30+ nr 5/2014

SUHTED:

SPORT:

Mis müstiline side on õdedel ja vendadel?

Basseinis võib mängida ka kabet

RAHA: Kuidas panna blogi enda kasuks tööle?

NOVEMBER 2014 NR 5 ISSN 2346-6758

HIND 2.50 €

HOBI: Väärikad autod lisavad elule vürtsi

TERVIS:

Test, mis võib päästa mehe elu

JUHTKIRI

LK 1

KAS KEELETEST? Peatoimetaja Kadri Haavajõe, e-post kadri.haavajoe@ajaleht.ee KADRI HAAVAJÕE PEATOIMETAJA

Ajakirja toimetuse e-post 30pluss@ajaleht.ee Keeletoimetus ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Makett aku.co Küljendaja Liina Valt Reklaamipindade müük: Müügijuht Jane Barbo, e-post jane.barbo@ajaleht.ee Valdkonnaspetsialist Monika Schults, e-post monika.schults@ajaleht.ee Levijuht Erkki Lumisalu, e-post erkki.lumisalu@ajaleht.ee Väljaandja AS Ühinenud Ajalehed Tartu t 8, 71020 Viljandi, telefon 433 0040 Trükk AS Kroonpress, trükiarv 32 000 Autoriõigused AS Ühinenud Ajalehed, 2014 ISSN 2346-6758

Ajakirja 30+ toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.

L

A P S E N A K U U L U S T E I S T E minu lemmikraamatute hulka Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Olin päris pisike, kui selle raamatu oma vanaema raamaturiiulist leidsin ja nendesse rahvasuust korjatud lugudesse sukeldusin. Muistendid ja lood puudest, millel on hing, kodukäijatest ja maa-alustest olid põnev ja vahel hirmutav lugemine. Üsna sageli lõppesid need rahvasuust pärinevad lood sellega, et jutu kangelased said heale järjele või lausa kuningasoost kaasa ja kaasavara. Õnnest ja õnnelik olemisest oli seal aga juttu vähe. Öeldakse, et hea tervis ongi õnn. Samas teab vanarahvas kohe lisada, et iga mees on ise oma õnne sepp. Selles numbris kirjutamegi meeste tervisest, et julgustada mehi tihedamini arstile tervisekontrolli minema. Et meie isad, vennad ja lähedased sõbrad oleksid veel kaua terved.

Meeste tervisest rääkiva loo valguses küsisin kohe kolmelt tuttavalt alla 40aastaselt mehelt, kas nad on PSA-testi teinud. Vastuseks sain muu hulgas küsimuse: „Kas tegu on mingi keeletestiga?” Tõsi. Seesama küsija sai hetk hiljem ise aru, millega tegu, ja ütles, et teda on testitud. Teisedki olid seda ühel või teisel põhjusel teinud. See on aga vaid üks test, kuid väga oluline test, sest eesnäärmevähki sureb Eestis lubamatult palju mehi. Paljud neist jõuavad arstile liiga hilja. Asju, mida oma tervist silmas pidades tegema peaks, on rohkem. Ja vahel on vajalik hoopis teha vähem – võtta aeg maha.

Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele on ajakiri tasuta.

Lähedastest räägime veelgi ja vaatame paari loo näitel, mis on see müstiline side, mis ühtedest õdedest ja vendadest teeb kõige lähedasemad sõbrad, teisi ei ühenda midagi muud peale teadmise, et ollakse geneetiliselt seotud.

Ajalehtede tellimine tel 617 7717 või e-aadressil tellimine@ajaleht.ee.

Teiste teemade seas teeme juttu ka edust, sest mõtteainet pakub Jaapanis elanud naise analüüs

Järgmine ajakiri 30+ ilmub 29. novembril.

Liitu meiega Facebookis, Ajakiri 30+

sellest, kes on seal, meile distantsilt kauges riigis, edukas. Kuigi kultuur, tavad ning see, kellel läheb hästi, meie ühiskonnaga võrreldes erineb, kõlab ometi tuttavalt Jaapanis tehtud uuringutest selgunu: õnnelik inimene on see, kes võib elu lõpuni tegeleda asjaga, mida ta armastab ja millega seoses end vajalikuna tunneb.

Aastaid tagasi, kui täiskasvanud novembrikuu alul aknal küünla süütasid, et lahkunud kalleid meenutada, ja seda hingedeajaks nimetasid, tundus see lapse mõistusele midagi müstilist, salapärast ja adumatut. Eks selles oli oma roll nendelsamadel rahvajuttudel. Lisaks muule sain ka oma lapsemõistusega aru – meie seast lahkunud kalleid inimesi pole unustatud.

Seekordses ajakirjanumbris nõuandeid jagava psühholoogi Ene Raudla sõnul oleme kõik oma perega elu lõpuni seotud. See, millised on peresuhted, on aga meie endi teha. Kuigi vahel on koduuks aastateks suletuks jäänud, ei tähenda see, et lahkujad on unustatud.

Algamas on hingedeaeg. Hoidke siis oma lähedasi!

SUHTED

LK 5

AUTOR: MARGE VÄIKENURM 30PLUSS@AJALEHT.EE

ÕED-VENNAD: „MEIL ON LAHE OLNUD!” M

I S M U U D A B Ü H E D vennad

ja õed lähedaseks, teised aga jätab võõraks? Vanem õde ja kaksikvennad, kellel on suheldes nagu ühine vereringe – selline näide haruldasest sidemest on Margit Predel, Oliver ja Silver Meikaril.

Neist kolmest enim tuntud on Silver, kes kaks aastat tagasi Reformierakonna rahastamise hämaraid telgitaguseid avas. Praegu kajastab ta ajakirjanikuna sündmusi Ukrainas. Seega istuvad ühe laua taha vaid Oliver ja Margit, et omavahelisest läbisaamisest rääkida.

Jutt algab sellest, mis vahepeal Margiti elus juhtunud on. „Paras segadus on. Toibun. See on nagu raskel hommikul ärkamine. Ootamatult halb,” sõnab Margit, kellel tuli loobuda abivallavanema kohast, sest Otepääl vahetus taas võim. Seni äriajamist nautinud naine mõistab, et ettevõtlus ei pruugi olla ainus ala, mis teda tõmbab.

FOTO: ARVO MEEKS/ VALG AMA AL ANE

Vend Oliver näeb veel üht-teist, mida õde hiljuti läbi elas. „Kui kõrvalt olen vaadanud, siis on sul olnud ilus kogemuslik rännak. Sa ütlesid, et võib-olla ei tahagi enam firma-

juhi tööd teha. See on suur areng,” lausub ta. „Saad ennast jälgida ja kogeda. See hoiab sind vormis.” Ühes väikses toas Margit, Silver ja Oliver kasvasid üles Tartus Annelinna kolmetoalise korteri kõige pisemas toas. „Oleme kas selle või tont teab mille pärast hästi lähedased. Vennad on mulle kõige lähedasemad inimesed, kui lapsed välja arvata,” tunnistab Margit. „Kohati on see probleem. Meie elukaaslastele teeb pisut tuska, et peale nende on alati veel keegi väga tähtis.”

Oliveril on kohe vastus valmis: „See on siis nende endi egoprobleem.” „Meil on hästi lahe olnud,” muheleb Margit ühistele seikadele tagasi mõeldes. „Õde oli vannis, meie istusime vanniserval ja puhusime juttu,” meenub Oliverile pilt lapsepõlvest, kui kaksikud alles pisikesed jõnglased olid. Õe peigmehed pidid aastaid hiljem aga paraja kadalipu läbima. Oliver armastas

juba siis tulevase teadlasena katseid teha. „Väga tore oli ju,” muigab ta. „Mul oli üks poiss-sõber, kes on nüüd ajakirjanik. Mida sa temaga tegid?” lõkerdab õde naerda. „See oli kaaliumpermanganaadi ja magneesiumi segu,” mäletab vend. „Issand, tal olid juuksed peas püsti!” hüüab Margit. „Kutsusime ta tuppa. Kui tuppa astus, käis pauk!”

Tülisid tekkis toona kõige rohkem kaksikute vahel, aga kui vaja, siis kaitsesid poisid teineteist kellegi kolmanda eest kõhklematult. Margit, kellel on kaks poega, luges emaks saanuna raamatut poiste kasvatamisest. „Päras lugemist oli meeldiv tunne. Poisid peavadki kaklema, elama ohu piiril,” mõistab ta, et on oma poegi õigesti kasvatanud. „Armastus on loobumine. Lapsevanemana on sind alguses vaja, aga pead andma lapsele ka vabadust, et ta areneda saaks,” märgib Oliver.

„Mäletan, kuidas Silveriga legoklotsidega mängisime. Tema ehitas suuri losse, tegi huvitavaid lahendusi. Mind huvitas tehniline pool, kõik pidi seoses olema.” Sellised lood näitavad tema sõnul, mida lapsed teha tahavad ja milles andekad on. Ära torma aitama Oliver kiidab Margitit. „Õde on meid hästi palju hoidnud ja meiega avameelne olnud.

Sina olid esimene, kes rääkis meile seksist.

See oli paras šokk,” naerab Oliver, õde teda imestunult kuulamas. Margit elevust tekitanud jutuajamist ei mäleta.

Kui ema suri, võttis kaksikvendadest kuus aastat vanem Margit emarolli üle.

Praegu ta väldib seda viga – püüab vähem muretseda. „Oliveriga oleme teinud turvalisemaid valikuid kui Silver. Kuigi vahel väga muretsen Silveri pärast, ei võta ma seda enda sisse. Ei lähe teda päästma. Ka mina ei kujutaks ette, et vennad tuleksid minu elu korraldama. See on välistatud.” Oliver on õega nõus: „Parim, mida teha saame, on toeks olla.”

Pikemalt loe ajakirjast 30+

TERVIS

LK 12

LIHTNE TEST ANNAB MEESTELE OLULIST INFOT Oma doktoritöös leiab dr Kristo Ausmees, et mehed võiksid PSA-testi teha seni soovitatust varem, sest vereanalüüsi tulemused ei näita mitte ainult kasvajariski, vaid ka kahjustuste astet eesnäärmes. Need mõjutavad viljakusnäitajaid.

A

mehed õnneks aina sagedamini meestearsti juurde ennetavatele terviseuuringutele. „Ma näen iga päev mehi, kes tulevad 35–40aastaselt eesnäärmekaebustega arstile: väike valu, urineerimishäired. Kõigil on üks küsimus: „Doktor, mis selle taga on?” kõneleb Tartus asuva Medita kliiniku arst dr Kristo Ausmees.

Koos patsiendiga eelnevat elukaart „sirvides” selgub, et paljud neist on 15–20 aastat tagasi põdenud mõnd suguhaigust.

Ausmees selgitab, et suguhaiguste puhul on tegu „kurikavalate bakteritega”, mis võivad tekitada suguteedesse kroonilise põletiku fooni. „Põletik võib endast kaebustega märku anda alles aastate pärast,” ütleb arst ja lisab, et see on üks näide elustiilifaktorist, mis mõjutab viljakust ja seksuaalsust, sest pidevad tervisemured võivad tekitada ka stressi ja muresid paarisuhtes.

On tõestatud, et elustiilil on kuni 50 protsendi ulatuses tõenäosus haigestumise riski

F O T O : A R V E T M Ä G I / V I R U M A A T E ATA J A

AUTOR: KADRI HAAVAJÕE KADRI.HAAVAJOE@AJALEHT.EE

RSTIDE SÕNUL TULEVAD

suurendada. „See, mida me sööme, joome ja teeme, on väga oluline krooniliste haiguste väljakujunemisel,” rõhutab ta.

Uued teadmised Seetõttu on olulised ka dr Ausmehe kevadel kaitstud doktoritöö tulemused, sest keskealiste meeste viljakust ja seda mõjutavaid tegureid maailmas seni väga uuritud ei ole. „See oli maailma kontekstis suhteliselt silmi avav ja kompleksne uuring, mida me nelja aasta jooksul tegime.” Uuringu viis ta läbi Tartu Ülikooli kliinikumi androloogiakeskuses ning uuriti 45aastaste meeste viljakusparameetreid ja neid mõjutavate tegurite avaldumist.

Selgus, et keskealise mehe viljakusnäitajad ei sõltu ainult vanusest, vaid elustiili mõjuritest, nagu kehaline aktiivsus ning varem põetud suguhaigused. Samuti leiti uuringus, et keskealiste meeste seemnevedeliku kvaliteet langeb seoses eesnäärme suurenemise ning urineerimisprobleemide tõusuga. Sarnane seos avaldus ka suguteede põletikuliste muutustega.

Kristo Ausmees meenutab, et just tema doktoritöö kaitsmise ajal ilmus ühes ajalehes karikatuur, millel kujutati võrdlust, kuidas 1980ndatel oli paari mõtteviisiks lõpetada põhikool ja siis mõelda järelkasvu peale. Vastukaaluks on tänane olukord, kus lapsi ei saada isegi kõrgkooli lõpetades, vaid oodatakse aega, mil tuntakse end majanduslikult kindlustatutena. Nii on palju mehi, kes saavad veel kolmanda või hoopistükkis oma esimese lapse vanuses 45+. „Kultuurilised ja sotsiaalsed muutused on Eestis toimunud üsna lühikese aja jooksul ja enam ei saa vaadata kummaliselt 45või 50-aastase mehe peale, kes tuleb arstile, sest soovib partneriga lapsi, aga see pole poole aasta jooksul õnnestunud,” kirjeldab ta.

EE STI NO ORI MEHI PA IN AVA D EE STI K A IT SE VÄ E JA TERVISE ARENGU IN STITUUDI ANDME TEL ALKOHOLI JA S U I T S E TA M I S E N I N G S U U R E N E N U D K E H A K A A L U M Õ J U .

Ausmees sõnab, et hilisem alustamine on kaasa toonud ka selle, et päris paljud paarid ei saa loomulikul teel lapsi ning seega on suurenenud ka kehavälise viljastamise protseduuride hulk. Samas tähendab lapsevanemate kõrgem iga kahjuks ka suurenenud kromosoomi- ja neuroloogiliste haiguste riski lapsel ja seda mitte ainult ema vanust silmas pidades. „Uuringutega Kesk- ja Lõuna-Euroopas on näidatud, et vanemate meeste lastel on suurem risk kromosoomi-, neuroloogiliste ja psühhogeensete haiguste suhtes. Miks see nii on, seda on väga oluline teada ja see ongi keskealiste meeste viljakusnäitajate uuringute põhjus,” selgitab ta.

Pikemalt loe ajakirjast 30+

TERVIS

LK 16

ISTUV TÖÖ MUUTIS DIABEEDI NOORTE HAIGUSEKS AUTOR: EVELIIS EEK 30PLUSS@AJALEHT.EE

K

U I G I I I T Ü Ü P I diabeeti peetakse

eelkõige eakate inimeste haiguseks, siis aastatega kardinaalselt muutunud mugavast elustiilist tingituna on haigestumas üha nooremad inimesed, sealhulgas ka need, kel vanust kõigest 30+.

Endokrinoloogiakeskuse kõrgema kategooria endokrinoloog Bela Adojaan, mis soodustab II tüüpi diabeedi teket?

Ebatervislikust toitumisest tingitud suur kehakaal ja vähene füüsiline aktiivsus tekitavad kindlasti suuri probleeme – toitainete omastamiseks vajaliku insuliini tundlikkus väheneb, keha vajab seda üha rohkem ja tasapisi insuliinivarud ammenduvad. See on II tüüpi ehk vanemaealiste ülekaaluliste inimeste diabeet.

Järjest enam haigestub II tüüpi diabeeti aga ka keskealisi, sest ülekaaluline organism vananeb kiiremini. Meil on analüüs, mis näitab, kui vana on patsiendi keha. Kui ülekaalus keskealine inimene saab teada, et tema keha vanus on 60–70 aastat, siis see paneb loomulikult mõtlema. Need, kellel on ülekaal, peaksid ikkagi kord aastas arsti juures käima ja tegema ennetavaid terviseuuringuid.

Kuivõrd mõjutab tõik, et üha rohkematel inimestel on istuv töö, II tüüpi diabeeti haigestumist?

Meie elustiil on nii kardinaalselt muutunud ja kontoritöö on üks peamisi põhjuseid, miks see nii on. Kui me kogu aeg istume, sööme ja närvitseme, siis veresuhkur on juba elustiilist tulenevalt kõrgem kui muidu, insuliini kulub rohkem ja nii need mehhanismid kuluvadki. Kui oleksime füüsiliselt aktiivsemad, paneksime oma insuliinivarud säästlikumalt ja paremini tööle.

Milline peaks olema ideaalmaailmas inimese igapäevane füüsiline koormus?

Eakatele soovitatakse vähemalt 30 minutit koormust päevas, uuemad uuringud ütlevad, et ikkagi tund aega füüsilist koormust päevas on optimaalne. Tihti pole muud vajagi kui seda, et kõnnid näiteks päeval rohkem, vahepeal teed harjutusi, pidev koormus lükkab ainevahetuse käima.

Uuringud kinnitavad, et kui inimene istub terve päeva ja läheb õhtul tunniks ajaks trenni, siis ainevahetuslikust aspektist ei ole see nii efektiivne.

Mis on kuldreeglid, mida peaks toitumisel arvesse võtma?

Peamine reegel on, et toitumine peab olema tervislikus tasakaalus, kõiki toiduainete gruppe tuleb süüa, vaadake kasvõi internetist toitumispüramiidi. Tervisliku toitumise nõuandeid on igal pool hästi palju, ei tasu minna äärmustesse. Ülekaal tähendab seda, et inimene sööb rohkem kui kulutab, nii lihtne see ongi! See, milline on õige toidukogus igale inimesele, sõltub geneetilisest ainevahetuse kiirusest, pikkusest, soost, vanusest, elustiilist. Nii et loodus ei ole kõigi vastu õiglane. Toiduvalik peaks olema selline, et inimene ei võtaks kaalus juurde.

Sobiva koguse ja koostise leidmine tuleb praktikas. Esialgu soovitan end kurssi viia erinevate toiduainete kalorisisaldusega, see avab silmad, selle järgi tehke endale toidusedel, mida kui palju süüa.

Kui sage on juhus, et inimene põeb II tüüpi diabeeti, ilma et ise seda teaks?

Teadlased kinnitavad, et II tüüpi diabeedi haigestumisest avastuseni läheb 10 aastat, st haigus on pikka aega varjatud kujul.

See on üks sagedamini esinevaid kroonilisi haigusi ja veresuhkru mõõtmine on juba tavaline rutiin igal pool. On olemas teatud riskitestid, mille alusel hinnatakse, kas patsiendil on kõrgem risk haigestuda diabeeti, ja reeglina perearstid lähtuvad sellest skaalast ja asuvad patsienti juba varakult uurima.

Ka profülaktiline meditsiin on meil üha rohkem hoogu saamas, meil on töötervishoiuarstid, kes väga hoolikalt töötavad. Ma ei usu, et meil diagnostikaga halvasti on, pigem sõltub see patsientidest, kui sageli ta arsti juures käib. Eks ikka leidub juhtumeid, kus haiguse avastamine hilineb.

Pikemalt loe ajakirjast 30+

ELU

LK 19

AUTOR: MAARJA YANO 30PLUSS@AJALEHT.EE

EDU = ÕIGEL RAJAL PÜSIMINE? Meil kõigil on oma arusaam sellest, mida tähendab meie jaoks edu ja edukus.

Jaapanis elanud Maarja Yano loob värskendava pildi sellest, mida tähendab seesama mõiste teises Euraasia servas asuvas Jaapanis.

P

O L E I N I M E S T, K E S ütleks, et ta

Truud sõbrad ja kolleegid, kellega mees firmasse astudes tutvus, on tema kõrval püsinud päevast päeva oma kolmkümmend aastat. Ka nendel lugematutel kordadel, kui töölaua taha pidi istuma nädalavahetusel või kui viimasest õhtusest rongist maha jäädes tuli öö kapselhotellis või oma töölaua taga kummuli magades veeta.

Jaapanist mitte midagi ei tea. Jaapanlastel on meile kõigile õnnestunud jätta mingi mulje. Kas siis eksootiline kujutluspilt traditsioonilises rõivas geišast või hoopis valgekraest, kes tikub end surnuks töötama.

Eestis on üllatavalt palju inimesi, kes jaapani keeles vähemalt paari sõna teavad. Sama ei saa ju öelda teiste kaugete paikade, näiteks Vietnami, Taiwani või Hongkongi, isegi mitte Lõuna-Korea kohta. Jaapanis nagu Eestis ja kõikjal mujal maailmas on igasuguseid inimesi ja väga erinevaid väärtushinnanguid – seda ei tohiks ka järgnevat lugedes ära unustada. Küll aga tuleb tõdeda, et Jaapanis on tugevalt olemas nii-öelda peavoolu väärtussüsteem ja küllalt konkreetne kuvand sellest, milline on üks edukas inimene.

Ta on olnud mentor noorematele töökaaslastele ja eluaegne tänuvõlglane vanematele kolleegidele, kes nüüdseks on firmast lahkunud kas tütarfirmasse väärikale positsioonile või pensionile. Sama teekond ootab tedagi. Ta palganumber on hilisööni kontoris istuvate 30aastaste töökaaslastega võrreldes endiselt mitmekordne ja ta on selle auga välja teeninud, vastutades viimased kümme aastat firma hea käekäigu eest.

Kuid nüüd jääb vastutuskoorem aasta-aastalt järjest väiksemaks.

Edukas 60+

FOTO: SXC.HU

Peab tõdema, et kõige edukam inimene Jaapanis on üle 60aastane meesterahvas.

Eelkõige seetõttu, et tema ongi paika pannud oma aja edu kuvandi. Ta võib endale südamerahuga võtta au oma riigi sõjajärgsest madalseisust välja toomise ja Jaapani majandusime korraldamise eest.

Ta on tõenäoliselt sündinud väga traditsioonilises kodus, maganud tatamipõrandal madratsi peal, söönud madala laua taga põrandal istudes. Tema vanemad on elanud üle sõja kaotuse ja tema on sellele järgnenud beebibuumi laps, kes sündis Ameerika okupatsiooni lõpuaastail. Ta on lõpetanud Tokyo Ülikooli, sest see on Jaapani Harvard.

Pärast ülikooli, 22-aastaselt, astus ta suurkorporatsiooni ja pühendas kogu oma vaba aja selle teenimisele.

Kuue-seitsmekümnendates mees tutvus oma abikaasaga tõenäoliselt küllaltki ametlikult. Näiteks tema isa pakkus välja oma töökaaslase tütre ja vanemad korraldasid nende tutvumise. Küll aga järgnes esimesele reserveeritud kohtumisele siiras kurameerimine, mis kulmineerus armastusabieluga.

Sellise mehe edulugu on raske väärata.

Ainus, mis võib kehvad kaardid kätte mängida, on aeg: tõenäosus, et ükskord ikka midagi halba juhtub. Kujutlege kolmekümmet aastat rahulikku tõusu karjääriredelil näiteks raudtee-ettevõttes. Just nüüd, kus mees on jõudnud tubli tööga vastutavale positsioonile, toimub rongiõnnetus. Kõik küsivad, kes on süüdi, ja firma esindajana jääb üle vaid lõputult vabandust paluda, sest Jaapanis ei kehti fraas „see pole minu süü!”.

Firma süü on selle iga töötaja oma.

Sarnane saatus tabas 2011. aasta katastroofi järel seni laitmatu mainega suurkorporatsiooni, millele kuulus lekkima hakanud tuumajaam. Seega võib karjäär suures ja pealtnäha stabiilses firmas hetkega teise suuna võtta ja kolmkümmend aastat on piisavalt pikk aeg, et midagi pöördelist toimuks.

Pikemalt loe ajakirjast 30+

S Õ B R A L I K U LT V I I P A V AT M A N E K I N E K O T P E E TA K S E ÕNNE, EDU JA RIKKU ST TO OVAKS ESEMEKS .

HOBI

LK 25

AUTOR: KARL-EDUARD SALUMÄE KARL.SALUMAE@AJALEHT.EE

S

U V E A U T O D E A E G O N selleks

aastaks läbi, kuid külmem periood on paras aeg hakata otsima sõiduvahendit, mis pole mõeldud igapäevaseks kasutamiseks. Rege rauta suvel, vankrit talvel, ütleb ka vanarahvatarkus.

Kuuldes sõna „hobiauto”, kangastub ilmselt nii mõnegi mõtteisse pilt viimase peal seisukorras klassikalisest lahtise katusega Ford Mustangist, vana kooli kupee-mersust või niinimetatud vanast Volgast. Need on populaarsed ja hinnalised „hobikad”. Ent hobiauto rolli sobivad ka lihtsamat masti sõidukid. Ka mõne tuhande euro eest saab soetada huvitava neljarattalise. Tõsi, teatud soovide puhul tuleb varuda kannatust, olla valmis välismaale masinale järele minema ning evima ka piisavalt õnne. Kuid võib-olla meeldib teile väga mõni vanem rahvaauto, mille järele suurt nõudlust pole, ent mitte kaugel on üks selline juhtumisi müüa?

Teisisõnu: kui teil ka pole võimalust kulutada suveautole varandust ning tahtmist igal vabal hetkel garaažis õliste näppudega askeldada, ent teil on sellessamas garaažis vaba ruumi, te naudite auto juhtimist ning hindate kõrgelt vahetut sõidutunnet, võib ühe hobiauto pidamine olla siiski kättesaadavam ja kokkuvõttes vähem tülikas, kui esmapilgul tundub. Nagu suveautode pidajate jutust välja koorub, on see mõnus viis argisusest lahti rebida, käigu siis jutt „hobikaga” sõitmisest või sellega muul moel tegelemisest.

Pikemalt loe ajakirjast 30+

FOTO: MIKK MIHKEL VA ABEL

HOBIAUTO AITAB ARGISUSEST LAHTI REBIDA

SPORT

LK 28

AUTOR: MERLY RAUDLA MERLY.RAUDLA@AJALEHT.EE

VEES VÕIB MÄNGIDA KA KABET F O T O : TA I R O L U T T E R / Õ H T U L E H T

Vees ajaviiteks sulistamine ning treenimine on kasulik igas vanuses inimestele ja vaid üksikute tervisehädade puhul on veeprotseduurid vastunäidustatud.

Seetõttu sobib vees sportimine peaaegu kõigile, sünnist kuni surmani.

V

E S I O M A E R I P Ä R A S E kesk-

konnaga avaldab organismile mitmekülgset toimet, nii et öeldakse, et vesi on treenimiseks kõige parem keskkond. Keha reageerib nii vee füüsilistele omadustele kui ka vee keemilisele koostisele. Veemõnusid nautides mõjutavad vee surve ja temperatuur närvisüsteemi, südametalitlust, vereringet ja ainevahetust. „Kõik, mis on vee sees, ei kaalu praktiliselt midagi. Kõik, mis on veest väljas, omandab oma kaalu. Igas vanuses inimestele on vees treenimine suhteliselt hea koormus lihastele ning tagasihoidlik mõju liigestele.

Ja tänapäeval tehakse vees kõike – jalgrattad on vette toodud, joostakse vees, võimeldakse ja ujutakse muidugi ka,” loetleb

endine ujuja ja kogenud ujumistreener Gunnar Tõnning.

Veega sõbraks Veega sõbraks saamisega võiks alustada juba varakult. „Kui laps tuleb ujumistundi, kuid ta ei julge vettegi minna, võtab veehirmust üle saamine umbes kuus kuni kümme tundi aega,” teab koolilastele ujumise algõpet jagav Gunnar Tõnning.

Ometigi on ujumine inimesele midagi väga omast ja kasulikku. Vastne ilmakodanik, kes ei oska veel iseseisvalt liikuda, tunneb end vees vabalt. „Laps sünnib vee keskkonnast, kuid kui ta regulaarselt veega kokku ei puutu, unustab ta selle tunde

umbes kuue kuuga ära,” selgitab Tõnning. „Kui hakata lastega beebieast peale ujumas käima, on nad vees päris julged. Veega sõber olemine ongi põhiline oskus, hiljem saab igasuguseid asju juurde õpetada.”

Vees aktiivne liigutamine arendab ja tugevdab beebide lihaskonda ning tasakaalutunnetust. Ujumine aitab spetsialistide hinnangul lapsel vabaneda erinevatest sünnitusega kaasnenud võimalikest traumadest, pingetest ja stressist.

Lapsed, kellega on imikust peale mitu korda nädalas ujumas käidud ja seejuures pidevalt harjutatud ka sukeldumist, hakkavad enamasti kahe-kolmeaastaselt ise ujuma.

„Ujumise selgeks saamine on nagu jalgrattasõit – oskus kogu eluks. Ujumine annab suhteliselt hea aeroobse baasi, kui seda korrapäraselt teha. See on väga hea eeldus ükskõik millise teise spordiala jaoks, eriti vastupidavust silmas pidades,” kiidab treener ujumise kasulikkust.

Lisaks on see ka kasulik immuunsüsteemile. „Lapsed, kes regulaarselt basseini külastavad, on karastatud ning vähem haiged. Kui käia suvel vähemalt kümme korda meres suplemas, möödub sügisene gripihooaeg tunduvalt tervemalt,” on Gunnar Tõnning noori ujujaid treenides tähele pannud.

Pikemalt loe ajakirjast 30+

AJAKIRJA 30+ NOVEMBRINUMBER

NÜÜD SAADAVAL

KIOSKITES JA SUUREMATES KAUPLUSTES ÜLE EESTI!