30+ nr 3/2014 by AS Eesti Meedia

SUHTED:

PSÜHHOLOOGIA:

Lapse sünd on suhtele proovikiviks

Ostusõltuvus viib raha ja head suhted

TERVIS:

JUULI 2014 NR 3 ISSN 2346-6758

HIND 2.50 €

Milline toitumistrend võiks sobida sulle?

KINDLUSTUS: Kuus eurot päästab halvimast

SPORT:

ARGIPÄEV: Kui tööstress võtab võimust

Kettagolf võlub

JUHTKIRI

LK 1

SUVEAJAKS LEVIST VÄLJA Peatoimetaja Kadri Haavajõe, e-post kadri.haavajoe@ajaleht.ee KADRI HAAVAJÕE PEATOIMETAJA

Ajakirja toimetuse e-post 30pluss@ajaleht.ee Korrektor Gitta Lilienthal, e-post gitta.lilienthal@ajaleht.ee Makett aku.co Küljendaja Liina Valt

Reklaamipindade müük: Müügijuht Jane Barbo, e-post jane.barbo@ajaleht.ee Valdkonnaspetsialist Monika Schults, e-post monika.schults@ajaleht.ee Levijuht Erkki Lumisalu, e-post erkki.lumisalu@ajaleht.ee

KS MEIL KÕIGIL ole oma ettekujutus sellest, milline on kõige parem suvi. Kellel on selle osaks maakodu, kellel mere ääres veedetud aeg. Mõni arvab, et pole paremat raamatust ja vaikusest, teine ei saa ilma festivalide või matkadeta. Ja suvine kaleidoskoobipilt kõigist neist kildudest kokku saabki. Ehk mõtlesite ajakirja avades, miks kirjutame keset kõige magusamat puhkuseaega tööstressist. Kirjutame sellest lootuses, et suveajal, mil kell tiksub justkui teises tempos, loksub lainetega võidu paika ka arusaam, kas me oleme oma töövalikuga rahul. Viimaks on mahti sellele mõelda. Võib ju arvata, et töö on kõigest töö, aga kui oleme sellega hõivatud suurema osa oma ajast, siis tahame, et see aeg poleks elatud rahulolematult. Loomulikult tuleb puhates eelkõige püüda mitte mõelda tööle. Rääkisin hiljuti ühe tuttavaga, kes ütles, et heal juhul suudab ta puhkusele jäädes vaid paar päeva oma töömeile mitte lugeda, sest äkki on kellelgi teda tõesti vaja. Elutempo on läinud nii kiireks, et isegi napp puhkus, mil inimene ei ole kättesaadav, tundub lubamatu luksus.

Väljaandja AS Ühinenud Ajalehed Tartu t 8, 71020 Viljandi, telefon 433 0040

Ka töö ja vaba aja piirid on nihkunud. Paljudel on töökoht seal, kus on nende arvuti. Ja nende arvuti on üldjuhul kogu aeg nendega. Või siis nende telefon. Uuringute kohaselt tegeleb puhkuse ajal tööasjadega koguni kolmandik Eesti inimestest.

Trükk AS Kroonpress, trükiarv 32 000

Mäletan, kuidas paar aastat tagasi vaatasin, endal silmad suured peas, vastust ühele tööalasele e-kir-

Autoriõigused AS Ühinenud Ajalehed, 2014 ISSN 2346-6758

Ajakirja 30+ toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest. Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele on ajakiri tasuta. Ajalehtede tellimine tel 617 7717 või e-aadressil tellimine@ajaleht.ee. Järgmine ajakiri 30+ ilmub 30. augustil. Liitu meiega Facebookis, Ajakiri 30+

jale, kus seisis, et võin ka edaspidi sellel aadressil kirjutada, aga ma pean arvestama, et ta ei vaata oma e-kirjakasti igal nädalal. Esiti olin jahmunud. See asendus imetlusega. Üks noor inimene oli suutnud oma elu korraldada nii, et ei sõltunud e-maailmast. Seekordne 30+ number soovitab vaadata sisemaailma. Spetsialistid annavad nõu noortele peredele, kelle suhtele esitab väljakutse väike laps. Loodame, et need paarid saavad tuge teadmisest, et samasuguste muredega on kimpus teisedki. Ja et need mured on lahendatavad. Samuti vaatleme lähemalt seda, mis paneb meid poodlema, ning analüüsime, mis on ühe või teise levinud toitumistrendi head ja vead. Jagame praktilisi nõuandeid neile, kes plaanivad kodu kindlustada või autot soetada. Ja räägime lendavatest taldrikutest ehk tutvustame spordiala, mis on vaid mõne aastaga tohutult populaarsust kogunud ja toob inimesi õue ilmast hoolimata. Armastatud raadiohääl Owe Petersell kirjutab meie suvenumbri kolumnis muu hulgas asjadest, mida tema lapsepõlves polnud. Ei olnud nutitelefone ega arvuteid, telefonikõnesid ega e-kirju. Sai lihtsalt olla ära. Ta lubab sel suvel seda äraolemist proovida, et vaadata, kas maailm jääb seetõttu seisma. Inimene ei ole arvuti, milles saab mõtteid nagu programme klõpsti kinni vajutada. Masinaid aga saab. Alustuseks on proovimist väärt seegi. Kosutavat suve!

TÖÖELU

LK 4

TÖÖSTRESS TEEB PÜHAPÄEVAD MÕRUKS Ehkki töö pole ainus asi meie elus, võtab see üldjuhul kaheksa tundi meie argipäevast ja sellega seonduv stress võib varjutada ka ülejäänu. Uuringute kohaselt võib stress olla poolte töölt puudutud päevade põhjuseks. et tal ei olnud uusi väljakutseid ja võimalusi edasi areneda, samuti kahtles, kas ta ikka soovib olla ametnik. „Kas see on elukutse, mida ma tahan teha? Kas ametnikuks olemine saab olla elu kutse? Kas see tegelikult ka kutsub kedagi?” meenutab ta.

AUTOR: KADRI HAAVAJÕE KADRI.HAAVAJOE@AJALEHT.EE

Ka praegu töötab Peeter ametnikuna. Tema sõnul kandideeris ta sellele ametikohale pigem seetõttu, et õigustada lähedastele

Paraku kohtab ta karjäärinõustamises sageli inimesi, kes on läbi põlenud. „Sobimatute tööde ja unistuste tööde skaalal on nad ammu sobimatute poolel, kuid hirm muutusi teha on suur ja nii kannatatakse aastaid, kuni asi on tõsine ja tervis hakkab üles ütlema,” räägib nõustaja. „Me oleme tööusku rahvas. Ja kordame endale ikka ja üha mantraid. Tee tööd, siis tuleb armastus. Kes ütles, et töö peab meeldiv olema? Kohusetundlik inimene lihtsalt teeb. Kes kannatab, see kaua elab. Ja nii edasi,” loetleb ta eestlastele omaseid mõtteid. Tagajärjeks on eksistentsiaalne läbipõlemine, sest kuigi töö pole ainus asi meie elus, mõjutab see Saare väitel palju. Tunne, et need kaheksa tundi päevas ei ole väärtuslikud ja tunnustatud, tekitabki masendust. „Seetõttu tajuvad paljud inimesed, et neist on saanud pühapäeva vihkajad, sest nad ei soovi esmaspäeviti enam tööle minna,” lisab ta. Üldine ärevus

FO TO

: VE

Tegu on mehe kolmanda töökohaga. Eelmisest asutusest lahkus ta tundmuse tõttu,

Töökoha plusside ja miinuste üle arutledes jäävad Peetri sõnul kindlasti peale plussid: imetoredad, motiveeritud ja kompetentsed töökaaslased. „Suurepärane seltskond,” kirjeldab ta. Plusspoolel on kindlasti ka hea palk ja töökeskkond.

Pinget ja üleüldist ärevust tekitab aga töökoormus. Ei ole päevi, mil pole intensiivset töötempot ning tema tööst sõltuvad ka teised. Passimist, mida ametniku kuvandile sageli külge poogitakse, tema töökollektiivis ei ole. „Äkki ma olen midagi kahe silma vahele jätnud või on mõni tähtaeg, mille olen ära unustanud. Selline ebamäärane ärevus, mis ei ole üldse mõistlik,” kirjeldab ta. Pikemalt loe ajakirjast 30+

ARJÄÄRINÕUSTAJA Tiina Saare sõnul ei ole tööstress teema, mille üle meelsasti arutatakse. Inimesed kasutavad küll sageli ütlust, et on stressis, kuid kui asi on tõsine, ei ole Saare kogemust mööda sugugi kindel, et nad on valmis abi otsima. „Et nõrk olla ei ole populaarne, kiputakse seda varjama, sest muidu võib ju töökohast sootuks ilma jääda,” põhjendab ta.

Peeter (nimi muudetud) töötab Tallinnas riigiasutuses ametnikuna. Tööstressile mõtleb ta kaudselt peaaegu iga päev. „On ka paremaid päevi. Aga näiteks talvel, kui ilmad olid nii head, et sai tööle jalutada, käis mul peas omaette mäng. Läksin sebrast üle ja mõtlesin, et sebradel juhtub palju õnnetusi ning oleks tore, kui jään auto alla ja ei pea tööle minema. Saaksin ilmselt nädala või isegi kuu töölt eemal olla. See mõte veidi hirmutas mind,” tunnistab ta.

eelmisest töökohast lahkumist. „Tegelikult ma natuke lootsin, et ei saa seda töökohta, tahtsin lihtsalt puhata,” räägib mees.

SUHTED

LK 11

PISIPERE PANEB SUHTE PROOVILE AUTOR: KETLIN BELJAEV KETLIN.BELJAEV@AJALEHT.EE

Õ N E D Ü T L E V A D , E T perre oodatud lapse sünd mõjub paarisuhtele ainult hästi, muutes selle veelgi lähedasemaks ja tugevamaks. Teised seevastu ei suuda enam omavahelist särtsu üles leida ning jätavad lapsevanemaks saades mehe ja naise rolli varjusurma. Psühholoog Malle Roomeldi on öelnud, et suhte purunemiseks pole vaja miskit teha, selle hoidmiseks peab aga iga päev midagi tegema. Kui paaril ei jää enam värske ilmakodaniku eest hoolitsedes aega ega energiat enda suhte heaks pingutada, tuleks abi otsida perenõustajalt või psühholoogilt. Perenõustaja ja PREPi (paarisuhte rahulolu edendamise programm) paarisuhtekoolitaja Tiit Kõnnussaar ütleb, et terapeudi juurde tulles tõdevad paarid enamasti kibedusega, et pärast lapse sündi nende suhe muutus. Kuigi nõustaja juurde jõudmine on juba ise samm suhte hoidmise suunas, võetaksegi seda sagedamini ette siis, kui ei olda enam ainult kahekesi. Tiit Kõnnussaare sõnul on lapse sünd paarisuhtes vastuoluline ajaperiood, kus on korraga koos suur rõõm ja palju muresid. Seda ennekõike põhjusel, et mehe ja naise vahel on tekkinud täiesti uus, vanemlik suhe. „Kuigi võib tunduda, et tegemist on vaid eri nimetustega, on uute oluliste rollide tekkimisel vägagi kaugele ulatuvad tagajärjed,” lisab ta. Põhjus on selles, et vanema roll, mis hammustab lapse sünni järel lõviosa ajast, energiast ja tähelepanust, surub paarisuhte tagaplaanile. Kuigi see võib perenõustaja väitel pikalt koos elanud paaridele esialgu isegi värskendavana tunduda, hakkab seni kesksel kohal olnud paarisuhte kahanev roll peagi partneri suhtes ebakindlust ja rahulolematust tekitama. Perenõustaja tõdeb, et oluline suhte osa, mis laste saamise järel kannatama kipub, on seksuaalelu. „Probleemid selles vallas viitavad enamasti sellele, et vanemlik suhe on paarisuhte täiesti kõrvale tõrjunud. Seksuaalne tõmme käib ikka naise ja mehe, mitte ema ja isa vahel,” selgitab ta. Pikemalt loe ajakirjast 30+ FOTO: SHUT TERSTOCK.COM

PSÜHHOLOOGIA

LK 19

AUTOR: TEELE ÜPRUS TEELE.YPRUS@AJALEHT.EE

MIKS POODLEMINE MEID KÜTKESTAB? M

E K Õ I K O L E M E end hästi tundnud, kui kaua ihaldatud esemega poest välja sammume. Samas on tuttav kahetsustunne, kui oleme suures tuhinas koju tarbetu eseme soetanud, sest see on olnud soodne. Ostelda on mõnus, aga kui selle järele juba vajadus tekib, tasub häirekella helistada. Marie (34, nimi muudetud) hakkas müügiportaalide vastu huvi tundma viis aastat tagasi, kui sündis tema esimene laps. Kauplustes ta käia ei armastanud ning et valik ja hinnaklass väikeses kohas, kus naine elas, polnud alati sobivad, hakkas ta uurima internetikaubanduse võlusid. Just beebikauba kohta. „Nii oligi mul varsti konto Buduaari, osta. ee ja okidoki.ee turul ning hoidsin silma peal ka kuulutuseportaalil soov.ee ja Sipukate Oaasil,” loetleb naine, kes on interneti kaudu vankri, riideid ja mööblit soetanud. „Päris hullumeelne ettevõtmine,” tunnistab Marie, kuigi usub, et on saanud palju asju ka soodsalt, kuid kindlasti on ta ostnud rohkem, kui on vaja olnud. Kuigi laps on nüüd suurem ja otsest ostmisvajadust Marie ei tunne, on portaalid ikka tema igapäevaosaks. Ei möödu päevagi, kui ta mõnda internetikauplust ei külasta, kuigi tegeleb pigem nii-öelda vaateakna šoppamisega ja tehinguks iga kord ei lähe. „Vahetevahel ajab see mind ennast närvi, sest aega, mis ma sellele kulutan, võiks ju mõistlikumalt kasutada,” nendib naine. Kui ta aga mõne soodsa ja kena asja leiab, tekib hasart. „Õnneks päris lolle asju kokku ostnud ei ole,” rõõmustab Marie, kel lapseriideid on küll rohkem, kui kulub, ja kes ühe kapiostuga läks ka alt. Kapis seisavad veel mõned endagi riided, mis selga ei passi, aga ära visata ei raatsi. „Otsin neile uut omanikku, aga müügimehena ma sama osav pole,” arvab naine. Ta tunnistab, et ostlemine tekitab temas rõõmu, rahustab ja viib mõtted tööasjadelt eemale. „Mul on hea meel, kui olen mõne tehingu teinud. Pakki oodata on ka põnev, kuigi mõnikord võib pakki avades pettuda,” tõdeb Marie. Pikemalt loe ajakirjast 30+

RAHA

LK 22

AUTOR: MARKO SUURMÄGI MARKO.SUURMAGI@AJALEHT.EE

KUUS EUROT KUUS PÄÄSTAB TRAGÖÖDIAST FOTO: ANT S LIIGUS/PÄRNU P O STIMEE S

Noor pere oli võtnud suure laenu, pannud mängu kõik säästud ja soetanud endale Tartusse korteri. Aga veel enne, kui pere jõudis uude koju sisse kolida, juhtus õnnetus. Veetoru purunes, ujutas üle kogu korteri ning rikkus ka naabrite elamise. Kahju ulatus tuhandetesse eurodesse.

E L L E L L O O L O L I õnnelik lõpp, sest nagu kodulaenu võtnute puhul tavaline, oli neilgi kodukindlustus ning lepingu sõlmides olid nad end vastutuskindlustusega kindlustanud ka naabritele tekitatava kahju eest. Noored maksid omavastutust 200 eurot ning napilt kuu aega hiljem olid taastatud nii nende kui naabrite korter. Lõhkenud toru, purunenud boiler ja ootamatult üles öelnud pesumasin on õnnetused, millega kodude kindlustajatel kõige tihedamini tegelda tuleb. Tekkivad kahjud pole küll võrreldavad tulekahju külvatava hävinguga, kuid paraja põntsu rahakotile võivad need panna ometi. Eriti kui arvestada, et tihti on õnnetuse põhjustaja korteris kahjud palju väiksemad kui naabril, kellele kogu vesi laest ja seintest kaela valgub. Kindlustajad toovad ekstreemse näitena, kuidas üheksakorrulise maja ülemisel kor-

rusel purunenud pesumasina tõttu ujutati üle kaheksa selle all olnud korterit. Kõik peale õnnetuse põhjustaja olid oma eluruumid kindlustanud. Nende korterid taastati ja seejärel jõudsid peaaegu ühe nädala jooksul pesumasina õnnetu omanikuni kaheksa korteri remondiarved, sest kindlustusﬁrmade jaoks on elementaarne, et kahju nõutakse välja selle põhjustajalt. Viis kuni seitse eurot Kindlustusfirmade veebilehtedel olevad kalkulaatorid näitavad, et olenevalt ﬁrmast kulub viis kuni seitse eurot kuus, et kaitsta enda ja naabrite korterit õnnetuse eest, mis tabab inimest tavaliselt siis, kui ta selleks kõige vähem valmis on. Paraku näitab statistika, et kodude ja veel vähem kodus oleva vara kindlustamine pole Eestis sugugi tegevus, millesse inimesed väga tõsiselt suhtuksid. „Hiljutine analüüs

Lõhkenud toru, purunenud boiler ja ootamatult üles öelnud pesumasin on õnnetused, millega kodude kindlustajatel kõige tihedamini tegelda tuleb.

näitas, et vaid viiendik tuleõnnetusse sattunud majadest on olnud kindlustatud,” lausub ERGO Insurance SE kindlustusdirektor Andres Konsap. See näitab, et inimeste teadlikkus kodukindlustusest on madal, kuid aastate jooksul on kindlustatud kodude hulk hakanud tõusma. Konsap tunnistab, et kindlasti on selles oma osa pankade antavatel kodulaenudel, millega laenuvõtjal kaasneb kohustus laenu tagatiseks antud kinnisvara ära kindlustada. Üks märk sellest, et paljud õnnetustesse sattunud majad on kindlustamata, on avalik annetuste kogumine tules hävinud kodude taastamiseks. Kindlustusﬁrmade esindajad suudavad meenutada vaid ühte juhtumit, kui pärast tulekahju on kogutud avalikult annetusi kindlustatud maja taastamise sildi all. Pikemalt loe ajakirjast 30+

TEHNIKA

LK 25

KASUTATUD VÕI UUS AUTO EHK KELLELE EMA, KELLELE TÜTAR Kujutage ette, et plaanite autoostu. Oletame, et olete otsitava neljarattalise hinnaks arvestanud umbes 12 000 eurot. Sellise summa eest on võimalik soetada päris uus auto. Kas aga minna vabrikulõhnalise sõiduki manu või võtta ikkagi pruugitud, kuid see-eest nooblim riistapuu? Teine sõber leiab, et hea kaup on hoopis vähe kasutatud masinad, näiteks esindustes proovisõiduautodena kasutuses olnud „pillid”. Umbes aasta vanad ja väga väikese läbisõiduga. Tema jutu põhjal on tegu vaat et unelmate kombinatsiooniga: selline sõiduk on uuevääriline, garantii kehtib sel veel jupp aega, ent esimene hinnalangus on ära toimunud. AUTOR: KARL-EDUARD SALUMÄE KARL.SALUMAE@AJALEHT.EE

M FOTO: URM A S LUIK /PÄ RNU P O STIMEE S

I D A T E I S E D A R V A V A D ja soovitavad? Esimene tuttav kiidab tuliuue masina mõtte heaks. Ta räägib, et on ise niiviisi talitanud ja pole kordagi kahetsenud. Ta ütleb, et pole nii rikas, et „sakste äraruunatud panne” remontida. Et uus auto on ikka uus auto.

Kolmas arvaja väidab, et kui tahta sellise hinna eest „õige inimese autot”, siis tuleb vaadata vähemalt kolm-neli aastat vanade autode poole, mille hind on jõudnud piisavalt langeda. Ta räägib, et hea hinnaga korralikke masinaid leiab Saksamaalt, ja märgib, et uued odavad autod on kõva plasti täis ja väheste mugavuslisadega. Risti vastupidiste seisukohtade kuulamise järel on autoostja sisuliselt samas seisus,

nagu enne arvamuste küsimist. Mis siis ikkagi oleks õige: päris uus, vähe kasutatud või veidi rohkem kasutatud auto? On teemasid, mille üle automehed on alati vaielnud ja jäävadki vaidlema. Näiteks diiselmootori mõttekuse küsimus. On neid, kes sõidavad juba mitmenda diiselautoga ega taha madalale kütusekulule ning jõulisele minekule viidates enam kunagi bensiinimootoriga autot, ning on neid, kes ei taha diislitoitel jõuallikaga masinat kõigi selle plussidest hoolimata, öeldes, et tänapäevased diiselmootorid on kapriissed, kallid remontida ja hooldada ning lähevad vaevaliselt soojaks. Vaidlused ei vaibu. Üks niisugustest teemadest on kahtlemata ka sama hinnaga uus auto versus pruugitud auto. Omad eelised ja miinused on mõlemal ning kui asjatundja on avatud

meelega ega soovi iga hinna eest oma arvamust peale suruda, tõdeb ta ilmselt isegi isiklikku seisukohta omades, et kõik on suhteline ning oleneb konkreetse inimese vajadustest, võimalustest ja eelistustest. Rääkimata kõikvõimalikest agadest, mida nii lai teema endas kätkeb. Absoluutset tõde ei ole olemas. Muu hulgas ei tohi unustada ka emotsionaalset aspekti. Kui keegi on pruugitud auto ostuga orki lennanud, seejärel esindusest uue auto soetanud ning sellega rahule jäänud või kui kellelegi pakub rahuldust, et auto lõhnab ostmise hetkel „vabriku” järele, siis on äärmiselt keeruline teda kasutatud neljarattalise eelistega veenda. Tõenäoliselt valib ta tuliuue sõiduki ka siis, kui see nõuab rahalises mõttes teatavat pingutust. Pikemalt loe ajakirjast 30+

SPORT

LK 29

AUTOR: MADIS JÄRVEKÜLG 30PLUSS@AJALEHT.EE

FOTO: MARKO SA ARM/SAK AL A

DEMOKRAATLIK MÄNG VIIB KETTAID LOOPIMA

I I M A S E V I I E A A S T A G A on

Eestis tekkinud 25 selle spordiala harrastamiseks mõeldud parki. Vähemalt kord kuus tegeleb selle spordialaga umbes 5000–6000 inimest. Selle sportliku harrastuse varustust toovad maale ja müüvad Eestis neli ettevõtet. Jutt käib disc-golﬁst, mis Eestis aina jõulisemalt kanda kinnitab. Pidevalt nädalamänge korraldavad discgolfi klubid tegutsevad Tallinnas, Tartus,

Viljandis, Pärnus, Keilas, Annikorus ja Otepääl ning iga suve lõpus võistlevad parimad mängijad Eesti meistrivõistlustel. Tallinnas Nõmmel disc-golﬁ pargi niisama hästi kui omal jõul püsti pannud Indrek Sarvini sõnul varieerub sealsel nädalamängul osalejate arv 15st 50ni. Tema hinnangu kohaselt on pidevaid mängijaid kõige rohkem Viljandis. „Tallinnas oli viimasel nädalamängul 45 võistlejat, Viljandis oli 57,” tõdeb ta.

Võistlustel lastakse ühele rajale korraga kõige rohkem neli-viis inimest. Seega, kui mängitakse 18 korviga pargis, siis mahub ühte parki korraga 72–90 võistlejat. Keila linnavalitsuse kultuurinõuniku, sealse taldrikugolﬁ edendaja Jaanus Väljamäe algatusel rajati Keilasse disc-golﬁ park aastal 2009. „Algul mängisin terve aasta üksi. Siis ei olnud veel kedagi, kes sellest alast midagi teaks, saime sinna vanad soomlaste

kettad. Tallinnast käisid üksikud mängijad,” jutustab Väljamäe. Disc-golfi kui võistlusspordi suurem puhang on tema sõnutsi aset leidnud viimase kolme aasta jooksul. Väljamäe arvates läheneb praegu olukord Eestis Helsingi fenomenile, kus linnalähedastes parkides on nii palju mängijaid, et kõik ei pääse korraga jaole. Pikemalt loe ajakirjast 30+