60+ nr2/2015

Kiilanemisega ei pea leppima.

Kuidas lapselapsed arvuti tagant ära saada?

Seenioril on raske kandam.

Oma hambad või proteesid?

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 2/2015 (29) VEEBRUAR

ISSN 2228-1592

Testime prügikotte.

Stress. Poodi seenele.

ISSN 2228-1592

HIND 2.50 €

teema

Veebruar 2015 2

Imevidinaga lapselaps

L

apselaps tuli linnast vanaemale maale külla. Markus oli kolmandaks sünnipäevaks saanud tahvelarvuti ja oskas sealt igasugu vahvaid asju vanaemalegi näidata. Imevidin muidugi. Vanaema näitas taadilegi, et vaata, mis nad kõik välja ei mõtle: puuduta ja juba pilt teine!

Vanaema jälle tahtis omakorda lapselapsele päriselu tutvustada. Ta pani köögiakna taha linnumajja pekki ja näitas siis, milline näeb välja kollane tihane ja milline punase kõhuga leevike. Siis aga lendas kohale üks pisitilluke linnuke, keda mammagi nägi esimest korda. Poiss ronis põlvili aknalauale, pani oma näpud aknaklaasile ja vedas klaasi keskelt laiali, et saaks linnu lähemale tõmmata, nagu moodsas tahvelarvutis käib. Vanaema suu vajus imestusest lahti.

Hiljem pidasid nad papaga kohe tükk aega aru, kuidas küll lapsuke suureks saades hakkama saab. Või Markus nendega hakkama saab.

Tänases ajakirjas 60+ tõdeb Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituudi direktor Kristi Vinter, et lapse suurim mõjutaja praegu ongi ekraanidest küllastunud keskkond. Nutivahendid satuvad paljude laste kätte juba enne, kui nad rääkima ja kõndima hakkavad. Ja teisalt, eks see ole ju vanematelegi mugav: annad kärsitule ja jonnivale põngerjale nutika vidina kätte ja vaikus on majas. Saad rahulikult oma asjadega tegelda või oma arvutis teistega suhelda.

Murelikuks teeb kasvatusteadlast see, et nooremal põlvkonnal jääb nii omavanuste kui ka vanematega silmast silma suhtlemist järjest vähemaks ja suhted ema-isa ning vanavanematega kaotavad läheduse. „Tänased lapsed hindavad asju, mitte suhteid,” lisab kasvatusteadlane murelikult.

Tõepoolest, ka praegused neljakümnesed ja veidi nooremadki kasvasid ajal, kui nad said kogemusi lähedastelt, loodusest ja laudast. Arusaam elust ja inimestest toetus sellele, mida lapsed olid ise näinud ja

Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@ajaleht.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Küljendaja Liina Valt, e-post liina.valt@ajaleht.ee Müügijuht Jane Barbo, e-post jane.barbo@ajaleht.ee Reklaamipindade müük: valdkonnaspetsialist Monika Schults, tel 5349 5762, e-post monika.schults@ajaleht.ee 60+ valdkonna müügispetsialist Estelle Kants, tel 514 9578, e-post estelle.kants@ajaleht.ee Levijuht Erkki Lumisalu, e-post erkki.lumisalu@ajaleht.ee Väljaandja AS Ühinenud Ajalehed Tartu tn 8, 71020 Viljandi, tel 433 0040, 447 7087, 433 0045 Trükk AS Kroonpress

Milline oli sõjaaja lapse lapsepõlv?

Eesti Ajaloomuuseum kutsub inimesi appi koguma mitmesuguseid esemeid ja fotosid Teise maailmasõja ajal elanud laste elust, et aidata kaasa samateemalise näituse sünnile. Kogumisaktsioon kestab selle aasta veebruari lõpuni.

Tänavu möödub 70 aastat Teise maailmasõja lõpust. Suur sõda on jätnud jälje enamikule Eesti peredest. Praegune vanem põlvkond on läbi elanud õhuhäireid, näinud ja kuulnud pommitamist, kaotanud kodu ja lähedasi. Neist paljud on sõjaaja lapsed. Sõda sekkus nende mängudesse, kooliskäimisesse, kõikidesse igapäevastesse tegevustesse ja harjumustesse.

Eesti Ajaloomuuseum ja Tartu Mänguasjamuuseum valmistavad ette näitust, mis võimaldaks ka tänapäeva lastel ja noortel heita pilk sõjaajal elanud laste maailma. Milline oli laste igapäevaelu Teise maailmasõja ajal? Millised olid laste hirmud, rõõmud ja mured? Milliseid mänge sõjaajal mängiti? Kuidas kõht täis või riided selga saadi? Milline oli sõjaaja lapse lapsepõlv?

Ajaloomuuseumi näituste ja ürituste juhi Ehti Järve sõnul on muuseumide kogudesse jõudnud küllalt vähe sõjaaegseid lastega seotud asju. „Kui teil või teie vanematel-vanavanematel on veel säilinud 1940. aastate esimesest poolest pärinevaid laste esemeid – rõivaid, jalatseid, mänguasju, koolitarbeid, fotosid jmt, aga ka toonaseid toidunõusid, lastega seotud mööbliesemeid ja muid tarbeesemeid, oleme väga tänulikud, kui olete nõus need muuseumile annetama või näitusele laenama,” esitab ta palve.

Palume materjali jagamise, eseme toomise, laenutamise või annetamisega seotud küsimustes ühendust võtta Eesti Ajaloomuuseumi näituste juhi Ehti Järvega kas e-posti teel ehti.jarv(at)ajaloomuuseum.ee või telefonitsi 696 8607.

Ajaloomuuseum palub esemetele lisada juurde märgusõna „Lapsed Teises maailmasõjas” ja oma kontaktandmed. Kõigi kogumisaktsioonis osalejate vahel läheb loosi ajakirja 60+ viis aastatellimust. Kõigile kogumisaktsioonis osalenutele korraldab muuseum tänuürituse näitusel lastest Teises maailmasõjas, mis avatakse Suurgildi hoones tänavu mais.

kogenud. Praegused noored toetuvad tihti arvutiga sülle potsatanud kurioosumitele ja vahet pole, on nad siis tõesed või mitte.

Sellest, millised on nutilaste tulevikuohud, räägitakse veel vähe. Ameeriklased on seda juba uurinud ja arvavad, et terviseohuks on vähene liikumine, rasvumine, silmahaigused ja vaimsed probleemid. Ka on ameeriklased jõudnud järeldusele, et nutitelefoni ja tahvelarvuti küüsis lapsi ja noori ähvardavad selgrooja kaelavigastused. Mis seal imestada, kui pea on pidevalt ettepoole kaldu asendis. Sealsetest uuringutest selgus, et kui pead mõnikümmend kraadigi ettepoole kallutada, hakkab pea raskus selgroole mõjuma.

Valud ja kahjustused, need tekivad hiljem.

E

ga me rauaaega tagasi minna saa, ei pea ega tohigi taandareneda. Mõõdukust on vaja. Ajakirjast, mida käes hoiate, leiab lugeja mitu head nõuannet, kuidas vanavanematele külla tulnud järeltulijaid ahvatlevast nutimaailmast veidigi eemale saada. Üks lahendus on vana hea lauamäng. Mäletate ju vahvaid õhtuid pereringis, kui laual oli „Reis ümber maailma”, „Onu Stjopa” või „Tsirkus”. Nalja sai palju ja ära tuli õppida nii oskus suuremeelselt võita kui ka kaotada. Mõlemaid läheb elus tarvis.

Tegelikult ju lapsed tahavad, et nendega tegeldakse, sest nii nad tunnevad, et neist hoolitakse.

Hoiame lähedasi suhteid!

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Ühinenud Ajalehed, 2015 ISSN 2228-1592 Ajakirja 60+ toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.

Tellimine tel 617 7717, e-post tellimine@60pluss.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 14. märtsil.

Esikaanel Ave Nahkuri maal.

REKLAAM

TELLI EESTI KÕIGE LOETAVAM KUUKIRI Lugejaid kokku

Imeline Ajalugu Tiiu

I koht

Eesti Naine

Imeline Teadus

II koht

74 800

Eesti Naine

Top 3

Imeline Ajalugu

Imeline Teadus III koht

Lugejaid vanuses 50+

Kodu ja Aed Kodu ja Aed Kodukiri Tehnikamaailm

Top 8

Naistelehe nipiraamat Maakodu

II koht III koht

Kodutohter Kodu ja Aed

IV koht

V koht

Elukiri Eesti Naine

mehed A d d Turu-uuringute Andmed: T i t AS TOP AJAKIRJAD, ELU 2014 (II poolaasta)

Top 5

Tiiu

Kodutohter Kodutohter

57 100

I koht

Lugejaid vanuses 50+

37 100 20 000

20 000

15 000

10 000

5000

naised 10 000 20 000

30 000

mehed

naised

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE

Tel 617 7717 või tellimine@60pluss.ee 1 number 2 eurot 1 aasta (12 numbrit) 17 eurot www.60pluss.ee

tervis

6 Veebruar 2015

Miks mõni saab elu lõpuni uhkustada juuksepahmakaga, mis vananedes heal juhul vaid hõbedase värvi omandab, kuid teine peab juba veerandsajandi künnist ületades järjest väljalangevate juuste pärast muretsema?

Birgit Itse birgit.itse@jt.ee

S

petsialistid kinnitavad, et karvakadu ehk alopeetsia ükskõik milliselt kehaosalt ja mistahes põhjusel on sage probleem.

Pealae kiilanemise peatamiseks ja ennetamiseks on apteegi käsimüügis rohkelt erinevaid looduslikke preparaate, aga ka vitamiine. Minoksidiililahus ja -šampoon, orgaanilist mereproteiini sisaldavad tabletid ja šampoon – need on vaid väike loetelu apteegis leitavast.

Paides Vee tänava apteeki juhatav proviisor Kai Kimmel lisab, et väga palju on erinevaid vitamiine, imetavad emad on aga juuste väljalangemise korral abi saanud vaalaplatsenta preparaatidest. „Ka riitsinus- ja takjaõli toidavad peanahka ja muudavad juuksed tugevamaks,” vahendab Kimmel klientide kogemusi.

Samuti on saanud proviisorid head tagasisidet vedela räni kasutamise kohta.

Apteegi käsimüügis olevaid juuksetoonikume ja mikroelementidega kompleksvitamiine julgustab kasutama ka Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku juhataja dr Margus Punab.

Ta rõhutab, et meestearstid tegelevad vaid hormonaalse kiilaspäisusega, mis meestel moodustab ülekaaluka osa kõigist kiilaspäisuse juhtudest. Kiilaspäisuse uuring maksab Tartu Ülikooli Kliinikumis koos arsti visiidiga 75 eurot. „Kiilaspäisuse murega vastuvõtule pöördunud meeste hulk on aasta-aastalt kasvanud,” kinnitab dr Punab (pildil).

Tema sõnul jõuavad mehed arsti jutule enamasti siis, kui teavad, et olukorda saab parandada, ja kui sõber või töökaaslane on raviga hea tulemuse saanud. „Minu esimene soovitus on alati oma kehalise eripäraga leppida. Enamik kiilaspäisusele kalduvatest meestest saab oma eluga suurepäraselt ka ilma ravita hakkama,” märgib Punab.

Kõige tõhusamaks peab dr Punab meestüüpi kiilaspäisuse ravis hormoonravi, kus mõjutatakse dihüdrotestosterooni taset. Kõigile hormoonravi siiski ei sobi.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

Kiilanemisega ei pea leppima FOTO: ELMO RIIG/SAKALA

Juuste tihedus ja koostis muutuvad koos vanusega.

Vaid kolmandik meestest võivad 60. eluaasta piiri ületades nooruspõlve juuksetihedusega uhkustada.

TSÜKKEL Karva elutsükkel koosneb kolmest staadiumist.

Kõik juuksekarvad vahetuvad karvatsükli jooksul erineval ajal. Tavaliselt inimene ise juuste väljalangemist või juurdekasvamist ei märka.

1. Juuksekarva kasvufaas kestab 2–6 aastat. Karvad on tihedad, hästi pigmenteerunud. Korraga on kasvufaasis 85–90 protsenti juustest.

2. Üleminekufaas on lühike ja kestab mõne nädala. Sel ajal karvatasku põhimik kärbub.

3. Puhkeperioodi pikkus on 2–4 kuud. Karvatasku kuivab veelgi kokku ning karvad muutuvad väga peeneks. Normaalselt on puhkefaasis korraga 10–15 protsenti karvu. Puhkefaasi järel algab uus kasvufaas. Vana karv kukub välja ja teeb ruumi uuele.

Allikas: derma.ee

vaba aeg

Veebruar 2015 12

Lauamängud liidavad vanavanemaid ja lapselapsi FOTO: ELMO RIIG/SAKALA

Teet Roosaar teet.roosaar@parnupostimees.ee

T

änane maailm on praeguste seenioride noorusajaga võrreldes individualistlikum. Lapsed on pandud maast-madalast konkureerima, vanavanemaid vaevab üksildus. Kuigi lõhe vanavanemate ja lastelaste kogemusmaailma vahel on Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituudi direktori Kristi Vinteri hinnangul suurem kui kunagi varem, ei asenda miski inimlikku suhtlemist ja elukogemust.

Vanavanemad kasvasid ajal, kui televisioon ja tehnoloogia mõjutasid kasvamist tunduvalt vähem. „Vahetuteks kontaktideks pereliikmete ja eakaaslastega oli aega rohkem. Kogemused olid vahetud, mitte ekraani kaudu tulnud ja arusaam maailmast toetus pigem sellele, mida kogemus ütles ja näitas. Õuesoleku aeg ja liikumisaktiivsus olid tunduvalt suuremad,” kirjeldab Vinter.

Silmast silma suhtlemist napib Lapse suurim mõjutaja on kasvatusteadlase sõnul ekraanidest küllastunud keskkond. Nutivahendid satuvad paljude laste kätte juba enne, kui nad kõndima ja rääkima hakkavad. Uurimused näitavad, et digimaailm köidab eelkooliealisi lapsi

Selle asemel, et lasta lapselapsel üksinda arvutis nokitseda, tasub vanaemal ja vanaisal üles otsida tuttavad lauamängud või mõni uus mäng koju hankida.

sedavõrd, et hakkab röövima aega muude oluliste tegevuste arvelt. „Silmast silma suhtlemist jääb vähemaks ja suhtedki on vanema põlvkonnaga vähem lähedased. Tänastele lastele heidetakse ette suuremat materiaalsust. Nad hindavad asju, mitte häid suhteid,” räägib Vinter.

Vinteri jutu järgi saab peredes, kus lastega palju tegeldakse ning digivahendid ja muud asjad pole nii olulisel kohal, vähendada suhete taandamist asjade omamisele. „Kui (kultus)mänguasja või riideeset omad, siis oled sõber, kui mitte, siis arvatakse sind sõprade ringist välja.

Sellist kauplemist kogevad nii lasteaiakui algklassiõpetajad kahetsusväärselt sageli,” ütleb Vinter.

Vinter tõdeb, et arvutites ja nutitelefonides surfamise ohte on palju, alustades tervisest (silmad, vähene liikumine jms) ning lõpetades sellega, mida lapsed nutivahenditest näevad, kuulevad ja õpivad. „Digimaailm on suures osas erinevate (äri)huvidega inimeste loodud. Selle eesmärk on meid ühel või teisel moel mõjutada. Võrgumaailm pannakse kokku sedavõrd osavalt ja atraktiivselt, et see ahvatleb meid sinna tundideks ekslema ja ajataju kaotama,” selgitab Vinter.

Kogenud inimesed teavad, et keelamisega lapsi internetiohtude eest kaitsta ei saa. Parem on lastega seal nähtust ja kuuldust rääkida ja huvituda, mida lapsed digimaailmas teevad, paluda näidata ja selgitada. „Lastega tuleks vestelda maast madalast sellest, kuidas meedia ja võrgumaa-

ilma osavalt konstrueeritakse ning helisid ja pilte kõige mõjusamal moel kokku pannakse. Mida tähendavad reklaamid, miks neid tehakse ja kui palju on internetis tegelikult asju, mida päris elus üldse olemas ei olegi,” kõneleb Vinter.

Kõik see pole paljudele isadele ja emadelegi jõukohane, rääkimata vanavanematest, kellest paljud ise on digimaailma avastamas. Küllap on mõnedki seeniorid mõtisklenud, kas lastelaste ootustele peaks järele andma, muretsedes hea internetiühenduse, teleri moodsate arvutimängudega või jääma selliseks, nagu nad on, ja ilma arvutita lastelastega suhtlema. „Loomulikult tahaks soovitada, et selles võrgustunud maailmas võiks vanavanemate kodu jääda tehnoloogiavabaks oaasiks. Samas ei ole see kuigi usutav.

Suur osa vanavanematest toimetab samuti juba agaralt internetimaailmas,” leiab Vinter.

Kasvatusteadlane sõnab, et kindlasti ei ole digivaimustus kõikide laste probleem, aga ta ei kahtle sugugi, et on lapsi, kelle otsused külla minna ja seal olla on seotud just vanavanematele omaste tegevustega. „Samas võib öelda, et kui maast madalast on vanavanemate juures käimine sisustatud teistsuguste tegevustega, ei teki ka muud ootused ja harjumused nii lihtsalt. Heade suhete loomine nõuab aega ja tahtmist,” selgitab Vinter.

Kasvatusteadlane ütleb, et lapselapsi meelitab vanavanemate juurde teadmine, et seal on hea ja teistsugune kui kodus.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

elu

17 Veebruar 2015

Poeskäiguks läheb tarvis häid abilisi

Kel seda luksust pole, et saab toidukraami järele minnes autoga poetreppi sõita, peab oma käikudeks hoolikalt valmistuma. Kaasa tuleb võtta vastupidav, ent samas mahukas kott ning arvestama, et kandam nii raske ei saaks, et tervise peale hakkab.

FOTO: MARGUS ANSU/POSTIMEES

Tea Raidsalu tea.raidsalu@ajaleht.ee

76

aastane tallinlanna Miralda (perekonnanime proua ajakirjas avaldada ei soovi) teeb tavapärased poe- ja turutiirud ära ikka ise ja omal jõul. Vahel harva, enamasti siis, kui peolaud tarvis katta, sõidutab teda kauplusesse poeg.

Korra kuus käib naine turul lihakraami hankimas ning tavaliselt korra nädalas supermarketis piima-leiva järel. Eks kandam tule omajagu raske, kuid iga päev poes paari asja järel käia on tema hinnangul tülikam. Õnneks peatub buss turuväravas ning kauplusest üksnes sadakonna meetri kaugusel. „Ma valmistan end väljaminekuks nii füüsiliselt kui ka vaimselt ette. Kui kott on raske, vahetan muudkui kätt või panen selle vahepeal maha ja puhkan,” räägib Miralda.

Sisseostud pakib naine kahe sangaga

ja pealt lukuga suletavasse Galvi Linda toodetud kotti, mis on soetatud rublaajal.

Koti tugevdatud põhjatüki on naine hoolikalt pakkinud väiksesse kilekotti, et see puhas ja kuiv püsiks ega laseks läbi, kui miskit lekkima juhtub. Sangade ümber õmbles ta puuvillasest kangast pehmendused, et need sõrmi ei sooniks. „Tütar pragab küll, et osta uus kott, aga no mis tollel häda on! Värvist on küll natuke ära läinud, aga ei narmenda kuskilt, lukud töötavad, pestes läheb ilusti puhtaks. Ja ma tean täpselt, kui palju asju mul siia mahub,” kiidab naine oma abilist.

Miralda ei võta poeretkele mitut kotti kaasa, sest nii on lihtsam. Teine käsi peab vabaks jääma, sest neil päevil, mil seljavalu eriti tugevalt närib, tuleb kepp toeks pihku võtta. Kotti on naine harjunud tassima käes, mitte ei upita seda õlale, sest see kiskuvat keha viltu ja astuda on halb.

Seljakotti Miralda aga ei poolda. „Ega ma mõni matkasell või koolijüts ole, et koti selga võtan!” põrutab proua, kes väljas käib ikka mantli ja kübaraga. Ratastega poekotti võõristab ta samuti, kuigi sõbranna kiidab seda väga. „No kuidas ma lohistan toidukraami mööda maad oma järel?” kõhkleb naine. „Sõbranna

mees kasutab aga hoopis pakikäru, mis olevat selle poolest hea, et paned suvalise kujuga paki või koti peale ja tood koju,” vahendab Miralda.

Seljakott hõlbustab tassimist Mil viisil siis on kõige õigem ja ennast säästvam poeskäikusid teha? Nõmme perearstikeskuse perearst Eero Merilind tõdeb, et lihtsaim viis on muidugi sõita poodi autoga. „Siis saab korraga suuremad ostud ära teha. Ehk saavad lapsed või sotsiaaltöötaja appi tulla,” arutleb Merilind. Kui selline variant ei tule kõne alla ning oma käikudega peab ise toime tulema, oleks Merilinnu hinnangul hea kasutada kas ratastega järelveetavat kotti või seljakotti.

Seljakoti poolt on ka Fysioviis Teraapiastuudio füsioterapeut Taavi Metsma. „Seljakoti kasutamisel on raskused keha raskuskeskme lähedal ja kätel vabadus liikuda. Koti raskus võiks jääda 10–15 protsendi keharaskuse piiridesse ning raskemad asjad tuleks pakkida seljapoolsetesse taskutesse,” selgitab Metsma.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

tervis

Veebruar 2015 20

Rakveres tegutseva Virudent Hambaravi hambaarst Kristi Põldma.

FOTO: ERAKOGU

Hammaste ravi üle E otsustab patsient

Teele Üprus teele.yprus@ajaleht.ee

Hambad on meie elus väga tähtsal kohal. Isegi kui hambaarstitooli istumine tundub sama hirmus kui piinapingile minek, tasub arstile minna pigem varem kui hiljem, sest nii säästame tervist ja rahakotti rohkem kui viimases hädas arsti külastades.

akamad inimesed peaksid hambaarsti juures kontrollis käima vähemalt korra aastas. Kui hambad on probleemsemad, lausa kaks korda. „Mida kauem on arstile minekuga venitatud, seda keerulisem on meil patsienti aidata ja tagada, et protsess oleks võimalikult valutu,” selgitab hambaarst Kaire Praats, kes võtab patsiente vastu Paides ja Koeru Hambaravi kabinetis.

Vanemas eas hakkavad tahes-tahtmata hambad lagunema. Kuigi Praats näeb täiesti tervete hammastega 60–70aastaseid patsiente üliharva, ei kehti siiski reegel, et mida vanem, seda katkisemad hambad.

Arvatakse, et head hambaid tulevad geenidest, kuid hambaarstid lükkavad selle väite ümber. Kõik sõltub siiski heast hügieenist, toitumisharjumustest ning organismi üldisest tervisest. „Kahjulike eluviiside mõju avaldub aastakümnete pärast. Siis võibki 60. eluaastates probleeme tekkida,” räägib Praats.

Rakveres tegutseva Virudent Hambaravi hambaarsti Kristi Põldma sõnul on läänemaailma inimese elustiil ja toitumisharjumused teistsugused kui vanasti.

Põhisöögikordade vahel kiputakse näksima ning vee asemel juuakse mahla ja suhkrurohkeid karastusjooke. „Happerünnaku neutraliseerimiseks kulub organismil normaalse süljeerituse korral 3–4

tundi,” selgitab Põldma. Tema sõnul ei piisa ainult korralikust suuhügieenist, vaid tähtis on jälgida ka toitumissagedust.

Enamasti annab katkine hammas endast märku. Esialgu hakkab see reageerima kuumale-külmale, vahel muutub hellaks. Kui põsk juba paiste läheb, on probleem kaugele arenenud. Kui hamba peale on tekkinud silmanähtavad mustad või pruunid täpid/laigud, tasub samuti arstilkäik ette võtta. „Krooniline hambajuurealune põletik aga ei pruugigi ilmneda ja põletik juure sees aina areneb,” ütleb Kaire Praats.

Seetõttu tulebki regulaarselt kontrollis käia.

Kui aga hambas on kaaries ehk auk või põletik, tuleb seda ravida. See, kas hammast on võimalik taastada või mitte, sõltub hambakaariese kahjustuse ulatusest.

Hamba taastamisel kasutatakse sel juhul täidist või krooni. „Kui kaariesekoldest on bakterid edasi liikunud hamba närviruumi, siis on vaja teha juureravi. Ideaalis peaks juureravi järel panema hambale krooni, kuna tihti on hamba krooni osas hambakudet vähe ja murdumisoht mälumisjõu tõttu suur. Kui hamba kroon on täielikult lagunenud ning kaariesekahjustus on haaranud ka hambajuure osasid, tuleb hammas välja tõmmata,” selgitab Kristi Põldma.

Kui sellisele hambale proteetiline konstruktsioon peale ehitada, on juure murru risk väga suur ning kogu töö ja kulutatud raha võib raisku minna.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

test

FOTO: ELMO RIIG

25 Veebruar 2015

Prügikott olgu tugevast kilest Jäätmetega on tõtt-öelda päris palju sekeldamist: tuleb teisi sorteerida ja jälgida, et iga sort saaks õigesse konteinerisse poetatud. Esimene samm aga on leida korralik prügikott, mis hoiaks kinni nii nurgelised pakendid kui ka toidujäätmed.

Tea Raidsalu tea.raidsalu@ajaleht.ee

S

eekordses testis võrdles 60+ eri tootjate prügikotte. Valikusse võtsime kotid suurusega 30–35 liitrit ehk need kõige keskmisemad ja tavalisemad, mis käivad kodusesse prügikasti.

Katsetusse jõudsid nii sellised kotid, mille ülaservas on sees spetsiaalne nöör seose

tegemiseks, kui ka need, mille suu tuli sõlme siduda. Etteruttavalt võib öelda, et kilenööriga varustatud kotid on tõepoolest mugavamad ja etemad.

Testides sai jälgitud, kui lihtne või keeruline on üht kotti suurest rullist lahti rebida. Samuti oli ülitähtis nüanss see, kui vastupidav on kott, kas see rebeneb koti täitudes katki või venib välja. Oluline on ju seegi, kas kott hoiab endas ka märja kraami.

Hindeid said prügikotid viie palli süsteemis.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

köök

Veebruar 2015 28

Poodi seenele 60pluss@ajaleht.ee

K

aupluses on värsked seened paigutatud enamasti köögiviljadega ühte külmletti. Pakutakse põhiliselt kolme sorti kultuurseeni: Leedu päritolu valgeid ja pruune šampinjone ning eestimaiseid austerservikuid.

Kuna austerservikud on šampinjonidest tunduvalt kallimad, siis neid väiksemate linnade kauplustest ei leia. Šampinjonid on tavaliselt 250grammistesse karpidesse pakitud, mõnel pool müüakse neid ka lahtiselt. Sellise karbi saab osta vähem kui euro eest. Eelkõige on müügil valged šampinjonid, mis on pruunidest odavamad.

Müüakse ka suuri pruune seeni nimega portobello, kuid need ei ole muud kui suureks kasvanud pruunid šampinjonid. Samast letist võib leida ka soolatud metsaseeni ja kuivatatud kukeseeni.

Lisaks tervetele šampinjonidele on mõnikord karpides ka viilutatud seened, samuti võib leida grillimiseks mõeldud šampinjone, kus karpi on lisatud ka maitseainepakike.

Peale värske köögiviljaleti leiab šampinjone ka sügavkülmutatult, neis pakkides on seened viilutatult. Seeni tasub otsida ka hoidisteriiulist.

Seened on väärtuslik taimse valgu allikas. Valgu ja asendamatute aminohapete sisalduselt on austerservik võrreldav kanamunade ja loomalihaga. Šampinjo-

nid sisaldavad seleeni, B-vitamiini ning antioksüdante. Seleeni madalat taset kehas on seostatud grippi haigestumisega. Loomade peal tehtud uuringud on näidanud, et seenel on viirustevastane, antibakteriaalne ning kasvajatevastane toime.

Seened on kasulikud südamele, sest neis ei ole kolesterooli ja need sisaldavad küllastumata rasvhappeid. Austerservikus on palju asendamatuid mineraalaineid, mikroelemente, vitamiine, aminohappeid ja mikroelemente ning neil on võime alandada vere kolesteroolisisaldust.

Austerservikus on märkimisväärsel hulgal B2-vitamiini, samuti on see väga hea foolhappe allikas. D-vitamiini on rohkesti šampinjonis. Kaloreid annavad seened sama vähe kui köögiviljad – keskmiselt 30 kcal 100 g kohta.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

FOTO: SXC.HU

Sille Varblane

Kui seenelkäik metsa on jäänud möödunud aega, siis poodi seenele saame kõik minna ja seda lausa aasta ringi.