja tema viis asju enam huvitav. Näiteks Robert Wilson või Pina Bausch – vaadata rohkem kui konkreetne lavastus. Kõigepealt nende viimased aastad, ma ei teagi, mis asi see on. Aga kutsun ma kunstniku juba olemasoleva lavastuse, mida on ka vastupidiseid näiteid – kunstnikke, kes oskavad ma tunnen ja mille puhul ma olen kindel, et see on hea. vananeda ja on teinud oma loomingus läbi korduvaid Ja samal ajal arutame me uut teost, mis oleks juba uuestisünde. kaasproduktsioon. Järgmisel aastal võtab publik koos sinuga riski näha tema uut teost. Isegi kui see teos ei ole täiuslikult lõpetatud või võib-olla on see isegi katastroof Frie Leysen on kunstiliselt juhtinud Antwerpeni teatrimaja De Singel, Brüsseli – igal juhul on publik kohtunud huvitava tööga ja tal on KunstenFESTIVALdesArts’i, Ruhris toimunud olnud võimalus jälgida ühe kunstniku arengut ajas.

Theater der Welti, Berliner Festspielet ja Wiener Tuleb võidelda tarbimismentaliteedi vastu kunstis. Sa Festwocheni teatriprogrammi. Alates 2012. aastast ei osta piletit selleks, et saada garantii, et see, mis juhib ta projekti ‘Ervaar daar hier theater’, mis tutvustab sa näed, on kõige parem lavastus. Sa ostad pileti ja Hollandis ja Flandrias Aafrika, Lõuna-Ameerika ja mina kui festivalijuht garanteerin sulle, et see kunstnik Aasia etenduskunste. Leysen on käivitanud ka Aasia on huvitav. Ma võin oma vaatamiskogemusest öelda: tavaliselt teeb üks kunstnik oma elus viis tippteost, võib- etenduskunstide hub’ina mõeldud Asian Arts Theatre’i Lõuna-Koreas Gwangju’s ja toonud interdistsiplinaarse olla 50 tööd, mis on okei, ja võib-olla 50 tööd, mis on pask. Maailm lihtsalt ei ole selline, et kunstnikud teevad festivali Meeting Points araabiakeelsesse maailma. Ta väidab, et hetkel ei tee ta midagi. ainult tippteoseid.

Laur Kaunissaare on Teater NO99 dramaturg.

Eesti teater ja sõda Meelis Oidsalu/Eero Epner

Eero Epner (EE): Me töötame ühes ja samas majas, peaaegu kõrvuti ruumides, kuid minu päevatöö on teater, sinul sõda (dramatiseerin, et tekiks lihtsustatud ja seeläbi populistlik kujund). Hea meelega libiseks aga sellest sisutühjast sümboolikast mööda, sest kuigi sõda on alati ka sõda sümbolite pärast, oleks huvitav küsida mitte teatri ja sõja sümboolse, vaid reaalse suhte kohta.

Ehk teisisõnu: kas teater saab sõdu ära hoida?

Muidugi, siin tuleb küsida, mida teater hoiab ära, kui ta hoiab ära “sõda”. Ilmselt eksin kõigi sõjateooriate vastu, kuid jagaksin siiski sõja kaheks. Üks on sõda, mis toimub avalikult, ekspressiivselt: frondid, tangid, diversioonid, imbumine vastase tagalasse ja muu säärane. Seal on teatri võim piiratud ning nagu näitab ajalugu, selline sõda ei hävita teatrit, sest ta vajab teatrit.

Teise maailmasõja ajal olid levinud kunstiansamblid, mille käigus tehti tagalas sõduritele mh ka teatrit, hoidmaks üleval nende moraali. Teater muutub säärases sõja vormis sõja agendiks, ta tegutseb selle nimel, et sõdurid ei annaks alla ja sõda jätkuks.

Teine on sõda, mis toimub implitsiitselt, struktuurselt: see, mis juhtub tsiviilelanikes vahetult enne sõda ja sõja ajal. Tekib verejanu, instinktiivne vägivald kasutab sõda ventiilina, leiab võimaluse vabastada end sotsiaalstetest kammitsatest. Vägivald muutub sõja ajal vabatahtlikuks, inimesed võtavad ise otsa üle ning hakkavad ilma igasuguse konkreetse juhiseta peale kaebama, näpuga näitama, naabreid jälitama, vahel ka ise tapma. Ma väidan, et sellist sõda saab teater ära hoida, aga ta peab seda ära hoidma juba praegu.

Tema vahendiks ei oleks aga vaid sõjatemaatika, vaid igasugune vägivalla vastu suunatud žest, kus kõige potentsiaalikamana tundub hetkel (soojas voodis lebades) teater, mis tegutseb inimestevaheliste suhete hierarhiseerituse vastu. Selle vastu, et keegi peab ennast olemuslikult väärtuslikumaks inimolendiks kui teist. Neist hierarhiatest tuleb päris kõva argivägivald.

Näiteks feministlik Eesti teater aitaks ära hoida sõdu.

Mis sina arvad? Kas Eesti teater saab sõja ära hoida?

Meelis Oidsalu (MO): Käisin just te teatris Veiko Õunpuu / Bertolt Brechti “Ema Courage’i” kaemas.

Su kommentaar võtab lavastuse moraali kenasti kokku: küsimus pole selles, millises õiguslikus vormis vägivallateod ja repressioonid ühiskonnas esinevad, vaid kui viljakale pinnale vägivaldsus mõtteviisina või üleskutsena ühiskonnas üldisemalt langeb. Ema Courage ei poolda sõda mitte seetõttu, et oleks verejanuline psühhopaat, või et valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik ta ajusid oleks edukalt komposteerinud, vaid et ta on osavõtmatu, väiklane turumutt, kelle kõik väärtused on vahetusväärtused.

Samamoodi oleks ta rahus pealt vaadanud rahuaegset rassilist lintšimist või muid jõledusi.

kontekstis toimib praegu see, kui Eesti teater räägiks või vaikiks sõjast?

MO: Jälgin samuti murega, kui sõjatrumme kasutatakse poliitilise konkurentsi või avatud debati summutamiseks.

Kui Reformierakonna esimeest valimisreklaamis Ämari lennurajal seismas nägin, taustaks liitlaste hävitajad – see ajas südame pahaks ja mitte ainult minul ministeeriumis. Valimisplakatil rahva raha eest lõbusalt trummi tagunud Savisaar, Mutli ja Sarapuu tunduvad selle kuritarvituse kõrval väikeste sulidena.

Põhjus, miks Kaitseministeerium sõjast ei pasunda, peitub ilmselt selles, et tegevused, mida teinekord kriitiliselt sildistatakse võidurelvastumisena, on meie jaoks riigihalduslik rutiin. Sõjalise enesekaitse võime arendamine võtab aastakümneid aega. Iseseisvuse taastudes pärisime eelmiselt riigikorralt nt haiglaja teatrivõrgu, aga mitte sõjaväge – see tuli nullist rajada. Sõjaline kaitse on iga riigi poolt pakutav normaalne avalik teenus, nii nagu sisejulgeolek või meditsiiniline abi. Meie teenuse teeb eriliseks see, et ta on veel lõpuni välja arendamata, me kasvaksime ja areneksime ka ilma igasuguse ohupildi muutuseta.

Seda kriitiliselt “võidurelvastumiseks” tituleerida ei ole põhjust. Samas olen nõus nendega, kes ütlevad, et me meedia pasundab sellest plaanipärasest ja rutiinsest avaliku teenuse arendustegevusest liialt tihti ja valjusti.

Igast saabuvast liitlaste tankist ei pea AK-sse eraldi reportaaži tegema. Õnneks ma pole teatris näinud sellist sõja heroiseerimist nagu Eesti kinos. Loodetavasti rohkem sõjafilmide tootmise peale meil raha ei raisata, need on olnud kõik küündimatud ja nõmedad.

EE: Olen lähtunud eeldusest, et sõda on igal juhul halb ning sõja heroiseerimine teatris justkui lubamatu.

Kuid kas on sõda tingimusteta halb? Hasso Krull on kõnelenud ajaloo kahekäigulisest iseloomust: igavus ja vägivald. Sõda on kahtlemata vägivald, kuid ta pole vähemalt igavus. Kas tänane Eesti teater võiks olla “sõjakam”, “rünnata” mingeid valupunkte, või peaks tema üleüldine mentaliteet olema tänasel päeval, mil tegelikkust niivõrd tugevalt dramatiseeritakse ja emotsionaalselt paisutatakse, ollagi... igav. Olla sõja vastand?

MO: Teatri ja sõja vastandamine ei olegi nii lihtne, sest, oleme ausad, mõlemad on sügavalt kultuurilised nähtused. Sõda on kultuuriga sügavamalt seotud, kui seda tunnistada tahame. Ajalooliselt on sõjapidamise viisid ja põhjused olnud tihedalt seotud religioosse või kultuurilise traditsiooniga. Teame sõjakultuure, kus rituaalidest, tavadest kinnipidamine on olnud olulisem sõja tehnoloogilisest või taktikalisest efektiivsusest, kus sõda etendatakse sama palju kui sõditakse. Ja see rituaalsuse, etendamise printsiip ei ole ainult ajalooline, bushido- või rüütlikultuuriga seotud, nähtus. Vabaduse EE: Naaskem siiski korraks selle sümboolika juurde, et väljakule püstitatud Vabadussõja võidusammas või me töötame kõrvuti ja vahel tervitame üksteist kaugelt sealsamas toimuvad paraadid on sõja rituaalsuse teatri kohvikus, kuhu sa üle väikese siseõue − ainus, jätkuva elujõu kehastus. Et me vabadussammas on mis meid lahutab − jalutad. Kumb aitab sõda rohkem kristaljas, klaasist, toob sõja rituaalsuse aspekti veelgi ära hoida, kas sina või mina? Kas kaitseministeeriumi sümboolsemalt esile, sest protestantlikes (nii nagu ka asekantsler või kaevanduse kanaarilind (ütlen seda islamistlikes ja judaistlikes) kultuurides on moraalne muidugi nii irooniliselt kui võimalik)? Ma väidan, et sina. puhtus ja vägivald olnud omavahel seotud: sõjas Ma ei usu kanaarilindudesse. Esiteks võivad nad olla rakendatava vägivalla intensiivsust peeti sõjamehe hüsteerilised. Nad hakkavad tiibadega rapsima juba taotluste puhtuse ning vägivalla õigustatuse tõenduseks. siis, kui gaasikraani pole lahtigi keeratud. Nad võivad Näeme seda täna ka islamiterroristide puhul. hakata sõjast rääkima siis, kui sõjaohtu tegelikult pole Sõda on võigas, aga sõja kasulikkust pole põhjust ja näitavad end seeläbi paremal juhul rumalatena, salata. Palju on räägitud sõja ja tehnoloogilise progressi halvemal juhul muutuvad aga propaganda osaks. On seotusest, antiik-demokraatiagi olevat alguse saanud vist juba käibetõde, et praegu on Eestis muutunud “sõda” populismi tööriistaks, mille kasutamine poliitikas ateenlaste lahingukamraadlusest – seaduse ja surma ees on kõik võrdsed. Ent kasulikkus ei tee sõda oli eriti intensiivne enne viimaseid valimisi. Selle moraalseks või heaks. Nii nagu sõja jõle olemus ei asemel, et kõneleda reaalsetest mügarikest meie elude välista õiglaseid ja üllaid sõdu – nt puhtalt enesekaitseks lõimes, hakati reaalsust looma: väideti, et sõjaoht on või humanitaarkatastroofi (genotsiidi) peatamiseks reaalne ja seetõttu peavad ka lahendused (ehk “valige peetud lahingud. Tõsi, ka nende õigustuste taha võib meid”) olema reaalsed. Kui Eesti teater hakkab sellises kontekstis samuti rääkima sõjaohust, on ta populistlik ja varjata võikusi, nagu lähiajalugu näitab. Enne sõjalist sekkumist peab olema kindlus, et absoluutselt kõik osake propagandast. muud võimalused on ammendatud.

Sina ei ole minu teada seevastu kunagi rääkinud Hasso Krulli vägivalla ja igavuse vastanduse juurde avalikult sõja tulekust, sa ei tematiseeri avalikkuses tulles: ma ei ole viidatud tekstiga kursis, aga sellises sõd ja seega on sinu (ja kaitseministeeriumi) vaikimine aforistlikus stiilis vahendatuna tundub väide ohtlikult rohkem sõjavastane kui Eesti teatri võimalik sõjast kõnelemine − te ei aita ehitada üles illusiooni võimalikust lihtsustav. Ka “sõja ja rahu” dihhotoomia ise tundub ahtake ning ohtlik. Sõda kui mingi teispoolsus, sõjast. Eesti teatri üks väheseid võimalusi sõjast pahupidipööratud rahuaeg – ses vastanduses veikleb kõnelemiseks on seega mitte näidata “sõja ohtu”, vaid sõjaohu absurdsust ning selle propagandistlikku natuuri. mu jaoks petlik lubadus uuenemiseks, puhastumiseks, ülendamiseks, nagu iga kord valimiste eel. Sõda võib Või siis üldse vaikida. Kuidas sulle tundub, millises

olla tüütu, igav, kurnav ja mis kõige jõledam – argine, rutiinne – Süüria ja Ukraina näidetest piisab selle tõenduseks.

EE: Üks huvitav nähtus Eesti teatri ja sõja puhul on lahingute taastamine teatri vahenditega. Need on teatraalsed rituaalid, mille eesmärgiks on rekonstrueerida kunagised sõjasündmused. Laupäeviti kogunevad linnalähedasele välule ajaloolistes kostüümides mehed ja pealtvaatajad. Mehed hakkavad etendama lahinguid, pealtvaatajad vaatavad. See, mida aga rekonstrueerida püütakse, ei ole mitte ajaloolised faktid (tean lahinguid, mida taastatakse maali järgi, mille autor kunagi lahingut ei näinud), vaid emotsioonid.

See tähendab: teatraalseid vahendeid kasutatakse mitte fakti, vaid emotsiooni taaselustamiseks. Kui väita, et teater peaks tegema kõik endastoleneva sõja ärahoidmiseks, siis kas tema vahend saab olla tagurpidi: ennekõike sõjaemotsioonide näitamine, lein, traagika ja muu säärane?

MO: Mitte ainult sõda ei tule ära hoida. Esmalt on vaja töötada selle nimel, et rahu ei muutuks sama halvaks kui hea sõda. Ka minu põhitöö on mh parema rahu võimaldamine, mitte ainult heaks sõjaks valmistumine.

Kui tekib tunne, et asi kipub tõesti hüsteeriliseks minema, siis saab teater emotsioone maha võtta ja peaks sekkuma, taaselustama rahu-emotsiooni, meenutama seda aega, kui sõjahüsteeria ise tundus mõeldamatu hullusena.

EE: Kas, miks ja kuidas võib tänane Eesti teater õhutada patriotismi, soovi asuda ohu korral relvile?

MO: Patriotismi seostamises valmisolekuga surra ja tappa on mu jaoks midagi olemuslikult vastuvõtmatut.

Ma ei peaks inimesi, kes keelduvad isiklike veendumuste pinnalt vägivalda riigi kaitseks kasutama, kuidagi vähem väärtuslikeks või patriootlikeks. Mahatma Ghandi oli edukas nii patsifisti kui patrioodina. Sõjaks on ainult üks legitiimne põhjus ja see on kaitse surmava massilise rünnaku vastu. Inimelude kaitseks võib relvile kutsuda küll, ma ei näe siin midagi ebamoraalset ega sobimatut.

EE: Kas teater on üldse sõjavastaseks võitluseks parim relv? Kino (mida ka mainid) suudab ju sõjareaalsust paremini taastada, teater peab rääkima lõhkevatest pommidest, rebenenud jäsemetest ja hirmunud pilgust hobuse silmis vaid kujundite keeles. On see üldse tõsiseltvõetav, kui teater tegeleb millegi nii kujuteldamatu ja kujunditesse mahutamatuga kui “sõda”?

MO: Ma usaldan sõja käsitlemisel ka filmikunstis dokumentaalset lähenemist enam kui fiktsiooni. Kui paljud üldse on sõda kogenud? Igasugu kujundlikkus õilistab seda soovimatut nähtust. Iseasi, kui pärast sõjalist konflikti üritaks teater kujundlikul moel vaenupooli lepitada või traumajärgset ühiskondlikku depressiooni leevendada.

Sõjavastase kunsti puhul paistab teinekord silma kramplikkus, vähene nüansseeritus. Kordan ennast, aga põhiprobleem ei ole selles, kas hetkel on sõda või rahu, vaid selles, millised väärtused valitsevad. Ka sõjavastane kunst peaks sõja ja rahu eksliku vastanduse levitamisest hoidumiseks vältima kramplikku, nüansseerimata sõjavastasust.

EE: Uusreaktsionäärid on korduvalt rääkinud sõjandusterminoloogias, võrrelnud enda missiooni rüütlite omaga, kasutanud lahinguretoorikat, riietunud kostüümidesse, mis sümboliseerivad võitlust jne. Alles hiljuti kirjutasid nad näiteks: “Me peame taas püstitama vertikaali, me peame kesktalast kinni haarama, telgi uuesti üles tõstma ja maas lamavad killud õigesse järjekorda asetama. Ainult siis islam ei võida ja me suudame anda sümboolse ja miks mitte ka reaalse lahingu, mis aitab kaasa selles osalejate vaimsele uuestisünnile.” Need, kelle jaoks säärane lähenemine tundub infantiilne, rumal või julm, kuulevad väiteid, et sõda on niikuinii juba käimas ja meid rünnatakse (islami, liberalismi, sotsialismi, geide jne) poolt. See tähendab: nähakse potentsiaali nii sümboolse kui reaalse sõja jaoks ning see pole riik riigi vastu, vaid läbinisti ideoloogiline sõda, kus tõesti tuleks justkui üks hetk

Veiko Õunpuu lavastus “N039 Ema Courage” Teater NO99s (2016). Foto autor Kulla Laas.

haarata hang, mõõk, puuvai või automaat. Mida saab kaitseministeerium sellises olukorras teha? Mida Eesti teater? Mida sina ja mina?

MO: Kultuuriliste troopide kasutamine poliitikas on levinud nähtus ja mitte ainult autoritaarses. Sõjakujundit kasutas oma majanduspoliitilise programmi läbisurumisel edukalt Margaret Thatcher, ka Huntington kirjutab tsivilisatsioonide kokkupõrkest, ent on ometi salongikõlbulik... Probleem on ühelt poolt selles, et

reaalne oht ja hirmud ei ole omavahel alati seoses, teisalt hirm võib osutuda isetäituvaks ennustuseks.

Hirmul ei ole mitte ainult suured silmad, süsteemne ja sihipärane hirmumine ise on hoolimatuse ja vägivalla-akt teiste suhtes. Igasugune riigipoolne “psühholoogilise kaitse” operatsioon või sõjavastasus kunstis saab edukas olla ainult sel juhul, kui selle tulemusena hirmu need kaks omadust avalikuks saavad.

Meelis Oidsalu on kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler ja kultuurikriitik.

Eero Epner on Teater NO99 dramaturg.

Veiko Õunpuu lavastus “NO39 Ema Courage” etendub Teater NO99s 19/20/21 detsembril.

Vali vaikus, pikituna pikkade lausetega

Annika Üprus vestles Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärvega

Annika Üprus (AÜ): Mida kontekst teie jaoks tähendab ja kas te teadvustate, mis konteksti te oma tööd asetate?

Karl Saks (KS): Kontekst on suhteline. Kui küsida, kas sa arvestad kontekstiga ehk millises teatrimajas sa oma töö välja tood, siis ma vastan “ei”, sest ma olen fokusseeritud oma töö tegemisele. Kui ma mõtlen selle peale, kus ma tahan seda teha, siis see on ikkagi mingi muu kontekst, see pole antud töö kontekst.

Hendrik Kaljujärv (HK): Kui me räägime kontekstist kui suuremast plaanist, mis meid ümbritseb, siis ma panen seda tähele, kui ma käin teatris, kinos või mujal, aga sellega täielikult arvestamine oleks liiga palju öeldud.

Ikka ju mõtled, et millises raamistikus paikned − aga see ei muuda midagi.

enda kogemus eelmiste soolode puhul, kus oli hästi teatraalne valgus ja harva oli midagi näha, aga mõnikord märkasid inimesi saalis, kes lihtsalt vaatavad − siis saad aru, et kuna mina annan endast 100% ja nemad on nullseisundis, siis peab nendega midagi toimuma. See pole ainult esoteeriline – võib-olla on ka neil see tung, et tahaks ka midagi säärast teha, aga näed, kloun teeb selle minu eest ära?

KS/HK: so sama nagu muusika tehes võid öelda, et teed seda üksi, aga muusika puhul ei küsi keegi, et kas sa teed seda endale või kellele?

AÜ: Millest tuleb vahe, kus ja millega parasjagu oma mõtet vahendada?

HK: Muusikaga saab öelda väga palju asju, mida ei saa AÜ: Kuidas te valite neid inimesi kellega te koos töötate? öelda mitte mingil muul moel. Muusikat tehes on täielik tühjus. See on suurepärane, parim asi, sest sa lihtsalt Kas vajate neid inimesi oma mõtteid kinnitama või teed seda. hoopis väljakutseid esitama?

KS: Sa ei pea mõtlema kultuuripolitseile ega kontekstile HK: Oleneb kontekstist... Tegelikult minu valikud käivad või millegi seletamisele. Siis on ainult akt, tegu − sa teed funktsioonipõhiselt. Kui on tarvidus millegi järele, siis seda. Muidugi mõtled sa protsessi käigus, et miks ma tuleb leida inimesed, kes seda valdavad, sest kõike üldse teen, aga sa ei hakka mõtlema, kellele seda vaja ei saa ise teha. Kindlasti peab olema ka mingi eeldus on ja mis konteksti see asetub. inimlikuks suhtlemiseks.

HK: Ma arvan, et ka teater ei peaks olema ainult KS: Ma ei vali neid, isegi kui ma pole üksi. Aga viimast sotsiaalsel väljal, kuigi selle üle arutletakse väga palju, tööd ette valmistades oli selge, et on vaja dramaturgi kuna teater on nö avalik meedium. Muusika puhul on ehk Maike Lond Malmborgi. Võib-olla oleks seda tihtipeale nii, et muusikat kuulatakse ja selleks ei pea juba ammu vaja olnud, aga minu eelmiste soolode muusik ise kohal viibima. Teater on aga kogemuslikult materjal polnud fikseeritud, seega polnud otseselt avalik akt, kõigil on võimalus vaatama tulla. Ma arvan, kohta dramaturgile. Seekord ma teadsin, et tahan et kui ma teen lavastust, siis tegelikult vajaliku mõõtme teha teistmoodi ja kompositsioonis on vaja kõrvalist saavutamiseks proovin ma tekitada samasugust abi. Kui ma olen üksi laval, siis ma tegelen muude olukorda nagu muusikat tehes. Tühjuse seisundit. emotsioonidega ja kõrvale on vaja kainet mõistust.

Toimemehhanism ei ole siis 100% mingisuguse mõtte HK: On lavastusi, milles pole muusikat või valgust. Ka kontrolli all, intellekti baasilt läbi töötatud värk, mida sa dramaturg on üks element, mida ei pruugi vaja minna. samm-sammult täidad, et saavutada mingi tulemus.

KS: Eelmiste soolode puhul andsidki sina mulle nö KS: Võib-olla kõlab see naeruväärselt, aga kui ma dramaturgilist nõu – kuigi ma ei tea täpselt, mida see teen lavastust, siis ma püstitan endale ülesande − kas üldse tähendab. Pigem on dramaturg lihtsalt inimene, ma saan hakkama või ei saa. Ma ei leia, et teater ja kelle vaibi sa tunned ja kes ei ole liiga sõbralik. Maike teatrikülastajad ja vaatajad ja dramaturgid ja kriitikud pole ju mulle mingi südamesõbranna lapsepõlvest. on selline kultuuriline ringkond, kus käib mõtlemine ja Ma tean, et tegelikult on minu meetod talle võõras.

Hoolimata sellest saame me ühisest naljast aru. Huumor arutamine, minu arust on see pigem üsna kitsas ja kuiv või tragöödia on proovisaalis samal lainel, sest see pole intellektuaalne test. Ja siis vahel saadki aru, et sa ei tee oma asju mitte mingile publikule, vaid nendele loetud koht, kus me peaks midagi varjama. Seal saame olla küünik-kuivikutele, kes näevad konteksti probleemi, kaks inimest, kes võivad avameelselt tunnistada oma millega sa pole piisavalt oma tööprotsessis arvestanud. vigu ja nõrkusi.

Kõik taandub sellele, et sa jalutad rahulikult pargis ja siis keegi paneb sulle kontekstinuiaga lõuga... Kas ma pean AÜ: Kas publikut on vaja? hoidma siis eemale väljakutsetest? Alla andma? Mul KS: Ikka on vaja! Me ei ole kindlasti lavatüübid, kes pole seda vaja, ma tegeleks oma asjaga. vajavad ilmtingimata, et publik meid näeks, aga kui me HK: Nendest mõtetest tuleb vabaneda, sest kui sa teeme etendusi, siis näiteks kasvõi selleks, et teada ja hakkad kõiki neid küsimusi ja laiemaid/kitsamaid plaane näha, kust meie raha tuleb. Publikuga kohtumine on arvesse võtma ajal, kui oma tööd teed, siis lõpuks ei jää kodanikukohustus. Ja ma teen seda hea meelega. Ma olen kasutanud mingit ressurssi, mingit kapitali ja kuidas mitte midagi järele.

KS: On natuke veider, et kui me sinuga muusikat teeme, ma teen siis kõike omaette kuskil nurgas? siis esineb hetki, mil sa üldse ei mõtle nendele asjadele HK: Aga kui kapital tuleks mingist teisest allikast – ja lihtsalt oled. Aga kaasaegses kunstis on kontekst ja näiteks metseenlusest? sotsiaalsus olulised ja me ise oleme valinud veel teatri KS: Siis oleks üldse kõik teistmoodi. Muide, mina konteksti, kus see tuleb kõige teravamalt välja. Teatris fantaseerin “kultuuripolitseist”, kellele sa pead käima käib vaidlemine kõige aktiivsemalt, mis viib teatava aru andmas, mida sa teed. Selleks, et limiteerida, kui apaatsuseni. Sa saad samal väljal teha oma asju, aga palju lastakse kunsti välja. Seda ei tee praegu keegi, pead suhtuma teatud apaatsusega märksõnadesse, mis aga kui hakataks tegema, siis süüdistataks mingit institutsionaalset tsensuuri. Vastupidi, mina pooldaksin: on saanud aktuaalsemaks.

HK: Samas ei saa luua illusiooni, et muusika tegemine kui ma teen midagi, siis võtan vastutuse või mõtlen on vabadus väljendada ja teater on täis piiranguid ja võib-olla veel korra üle. lõkse, päris niimoodi see ka ei ole. Ka muusikat tehes on omad keerukused ja raskused. Näiteks kirjeldatud AÜ: Mida tähendab “võtta vastutus” kogu lavastuse langemine tühjusesse võib olla palju halvavam kui eest? väljakutse võtta oma mõistus teatud olukordades HK: Ma olen nõus, et publikut on vaja, aga ma ei oska kokku. Teatri puhul me hetkel lihtsalt räägime rohkem põhjapanevalt öelda miks. Ma ei tea, kas kõiki olukordi raskustest, aga tegelikult on seal olemas samad peabki tegema üdini klaariks – miks miski on nii, miks võimalused, sh minnalaskmise potentsiaal. Aga publik, miks ma teen seda kõike nii. Aga vastutus ei ole midagi halba. Kultuuripolitsei ei põhineks hirmul, vaid on etenduse tegemine on parajalt pöörane väljakutse tegelikult, vahel läheb nii käest ära, et ei saa maast ega elementaarne, et kui sa teed midagi, siis sa püüad oma ilmast midagi aru. tegevust niiviisi läbi viia, et see kannaks tulemust, mida KS: Küsimusi on nii palju, et sa ei tea, kust peale hakata sa oled plaaninud. See ongi vastutus. ning see ei ole üldse seotud ainult teatriga.

KS: Kui ma teen füüsiliselt laval midagi, siis ma teen HK: Isegi kui see kõlab labasena, siis sa pead aru vaataja eest midagi ära. See on üks ajend, miks ma saama, mis on idiootsus ja mis ei ole. Pealtnäha üldse liikumise ja abstraktsuse piiril leian põhjuse, miks kõlab võib-olla lihtsa ülesandena, aga tegelikult läheb seda teha kellegi ees − ma teen tema eest midagi ära, võrdlemisi keeruliseks. mida tema sellel hetkel teha ei saa. Kuulates muusikat või seistes pildi ees on samuti väga vabastav aru saada, KS: Hetked, mil sa avastad end juhtmete ja prožektorite vahelt ja mõtled, et kas see nüüd ongi see... siis võib et nii hea, et keegi on selle ära teinud. Ma saan pilti vahel olla päris valus, eriti kui oled päris pikalt vaeva vaadata, sest keegi on vajutanud punkti, millest ma saan aru ja ma ei pea muretsema selle üle, et seal kuskil näinud, et sinnamaani jõuda. Näiteks oma uue soolos luban ma endal olla üsna lollakas, aga küsimus on, et on peidus idee, vaid et see on minu jaoks nähtav. Minu

kas see ongi see, mida sa tahad?

HK: Väga palju on momente, mil sa saad aru, et oled täielikult eksinud, aga Karlil on õigus: lõpuks klapib kõik kokku, on osa protsessist.

KS: Kõige halvem hetk on siis, kui sa astud teatrist välja ja saad aru, et vahepeal on su füüsilised ja vaimsed võimed kõvasti kannatada saanud ja sa ei suuda rehabiliteeruda tavaellu. Aga kuna teater ongi uurimus inimesest, siis on kõik korras.

AÜ: Mis paneb teid ennast publikuna vaatama minema?

HK: Ma olen vaatajana ikka väga kerge saak, ma jään suu ammuli vaatama ükskõik mida, mulle ei ole palju vaja. Käin vahel uudishimust ja vahel kohustusest, aga olukorda, et “kurat, mis see nüüd oli” eriti ei ole või kui, siis mingitel segadushetkedel.

KS: Karm teema. Olgem ausad, kohustust käia on ka palju.

AÜ: Palju sul vaatajana on vaja teada selleks, et minna?

KS: Mitte midagi. Teatrisse minek on minu jaoks keeruline protseduur, ootamisest kuni mahaistumiseni.

Vahepealne protsess on piin, ma olen liiga põnevil, närv on sees. Ma läheks võib-olla rohkem vaatama, kui sotsiaalne pool ära jääks ja saaksin olla kusagil omaette kabiinis.

HK: Ma ei katsugi midagi ära tabada, kuidas miski on tehtud ja mis selle asjaga on tahetud öelda. Kui me oleme koos vaadanud, siis pigem sina küsid, et seal oli selline asi, aga milleks seda just seal tarvis oli?

AÜ: Mis on see, mis teid vaatama minema paneb − plakat, sõbra öeldud sõna, enda uudishimu, kohustus?

KS: Kõik see ja võib-olla ka teema. Kuid üldiselt ma võin saada siis küll mingi kogemuse, näiteks lavastus pakub sotsiaalse olukorra, milles mängitakse maha mingi teistmoodi dramaturgia publik loeb ise teksti ette või vaatluse all on mingid teemad seoses ühiskonna hierarhiatega, kuid ma pole kordagi märganud, et säärane lavastus muudaks minu mõtlemist. Kui miski on mind muutnud, siis on need olnud olukorrad, kus lava pimedas nurgas on keegi soninud midagi arusaamatut. Just see on mulle rohkem hinge läinud.

Avatud sotsiaalsed platvormid, millega kaasaegne teater ja kunst tegelevad... mind huvitavad need teemad, aga teatri kontekstis ma vaatajana ärritun, kui keegi hakkab mulle mingit sellist agendat seletama.

HK: Kas teater suudab muuta maailma? Ei suuda ja ei peagi.

KS: Isegi maailm ei suuda ennast muuta.

AÜ: Mis on tegelikult see, mida kunstnikul vaja on, päriselt?

KS: Ma ei tea. Mul pole mingeid nõudmisi.

AÜ: See küsimus tuleneb tõenäoliselt minu igapäevasest tööst. Olles seda nii kaua teinud, on see muutunud omamoodi rutiiniks. Tekib tunne, et teed ühte ja sama asja, aga mis siis, kui vahepeal on vajadused muutunud?

HK: Võib ju olla naiivne ja arvata, et kui nüüd asjad oleks nii või naa, siis saaks ei tea mida korda saata, aga neid probleeme selliselt ei lahenda. Kui palju sina ise mõtled nendele küsimustele kui sa nüüdsest kureerid SAAL Biennaali ja üldse − kas sa arvad, et kui sul on vastused paljudele küsimustele, siis kas sa saaksid endale võetud ülesandeid palju paremini sooritada?

AÜ: Ei. Neid küsimusi on rohkem kui vastuseid ja vist jääb ka nii.

HK: Mind näiteks väga huvitab, kuidas asjad paistavad, kuidas neist räägitakse ja milline on meie retoorika.

Kontekst ei aita kaasa, ei muuda tegelikult mitte midagi.

Mind huvitavad palju enam tehnilised asjad – kuidas üks või teine asi toimib praktikas. Mina ootaks rohkem sellist dialoogi, see oleks minu jaoks kordades huvitavam.

AÜ: Mida sa teed, kui tahad argipäevast ära minna?

Milline vorm laseb sul publikuna minna?

KS: Kindlasti ei lähe ma teatrisse.

HK: Laias laastus on reaalsus kummist asi ja kui sa hakkad teda väänama, siis see paindub ka.

AÜ: Oma rollis püüan ma ette kujutada, mismoodi inimesed, kes tulevad Kanuti Gildi SAALi, on häälestatud – kas nad tulevad oma reaalsuse eest põgenema ning püüan sellest mingil määral aru saada,

Karl Saksa lavastus “Seisund ja disain” Kanuti Gildi SAALis (2016). Foto autor Jana Solom.

sest see loob mulle mingi loogika olemaks vahelüliks teie ja vaataja vahel?

KS: Siis on nad täiesti pöörased! Aga ma arvan, et sellega on täpselt samamoodi nagu meiega − pooleldi tulevad, sest see on kohustus, pooleldi muul põhjusel.

Igal juhul ma imetlen neid inimesi, kes lähevad teatrisse.

HK: Olen südamest tänulik ja see on siiras empaatia nende vastu, et nad on valmis selle ette võtma.

KS: On terve hulk neid inimesi, kes käivad näitusi, etendusi, pidusid jms kui sündmusi vaatamas.

HK: Ja selliseid inimesi on palju rohkem vaja kui neid, kes teevad.

Karl Saks on vabakutseline koreograaf, tantsija ja muusik. Tema soolo “Seisund ja disain” tuleb esitlusele Kanuti Gildi SAALis novembris.

Hendrik Kaljujärv on vabakutseline muusik ja etendaja.

Tema uuslavastus “OVEREXPOSED” esietendub Kanuti Gildi SAALis detsembris.

Annika Üprus on Kanuti Gildi SAALi projektijuht ja järgmise etenduskunstide festivali SAAL Biennaal 2017 kuraator.

“Homefucking is killing prostitution” raamat/lavastus 16.12.2008. Autor Kris Moor, fotod Erki Laur, assistent Anna-Stina Treumund.

Juhan = sitt

Jumal Ulfsak

Mulle ei meeldi, kui olen kellegi peale kade, raisk, see teeb vihaseks. Oi, kui vihaseks. Persse! See situb su tuju ära tükiks ajaks ja niipea, kui meelde tuleb, situb uuesti − nüüd juba pikemaks ajaks. Lõpuks oled justkui rattas, miski muudkui situb su hinge ja proovi sa siis sellelt rattalt maha hüpata!

Ja Juss on see, kes pidevalt oma andekusega mu tuju ära rikub. Kurat, kui kade ma olen!

Ega ma eile kadedaks ei läinud, see on kestnud juba aastaid! See algas peaaegu lapsepõlvest. Mingi mees lihtsalt pidi igal argipäeval normaalse kellaaja asemel raadiost ütlema: “4 pulka”. Ja juba ma olingi kade. Ma isegi ei teadnud, kelle peale ma kade olen, aga olin. Persse küll − miks ma ise sellise asja peale ei tulnud!

Vihasemaks tegi mõte sellest, et ma ilmselt ei tulekski kunagi selle peale, et 11.11 asemel öelda 4 pulka! Aga näe, üks andekas sell lubab seda endale iga päev!

Siis saime kolleegideks, ka see oli ammu ja, kurat, kõik need aastad olen ma talunud, et mingi mees võib nii andekas olla! Su oma kolleeg, kellega sa koos laval aeled! Tegelikult on seda võimatu taluda: sa pulbitsed vihast ja ausõna − see viha on võimas. See keerab su sisikonna pahupidi − paneb vahutama, tatti pritsima ja hullematel puhkudel oksendamagi, teeb kõhu lahti ja see ei ole veel kõik, sest tihti lähed lihtsalt vihast ja kadedusest lillaks. Jubeee! ... Ma olen tugev, mul läheb nüüd paremini, sest pikemat aega juba olen Juhanist võõrutusravil. Kohati on see kergendust pakkuv, aga liiga tihti tuletab ta end ise meelde. Piisab vaid televiisor käivitada, kui ma jälle kuulen ta häält − liigagi malbelt, justkui midagi poleks olnud, patrab ta ERSOst ja Neeme Järvist (ai kuradit, kui enesekindlalt ja sugereerivalt), avastan, et ta haisu on siin ja seal − küll NO99s, küll Krahlis, küll näitleb Avignonis, küll lavastab tudengitega Soomes ja siis ma tunnen jälle, et mu kõrvus hakkab kohisema, selge silmanägemine kaob, sest veri on kõik pähe tõusnud ja ma röögin Vabaduse risti kõrval kael kõrgustesse venitatud: “Mine, Juhan, perse põhja!” Ühega pead sa, Juss, arvestama: ma maksan sulle kätte!

Okei, sa oled tugev, sest sa oled nii sitaks andekas, aga minu tugevus on see, et tean kõiki su nõrkusi. Tean neid, mida sa hoolsalt varjata oled püüdnud ning ka neid kõige salajasemaid, mille arvad vaid enesele teada olevat.

Mulle öeldi, et kirjeldaksin Juhani eripära laval.

Kuna Juhan kuulub mind elus enim mõjutanud inimeste top nelja, siis saab vastata sellele palvele kas väga lühidalt või väga pika ja põhjaliku sukeldumisega kogu “Krahli bändi” põhjamutta.

Lühike vastus oleks see, et just tema mõtles omal ajal välja Krahli slogani “Puhas kunst”.

Selle lausega on tegelikult suures joones ka kõik öeldud. Öeldud ka ütleja kohta, pandud paika võitlusvälja suurus, valitud relvad ja taktika − nii elus kui laval.

Kui hakata aga Juhani eripärast laval veidi pikemalt rääkima, siis peaks kindlasti nimetama seda elusa inimese siin ja praegu kohalolemist, ilma milleta ta ühtegi sekundit laval mööda ei saada, ja siis veel paljusid asju, aga selle jutukese veeretamine tekitab paratamatult sama okseleajava kadedustunde, mida Tauraite oma vihakõnes kirjeldab ega vii välja kuhugi, kuhu ma vabatahtlikult minna tahaks.

Positiivne kogu selle asja juures on see, et mul kästi ka Jussist mõni “mitteetableerunud kaader” saata ja siinkohal saan lasta naudinguga ära trükkida selle ainsa korra, kus mina teda oma maitse järgi kujundasin ja ühe raamatu jaoks sellise inimesi üdini armastava pilguga üles pildistasin.

Ma loodan, et seda nähes on Jussi esimesed sõnad: “No türa, kuidas see siis seekord niimoodi läks!”

Ja ma loodan ka, et õhtu lõpuks polegi see pilt teatud sügavamas mõttes nii “lavastatud”, vaid räägib ikkagi millestki olemasolevast.

Tiina Tauraite

Kui tunned end vihakõne tõttu riivatuna, võid tsiviilmenetluse korras au ja hea nime, väärikuse ning reputatsiooni riive poolt tekitatud moraalse kahju üle vaielda ja kohus võib riivatud poolele välja mõista hüvitise, aga minu poolest − Vedä kädeen!

Tiina Tauraite on Von Krahli Teatri näitleja. Ta mängib 2017. aastal lavastustes “Budapest” ja “Paradiis” Von Krahli Teatris ning “FANTASTIKA” Teater NO99s.

Erki Laur

Peace, love, happiness.

Erki Laur on Von Krahli Teatri näitleja. Teda on võimalik näha 2017. aastal Von Krahli Teatris lavastustes “Budapest” ja “Paradiis” ning alates 3. detsembrist Teater NO99s esietenduvas Mart Kampuse lastele, noortele ja täiskasvanutele mõeldud lavastuses.

Kaader filmist “Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” (2016). Foto autoriõigused Kuokkasen kuvaamo.

Juho Kuosmaneni tõsielulool põhinev südamlik komöödia räägib armunud poksijast Olli Mäkist, kelle ebaõnnestumisest saab hoopis ta elu parim päev. Film võitis sel aastal Cannes’i filmifestivalil Un Certain Regard sarja peaauhinna. “Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” esilinastub kinos Sõprus 8. detsembril.

Sellest numbrist alates liitub TSOONiga kino Sõprus.

Nii kino Sõprus, Teater NO99, Von Krahli Teater kui ka Kanuti Gildi SAAL on kultuuriinstitutsioonid, mis on tegutsenud enam kui kümme aastat. See on meie jaoks oluline, sest “institutsioonide” maine ei ela kultuuriväljal üle kõige paremaid aegu, lahedam on tegutseda popup stiilis. Meie näeme institutsiooniks olemises siiski ka plusse. Kino Sõprus on tegutsenud vaheaegadega

1955. aastast ning alates 2010. aastast ollakse Tallinna olulisim väärtkino. See tähendab: iga päev võib vaataja minna kinno ning näha mõnda olulist filmi. On loodud kontekst ja traditsioon, mis aitab mõtestada mitte ainult kino tähendust kaasaja ühiskonnas, vaid ka meie kui vaatajate ootusi filmikunstile. Mida me vaatame, kui me vaatame filme?

Enamat kui lihtsalt värav Eero Epner

Sa tead, kes ma olen sa oled vaadanud päikesesse noh, mina olen see kes muutub mittemiskist miskiks.

Leonard Cohen

Defineeritud näitleja Kui me koostasime kavalehte lavastuse “NO53 Kadunud sõbra juhtum” jaoks, saatsin selle enne trükkiminekut ülevaatamiseks ka lavastajale. Juhan Ulfsakilt tuli fail tagasi ühe kommentaariga − tema nime taha tuleks sulgudesse kirjutada Von Krahli Teater.

Seda ei juhtu enam eriti sageli. Õigupoolest ei juhtu seda peaaegu enam üldse − kunstnik samastumas institutsiooniga, palumas end mitte nimetada ilma institutsiooni nimeta, nagu polekski teda kunstnikuna olemas väljaspool üht universumit, millel on asutuse nimi. Enamgi veel: kunstnik polegi enam aktiivselt institutsiooni liige, ta kuulub (vist) mingitesse poolabstraktsesse juhtorganitesse, käib seal arutamas “asju” ning vahel teeb seal mõned, nagu öeldakse peenemates seltskondades, “sutsud”, kuid see pole enam tema ihuveri, mis mööda teatri seinu igapäevaselt alla voolab. Seal on nüüd teised inimesed, uus põlvkond, uued trendid, tema vana asutus on üle võetud ja ta lavastab ning näitleb nüüd teistes pealinna (või ühe sõbraliku naaberriigi) teatrites − ja ikkagi ei ole teda olemas väljaspool neid sulge. See on veider. Me elame ajastul, kus enese defineerimine on pidevalt edasilükkuv protsess, ebameeldivana tunduv fikseerimine kõikide võimaluste maal. Isegi Buratino ütleks täna, et näeb ennast pigem vabakutselise puuhaluna, kes on avatud erinevateks väljakutseteks. Aga ju siis on selline näitleja.

Ja järelikult on selline institutsioon.

Miks on Ulfsakki võimalik defineerida läbi institutsiooni?

Jah, just nimelt Ulfsakki, kelle kuvandis on anarhisti, punkari ja mereröövli kujundid õigustatult esikohal ning kes peaks seetõttu rebima kõigil asutustel südame rinnust ja kutsuma üles vabanema vägivaldsetest konstruktsioonidest nagu näiteks definitsioon “näitleja” või kuuluvus mõne “teatri” juurde. Ma oletan, et üks põhjus samastumiseks on see, et mitte Ulfsak ei ole nagu Von Krahl, vaid Von Krahl on (või oli) nagu Ulfsak.

Von Krahl on (või oli) nagu ka Jalakas, Eelmaa, Tauraite, Laur, Vahtrik või Abel, kuid ta oli ka nagu Ulfsak. See tähendab: mitte üht inimest ei ole olemas väljaspool teatrit, vaid üht teatrit ei ole olnud väljaspool teatud inimesi. Inimesed on raaminud institutsiooni, nad on ta sünnitanud ning teda oma näo järgi vorminud, nad on jaganud temaga oma kunstilist geneetilist koodi ja hoidnud teda oma nabanööri otsas, nad on esitanud institutsioonile õhtuti algusega kell seitse olulisi väljakutseid ning hiljem teda laubal olevat žiletimärki suudeldes lepitavalt magama uinutanud. Ulfsak ei ole kunagi töötanud püsiva töölepinguga üheski teises teatris kui Von Krahli Teater, sest ükski teine teater ei ole tema nägu. See ei ole küsimus omandist, vaid see on küsimus veresüüst. Kõik, mida Von Krahl on teinud, on tegelikult teinud Ulfsak (või Jalakas, või Abel, või Tauraite). Jah, meil on tegemist näitlejaga, kes vastutab − ja mitte ainult oma rolli, lavalise presentsuse, repertuaariplaani täitmise, õigeaegse proovi alustamise ja muu säärase eest, vaid meie ees on näitleja, kes vastutab ühe teatri eest. Vastutab isegi siis, kui ta enam seal teatris ei tööta. Need sulud ei lase kunagi lahti.

Aga − mis siis?

On üldlevinud käibetõde, et Von Krahli Teatril on oma maailmavaade. See tähendab: lavastused, mida nad teevad, ei ole tehtud mõeldes publikule, reageerimisihast ühiskondlikele valupunktidele või soovist tuua lavale huvitavat nüüdisaegset novelli, vaid need on tehtud teatud maailmavaateliste väidete esitamiseks. Ja kui see teater on sündinud inimestest, siis järelikult on ka neil inimestel maailmavaade.

Järelikult − Ulfsakil on maailmavaade.

Kõigil näitlejatel ei ole maailmavaadet. Õigupoolest tundub näitleja puhul maailmavaade isegi midagi halvamaitselist, sest näitleja peaks olema kõigusoojane, kes suudab kohaneda erinevate sotsiaalsete, psühholoogiliste ja esteetiliste kliimadega. Näitleja peaks paindlikuna sobituma erinevate lavastajate ning erinevate autorite mustrisse, olema üks vaikiv lõim lavastuse üldises koes, teistega sama värvi leheke kunstilises kummipuus ning oma maailmavaate omamine ei tee säärase kamuflaaži puhul midagi head.

Maailmavaade reedab näitleja kohe, jätab ta alasti seisma tuppa, kus kõik teised näitlejad on kenasti pidžaamades. Näitleja jaoks maailmavaade ahendab võimalusi, teda ei taheta enam kõikjale mängima võtta, kutsed kärbuvad, sest ta on ju selline. Milline on Ulfsaki

maailmavaade ja milleks seda vaja on?

Oluline on siinkohal muidugi ainult see, millisena paistab Ulfsaki maailmavaade saalis istudes. See paistab selline: maailm on päris karm paik, kus inimeseks olemise salapära vähendatakse iga päevaga.

Näitlejat on vaja selleks, et paljastada sümboolne kord ning naerda välja vägivald ning seda teatraalselt mitmekihilistes ning maagilistes olukordades, säilitades samal ajal pidevalt kusagil horisondi taga lootust, et sellisel võitlusel on mõte, on alati mõte ja ainult sellel ongi mõte. Ulfsaki lavalolemise maailmavaateline keskne väide näib saalist vaadates olles järgmine: inimese absoluutse vabaduse saavutamiseks on vajalik pidada lõppematu lahing halli ähvardava alaga, sest ainult absoluutse vabaduse saabudes on kunagi võimalik ka absoluutne armastus, isegi kui see lõputult edasi lükkub − ja ta teab, et see lükkub edasi lõputult.

Defineerimatu näitleja Defineerides Juhan Ulfsakki läbi Von Krahli Teatri, jõuame me tegelikult koheselt ka Ulfsaki defineerimatuseni, mis on üks tema olulisemaid kirjeldusi näitlejana. Juba Von Krahli Teater ise on ambivalentne autsaider, määratlematu marginaal, teatrimaastiku ääreala, vabatahtlik Teine. Von Krahli Teater ja Juhan Ulfsak koos temaga ei ole kunagi kõnelenud erilisest hingelisest puudujäägist, et nad ei kuulu Eesti teatriuniversumi südamikku või et neid ei mõõdeta sama mõõdupuuga nagu riigiteatreid.

Nad tahavad olla Teised, kahtlased ja ebamäärased, defineerimatud tundmatud, nagu pidulikku lõhnastatud buduaari astuvad ühesilmalised piraadid. Ulfsak rääkis mulle kord, et nad ei teadnud pikki aastaid, et Eestis antakse välja iga-aastaseid teatripreemiaid. Nad polnud neist kuulnudki. Miks? Sest see ei olnud teater, mida nad tegid. Von Krahli Teatri jaoks tähendaks Teiseks olemise kadumine ka nende lõppu. Kutse istuda “võrdselt” laua taha teiste teatritega oleks nende jaoks katastroof. Ja see oleks olnud ka Ulfsaki lõpp.

Ent Ulfsaki kui näitleja defineerimatus ei tulene ainult tema kaassünnitamisel tekkinud teatri läbi. See sünnib ka laval. Seal on ta sageli keegi, kes oma lavalise olekuga eirab definitsioone. Ta ei mõju laval peaaegu kunagi normaalsena. Tema keha võib võtta naiselikke poose. Tema suust võib kõlada põlgus, kuigi tekst eeldaks vaimustumist. Ta võib kasutada ekspressiivset tooni seal, kus korrektne emotsionaalne muster eeldaks nappi kummardust peaga. Ulfsaki lavalises olekus lihtsalt ei ole seda loogikat, mida me tavaliselt näitlejalt eeldame, vaid vastupidi, see on sürreaalne kogum assotsiatsioonidest, viidetest, abstraheerimisest ja huumorist. Kui Ulfsak oleks hashtag, oleks ta #absurd.

Ulfsak on sürrealistlik näitleja ning see on paradoks, sest näitlemisest eeldame me tavaliselt mingil moel realismi. Psühholoogilist, installatiivset, sotsiaalset, performatiivset, kuid siiski realismi. Näitlemine (nagu näiteks fotograafiagi) peaks olema see, mis kopeerib võimalikult nüansirohkelt meie elude reaalsust, olles seeläbi kõige tõetruum − ja ühtlasi kõige lihtlabasem kunstiliik. Ent sürrealism tahab näitlemisest midagi muud. Ta on veendunud, et tegelikkus ja teadvus toodavad teineteist vastastikku, see tähendab: tegelikkus kutsub esile enda jäljendamise kõige primitiivsema tasandi ehk realistliku näitlemise, realistlik näitlemine omakorda hakkab taastootma sedasama tegelikkust, mida ta kopeerib. See on lõputu ring ning selles ei olekski ehk midagi halba, kui näitleja oleks tegelikkusega rahul ega sooviks sellesse kuidagi kriitiliselt suhtuda või korrektuure teha. Kuid Ulfsaki kui näitleja maailmavaade on tegelikkuse suhtes kriitiline ja seetõttu ongi tema jaoks ainuvõimalik katkestada näitlemisega tegelikkuse taastootmine. Lõpetada senise reaalsuse pidev juurdetekitamine ja näidelda sürrealistlikult. Näidelda nii, et me ei näeks enam laval, kuidas meile niigi teadaolevat tegelikkust lihtsalt kaks tundi juurde toodetakse.

Olen lugenud ühest seltskonnaajakirjast, et Ulfsaki peetakse ka provotseerivaks või skandaalimaiguliseks näitlejaks. Tuuakse näiteid, kuidas Ulfsak on laval oksendanud, püherdanud kahtlase olluse sees, valanud end üle vedelikega, olnud isegi alasti jne.

See kõik ongi osa sürrealistlikust mõtlemisest (mitte provotseerimisest), millele on iseloomulik mh esteetiliste

ja eetiliste piirangute ületamine. Ent need, mida ületatakse, ei ole muidugi Ulfsaki piirangud − need on meie ebatäiuslikus tegelikkuses kehtestatud piirangud, meie argised vuih! ja aih! Neid ületamata ei saa ületada ka tegelikkust, ent tegelikkus tuleb ületada.

See kõik on siiski tühiasi võrreldes sellega, mida Ulfsak teeb näitlemise peenemates sfäärides. Alles seal avaldub tema üleüldine hoiak reaalsuse suhtes.

Ulfsak on korraga revolutsionäär ja meelehaige: oma lavalolekuga ta loomulikult mässab, see on osa tema kui näitleja maailmavaatest, kuid tema mässaja tööriistakast on sageli täis sürrealistlikke kruvikeerajaid. Nende abil teeb Ulfsak reaalsusega mitmeid asju, ja väga sageli ta lihtsalt... naerab. Ta ilmub lavale klouni, punkbändi liikme või Treplevina, kes kõik on ühiskondlikud Teised, idioodid, ja võivad seetõttu rääkida elu suhtes ükskõik mida, sealhulgas tõtt. Maailm on Ulfsaki jaoks täis absurdsust ja vägivalda, kuid tema näitlejahoiak ei ole romantiliselt võitlev, vaid sürrealistlikult õõnestav, sümboolset korda alandav ja seeläbi tühistav.

Ja nüüd olekski viimane aeg tõmmata käsipidurit ning väita, et Ulfsak ei ole ühiskonnakriitiline näitleja.

Muidugi on ta seda ka (kõik näitlejad, kel süda sees, on seda), kuid tema kriitilisus, mäss ja meelehaigus ei lähtu mitte soovist näidata koht kätte ühiskonnale, vaid tahtest öelda umbes midagi sellist: “Nii selge endale teadvustamine, et mehed ja naised kirikus, hallpead, kiilaspead, sätitud lokid, ei ole nemad ise, vaid inimeste hulgas elatud aastate jooksul omandatud vorm, et tegelikult on need lapsed ja väärivad seda, et neilt maha pesta ühiskondliku teatri kunstvärvid, samuti võtta nende turjalt elatud aastad, et jääks järele inimsoo tõeline pale, lapsepõlv, noorus, avatus, valmisolek.”

(Czesław Miłosz)

Stiihiline näitleja Näitlemine näib saalist istudes olevat Ulfsaki jaoks mitte kutsumus, vaid sattumus. Nii lihtsalt hetkel on.

Näitlemine ei ole Ulfsaki jaoks eesmärk, vaid vahend − vahend toomaks lavalaudadele midagi olulisemat kui teater. Vahel tundub, et näitlemine käib Ulfsakile isegi närvidele. On olnud hetki, kus ta katkestab laval näitlemise ning lülitab end ümber mingisse muusse registrisse. Kõikvõimalikud kategooriad, kui näitlemist hinnatakse “kvaliteetsena”, “hingestatuna”, “täpsena” jne, mõjuvad Ulfsakist rääkides infantiilse mõttetusena, tema lahterdamisena kuhugi, kuhu ta päriselt ei kuulu: professionaalsete näitlejate gildi, kus “hea näitlemine” on muutunud eesmärgiks omaette. “Ma tänan teid, ma tänan, et täidate oma kohust / teie, tõe hoidjad ja ilu valvurid / Teie visioon on õige, minu nägemus on vale / Vabandust, et ma risustan õhku oma lauluga,” võiks Ulfsak tagurdada end Leonard Coheni sõnadega sellest gildist välja.

Kui Ulfsak oleks jalgpallur, ei oleks ta Lionel Messi ega David Beckham, kelle puhul me imetleme triblamise professionaalsust ning tsendertuste ilu. Ta oleks Zlatan Ibrahimovic, kes mängib, sest tal lihtsalt ei ole teist võimalust, kui mängida. Zlatan ei tule väljakule selleks, et mängida “hästi” või “nauditavalt” − ta tuleb selleks, et võidelda. “Parem käia nädalaid ja kuid valudes, kui jääda sellisest lahingust ilma,” ütleb Zlatan oma autobiograafias, kui treener küsib, kas ta vigastusest hoolimata on nõus mängima otsustavat mängu Scudetto (Itaalia meistritiitel) eest. Muidugi oli ta nõus. Muidugi ta tuli väljakule ja muidugi lõi ta kaks väravat. “See oli enamat kui lihtsalt värav,” kirjutas ta hiljem esimese värava kohta. Sama kehtib Ulfsaki ja teatri kohta. Tema jaoks on näitlemine midagi enamat kui lihtsalt näitlemine. Näitlemine on tema jaoks vormi andmine ühele teatud stiihiale. Millisele?

Eksistentsiaalsele.

Ulfsakki ei ole kunagi eriti kellegagi võrreldud. Õigupoolest polegi Ulfsakist näitlejana eriti kirjutatud − tavaliselt läheb nii keskpäraste ja klassifitseerimatutega.

Ulfsak on viimane. Tema lavalises olekus on sedavõrd palju hämarat ja kompleksset, kuid ennekõike näib seal taga olevat midagi sedavõrd vääramatut ja määramatut nagu on tuul, ookeanilaine või allatulistatud lennuki keerlemine läbi õhu. Kuidas sa sellest kirjutad? Millega sa seda võrdled? Kuid Ulfsakki võiks võrrelda Jaan Toomingaga. Tooming oli lahtine, ekspressiivne, häälekas, kosmiline, pidurdamatu

Juhan Ulfsak ja Annamária Láng Kristian Smedsi lavastuses “Just filming” (2016). Foto autor Lennart Laberenz.

ja jõuline nagu apokalüpsise ratsanik. Ulfsak on kiire, ulguv, irooniline, järelejätmatu, intelligentne ja halastamatu nagu langenud ingel. Tooming oli nagu Aleksei Tammiste, Ulfsak on nagu Dennis Rodman. Ühel ajab talent, sünnipärane anne ja platsinägemine üle äärte, teine võitleb endast suuremate vahelt järjest lauapalle (pelgamata vajadusel keelatud võtteid). Kuid nende mõlema tahe on nagu stiihia − pidurdamatu.

Pidurdamatu tung elu poole.

Kui see ei oleks näitlemine, mis Ulfsakil on, siis oleks see midagi muud, kuid mingi vormi see sisemine stiihia peab saama, mingil moel peab eksistents läbi Ulfsaki meie ette voolama. Kui keegi peaks käskima Ulfsakil loobuda näitlemisest, vastaks ta ilmselt nagu Aabraham, kui jumal käskis tal ohverdada oma poeg Iisak: “Siin ma olen, siin ma olen, ma olen valmis, mu jumal.” Sest alati on olemas midagi suuremat kui teater ja näitlemine. On eksistents, ja ma ei tea eksistentsialistlikkumat näitlejat kui Ulfsak, kes suudab kehastada laval elusolemise absurdsust ja sära korraga. “Üksinda olemine pole midagi erilist,” ütleb Zlatan. Ta eksib.

Armastus Elus inimene laval äratab meis alati kaastunnet. Me hakkame teda haletsema, me proovime teda lohutada, me tahaks teda kuidagi katta ning puldani puudumisel proovime kasutada selleks sõnu. Me ütleme talle,

et temas on inimhinge paljastaja, maailmasügavike hoidja, ilu läte. Me mõistame tema üksindust, avalikku üksindust seista paljastatud tagumikuga 200 võõra inimese ees, kes oskavad reageerida vaid rütmiliselt oma esijäsemeid teineteise vastu lüües. Meie palged kahvatuvad, kui näitleja tulistab meile näkku tõe, kui ta rebib maha eesriide, mille taga paljastub me elude tume sügavik. Me hüüame näitleja nime, kui ta meist tänaval möödub, sest me tahame kontrollida: on see tõesti tema või on see hoopis inimesesarnane poolläbipaistev viirastus? Me muigame, kui märkame näitleja nime seriaalis või tunneme ära tema hääle reklaamis − ta on libisenud meie, lihtsurelike sekka. Kui ta räägib midagi tumedal bassihäälel, siis hindame me tema siirust, suutmata märgata, et siiras võib olla ka irooniliselt, kuid irooniliselt ei saa kunagi olla irooniline − et vahel on iroonia siiruse ülim vorm. Me tahame, et näitleja ütleks meile midagi meie kohta, see on meie sotsiaalne tellimus näitlejale, ning soovitavalt võiks see olla midagi positiivset, toetavat, harmoonilist, ja me ei taha teada, et ka “Titanicu” uppumine on vaatemäng, et ka raev võib olla poeetiline, et ka halastamatus võib haavu lakkuda. Me ei taha teada, et tõde ei ole lihtne asi ning selle esitlemine poolteist tundi kestvas show’s võib olla pettus, ja rituaali läbiviijad ei taha petta (või siis tahavad). Me ei taha teada, et hing on piisavalt keeruline nähtus, et seda ei laotata kõigi ette esimese nõudmise peale, ja võib-olla polegi see vajalik, võib-olla ei peagi

näitleja õhtust õhtusse oma hinge rebima, vaid looma selle asemel keskkondi, kus tegelikkuse taastootmine lõpetatakse, kus planeet lõpetab keerlemise ja me vaatame üksteisele otsa − sest võimalik, et me teeme seda esimest korda. Võib-olla peab ta looma keskkondi, kus inimliku kooselu brutaalsus hetkeks katkeb ja kus elu absurd voolab vedela tati kujul aeglaselt mööda näitleja keha pärast etendust tema garderoobi põrandale. Kus maailm algab uuesti ning kui planeet taas tiire hakkab tegema, võime tervitada uut päeva koos kõigi selle luuludega (Milosz).

Mida selleks vaja on?

Seda, et ei oleks ükskõik.

Sest seda nimetataksegi armastuseks.

Juhan Ulfsak on näitleja ning lavastaja. 13/14/16/17 detsembril mängib ta Kanuti Gildi SAALis Kristian Smedsi lavastuses “Just filming”, novembris ja detsembris Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuses “NO51 Mu naine vihastas” (Teater NO99) Charleroi’s (Belgia), Villeneuve d’Ascis ja Nanterre’is (Prantsusmaa) ning 2017. aastal Von Krahli Teatris lavastuses “Budapest”. Teater NO99s võib näha tema lavastust “NO53 Kadunud sõbra juhtum”.

Konstantin Raikin: Sõnavõtt Tõlkinud Aare Pilv

Kallid sõbrad, esiteks ma palun teilt vabandust, et ma hakkan nüüd rääkima mõnevõrra niiöelda tasakaalutult, sest ma tulen proovist ja mul on veel õhtul etendus ja mul sisemiselt “jalad on rahutud”, et õigel ajal teatrisse jõuda ja valmistuda etenduseks, kus ma mängin. Ja lisaks on mul üsna raske rääkida rahulikult teemal, mida ma tahan puudutada. Esiteks, täna on 24. oktoober ja 105 aastat Arkadi Raikini sünnist, ma soovin teile kõigile selle tähtpäeva puhul õnne.

Teate, ma ütlen teile nii: kui mu isa sai aru, et minust saab näitleja, siis ta pani mu teadvusse ühe asja, mida ta nimetas “tsunftisolidaarsuseks”. See on teatav eetika nende suhtes, kes teevad koos sinuga sama asja, ja mulle näib, et praegu on väga õige aeg seda meelde tuletada. Kõigile. Sest mulle teevad väga muret, nagu ma arvan, teile kõigile, need nähtused, mis leiavad meie elus aset, need nii-öelda otsasõitmised kunstile, sealhulgas teatrile. Need on ebaseaduslikud, äärmuslikud, häbematud, agressiivsed, peidavad end sõnade taha kõlblusest, moraalist, ja üldse igasuguste nii-öelda õilsate ja kõrgete sõnade taha: patriotism, kodumaa ja kõrge kõlblus. Need otsekui solvatud inimeste grupikesed, kes panevad etendusi kinni, sulgevad näitusi, käituvad väga häbematult, kelle suhtes võim on kuidagi kummaliselt neutraalne, distantseerub neist. Mulle tundub, et need on näotud kallaletungid loominguvabadusele, tsensuurikeelule.

Aga tsensuurikeeld – ma ei tea, kuidas keegi sellesse suhtub, aga ma arvan, et see on sajandi suurim sündmus meie elus, meie maa kunstilises ja vaimses elus. See meie kodumaise kultuuri, meie kunsti needus ja häbi, mis on kestnud sajandeid, keelati lõpuks ära. Ja mis nüüd toimub? Ma näen praegu, kuidas kellelgi ilmselgelt sügelevad käed, et see ära muuta ja tagasi pöörata, kusjuures tagasi pöörata mitte lihtsalt stagnatsiooni aega, vaid veel kaugemasse aega, Stalini aega. Sest meiega räägivad meie kaudsed ülemused, kasutades sellist stalinlikku leksikat, selliseid stalinlikke juhiseid, et lihtsalt ei usu oma kõrvu. Seda räägivad võimu esindajad, minu kaudsed ülemused, härra Aristarhov [Venemaa asekultuuriminister] räägib niimoodi – kuigi teda tuleb üldse tõlkida aristarhovi keelest vene keelde, ta räägib keelt, mida on piinlik kuulda kultuuriministeeriumi nimel rääkiva inimese suust. Me istume ja kuulame seda, kas me tõesti ei suuda kõik koos oma arvamust välja öelda? Ma saan aru, meil on üsna erinevad traditsioonid, ka meie teatriasjas. Mulle näib, et me oleme väga killustatud, me tunneme üksteise vastu üsna vähe huvi, aga see on vaid pool häda. Peamine on, et on olemas alatu komme üksteist laimata ja üksteise peale kaevata. Mulle näib, et see on praegu lihtsalt lubamatu. Tsunftisolidaarsus, nagu õpetas mind isa, kohustab igaüht meist, teatritöötajatest, näitlejat, lavastajat – mitte rääkima teineteisest halvasti ajakirjanduses ja asutustes, millest me sõltume. Sa võid kui tahes palju mitte nõustuda loomingulises mõttes mingite lavastajate või näitlejatega – kirjuta talle kuri SMS, kirjuta talle kiri, oota teda

trepikojas, ütle talle näkku – kuid pole vaja sellesse segada ajakirjandust ja teha sellest kõigi omand. Sest meie lahkhelid, mis tekivad nii või teisiti, loomingulised lahkhelid, erutumised, see on normaalne. Aga kui me sellega nii-öelda täidame ajalehed ja ajakirjad ja televisiooni, annab see relvad kätte meie vaenlastele, see tähendab neile, kes tahavad kunsti painutada võimu huvide alla, väikeste, konkreetsete, ideoloogiliste huvide alla. Me oleme, jumal tänatud, sellest vabanenud.

Ma mäletan – me kõik oleme sündinud nõukogude võimu all – ma mäletan seda häbiväärset idiotismi, see on ainus põhjus, miks ma ei taha olla uuesti noor ja sinna uuesti naasta, nii-öelda uuesti lugeda seda jälestusväärset raamatut. Aga mind sunnitakse seda praegu uuesti lugema. Sest sõnadega kõlblusest, kodumaast, rahvast ja patriotismist varjatakse reeglina väga madalaid eesmärke. Ei usu ma neid vapustatud ja solvatud inimeste gruppe, kelle nii-öelda religioosseid tundeid on solvatud – ei usu! Usun, et nad on kinni makstud, need alatute inimeste grupid, kes võitlevad ebaseaduslike, alatute vahendite abil kõlbluse eest, kas teate. Kui kusega valatakse üle, ütleme, fotosid, mis see on – võitlus kõlbluse eest, või mis? Üleüldse pole vaja ühiskondlikel organisatsioonidel võidelda kõlbluse eest kunstis. Kunsti enda sees on piisavalt filtreid: lavastajad, kunstilised juhid, kriitikud, vaatajad, kunstniku enda hing. Need on kõlbluse kandjad. Pole vaja teha nägu, et võim on ainus kõlbluse ja moraali kandja. See pole üldse nii, üldiselt on võimul nii palju kiusatusi ümberringi, et tark võim maksab kunstile, et kunst hoiaks tema ees peeglit ja näitaks selles peeglis selle võimu vigu, eksimusi ja pahesid. Tark võim maksab selle eest kunstile. Mitte selle eest ei maksa võim meile – nagu ütlevad meie juhid – et “te tehkegi nii, nagu vaja, siis me maksame teile”. Kes teab, mida on vaja, kas nemad teavad, mida on vaja? Kes ütleb mulle, et... praegu ma kuulen, et “need on meile kahjulikud ja võõrad väärtused, kahjulikud rahvale” – kes seda otsustab, et kahjulik, kas seda otsustavad nemad? Nad ei pea üldse sekkuma, nad peavad aitama kunsti, kultuuri. Mina isiklikult arvan, et meil on vaja ühineda, veel kord ütlen, meil on vaja ühineda, meil on vaja mõneks ajaks sülitada neile, unustada need meie peened kunstilised nii-öelda refleksioonid üksteise suhtes. Mulle võib mingi lavastaja kui tahes ebameeldiv olla, kuid ma toon oma naha turule, et ta saaks oma arvamuse välja öelda. Ma kordan sisuliselt lausa Voltaire’i sõnu – sest mul on sellised kõrged inimlikud omadused, saate aru [eneseiroonia].

Aga kui nüüd mitte nalja teha, siis mulle näib, sellest saavad kõik aru. See on normaalne – on need, kes pole nõus, kes saavad vapustatud.

Mingi aja tagant kohtuvad meie teatritegelased presidendiga. Need on sellised harvad kohtumised, ma ütleks, dekoratiivsed, kuid nad siiski toimuvad, ja seal võib otsustada mingeid tõsiseid küsimusi. Ei, miskipärast hakkavad ka siin peale ettepanekud panna paika võimalikud piirid klassika tõlgendamisele. Miks peaks president need piirid paika panema? Miks ta

peaks üldse neisse asjadesse sekkuma, ta ei saa neist aru ja ta ei peagi neist aru saama, milleks seda? Ja üleüldse, milleks seda piiri on vaja paika panna, kes hakkab sellel piirivalvuriks? Aristarhov, saate aru. No ei ole seda vaja, tõlgendatagu kuidas tahes, keegi saab vapustatud – suurepärane. Meil toimub praegu teatris massiliselt väga huvitavaid asju, massiliselt huvitavaid lavastusi. Massilisega pean ma silmas, et palju, ma arvan, et see on hea. Erinevaid, poleemilisi lavastusi – suurepärane! Ei, miskipärast tahame me jälle... meie, üksteise kohta levitame kuulujutte, teeme vahel lausa pealekaebusi, ja tahame jälle puuris elada. Milleks küll jälle puuri, et las tulla jälle tensuur?

Pole vaja, pole vaja, issand, mida me küll teeme, ise loobume kättevõidetust? Kas me tahame illustreerida Dostojevskit, kes ütles, et jäta meid vaid eestkostest ilma, kohe me palume seda eestkostet jälle tagasi.

No mida me küll... kas tõesti on ta selline geenius, et ta ka meid nägi läbi tuhat aastat ette? Meie nii-öelda orjameelsuse.

Ma teen kõigile ettepaneku, sõbrad, meil on vaja kõigil selgesti arusaadavalt välja öelda oma arvamus selles asjas, nende sulgemiste kohta. Muidu me lihtsalt vaikime. Miks me vaikime kogu aeg? Suletakse lavastusi, pandi kinni “Jeesus Kristus superstaar” − issand, see solvas kedagi! Jah, solvab kedagi, solvab kedagi, ohh, ahh! Ja mis siis, ja mis siis? Ja meie õnnetu kirik, kes on unustanud, kuidas teda taga kiusati, hävitati vaimulikke, kisti ristid maha ja tehti juurviljalaod meie kirikutesse – ka tema kasutab praegu samasuguseid meetodeid. Tähendab, õigus oli Lev Nikolajevitš Tolstoil, kes ütles, et kirik ei tohi võimuga ühineda, sest siis ei teeni ta Jumalat, vaid teenindab võimu? Mida me suurel määral näemegi. Ja [kui öeldakse, et] pole vaja, et kogu kirik solvub – no pole midagi, pole midagi. Pole vaja kohe kõike kinni panna, või kui pannakse, siis on vaja sellele reageerida, meil üheskoos. Püüti ju midagi teha Borja Milgramiga Permis – me tõusime turri selle vastu, paljud meist – ja ta pandigi oma kohale tagasi. Kujutage ette, meie võim tegi sammu tagasi. Olles toime pannud rumaluse, astus ta sammu tagasi ja parandas selle rumaluse – see on hämmastav. See on nii haruldane ja ebatüüpiline. Kuid seda tehti, ja meil oli selles oma osa, tuleb öelda, sest kogunesime kokku ja järsku ütlesime oma arvamuse välja. Ja mulle tundub, et praegu, väga raskel ajal, väga ohtlikul, väga hirmsal, väga... see sarnaneb, ma ei ütle, millega, te saate ise aru... meil tuleb väga kokku hoida ja väga selgelt anda sellele vastulöök.

Kõik. Veel kord – palju õnne Arkadi Raikini sünnipäeva puhul.

Konstantin Raikini sõnavõtt Venemaa teatritegelaste liidu VII (XXI) kongressil Moskvas 24. oktoobril. Konstantin Raikin on Vene näitleja ning lavastaja, Satirikoni teatri kunstiline juht.

Veiko Õunpuu lavastus “NO39 Ema Courage” Teater NO99s (2016). Foto autor Kulla Laas.

Ma ei tea, kas see kõik tulenes pühapäevakoolidest või omaaegsest hästi tugevast moraaliõpetusest, aga kogu teatri õhkkond ei olnud minule vastuvõetav.

Nikolai Kultas, restoraniomanik

Toimetajad Eero Epner, Annika Üprus Kujundaja Martin Pedanik Esikaane foto Kulla Laas www.no99.ee www.saal.ee www.vonkrahl.ee www.kinosoprus.ee